Ahjualune ahjualune tervist mina olen Urmas Vadi ja mina kui ahjualune sõidan Viljandi ning son kokku, Ingomar Vihmar, iga head kuulamist. Tere, Ingomar Vihmar. Tere. Tulime sinuga Viljandis aidaa kohvikusse ja mõlemad ostsime jäätisekokteili. Sa maitsesid, kuidas oli? Oli täitsa nagu vanasti. Maradona on täitsa okei. Tead, ma olen kuulnud sinu kohta sellist asja, et sa vanasti üldse ei rääkinud, aga nüüd sa oled rääkima õppinud. Ja. Millegipärast sellest oli isegi juttu. Siin eelmine nädalavahetus millegipärast oli sellest juttu, et kellega ma ise mõtlesin, ma käisin kursustel, meil on selline algallika protsessi hingamistöö selline sellise nimega kursused, mida ma olen siis võtnud nendest juba ikkagi, ma arvan, mingi ma ei tea, kaheksa aastat. Kuigi noh, ütleme siis põhimõtteliselt see on, see on nagu tegeletakse ikkagi nagu enda traumade lapsepõlve, traumade tervendamisega. Et siis nagu ütleme võtsin nagu enda enda elu elu muutmisega või siis mustrit muutmisega neid otsuste muutmisega, mida sa oled lapsepõlves teinud ja peaks siis sind nagu kuidagi mitte peaks, noh, see ongi, on nii, ta ongi, ta. Kui sa ikkagi nendest neid hirme vähendanud, siis, siis on, on ikkagi natuke lihtsam lihtsam, lihtsam endaga endaga sõber olla ja nii edasi. A selles seoses selleni sellest sellest väljendamisest ja kes sulle seda ütles, aga ju see niimoodi oli, aga mul on, mul on sellega seos isegi hoopis teistmoodi nagu kahju sellest, et ma nagunii hästi oskan ennast nii hästi, noh igal juhul ma olen vahest vahest vaatan ja kuulan noh, täitsa nagu täitsa nagu ütleme, usutav ja isegi nagu põhjendatud pataljoni isegi sellist täitsa täitsa nagu tarka juttu, eks Joensuust välja ja argumenteerin ja sellest on isegi kahju. Sellest kahju on, sest et see on suhteliselt igav, minu jaoks on nagu et kas puudub ikkagi tavaliselt sellises argumenteeritud ja mõttega veeretatud jutus puudub ikkagi nagu elu see on, see on selline keeritud ja läbimõeldud ja et kõik asjad, mis nagu mida sa ütleme siis ajuga või peaga nagu välja mõtled ja konstrueerideks selles selles väga palju elu ei ole, selles ei ole väga palju tõde. Ütle, mis puudutab nagu ajus sotsiaal, see on lihtsalt tööriist, et ega seal ei ole tõde, tõde tuleb südamest. Et selles suhtes ma nagu eelistan sellist sellist kobavat ja, ja, ja argliku häbeliku ja kus on kus on nagu ehtsad tunded sellist juttu, aga ega üks parem kui teine, nii et noh, lihtsalt lihtsalt, see on muutunud noh selline kena, argumenteeritud ja, ja ütleme, mõtestatud juttu, siis selles on ka midagi võluvat. Väljendan ennast, tunnen, tunnen sellist hirmu ja erutust ja, ja kõike seda, see on nagu iseenesest, see on nagu. See tundub nagu, nagu isegi nagu hirmutavalt. Aga Tasson tase on nagu palju rohkem tõde elu kui sellises rahulikus, kus ütleme, ma olen õppinud siis nagu noh, ma ei tea ka, kas mul õppinud rohkem varjama, vaevalt, eks, eks ma olen muutunud rahulikumaks ja mul ei ole vaja nagu. Ja, ja eks me, võib-olla võib-olla inimesed ikkagi püüdlevad nagu sellise rahu ja tasakaalukas harmoonia poole, et võib-olla selles selles on ikkagi seda ka, et see on üks. Üks jumal jumal teab, kas ta oli mingi budist või buda munk või igal juhul mingi mingi kõrge vaimulik, kes oli ka päris päris palju saavutanud ja ja siis ta noh, ta käest küsiti, et sa oled nagu juba omadega kuskil maaliad sa, et kuidas, kuidas aru saada, et see, see rahu on saavutatud ja. Siis mäletan, kuidas lugu täpselt igal juhul ta vastas niimoodi, et no niikaua, kui, kui ma kohtun minust kõrgema vaimulikuga, mul käed hakkavad higistama, et siis ma ei ole veel nagu saavutanud saavutanud seda, et sul peab olema nagu ükskõik selles suhtes kellega sa kohtud, kellelegi räägid, et sul ei ole, sul ei ole põhjust nagu häbeneda või karta või pabistada, sest me oleme põhimõtteliselt võrdsed, et ei ole nagu ei ole, mis kõrgemaid. Et ta ütles, et siis, kui ma enam ei pabista, kui ma kohtun endast kõrgema Laamaga, et siis siis on nagu ma võin öelda, et ma olen nagu saavutanud mingisuguse tasakaalu. Inga, sa oled lavastaja fenomen, näitlemist, eks ju, või ikkagi lavale ikkagi näitlejana ka? Vastupidi nüüd just ma ju tegelikult tuli paus, mul paus oligi näitlemisest küll 10 aastat, aga täiesti juhuslikult juhuslikult ma hakkasin seda uuesti tegema. Teatrietendustes, teatri tegelikult tuli esimest korda hoopis hoopis selles selles Birkenruh episoodis, mis me tegime, mis me tegime siis seal Kehra lähedal Kaunissaares. Underi ja tema meeste lugu, et seal oli tegelikult oli üks näitleja, ütles ära osast ja siis siis produtsendid käisid mulle nii kaua peale, kui, kui ja see oli alguses oli, oli see hirmutav ikkagi ei olnud 10 aastat. Ja kartsin, kartsin, kartsin, ma arvan kohutavalt seda seda osa vastu võtta. Mängisin seda hakkerit Underi, seda armukadedalt meest, kes, kes tuli sinna laamendama, siis kus. Under ja tema kolm meest, mina olin siis tema, tema seaduslik abikaasa, esimene statsionaarne, igatahes seaduslik