Nüüd sõidame Swanni järve äärde. Luuletaja Jõgishee Charentsi 90. sünnipäeva auks toimuvad pidustused ja luuleõhtud üle kogu Armeenia. Täna on need joranzo vannis Charentsi nime kandvas linnas jäse vannis. Meie suureks rõõmuks sõidab kaasa kunstnik Reginaga sarjan, kellest räägib kogu Armeenia. Meiegi, kuulsime temast. Nüüd aga avaneb võimalus paluda tal enesel kõnelda. Kui Yeczarends 1936. aastal Stalini repressioonide ohvriks langes ja kui ta vangistati palusta etele kiinaga sarjan päästaks tema käsikirjad. Regina kasarian hoidis neid 17 aastat maa sisse kaevatuna ja nii suudeti päästa kirjaniku looming. Kui Regina kasarian poeediga tutvus, oli ta 15 aastane tüdrukutirts. Nüüd vormikas aeglaste liigutuste elava pilguga naine. Jekišeeczarentsi palgejooni on jäädvustanud marti Rossarian. Need on kontrastsed siia tugevates toonides. Ka kunstnik Reginaga sarjan on mitmetel oma maalidel Charentsi kujutanud küll üksi, küll perekonnaga ja Moskva poeetide ringis. Praegu on tal pooleli maal Charentsija korki kohtumisest. Meie autojuht ise on see vannist pärit Jerevanis, puude vilus ohkab ta aina ja pühi pigisõidule asutamine on lõunamaiselt pikaldane. Keegi joob veel kohvi. Aga kui juba liikuma hakatakse, siis läheb kihutamiseks lahti. Nojah, selge, miks sellist defitsiiti nagu jalgrattaid siin kauplustes vabalt saada on, kes ei jaksaks nendega mägedes vändata. See vannijärv asub ligi kahe kilomeetri kõrgusel mägedes. Ta on justkui hiiglasuur mageveekarikas, armeenia südames veeta maa kohal. Varem oli ta suurim kõrgjärvede ja kõrgeim suurjärvede hulgas. See vannijärv on paljude laulude ja legendide tegelane. Vanades ürikutes kihaami meri, muinasjuttudes, meri veel praegugi. Regina kasarian ütleb, et see järv ja tema saatus on sümboolsed. Kagunstis. See vannijärv on ka jerevani läbiva rastani jõe alguseks. Rastan. Armeenia kõige suurem jõgi on nimelt ainuke, mis sellest v karikast üldse välja jookseb. Nüüd sõidamegi jõe orus ikka ülespoole. Ja muidugi on nii rastan kui kõik teised siinse keed täis kärestik ja käänakuid täiesti laevasõidukõlbmatud. Erinevalt näiteks hantidest, kellel kindlaim liiklusvahend on paat ja kes paati seljas ühest jõest teise veavad. Aga kärestikulistes rastani jõge ja uhket savanni järve on püütud ka ära kasutada. Regina kasarian räägib maailma kõige omapärasemast projektist nagu seda omal ajal olevat nimetatud. Nimelt 1910. aastal anti Peterburis välja brošüür aurustuvad miljonid ja vene kapitali inertsus aurustuvad miljonid. See tähendas Sevani vett, mis 88 protsendi ulatuses järve pinnalt kasutult õhku haihtus. Selleks, et raiskamine lõpetada, otsustati järve tase 50 meetrit alla lasta. Järve pind oleks siis vähenenud seitse korda ja rastani jõe äravool suurenenud 11 korda. Rastan jõele. Aga otsustati rajada üheksast elektrijaamast koosnev kaskaad. Seda plaani sama absurdset ja looduskahjulikku kui hiljuti siiski maha maetud Daugavpilsi hüdroelektrijaama mõtte hakatikaga kohe ellu viima. Ja 50 aastat tagasi saigi valmis esimene kanakeri hüdroelektrijaam. Siis aga tuli sõda ja lõi plaanid segi. Täies ulatuses seda valmis teha ei jõutud. Selles samas kanakeri külas, mis nüüd on jerevani eeslinn sündis 1804. aastal meie teatmeteoste andmetel millegipärast 1805. aastal. Tur apovian, kes on Eestis teada seepärast, et tema õpingud kulgesid Tartu Ülikoolis. Ent nii enne kui