1900 kahekümnendad ja kolmekümnendad aastad kinolinal oli tõeline vampide ja salapäraste naisstaaride aeg ning kõige eksootilisem, kõige värvikam ja müstilise nende seas oli kindlasti pola, neegri. Loa rajanu. Oma portselanvalge naha, musta värvi, juuste ja tumeroheliste silmadega oli pola neegri tõeline kaunitar. Filmides kehastas ta enamasti salapärast võõramaalannat eksootilist kaunitari, kelle kirg oli hävitav. Kunstilises mõttes ei kujutanud tema filmid just suursaavutusi, ent olid seevastu kassatulude poolest väga edukad. Polaneegri tegi hiilgavat karjääri nii Euroopas, Ameerikas kui ka natsliku Saksamaal ning selle perioodi filmides oli kinovaatajatel võimalus kuulda tema madala tämbrilist ja veidi võbelevam lauluhäält. Mehed leidsid Polaneegri olevat vägagi kütkestav ning tema eraelu oli äärmiselt tormiline, tänu millele ta pälvis hüüdnime Poola tuldpurskav mägi. Tänu abielule krahh Jevgeni Ossinovskiga sai Polane Krist krahvinna ning hiljem tänu abielule gruusia päritolu vürsti Sergei Divaniga vürstinna. Suurt tähelepanu äratasid tema armuafäärid legendide Charlie Chaplini ja Rudolph Valentino ka. Millal iganes ta publiku ette ilmus, oli ta täis riputatud teemantteid ja pärlitega prosse tema miljoneid maksvast kalliskivide kollektsioonist, mida ta oli omandanud Houenzollerite ja Habsburgide dünastiat pärijatelt. Puuna. Jidišit saksa, inglise ja prantsuse keelt, valdavalt neegril oli ka üks väikene kapriis. Nimelt armastas ta väga miskit, mida tarbis hommikust õhtuni. See oli tema jaoks kui igapäevane leib, millest ta loobuda ei suutnud kuid mitte kordagi ei nähtud teda võtteplatsil. Joobnud või vintis olek. Polaneegri elu oli nagu film vaesuses veedetud lapsepõlv, kirglikud romaanid, uhked pulmapeod, ülemaailmne kuulsus, kuid nagu kõik teisedki kuulsused ilusas ka tema oma minevikku ühtteist varjates ning vahel ka valetades. Tema tegelik nimi oli Barbara Apolloonia halupi, eks kõlava nime Polaneegri võttis ta endale oma karjääri alguses. Poola oli lühend nimest apolloni ja ja neegri tema lemmik poetessi Ada neegri järgi. Ma olin oma vanemate kolmas laps sündides uue sajandi künnisel, 31. detsembril 1899. aastal oma nime apolloni ja sain ma oma isapoolse vanaema järgi minu hapra tervis ja ilmselt ka sellepärast, et kolmest lapsest jäin elama ainult mina. Hunti armastati mind väga. On alustanud Polaneegri oma memuaare. Polo neegri biograaf Marius Kotovski väidab arhiividokumentide järgi filmidiiva sünnidaatumit, eks hoopiski, aga kolmanda jaanuari 1897. aastal seega ligi kolm aastat varem. See tähendab, et valetama hakkas pola juba oma memuaaride esimestest sõnadest. Aga kes näitlejannadest ei tahaks, siis teha end nooremaks ning mõelda endale välja. Värvikas elulugu oli 1900 kahekümnendatel aastatel Hollywoodis vägagi moes. Nii näiteks rääkis Polaneegri üks rivaale kinolinal Haara et ta sündis Sahara kõrbes ning tema isa oli itaallane ning ema prantslanna. Ehkki tegelikkuses oli seedabara juudist juurdelõikaja võõrnard Godmanni tütar, kes nägi ilmavalgust hoopiski Cincinnati eeslinnas. Poola neegri jaga kinnitas, nagu oleks tema ema päri jäänud aristokraatlikus Poola suguvõsast, kes hoidis end Napoleoni poolele. Ja nagu oleks kõik selle väärika suguvõsa mees liikmed osalenud