I love on kena väike paar päris Inglismaa lõunarannikul Haaž maffia baarne mošeeks sadamalinnade vahel. Mandrit ja saart ühendavate parvede arvu tuli 70. aasta augusti lõpupäevadel taas kord mitmekordistada sest I love kolmandale ja viimasele rokifestivalile tuli kokku oma 500000 inimest. Ja lavale astus rohkem kui 30 ja kõige tuntumat muusikut ning grupi. Nii et see sündmus rokiloos peaks olema meenutamist väärt. Seda enam, et ka sellega lõppes üks aastakümne üks ajastu noorsookultuuris. Mina olen Helgi Erilaid ja ütlen koos friigrupiga kõigele stiivsetele rändajatele. Tere tulemast ist Ääthani farmi väikesel, vaid saarel. Inglismaa lõunarannikul on augusti lõpp 1970. Kolmandat korda oli Vaitis saare vaikne elurütm oma viieks päevaks põhjalikult segi löödud. Aga säärel juhtus üpris harva midagi põnevat, midagi sellist, mis tõi kohale 500000 rõõmsat noort inimest ja kümneid rokkstaare kelledest. Suur osa oli tuntud terves laias maailmas ja saareelanikud, tavalised traditsioonilised inglased ilmselt omal kombel nautisid neid erakordseid päevi. Need, kes elasid festivalipaika viiva tee ääres, olid katnud oma aedades lauad ning pakkusid peole ruttavatele noortele võileibu. Festivali tunne oli nakkav ja ärgem unustagem, et oli aasta 1970 ning maailm oli pisut ohutum paik kui praegu. Mööda sõitvad autod võiksid jalgsi festivalipaika suundujaid peale. Päike paistis ja elu oli ilus, aga mitte enam nii ilus, nagu ta näis olevat. Lille lasti aegu. Rahu ja armastuse idee oli tuhmunud. Vägivald piilus nurga taga ka I love festivalil tulijat ühtekokkupõrkeid, kuid vigastada ei saanud keegi. Peopaigas olid noored ajakirjanikud telgi püsti pannud ja andsid iga päev välja festivalil lehte ailov vaid friik press. Üks festivalikülalisi Jonatan paak on meenutanud, kuidas nende seltskonna autod kohe pärast parvelt maha sõitmist Haiti saarel läbi otsiti. Kuidas sealt keelatud uimasteid leida? Küll üpris vähe ja kuidas kõik see rahvas otsemaid saare kohalikku vanglasse pistet. Ühel seltskonnast õnnestus tasahilju minema hiilida ning festivalipaika jõuda, kus ta siis taga organiseerijatele jutustes, mis juhtunud oli. Otsekohe saadeti pappkarbid publiku sekka, et teha korjandus, mille eest need inimesed kautsjoni vastu vabaks saaksid. Karbid tulid tagasi, neis oli 1500 inglise naela. Raha küsiti ka miljonäridest rokkstaaride käest, lava taga aga asjatult. Nad laulsid mõistmisest ja ligimesearmastusest. Aga nad ei elanud oma laulude järgi toorsi. Jim Morrison oli ainus, kes midagi annetas. Tervelt 10 dollarit tõhusamad Jim Morrison, kes lavale astudes pöördus oma poole miljoni inimese suuruse publiku poole fraasiga mida ma isegi praeguse ajakirjanduse vabaduse astme juures tsiteerida, ise anda. Staari kehasse kapseldunud romantilise ajastu poeet, nagu ta iseenda kohta öelda tavatses. Festivaliplatsi ümbritseva aia taga oli väike kõrgendik Aftundoun mida hakati õige pea kutsuma salation Rõu üksildast rida, kui otse tõlkida. Seitse kontserti, jälgida see publikes festivalipaika ümbritsevast aiast. Väljapoole jäi lavastulise kõrgendik küll päris kaugel. Lava ise oli üpris tilluke ja helivõimendus