Sadulsepp oina maja, milles elas vanad Tõnu läks, oli peaaegu katuse, harjani väetidesse kasvanud ja sellest lopsakas roheluses paistis välja ainult kaks väikest akent ja värskelt värvitud uks. Väljas majakese aknal kasvasid kõrged joriani, puhmad, suured õiekettad, maantee poole pööratud nagu mingid looduse uudishimulikud salasilmad, mis liikumist maanteel tähelepanelikult jälgisid. Võiks veel märkida, et mõnikord tuulistel ilmadel paukus selle väikese maja pööningu uks, päevad läbi kinni ja lahti, ilma et sulgjat oleks nähtavale ilmunud. Kes sõitis hommikul alevikku, nägi tihti vana Tõnu aknakardinate vahelt välja vaatavat, olles seejuures kardina teise poole kõrvale lükanud, et möödasõitjat paremini näha. Kui aga keskpäeva paiku alevist tagasi koju sõideti, istus vana Tõnu aknal teistpidi suutulija poole. Nii et nüüd paremini paistaksid ka alevikust. Lahkujad. Taludes aeti töökäsi alatihti taga, seal aga istus tugev ja terve mees aknalaua juures ja vahtis igavust kannatades tundide kaupa välja. Või kui ta istunud aknal käis ta omataoliste sõprade juures kaarte mängimas ja kiina tipsutamas. Või jälle magas pooled päevad nii raskesti oma värskelt kollaseks värvitud ukse taga. Et sealt keegi kunagi sisse ei pääsenud, kolistas ta niipalju kui tahtis. Kui sinna väikesesse sadulseppa oinamajja mõni talunik aeg-ajalt sisse pääses ja astus siis selleks, et vanad Tõnu vankrisse võtta ja ta endaga kaasa tööle viia. Nii ta mõnikord oligi paar-kolm päeva ära. Ja kui ta siis uuesti koju ilmus, oli ta väsinud ja pahur kogu maailmaga. Sest töölt lahkus ta alati enneaegu suure tüli ja pahandusega jäi haru tihti ilmaga oma mõnepäevasest töötasust. Ta hakkas, kinkis selle tülituhinas peremehele. Või jälle jättis peremees talle tasu välja maksmata ennetähtaegse lahkumise pärast. Kohtuni niisuguste mõnepäevaste töörahade pärast kunagi jõutud. Küll aga oli vana Tõnu edaspidi ettevaatlikum tööle minekuga. Ta hinge laskus raske vihavinn ja ta hakkas juba tõsiselt uskuma, et töö pole siiski tema pärisosa. Astus nüüd mõni peremees tema poole sisse, et teda tööle kutsuda, võttis Tõnu ta vastu väga sõna tralt. Igale küsimusele vastaste enamasti kas ei või jälle võib-olla või puikles vastusest kõrvale teiste tühiste ja mõttetute sõnadega. Aga kuidas see sedasi omadega läbi tuled, kui sa tööl ei käi, küsis talt imelikul kombel peaaegu iga tööpakkuja. Aga siin oli Tõnu vastus väga selge ja Kärne. Aga miks siis mitte mis? Tulen läbi ja pealegi väga uhkesti. Ja vargil pole ma seni veel käinud, on siiani läbi tuldude tullakse ka edaspidi ära, sellepärast ühtib pisaraid vala, ega haletse. Jätkas veelgi. Oled sa kunagi minu uksetahvlil oksjonikuulutust näinud või on mind muidu mõne Bristeviga või konstaabliga kõnelemas nähtud? Tulen omadega hästi läbi, võta seda palun teatavaks. Peremees mõtles seepeale vaikselt tükikese kallist lina, kitkumine aega. Ja Tõnu tuligi omadega läbi. Sest kui ta lõunalauas ära sõi viimase toidupala jõudis ta naine õhtusöögiajaks koju, käevangus piirdudest korv, milles ta välja tõstis mitmesugust toitu, mitmeks mitmeks päevaks. Ta naine Reet, oli suur nagu raskeveohobune jämedate reite ja käsivartega suurte kämmaldega nagu kultidega. Ja need käed-jalad olid tööst külmast päikesest peaaegu lillad. Nüüd otsis naine oma kohvrist välja parimad palad, vabastas need ajalehepaberist ja asetas lauale hämar õhtune kamber täitus pikkamisi mitmesuguseist magusa-ist lõhnadest ja