Tere õhtust. Väga pime aeg on käes, sest lumevalgust pole. Aga ei ole hullu. Luuletame järgnevaks tunniks lume ja lumevalguse äärelinna puiesteele. Ehk kuulame Paul-Eerik Rummo luulet. 1997. aastal on selle kava lumevalgusäärelinna puiesteel koostanud Mari Tarand. Muusikaliselt kujundanud Silja Vahuri ja lugemas on Indrek Sammul. Jõuluhommikul. Rodisemat kõnniteed ja vast löödud kellade kaja hardanud tardunud jõe kohal ja läbipaistva Is puu põrandas. Kõik see ja kangialuste kuuse lõhn on nii pagana patriarhaalne, et isegi mina sündinud ateist ristimisveest puutumatu peaga pistaksin põue pudelit. Benedictus kõnniksin katsikule marja manu. Tere, Marja oimis Priske poisslaps. Tõepoolest ilus nimi. Ja sa loodad, et temast saab suur mees. Kõikide teiste lunastaja. Minu jama, mul pani nimeks Paul-Eerik. Ja küllap ta lootis samamoodi. Santa Maria Aleksander Suumannile tema sellenimelist maali vaadates. Röövime õige laeva ja läheme merele. Valge pilvise taeva all läheme merele. Ja läheb Santa Maria ja meri on sinine. Nii rõõmsalt. Oh Santa Maria on meri, sinine. Ta sünguse peidus on helgus, kuid sünguse helgus on mor maha tülpimus, tuimuse pelgus olla endale tuld näitav vorm tuleb korstnast ohvrisuits kaarjalt ja pardal käib priiuse brass. Meilt endilt ja ilmsüüta, Maarjalt tuleb lunastus meile. Sass. Teile, kes te oma kõnetoolid kohvilauad, amet, lauad, turuletid, kohtulaudadega olete muutnud? Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista. Teile isehakanud ja teiste tehtud käsk, kirjanikud, põhimõtteist pungil, pahaloomulised kasvatajad teile, kõiketeadja ta näo ees näägutavad selja taga sekeldajateile. Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista. Kuulge, ma tean ühte inimest, kellel on ilus hing tema käed võiksid teha midagi sellist, mida keegi teine ei oska. Korda ka löödi uksed kinni ta taga ja ees. Siis läks ta sinna, kus ootas uhkaks püsti päiseks ehitud üksindus kes surusta keeltele poogna. Ainukest viisi oskab see tšellomängija üht ainsamat monotoonset. Ei ole silda inimesest teise ei ole silda. Kuulge, ma tean sellist inimest, mõnda sellist, kas kuulate Teile, kelle käes on kaaluvihid teile, kelle käes on käsulauad teile kinniseotud silmadega õiguse jumalad teile? Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista. Kas mõni teab tammetõrud veeremisi vahtratiibadel Rabiza vaidlenud kõigi seemnete tuuleteid? Juhuslik puhang, pillab, nad teab, kuhu paebraku Liivikule Raelmus, rabasaarele. Pillun, kivikesi vett jälgin kasvavaid ringe ikka laiemale. Ikka olematumaks olematumaks kõik. Ja mitte kui midagi. Lagedus juba puuritakse, juured paesse, pigistatakse pihud liiva, et Rudiseb juba sünnivad, juba hakkavad jääma ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki buumu ees, vaatab otsa ja pärib. Milliseid ringe lood sina oma südame ümber. Aastatenäoline tädi, sa istud akna all, millel õitsevad heledad jäälilled ja punnpõsk sead, lõngakerad jooksevad kõhnaks läbisu, varraste. Aastatenäoline tädi, palun koomul kindade kampsun. Kooneisse Bigurlik Vikerkaar ja kuumis luusib kuuskede ladvus ja päike, mis päevitab pääsusilmade puhmas. Kooneis tähtsusetuid, tähti ja tähtsaid tähe, närijaid ja kummaliselt tumm elevant, kohmetu naeratus londi all. Ja koosinna sõna yllalla, mis tähendab õhtul ja sõnad olla la drill alla, mis võiksid tähendada, et päikeseprillides peegelduv päike on roheline nagu suur naerunäoline konn koosinna Beff mängukaru mälestused. Ja veel palju veidraid asju, sest veidruses on oma soojusaastatenäoline