sõjas Venemaa vastu mille eest perekonda karistati kogu varanduse ja õiguste ära võtmisega. Kuid isegi vaesunutena säilitasid nad oma endise uhkuse ning olid äärmiselt häiritud sellest, kui nende tütar Eleonora, kes oli tähistanud juba oma 30 esimest sünnipäeva, abiellus alamast seisusest mehega, 20 aastase vaese Jeshi hallupietsiga, kes tegeles pealegi veel eraäriga. Tegelikuses poola neegri isa eraäri aga ei ajanud. Ta töötas dinutajana ning oli peale selle veel Poola rahvuslane ja revolutsionäär mille eest ta 1905. aastal arreteeriti ning Siberisse saadeti. Tema varandus konfiskeeriti. Alles jäi vaid maja, mis kuulus naise sugulastele ning ilma perekonna peata jäänud pere elas pärast seda suhteliselt vaeselt. Minu lapsepõlv oli ümbritsetud vaesusest ja kannatusest, on meenutanud Poloneegri oma mälestustes. Teadmata veel, mis on õnn, nägin ma juba surmaja vangistusi, epideemiaid ja kasakate julmusi. Piin ja rõhumine, sõda ja revolutsioon, nälgivad lapsed, meeleheitel emad, kuulide läbi surma saanud sõbrad. Apokalüpsise neli ratsanikku kihutasid mööda minu kodumaad. Ema ja vanaema olid vagad katoliiklased ja seetõttu oli meie maja täis riputatud madonna kujutisi ja religioosseid lõuendeid. Ma ei mäleta, et meie seintel oleks rippunud mõnigi ilmaliku sisuga pilt. Õppima pandi Polaneegri vaeste perede lastele mõeldud kloostrikoolielu, seal ei olnud aga kerge. Minust sai koheselt oma klassikaaslaste vihkamise objekt, kirjutas ta oma mälestustes. Ma olin pärit provintsist, Nemad, aga linnast minu kleidi taga, mis olid jäänud endistest headest aegadest nägid välja paremad kui teistel. Peale selle nägin ma päris hea välja, ehk ise ei saanud ma sellest tol ajal veel aru. Tihti pidi tütarlaps kurtma, et klassikaaslased sidusid teda patse, pidi toolide külge kinni ja kallasid tinti tema kleitidele. Tola ise aga mõtles vaid sellest, kuidas viletsusest välja rabeleda ning jõuda sinna sädelevasse jõukate ja muretut inimeste maailma, millest oli lugenud vulvari romaanidest ning unustada kogu möödunu nagu kohutav unenägu. Pola neegri oli tantsualal andekas ja seetõttu avanes tal võimalus asuda õppima Peterburi balletikooli sealjuures täielikult riiklikule ülalpidamisele. Edaspidi eelistas ta sellest faktist miskipärast aga vaikida ja tema Peterburi perioodist pole peaaegu mitte midagi teada. Hiljem on ta siiski meenutanud, et loobus tantsust, kuna tal olid nõrgad kopsud ning pärast ravikuure sanatooriumis astus ta Varssavi draamakunstiakadeemiasse. Pärast õpinguid tahtis Polalegri saada tööle mõnesse teatrisse, ent lihtsamaks osutus leida tööd filmis. Tõsised näitlejannad pidasid filmis mängimist põlastamisväärseks ning pealegi nägid ekraanil palju paremini välja lihtsalt ilusad naised, kes polnudki ehk sageli nii andekad näitlejad. Polaneegri debüteeris kinolinal režissöör Alexander hertsi filmiga, mis kandis pealkirja kirgede ori. Pahede ori. Film valmis ühiste jõududega, on näitlejanna hiljem meenutanud. Lisaks tööle stsenaariumiga tegelesin maga, Krimmiga, valmistasin ette oma kostüümid. Tegelesin koreograafiaga. Üsna tihti joonistas hertsise dekoratsioonid ning pidi istuma ka kaamera taha. Kuidas ma küll tahaksin kirjutada, et minu triumfi le kinos eelnes pikk võitlus ja aastatepikkused