ka pärast Kalevipoja maal käimist läks ta Sassuuni Taavit imal ajalukku kahe teoga millest mõlemast üksi piisanuks, et ta rahvuskangelaseks nimetataks. Enne seda tegi ta noore parratiga tema saatjana kaasa teadusliku matka pühamäe Ararati tippu. See oli esimene selletaoline ettevõtmine, kuna religioon keelas püha mäe jala millegi tõuste päratama reisikirjas Raised summararat ülikooli raamatukogus saadaval ei maini Abovianni ja üksnes seepärast, et mitte noorele halba teha. Aga järgmisel aastal kutsus parrot andeka noormehe Tartusse. Ja Abovian õppis siin Tartus. Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel käis tihedalt läbi siinsete haritlaste ka muuhulgas ka meie keeleteadlase Wiedemanni k kelle portreed nüüd ka apoviani sünnimajas kanakeris näen. Aboviani käega on siin kirjutatud Tartu minu uuestisünnipaik. Ja tõesti Tartust Armeeniasse naasides võttis ta siin ette hoopiski uut hülgas krabari Armeenia vanad kirjaviisi ja hakkas kirjutama lihtrahva keeles hasharabaris. See kujuneski pikkamööda armeenia kirjakeeleks ning on seda tänapäevalgi. Ja kuigi eriväljaõppeta filoloogidki ei suudagi raba riigirja lugeda. Vanad tekstid tõlgitakse tänapäeva keelde, on 39 tähega armeenia tähestik muutumatult sama. Kuulake, kuidas see kõlab. Selle kurguhäälikute rohke ühteaegu pehme ja tugeva kõlalise tähestikku lõi Armeenia õpetlane, mees, ropp Mozdot. 405. aastal läbi kahe tähestiku Armeenia ja kirillitsa mõtleja tõlgin kolmandasse, mida meie kasutame. See keeruline üleminek toob erinevused teravalt esile. Täiesti sama meie armeenia tähestikus nii hästi märgilt kui ka häälduselt on üksnes. See sobiks suurepäraselt meie väljendisse A ja O algus j. Seda ütlemist armeenlastel küll pole. Aga see sobiks, sest o on nende tähestiku viimaseid eelviimane täht. Meie sõit kulgeb mööda mäenõlvu ikka ülespoole. Kliima muutub märgatavalt. Kliima vahe on ehk suuremgi, kui tundsin eile matenaderaanis Armeenia vanade käsikirjade hoidlas, kus Liina Pirodova meile maja tutvustas. Makeneda Ran Jerevanis on esitatud küll 30 aastat tagasi. Armeenia keskaegse arhitektuuristiilis üle maailma on säilinud 25000 vanaarmeeniakeelset käsikirja. Siin matena Taranis on nendest 13000 lisaks 3000 võõrkeelset ja 100000 muud dokumenti. Muide, Armeenia kirjandus on vanimaid Nõukogude liidus. Armeenlastel oli rikkalik rahvaluule- ja kirjandustraditsioon juba ennem ei aega. Aga see hävitati ristiusu vastuvõtmisega neljandal sajandil. Täiesti. Need siin hoitavad käsikirjad on kokku toodud kirikute ja kloostrite juures asunud hoidlatest kus alates viiendast sajandist hakati käsikirju talletama ümber kirjutama, tõlkima matena Tarani, kümnete inimpõlvede tarkus talletava hoone juurde tõusevad trepid, maisest saginast, vaimsete kõrguste poole. Varamu ees on Mostotsi kuju, tema ees õpilane. See sümboliseerib igavest mõtet. Poegade tarkus toetub esiisade vundamendile. Selle auväärse hoone näitusesaal on paljuski kogu inimkonna vaimne vundament. Liina Pirodova näitab vana arstiteaduse raamatut 4000 retsepti. See on tänaseks taas läbi vaadatud ja antakse uuesti välja. Siin selgub ka, et armeenlased kirjutasid oma esimese seletava sõnaraamatu 12. sajandil. Juba tol ajal tunti selle järgi vajadust. Mõtlen, millal küll meil asi nii kaugele jõuab, et selline eesti keele kohta välja antakse? Vajadus on ju ammugi olemas. Tee laskub alla