Juba kümmekond aastat toimuvad Eesti Raadio ja Ungari raadiokorraldusel ühised kirjandusõhtud, ühel aastal toimub ta siis Eestis, järgmisel aastal jälle Ungaris. Tänavune kirjandusõhtu toimus 22. septembril Budapestis ja oli pühendatud Ellen Niidu ning Jaan Krossi loomingule. Ja täna siis keskprogrammis, saates kuuletegi heli lõikes sellelt õhtult. Õhtu sissejuhatuseks loeti ette Ungari luuletaja ja tõlkija. GPS-i tervitusõhtust osavõtjatele. Kõrge ea tõttu ei saanud tuntud kirjanik ise kohale tulla. Kesa keebeež kirjutas muuhulgas. Enne sõda olin käinud Eestis kahel korral, 1936. aastal ja 1939. aastal. 31. augustil 1939 jõudsin veel viimase kiirrongiga Varssavisse ning esimese septembri varahommikul puhkes minu pea kohal teine maailmasõda. Natsid, kes ründasid Poolat ilma sõda kuulutamata, kasutasid ära ka asjaolu, et esimesel septembril olid poolakad valmistunud manöövriteks ning seetõttu pidasid mõnda aega saksa pommitajate pikeerimist Poola lennukites sõjaharjutuseks. Kui aga pommid hakkasid lõhkuma mitmekorruselisi maju ning tänavatel hakkas voolama veri, tõusis kohega paanika. On imelik, on lausa uskumatu, et pärast seda siis 38 aasta jooksul ei olnud mul õnnestunud käia Eestimaal kuigi mu noorpõlve mälestused ning tuttavad kutsusid mind mitmeid kordi. Lõpuks alustasin ühel 1978. aasta õhtul rongisõitu Moskvast Tallinna poole. Järgmise päeva hommikul võtsid mind Jaan Kross ning tema abikaasa Ellen Niit vastu põlusõnana mõjuva tervitusega. Tere tulemast. Eestlased ütlevad seda eriliselt liigutava soojusega. Kesa keebeež jätkas. Ja pärast tervitussõnu tere tulemast. Me suundusime siis koos hotelli Viru. Mõlemale luuletajal on Ungari kirjandus palju tänu võlgu. Jaan Kross sündis Tallinnas ning tema teoste tõeliseks kangelaseks on alati Tallinn. Crash kujutab ühe rahvuse, siis eesti rahva saatust läbi Tallinna müüride läbi vanade majade läbi merest sõltuvate inimsaatuste. Kuivõrd olulised on tema romaanid, näitab asjaolu, et Kross on olnud ka Nobeli preemia kandidaat. Ta sündis 1920. aastal. Juba varases nooruses köitis teda luuletamine, kuid isikukultuse ohvrina tulid tal kaheksa aastat olla Siberis. Alates 1953.-st aastast võtate osa oma rahva kirjanduselust ning juba mõne aastaga võitleb väljak koha parimate luuletajate seas. Crash on mees, kellel on suur kehaline ja vaimne jõud. Tan, loomulik, heatujuline ja meeldiv inimene. Naeratades teatata mulle, et tänu pagendus astaile õnnestus tal ära õppida prantsuse keel. Tundsin krossi enne veel, kui olin temaga isiklikult kohtunud. Jaan Kross on nimelt inimese tragöödia tõlkija. Tartu teater Vanemuine tõi madaksi suurteose lavale tema tõlkes. Ja esietendus kujunes sündmuseks. Olen ka ise näinud seda etendust julgelt kaasarna lavastus nimetan vaid mõnda moment. Lutsiferi Xam kaasaegses riietuses noormees, kes jumalaga vaidleb nii nagu protesti täis poeg karmi isaga vaidleb. Siis oleks vaid üks mälestuskild, kuid ma jätka, kuna selleks pole praegu aega. Ungari lugejad tunnevad krossi luuletusi ja romaane. Kõige suuremat teda on saavutanud luuletus maailma avastamine mis kuulub eesti luule tippude hulka. Ellen Niit sündis 1928. aastal Tallinnas. Tema luule kuulub tunde lüürikasse, kui gross viljeleb mõte ja