abikaasa, eks ju, aga, ja siis nii, kus ma jäin ja siis maa ja, ja tänu sellele maks mängima uuesti sain aru, et. Hakkasin uurima seda ja, ja, ja kuidas nüüd uurima seda ei hakanud, mul ei olnud nagu mingit. Mul ei olnud plaani, see juhtus ikkagi nagu täiesti ootamatult juhuslikult ma läksin sinna sisse ja sain aru, et et oh sa kurat, et see kõik on muutunud, on ju. Et see vända näitleja minu, minu, minu enda nagu kuidas ma ennast tunnen, kuidas ma nagu näitlejana ennast tunnen ja mida ma teen, on nagu reaalselt nagu teine. Ja see oli palju, palju mõnusam ja, ja nüüd siis sain aru, et see, et see mängimine laval on midagi väga-väga lahedat, mul mul olid ainult Ena enamuses ikkagi suhteliselt nagu halvad kogemused sellega seoses. Üks põhjus, et mul ei olnud, mul ei olnud lavastajat, on ja ma olin endaga väga õrn, et ma väga öelnud endale halvasti. Mina kui lavastaja ütelnud endale endale kui näitlejale ühtegi ühtegi ühtegi nõmedat ja alandavat märkust. See oleks natuke skisofreeniline muidugi ka lavastaja sõimab näitlejat iseenda sees. Jaa, aga me niikuinii me sõimame ennast endast. No eks ta ikka mingi ütleme seal selles mõttes, et noh, mingisugused kahtlused ikkagi noh, kas ma nüüd, eks, eks ma natuke kontrollisin ennast, aga aga, aga tegelikult see jutt ja mulle sinna, et, et see oli muutunud, on, võib olla üks põhjus on see, et ei olnud seda lavastajat, kes mind alandaks ja ma sain aru aru sellest, millest ma olin ammu juba nagu aimanud, aru saanud, et näitleja, kõige hullem asi Kõige hullemad asjad on, on lavastaja märkused. Ja kui need tehakse nagu hoolimatult ja, ja, ja kui näitlejana öeldakse ei märkust või iseenesest teha, aga, aga see, see on omaette omaette teadusteooria, mis ma olen välja mõelnud seoses sellega, kuidas seda, kuidas näitlejat suunata. Aga eks me võiksime, tajusin siis nüüd mängides seda, seda oma eelnevat kramp, et mis, mis, mis nagu toimus siis laval, see oli päris kohutav, mis mulle meelde tuli, kuidas ma olin endast laval tundnud. Mis tunne on mingi paanika, paanika, tohutu ebamugavus ja tegelikult arusaamatused, ma käisin küll. Võib-olla ma nagu igatsesin. Igatsesin midagi sellest, keegi nagu seletaks, ära, mitte ei seletaks, ära aga, aga kinnitaks minu kinnitaks minu arusaamist teadvusest üldse ja see just ongi see, mis nagu mõtlen, et ma olen kogu aeg otsinud seda. Ma arvan, et mitte ainult mina, aga ma saan enda eest ainult rääkinud, ma otsinud seda mängimist või seda teatrit just nagu ise mängides hoopis. Sellises kohas, kus teda ei ole. Ma arvan, et see on midagi muud, et ma arvan, et mul on. Mul on lapsepõlvest nii palju teatris käinud ja ma olen teater nii tohutult meeldinud. Ja ma mingil ajal siis, kui ma ise tegelemaks kaotanud ära andma ja uskunud, et see mis, mis on minu taju, et see on õige. Keegi ei ole mulle nagu meelega seda valesti seletanud, lihtsalt on tekkinud mingisugune mingi ebakõla seal on ja ma olen, ma olen arvanud, mul ei ole õigus, noh, et see, mida ma intuitiivselt tunnen, mis on nagu mängimine, mis, mis minu jaoks on. Ma olen kahelnud, selles, ma arvan, olen arvanud, et kõik teised tead paremini, õpetajad teavad paremini ja kõik ja ma, ma, ma ei saa midagi aru, aga mul on selline nõutus on, ma ei saa mitte midagi aru. Ma tean, et see ei ole see, aga ma ei julge julge öelda, et kuulge, te, see mulle ei sobi, et te panete täielikult nagu puus. Ma olen ise arvanud, et ma olen loll ja ma ei tea mitte midagi. Ja olen, olen usaldanud autoriteet, et mitte ennast ennast kui autoriteeti ja eks ma nagu jooksnud peaga vastu seina vastu astu lava põrandat iga igatpidi ennast nagu alandanud ja, ja, ja püüdnud aru saada ja jooksnud tohutult endale haiget teinud. Ja siis selles mõttes, et see oli nagu, nagu õnnistus, ikkagi see see osa ja see, see, see, mida ma nagu iseendale ei võtnud või mis mul paluti nagu sõna siis siis iseendaga nagu läbi saades lavastaja lavastajana minus näitlejale minu, ma sain aru, et see tegelikult on seal võimalus, mida, mis mulle nagu sobi. Igalühel on see erinevus võib olla lihtsalt. See on nagu, nagu õnnistus, kui leiad selle üles saada endale. Ja keegi teine ei saa sulle öelda, kuule, et sa teed seda valesti enne kui sa, kui sa ise oled kindel, kui sa tõe ära tundnud. Ega sa ei hakka vaidlema selle üle, et jaa, minu tõde on parem, see on lihtsalt minul minul sobi, mis sa, mis sa, vaidled? See on selline egode mäng on ju, et ei kuule, noh, see on selline kriitika ja hinnangute andmine, kole see, see ei ole üldse Seena, kellelegi on õigus öelda teise kohta, et sa teed valesti, noh, see on aju, Urmas on tegelikult haige. Igalühel teatris, seda tehakse ikkagi tihti, tehakse ikka vist jah, ja eks ma olen ise teinud väga palju ja ja. No mis, mis sa lähed sinna teatrisse kritiseerima. Mine vaata, ole selles. Kui ei meeldi, siis, siis ei meeldi noh, see, mis, mis see meeldimine üldse on? No sa teed enda elu sellega nagu keerulisse mulle ei meeldi. See on tegelikult, tekitab sus mingist