Kilp viltuse kuuse all koduselt tuttava sinises raamis liiklusmärgi nägemine üllatab sest siin tundub see võõras. Siin maal kasvab kuuski vahest üksnes kõrgel mägedes. Kui sealgi künka üleval tipul näengi aga valget puhkepaviljoni sedasi kuusk siis tähendaski, teeme peatuse ümberringi kõrbenud rohi ja kiviklibu kaugemal Lenina Khani tornid. Meenub airaga Kaalu Armeenia luuletus. See oleks justkui siit nähtud. Need kivid ajavad mind hulluks. Kui palju vorme on neil kui palju liikumist, pindu ja jõudu ja elamise hindu. Kui palju taimi ja lõhnu, mis täidavad õhku? Uhkesti, elab ja hingab see kivide riik siin kaljulohkudest kannutäis vett. Seal väike vihmaveetiik peegeldab lillakaid, nelki ja 100 sarvelist sammalt. Ja laulab ja laulab ja laulab see kaljude riik hommikust õhtuni oma kiviseid laul. Kirglike Kumedaid muutva rütmiga, kauneid. Meenutan Saaremaad, kodusaart, kauget, kus valge on baas ja kivid on kergemad kuid kivide Kumedat laulu kuulatama. Küllap mind õpetanud nad. Peagi jõuan kuuskede kodumaalaps Tartu sõpruslinna Lenina kanni. Paikades, kus tee on mägedest läbi raiutud, paistab õhukese mullakihi all mustjashall kivi. Leinakan asub tumedate tuhvi mägede peal pooleteistkilomeetri kõrgusel mägedes. Ja kui Evan on roosa linn, siis Lenina kanni. Majad on enamasti sedasama musta värvi nagu kivi nende all. Justkui oleksid nad maa põhjast pinnale kerkinud. Leina Cannon Armeeniast suuruselt teine linn rajatud vana kium Riia asula kohale. 1834. aastal nimetati ta Vene keisri auks Aleksandr Roopoliks ja seda nime kandis ta 1924. aastani. Sealt edasi nõnda olnud leinakan. Vanalinna kõige uhkemate ehitustega tänav kannab aga taas Abovianni nime. Sea algab mustast Ufist elumajadega. Need on kesklinnas ühtses stiilis. Kõnniteed on täis vanade papsite juuri, nagu poleksin asfalti olnudki. Kõrvalteel aga valge killustik. Kas hakatakse asfalteerima? Vastupidi, asfalt on üles võetud, et tee taaskividest laduda, nagu see oli möödunud sajandil. Apovianni tänaval asub nukuteater, laste loomingu majamuuseumid, kauplused, endises kirikus aga müüdi teater. Nii et ühel tänaval kaks teatrit, küsin kiidana hiidilt. See nimi tähendab Armeenia mütoloogias armastusjumalannat, nagu hiljem selgub ei. Leninakanis tegutseb ühtekokku neli diaatrit. Vanim on Draamateater. Nukuteater. Uued on müüditeater, mis lavastab vanu näidendeid ja legende ning veel on huumorimaja Lenina kan, nimelt olevat Armeenia huumoripealinn. Kevaditi toimuvad siin peod ja naljavõistlused. Siia koguneb rahvas üle kogu maa. Kiidana hitt areljan on Tartus käinud üheksa aastat tagasi. Siis, kui vana Vanemuine põles. Ta küsib, kas inglisild ja kuradisild Toomemäel ikka vastakuti seisavad ja sünnitusmaja nende vahel. See olevat vaimukus a'la Armeenia. Ja siis väidab surmtõsiselt, et tema arust siin Armeenias aetakse suuri ja tõsiseid asjugi tavaliselt huumoriga. See olevat ka kõige lihtsam viis bürokraatidest vabaneda. Sõpruslinnade poolest soovitab proovida. Leninakanis on sajandeid asunud käsitöö ja kauplemise keskus. Ana hitt viib mu erandina roosas tuhvist silmatorkavalt uhkesse hoonesse. Siin asub tarbekunstimuuseum. Selle pilt on muide ka meie uues entsüklopeedias ära trükitud. Vaatan kuulsate meistrite töid ja tööriistu, uhked kannud peened hõbevööd, peened töötluselt, ent muidu 20 25 sentimeetrit vähemalt laiad. Sest mida laiem, seda uhkem. Silma