orgu ja keerab vasakule. Pool TC vanni on sõidetud, kui jõuame Charend savanni Cherentsi nimelisse linna. Ja mis imet, linna piiril on suur kujutis mis on tuttav juba mineraalvee pudeli sildilt ja meenutas siis kangesti tule ümber, tantsivad metsikut poisikest. Aga nagu nüüd selgub, on see Charanduse vanni linna sümbol. Õigemini armeenia poeedi higis see Charentsi ühe luuletuse kihar, päine poisike ainetel tehtud Kromaadne pronksskulptuur. Muide, Armeenias on praeguseks kaks suurt linna, mis kannavad kirjanikke, nime Abovian ja Charendso vann. Regiinaga sarjan tunneb huvi, kes meie kirjanikest on sellised, kelle nime kannab linn või tema sünnipaik. Jah, meil puuduvad sellised traditsioonid, isegi tänavanimede ümber murtakse piike. Iidne kultuurrahvas aga peab õigeks oma suurmehi igal viisil põlistada. Nii linnanimedes, koolilaste kaustiku kaantel, kauba etikettidel. Ka siin Charenduse vannis peetakse poeedi luulepidu suurel staadionil, linna südames on rahvast murdu, kümned tuhanded linnaelanikud, hulgaliselt lapsi. Praegu esinevat rahvapillituki mängijad. Päike on Zeniidis vabariigi parimad koorid, laulavad Charentsi sõnadele kirjutatud laule. Tantsud, kõik äärmiselt temperamentne, hoogne. Selgub, et esinejaid on ühtekokku mitu 1000 ning proove on tehtud kümmekond õhtut. Kui jälle mägede vahele jõuame, tundub, et pikast päike käsikäes olekust näen musti täppe silme ees. Mäeküljed justkui säraksid. Autojuht muigab, peab masina kinni. Läheme neid lähemalt uurima. Selgub, et poolvääriskiviobsidiaan. See on materjal, millest ürginimesed tegid oma noad ja nooled. Ka muuseumis olid need väljas kerge vaevaga leian endale väikese noakujulise tükikese. Pigistan kuuma kivi tugevasti peos. Tunnen iseäralikku usaldust ja seotust. Ja nii ma ei märkagi, et see vann paistab juba. Taipan seda alles kaaslaste jutust. Pettusin kohe, sest siit vaadates paistis ta väiksem, kui ma arvasin. Aga vasakul mäenõlval triip, see kõrgel seal üleval. See on endine veepiir. See vanniveetase langes seega siiski 20 meetrit. Järelikult sõidame me juba endises järve põhjas. Autojuht siitkandist pärit, kurdab, et kuivale jäänud alad kipuvad soostuma. Keerame poolsaare kitsale teele, ees paistab kõrge kalju. Veel pool sajandit tagasi oli see saar, mille kohta räägiti imeilusat Ahto mari legendi. Legendi järgi elanud siin tütarlaps, kes näidanud õhtuti valgust oma kallimale, et see kaldalt saarele ujudes õiget suunda saaks hoida. Isaga, kes oli selle armastuse vastu, tabas tütre kuriteolt ning kustutas valguse. Noormees kaotas sihi ja uppus. Nii seisabki see kivine armastaja, teiste kaitsja siin tee ääres, kust järvelt puhub mõnus kodune, ärge tuul. Ja hoiab käes igavest leeki. Ka siin on Charentsi loomingu austajaid, terve saalitäis. Armeenia lootus elu sündi. Energia mure on nüüdseks taandunud. Seda saadakse Aserbaidžaanist ja looduslikust gaasist. Aga kõike kosutava ja kasvatava vee saavad oru nõlvad sinult. Meie eesti folklooris on olemas lendava järvematiiv Armeenia vanas ja küll rikas, kirjanduses aga puudub see hoopiski. Ju siis nende ainukene järv ei kannata nalja. Olgu armeenlased muidu nii teravmeelne ja nalja mõistev rahvas kui tahes. Selle paarikümne aastaga on siia endisesse järve põhja rajatud terve linn. See heatahtlik soov, las järv läheb tagasi oma endisesse piiridesse paneb. Praegu mõtlema ja pead vangutama.