ebaõnnestumised, kuid tegelikkuses polnud see nõnda. Kirgede orje saatis meeletu menu. Nii et juba seitsmeteistkümne aastasena sai minust üks juhtivamaid Poola näitlejatari. Filmitööstus sõjajärgses Poolas kiratses, ent Saksamaal töötasid stuudio täie jõuga. Võlaneegri siirdus Saksamaale, kus tegi 1918. aastal kaasa režissöör Ernst Lubitši filmides muumia maa silmad ja Karmen. Tema memuaarides võime lugeda Ernst iga saime me ruttu sõbraks. Ilmselt sellepärast, et ma naersin alati kõikide tema naljade peale, milledest mõned tundusid vägagi julged ning luubits, omades tundliku artestinatuuri nautis omakorda tähelepanu oma isiku suhtes. Eriti suure menu osaliseks sai 1919. aastal kinoekraanidele jõudnud film madaam debarri milles Polaneegri kehastas prantsuse kuninga Louis 15. kuulsat favoriiti, kes hukati prantsuse revolutsiooni ajal giljotiini läbi. Ilm oli mastaapne ja väga ilus luksuslike kostüümidega kalliste, dekoratsioonide ja suurte massistseenidega. Seen Tübarii maharaiutud peaga mõjus tolle aja kohta aga nõnda naturaalselt, et paljud naissoost kinokülastajad langesid seda nähes minestusse. Film Ma tahan tüberry tegi Polanegri nime tuntuks ka Ameerikas, kus jooksis pealkirja all kirg ning tema vastu hakati huvi tundma ka Hollywoodis. Ehk esialgu tõsisemaid pakkumisi sealt küll veel ei saabunud. Ühel oma tagasisõidul Poolast Berliini tekkis Polaneegril vagunis väike konflikt tolliametnikuga, mille tulemusena too tõstis kinos staari rongist maha ning viis kohaliku komandatuuri komandandiks osutusega. Krahh. Jevgenia Stamski. Kahekümnendates aastates ebatavaliselt ilus noormees helesiniste silmade ja laitmatu sõjalise rühiga tänu millele tundus oma keskmisest kasvust veidi pikemana. On kirjeldanud teda Polaneegri. Arusaamatused lahendati ning kuna järgmise rongi väljumiseni oli aega, kutsus mees teda restorani. Me vahetasime aadresse ja pidasime väikest kirjavahetust ning oma järgmise Varssavi visiidi ajal tutvustasin ma teda oma emale. On rääkinud näitlejanna, Poola neegrijagraaf Jevgeni Ossinovski abiellusid 1919. aasta talvel. Mõnda aega elas vast abiellunud paar poolas. Ehkki elu grafinnana ei tundunudki pola neegrile nõnda ahvatlev, nagu see oli paistnud omal ajal romaanidest. Ta tundis end võõrana oma mehe majas, mida kavandasid tolle kõrgeid õed, kes jumaldasid oma venda olid olnud vägagi vastu sellele, et too abielluks kaasa vratu näitlejannaga. Tola neegrit kutsuti jaga tagasi Berliini, kust teda pidid ootama uued huvitavad rollid. Ning ehkidele loomulikult meeldis, kui teda kutsuti krahvinna Tamskaks jõudis nende abielu 1922. aastal lahutuseni. Hollywoodi generalistid olid ammu oodanud võimalust napsata endale Euroopa kino suurim naistäht ning 1922. aastal pärast lahutust oma grafist abikaasast siirduski Polaneegri Ameerikasse, kus ta rõõmuga vastu võeti. Polnud isegi oluline, et tema inglise keel oli kohutav. Tummfilmi jaoks oli määrav rikas miimika ja kehakeel ning seda kõike valdas Polaneegrid täiusliku. Ajakirjanik Joan Jordan kirjutas sellest ajast, kui Polanegri vaatas meid madaam Tübarii puuderdatud paruka alt on tema nimi kõigil huulil. Alguses vilksatas ta Kontinentaal-Euroopa sügavustes ahvatlev võõramaalanna erutavalt ebatavaline ja kaunis. Ja nüüd on ta teel Hollywoodi, et