Jätsime sünnilinna keskväljakul üllatad mind kõrge habras kivikuju mis ei sarnane tavaliste linnakeskuste, võidukate ja jõuliste skulptuuride. Ka. Seda on temas ka küll. Aga veel midagi järele mõtlikus ja sügav tundlikuski. See siin on kommitasi kuju komitas oli Armeenia suur helilooja rahvalaulude ja viiside üleskirjutaja muusikaõpetaja. Tema nime kannab ka Jerevani konservatoorium. Kuulake. Nõnda laulab, kummitas. SD-s i t? Mati teenib. Armeenia kuulsaim kunstnik Martti Rossarian kõneleb kommitasi häält, kuurmann lini, ta laulab nagu ei laulaks inimene. Või siis inimesel peab olema hinges alles kõik need ka tema sind. Lapsepõlv. Tema suurus on selgus ja lihtsus. Side oma rahvaga. Tema viis tuleb kui sügavalt maa seest juurtest. Ütleb, et see on rahvalaul, mille komitas, kirjutas ülesse looris. Maad kaevavad poisikese suust. Komitas olevat küsinud, miks sa laulad? Poiss vastanud. Ma ei saa muidu laulda, kui tööd ei tee. See on salvestatud plaadile 1911. aastal Pariisis, kui komitas pidas seal loenguid Armeenia muusika ajaloost. Komitasist lähemalt kõneleb tänapäeva helilooja Tigran Mansour Jan. Komitas oli meloodiale ülitundlik. Ta kuuleb iga nooti, heli mitte üksnes kui helilooja vaid kui psühholoog. Komitas sündis Lääne Armeenias. Praegu asub see türgimaal seitsmelt synni tuli komitas 12 aastasena. 1880. aastal asus õppima siin vaimulikus seminaris, mis sajandivahetusel andis hariduse pallidele Armeenia kultuuritegelastele. Nüüd viimased 20 aastat asubki siin klassikalises stiilis hoones komitasi, muuseum. Ümarguses pasteelsetes toonides ruumis on väljapanek komitasi elust. Ka ta surimask aastast 1935. Sügava ja tundliku ilmega on ta igal pildil parim. Ehk on Pipojanimaal tee kus ta üksinda heitleb mägedes ja orgudes. Komitas, rändas mööda maad ja kirjutas üles rahvaviise. Tema suutis ära mõistetud, aga vanaarmeenia, noodimärkide, Haaside saladuse. Vaatasin neid laternad ära, tüdrukud pääsu tõusis, faasid on märgitud punase tindiga tähtede peale või siis kõrvale. Gaasimärkidega üleskirjutused Armeenia vananoodikiri pärineb seitsmendast sajandist. Selles üles kirjutatud laulud ise on mõned aga omakorda sajandeid rahvasuus liikunud. Aga seitsmeteistkümnendal sajandil nende märkide sihver kaotati. Kommitas uuris Haaside mõistetust kogu oma elu ning lõpuks avastas selle. Ta kirjutas ümber kaasajamärkidesse näiteks selle väga vanaarmeenia. Laulu mis ülistab päikest Eitsmelt sinilinn asub Ararati tasandikul. Ararati tasandik on minevikus olnud Armeenia riikide südameks ja vanade pealinnade häll. 12-st kunagi olnud Armeenia pealinnast jätsime siinse nende hulgas. Asuvad siin lähedal veel artashak, twin arma wir ja Jervandashat. Esimene siin on jerevani kõrval teine linn, mis pärineb meie ajaarvamise eelsest ajast. Asub Jerevanis 20 kilomeetrit läänes ja siia kulgeb elava liiklusega tee. Mõlemat kätt on viinamarjaistandused ja viljapuuaiad. Veel 40 aastat tagasi aga laius siin lage poolkõrb. Vaat mis armeenia mullad suudavad, kui neil jätkub vett. Kaitsemeditsiinilinn ise on roheline täis iidseid mälestusmärke. Säilinud on neljandast sajandist pärinev katedraal. Seitsmendast sajandist pärinevad kirikud. Armeenia võttis ristiusu vastu 301. aastal, seega enne, kui Rooma. Praegugi asub siin Armeenia gregooriuse kiriku ülemaailmne keskus. Ühtne riigiusk aitas omalajal paljugi rahvast liita. On aidanud neil Mosulmanide türgi pärsia ikke vastu seista. Samas on aga olnud läbi ajaloo paljude sõdade kohutavate tapatalgute põhjuseks. Ime muidugi, et need vanad katedraali tänini tervetena säilinud on. Ilmselt mängis siin suurt osa armeenlaste loomupärane