Täna saab Elfriede Lenderi tütarlaste gümnaasium, praegune Tallinna kuues keskkool 85 aastaseks. Stuudios on koolimälestustega neli daami. Palun tutvustage end ja öelge, mis aastatel Telenderi gümnaasiumis õppisite. Minu nimi on iili Rauer Sikkel. Astusin Lenderi gümnaasiumis. 1923. aastal lõpetasin 35 endal kogu aeg. Käisin Maakri tänaval. Elfriide Lenderi tütarlaste erahumanitaar taas gümnaasiumis. Mina olen Maimu Laan sündinud Simmul. Alustasin 1929. aastal, esimese klassina lõpetasin 1940. aastal. Minu nimi on Irina saar. Mina läksin meie kooli 37. aastal ja lõpetasin 45. aastal vahepeal kooli nimi muutus, nii et ma lõpetasin kaheksanda keskkooli. Minu nimi on Helvi Soans sündinud Jürisson. Mina jõudsin käia Lenderi koolis, selles päris Lenderi koolimajas neli aastat, neli esimest kooliaastat. Siis käisin magaks aastat kivimäe algkoolis ja pärast jälle uuesti kaheksandas keskkoolis, mis asus siis seitsmenda keskkooli ruumides ja lõpetasin 47. aastal. Samuti ikka sellesama koosseisuga klassi, kui ma olin astunud esimeses klassis kuigi oli juba nõukogude aeg kaheksanda keskkooli nime analüüsist kool. Rääkides tänasest legendaarsest koolist, alustame võib-olla kõige vanematest mälestustest. Eili Rover, kui teie käisite Lenderi gümnaasiumis, milline õhkkond seal valitses? Nüüd tagantjärele mõteldes kogu selle ajaleht, oli see õhkkond väga distsiplineeritud, väga suurte traditsioonidega niisugust Vabakoolis veetmise aega ulakuseks ja möllamiseks nagu peaaegu ei olnud, välja arvatud vaheajad. Nii et see oli üks hästi rangekogul. Aga nüüd tagantjärele mõeldes see rangus oli väga õige, see rangus ei jäänud mitte rangus kui niisugune vaid see oli ainult õpilaste kasuks. Sest meid õpitati käituma. Meid õpetati lugu pidama inimestest. Meile õpetati kombeid, kuigi see kõik tundus lastele ja noortele tüütama isegi sageli. Ja oli neid, kes püüdsid ikka natukene ka üleaisa visata. Aga nüüd tagantjärele mõeldes olen mina isiklikult küll lõpmata tänulik Lenderi koolile. Kas oli koolis tunda koolijuhataja, proua, Lenderi kätt ja isiksus oli kõige kõrgem. Tema isiksus oli see, kelle järele kõik tuli seada. Tema kirjutas ette käitumise, muidugi, see oli kõik, ka õpetajatele selge, mida tuli nõuda, kuidas tuli nõuda ja üldine õhkkond oli niisugune. Näiteks kui hommikul kooli mindi. Ma ei mäleta enam, kas oli kella kaheksaks, kõigele väikseks, ma tõesti ei mäleta. Siis tema seisis kantselei akna peal raag, kus me sisse tulime, kooli. See värav oli just kantselei akna vastas ja tema vaatas, kas oli vormimüts peas kas olid riided korralikult seljas, et ei olnud mitteni ripageerapaki kuidagiviisi. Kas laps tuli ilusti mõistlikult, lülitor mastaabi, kui oli mingisugust tormamist, kui oli mütsi raamvõtmist liiga vara või kui oli mantlihõlmad lahti siis tuli pärast prolenderiga juttu ajada. Sest see ei olnud lubatud Lenderi tüdruk pidi käima alati vormimütsiga, pidi käima alati riided, tipp-topp korras ja pidin mõistlikult tänaval käituma minule mulje prolenderist, et tal on võime esile kerkida just nimelt niisugustel ajahetkedel, kui toimub mingisugune ulakuse tegemine. Ja mul on jäänud meelde niisugune asi, et me käisime ükskord oma joonistusõpetajaga, käisime kunstihoones kunstinäitusel