Tere, Armeenia ehk nagu su oma rahvas nimetab, hajastan Jerevan vanim iidsete linnade seas. Roomagi on sinule paras pojaks. 30 aastat noorem. Inimesed jerevani kõnniteedel millegipärast ei kiirusta. Nad lausa jalutavad seest vilgas ja lärmakas tänava liiklus on kohas mäng. Seda reguleeritakse rohkem signaali türtsatustega kui liiklusmärkide valgusfooriga. Suvi on sind kui Barcelonas talv külm, kui Tallinas. Selgub, et armeenlased ise kuuma hästi talu. Istume meiegi pargipuude all. Murul kõnnivad ringi saledad, türgi turteltuvid. Te peaksite siia tulema ka sügisel, siis on kõik puuviljad valmis, pisut jahedam juba ütleb meie võõrustaja vastactarbinian. Võtame seda kuulda, miks muidu me tõesti seal veel suve pikendamas käime. Aga teine põhjus on ka nimelt Kunima Polnud Armeeniat näinud, polnud teda minu jaoks õieti olemas üksnes nimi. Nüüd mõtlen talle sageli. Kaunid on siin vaiksed karged, selged hommikud, enne kui linn ärkab. Vaade hotelli rõdult lumisele roosas koiduvalguses säravale Ararati mäele. Ka liiklus on hommikul väike, signaalid lühemad ja vähem närvilised kui õhtul. Üksikud lillemüüjad pakuvad rubla eest tervet roosikimpu. Hommikusagin algab hilja õhtuni, elu käib kaugelt üle südaöö. Mida teate Armeeniast, kui te seal juhuslikult käinud pole? Ehk olete lugenud armeenia eepos Krassoni Taavit Boris kabury tõlkes. Võib-olla mäletate Marty Rossarianni maale, mida Armeenia kunstidega Raadil 15 aastat tagasi Tallinnas näha võis. Või käisite siis Estonias Aram Hatšhaturjan dirigeeritud kontserdil? Ehk ostsite andsite sel suvel hirmkalleid maasise firma Prismikuid maasis Ararati armeeniakeelne nimi. Ararat ise asub küll teatavasti 15 kilomeetrit teisel pool Türgi piiri. Ent on Armeenia maastiku lahutamatu osa. Nagu vest, soov Napolist või tornistik Tallinna panoraami. Ja selle kohta kõneldakse siin huumoriga. Ararat sinu vapil ta ei hoia susinumaal küsib türklane armeenlaselt. Aga poolkuu sinu vapil ta ei asu ju ka sinu maali, küsib armeenlane omakorda naabrilt Aivazovski maalide romantilisel meres. Tyhjal pole esimesel pilgul mingit seost mägise v vaese Armeeniaga. Kuid päritolult on Aivazovski armeenlane. Kõige olulisem igal inimesel on tema igav päevane leib. Armeenias on selleks lavas. Kuulake, mis see on ja kuidas tehakse. Boris kabur. Ja siin on labahhi tegemise riistad. Rull siin suur vaagen puhulawashi labasse tehti ju ainult väga harva mõne kuu või isegi aastas kolm, neli korda ja pandi riiulite peale ta kuivas, krõbedaks ja enne söömist rohtude peal leotatud veega siis piserdate erastatakse pehmeks ja Lawashi küpsetatakse ja tikkis, mis on armeenia keeles ahi, mis on suur savinõu, kooniline savinõu maa sisse kaevatud, köetakse Alt savinõu kuumaks ja siis kustutatakse, sööd ära ja pealt sellest ka rassi või selle suure savine august pannakse laiaks rullitud niisugused nibu koogid, mis pannakse padja peale. Selle padjaga pannakse vorste ahju seina, kus ta kleepub külge ja peab valvamata, kui küpseks saab, enne kui ta maha maha langeb, seina küljest peab ära võtma, muidu langeb süte peale ja siis võetakse jälle ära. Tahaksin minagi teile seda vana ja omapärast maailmanurgakest lähemale tuua. Kuigi väga vana siiski ka noor 70 revolutsioonist möödunud aastaga on maa tundmatuseni muutunud. Muidugi ka seda maad ju palju polegi. Armeenia on Eestis kolmandiku võrra väiksem. Lööge lahti Armeenia kaart ja vaadake, mäed, mäed ja veel kord mäed. See on maa, mille madalaim paik sügavaima oru põhi asub 100 meetrit kõrgemal kui meie suure