tunde, mida, millega sa hakkama ei saa, see ei tähenda. See ei ole kunagi seotud selle tükiga, mida sa vaatad või selle maaliga või seal heliteosega vaatatuid, see on sinu enda sees. Kui sulle ei meeldi siis järgus mingi asi sinus sulle ei meeldi või ei saa hakkama sellega. See ei tähenda, et see halb oleks, lihtsalt pole sinu jaoks nii, et matta vaata mujale. Kuule, ütle, kas lavastanud oled sa kogu aeg, eks ju et kas selle lavastamisega on seal mingid samasugused mõtted või tunded olnud või see on kuidagi hoopis teist teetid näinud? No ma ei ole kogu aeg päris lavastanud ja tegelikult ka lavastamine on ju. Rääkisin endast nagu noorem teatrikoolis mulle mitte mingisugust nagu julgust ka, nagu isegi isegi oletada, et ma võiksin mingi lavastaja olla, tegelikult ma arvasin, et ma olen väiksem ühele mingi mingis kohas. Enamus olemusest ütles, et ma olen nagu madalam kui muru ja anded, andetum kui kõik inimesed maailmas kokku ja kindlasti oli nagu mingisugune arvamus sellest lavastada, tohutult tark olema enne ise aru saamata, mis asi, tarkus on. Ja, ja see seda tarkust nagu peetakse selleks, et sa oled kooliealisi nali, Üllardise naljad, noh, Katri, meie kursa kõige targemate loeb isegi venekeelseid raamatuid. Et tegelikult sellest lavastan, sa pead venekeelseid raamatuid lugema, tegelikult ma arvasin, niimoodi praegu on muidugi ma ei arva seda, ma, ma arvan, et lavastada võib isegi, kus ei ole ühtegi raamatut läbi lugenud elu sees. Et see info on seal kõik olemas, ei pea isegi väga palju elanud olema. See on, peab olema ühendus, ühendus, pl, infon. No kuule, noh, arvata, et me nagu olemas praegu me ei tea mitte midagi. Me teame ainult enne. Vaata kui kaheksandast vastan, lõpeta teatrikooli, tegelikult ei tohiks üldse mängima hakata, sest ei tea ju põhimõtteliselt mitte midagi, noh ja kuidas, kuidas saab 800 aastat keegi, lõpeta, vabandust, no ütleme. 20 22 on ju, mis ta selles mõttes, noh, enamus on see lapsepõlv koolis, mida sa näinud aed ja ja tegelikult me hakkame kohe mängima igasuguseid osasid ja kust see info siis tulema. Ka seal ei tohiks olla mingit infot selle kohta, aga on seda nagu keegi, kust see info on, tegelikult on see kõik olemas, kõik, kõik elatud elud ja kõik, kõik, mis maailmas on kõik mustrid, kõik, mida keegi on läbi elanud, mees on olemas informatsioon. Sa ei pea ise olema seda läbi elanud, see on ju. Saaks midagi mängida, tegelikkuse isedad reaalselt. Vaata selle selle oma sees kõik läbi mängida ja sa oled selle. Oled selle nende elude jooksul läbi mänginud. Tuletan meelde, mis, millest me ennem rääkisime. Tead, ma küsisin selle lavastamise kohta, aga tead, mul on hoopis teine küsimus, mis tegelikult läheb sellesama asja pealt edasi, et et vaata alguses rääkisid sellest argumenteeritud, oh näed, missugune lõõtsalugudele sulle meeldib selline muusika. Ei, ma ei kuule, ei kuule, ei kuule seda muusikat. Lapsele kohutavalt närvi selline lõõtspill. Jah jah, ega vaat närvi ma ei tea, ma ei kuula seda. Aga ma ükspäev tuli meelde, et mul tegelikult lapsena. Ja muidugi see jutt on praegu täiesti puu tagant. Meeldis ta mulle, Kukerpillid lapsena meeldisid õudsalt ja neis neis oli mingi isegi selline, ütleme seal oli sees mingi tohutu. Väga lahedalt oli Kukerpillide serviti vatsu must plaat, kus on see see kus on mitte päinzo Vaidze? No mul on sulle ükskõik, mandoliin mandoliin, just mandoliin. Et. Ei muud midagi, mis mul tuli meelde, et mul mulle kukerpillid. Ingomar Vihmar see mu küsimus, mis ma tahtsingi küsida, enne kui lõbus lõõtsa sugu pihta hakkas, eks ju oli see, et alguses rääkisid sellest argumenteeritud ja ratsionaalsest jutust ja ja siis sellest, et et võib-olla see ei olegi kõige õigem. Et kuidas sa teatris lavastajana näitlejatega suhtled, kui kas, kas kasvatad ise ka seda ratsionaalset keelt või katsetad mingit teist keelt? Ma ma tegelikult ma seda ma ei tahtnud öelda, et üks on õigem kui teine on ju, need on erinevad. Lihtsalt mul mul on nagu mugavam viimasel ajal sellest kohast, kus ma olen nagu. Ühest küljest see ei ole mugavam tunda kõiki oma tundeid, häbi, viha, kõike on ju ja ebamugavust ja, aga samas on, on, on, on see õnnist, eks, sest et ma tean ka seda tunnet, kui ma tundeks torupill ja mäletan. Ma mäletan seda väga seda kohta oma elus või seda Kus ma nagu tundsin, et mul kõik jumala silm ja elu on nagu ilus ja tagantjärele mõeldes Oli oli see väga ebamugav on näiteks ma ei tunnistanud endale siis et mulle tundub, on nagu õnnistavam see, kui sa, kui sa oled kontaktis iseendaga, kõikide tunnetega, ebamugavuse ja viha ja hirmu ja häbiga kui sa, kui sa ennast, kui sa eitad seda. Tundub eitamine tundub nagu mugavam, aga, aga iseenesest sa saad sellest õnnistusest aru, kui sa, kui sa kui sa õpid seda tähele panema enda enda tundeid, kuidas ma oma keha kuidas parasjagu tunne, mis tegelikult tõde on ju. Ja kui sa seda tähele paned, siis saad aru, et noh, see sa oled tegelikult kaitstud on ja see on lihtsalt ebamugavus sinu