ka sealt lasti meid niimoodi vabalt tulema, ilma õpetajata. Ja me tulime mööda, see tänav on tänav ära pommitanud, ma ei tea isegi, mis selle nimi oli. Sellel tänaval oli üks pisikene vene kirik, kirik, klooster vist koguni siin, sama saadi maja lähedal Gonsiori tänav ka ise ära siis sealt ja tulime mööda seda tänavat, aga oli just parasjagu mingisugune usupüha ümber kiriku käidi ikoonidega ja lauldi ja ja paduskad ütlesid oma sõnu ja meie meelest oli see niimoodi võõra asja natukene imelik ja ja kui me jõudsime kooli juurde, siis me olime juba tee peal tükk aega järele teinud seda patoscat ja tulime siis koolitrepist üles ja kõik lõime risti ette ja laulsime hospidali body-body, ärge sööge seda, saadi. Sealsamas ukse peal seisis järsku fro Alender. Asi piirdus ainult mõningase seletusega, et, et ei ole ikkagi sünnis niimoodi käituda ja, ja teiste rahvaste usk on austamist väärt. Ja niimoodi see asi lõppes, midagi hullemate järgnevad. Meie koolis oli äärmiselt korrastatud terve meie päevakulg. No näiteks kas või hommikune tervitamine enne õppetöö algust. Me tervitasime õpetajaid ja järgnevatel vaheaegadel. Me ei tervitanud, kuid kui õpetajad meis treppidel möödusid, jäime seisma ja vahel seisis farmi kleitides terve pikk tüdrukute rivi, enne kui väga soliidselt aeglasel sammul proua lenderd oli meist mööda jõudnud, no mis me päevad tegime, see oli muidugi siis jooksusammul. Kui ma nüüd mõtlen, mida kõige rohkem meie koolis. Mulle on kaasa antud kõige õpetuse jätaksime võib-olla isegi veel kõrvale, see on ju loomulik, et me saime väga hea hariduse. Siis ma mõtlen, et see on mõõdutunde mõõdutunde nii sügavasti sisse kasvanud ja mitte minul üksi, vaid kõigil enderlastel, kellega ma ka elus esimene kord kokku puutun. Nad teavad, kuidas käituda, kus käituda, mida rääkida, kui palju rääkida ja mida jätta ütlemata. Ta aga meenutaks siiski ka mõnd teist õpetajat kes Lenderi koolis siis nii-öelda olulist rolli mängis, ma olen lugenud, et näiteks Gustav Ernesaks andis laulmist ja Gustav Ernesaks oli siis noormees. Ta oli juba konservatooriumi lõpetanud või lõpetamas või. Ja niisugune tõusev täht heliloomingus ja ühtlasi oli ta õige mitmekuurid dirigent, muuseas ka teise keskkooli lauluõpetaja. Aga meie, kes me olime harjunud peamiselt naisõpetajatega meesõpetajaid, oli meil üldse ja kui neid oli, siis need olid nii au. Ja järsku tuleb üks noormees meile laulutundi andma. Arusaadavalt abitooriumi tüdrukuid ikkagi juba peaaegu neiukesed, see oli midagi väga põnevat. Aga mis ma pean neile ütlema, Ma et Gustav Ernesaks pani meid ikka väga tugevalt laulma. Meie suhe temaga oli vabam kui teiste õpetajatega selles mõttes, et ta oli lähem meile oma aastatelt samuti tema tulevane abikaasa. Preili Merjam oli meie võimlemisõpetaja. Ja ma pean ütlema, et minule isiklikult olid nemad kaks kõige suuremat lemmikut Et kui meie koolitempudest rääkida, siis tuleb mulle meelde meie usuõpetuse õpetaja pärast kögardalt lõputult sügavalt haritud, erudeeritud inimene kes siiski meie käes suutis vahel meie erilisi soove täita. Nimelt tema usuõpetused tunnile järgnes meil ladina keele tund ja väga mitmed korrad. Me palusime teda ja Hanusime etad Rickiks meiega enne proua blenderit pungil ladina