munamäetipp. Ent kui saaks mäed laiali laotada ja siledaks triikida, siis mahuksid sellele pinnale ära veel peale Eesti ka Leedu ja Läti. Esimene käik, mille Vassaki juhtimisel teeme, toob meid ühte linnaparkidest uhkete purskkaevude juurde. Kõnnime tükk aega ümber nende passaklase bee joal peopessa kukkuda ja sealt laiali pritsida, enne kui küsib. Kas teil on ka selliseid. Ja on. Alles siis taipan, et mu vastus on ebaviisakalt kiire. Läbi pika ajaloo on siin kõige suurem puudus olnud veest. Purskkaeve on siia hakatud ehitama alles viimase poole sajandi jooksul ja need on armeenlaste jaoks ikka veline. Teine käik on muidugi kaheksandal sajandil enne meie aega asustatud erepuuni kindluse varemete juurde. See on jerevani algus. See paik asub kõrgel künkal, kust linn paistab nagu teatrisaal. Imelik on öelda kilomeeter üle merepinna asuva linna kohta tasub noos, aga ometi on just nõnda selge planeeringuga kesklinna all nõlvadel majad kui mitmekordsed rõdud. Üle linna kõrguvad kaks mälestusmärki sitsernaga Berd ja Armeenia ema. Mõlemad on püstitatud rahva kannatuste mälestuseks ja igaviku lootuseks. Siin Errebuuni mäel asubki kivimürakas, mille sisse raiutud ligi 3000 aasta vanused reljeefsed. Assüüria kiilkirjamärgid teatavad rebuuni linna asutamisest peajumal Haldi jaoks. 1968. aastal tähistas Jerevan oma 2700 viiekümnendat aastapäeva. Muide, nende pidustuste korraldamisega läks neil väga kiireks, sest täpse aastaarvuga eelmainitud kivi avastati väljakaevamistel paid aasta varem. Nüüd toimuva Terebuuni pidustused igal aastal septembri lõpus. Erebori kindlusest on püsti kaks Urartu riigi aegset seina millele on fresko del igaviku ornamendid. Päike, elupuu, granaat ja viinamarjad. Kui ma neid silmitsen, tuleb minu juurde 15 aastane poisike, sinine lipp käes. Kindluse vaht, nagu selgub. Poiss tahab näidata mulle kõige olulisemat asja, mis siin alles on suurtest kividest laotud, lipuvarda alust. Aga see lipp? See on Irebuuni peo jaoks valmis tehtud. Kas üksinda valvadki siin? Ei, mõned mu sõbrad on, ka. Nad ajavad praegu poisse taga, kes siin müüri kive müürilt alla loopida tahtsid. Ta asendab isa, kes praegu on sanatooriumis, aga ema töötab siinsamas muuseumis. Ühel pool linna panoraam teiselt poolt sealt, kus kunagi asus kuningapojakamber ja kus ka kindluse kohta shot meeleldi istub paistab linnaäärne maastik ja Ararat. Jerevan on roheline ja roosa linn kõikvõimalikes roosa varjendites kivi, millest siin enamik maju laotud. Ka vana erepuuni seinad on tuh. Tuh on hea ehitusmaterjal kergesti töödeldav, kurgne, soojapidav. Haruldane sellegipoolest, et peab vastu maa värisemistele. Seda vulkaanilist kivimit leidub Armeenias kustunud vulkaanide maal kõikjal. Ja leitud on seda üle 50 erineva tooni. Kui Michelangelo olevat unistanud Itaalia marmorit vaadates kõigest, mida selles väljendada saab. Miks ei võinud Jerevani arhitekt Aleksandr Tamanion tuffi vaadates vaimusilma ees näha tulevast Jerevani? Nii mõtlen vaadates tema projekteeritud Lenini väljakut monumentaalseid hooned ümber üleinimlikult avara platsi. Aleksandr Tamanian oli Jerevani peaarhitekt 1924.-st 36. aastani. Üks, kes praegu linna edasi esitab, on tema poeg Georg tama. Nii on umbes 70 aastat vana väikest kasvu, haruldaselt kõhna näo ja sügavates koobastes asuvate teraste silmadega mees. Käed seljal, vaatab ta oma isa tööd. Aleksandr Tamanian tegi jerevani esimese arenguplaani 1923. aastal. Siis elas siin kõigest 40000 inimest. Tema planeeris linna 200000-le elanikule. Evan aga kasvas väga kiiresti kiiremini, kui keegi iial arvata oleks osanud. Oma kolmandast plaanis kõigest 10 aastat hiljem arvestas ta poolemiljonilist elanikkonda. 