nõrk. Proovi tegemise võimalust polnud esinejatel hoopiski lihtsalt lavale juhtmed paika ja mängima. Mis tähendas, et muusikutel tuli ennast kokku võtta ja seda nad ka tegid. Tõdenud, et just kõlanud brokkol haarium, mängi säilov Vaidi festivalil teraselt ja trobintrover hõõrus pidevalt oma käsi kokku, sest õhk oli niivõrd jahe. Käri pruukeryl progolharumist on jälle teised asjad meeles. Näiteks see, et kommet närvis Chick Churchill grupistennies after tuli koos nendega majja, kus nad ööbisid, kuigi tema oma bänd oli juba Londonisse tagasi sõitnud ning tegi näo, et ta on oma rahakoti ära kaotanud. Tegelikult oli ta kõrvuni armunud maja peremehe tütresse, kellega ta hiljem abiellus ja 25 aastat koos elas. Üleüldse igasuguseid lugusid juhtu. Sailov Vaiti festivalil peabki juhtuma, kui pool miljonit inimest kolm päeva ja kolm ööd koosa. Pühapäeva hommikul astus lavale imidž, seal seda laulude seal küll ei laulnud, see on juba küpsem saani. Joni Mitchell oma kitarriga parasjagu vaidlesime, tere, festivalil esines, ronis keegi üpris pilves noorukina lavale. Püüdis publikule selgeks teha, et tõeline festival leiab aset endisele isson, Rõugin. Turvamehed viisid ta lavalt minema ja lauljatar püüdis rahvast rahustada. Ise oli üpris ehmunud ja tema enese toimedes ka tema kohelt lavalt ära, kui seal Esson röövpublik oli tüdinud muusikuid nii kaugelt vaadates, temast oli tüdinud ka kõrgest plankaiast, mis teda muust festivali paigast eraldas. Aiad lõhuti maha ja rahvas oli rahul, korraldajad mitte. Reimonserectorsistan meenud, et lava taga oli meeleolu üpris rahutu. Äritehingute eest vastutavad isikud olid lausa närvis, arvates, et neil ei ole isegi nii palju raha, et muusikutele maksta. Esinejate agendid läksid siis omakorda närvi. Aga muusikud ise slai hämmelist õun näiteks olid õnnelikud kui linnukesed oksal. Neile oli kogu festival ainult üks suur pidu ja nende telk oli õige koht, kus olla, sest seal liikus käest kätte üksjagu kokaiini. Slaienduse Hämelist hõõn kümmekond aastat pärast ailov Vaiti festivali. Aga sellel festivalil lava taga turvamehi ei olnud. Oi, see meeldis muusikutele vabad ja loovad hinged, nagu nad on. Õhtuti tehti lõkkeid Leonard kõvenistus oma telgi ees ja rahvast hankis ringi John Entwistle rühama kummalises ülikonnas luukere, seljale joonistatud Jimi Hendrix, hajameelne jana, äratus John Morrison, sätes joomiskeerisesse, reverse laagriga närbunud või pakkusid teineteisele Iiri viskit ja Morrison tegi selle liigutusega suure vea, sest keegi ei peaks proovima huu mehi laua alla juua. Kuu oli võrratu, meenutab räime toorist. Nad mängisid vist kogu tammi maha ja oleksid Tõlge jätkanud Beethoven sendi kitarr üles, poleks öelnud. Valgustusele Vaidi festivalil oli lausa primitiivne. Kõige uhkem efekt oli see, et huul oli selja taga viis suurt filmi prožektorid, kui nad laulsid Siimi silmitačsmi. Ors esines peaaegu pimedas, ainult esimeste ridade publik sai näha, mis laval toimus. Börsi jaoks ei olnud see pidu kaugeltki kõige paremal ajal. John Morrisoni kohtuasi, mis tema sündsusetu esinemisega seotud oli, lükati viieks päevaks edasi, et toorsaaks festivalil