jääb ka suur kohviveski, kuhu vähem kui kilo paar ube kaoks lihtsalt põhja ära. Huvi äratab linna sajandi alguse makett. Selgub, et kaubalinna neljandik pinda võttis enda alla hiigelsuur turuplats. Nüüdne keskväljak. Praegune turg muide, on poole väiksem. Kõrgeim ja uhkeim ehitis oli siis kolmekorruseline kommertskool. See kõrguse laius linna servas nagu lava tagumine dekoratsioon. Nüüd asub siin pedagoogiline instituut. Leninakanis oli sajandi alguses armeenia vaimu ja hariduselu keskus Taga-Kaukaasia traditsioonidele vastukäiv ja enneolematu oli see, kui siin möödunud sajandi lõpus avati algul üks tütarlaste kool ja siis veel kaks. Nüüd siin muuseumis rippuv paks tumepruun pikkade käiste suure pliidiga koolivormi kleit on ranguse tipp isegi põhjamaalasele ebamugav vaadata. Ent ometi sai see uute unistuste äratajaks. Järgmine saar tutvustab Armeenia rahvaluulet ja laule. Assog saajad noovat. Teda peetakse läbi sajandite naise ilu kõige võimsamaks ja peenemaks helistajaks. Nii kõneles mulle pärast Albert oganes Jan sajad noova 270. sünniaastapäeva pidustuste üks organiseerijaid. Need pidustused toimuvad Armeenias praegu. Sajat Nova seob Taga-Kaukaasia rahvaid, kuna ta on nii armeenia, gruusia kui aserbaidžaani, see tähendab kolme kirjanduse klassik unikaalne nähtus kogu maailma kirjanduses. Sajad nova kirjutas kõigis kolmes Taga-Kaukaasia keeles. Need keeled Pole teatavasti ükski teisega sugulane. Trükituna ilmus ta luule 100 aastat pärast kirjapanekut, olles siiski värske ja enneolematult julge. Tema looming on sama rahvalik nagu eepos suuni Taavit. Aga siinkohal kutsun kuulajat veel üht olulist kõrvalepõiget jälgima. Nimelt ainukene eestlane, kellega Armeenia pinnal kohtusime, oli Boriss kabur ZAZ suuni Taaveti tõlkija. Ta värskendas siin oma kirjanduskontakte Taavet see on täielik rahvaluule, teda hakati kirjutama üles alles 100 aasta eest. Et tema elas rahvasuus ja sellepärast tema keel on kah niisugune Rabori murde ja kirjakeele vahepeal, temast on väga palju üles kirjutatud, nad ütlevad, et neil on 63 varianti ja nendest variantidest on siis kokku pandud see praegune Armeenia väljaanne, mis ilmus 39 esimest korda. Igatahes need asjatundjad, kes need koostööst ütlesid, et ei ole ühtki sõna ega ühtki rida juurde luuletatud kõik on võetud rahva suust ja, ja kokku pandud. Tavaliselt ju epased ikka luuletatakse väga tihti vahepeale ja siis ka ka lihtsalt laulikud teevad neid, aga see päris ehtne rahval oli üks väheseid maailm õppusi, kus on täielik rahvaluule. Sellepärast on seal ka mõned vastu rääkivused, mis nüüd tõlkimise ajal ma sain aru, et kus kohas räägib, on neljapäeval diskost teisipäev. Aga no nad ütlesid, et see teda ei pane keegi tähele ja seda on raske muuta ja sellepärast las ta jääb lihtsalt, et las ta jääb, ehtne autentne materjal autentset materjali vasturääkivast olemas. Vaatamata kaugustele on sas suuni Taaviti Meie kalevipojas ühiseid motiive. Kalevipoeg ja surematu meer on mõlemad aheldatud kaljusse, kus nad küll ootavad eri asju. Meer paremaid aegu, Kalevipoeg aega, mis tuleb paremaks muuta. Sast suuni taavetile pühendatud Kaalepi sonett kõlab nii. Suurlinn seal all ja tema sajad tuled kes teab, mis kõik võib nende valguses küll praegu toimuda. Ent kahtlemata on seal üks tuli, mida eraldada teistest muidugi ei oska üldse. Kuid mille paistel keegi nimetu peas