1936. aastal ta suri. Edasi projekteeriti Jerevani, kaugel Leningradis. Nüüd on otsustamine jälle siin. Praegu elab Jerevanis miljon 200000 inimest. Linnale koostatakse järjekorras viiendat generaalplaani. Aleksandr Tamaniani oma võetakse muidugi iga uuel aluseks. Jerevani linna arhitektuuri. Aleksander Tamaniani loomingut vaadates meenub John koolsfootifoos saitide saaga poolsynni. Nii majas kui ka väljaspool maja viibides tundis Cheoloon sageli, et posinil oli seda ehitades olnud vaim peal. Ta oli kogu hinge sellesse majja pannud otse haruldaselt täiuslik oli see maja keset kaasaegse mandunud ehituskunstitooteid. Nõnda võiks öelda muidugi ka Jerevani kohta teiste nüüdisaegsete kark linnade taustal. Oma planeerimise suurejoonelisus poolest on ta võrreldav tolle Peterburgiga, mille Peeter esimene maha märkis. Georg tema räägib, et isa toetus oma töödes Armeenia vanale arhitektuurile. Näiteks valitsushoonel on näha samu detaile, mis kuusel Vartsnotsi katedraal. See on praegu rusudes. Need detailid on aga läbi töötatud ja kaasajastatud. Muidugi peaks kuulajat nüüd üllatama see, et 27 sajandivanuseasustusega paika alles selle sajandi kahekümnendail aastail planeerima hakati. Aga nii see oli. 10. sajandil nimetati Jerevani kindlustatud linnaks. 13. sajandil saab ta kaubalinnaks 250 aastat tagasi, kui osa Armeeniat ühendati Venemaaga saida kuberneri linnaks. Muuseumis vaatlesin fotosid sajandi algusest. Kitsad külatänavad savimajakesed. Nii et pealinnaks saamise järel enne oli, selleks sõitsime, et siin on elanikkond kasvanud 30 ligi 40 korda. Linn on kasvanud üle oma loomulikke mõõtmete ja selle edasist kasvu püütakse igati piirata. Armeenia arhitektuur on iselaadne, selles väljendub kogu Armeenia ajalugu. Kunstnik Patši Petrosian, soovides näidata mulle tänase Jerevani kunsti tutvustab kammermuusikamaja. Tõepoolest hulgast kuudis väljast paistis ta vaevu pargipuude vahelt silma sees olles aga tunnet, avarust ja ülemust. See on Armeenia arhitektuuri iseärasus. Vasak teab hästi oma maa ajalugu. Ta tahab kõike näidata, et kõike ja korraga. Samas aga ei läbe oodata, kuni ma vaatan ja talletan. Armeenias on enamikel paikadel nii vana lugu, et meie õhukese kultuuriga inimesel jõul võtab aega ja harjumist enne kui nende igapäevastes mastaapides mõtlema ja tundma hakkan. Kõneldakse kümnete sajanditevanustest asjadest. Tundub, et numbrid üks, kaks, kolm, viis ei tähenda eriti midagi. Ses mõttes puuduks, kui täpsus. Ka tänapäevast kõneldakse neljakümnendatel viiekümnendatel ka siis, kui aastaarv on teada. Aastatega ollakse justkui hooletud, nagu oleks aeg ja inimene siin igavesed ja mäletatakse. Tahaksin käia ka muuseumites, minna vanade käsikirjade hoidlasse matena Tarani jerevani ülikooli peahoonesse, ajaloo muuseumisse, kunstimuuseumisse, varti Rossariani muuseumisse. Tundub aga, et armeenlased ise muuseumi väga ei armasta. Vähemalt ei kipu sinna külalisi viima. Tõepoolest, kõikjal ümberringi, iga sammugi all ajalugu ise. Ent jerevani linna semis sea subainukesest säilinud mošees, kus vaatasin enne neid vanu fotosidki, tunned kiidansile ennast eelmiste sajandite keskel suurepäraselt. Muhedalt näitab ta savist matu surnile, õigemini klaasist pudelikesele urni kõrval. See olevat täidetud kadunu naise silmaveega ja hauda kaasa pandud. Ta võtab siis itriinist peened hõbedased kõrvarõngad tehtud enne meie aja arvamist ja proovib neid kõrva. Itševo arvata, tõepoolest kenad. Aga ühte muuseumi jätku kuulajal kannatust veel kaasa tulla. See on kunstnik Martti Rostarianni muuseum loodud aastal 1967. Siin hoitakse praegu tema nelja tuhandet tööd. See kolmekorruseline muuseumi ehitati mardi Rossarianni eluajal, tema elumajakõrvane rahvas ise panin selleks rahad kokku. Siia nad tulid vanameistritöid vaatama ja õhtuti temaga juttu ajama. Ekspositsioon algab kolmandalt korruselt, peamiselt akvarell idega. Kõige põnevamad on tema sajandi algusel reisidel maalitud iga tsükkel. Sea asub teisel korrusel Sings mere ääres ö Egiptuses, kõrb pärslanna. Neid töid oligi võimalus vaadata ka Tallinnas. Olen kuulnud, et Armeenia maastikest kõneldakse nagu sarianni töödes või armeenia lausa sariannilikud maastikud. Aga sama võib kõnelda ka tema puuvilla või viinamarjade kujutamise kohta. Igapäevased, ent igaveseks maalitud. Patši Petrossean ütleb, et sarjan leidis oma rahva värvis ja väljendas nendega armeenluse olemust. Jah, ja Tallinnas torkavad silma, et kasutatakse enamasti rohelist halli sinist kammerkoor ei riskita omanäoliselt olemuslikult värvi kasutada. Ütleme, et kärvide maja oranžiks, kui seal sees on inimesed, kelle hinged põlevad selleks, et näidatud sisemust on vaja riskida. Nii arvab teise ja olemuse kunstnik meist. Talle meeldivad meie Elmar, kitse, Ants laikmaa ja Alfred Kongo tööd. Tõepoolest, mardi Rossarian tähendab armeenia kunstis umbes sama, mis need mehed eesti kunstis. Aga mardi, Rossariani muuseumi üksinda on siin suurem kui näiteks terve Tartu kunstimuuseum. Millised on järgmised hooned, mis jerevani kerkivad? Georg Tamanian loetleb Lenini muuseum, välis, armeenlastega, sõpruse arendamise keskuse hoone teadur, Vene teater. Lenini muuseum tuleb käimasoleva ehituse kompleksi. See on üle 100 meetri kõrge valge oonüks marmor, trepistik ja purskkaevude kaskaad. Terrassidel neli suurt ajaloomuuseumi ja puhkekohad. Kõik kokku läheb see maksma üle 14 miljoni rubla. See pühendatakse oktoobrirevolutsiooni 70.-le aastapäevale. Mida aeg õhtupoole seda elavamaks muutub linnaelu, jalutatakse purskkaevude rohketes parkides. Muide, see on basseinide juures rohkem kui mujal. Vahepeal keelati neil suplemine ära, aga nüüd jälle võib ja nende lust on lausa liigutav. Istume välikohvikus, neid on tõesti siin arvukalt. Türgi kohvi. Vasak ütleb, et neil on see idakohv. Siin Türgi piiri ääres ei nimeta nemad oma möödunud ajaloohunti praegugi veel õige nimega. Ning et iga kohvi juuakse siin just õhtuti hommikul ja päeval postitatakse ka mahlade ja mineraalveega millede poolest Armeenia on kuulus mängib ka muusika vasakemised pisut kaasa, siis aga justkui ärkab. See on ju eestilaul. Mis ei ole, tahaksin muidugi väita, aga kuulan teda edasi. Tema aga soovitab tähelepanelikult seda laulu kuulata. See on nende esimese soniti kirjutaja, peene hingelise vaan, terianni sõnadele tehtud laul, pealkiri, Eesti laul. Ja väga populaarne. Aga kuidas on selle laulu sõnad ilusad? Kui sul hinges on nukk gurus, tule tagasi mu juurde. Tule. Seal. See ja hingeusalduse pakkumine. Imelik, miks ta selline pealkiri on, tunnen huvi? Ei tea. Lõunamaa öö saabub ruttu, rahva hulka ka ei vähene, pigem tuleb juurde. Istutakse pargipinkidel jalutatakse. Kummaline rahu ja rõõm on juba pime. Lapsed sulistavad ikkagi veel purskkaevudes jooksevad ringi. Keegi ei aja neid tuppa. Põnevamad mängud ju alles algavad soojadel pimedatel lõhnavatel suveõhtutel kihab õhtuse eluviisiga hommikuma, ise äraliselt rahutult.