nende hulgast tundis Tõnu selgesti ära külma ja verivärske seapekilõhna. See tõi otsekohe rõõmsa meeleolu hämarasse sügisesse kambrisse, mille aknast paistis tükike punetavad taevast. Isegi Kilk hakkas lõõri taga laulma ja vana Tõnu ajas enda nagisse vastu voodist üles, tõukas õlgpõhjaga tooli laua juurde ja hakkas kärmesti kahe käega sööma. Väike trumli sarnane klaasita, plekklamp läideti. Alles hiljem, kui kamber läks veelgi pimedamaks oldi tulega tagasihoidlik, sest kõigest vana Tõnu hooklemisest hoolimata valitses majas ometi suur puudus. Ja nüüd, kui põles tuli, võis samuti selgesti näha, et naine oli peaaegu kaelani märg. Ta seelik kõvaks pakkunud nagu nahkpõll ja lehkas toorest lina lämust üsna vastikult. Naine polnud täna ka oma kätest ja sellest hoolinud, vaid oli jälle üle 1000 peol Linugitkunud pildudes, ent seejuures märjaks pori ja mullaga. Kuigi ta oli ka täna surmani väsinud, askeldas ta siiski ligi poole ööni kambris segades magava mehe magusat und. Ning kui hommikul väljas oli veel pilkuselt pime, ajasta jälle oma lina lammust, lehkavad pool märjad rõivad selga ja kadus pimedusse, mis oli hakanud tibutama külma uduvihma. Vihm ja sombune sügis olid vanale Tõnule äärmiselt vastikud kuid ühel sellisel õhtul pidi ka tema söögipoolise muretsemisel kaasa aitama. Ta nimelt pidi minema naisele tallu vastu, kus linatööle, kes ja kus töötasuks lubati ka toiduaineid nurisedes asust tänu sellele teekonnale. Aga seda ta oli oma naisele juba ette öelnud, et ta ei lähe tallu sisse, vaid jääb teda ootama koopamäe alla männitukka. Ta ju teadis, et alus hakatakse talt pärima, et mis vana Tõnu ka ise teed, töötad või koguni hurjutatakse, et, et ta jõuda ümber logeledega teeni seda Vetkieramistele leiva sisse pannakse. Niisugust juttu Tõnu ei sallinud. See tegi ta pahuraks ja üldse arvesta paremaks kõigist sihukestest nihva nähva juttudest kõrvale hoiduda. Nüüd pidi ta ületunnimännikus ootama niiski külm puges juba kontidesse, aga naist ei tulnud ikka nähtavale. Kuhugi kerkis juba tal katuseharja ning rabaajas üles külma ja sinist tossu. Tõnule hakkas kõhe. Ta pani vilka näkku, et oleks ninal soe ja vajutas selle tugevasti vastu männitüve. Naine tuli alles paari tunni pärast maitstud viinast pisut lõbusas tujus käes ja seljas nii suured toidu kompsud, et ta ise nende all küürus ja kössis komberdas. Kuhu sa lähed, niisuguse koormaga olid alustada, hoiatatud ei saa üksi nendega koju küll ei jõua, külma jõuan, vastas naine, mul ju Tõnu all männikus ootamas. Või Tõnu all männikus ootamas, imestati siiralt või said ka Tõnule jalad alla sõita, sängist välja. Mees nagu aimas all männikus, ega sealt alust tema nime suhu võtmata jääta. Tal olid nüüd ok ka püsti nagu turtsuvalsiilil, kui naine lõpuks männikusse jõudis ja osa komplise tema kanda andis. Naine ees, mees järel liikusid nad siiravirolookrevol jalgrajal summades valges liivas, keset õitsvat kanarbiku ja madalaid männijussi. Rasked kompsud hakkasid varsti nende kõõlused nöörima, käed kippusid väsima ja tuikama ning vajasid puhkust. Ikka enam ja enam tassijat jäid küüru. Ikka enam jäi mees naise küsimustele vastuse võlgu ja lõpuks seisatasid mehel laisad sammud. Ta oli visanud oma koti maha ja kobast teda nüüd väljaspoolt kätega. Ka naine pöördus, jäi seisma ja pani oma kompsud jalgrajale. Kas võttis väsima, küsis ta eemalt hõilates, aga mees oli ikka veel sapine. Karl tulid, hüüdis ta vihaselt. Need on närused, kartulid