Jah, ma armastan mägesid, köögimütsi Karpaatide nõlvadel, tulbivälju Koppetaagis, Uraalide laugeid, heinamaid. Ent siinsed kustunud vulkaanimäed muudavad mu isemoodi rahutuks. Eriti vapustab mind karni maastik. Karni tähendab tõlkes kreeka pähklit, mis olevat väga nõudlik. Puu vajab äärmiselt puhast õhku ja vett. 3000 aasta vanune karni oli Armeenia kuningate residents. Tõlkija Boriss kabur. Armeenia rahvas on üks väheseid rahvaid, kes on säilitanud kummat pidi kultuuri kuskilt kuskilt. No nii 3000 aasta jooksul, kusjuures rahvas on kogu aeg tegutsenud, oma keelt rääkinud, oma oma kultuuri säilitanud. Sest no näiteks kreeklased ja roomlased, praegused itaallased on kaotanud otsese sideme oma endise tilgaga. Aga armeenlased seda ei ole. Praegu on siin karnis ainus nõukogude liidu territooriumil säilinud antiikne tempel. Kui neljandal sajandil ristiusk vastu võeti, siis enamik vanu ehitisi lõhuti või ehitati ümber. Et seda templit kasutas kuningapere omakojana pääses ta hävingust. Armeenias, kus iga kõrgem küngas sobiks uhke templikohaks, on selle vana kindluse paik lausa geniaalne. Templi taga murdub poolkaares maapind 200 meetri sügavuseks kuristikuks. Nelja lähima kõrgeima mäetipuni on aga kõigini siit ühepalju maad. Arhitekt Georg Tamanian nimetab karni templit esimeste seas, kui jutt on tänapäeva ehituskunsti mõjutanud hoonetest. Uhke templi pordikusi toetavad 24 kõrget Joonia sammast. Ronin üles üheksast astmest igaüks nendest kolme normaalse astme jagu kõrge. Tee harmoonia poole on raske, tuleb pingutada, harjunust palju pikemaid samme. Ent tuffi plokid pole sugugi ühte tooni. Hallid. Tempel on restaureeritud alles üsna hiljuti. Nimelt pääses karni 13 sajandit tagasi küll inimeste käest, kuid jäi 300 aastat tagasi alla loodusjõududele. Ta hävitas maavärin. 30 aasta eest alustati taastamistöid. Ja need inimesed, kes olid vahepeal suurema osa kive juba laiali kandnud tõid need nüüd tagasi. Kunstnik vaatsi Petrosse on, ütleb, et need paigad on tema lapsepõlve lemmikkohad. Ka kunstihuvi ja armastuskivis peituvate kujude vastu tärkas just siin. Templitaguse kuristiku vastasseina on loodus kummaliselt ära rüheldanud. Nii et see näeb välja nagu 200 meetri kõrguste viledega. Orel. Vaatse vaatab seda ainiti, seletab, kui palju ta on seda hiigelorelit joonistada proovinud. Siis meenutab äkitselt ühte oma õpetajatest. Shakariann seadis esiplaanile graafika pidas oluliseks sidet graafika ja maali vahel ja nõudis täpsust. Täpsust õpetab aga just joonistamine. Õppejõuna lasi ta teha kuni 200 joonistust päevas. Armeenlased võtavad kui loodusseadust, et ilma tõsise tööta ei saavuta midagi ka kunstis. Väeczybetression küsib, kas ma juba tean, et armeenia keeles kõlavad sõna sõna ja tegu ühtmoodi. Piiblilegendi esimene lausegi on armeenia keeles kogu aeg kõlanud, nii nagu põhjapoolses Euroopas seda alles Göte Vaust söandas tõlkida. Alguses oli tegu. Karnist läheb tee edasigi, hardi üksildane kitsas, paremal ikka sügav kuristik, mille põhjas valge vahuse niidikesena Igi kuristiku teine surm, järsk sein tundub kättesaamatult kauge, puutumatu nagu poleks mitte keegi kunagi seal käinud. Ometi näitab vahetuse Petrosian üle kuristiku paistvale kalju Astangule. Seda kohta kutsutakse Avuts terriks tõlkes kana hõrs. Näed, seal paistavad kindluse varemed. Tõesti pole siin maal vist ainsatki kohta, kus kunagi poleks astunud inimene. Armeenias on ametlikke muuseume 48. Armeenia muuseumid, see