mängida filmides. Ameerika publik luges naudinguga näitlejanna elu kõige pisematestki üksikasjadest ning need katkendid ainult suurendasid. Publiku isu alguses oli Polaneegri Hollywoodist vaimustuses, ent mõistis peagi, et tegelikkuses sarnaneb see parajale maa pesale. Siin tuli olla väga ettevaatlik, kontrollida iga sõna ning ette vaadata. Tomõšenko sädelev pealispind peibutas oma iluga, ent selle varjupoolel peitsid end hirm ja lõhutud saatused on meenutanud Pololleegri. Ja olenemata sellest, kui magusse elu mulle ei tundunud, tõmbusin ma instinktiivselt endasse. Hulga juhututtavate asemel ümbritsesid mind vaid lähedased sõbrad. Öised peod ei olnud minu jaoks vaid tugev töö, andis mulle täieliku õnnetunde ja ma nautisin seda täiel rinnal. Loomulikult maksti Hollywoodis palju suuremaid summasid kui Euroopas. Polaneegri kirjutas alla lepingule filmistuudioga Paramount Pictures, mille kohaselt pidi talle makstama 3000 dollarit nädalas. Ta filmis vahetpidamata keelatud paradiis öölill. Hispaania tantsijanna, näitlejanna armulugu, naine Moskvast ja Pariisi varjud on vaid mõned pealkirjad tema tolleaegsest Filmagraafiast. See on täiesti kindel, et tänu minule hakati Ameerika filmides 1900 kahekümnendatel aastatel väntama seksuaalseid stseene. Ehkki, tõsi, filmitud olid need hea maitse kohaselt ning jätsid igaühele võimaluse mõelda võimalikule järjele. Ameerikas oli Polaneegrin mugav maja koos selle juurde kuuluva pargi ja basseiniga. Ta soetas endale uhke Rolls-Royce'i koos rongiga, mis oli sisestatud valges ameti ja elevandiluuga. Sõidu ajal kattis Polaneegri oma jalad jääkaru nahaga ning pani endast kahele poole istuma. Valged vene Hurdad. Autojuhivorm oli samuti valge. Ent kui ilm oli vihma mõnes kandis mees musta näitlejanna ise mähkus luksuslikesse karusnahkadesse ning oli briljanti rubiine täis riputatud riietuses, eelistas ta tugevaid kontraste. Kas must siidivalges amet, soobli nahast mantliga või kerge valge sifoon naaritsanahast kiibiga. Ta kandis turbanit kõrgeid saab paid lakkis oma sõrme ja varbaküüned eredaks ning seda kõike matkasid ka tema 1000 tausta ja annad. Talle meeldis jalutada mööda Sanced vule vaardi Riho otsast tiigrikutsikas. Tema grimmituba oli dekoreeritud hiina stiilis ja selle põrandat katva vaiba peale laotati iga päev värskelt murtud orhideede õitelehti. 1923. aastal sai alguse pola neegri armuromaan kuulsa Charlie Chaplin iga, kes oli tuntud seelikukütt. Chaplin on kirjutanud oma 1964. aastal välja antud mälestusteraamatus, sellest nõnda. Veel enne kui jõudsin Pariis lanna võtted lõpetada tsiteeris Ameerikas Polaneegri tõeliselt Hollywoodi liku stiis. Pola auks korraldati vastuvõtte ja pidusid. Nende kõmupidustuste aegu kohtasin Polad sümfooniakontserdil Hollywood Bowli saalis. Ta istus naaberloosis reklaamiagentide ja paramounty asjameeste keskel. Charlie, miks te endast elumärki pole andnud? Te pole mulle kordagi helistanud. Kuidas te ei taipa, et võtsin kogu tee Saksamaalt siia ette ainult selleks, et teid näha? Olin meelitatud, kuigi kahtlesin veidi ta viimastes sõnades, kuna meie ainus Berliini kohtumine oli kestnud kõigest 20 minutit. See on teist julm, Charlie, et ta pole mulle kordagi helistanud. Olen teilt nii kaua teadet oodanud. Kus te