keelt. See oli täiesti talle vastumeelne. Ta ütles, ma ei või seda teha, ma ei tohi seda teha ja ma ei taha seda teha. Ja kui me siis olime hundi anunud, siis ta viis minutit meiega kindlasti tõlkis meile järgmise tunni ladina keele teksti meil sügavest ja südamest kahju, et me temaga lihtsalt käitusime. Ta oleks väärinud tähelepanelik kõrvu ja meie oleksime väärinud seda õpetust, millest meil siiski on tulnud elus puudu. Minule on jätnud kõige sügavama mulje kolm õpetajat. Saara, kallik, meie matemaatikaõpetaja ja kes oskas tööle panna ka kõige suuremat lootrid proua sussi, kes oli üks erudeeritumaid naisi, keda ma üldse tean. Ta õpetas meile viimane aasta pedagoogikat ja psühholoogiat ja palju asju on mul sellest ajast meelde jäänud. Veel. Samas oli meie klassijuhataja Juta lender. See oli üks mehisuse eeskuju hiljem, kui ta juba Siberist asumiselt tagasi tuli. Ta oli väga raskesti haige. Ja kui ta meiega kokku sai, siis ta oli alati nii lõbus ja meelekindel. Ta andis meile eeskuju, kuidas peab inimene käituma ka kõige raskemates olukordades. Ma tahaksin öelda proua sussi kohta. Ta andis meile midagi niisugust kaasa mis on kestnud tänase päevani terve selle pika elu, mis on elatud. Ta ütles rekordklassi tulles, see oli 30 üheksandatel aastatel, kui kõik olukord Euroopas oli keeruline, aga meie muidugi ei tajunud sellest veel mitte midagi. Siis istus ta kord õpetajate laua taga väga mõtlikult ja ütles. Tüdrukud, kui teie koolitee viib teid täna mööda pikast härmanist, siis vaadake üles. Ja pidage meeles, et niikaua kui seal lehvib sinimustvalge lipp nii kaua on meil meie iseseisvus. Aga suhted õpetajatega ei katkenud ja üldse mitte siis kui te kooli lõpetasite. Ei, meie esimene klassijuhataja oli proua Sophia Ozeevitš kaasik ja mehe klass käis tema juures kuni temas Lumani. Ta elas 96 aastaseks ja me korra kuus või paari kuu tagant käisime oma klassiga pidevalt tema juures külas. Ma lisaksin siia juurde seda, et kui Irina Saareklass lõpetas 45. siis 45. sügisest oli seesama proua kaasik, meie klassijuhataja ja ka meie käisime tema juures kogu aeg, et täiesti kuni kuni tema surmani peaaegu olime me kontaktis. Aga sidemed hõivad vanade õpetajatega päris uueks saada just hilisemas, küpsemas eas ja see on kehtiv meie klassijuhataja proua Lucatzi kohta. Ma ei ütle, et meil oleksid eriti soojad suhted olnud kooliajal. Kuid hiljem, kui meile ka endale oli kogemuste pagas natukene suuremaks saanud ja Me mõistsime astuda tema tasandile nii tohutult kirjanduse kunstihuviline, siis me saime igal aastal üsna mitu korda ja need olid väga niisugused viljastavad rikkad kokkusaamised, kus ta meile luges ette oma luuletusi, esitas katkendeid oma proosateostest, rääkis meiega kunstist ja muidugi ka ilust. Ja voolukatse suhtes on minul ka soojad mälestused ja kellega mul veel pärast juuli on kokku tulnud, puutuda, on just eelpool mainitud Saara kallik kes oli tõesti matemaatika fenomen. Ja kolmas, kellega ma pärast pärast kooli aega küll kahjuks ainult üks kord kokku puutusin, see oli proolender ise siis kui ta elas Rootsis, oli mul võimalus Rootsi sõita ja muidugi ma hoidsin ka tema ülesse. Me olime väga ühistel arvamustel, kõik meie jutuajamine oli väga nii kokkuleplik või saime