suured, kurvad, kaunid, mustad silmad on lahti teinud raamatu ja loeb mõnd lugu sellest, kuis sas suunigantsis, mis asus vannijärvest edelas. Kord elas hõim, kes sõgedalt end kaitses, kui tema peale tulid sõjaga puusliku kummardajad teistelt maadelt. Ja tingimata nendest võitu sai. Äärmiselt energiline Albert oganessean töötab Armeenia kirjanduse konsultandina Moskvas. Ta arvab, et üksikute rahvaste kultuuri tundmine oleneb paljuski sellest, kuidas tutvustatakse seda. Nemad teevad üleliidulises mastaabis tõepoolest kõik, mis suudavad ja ta kutsub ka eesti kolleege nüüd revolutsiooni 70. aastapäeva puhul sama hoolega oma kultuuri ja kirjandust tutvustama. Eriti oluliseks peab ta neid teoseid, mis käsitlevad rahva ajalugu ja selle murrangumomente. Üks kirjanduslikult kui ka ka poliitiliselt viimase aja romaane, Ma seal tõlkest ära, nüüd peaks varsti ilmuma, on Sargyanni laev mäe otsas, see räägib revolutsiooni aegset kuni 20 teise-kolmanda aastani välja, tema oli välisarmeenlane, aga armastas ja tundis väga huvi oma isamaa vastu. Ja sellepärast arutavad selles romaanis Armeenia kultuurist üldse. Vaidlus oli intelligentsi hulgas selle vahel, et kas nüüd teha iseseisev riik minna Nõukogude liigu koostisse. Ja vahepeal oligi veel kodanlik vabariik. Ja tema tegi selgeks selle asja, et et siiski suure türgi kõrval peab üks vägev kaitse olema. Ja Liit kaitseb Armeenia äratudki käest, mida ta ka Muidugi on Tartu sõpruslinnal kahju, et tal ülikoolilinna staatust pole. Ülikool ei tohiks pealinnas asuda, seal kaotab ta oma mõtte. Arvabana hitt. Selgub, et kohe pärast nõukogude võimu kehtestamist 1920. aastal otsustati Armeenias oma ülikool rajada. Vahepeal seda polnud, siis tõesti kaaluti varianti, et luua ta siin aga avati siiski Jerevanis. Sellest ka siis ilmajäänu tunne, mida ei korva päriselt teised siinsed õppeasutused. Siinkohal meenutab ana hitta Reiljan taas oma Tartu käiku. Küsib, kas ma ülikooli kartseris olen käinud. Kui tema Tartus oli, siis nägi sinna seinale kraabitud mitmeid Armeenia päritoluga nimesid. Järelikult õppis siin armeenlasi ennegi oojaa. Armeenia ülikool avati alles selle sajandi 20. aastal oli ja on hariduse poole pürgimine rahva hulgas ammustest aegadest olemas. Peale Abovianni õpinguid on Tartu teed käinud mitu sõda Mägilast. Kuigi juba 700 aastat tagasi oli Armeenias Clazzoori ülikool ja see järeldatiivi ülikool. Vahepeal 400 aastat aga saadi haridust peamiselt väljaspool oma maad. See traditsioon on jõus ka tänapäeval kuigi omal maal haridust saajate protsent on kõrgem võrreldes ülejäänud 14 liiduvabariigiga õpib armeenlasi ka paljudes nõukogude liidu teistes kõrgkoolides. Nii et seetõttu rahva keskmine haridustase, eriti kõrgharidusega elanikkonna osa on suurem kui mujal. Nii Armeenias kui väljaspool on tuntud astronoomid hambardzunian, Macorian, ajaloolased, Pjotrovski, Arakkel, Jan mar ja Orbeli kirjanikud Avovian, Charencerafi, Eminzevak, Matevus, Jan arhitektid, Tamanian, Char, muusikud, kommitas spindiaarov, Hatšhaturjan, malekuningast, Tigranbetrossean, samuti Ararati meeskond, kelle jalgpallimängude reklaamalused on siin puust tehtud ja punased. Kõik kirjad jäädavalt peal. Mängib Armeenia Ararat. Vahetatavad on ainult kuupäevad ja kellaajad. Aga paistab, et erialase töö leidmisega on siin raskusi. Töökohta üldse, olgu siis millised tahes, on raske saada. Ja paljud pöörduvad