töötate? Andke oma number, ma helistan teile. Ma ei uskunud sellisesse innukusse, kuid ilusa Poola tähelepanu ei jätnud mind ükskõikseks. Mõne päeva pärast sain kutse peoõhtule, mille ta korraldas oma üüritud majas Beverly Hillsis. Pidu oli isegi Hollywoodi kohta suurejooneline. Kuigi seal viibis teisigi kuulsaid meesnäitlejaid, pühendas pola peaaegu kogu oma tähelepanu. Minule oli see kasvõi mitte, kuid ma nautisin seda. Õhtust sai alguse meie tormiline romaan. Mitme järgneva nädala jooksul nähti meid kõikjal koos ja see oli muidugi vesi reporterite veskile. Üsna varsti kuulutasid lehed Poola ja Charlie on kihlatud. Se pahandas Polate väga ja ta nõudis, et teeksin ametliku avalduse. See peaks vist daami poolt tulema, vastasin ja mida ma peaksin neile ütlema? Kehitasin põiklevalt õlgu. Järgmiselt päeval sain ilma lähemate selgitusteta teate, et mis neegri ei saa minuga enam kohtuda. Kuid samal õhtul helistas mulle tema toatüdruk, teatas ehmunult, et perenaine oli väga haige ja kas ma ei saaks kohe sinna sõita. Ja kui ma kohale jõudsin, juhatas pisarais teenija oma elutuppa, kus ta perenaine suletud silmi kušetil lebas. Kui ta silmad avas, kostis talt oi kui julm saaled. Ja mul tuli mängida Casanova. Kui siis aga asjasse sekkus päramonti filmistuudionõudest Chaplinilt, et too abielluks pola neegriga sai suhe endale üsna lühist. Polaneegri ise on hiljem meenutanud Minu suhetest Chaplin iga on palju kirjutatud ja kahjuks on suur osa sellest pärit Chaplini enda sulest ja kahjuks pole enamus sellest tõsi. Charliel on iseloomujooned, mis on omased paljudele koomikutele. Eneseiroonia täielik puudumine. Sest vaadake, kui kaua aega tagasi see kõik oli. Kummaline, et tema uhkus on siiamaani haavatud ja ta kuidagi ei suuda näha meie suhete toredaid aspekte. Töötades samas aga lisama, et nende suhe oli intiimne ja tormiline ET armastajale oli Chaplin saamatu. Ninged poola neegri oli see, kes lõpetas selle suhte Chaplini nutu palvete saatel. Vaevalt lõpetanud suhted Chapliniga alustas Polanegri uut romaani tummfilmi kõige legendaarse armastaja kuulsa Rudolph Valentino endaga. 1895. aastal Itaalias sündinud Rudolph Valentino õige nimega Rudolf Alfonso Rafaile, Pierre Philly väärkuli eelmily Valentino Danton Guella alustas New Yorgis tänavakaubitsejad aednikuna ja nõudepesija kuni leidis sobivama ameti ööklubi Maksim Sigolo ehk tasulise tantsitajale. Just seal omandas ta ka tollal vägagi julgeks peetud moetantsud tango. Arvushi uude. Puudu ainult suusa, oi kus nüüd on Sandra. Far passi, saad. Infra vähendas ohvrist saega. See on Rudolph Valentino meeled. Tule populaarsusele pani aluse 1921. aastal film apokalüpsise neli ratsanikku milles leiduv tangostseen võlus miljonite naiste südamed ning seda loetakse kinoajaloo irootilisematest stseenide hulka. Valentino eksootiline välimus ja mehelik sarm lisandus liigutuste sujuvus ning loomupärane õrnus. Daamide kohtlemisel tegid temast kiiresti Tom filmiaegse kino seksisümboli, mis pani tema järele õhkama kõik naised üle terve maailma. Filmiga Šeik sai Valentino miljonäriks saades iga järgmise filmi pealt Holorraliks maksuvabalt miljon dollarit. Oma tohutu sissetuleku investeeris ta põhiliselt garderoobi kingadesse. Tema rauge pilk kinolinal tulenes lühinägelikkust. Ta