ja mina pean nad selles koju kandma. Muidugi, kartulid, mis pärast mitte. Kartulid vastas talle naine eemalt. Kas kartul pole söögipoolis või sa nad söömata jätad, kui nad sul laual ees on? Lõpuks hakkas moonavoor siiski jälle kodu poole liikuma. Nüüd kandis naine kartulikoti ja mehe kaenlas oli tangukott suure tüki lihaga. Ja naise kanda oli Tõnu omast mitu korda raskem. Jõudis naine alles hulka, kaebas hiljem koju. Mees juba magas, voodis, riided seljas, põlved viltu, vastu seina vajunud, tule silm lauale põlema jäetud. Pahandusi ja kurjameelt juhtus selles majakeses haru tihti leiva palukese pärast, kuigi naine oli väga kannatlik. Ta armastas siiski oma meest, isegi sihukest laiska. Mees aga nähtavasti ei hinnanud seda armastust ja hoolt, vaid vastupidi kinnitas tihti, et elu käib talle närvidele. Kuid ühel kuumal suvepäeval külastas surm seda väikest väetides maja ja viis endaga kaasa suure hobusekontidega naise, kelle punased karedad käed, naabrinaine seadise risti rinnale, kuhu nad tänulikult tardusid igaveseks puhkama raskest tööst ja vaevast. Mehel olid matusel hallitriibulised manssester, püksid jalas, põlvekohad ümaraks kooldunud ja õpetaja luges ilusasti kodus ja surnuaial. Nüüd jäi leskmehe kodu vaikseks ja rahulikuks. Nüüd võisid ta närvid kosuda ja vaata. Nüüd ei tekkinud majas enam nägelusi ega lahkarvamusi. Kolm päeva magas Tõnu pärast matuseid sõna tõsises mõttes päevad ja ööd ühtejärge käies ainult aega pojalt, sahvris, matuse toites emas. Ent neljandal päeval pidi ta jalga tõmbama oma manssester püksid, sest juba ta piip ja sahver olid jäänud tühjaks. Taastus mööda vaikseid tänavaid ja talle tundus, et keegi, kes teda seni toetas, on tema kõrvalt kadunud. Ja äkki mattis talle hinge, nagu oleks õhk ta ümber läinud, hõredaks. Tere Sõgel rikasta läbi tara lattide Pagarile, kes istus oma aias valgel malm jalgadega kalmistu pingil. Tõnu sai ainult ühe oma silmaga lattide vahelt aeda piiluda. Ta naeratas tükk aega tummalt ja alustas siis Pagariga juttu. Pagar oli pika veoga ja Tõnu kohutav üksildus ei puutunud temasse. Alles, kui jutt läks sõjale, kutsuti Tõnu aeda. Kui nad olid tükk aega vestelnud, avati aken ja pagar hõigati tuppa. Aga aknast paiskus aeda praelõhna ja Tõnu vahtis üksisilmi Pagarile järele, kes tuiatas jalgrajal oma paksu turja ja vatsa et minna lõunat sööma. Teda Tõnu, kes oli kaotanud naise ja kellel nüüd puudus toidukeetja, teda sinna kaasa ei kutsutud, kuigi Tauli seda oodanud. Järgmisel Päeval puges Tõnu sisse lihuniku õueväravast ja hakkas seal kutsumatult asjameheks. Tapeti härg ja kaks vasikat. Loomad tuli puhastada tükkideks, lõikuda keldrisse, kanda kõik tekiton usinasti kaasa. Töö lõppenud, võttis lihunik vedru vankrist istme alusest kastist pooliku viinapudeli ja laskis sellel meeste hulgas ringi käia. Ja kui ta tõmbas taskust paberossi karbi, otsisid Tõnu sõrmed kärmesti ka selle üles. Kaks tükki tuli koguni, ütles Tõnu nagu ahastades, näidates kaht sõrmede vahele jäänud paberossi, aga olgu peale teine jagu tagavaraks, ütles ta ise kohe pistist teise paberossi kõrva taha nagu pliiatsi. Ta oli nüüd saanud mitu tublit lonksu. Viina oli saanud suitsu, aga tundis piinavat nälga. Äkki lõi Tõnu oma kämbla lihuniku kõrgele turjale ja vaatas talle nälgija nukrusega otsa. Viin oli hea, aga kulus ka midagi suupoolist ei teeks paha. Lihunik vaatas talle alla nagu vingerdavale vaglale, tõmbas siis aida ukse lahti, paras konksu