filosoofilist luulet. Nii tulule on väga piltlik, ta mõtleb piltides. Ta on armunud loodusesse ja eriti puudesse, kes kõik koos temaga hingavad, keda ta lohutab, kellega koos ta naerab ja nutab. Hämmastavalt jõulised on tema kodumaa armastust väljendavad luuletused. Ellen Niidu luule võib ikka ja jälle üllatada tema üllatuste valgusring ning mõjukiir on piiritu. See oli siis Ungari kirjaniku kesa GPS-i pöördumine kirjandusõhtust osavõtjate poole, mis seal siis ka ungari keeles ette loeti. Te kuulete nüüd Ellen Niidu ning Jaan Krossi luulet eesti ning ungari keeles. Eesti poolt esindavad näitlejad Tõnu Mikiver ja Jüri Krjukov. Ja õhtul esines ka Ungari ansambel galaka. Ellen Niit. Ma arvasin Ma arvasin nõnda et meri on alati sinine ja et varjatud kullateri täis on viimne kui inime. Et merel sõites tuleb julgelt tuuli trotsida ja väsimust võites tuleb ilmast imesid otsida. Ma sõudsin südames, õhin ümber, lained sumasid, taevarannad ja merepõhi mulle vastu kumasid. Sain teada, et meri harva õige harva on sinine. Ning et tühi ja halli karva on sageli inime. Nägin ma maid, mis järvetud, jõetud tolm ja põrm, muud ei olegi. Inimlapsi, kes mullast on võetud, kus kulda ei olegi. Kuid ma arvan, et siiski tasub olla eksida, ihata teada saada, kus tera asub armastada ja vihata. Ning näha, et hallist hallim meri vahel on sinine. Ja tunda. On kallimast kallim. Kullateraga inime. Näduta sättalo daat mind väädvo üüre törni, kärjesnikudati oreliga Säretni ees tüülööni. Jaan Kross. Oleme lendaval saarel. Hulla lendaval saarel kesktumesinist rohtu, sina oled veel plika ja mina olen ka veel poisiohtu. Meie kohal sinistes puudes kumab laotuse hõõguv keha ja me oleme rõõmsad, nii rõõmsad, et ei tea, kas on koit või eha. Lebamer lendaval saarel tumesinises pehmes rohus 1000 salamärki, ütleme, jalutsis on sinikaskede Valevas tohus 1000 märkion kividel. Või eha võib koidu lõõsas ülemlaul iga marja sees umisem päid, siis kadakapõõsas, ärkame lendaval saarel kesk pehmet sinist rohtu, sina oled veel plika ja mina olen ka veel poisiohtu. Me tõuseme lendava saare sinisest kastes rohust ja hommikusinine liblikas läheb lendu asemel lohust. Ellen Niit kõik on nii habras. Kõik on nii habras ja katkeb kohe. Jää varitseb igas viilus igas vee vilgas magamas Maardus. Kirmetise Kalevipoja mõõk on kõikide soojades. Las ma armastan sind täna. Võib-olla homme all juba astunud. Kõik on vaid viivupikkune, vereliblede voolamine, pilkude valgus, käepigistus, soojus merre, tummad silmad on tardumas, jääks silmapiiril, on pilved, tuiskusid täis. Las ma armastan sind täna, kuni tall on veel tulemata. Jääkirme haprus on näiv, mu armas, lumehelveste lummus, virvatulede taoline. Las ma armastan sind täna, mu armas, ei ole mood lükkamaks edasi talv. Jaan Kross lähedus. Olla kaks. Lahti, lahti, lahti maailmaotsimisraamatut, surutud silmitsi teineteise vastu, teineteise sisse. Nagu raamatut iial ei saa Nii et iga leht leiab lehe iga rida rea iga sõna, sõna, iga täht, tähe iga värin värina. Ja mõtte? Mõtte. Kallis vihm. Õhtu on pime ja soe. Ja suurest pehmest pilvest savised kallis vihma. Tumedad puud on rõõmsad ja märjad. Ja suurest pehmest pilvest Sabiseb kallis vihm. Sinu lõhna, mis hommikul jäi mu kätele silmile