kehas, see ei ole tavaliselt seotud mitte millegagi. Tavaliselt ei ole seda ohtu, et need, Me tunnetame kogu aeg mingit ohtu endale keegi tulema, intervjuud tegema, tunnetame ohtu ja tunneme ennast või midagi. Praegu tunne mälestused. Nagu ikka, mingisugune tekib selline tunne, et kui tead, mida ma ikkagi peaksin rääkima, et ma ei eksiks, ikkagi selline kontroll on ju, oli kogu aeg olemas räämas, et äkki ma olen lolli juttu või kuidas käskiks meeldib kellelegi, eks, selliseid mõtteid ikka on aeg-ajalt peas ja ja kehas kehas muidugi, noh. See väljendab mingisuguse krambi trumbina. Et ma püüan midagi teha. Aga ma panen seda tähele. Kui sa küsid, siis ma siis ma ütlen, et see ja see on, see on, see on, see on palju parem, kui ma ei paneks, ütleks, ei, ma ei tunne midagi, mul on jumal. Jumal, okei, no ongi okei, aga noh. Halb, ega hea, see on lihtsalt nii, noh, see ongi, see ongi elu nagu sa paned tähele, mis on. Ei anna hinnangut sellele. Mis tunnen kehas niimoodi see, see tunne ei ole hea ega halb, ta lihtsalt on nii. Ja ei olegi maailmas ühtegi head ega halba asja, kõik lihtsalt on nii, nagu on. Ja oi teda ja läheb elada, ma ei saa ju teda hoida ja hoida. Kas sa kasutad sellist klassikalist analüüsimeetodit enda proovides? Ma olen kuulnud, et ei kasuta. Ei, olen, olen kasutanud ja, ja, ja ma ei saa nii-öelda, et ma üldse ei kasuta või mis analüüs, aga ma nagu tunnen, et ega, ega ei ole midagi analüüsida ikkagi noh nagu, mis sa nagu ikkagi no mis analüüsid. Tavaliselt, kui me sealt alalisi lauast püsti tõuseme, oleme sama targad, et see nagu no ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, noh põhimõtteliselt no ma ei ole analüüsi vastu, aga ma ei saa aru sellest. Igal juhul on üksikud nimed tegelikult. Ja see on väga, väga, väga lihtne noh, ükskõik kuidas seda tehakse, iga näitleja peab teadma algusest lõpuni. Temal, see roll või see, mida ta teeb nii palju lavale, täpselt teadnud, mida ta sellel hetkel ta ei pea teadma, seda. Okei ta peab teadma, mida ta sellel hetkel, miks ta seda teeb mis ta mõtleb, see rida olema selge. Ja kuidas selleni jõuda, kas analüüsida või siis kohe mängima hakata läbi tehes, et seal ei ole nagu seal ei ole erilist vahet, noh, ma ei tea. Seda ei saa öelda, et ma üldse ei analüüsi. Ma vahest ka mitte, muidugi tükke, mida, mida ma ei ole. Tähelepanu laua taga, räägime, räägime ja räägime ja räägime seal ei ole mitte mingisugust mõtet. Noh, kokkuvõttes seal näitleja peab olema olema nagu igasugusest hirmust. Vaba. Näitleja peab olema lõdvestunud. Noh, kuidas saavutanud see on, see on see arvatavasti mitte analüüsiga. Oleme sellises seisundis, noh kuidas seda öeldakse nagu tiiger, see valmisolek, aga samas nii lõdvestunud, et talle see, millest me praegu räägime, olen ise viimasel ajal nii palju mõelnud, seda nii palju tekkinud. Väga paljudel on ma ise nagu väsin sellest oma jutust juba ära, mul on nagu tunne, et ma olen nagu kõikidele seda rääkinud ja ma ei, ma ei tea, mida me, mida ma nüüd pean rääkima, mida ma olen rääkinud, mida ei ole rääkinud. Et selles mõttes mul tekib nagu aeg-ajalt selline kramp sellest lahkuma. Olen kindel, ma, sul ei ole seda rääkinud, ei ole, jah? Ei ole, jah, ei ole lõdvestuma, sest me rääkisime, seadsin mida ma tahaks nüüd viimasel või nüüd ma ei tea, kas proovida, aga igal juhul seda võiks kuidagi, noh, kui ma nüüd seal Pärnu teatris oleneks kuidagi. Ja mul, mul on plaanid näitlejaid ikkagi. Pakkuda me neid mingeid uusi võimalusi, mingisuguseid variante, siis see, see Alexander-tehnika, mida kasutatakse lavakas, mis milles nii palju, kui ma lugenud olen, mul ei ole nagu praktilist kogemust selles, et mis tehnika Aleksander tehnikasse on, see on, olen aru saanud, näitlejatele mõeldud. Tegelikult on vist, ja seda kasutatakse teatris palju. Maret Maret Mursa teeb seda ja, ja on seda teinud, et see on lõdvestus, tehnika, eks ju, see on. See on, see on selline, et kuidas, kuidas oma oma kehas lõdvestada. See oli selline vahe, vahepõige sellesse, et see mind huvitab, kuidas, mida ma saaksin teha, et. Et kaoks ära see hirm eksida laval on ja kui sul on ikkagi 300 400 500 piisab kui muidugi 20-st inimesest, kes saalis on. Et sa ei tunneks ennast päris nagu kindlalt tekivad mingid mõtted, et ma ei ole, ma ei ole küllalt head, tänan. Kui sa ise, kui näitleja kontrollinud, ma tean seda omast käest. Oh, see koht läks halvasti, see koht läks hästi. Kuidas ma nüüd pean tegema, msn, lülitan tegema, mida lavastaja ütles. Kõik need mõtted segavad, ütleme, kui sa oled näitlejana laval, ega sa ei tohiks midagi muud? Ma ei saa öelda, et ei tohiks mõelda. Oleks tore. Oleks see, see viib nagu kõrgustesse, kui sa, kui sa oled selle tegelasena seal ütleme, see on seesama kohaloleku jutt. Et sa oled seal kohal ja vaatama, mis toimub ja, ja ja, ja ongi iseenesest on, on mängimine laua väga lihtne. Mine lavale ja, ja küsib sinu käest, ütleme, teine tegelema midagi, vasta talle. Son tekst peas lihtsalt kui ta, kui ta