vanima ja igavese rikkuse allikamaa juurde tagasi, hakkavad kasvatama puuvilju. Lõunamaine turg on linna südalinnak, Khanis torkas silma lõunamaise kauplemise melu. Sügishooajale vaatamata pole turukaup hommikul kuigi odav alles õhtul tund enne turu sulgemist või kõik poolmuidu kätte saada. Saba seisis ainult kahe juurvilja värskekapsa-kartuli järel mille kilo maksab sama palju kui kilo pirne ja virsikuid üks rubla. Meeldiv on see, et poodides on vähe rahvast ja järjekordi ei ole. Üldiselt käib äritegevus õhtul väga kaua ja võimalikult tänaval. Kaupluseruum täidab rohkem laootstarvet. Sama on ka väikeettevõtetega. Sellist ametnikku, kes tellimusi ja raha vastu võtab. Eiole makstakse otse töö tegijale. Võib-olla sellepärast ongi neil töö meil tööjõupuudus. Jalutan ringi kärarikkal, turul jälgin sõpruslinna sisemist igapäevaelu. Praegugi on turu kõrval säilinud muist Secromrii, mõned väikesed töökojad. Veel selle sajandi kolmekümnendail aastail veeti nende koda, teete remondiks ka lennukeid, ütleb Anahik. Ja kuigi raudtee ehitus möödunud sajandi lõpus selle hinna elu avardas, on lennuki seitsee, mis väikese Armeenia kauged mägedetagused kandid ühendab. Armeenia sisene lennuliiklus on tihe. Mõnele on lennuk igapäevane sõiduriist. Näiteks leinakaanist, kagurajooni, mägedesse, aserbaidžaani piiri äärde asuvasse Kaphanisse võisiis ealisse reisiks lennutunni asemel rongiga kuni kaks päeva. Jah, muidugi. Tunniga, mis ma veel vanalinna siseõuede ja teede labürindis jalutan, võinuksin ma tõesti sinna jõuda. Aga selle asemel jõuan lõpuks keskväljakule, endisele turule. Siin asub leina Khani Dell, selle ees jälle kaunid purskkaevud. Imelik ja kõhe hakkab, kui hotelli vastas näen hiiglasuurt Stalini pilti selle all väikest halli tribüüni ja oleks veel gruusia, aga mõistatuse lahendanud täiesti iseseisvalt, kui platsile saabuvad Moskylmi bussid, tuletõrjemasinad, näitlejad, kaamerad ja see aeg, mil väljas vändatakse kunagisi riigijuhi kuritegudest. Jutustavat filmi uudistan mina, Sergei Virkuurovi majamuuseumi. Sergei Mer kuurovi nimi oli mulle tuttav. Seda kannab leinakaani kunstikool, mille tasemesse võib uskuda juba seetõttu, et umbes pooled tänapäeva Armeenia silmapaistvamad kunstnikud on oma hariduse saanud siin. Tartu kauge sõpruslyn esineb oma maa kunstis ja kunstielus vägagi kaalukalt. Sergei märkurovi tehtud on Lenini kuju Jerevani keskväljakul. Peale selle on aga tema loodud veel poolsada Lenini kuju üle kogu Nõukogude Liidu. Näiteks Bakuus, marksismi-leninismi instituudis, Moskvas, Leningradis liisis ja igaüks neist on kordumatult omanäoline. Nadežda krõpskaja kutsus Mercurovi 1924. aastal aasta algul Leninit maalima. Kunstnik nägi revolutsiooni juhti haigevoodis ja peagi tuli tal teha tema surimask ning kogu oma edaspidise elu pühendaskide suure juhi kujutamisele. 60 tema tehtud väljapaistva isiku surimaski hulgas näen ta sünnikodumuuseumis Lev Tolstoi korki, Krupskaja Majakovski Einsteini omi. Merkuur ov on sündinud ja elanud siin iidse Armeenia pealinna nii lähedal. Ani oli rikas vana arhitektuuri poolest. Nüüd asub see sealpool Türgi piirilinna rusu taga paistavad Leninakanis servast vaadates praegugi skulptuuri kiindumuse, päris ta just aniis. Inimese kujutamist plastikat õppis Pariisis viibides Rodeni töödest. Suur kirjandus, suur kunst, suured ideed ei tunne piire. Kunstiliselt muidugi on