on omaette teema. Sellist avarust ja ruumikust polema mujal kohanud. Aga paradoks on selles, et muuseumid oleks justkui kaasaegsed maa enda, igal sammul leidvate muinaspaikade rohkuse iidsuse kõrval mida kõike muuseumites kaugeltki pole ja mis kahjuks on sageli üsna hooleta jäetud. Muuseum lageda taeva all. Ka nii nimetatakse Armeeniat. Kuidas seda kõike hoida ja kaitsta. See on praegu kõige tõsisem küsimus. Kehardi kaljudesse raiutud koopad. See oli klooster, millest nii vaimustus Leonardo da Vinci siin reisides. Valgusviht ja päikesekiire kimp tuleb laest, see tähendab maa peal asuvast ümmargusest. August patsi tütression osutab ukse kohal viinamarja ja granaadi ornamendile. Igivana külluse sümbol, mida kohtab siin kõikjal ka tänapäeva hoonetel. Aga kas teil Igasvanid, küsib ta mõtlikult. Võimatu. Ja et seda mõtet mitte kestma jätta, kiirustate mööda kaljuserva üles ronima. Siiani raiutud väiksemad koopad. Neid on siin ridamisi, kõik äärmiselt kitsad seismise jaoks üksnes igas kambris asub rinna kõrgusel kivipulk. Kui mees ropp Mostad oli armeenia tähestiku ja kirja loonud, mindi kreeka keelelt üle armeenia krabarile. Neis kongides sündisidki esimesed Armeenia keelsed, käsikirjalised raamatud ja maailmakirjanduse tõlked, mis praegu asuvadki matenadoranis. Siin teadvustab äkki küsimus, millest omal ajal kirjutas Victor Hugo. See surmab tolle arhitektuur ja trükikunst. Kumb püsib kauem? Paneb ajale vastu. Siin olid nad mõlemad oma alguses iilajas. Vajadus nende mõlema järele suurem kui vaim suudaks igat tema erakordses luua. Aga edaspidi. Kehardis lõpeb tee ära. Ümberringi on kõrged mäed. Kaljumüraka istub kaks kotkast. Vapustav, igavene loodus. Paneb sisemise kindluse proovile. Pühapäeval käib siin palli turiste ikka lapsi, üldse võetakse lapsi kõikjale kaasa. Enamasti ei tähenda see ühte-kahte, vaid kolme viite rahutut jõnglast. Armeenias on sündivus suur. Meil on tavaline, et lapsed on küll algul oma vanematega seotud tahavad neid, ent ajapikku side nõrgeneb üha. Siin kasvavad lapsed aga justkui omapead iseseisvalt. Ent mida aeg edasi, seda olulisemaks peetakse oma pärit tulu ja seotust. See on suur, lihtne ja väärikas armastus. Veel enamgi. AvetiKizackyannilt pärineb ema süda. Ei jõua ka, nõuab. Kui see tõesti mind armastad, siis too mulle selle märgiks oma ema süda. Et aga poiss tüdrukut tõepoolest vastupandamatult armastas, siis tappiski Taima jooksis südamega oma armastatu pool. Kuid teel ta kukkus. Ema süda küsis kohkunult täis suurt muret, mu poeg, egas ometi haiget ei saanud? Ühel ammusel õhtul, mil Ararati mägi ja lumetipud paistmatuks jäid, jõudsime Ararati vabriku müüri juurde. Selle veinilõhnalise Ararati keldritreppidest olevat raskem tõusta kui Ararati mäe tippu. Nii seisvat selle veinivabriku külalisteraamatus sissekanne Maksim korkilt. Paigal, kus praegu asub kuulus vabrik on samuti oma võimu ja vaimulugu siin uhkes peegel. Ballees asus Türgi valitseja asemik särdaar 19. sajandil algul Vene väed kukutasid ta. Sel ajal viibis siin Armeenia marga kirjanik Grybojeeduv. Ta andis oma äsja valminud näidendi häda mõistuse pärast käsikirja Vene ohvitseridele tutvumiseks. Need muidugi vaimustasid sellest kohe ja 1828. aastal oligi selle näidendi esietendus. Siinsamas kohal oli ka autor. Venemaal keelati näidend ära. Trükist sai ta loa ilmuda alles viis aastat hiljem. Ararati nõlval asuvad väikesed majad ja aiad. Esimeses neist elab parketwani