leidlikkus. Näiteks ühe vallutusretke ajal plaanitsesid pärslased siinse vanima templi maha lõhkuda. Öösel aga lasid armeenlased oma kunstnikul katedraali seinale maalida šahhi portree. Ja kui hommikul lõhkujat saabusid, isanudki nad katedraali hävitada. Alla oli neile ennast ilmutanud. Veel enne linna jõudmist on tee ääres lipse mehi kirik mis asub siin 13 sajandit. Selle tuhkru kidest lihtsa katedraali uksed on läbi aegade alati avatud olnud. Et põgenejatele peavarju anda. Väljakaevamisel selgus, et kristlikud kirikud on ehitatud omakorda armeenia vanade paganlike templite varemeil. Enne Jerevani matena Tarani valmimist oli siin see paik, kus talletati enamikke vanu käsikirju. Väiksemad keskused üle maa. Sattusid korduvalt türklaste rüüstamise ja põletamise objektideks. Tuhandeid käsikirju hävis siis siin säilisid nad õnneks üle 10 sajandi. Jaan tänapäeval hindamatu materjal kogu Ida-ajaloo uurimisel. Kui komitasi samba juures ringi vaatan, on panoraam kui India filmis. Suured dekoratiivsed erksavärvilised lilled. Paremal idamaise lõikega uusmajad. Vasakul vana park, mille servas on haruline puutüvi täis Armeenia legendide bioloogia ja ajalootegelasi. Legende ja ajalugu tunnevad armeenlased hästi. Kui puutüvekujusid silmitsema jään, astub minu juurde üks vanem mees ja nõus kõike täpsemalt seletama. Muidugi nimetab ta kõigepealt, et siin asus juba 30 sajandit tagasi võimas riik. Urartu. Urartulased mõistsid rajada niisutuskanaleid, ehitada sildu, kasvatada viinamarju ja teha veini. Muidugi, legendi järgi on armeenia see paradiisi maa see org, kuhu 600 aasta vanune Noa oma kaaskonna pudulojuste ka Ararati mäele randumise järel peatuma jäi. Muide, siin ütlesime sinise asub reliikvia väidetav tükk Noa laevast. Teine pool sellest tükist on Leningradi Ermitaažis. Ent rahulikku paradiisi põlve pole selle maa ajalugu näinud. Siin kihutasid Ast süürlastest vallutajate sõjavankrid. Siinsetel lagendikel rivistasid Pompeiuse leegionid. Veerandsada sajandit on armeenlased pidevalt võidelnud külmakedoonlaste, roomlaste, araablaste, mongolite, pärslaste ja türklastega. Kunagine Suur Armeenia seitsme miljoni inimesega Kaspia merest Vahemereni on kahanenud väikseks mägiseks maaks kõrgele tõstetud nagu ajalugu rahva hulgas. Kuigi ajalugu on tihe ja pikk, teatakse kõiki armeenia kuningaid ja nende tegusid võite ja kaotusi. Nende ajaloo kirjutajatest populaarseim on Leo ja tema kolmeköiteline Armeenia ajalugu. See on olemas igas peres. Samuti on olemas kaheksaköiteline, Armeenia rahva ajalugu, ajaloo, atlased, genotsiidi, dokumentide, kogu. Ka Armeenia koolis õpetatakse ajalugu terviklikult ja põhjalikult. Näiteks teise klassi õppeprogrammis on lastel korraga kolm ajalugu. Üldajalugu NSV Liidu ajalugu ja Armeenia ajalugu. Armeenia ajalugu on põhjalikult uuritud ja dokumentide kogumik enam ka välja antud. Ka kõige mustemad ja verisemad leheküljed sellest. Mulle kingiti vene keelde tõlgitud seitsmesajaleheküljeline raamat, kuhu on koondatud üle 900 dokumendi türklaste korraldatud veresaunadest möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi 15. aastal. Meile, kes me oleme harjunud külalistele kinkima klantspiltidega albume tundus see ülekujutluse sünge. Lugesin, kuni taipasin, et võin ju siin maal palju tahes ringi sõita ja vaadata. Aga ilma seda tragöödiat teadmata jääb rahva hing mõistma. Mitte keegi ei suuda ette kujutada neid tuhandeid pilte tapatalgutest, pöörasustest ja kõigist õudustest. Linn oli langenud inimeste kätte, kellest pole säilinud enam midagi inimlikku. Nad tormavad, ligi, tapavad, ajavad teibasse, lõiguvad tükkideks, kiirustavad