oma keeli omad kõlady oma kirjutamisviis ja see on, see on natukene idamaine. Aga põhiliselt on ju see, et, et nad on kuidagi seoses maailmakultuuriga rohkem kui meie väga palju välismaal elavaid armeenlasi on ja nendel on väga head suhted Armeenia kunstimuuseumis söörivanis. Seal oli juba siis kandinski maalid väljas, kui meil kandinskit ei tohtinud välja panna. Ja seal ei keelatud juba sel ajal kinkida. Välisarmeenlased kinkis muuseas ka kandinskisega kinkis oma pilte, sinna pandi muuseumi sall. Meil sel ajal niisugust formalism ei pandud. Ja sellepärast on armeenia natukene avaram, maailmakultuuriga seosed on ame armeenial otsesemad ja, ja paremat, kui meil olid. Pargi õdusad puiestikud viivad kohani, kus avaneb vaade üle linna. Jaga Aragatsi mäele. Aragats. Armeenia kõrgeim mägi on toekas avatud, nelja tipuga justkui puhkevõis. Tippude ümber ujuvad pilved. Hämardub taevas süttivad tähepunktid. Põhjanael paistab tublisti madalamal kui Eestis lõunataevas, aga näen ka neid tähti, mis meie laiuskraadil jäävad horisondi taha. Katsi mäenõlval asub pürakani observatoorium. Pürakan, see tähendab tõlkest sadat allikat. Meie, Tõravere täheteadlased on siin sagedased külalised, nagu ka teadusdirektor Lauri Luud. Pürakali observatoorium on koht, kust on suurepärane vaata Ararati mäel. Ja kõigi huvitava viidi paistab Ararati mägi siis hommikuti, siis on ta mõnikord ääretult hästi näha, nii suur kui Väike-Ararat. Elron osa, Ilus Mägi. Ja on veel üks imelik tendents, mis jälle viitab vanale kultuuri maale. Armeenia astronoomide hulgas on küllaltki palju isetegevuslike kunstnike. Mina tean näiteks kahte ja neile meeldib kangesti inimestel varahommikutel siis Ararati mäge maalida. Pürakani Observa toorium läheb võib-olla mõni ka mitte Armeenia lik välja. Armeeniat Me oleme harjunud ette kujutama, et üks niisugune kuiv ala vett ei ole lopsakat taimestikku taimestik on kidur Sis pürakani Observa batooriumi vana osa on ehitatud niisugusesse kohta, kust mäest voolab välja arvukalt allikaid ja on väga lopsakas ja ilus. Observatooriumi aed ongi nii välja kujunenud bürokali observatooriumi põhiliseks uurimise niisuguseks aktsendikson. Taevakehade mittestatsionaarses. Meie täheuurijate üheks põhisuunaks on ka mittestatsionaarselt tähed. Seetõttu on meil väga palju niisugusi, ühiseid teemasid, vaid on kõik meie galaktika tähed, aga näod paistavad sellega teiste hulgas silma, et nad on muutlikud tähed, aga see muutlikkus on ise muutlik. Et näiteks üks päev muutub ühte viisist, teine päev muutub teistviisi Pole mingisugust kindlat perioodilist muutust vahel võiks täht olla tükk aega täiesti rahul, siis võita väiksema või suurema purskega hakkama saada. Hästi põnevad objektid, selles mõttes rakverlased uurivad lisaks veel niisugusi aktiivseid galaktikate tuumast. See on nende nagu paraadalad. No astronoomia on üks niisugune teadus, mitte kellelegi vaja ei ole. Süüame paremini astronoomia pärast ei hakka saama. Tehnikast astronoomiat ei rakenda. Astronoom ja seetõttu teadusena omab eeskätt just üldkultuurilist väärtust. Ta on siiski juhtiv teadusmaailmapildi tunnetamises. Lauri Luud arutleb veel, miks maailma kõik astronoomid on paljuski ühesugused sarnaste loomustega, isegi huvidega pärit erinevatest kultuuridest mõistavad 11 päris hästi. Ja siin ma näen, kuidas sõprus lähendab. Kaugused on need, mida kuus uuritakse.