otsast käsivarre jämeduse vorsti, viskas selle pakule ja lõi kirvega pooleks. Ta vaagis käega mõlemaid pooli, need olid peaaegu üheraskused. Aga siis heida hetkeks mõttesse ja viskasin mõlemad vorsti pooled tagasi riiulile. Ei ütle seda, mis ma nüüd tahtsin teha, see ju ei läe. Sinu kadunud naine aitas meil Corp pesu pesta, aga palk jäi meil maksmata. Mäletan. Ta tõmbas nüüd konksu otsast uue vorsti, ei visanud seda enam pakule ega poolitanud teda kirvega. Säh. Olgu see su kadunud naise töö ja vaeva eest. Oli sul ikka üks tubli eluseltsiline Trumpist, teine nagu väsimatu hobune hommikust õhtuni töö juures. Tõnu lates liigunikuleb kaks kärmed kätt, vastuvorst tuli ligi meetri pikkune, tihe ja ova nagu kaigas. Nüüd oli põhjust otsekohe koju rutata leskunud. Tõnu pidi iga päev ümber liikuma ja valvel olema oma elumurede pärast. Tühi kõht tühi diip tegite tihti väga agaraks, mõnikord isegi jultunuks. Ühel varahommikul nähti teda turul liikuvat ja turulistega juttu otsivat. Seistes seal nelja mehe sõõris, hakkas ta äkki üksisilmi restorani poole vahtima. Ta puges meeste vahelt välja ning lonkis vaadatud suunas edasi. Jõudnud restorani ette pika Lasila juurde, mille hobused olid närinud sakiliseks nagu sae libistas ta käe neid sakke mööda edasi, kuni jõudis rebasekarva kobuseni. Ilma, et oleks vankri juures kohmitsevate mees teretanud või teda kõnetanud. Alustas ta juttu hobusega. Ta patsutas selle turjale, silus ta lakka ja laukjat nina selga. Ja ta ei näe, kui uhkeks hind on tehtud, ütles ta hobusele uus lookonsule peale ostetud. Ei tahtnud sind enam tundagi. Aga kui ma arvama hakkan, peaks sul peale olema koguni kaks uut looka. Mees, kes vankri juures koomitses oli kogu ajad teise kõrvaga Tõnu hobuse juttu pealt kuulanud, ilma et oleks sellele vahele seganud. Aga viimaseid sõnu kuuldes pööras ta näo Tõnu poole ja ajas end kuidagi kohelile. Mis juttu seal Tõnu seal ajad, küsis ta. Mitte kurjalt, mitte kaugeltki lahkelt. Miks mu hobusel peaks olema kaks looka peal. Siis ütles Tõnu väga etteheitvalt aiadese oma kõhna keha sirgu. Arvasin välja, et kahe looga raha jäi mul sinult kolme aasta eest saamata. Nimelt kahe päeva palk, koera peremees. Selle minu kahe päevapalga eest oled sa nüüd Mirkale peale ostnud ühe ainsa looga. Kõvera peremees turtsatas põlastavalt, kuid vaikis aha ütles tema asemel Tõnu kilgates ja tagus saapaninaga vankrirattale. Mäe teise looga raha eest on vanale Rummule uued kodarad sisse löödud. Nüüd astus kõvera peremees paar sammud Tõnule lähemale, piits püsti peos. Või kuula nüüd niisugustki jama, see vana alevi rebane ajab, ütles ta, tõukas piitsavarrega kübara r pisut kõrgemale, ise sai igavene veenus, jooksid enneaegu töö juurest minema. Ja mis töö see oligi, mis seal liigutasid. Ja nüüd sa arvad, et ma oleksin pidanud sinu olematu palgaraha eest oma hobuse mardisandiks tegema. Mehed lähenesid teineteisele sammu võrra ja tõusis, vali sõnavahetus, mis rahva tähelepanu endale tõmbas. Selle lühikese ja ägedas kõneluse tagajärjeks oli siiski see, et kõvera peremees viskas vanale Tõnule viis krooni peo peale. Tõnu sülitas paberrahale, pistis selle tasku ja kompis sõna lausumata minema. Ta oli saanud, mis tahtis. Ent kauaks ei jätkunud niisugustest juhuslikest tuludest ja toetustest. Möödus kuu kaks ja kolm. Siis hakkasid inimesed teda kirjumise Pealtalatihti purjutama ja tööle manitsema või tööle tööle vastas tänu neile kibestunult. Just nagu mina pole