nagu teineteisest hästi aru. Aga huvitav oli see, et kui ma värvisin enne tema juurest äraminekut ja mul olid küüned lakitud siis Ta oskas siiski ära märkida, et mina ei ole elus pruukinud kunagi huuli värvida. Kuna mu huuled olid alati punased ja kriisi ma ei ole ka pidanud lakkima, siis mu köied olid alati roosad ja läikis isik. Ja tema vanad tõekspidamised olid nõud raudselt temasse alles. Proua nendel elas ju väga vanaks, ta elas 92 aastani, ta suri 1974. aastal Stockholmis ja meie välismaal elanud lenderlased koondusid selle pika perioodi tema ümber kogustama mälestusi ja pani need kirja viimase pealkirja all minu lastele. Ja hiljem kohe peale tema surma otsustasid Rootsil enderlased jäädvustada oma koolijuhataja mälestust ja muidugi ka tema kultuuriloolist tegevust. Ja nad lõid Elfriede Lenderi mälestusfondi. Sinna hakkas laekuma vabatahtlik, kõige annetusi põhilised lenderlastelt. Ja sellisel määral, et juba 1975. aastal anti välja esimesed stipendiumid. Möödus hulk aastaid, kui meil elu läksin, selgemaks sellisel määral, et sealtpoolt tulnud stipendiumite abiga ei olnud enam kartust, et kellelegi midagi halba teha. Otsustati hakata neid stipendiume andma ka meie eesti noortele. Meie juures oli põhimõtteks see, et need stipendiumi saaksid lenderlaste järeltulijaid, sest meil Eestimaal on neid siiski küllaltki palju. Ja me arvame, et nad oma kodudest saadud kooli vaimsust meie kooli Teid, võib-olla ka kasvatatust, ellusuhtumist, elu väärtusi. Võib-olla nad sellega kannavad edasi neid põhimõtteid, mida meie saime oma koolis. Ja täna, üheksandal septembril ongi just see päev, mil need stipendiumid antakse üle. Palju stipendiume on. Me oleme saanud stipendiume siis 90. aastal, kahele inimesele, 91. aastal. Koolivaim on siiski nii tugev olnud, et nendel õpilastel, kes on jäänud välismaale näiteks üheksanda lennu lõpetaja, meie kauaaegne õpetaja Marta Lannus toetas kooli ja peale selle eraldas omanimelisi stipendiume, nii et me saame seda anda täna üheksandal kolmele noorele kell on meie koolilõpetaja hilja, kuusk mann eraldanud omanimelise stipendiumi ühele noorele. Ja võibolla mind kõige rohkem vapustas meie koolilõpetaja 16.-st lennust Alma krim, üks kes annetas 1000 dollarit selleks, et kui me oma koolimaja tagasi saame, et abistada kas siis remondi osas või kooli taastamise kuludeks. Kas koolimaja tagasisaamine on päris reaalne. Meie alustasime oma vilistlaskogu tegevust Illega reaalselt 82. aastal proua Lenderi 100. sünnipäeva tähistamisega. Pärast südamega korraldasime kooli kokkutulekuid ja kui läksid meie olukorra, et siin nii palju vabamaks, et oli võimalus juba midagi kooli heaks ära teha siis me registreerisime vilistlaskogu. Sest et teatavasti meie koolimaja on ehitatud lastevanemate rahadega ja peaks olema nagu meie eraomand. Ja meile on lubatud, et kui leitakse kuuendale keskkoolile mingisugune teine võimalus, siis antakse see koolimaja tulevase Elfriede Lenderi-nimelise tütarlastehumanitaargümnaasiumi tarvis. Meie sihiks on taastada Meie kool tütarlaste humanitaargümnaasiumina, kus peaks olema eesti keel, eesti meel. Lisaks humanitaar-sele kallakutega tugev reaalne tasand. Ja me kõik oleme täisentusiast, mis me selle kooli alustamiseks kaasa aitama.