kannatas heliofoobia ehk valguse kartlikkuse all värvis varakult tekkinud kiilaspäisuse varjamiseks oma pealage musta värviga ning ei suutnud loobuda Itaaliast kaasa toodud kombest närida igal võimalikul juhul toorest sibulat. Kasutame siinkohal harukordset võimalust kuulata ka Rudolph Valentino enda häält, mis on salvestatud 1923. aastal ning kus ta demonstreerib meile oma üsnagi tagasihoidlikke lauljavõimeid. Aga haarava? Polo Allegri on meenutanud oma hormooni Valentiinuga hiljem järgmiselt. Meist said meie taas ja vangid. Me jagasime nii rõõmu, muret kui ka vaimustust romantilise kinomaailma üle, millesse me mõlemad kuulusime. Tavaliselt kingib meesterahvas oma välja valitule veini või lõhnaõlisid kuid Rudy jaoks olid sellised väljendusavaldused liiga väikesed. Tiina oli kogenud armastaja. Ta süütas magamistoas kümneid küünlaid, ostis ligi 200 valget roosi ja kattis voodi nende õielehtedega. Ent nende õnnel polnud määratud jätkuda. Kauaks. 23. augustil 1926. aastal pärast piinavat kaheksa päevalist agooniat suri Rudolf Valentino pimesooleoperatsioonist tekkinud komplikatsioonide tagajärjel. Ta oli surres vaid 31 aastane. Ameeriklaste jaoks osutus surma põhjus liiga tavaliseks ning seepärast innustuti selle ümber looma uskumatuid legende. Armukadedus mõrvast. Mürgitamisest jumaliku Valentiina surm ja sellele järgnenud matused vallandasid täieliku massihüsteeria. Staari puudri ja kosmeetikaga täiustatud surnukeha pandi klaaskirstus välja ühte New Yorgi matusebüroosse. Itaalia diktaator Mussolini saatis matuseruumi 25 musta vormi kandvat aupallurit ning sõnastas oma matuselähetuses, et Rudolph Valentino on lähendanud Ühendriike ja Itaaliat rohkem kui kõik suursaadikud ja diplomaadid kokku. Fašistlike auvalvurite ja antifašistide vahel sündinud taplus lisas laose meeleolu. Veelgi. Matuseruumi kaitsnud 150 politseinikku olid võimetud konflikte ära hoidma ning appi kutsutud eriüksustel õnnestus kord jalule seada alles kolmandal katsel. Naised minestasid ning palju inimesi sai vigastada kaasinimeste jalge all. Paar ööpäeva istus Polaneegri Valentino kirstu juures ning on meenutanud oma mälestustes. Massiivsed, küünlad põlesid ja nende tuhnis valguses tundus, et surm on pehmendanud tema näojooni. Tundus, nagu oleks ta lõpuks ometi saavutanud selle rahu, mida ta nii igatses eluajal ning vaatamata kogu minu leinale olin ma tema üle peaaegu et õnnelik. Kuid ise ma enam elada ei tahtnud. Ma palvetasin, et jumal mind enda juurde kutsuks. Rudolph Valentino põrmu ärasaatmisel New Yorgist katkes ühel peatänaval mitmeks tunniks liiklus kuna puhkesid kähmased ratsapolitsei ja Valentino austajannade vahele. Et politsei tagasi tõrjuda, kallasid naised hiljutisele seebivett, mis pani hobused libastama. Valentino põrm viidi läbi kogu Ameerika mandri erirongiga Los Angelesse. Polaneegri järgnes rongile, unustamata sealjuures samaaegselt poseerida fotograafidele iga peatuse ajal tema minestamist nutukrampide saatel. Valentiina kirstu ääres nimetasid õelad keeled tema karjääri parimaks etteasteks. Korravalvuritel oli tegemist ette vedada kalmistult haiglatesse minestanud või nõrkenud daame 10 tausta ja nad lõpetasid elu enesetapuga. Kuna elu ilma Valentiinuta tundus neile mõttetu. Valentino kultus