tädi. Palun koomul kindade kampsun. Kui vanatädi koob, harutab kassipoeg põrandal lõngapalle lahti. Niisamuti hargnevad lahti männiokasmetsarajad, siilirajad, sipelgarajad, rajad, mille vaiguseid pikki palkseinu möödas, sahmib oravaid üles ja alla hargnevad lahti poisi ja tüdruku ees, kes muudkui lähevad käsikäes. Kuidas siis veel kassitädi koob ja lõnga orav mängib ja siili sipelgad lähevad ja muudkui lähevad käsikäes. Vanatädi tukub ja kassipoeg mängib ja poissi-tüdrukut lähevad, lähevad, lähevad, lähevad ja muudkui lähevad käsikäes ja vanatädi virgub ja hõikab neile järele, et lapsed, ärge liiga kaugele minge. Lumelaul. Mõni istub muremäel, mure, kindad käes, meie jälle suusamäel labakindad käes. Lund oli vähe ja maa oli must. Minu aga kullake, sul meeleolu must. Siis mina võtsin tajude punase, võtsin oma kullakese põskede punase tihase kurgu alt võtsin mina kollase, võtsin meie Subedest päikese, kollase sinise sain mina silmapiirist otsatu kaugest metsapiirist sekkamine, segasin kanarbiku, lillat, tuttavate akende õhtueha lillat. Sain sellest pehme pilvelaulu laia valge lumelaulu. Mõni istub rõõmumäel rõõmu kübar peas, meie jälle suusamäel, karvamütsid peas. Maa, minul laulust valgeks sai minu aga kullakene. Rõõmsaks sai. Lambi valgus laes avatud pihuga roos, kõik rikkus või vaesus selle pihu all koos. Tule seisame koossaamu, rikkus ja vaesus, maa suur rikkus ja vaesuslambi valgussõõr, laes. Avatud Tihuga roos. Tööd päikeseloojangul Talv palavikulist akendega vahivad majad üle lagendiku. Suur sõõr, jäätunud tuld, surub end silmapiirist läbi. Aegamööda kaob ta majade silmist kaob põletik majade silmist. Siis pole majugi enam. Lagendik, jäi üksi. Jah olla, olla tingimata, olla. Ainult üks rööp ainult üks ripp, kuhu panna pea ja kahtluste ning tülpimust tupest. Ainult üks rep, ainult üks ripp, kuhu panna pea mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus. Ainult üks rep ainult üks rep panna pea, mul lapsepõlve lapselik Ulmi. Ainult üks, ainult üks rööp, kuhu panna, pea ähvardab uputada bet. Nii olla samas ometigi teada, et elu pole meie võitlus teada, et see, mis tuleb suurem, on nii minust kui minu vaenlasest. Nii olla. Samas mõelda veel sündimata lapsi, kelle naerust Me mõlemate mõõgad pudenevad. Nii olla, olla, olla samas mõelda neid, kelle nime keegi veel ei tea. Nüüd jälle alatasa mõtlen oma kodu, veenilikust, pöörimaast ala ja tasamaast, kus lumed ja elavad hõbedat langevad. Püsipakases, sabad kas majadel püsti ja nõiasõlmigapäevase käimisega tõmmatud igale õuele peale. Nüüd jälle alatasa mõnedest Ki silmadest kui nad nii pilkuvalt uluvad, meenuvad ala ja tasasilmadest, mis sulguvad lähevad lahti, hobused lõhuvad, alumiiniumi, tagapõhjal põleb ülikool. Läbi talveluulet ema mälestuseks. Kõik üksainus suur pereelu veereb, mõõdab vere mööda ilma laiali. Ühe taela sädemed. Ühe taeva sademed veel on, ema veel on ema, ema sõrmis veel sidemed, laste pilgud raagu jäämas. Ema silmis veel pidemed. Kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali. Sõidab, ema, sõidab, sõlmib, sõlmib ema veel sidemed. On liivatatud kokku teel kiilas ja kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali kõik üksainus suur pere mööda ilma emast, ilma emast ilma mööda mööda elutseme elust mööda kõik üksainus suur pere laiali. Kivised, lumelademed. Tühjad vettinud pesakastid vaatavad meid kõrgeist puist. Näevad tuttavad said kokku, Halli udu tõuseb, suist langeb, langeb lumekardin rääkijate vahele, lumemündid laugudele mõlemale