küsib. Arusaamine, et ma pean iga iga etendus üht ja samamoodi küsima seda vastama, see on, see on minu minu jaoks ei tööta, miks, noh iga päev on erinev ja selles mõttes ma väga usaldage sellist ütleme, lavastuse kontseptsiooni, iroonia või kontseptsiooni juttu või lavastaja üldse mingisugust kontseptsiooni või et sellepärast ma ei usaldage lavastaja, kus ei, väga sest et noh seal on, see, on see oht, et kui lavastaja sulle nagu näitlejale täpselt ette mängib, ütleb, mis asi see on ja siis on siis näitlejal tekib see krampide hoiab sellest sellest kinni ja püüab seda iga etendus realiseerida, aga see on kordamine. Et selles mõttes, kui keegi sellest kordamise asjast tahab lugeda, siis Krišna murtil on sellest nagu tohutult geniaalselt kirjutatud ja maandav jumala nõus, ikkagi kõik, mis on kordamine, seal ei ole kunstiloominguga mitte mingisugust pistmist. See ei tähenda üldse seda, et ma peaks nagu teksti muutma. Või noh, mida midagi selles struktuuris tootma, see tähendab ma olen iga iga hetk valmis reageerima, nii nagu ma täna reageerin, mitte hoidma kinni mingitest märkustest, mis lavastaja ütles mulle kuu aega tagasi. Jumala eest, elu ma olen nii palju ise muutunud. Ma tean, palju rohkem olen nii sünnivad nagu korralikud etendused, absoluutselt korralikud ja isegi huvitavad, aga mulle see ei paku nagu enam mingit pinget, ma tahan, et see läheks nagunii, et seal juhtuks midagi, midagi palju rohkem kui kui üks korralik sõnnik. Ja see juhtub ainult siis, kui näitlejad on täiesti vabalt tegema, mis nad ise ise ise tahavad usaldama ennast ja lihtsalt lihtsalt lendama nagu kuskile sellistesse suundadesse, mida sa nagu ei mõtle välja. Analüüsilauad, aga noh, selles mõttes ma ei usugi analüüsi, ütle seal laua taga välja kõike, variante selliselt ahistab sind, see on sees, on sees, on sees ja teeb see. Ja kui sa sellest kinni hoiad, siis ta lihtsalt ongi niimoodi, noh, see on sees on sees, on see, aga tegelikult on seal veel tuhandeid kümneid tuhandeid miljoneid võimalusi. Ja et see nüüd sinna jõudis, ma pidin nii palju, et jõuda öelda seda, mis on tegelikult, miks see analüüs mind nagu ei rahulda, sest pahatihti on, see on see see, et noh, me jääme sinna kinni ja see on nii ja see, see ongi nii. Aga see on, see on nagu mannetult igavus ja seda nagu tehaksegi 100 etendust nagu ühtemoodi. Ja see on seotud selle hirmuga, näitleja, näitleja, ta julge, ei julge midagi muud teha. Ja sellepärast on vaja lõdvestumist. Ja arusaam sellest, et ma ei saa eksida, laval ei ole võimalik, eks sul elus ei ole võimalik eksida, suid teha nii ja naa, aga sa ei eksi kunagi. Iga eksimus on, on, on millekski nagu hea. Ja seal on paradoks, eks kui sa tahad hästi mängida siis mängi kunagi hästi, kus on jumala ükskõik. Siis ei taha seda teha, sa lihtsalt oled sisemiselt. Siis tuleb hea etendus mängitest. Et kramp tuleb hirmust eksida, hirmust valesti teha. Tahtmisest hästi teha. Tahtmisest meeldida. Paradoks see, kui sa tahad meeldida, ei meeldi. Vähemalt endale ei meeldinud, noh ja küll. Teater on nii nii, nii paradoksaalne nagu elu üldse ja, ja looming üldse, et seal ei ole nagu seal reegleid. Seda ei saa õpetada. Seal ei ole ühtegi reeglit paradokse täis, nii et ma ei saagi nagu analüüs, ma ei saa nagu. Et minu meelest ta nagu analüüs on mõtet sellepärast et, et looming ei allu analüüsil, kui ta on, kui ta allub analüüsile, on ta, ei ole ta looming sisenda siis arvatavasti ta on midagi muud. Oled üritanud ajad? Pumpasin oma poisi. Räägi sellest ka, et miks me siin Viljandis kokku saime. Viljandis sellepärast, et ma praegu tegelikult on täna viimane päev. Ma olen siin üle pika aja Viljandis on ja, ja mitte Viljandi teatris. Viljandi teatris, Ugalas mäele pole veel pikemat aega olnud, et, et siin kultuuriakadeemias ma olen. Ma olen ikkagi. Viimane 2006 või tegime see mets, partisin siin ühe kursusega, ma, ma ei tea seda arvu, mitmes, mitmes Lence võis olla. Kuues, seitsmes, kuues. Enne seda, kui ma Ugalas töötlesin, oli, olime väga-väga seotud kultuuriakadeemia siis Esimese kolmanda lennuga ja enne seda veel selle selle, selle lennuga, kus Juhan oli Juhan Ulfsak. On see olnud ikkagi minu enda jaoks väga nagu kindlasti edasiviiv, enne ma sain mingisugust, ma saan mingisugust julgust. Varts tänu, tänu ilma ilma kultuuri sellel ajal kultuurikolledžit, ma ei oleks nii kiiresti hakanud lavastama, ma arvan. Et andis mingisugust enesekindlus, nagu pakuti mulle. Ja ma olen tänulik Andres Lepikule, olen väga tänulik, et ta tegi mulle selle pakkumise läbi suure hirmuma, ma ennast sinna tundidesse venitasin ja ja eks see oli, see oli alguses keeruline, aga, aga ma mäletan seda tohutut tohutut naudingut sellest sellest tööst, siis kus ma enam ei olnud näitleja niukseid, siis õppejõud ma ei teagi. Või lavastaja või mõlemad kokku on igal juhul olnud näitlejad, et ma sain, ma sain nagu näha seda, seda teist võimalust, et mul on võimalus olla ka lavastaja või õpetaja mis oli juba toona minu jaoks