vaibus väga visalt, 29 aastat tõi tausta ja nad surmapäeval ta kalmule lilli. Ning alles 1956. aastal möödus 23. august, ilma, et ükski naine oleks ette võtnud teekonda Valentino hauale. Polanegri ei unustanud Rudolph Valentino mitte kunagi. Kuid juba vaevalt aasta pärast mehe surma abiellus ta gruusia päritolu vürst Serge modivaniga, kellest lahutas aga juba nelja aasta pärast. Viis aastat pärast lahutust sai Sergei Divani rumalalt surma. Ta kukkus polomängu ajal hobuse seljast. Filmikunstis oli saabunud aga helifilmi ajajärk. Pola neegri hääl oli ilus, madal ja väljendusrikas, aga aktsent kohutav. Ja ajakirjandus, kes oli teda sinikätel kandnud, vääris nii välja, tema hääldusmaneeri. Tulevik tundus tume. Ja kui tema järgi tunti järsku huvi Saksamaal väärtusta suure rõõmuga tagasi Euroopasse Preemen Haaveni kai lootas väriseva südamega Polanegri saabumist Ameerikast kuulus režissöör ja näitleja Williforst, kes vajas diivata oma järgmise filmi masurka peaossa. Ja sealt ta tuligi, see skandaalne diiva fantastiliselt kaunis naine, julgelt trapeeritud riietuses, mis oli lausa karjuvalt lillat värvi lumivalgeks meigitud, nägu, huuled veripunaselt säramas, juuksed sügavmustaks värvitud. Nii hõljus ta meie poole. Nii on meenutanud oma esimest kohtumist Polaneegriga filmima Surka helilooja Peeter croider. Kuna Polaneegri oli eelkõige kogemustega tummfilmistaar, siis võeti filmima Surka kõik stseenid üles kõigepealt tummfilmis ja siis pärast helindati üle ka pola. Filmipartner Albrecht Shen hals meenutab nende koostööd meistriteoses masurka. Viili Forss tegi loomulikult kõik võimaliku, et Poola elumahlade optilist summat küllaltki veenvalt välja näidata paista. Ja niipea, kui pola sai sellest aru, et kaameramees chet oli teda tehniliselt kaunimaks filminud prinkis dekoltee sillernevate rikkalike ehetega, säras ta nagu väike laps. Kui ta aga näiteks peegelduvates Tsahkna klaasidest oma silmi nägi või kui mõnel pildil tema talje enam nii piitspeenike ei tundunud, siis nuttis ta peaaegu ehtsaid glütseriini pisaraid ja hädaldas kibedalt kaameramehe ees. Jääd sa oled mind inetuks teinud, sa rikud mu karjääri. Ma olen siin filmis halb naine, teadagi. Aga sa saad ju teha madonnast prostituudi. Filmis masurka esitas pola neegri Petercroideri laulu Špüürin myyer, mille kohta on rääkinud lauljannast. Vilde Saik selle laulu jaoks jätkunud Polanegril hääleulatust siis tehti eriline trikk neegri ja mina saime mõlemad oma mikrofonid. Mina võtsin kohe kohapeal üle need kohad, kuhu pola neegri hääl enam ei ulatunud. Salvestus kestis tunda, kuid lõpuks meie eksperiment siiski õnnestus. Minul oli kohustus see lugu terve aasta saladuses hoida. Propagandaminister Joseph Kööbels kirjutas oma päevikus, et Filma Surka kujutab endast tõelist virtuoosse meistriteost ning Polaneegri mäng on lausa hingematvalt vapustav. Ka Adolf Hitler vaatas filmi masurka järjest nädal aega pidades seda heaks nutufilmiks. Peagi pärast seda teatasid ajalehed Ameerikas Euroopas romaanist füüreri Apolaneegri vahel. Näitlejanna kaebas aga prantsuse ajalehe, mis alustas selle asja kohtusse ja sai kahjutasuks 10000. Franki kui aga pola neegri kostümmeerijad päriti selle kohta, et kas näitlejanna on tõepoolest füüreri armuke, kõlas