elus tööd teinudki ja just nagu kardaksin tööd hoo ei. Ja aeg-ajalt viiski siis mõni munakividel arrisev vanker, Tõnu ta maja ukse eest minema. Tähistus tagurpidi vankris, selg vastu uue peremehe selga ja vahtis Vidu silmi maanteetolm udus aselt, nagu oleks talle tehtud ülekohut. Ta kandis triibulisi manssestrist matusepükse ja päevapiltnik nõgese põõna ka spordikuube sama päevapiltnik nõgese jooma, kes end sügisel üles poos. Mis viga tööd teha, kinnitas vana Tõnuni endale kui ka teistele tööd, ma teen hea meelega. Ega ma seni ole Sulepatides elanud, oo ei. Kuid Tõnule meeldis töö ainult siis, kui see oli kerge. Kui sai niisama ümber kõndida, nõu pidada, seletada ja targutada. Aga niisuguseid töid leidus väga, näe. Ikkagi tuli vaeva näha ja higistada, lihaseid pingutada ja konte murda. Tuli pealegi hommikul vara tõusta, voodisse pääses alles tükk aega pärast päikeseloojangut. Pika pere muutus kogu see jooksmine ja trügimine Tõnule vastikuks, talumatuks ja närvesöövateks. Oli vaja vaid mõnd üsna väikest vihjet või pahanduse lõhna. Kui vana Tõnu hakkas peremehele vastu, pildus ülbeid ja uhkeid sõnu. Lõpuks viskas ta tööriista maha, otsis kraavipervelt oma kuue, panid käed selja, ta marssis töö juurest minema. Uksi pildudes lahkus ta talust ja ta jänese sõim mattis kõik teised hääled enda alla. Naabrile ootamatult ilmuste jällegi tagasi koju oli tige ja pahur. Lebas enamiku päevadest selili voodis, käed risti peal. Ja otse ta ees jalutsis rippus naela otsas enesetapjast päevapiltniku nõgesepintsak. Sina magad nüüd surnuaial igavest und, sõber nõges. Ühe tüdruku lita pärast, kes sulle naiseks ei tahtnud tulla ja teisele mehele läks. Igatahes ei kaotanud see just palju, kui sa endale nööri kaela tõmbasid. Tüdruk elas vaevalt poolteist aastat, teisega siis juba nõudis lahutust. See tüdruk oli tiiger tüdruk. Ja kui sina oleksid ta naiseks saanud, oleks ka sinu elu põrguks tehtud. Rahu, sinu põrmule. Tegid hästi, et sa siit plehku pistsid. Pole see elu maa peal midagi väärt, ei see õieti kõhtu täis süüa. Nii näis mõtlevat Tõnu oma voodis vaadates koledate silmadega seinal rippuvat kuube. Aga siis viis Veskimäe leskperenaine Tõnu enda juurde tööle ja sinna läks Tõnu enam-vähem rõõmuga. Ta uskus kindlasti, et perenaise juures on parem ja muretum töötada. Kui peremehe juures. Ja Veskimäel teeniste tõepoolest võrdlemisi kaua, nimelt kolm nädalat. Siis oli ka sellel unistuse lõpp. Tal tekkis perenaisega nägelus, mõlemad olid ägedad ja targad, kumbki ei andnud järele, eriti perenaine mitte. Ja siis ei saanudki seal olla teistsugust lõpp, kui Tõnu peksis naise maid all läbi. Peksis väga armetult, nii et teisel päeval toodi Veskimäele arst ja kutsuti ka konstaabel asja uurima. Kui tuli konstaabel, oli Tõnu näpp sealt juba ammugi lahkunud. Ühed rääkisid, et teda on nähtud ranna poole minevat kuupkäsivarrel jäme metsast lõigatud kadaka malt käes. Teised teadsid, et ta on rutanud riigipiiri poole ja küllap juba omalt maalt väljas. Aga kui ühel päeval jällegi koputati kolistatide majakese ümber nähti aknast päevapiltnik nõgesekuube, mis rippus Tõnu voodi jalutsis juures seinal. Polnud kahtlust, et põgenik oli jõudnud paust tagasi ja et ta nüüd tabatakse. Jaa, tabasidki, kui nad ukse lahti murdsid. Näpp oli samuti pannud käe oma elu külge, nagu omal ajal päevapiltnik nõges. Üks oli leidnud, et leib on liiga raske teenida. Teine varises jõuetult kokku, et ei saanud tüdruku armu osaliseks.