perekond. Tema päikselist loomust südamlikkust ja loovust öeldakse tundvat kogu Jerevanis. Var bet. See tähendab meistrit maestrot. Varketi aed on äärmiselt uhke. Kõik kaljuservad, kus just viljapuu ei kasva, on täis kaljujooniseid, bareljeef ja skulptuure. See on tema vaba aja looming. Astume nikerdatud väravast, sissemeister väljub parajasti oma töökojast. Ta on väikest kasvu, väga päevitunud Solvits peas. Lahkesti näitab ta meile oma Kaljunõlvale kolis ta 30 aastat tagasi. Raius, terrassid, ehitas maja. Aed on veetud 120 autotäit mulda. Nüüd on siin isegi vesi, näitab ta kergelt tilkuma jäetud kraanile mu aedoparadiis. Silme ette tuleb taas karni teeäärne nõlv, mis oli jaotatud suvilakooperatiivide eks. Terrassidel loodud viljapuuaiad katsid terve mäenõlva. Mitu autotäit küll võis sinna mulda kuluda ja kust saadakse vesi. Kvartett kutsub meid õhtulauda, kus istub kümmekond tema pereliiget. Laual seisab suur lihakauss. Leib, lavas ja viinamarjad. Söömise ajal istuvad mehed müts peas. Räägitakse möödunud päevast ja tööst. Var bet loeb omaenda luuletusi. Oma vaiksele rõõmsal moel kõikvõimast maad London tulvil, seda tegevat ta iga päev. Nüüd alustab tütar Susanna inglise keele õpetaja. Vaan terianni pikka luuletust Nairyi maa mille terjan on pühendanud Lermontovi-le, kes oma luulet on maa korda sellele maale pühendanud. Üldse jääb mulje, et pühendamised, seosed on siin tugevamad, rõhutatud kunsti igavene tee loojast loojani. Susanna on sügav ja jõuline hääl. Häiri, seal Armeenia korraga taga takerdub. Kohe on kogu laudkond valmistele värsirida meelde tuletama. Nüüd jõutakse puuviljasöömiseni õhtulauas istutud üle tunni. Ligi kaks. Mehed hakkavad laulma. Uudistan elamist lähemalt. Selliseid maju on jerevani uhkes kesklinnas mitu kvartalit. Eemalt meenutavad nad lihtsalt künkanõlvale tihedalt kokku surutud lobudikke. Ometi elavad neis kõigis inimesed, kes on oma elamise üle uhked ja sellega täiesti rahul. Õhtulauas istutakse kaua, parkett räägib oma lastest liid endal 12. Varem elas pereemal. Selleks, et lastele paremini haridust anda, koliti linna. Nüüd on igal lapsel töökoht ja oma elu põnevil, ootab ta uute lastelaste sündi. Elu läheb, hoia ja luu, ütlete lauast tõustes ja võtad mütsi peast. Nüüd näitab ta meile oma töökoda, kivi ja puuskulptuure. Eriti rõõmustavat teda ennast. Just puunikerdused olevat haruldaselt elav materjal ja siin leidub teda vähem kui kivi. Rakett armastab rohkem kujude rühmasid kui üksikuid skulptuure teha. Kujud hoiavad kokku või on saatust pidi seotud, ütleb ta. Kõigil ilmekad karakteriga suud nagu parketilineselgi. Selle aastaajakirja, literatuurne ja Armeenia numbrid. Siin on nimelt viimasel 15-l leheküljel ka armeenia keele õpetus. Kas meil ka selline ajakiri ilmub, küsid käest ja enam-vähem? Ütlen, et meie venekeelne Tallinn on mõnes mõttes analoog see rõõmustav parketi ja tagasihoidlikult paluta, et ma saadaksin need numbrid, kus õpetatakse eesti keelt. Kahjuks on seda palvet ju võimatu täita, sest meil selles ajakirjas keelt ei õpetata. Muidugi võiks ju olla ja peakski olema. On juba päris pime, kui parkett meil aiast, viinamarju oma käega Ta käseb. Vaatan tükk aega üles, enne kui silm harjub ja kobarat märkab. Parkett muheleb. Muldan hea, vaat kui suured viinamarjad siin kaljul kasvavad. Ärge kunagi unustage laulu oma hinges, ütleb ta veel igaks juhuks, kui meid väravast välja saadab. Jah, lubame ja läheme kogu tee mõtlikult vaikides.