kahele. Teised aga ümberringi nagu pudenenud kee. Halli udu sõlmadega hapralt ühes püsib see udu, sõlmajad, udu, sõlmajad, tervis, tööpoliitika, arvamused, anekdoodid, luuletused, kriitika langeb, langev lumekardin rääkijate vahele. Kõik üksainus suur pere, ühegee pudelet, lumemündid, laugudele mõlemale kahele. Oli ema oli ema, mis olid pidemed? Sellel tallada jälle mulla alla. Me ei teagi teineteist. Ainult linnupesakastid, kõike näevad kõrgest puist. Lumevalgusäärelinna puiesteel. Kaugus paisub, maantee magab, maanteevähk reb unes kusagil siinsamas lähedal. Kusagil siinsamas lähedal, telefonipostid puusadeni lumes seisavad. Üks teine vaevu kolmas, ühel pool, üks teine, vaevu kolmas, teisel pool. Muud pimedusse kaovad kusagil siinsamas lähedal. Naaber naabrilt, traat, käed õlgadel, läbi pimeduse, kauguse ja talve ühel pool. Ja läbi pimeduse, läbi kauguse ja talve, teisel pool. Ja läbi lumevalguse ja minu äärelinna puiesteel ja läbi linna ja jälle läbi pimeduse kauguse ja talve teisel pool naaber naabrilt, traat, käed õlgadel. Kusagil siinsamas lähedal, kaugelt. Tuleb ümin, laul või etc. Läbi kõigi Lumevalgus läbi kõige lumevalgusäärelinna puiesteel. Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, kellad käel käivad inimesed seisma kellade ja ei jää kellad, ei, inimesed. Ei Me peatume, ei näe. Meie meeled on ikak keset minekut üle mäepuudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, oh tuhanded tähtsad teod, raber, rabeleb, aeg, lennukitaks, maskeerunud teod hirmus hetkede vaegüha rutem, üha rohkem siis vast õnn on meil käes. Peidetud pohmelus, pettumus, ohked. Käime möödume inimese, tõime pead või näe, puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää. Tähepuu varjata on minu metsad, mütsi, töökojad, öömajad, kõrtsid, tähepuu varjata, mu ajutised Serkused, tähepuud nime nokitsen, kullake, täna ja alati. Päike poseerib tähepuu taustal, kullake, täna ja alati. Kaljukitse kergus, tähi väsimatus, ühe oksa küljes, kalad ja Veevalaja. Armunud skorpion käib neitsiga käsikäes käibeneitsiga ringi kui džentelmen. Nad leiavad korteri ja teineteise. Pärast armsam sööb skorpioni ära. Kaksikud teineteist kaalumas tähepuu varjata, kõik minu varemed. Kastanipuistud, mis puistavad siilikesi. Kõik mu kaevandused kõikama, kaevikud uuristanud tähepuujuurte vahel. Kullake. Päikeseloojaks sai tõrvaks vaikseks, sai tuule nuuks. Linn sai kuulavaks kõrvaks, taevas sai rääkivaksuks. Ta rääkis helkivaid pilvi ja puhkevat tähepuud. Tuul aga salaja pilliv rääkis midagi muud. Ta rääkis tasa, et seda, kellel on varuks nutt, ei tulegi haletseda, mis päästab üks kaassoidlik J. Ja siiski, et seda, kes lamab, jalaga lüüa ei või ja möödudes nõndasama käega lüüa või lõika kes peatub ja paitab, see ärgu lootkugi eal. Et teista sellega aitab, oh ei, ei, ilma peal. Mis peab ja mida ei tohi? Ei tehase rääkija tuul, ta jutt on kõikuv, kohin õõtsub tähepuul. Ta õõtsub vaevu ja vargsi, kuid helgid muudab ka see ja rappuvad tähevankrid ja põrub taevane tee. Pilvede liikumist kuulan. Kinnisilmi siin lamades niiskes tumedas rohus. Sinu süda, mu rinnus, keskpäevakivina rusk, kohub tundmatu armastus, tema nimi on kohus. Tema nimi on kohustus, 1000 astamine, tusk. Pilvede liikumist kuulan. Võrasid aeglaselt, vangutab kahinat, hingab Vahtrik. Mesilassummana mähkub ta ümber, kohiseb rünk. Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid kinni, kasvab ja armistub viimne kui sädelev lünk. Pilvede liikumist kuulan. Kuulan, kuis veretuid raagel lõikab lindude keevitus vöötideks tuulde mustadeks. Korraks päikese prees nikkel kiledalt Laigatab, taandub, viimane viivitus. Keerleb veri kui kärestik kuskil mu enese sees. Palmipuud ümber istutades laulda. Kas on see pühapäev või on see argipäev, pikk puhkepäev, tuule puhkepäev? Ei see ole pühapäev, ei see ole, argipäev, ei ole palmipuudepüha. Kas on pühapäev või on argipäev üks ja see sama tuisu kombits üha maadel majadel piha ümber. Kui oled toas ja palmi ümber istutud juurude õhku, mulda, juurte ümber talla, siis laula talle, lausu talle nii rändlind, imelind, rändlehvik soojuse vooluga, sulgedes rändpuu, kivi, mis su vilja südames koondus vihises läbi udu kallerdi. Vähe või kaua, kaugele või lähedale kivi ei tea, keegi ei tea, kui kaugel üks elu on teisest. Ja siis sa maandusid, sündisid Uuena siin rändlind sööniks Kanaari saartelt. Siin algas järgmine päev. Näätsist puretud majas savipütist pesa, kus avanes jälle su tiibade lehvik kaktust, nõeljuus, asparaaguste kosk põrandal laudadel nagin käib, kui astub su alla üks nutu, Ahern naeru, kehvik ning kõneleb, nii. Mul öelda pole palju. Ainult seda. Tuhanädal luusib toa taga tuska, täis on tuisanud aasta 100 ja pole ühtki, keda see ei sega ja ühtki pole, kes, sest oleks vaba. Õnn sellele, kes mõistab unustada ja minna linnusammul mööda raba, kus kirme varjus halvestikum, vaba õnn linnule. Kes mõistab vilistada ja mitte kuulda tuisku turja taga? Muud öelda pole. Ainult armastada ja tunda endas tuhka sellel maal, kus puud on üle poole aastast raagus, kus tuikuma lööb kerge tasakaal, kui oma ahenevat aiman rada ja pihkudele voogab asbor, raagus. Mul öelda pole palju. Ainult seda. Jah, ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps ning ei kirjand seda valgust ükski langev varjuhaps. Ilma pervest ilma perve läbi päeva, läbi öö, hirmuäratavalt terve päeva läbi öö. Jah, ei kirjand lumevalgust, ükski langevarju Habs. Ma nägin seda valgust. Sellest saati olen laps. Silm, mis lumevalgust vahtinud. See saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud saab lapseks imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida kui proovindast. Ning kõik rajada viska valim. Kaugemale. Toovatast. Maailm mu hinge. Maailm mu hinge ei tunginud, vaid imbus südamesse sisse ei murdnud. Vaid sööbis. Pikad ärkvel ööd mu toanurgas ööbis päev ümber halo kui pühaku nimbus. Kas tema tahtis mind piinata või lohutada, ainiti kärpida, unelambitahti, tallitada, ärritada, rahustada, kohutada, kohustada millekski, ah, kas ta tahtis üldse midagi, lihtsalt tehke niisama. Tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes mööduvat eelisena tuulevarjus sisenes, oli. Ja tundus, et hakkab piisama. Löö sidus vööle jälle ja lahkus viipeta. Nii nagu ennist tuli. Jäi mul hingata talle aeguseta, lahkus karmuseta kargus, ühtlane tuli, tuli, mis ei hävita. Värviline kainus, hääl, mis on igal poolvenna eest õe poolest kirgas ükskõiksus. Kõiksus on tõepoolest üks üksainus ainus. Kohtumine nüüd kõik teed on kase tohust tehtud. Valge ja valge mustad mustrid sees. Ning need viis kaske keset kirgas lagedust on viis lahus teed. Samasse võrasse. Veel on seal lehti juba on seal lund, lumi juba langes, lehed ei jõudnud veel korraks kokku. Lageduse kohal said teelesaatja ja teele mineja teelesaatja valge ja valge teele mineja mustaks mustriks sees. Selline oli lumevalgusäärelinna puiesteel. Paul-Eerik Rummo, luulet esitas Indrek Sammul. Muusikaline kujundus Silja Vahurilt ja kava on koostanud Mari Tarand. Eesti raadio luulesaated 1997.