natuke lihtsam kui näitlejal. Nii, ja nüüd ma olen siis nüüd ma uuesti siinsest, et viimase siis 10. see on 10. lend. Kui ma panen puusse, siis, siis aga noh, kuskil seal 10. lennuga me teeme, teeme siis Rõõmu endalegi ootamatult selgus, et me teeme Romeot ja Juliat. Keegi teine ivaima ise valisin, aga seda ma tegelikult kuidas ootamatult? No vot Shakespeare'i ma olin kunagi teinud ja ootamatult, see on ikkagi mulle, mul on siiamaani ootamatu, et ma ikkagi valisin, aga aga ma nägin, ma ei valinud seda, ma nägin seda kuskil mingi ilmutusena. Ma ei oska. Ärge saage valesti aru, see ei ole nagu ilmustuseta, vaid seal tuleb mingi asi pähe, on ju, sa näed, sa ei oska, ma ei oska seletada, miks ma, miks see oli lihtsalt. Kuna alguses oli tegelikult see see asi veel, et ma pidin seda tegema, Pärnu teatri saatis seda ja siis ma nägin mingit mingit pilti sellest, kuidas ma teen seda Pärnu teatris ja see, see on nagu publikul laval pöördlava peal ja näitlejad on seal mööda seinu seal Pärnu teatris ma ei tee seda. Hoopis draamateatri pöördlava meil ei ole, aga aga ma ei lasknud sellest sellest sellest mõttest lahti, mõtlesin, hea küll. Ma teen siis. Jah, noh, ma, ma andsin järgi sellele sellele, sellele mõttele. Sest põhimõtteliselt nagu ei ole vahet, mis tükki sa teed, noh. See nagu tohutu. See on huvitav mõte, et ei ole vahet, mis tüki sa teed. Sa pead ikkagi endale lobadusel õudselt hea, et tegelikult materjalis väga suurt vahet ei ole kunagi, noh, see on nagu. No mis seal saab, nagu ma valin selle ja, või noh, kindlasti on nagu noh, ja need valikud tulevad su teele ette millegipärast ja see on nagu ei ole, selles mõttes ei ole ka nagu asjad ei ole ka juhuslikult, ma ei taha öelda seda, et see lihtsalt juhtub, seal on nagu mingi mingi põhjus nendel asjadel on, aga ma ma tahan nii-öelda seda, et et see, see ei ole see mõte, aga aga ma tahan öelda, et nagu sellised ütleme siis. Head kirjandusteosed või näidendid üksteise üksteisest väga palju erineks või noh, iseenesest kui sa saad sellest mõttest aru, seal ei ole vahet, mis sa teed. Saan aru küll, et või sa teed põrgupõhja uut vanapaganat või sa teed, noh ja kui sul on, mida midagi tahad nagu öelda või midagi midagi leides leiad selle igalt poolt üles, noh sa teed niikuinii seda omamoodi, sa leiad omad asjad sealt üles ja ja eks siis siis võtta, mis, mis sulle nagu, mis, mis, mis nägemus, pilt sulle tuleb, ära kahtle selles ja ma võtsin selle vastu ja praegu praegu ma olen nüüd nagu endale julgenud tunnistada, tõesti, ma olen julm. Ma ei ole julgenud tunnistada seda, et mul mul on lihtsam nagu teatris elada. Ma tunnistan, et ma ei saa nagu päriselus väga hästi, mitte hakkama, eemas on päriselus enam-vähem hakkama, lihtsalt mingid hirmud, on mingisugused hirmud, mis on, mis on pärit jumal teab kust vanavanematelt. Hirm alanduse ees, hirm psüühilise vägivalla ees. Seda proovi tehes, seda ei ole mul ma tegelikult mulle õudselt meeldib praegu seda, seda Roomet Juliat ja. No see on lihtsalt nauding, sest et siis ma ma ma intuitiivselt tajunud, mis seal toimub, ma tajun, mis Shakespeare on sinna pannud. Enne vaatasin, kui ma sinu juurde tulin, et et mis materjale seal avastanud oled ja hästi palju on soome autoreid ja ka Eesti autoreid ja sisend, selliseid kaasaegseid Briti ja selliseid mingeid vihaseid ja veriseid tüüpe ja mingi rebend, hilja sa ütlesid minu meelest väga hästi selle kohta, et et seal ei ole nagu vahet heade materjalide puhul, eks ju. Aga siiski mingisugused erijuurikad, nagu nad ikkagi on, et, et üks on seal mingisugune soome-ugri juurikas, mis ilmselgelt on sulle nagu hästi omane või noh, isegi kui ma kuulan ka samasugune nagu selline soome-ugri tüüp või mingis mõttes jaotada ära, mis tekstid need on või et kas ühed on nagu sinu tekstid ja teised on kuidagi teistmoodi. Sinu tekstid. Ja noh, ma ei tea, see tundub vahest ma vaatan ka seda nimekirja tundub vahest mulle väga juhuslik ka, mingid asjad on nagu. Ja mõned asjad on ju väga minulikud ja, ja kokkuvõttes ongi see väga minulik, noh, ma nagu kuskil mul ei ole nagu mingit stiil nagu kuskilt ma olen väga väga. Ja, ja ei ole mulle omane nagu fännata midagi õudselt. Viimasel ajal eriti, ma ei ole nagu mingi mingi asja fänna ennem see et seal on kõiki ise seal, seal jookseb läbi mingi mingi, mida me kindlalt nagu peast teab, mida ma olen teinud, miks ma olen teinud, miks, mis, mis on minu igal juhul kogu see Soomerida ütleme, tumereast ei ole ikkagi ühtegi asja, mis ma, mida, ma ei mäleta. Et üks asi on tuletikke laenamas on, mis mulle ikkagi nagu pakute, teha, ma ei oleks ise seda teinud. Vist ma ei oleks ise selle peale tulnud, et seda teha. Mulle meeldis õudselt dramatiseerida ja ma sain aru, et mulle meeldis lugeda seda eelmist tramonstatiseeringuti ja saad aru, et ma teen hoopis selliseid asju kui võimalik täiesti teistmoodi teha, seda üldsegi näitlejad alguses. Et nad ei saa aru nagu midagi täiesti teistmoodi. No seal. Normet tegi seda äkki või