ära käia. Ja vaevalt et Simm, Morrison Inglismaal olles unustada sai, et kodus ootab teda kohus ning võib juhtuda 10 aastat vanglas. Niisiis oli ta depressioonis ja purjus. Aga see oli toorsi probleem. Kogu festivali probleemiks sai Jethro talli mänedžeri Ellise idee festivaliväljak 300-st 1000-st inimesest puhtaks teha. Et tallama heliproovi teha saaks. Laia nendesse Sadalist on meenutanud. Meie ei alusta ilma proovita, meie oleme profid. Kui midagi halvasti läheb, siis süüdistame ainult iseennast ja ilma proovita võib kõik halvasti minna. Sellele, et väljak tühjaks taheti teha, Polnud meiega midagi pistmist. Aga ikkagi pidin mina heliproovi ajal lavale vabandama minema ning ütlema, et kui nad väljakult lahkuda ei taha, siis nad seda tegema ei pea. Suht all ja Anderson, kellele meeldis ühel jalal seistes flööti mängida. Ja veel hetk Ralph Maxwelli meenutustes Dailov Vaidi festivalilt. Mina olin vaikne, akustiliselt kitarri tunnistaja ja ma kartsin, et paarist esimesest publikureast kaugemale ei kuule mind keegi. Minu tõeliseks hämmastuseks plaksutati mind isegi tagasi, aga ma ei suutnud uskuda, et see tõsi on ega läinud. Kes kogu päevaks lava taha ringi peatuma jäi muuhulgas päristajad Jimi Hendrix meeskonnalt, kus ja mis seisus Jimmy on. Talle öeldi, et siin Jon varjulises aias kusagil saare teises otsas ja tõenäoliselt tuleb ta vägisi kohale tuua ja mikrofoni külge kinni siduda. Et sellest esinemisest üldse midagi tuleks. Võitis tervelt tund ja 45 minutit aega, et Jimi Hendrix lavale saada. Kõiksugu probleeme kerkis esile näiteks tema ekstravagantse särgi pikad ja laiad varrukad. Miskit kitarrikeeltele pajusid ja tal mängida ei lasknud. Üks varrukas tuli üles tõsta ja kinni õmmelda, siis räbenesita püksid katki, neid tuli parandada. Kui ta lõpuks lavale sai, nõudis ta, et sissejuhatuseks öeldaks. See on nukra ingli muusita, kuid öeldi ainult, siin on mees ja tema kitarr. Mõnigi ütlesite, Vaiti esinemine ei kuulunud Jimi Hendrix parimate hulka kuid suur osa publikust seisis otsekui lummatult teda laval näha ja kuulda oli hoopis midagi muud, kui kuulata tema plaate või vaadata teda filmis. Üx Jimmy fännide seltskond on hiljem meenutanud, et pühapäeva õhtuks polnud neil enam ei raha ega toitu. Lõhnad olid väsinud ja näljased. Seetõttu otsustasid nad lahkuda Jimi Hendrix järgmist esinemist vaatama, minna. Midagi muud oma elus olevat nad hiljem nii sügavalt kahetsenud kui seda otsust. Jimmy esines häälow Vaidi festivalil 30. augustil 1970. Ta suri Londonis 18. septembril. Festival näitas, et hipiaegade rõõmud olid möödas, kuuekümnendad lõppenud ka britimaal. Ühendriikides oli neile lõpu teinud Aalto moonutama märatsevate põrguinglitega. Vaidi saare festival siinpool ookeani ei olnud õnneks nii ehmatav ja valus kogemus. Aga ta oli hüvastijätt 60.-te lillelaste rahu ja armastuse unistusele. Uuel kümnendil polnud enam nii puhtaid ideaale. Koos 70.-tega murdsid sisse viha ja vägivald ja nagu kõik muu, leidsid ka need oma peegeldusena osa kultuuris ning rokkmuusikas. Aga täna veel mõned rõõmsad hetked, väitis festivalil esinenud mangasieriga. Mina olen Helgi Erilaid kuulmiseni.