vastaselt. Mis neegri on ise selline diktaator, et tema küll ei hakkaks Hitlerile jooksupoisiks? Muide, olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et 1933. aastal tunnistas Polaneegri ühele Londoni ajalehele et tal olevat olnud romaan ka Vladimir Iljitš Lenini niga, mis olla saanud alguses Šveitsis. Kui oleksin noor ja ilus või suure riigivalitseja, paluksin teie kätt. Kahjuks pole ma seda ega teist, mul pole isegi kodumaad öelnud kiilakas isand filmi tiivale. Nende vahel olevat leidnud aset armukadeduse ja õrnema armastuse stseenid. Ent lõpuks olevat Lenin tüdinenud ja öelnud. Meie teed lähevad lahku. Minul olnud revolutsiooni teile ka kuulsuse tee. Oli see nüüd nii või ei olnud, aga natsliku Saksamaal mängis Polanegri kokku kuues filmis ning nii mitmeski neist laskis ta kõlada oma sensuaalsel madalal lauluhäälel. Ent poliitiline olukord Saksamaal oli muutumas äärmiselt pinevaks ning mingi aeg sai Polane kri isegi töökeelu propagandaminister Joseph Kööbelsi poolt, kes pani tema nime mitte aarialaste kahtlustatavate nimekirja. Aasta enne teise maailmasõja puhkemist läks Polaneegri prantsuse Rivieras. Kui sakslased tungisid aga Prantsusmaale, siirdus ta Portugali ja sealt 1941. aasta alguses taas Ameerikasse. Ühendriikides tutvus Polane kri vodevill näitlejanna märgeretu postiga. Neist said nii lähedased sõbrad, et nad üürisid endile maja ja reisisid palju koos. Väideti isegi, et nende suhe oli lesbilist laadi. Teised jälle teadsid rääkida, et endisest kinotähest on saanud rikka vanatüdruku seltsida Poolat. Need kuulujutud aga ei heidutanud. Igal aastal Rudolph Valentino surmapäeval läks ta mehe hauale ja viis sinna iga kord ühe roosiõie sama valge nagu olid nende rooside õied, mida Valentino puistas kunagi nende ühisele armuvoodile. 1964. aastal tegi Polaneegri oma viimase filmirolli. Selleks oli eksootiline madam Haviib Walt Disney filmis Moons pinnas. Kuna filmimist alustati Londonis, siis pidi ta järjekordselt tõestama, et pole minetanud oma harjumust leida trikke, millega jõuda ajakirjade esikaantele. Ning kui ta ilmus pressikonverentsile sisse, jalutas ta rihma otsas elusat gepartit. 1970. aastal andis Polanegri välja raamatu, mis kandis tagasihoidlikku pealkirja. Ühe staari mälestused. Ühest Poola neegri 1978. aastal antud intervjuust võib lugeda. 1900 kahekümnendad ja kolmekümned Need aastad olid kõige ekstravagantse mad jagalamuursemad, filmiäris tehti rasket tööd, tööpäevad olid palju pikemad kui praegu ja sellele lisandusid väärikus, ekstraklass ja suur stiilitunne. Staarid ei pidanud muretsema oma lepingute pikkuste pärast ning võisid nautida oma puhkust, tundmata muret homse üle, lisades samas juurde tänapäeva filmid, on pornograafilised, brutaalsed ja šokeeriva keelekasutusega. Polaneegri suri esimesel augustil 1987. aastal. Ta oli 90 aastane. Mõni aeg enne surma tunnistas ühes intervjuus. Minevik on olnud kaunis noorus, vahetpidamatu nauding. Ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Ja küll on hea, et ma olen elanud nii kaua, et kõike seda kogeda. Hollywoodis on pala neegri jaoks püstitatud skultuuril sõnad seksi orkaan ja vampide kuninganna. Saate koostas Jaak Jõekallas ja stuudios olid Triin Ella Jaak Jõekallas. Ja helioperaator Vivika Ludvig nostalgia.