midagi muud, aga, aga sain aru, et, et see on hoopis midagi muud. Sa võtad need asjad välja, mis sulle tähtsatele. Mis see erinevus oli? Ma arvan, et et Normet oli teinud hästi võib-olla tegevuse põhiseks, et, et see asi edasi läheks enne, et see oleks stoori jookseks, mul ei olnud see oluline, mul oli lihtsalt, mul oli oluliselt pikad eietused, et hakkaks tüütama. Miks tahavad inimesed hüüda? Ei noh, selles mõttes, et, et ühel hetkel, kui see tüütab see ole õige sõna selles mõttes, et, et sa pead, Sa pead minu jaoks oli seal, et sa pead seal mingit asja nagu piisavalt kaua tegema. Minu jaoks oli selle asja olemas mingi aegluse, mingi Soomelikkused mind ei huvitanud, nagu see, see, see huumor nagu selline. No ka see vene film on umbes selline. Selline, et jookseb, jookseb õudselt hästi mul see jooks. Et ta nagu toimiks hästi, mulle mind see ei huvitanud. Mind huvitas. Selle asja absurdsus, et seal nagu mingi muu muu, ma ei tea, ma ei tea selle seal igatahes tekstid olid piisavalt erinevad sealt sellel tuleb meelde, et seal ju mängis Asko Salman, kes oli mu väga hea sõber ja üks tõest üks. Oli ka, eks ta oli üks igavene jurakas ja aga üks üks südamlikumad paremaid inimesi, keda ma olen tundnud ja ja, ja hästi-hästi omakasupüüdmatu ja ja tõesti õrn õrn mees. Ja mul oleks väga kahju, kui ma ei oleks seda teinud. Sest et ta oli, seal on ju. Nüüd on ta surnud juba, on ju? Ikka päris päris jupp aega suri siis, kui ma tegin skoobias seda Martini seda koobast. Nii et need seosed lähevad kogu aeg, eks ju, siis ma jõudsin soome, ta suri, meil oli vist esimene teine proov, ma mõtlesin, et noh, nüüd ma olen Soomes Asko, nüüd ma saan Askol külas käia ja muud ei saanud kant matustele minna, seal Soomes on ju. Ja siis need soome asjad asjad ikkagi, on kõik mulle õudselt meeldinud. Oma asjades on seda küsitud, mõjus nii palju, et aga ma arvan, et see on ikkagi, see, see on, see on niivõrd tunnetuslik asi, ma ei oska seda seletada sellele, selle lapsepõlvest. Ma olin, vaatasime hästi palju soome telekat ja meil olid mingid Soomes sketšisarjad, kedagi. Vaatasime neid neid nagu lindistasime oma klassivendadega ja me nagu mul oli, oli üks, üks sõber. Klassist mingi kolm, neli neli neli tüüpi, kellega lindistasime neid sarju ja vaatasime seda videot. Ja ei, selles mõttes, et me ei olnud väga lapsed enam haaki. Et tegelikult see võis olla kuskil kümnendas klassis ja siis juba minu klassivennal ühel klassivennal oli küll videomakke. Nüüd nüüd saab seda Youtube'is vaadata, ma olen vaadanud neid, see on seletamatu, see soome huumor, see tund, see tunne, see on kindlasti sõnantu. Vaata minu jaoks on ju. Ma ei oska seda seletada. See on mingi selline seletamatu asine. Palju on paljus Eestis inimesi, kelle, kes, kes kuulab, neid on, ma tean, Merle Jääger on ka kes kuulab. Miks selline ansambel on Soomes nagu leeviand Liivings? Sa ei tea? Soovitan kõigile, kes, kes vähegi võimalik, vähemalt kuulata seda, et seal on nagu no vot, see on seletamatu, seal on nagu sellise sellise ütleme, kõige kõrgem ja kõige madalam, kõige sellisem. No see ei ole kõige madalam, see on selline lihtsus ja samas selline selline tohutu tohutu ilu kui vaatad seda, jestas Sunkvisti, kes, kes oli selle bändi lauljal viisi saade tegi ja siis nii nagu nii nagu tema oli noh tohutu tohutu õrna hingega mees, kes oli siis selline noh, see suur pakstage enamasti selliste lühikeste seniste pükstega lühkarid, noh, see need spordipüksid, mis oli kaheksakümnendail tsentri adide, sellised nagu sellise kuradi ümmarguse lõikega veel punase habemega ja selline ja laulusõnad, mis ta tegi, seal oli nagu selline võib-olla isegi labasus nagu sellel maastiku selles ilusamaid lauseid, mis üldse Eesti Eesti nagu näitekirjanduses on see, kus see häralt küsib selle Leenaga või leina küsib äraldi käest. Leena siis, kes on, kes on 80 aastane, süütu suutu vanamutt, mis asi see, see armastus on, naine? Ei, mis asi, see õnn on? Sääralda ütleb, et noh, sa ei tea siis seekord see on ju maailma kõige labasem asi. Et see sõnas, pane ei, tähendab labasse, vaid kõige lihtsam on ju. Aga samas on ta nagu samamoodi nagu see leevend kõige labasem, samas nagu nagu tohutult poeetiline ja, ja, ja, ja õrn ja nii nagu see mees ise oli hästi hästi hästi õrn ja samas välja nägi nagu noh, selline sinikaruna. Ja mõnes mõttes nagu kahju, et ma ei saa nagunii paljudel inimestel tõlkida seda, mis ma seal ma ei oska seda seletada, näiteks nagu see, mis, mis on üks mu lemmiktükke, mu lemmiktükid ongi, osad nendest on nagu ei ole nagu ega ma ei teagi, palju ühte tükki peab mängima ka näiteks see mille originaalpealkiri oli siis kohti, külmempe, mida me mängisime siis nime all külastama maale, mis oli, oli tagantjärele mõeldes täielik möödapanek ikkagi ma ei tea, miks ma seda, miks ma seda lubasin teha panna, pealegi kahe Vildega seos ja see, see oli, see oli, ma ei tea, miks, noh vahest ma olen lihtsalt. Lasen kuidagi. Noh, olen milline olen, ega siis ma ei