näole ja suule niisutab, kallis vihm uuesti lõhnama. On päriga sees. Ma mõtlen kanamunale ta kaitsetuses. Kui ta kõva on, on ta surnud. Mis oleme meie pool kupatatud. Andku taevas meile elusat haprust. Jaan Kross veegel. Sulapiisk klopib aknele ja hakkab seal algus, algus on see ja lõppudusel ruudul, tilk ja tilk. Iga piisk on tohutu silmapilk. Iga piisk on Vikerkaar, äikesed jõed ja selgeks naerdud nutetud tõed. Ja koidu ja loojangu kastasin nurm. Iga piisk on maailmas sünd ja surm. Ma tunnen, ma tunnen meel, virge ja hell, siinsamas siinsamas on suur vee Kell ja mina ja hetk seom vee, kella kael, kus helmest, eks rabiseb maailmapael tilk tilk, tilk Teik iga piisk, kui kristall, tulevik ülal ja minevik all. Lumi lõdisevasse vette üks väike järv, kes püüab end hoida jäätumast hoida ennast lahti ja hoida, mis ta ümber hoida maailma oma ainukesest peeglis. Paul-Eerik Rummo. Jões elas haldja vägi, kuldräti all magas muld ja Väike-Munamägi taevani, purskas tuld. Lõdisevas järves lõdisevad piisad tummalt kisendama jäätumise vastu tummalt otsimas oma tuumahallid, piisad lõdisevas järves kirjutavate kallaste vahel. Et neist ometi mõnigi jõuaks oma tuumani välja. Et piiskade tuumajõud pääseksid voolama. Et väikeses lõdisevas järves puhkeks tuumade puhkemine, et Väike-lõdisev järv hakkaks aimama imet, kes ta on ja väike heranev Järvaks teadma imet, mis ta tahab. Et üks väike järv hakkaks ümisema ja kihama ja tõuseks loginal lendu üle kirjutavate kõrkja kallaste toredas tuules särje soomuste sirades. Et üks väike järv muudaks kõikuma kalad lindudeks, ahvenat, kotkaiks, õrnade öövikuix, latikad lagledeks. Et üks väike Järvimeks mühinal endasse kõigi maailmakaarte vihmuja vikerkaari. Et üks Väikejärv lendaks tiivulisteks kasvanud paadid Gazas vene vaiad kaplade otsas libisemas üle ehmunud taeva. Et üks Väikejärv lendaks kohisel pilv linnulauludega. Hommikumuusikapäeva tõus kui peigmehed, tore lill, kes koidiku, pruut, pärja lill. Hommikutuul nagu orelil puhub männiku müüril pilliviled, pronksist Altvasest ülevalt ja kõrgel käib haljaskoha. Kõik, mis on ird-selt kohinal. Allmullal saab kätte koha. Ellen neid paekivi laul. Paelahmaka põues. Mu jalge all on merekarpide Koin. Kuid ainult vaikust mis valgel tal ma peoga siluda toim. Mered magavad merekarpide sees. Maad kivinenud sõna jalus. On kõigele ees. Ja lukus laul on valus. Helguminimust korraga läbi käis miski tuksatas kivipurus. Pae tükkimis karpe ja kodasid täis Pehk kõrva juurde, surus paeklibu mu jalge all. Krigiseb kuusik, ohkab tuul kõrtest. Kahab. On äkitselt ime ligi see, mis kivist. Ma kivi rind laulab mu jalge all. Kostab kivine merekohin. Õnnis hing, kes ma. Maarjamaa palge all seda laulu kuulda tohin. Ellen neid, kui hea on olla rõõmus Kui hea on olla rõõmus ja hingepiinata Ning teha rumalaid laule ilma punase viinata. Ja näha? Narr unenägusid. Ning kuulda lumises metsas lahkelt kukkuvaid kägusid. Lasta igal männil ja Lepal ennast lumega loopida. Ning naerdes lumest ja kõigest. Jälle puhtaks rookida. Tänases keskprogrammi saates kuulsite helilõike Ellen Niidu ja Jaan Krossi loomingule pühendatud õhtult. Õhtu oli korraldatud Eesti raadio ning Ungari raadio ühisüritusena ja see toimus 22. septembril Budapestis.