sisel lõõtsutades edasi üleni higise verised ulgudes nagu metsloomad. Ometi jätkavad üksikud armeenlaste rühmad siin-seal veel vastupanu. Naisi lapsi ja neidusid, mõnitati, teotati neid poodi puude otsa ja Lõhmastati vastu kaljusid. Kui naisterahva kaelakee esimese ropsuga lahti tulnud raiutidel noa hoopidega pea maha. Et kõrvarõngaid kätte saada, rebiti kõrvad küljest, aga selleks, et käevõrusid ära võtta, löödi tütarlastel käed otsast ja tapeti nad seejärel oma emade rinnal. Vahel on need jubedad jõledused. Sotsialistide orgiad. Armeenlasel raiutakse maha jäsemed, seejärel sunnitakse teda sööma iseenda kehatükke. Naisi lämmatatakse toppides neile suhu nende omalaste ihu. Teistel lõigatakse kõht lõhki ja topitakse haigutavasse haava neljaks keristatuna lapse keha, keda ema alles hiljaaegu kätel kandis. Teistel murtakse vähehaaval luid, mõned lüüakse risti või pannakse põlema nagu tõrvikud. Sultan Mahmet teise valitsemise lõpuaastatel tapeti ainuüksi 1915. aastal üle ühe miljoni armeenlasi. Arvatakse, et genotsiidi ohvriks langes ühtekokku kaks miljonit armeenlast. See on ajalooline tõde. Sellest 20. sajandi esimesest genotsiidist kirjutas austerlane Franz Verfel. Romaani muusa Taagi 40 päeva on ka vene keeles olemas. Romaan ilmus kolmekümnendail aastail. See oli võimas, humaanne sõjavastane teos aga ei suudetud ära hoida järgnevat. Stalini isikukultuse ohvrite arvu arvatakse 10 korda suuremaks. Mida ka rahvale see tähendas, on tänini ikka avaldamata. Või hiljutised Gambud seasündmused, kus pool pott hävitas viiendiku oma rahvast. Ka kommikesi saatus on seotud oma rahvatragöödiaga. Kui ta kuulis 1915. aastal massimõrvast, mille ohvriks langesid ka tema vanemad, kaotas ta meelemõistuse. Jäi pooleli ka tema töö noodikirja mõistetuse kirjapanemisel. Kirja panemata. See temast jäigi jaan tegemata tänagi. Praegu käib suur uurimistöö selle lahendamiseks. Haasides noote on säilinud üle 400. Tema ja kõigi teiste veresauna ohvrite mälestuseks kõrgub Jerevani kohal Chithernaka Berg. Pääsu kindlus. See on suur kiviplaatidest väljak väljaku lõpus 12 murtud otsaga obeliski. Nende kivi tahukate all, igavene tuli ja laul, mis tuleb, kui maa seest. Tänapäevalgi elab veel inimesi, kes sajandialguse koledusi nägid ja nende muljetega kogu oma elu on elanud. Sellise saatusega oli ka näitleja Vagramm papa ja on üks maailmakuulus Hamleti mängija. Ta räägib, et võib kirjutada elulugu, mis väliselt on kirge una. Olen elanud maailma kõigis paigus. No igalpool olen ma mina oma rahva palju kannatanud loomusega. Ja kuidas, ütles Hamlet oma viimased sõnad. Algul ma imestasin, kuuldes Armeenias erilises šiikspiri armastusest Howaness, Massa, Jan On Hamletit tõlkinud näiteks kaks korda 30 ja 50 seitsmeaastaselt. Ent Euroopa Hamleti keeruline saatus. Tõde keset vale ja vägivalda haakub Armeenia ajalooga ütleb Hamletki lõpuks. Oh jumal, kuidas solvatakse mu nime, kui pärast mind jääks kestma teadmatus. Kui oled eales südames mind kandnud, jää väheke veel õndsust ootama ja selles karmis ilmas singitse, et rääkida mu lugu. Seepärast pole ime, et sama käepärane kui kolmeosaline Armeenia ajalugu ja genotsiidi raamat on armeenlastel ka teatmik maailma rahvad, kus ükskõik mis riigist kõneldes vahetavad nad ikka järele, kui palju seal armeenlasi elab. Kui 1920. aastal kehtestati nõukogude võim, elas siin kõigest 780000 inimest. Nüüd, 70 aastat hiljem, on siin elanike seitse korda rohkem. Räägib tänapäeva kunstnik vaatlejaid Petrossi all. Suur kunstnik Martti Rossarian, kes algul komiteesist rääkis, joonistas rasketel genotsiidi aastatel lilli. Nii kindlalt uskuste rahva püsimisse.