saa, lihtsalt, nii see läks. Aga neid alasid, Kokla järv, tere, kena järg, jah, kus need seal elas, koertega koos täiesti pöörase, täiesti hullumeelne. Õudselt hullumeelne. Ma käisin Mona, Kleer mängis, ma käisin kõikidel etendustel kaasas ja ma vaatasin sealt sealt helipuldis, tegelikult kuulasin ka Grapist ja ma iga kord nagu imes vaata mingeid asju, mida sa nagu omaette muheled ja, ja, ja tahad, et nagu kõik kuulaks seda teksti. No see on nagu midagi, et iniminimese sulgpliiats ja inimese mõistuse midagi sellist nagu suudavad kokku kirjutada, nagu Lea on kirjutanud, selline õrn habras naisterahvas, kirjutanud nagu sellist, selliseid teksti, mis on nagu, mis on minu jaoks ka üks asi väga tähtis on asjade poisu, kus ma saan noh, imestada ikkagi nagu, nagu ma ei oska. Mulle meeldib see asi mind nagu ikkagi. Ma ei tea, mis seal toimub, aga see on nagu nii lahe, ma imestan. See mulle meeldib, mitte inimesi nagu šokeeridega nagu laiatavaid, see on nagu asjad on nii ootamatult. Ta ei naerda ega nutta, vaid sa lihtsalt issand jumal, see on inimese tehtud, kuidas ta selle peale tuli, noh, see on nagu see müstika, no seda ei ole võimalik nagu sa ei saa kirjutada midagi sellist lihtsalt midagi sellist siis see kohta külmem oli selline, ma kuulasin seda teksti, lugesid, ei saa olla, et noh, inimene on kirjutanud selle teksti. Aga seda ei käidud vaatamas, neid inimesi on vähe, kes, kes nagu kes tahavad teads, imestada või rahulikult istuda ja lasta neile, sest ta oli ka. Tulles nüüd selle viimase tüki juurde laulu talli mere ääres, siis siis neid, neid nagu ütleme mingisuguseid algeid oli seal üks minu jaoks on, teatas olune, julgesime katsetada esimest korda. Muide esimest korda kindlasti veel, see on mul kogu aeg olnud lõpuni, ma läksin sellega nüüd laulutalli mere ääres. Mul ei ole meeldinud näitamine laval, noh, ma näitan natukene, et noh, see on, see on okei. Nüüd ma näitan seda nüüd ma nüüd ma käristan natukene hinge, nüüd ma enne, et inimesed nagu ei ei kärsituks ei muutuks, ma pean seda tegema, noh, teatud teatud reaalsusega teatud ülepakkumisega või teatud mingisuguse arusaamaga, kuidas teatrit tehakse, natukene nagu et me teame küll, noh kõigil juba A ja B kaustikus kirjas, kuidas nagu teatrit tehakse. Teatri lõun või lavale oma aeg elus on oma aeg ja säära kurat neid segamini ajanud rannalaval aega, inimestel mõelda lavale, inimestel mõelda saalis või tunda kõiki oma tundeid. Pane tempo peale. Teeskle, noh, räägi ebaloomulikult ja tee teeteatrit. Ühel hetkel mõtlesin ka, et mingi muu võimalus, mis mulle nagu rohkem meeldib, et seal selles külmal julgesin anda nagu aega oma ja, ja kõik nagu välja mängida, kõik asjad on olulised. Ei ole, ühe tähtsad olid, kõik on olulised, üks on aga kõigil on oma isegi väike, isegi see kompostesse sittumine on oluline see, et seda ei ole mõtet näidata, et siis on siis on vaja lõpuni esitada. Ma ei saa kõigile sellega meeldida. Arvestama sellega, et inimesed lähevad, kuigi ma tahaks, nagu see on meil nagu lapsepõlves emale-isale meeldida, kõigile inimestele meeldida, väga solvume, kui meie tükilt keegi läheb poole pealt ära. Aga no jumala Esson. Ma tahan öelda, et ma olen nagu unikaalne, ainulaadne, need inimesed ei, ei ole nagu mina on inimesi, kes, kes ei kannata seda välja ja me tahame kõik nagu kõik ühesuguseks. Ära arvata, mis inimestele meeldib. Ja tehase asi nagu selliseks kõigile. Söödavaks. Mul ei tule ühtegi head mõtet enam, mõtlesin, et midagi eriti head. Paremaks mingi kõige kõige jõuludeni. Kõik kukuvad pikali, kunagi ütle parem hoopis seda viimaseks, et mida sa tänaval teed. Mis ma täna teen, ma sõidan koju. Naine ja lapsed ootavad mind ja ega muud täna, mis muud muud mõist muud teen. Vaata, kell on juba mest onlines, sõidan mingi kaks tundi ja siis ma väga vara jõuagi koju. Ja siis ma pean võib-olla võib-olla kuidagi hakkame mingeid asju seal koristama täna-homme hommikul, sest homme tulevad meil, kuna me kolima on ja siis meil on homme peaks olema, mingit peaks tulema, maakler helistas, et peaks tulema inimesed, kes tahavad. Meie maja vaadatud võimalusega ära osta enne mis oleks et see on ka praegu, on veel see aeg, kus on peale nende tükkide, mis ma teen, on kogu aeg on seal hästi intensiivne aeg praegu, et me maja müümine ja, ja see kolimine ja see ei ole üldsegi mitte nagu üldsegi mitte vähe asju ei toimu kogu aeg, et seal. Ja üks asi, mis ma, mis ma võib-olla teen, et ma ma just enne enne kui ma ära läksin, ostsin, ostsin endale plaate. Et mul Et selles piitmi selles Madis Nestori poes, et ta seal kuidagi viimasel ajal õudselt palju antakse, mingid. Mingid uuesti välja mingeid vanu, 80.-te aastate Hausi, mingeid esimesi ja, ja sellist, sellist väga huvitavat muusikat, mis nagu Emostav vinüüle. Seda ma võib-olla kuulan, mõne plaadijaht on seal nagu sädemeid. Teeb mind rõõmsaks, tõesti õudselt häid asju. Tänane ahjualune ajas juttu Ingomar Vihmar, iga saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi.