Vanad head Lääne filmid võiksid meelde tulla kaljumäestiku metsikud, lausa ebamaise kujuga tipud, mille taha peitsid end kord kauboid, kes valitsesid indiaani vaenlasi koordi indiaanlased, kes valitsesid kauboisid ja kui sügaval kaljude vahelisel rajal ilmusid nähtavale ratsanikud, postid, õlled või moona vankrid, läks lahing lahti. Tema on kaljumäed algavad juba kaugelt põhjast, Kanadast kulgevad lõuna poole, läbimata vana ja Vajoomingi osariikide üha uhkemate ja vägevamate ahelikena. Colorados olevat nood eriti kõrged ja sünged tipud. Ahelike vahel on näod ja platood ning neist mägedest algav mitmeid veerohkeid jõgesid, nende hulgas Rio Grande ja Colorado jõgi. Hispaania maadeuurijad hakkasid seda jõge Riia Colorados kutsuma värviline jõgi, sest ta kannab mägedest alla punast muda. Kes oleks võinud aimata, et seal kunagisel kauboi temaal seisab üks, võiks öelda peaaegu keskaegne loss, aga nii see on. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Ja ikka seesama vana. Aja jälg kivis. Colorados asuvas poeblo linnas võiks olla show kohvik, kuhu juhtub mõnikord ka minister Bishop. Kui hispaanlased 16. sajandil Põhja-Ameerikasse jõudsid, oli neil kombeks siinsete päriselanike asulaid poeblodeks kutsuda. Põebla tähendab nimelt Kastiilia keeles linna ja vaata kuid ainult arvata, et Kaljo mägede frondi ees seisnud alale jäigi poebla nimi külge. Kuid küllap mängis siin rolli seegi, et siinsetes piirkondades elas suur hulk Ameerika põlisrahvast. Poebla indiaanlasi. Umbes 1842. aastal rajanud aga hoopiski teiselt poolt ookeani sellesse karusesse maastiku õnne otsima tulnud mehed karusnahakütid siinsele kõrgele platoole kindlustatud punkti. Ford põebla. Siin elanud oma tõsine perekonda ning põlisrahvaste suguharudega käinud vilgas kaubavahetus, millest jutustavad arheoloogilised leiud kas või indiaanlaste valmistatud savinõud. Kui 1854. aastal rünnanud Ford diapashi suguharude väed, kes siinsetele elanikele Tarmo ei andnud, võib-olla Ford jäi tühjaks, ent ainult lühikeseks ajaks juba 1859. aasta Colorado kullapalaviku ajal läks elu siin täie hooga edasi, nagu teade sunniti, siinsed põlisrahvad oma maadelt lahkuma või hävitati päriselt. Poeblust sai Ühendriikide Ecuador osariigi tähtis tööstuslinn, mida 1900 kahekümnendatel kutsuti ka maailma sadulavalmistajate pealinnaks. Hiljem aga arenes linnas terasetööstus, mis tõi kohale tohutul hulgal sisserändajaid. Jõudu oli ju vaja. Ja rahvast saabus kogu Euroopast iirlasi, itaallasi, sakslasi, Sloveenlased, kreeklasi, venelasi, ungarlaste jaapanlasi, muidugi tuli ka aafriklasi. Kõik tulid ja jäid, nii et vaevlevas valitseb selline rahvaste ja rasside segadus mida Mississippi jõest lääne pool mujal naljalt ei leidu. Põebluse läheb aga mees, kelle nimi on siin Bishab. Et see GM-is. Võiks siiski arvata Šembeeža, kuigi reality show kohvikus ei käi, kui selline seal põeb, olla linnas olema peakski, temal pole pluusi kohvikuid vaja. Tal on oma loss vähem kui tunni tee kaugusel poeblast Sänni Zabeli rahvuspargis Isabeli järve lähedal. Kõik algas tegelikult aga juba aastal 1959, kui r-i kakran laulis just selle laulu. 1959. aastal oli siin Peshab 15 aastat vana ja leidis koolis käimisest aitab ning teenis juhuslike tööotsadega oma esimese raha, mida polnudki nii vähe. 450 dollarit. Simm andis selle raha oma vanematele ja palus neil osta Taarja krine maad. Üks. Nii saab veel. Rahvuspargis unistasin vabadusest, seiklustest, mägedes, jahipidamisest, kala püüdmisest, et poeblast välja pääseda. Kletseeemm lossi ehitamist polnud tal alguses plaanis, pigem ehitas ta õhulasse nagu me kõik teinekord teemet. Kuid kümmekonna aasta pärast 1969 otsustas 25 aastane Chimbižab oma elutööd alustada ning teatab nüüd oma lossi külastajatele. Ma olen alati endale lossi tahtnud, iga mees tahab lossi, kuid iga mees ei asu täiesti üksi endale seda lossi ehitama. Vähemalt mitte sellist nagu Chimm. Siiski üks mees on ammu enne šimbižapit sellise hullumeelse idee ette võtnud. Joažibressaa on kirjutanud ja laulnud loo lektiišov all. See on lugu väikesest hobusest ja meie prantslasest imemehe nimi oligi Fordinanšual. Just tema võttis kätte ja ehitas üksi oma kätega üles lossi, mida ta ideaalpaleeks hakkas kutsuma. Alustas oma tööd 1879. aastal 43 aasta vanusena. Ferdinand show all oli triivi linna Postimees, kes iialgi oma kodukohast kaugemale ei saanud arvatud kümnete kilomeetrite pikkune lõng, mille ta oma postikotiga tegema pidi Gruusias, et külateed, kivised, mäeküljed, kaljusid, rajad, viisitleda külast. Ühel sellisel teekonnal komistas Postimees sho all rajal lebava le kivile tõstis selle üles ja nägi üllatusega, kui ilus ja kummalise kujuga see oli. Nii hakkaski ta oma rännakutel leitud kauneid ja kummalisi kive kaasa võtma ja kuhjas need oma õuele. Nüüd oli ta päeval Postimees ning see tee-ehitusmeister ja arhitekt, kes püstitas vähehaaval oma ideaalpaleed kokku tervelt 33 aastat. See on tõesti fantastiline ja eriskummaline ehitis ning targad uurijad ja mõtlejad pole iial osanud seletada, kust küll võttis Postimees val kõik need eri suuruses ja eri tasemel paiknevate uste ja akende ning fantastiliste kaunistustega kaetud seinad, mis nagu polekski seinad, vaid miljonitest detailidest koosnevate kummaliste kujundite kuhjad. Lugematud kivikestest laotud tornid ja tornikesedgadustel. Shalli ideaalpaleest on leitud Daile liivalussidest India pagoodidestia ankurvaati templid. Tornidest on leitud palju ühist isegi Barcelonas asuva Antoni Gaudi lastega Adefamiilia kiriku looduse fassaadiga kasvali palees valitsev Loklevate ja voolavate detailide uskumatu küllus. Siin leidub eksootilisi ja ebamaiseid looduslikke vorme hangunud straktiitidena tilku vaid jäästele niitidena kasvavaid sambaid. Jaan Luts valideaal paleega Prantsusmaal, mida ehitas üks mees 33 aastat ja mis sai valmis 1912. Bishop alustas oma keskaega meenutava lossi ehitamist 1969 ja toimetas selle kallal kindlasti edasi veel aastal 2013 ning pole andmeid, et ta oma töö lõpetanud oleks. Kas Višhab seal kaugel teispool ookeani kunagi midagi Ferdinand Schwal ideaalpaleest kuulnud on? Mine sa tea, keegi pole vist taibanud temalt seda küsida. Oma lossi unistuse elluviimist alustas Imbi Shab sellega, et korjas kokku ehitusmaterjali ligi 1000 tonni kive. Ikka ainult üksi ja oma kätega. Kõigepealt ladunud mees kividest suhteliselt väikese majakese. Möödakäijad öelnud, et see meenutab natuke Jassi seisatsustanud Zimmed töötab edasi selle lossi meenutava hoone kallal ja teeb seda päris üksi, sest prooviks tööle võetud abilised ei saanud millegagi hakkama. Ka, nii et parem on ise teha, kui teisi õpetada. Pealegi olid Jimmy peas ja kujutlustes sündivad projektid liialt ebatavalised ning Hand drastilised unelmate lossi ehitanud ütlemisest sai tema jaoks kirg, tõeline kunstitöö, lausa taeva poole tõusev tornide kaarte ja kummaliste sammaste võidukäik, mida hakati pikapeale kutsuma Colorado kõige pöörasemaks lossiks. Teebiž õppi lossi juurde viib läbi tiheda männimetsa teravate kaljurahnude ja lopsakate aasade ning tõuseb vähehaaval üha ülespoole. Puude vahelt hakkavad juba paistma paar kõrgemat torni ning päris hirmuäratava draakoni pea avatud suu, kus mehaan lugematu hulk teravaid hambaid suust ja nina sõõrmetest pahvatab aeg-ajalt leeke ja suitsuloss ise tõepoolest ootamatult suur seisab avaral väljal ja on ühtaegu otsekui rännak kaugele jäänud aega ning ühe inimese uskumatu ja fantastiline looming iga kivi, iga kive kokku siduva mördi sentimeetri on selles tohutu hoone korrastatud kaoses paika pannud mees, kes pole iial ühtki ehitusplaani koostanud. Bishopi ende sõnade järgi juhtis teda selles töös jumala kingitud geniaalsus. Toredad lahtised tugikaared, puhas gootika seisavad kolmekorruselise ehituse igal küljel lisavad sellele vana maailma kirikute ja losside elegantsi kagunurgas kas viib kolmandale korrusele, 42 järsku ja kitsast trepiastet. Samba moodustav välistrepp on ehitatud 60 kraadist nurga all. Õnneks on trepil sepisrauast käsipuud, mis küll päris habrast Ena tunduvad. Ka hoone teised nurgad, mida näib olevat rohkem kui neli, tõusevad maast, sammastena ja teravnurga all mitte täisnurkselt nagu tavalisel majal. Pessoppi lossis pole mitte midagi tavalist. Hoone esikülje katuse teravast räästanurgast tõuseb taeva poole ilmatu suur sakilise kaelaga lohepea, mille avatud suust hämaruses leegid mitme meetri kaugusele paiskuvad siis selle ilmutise vastast katuse tagumisest nurgast tundub tõusvat lossi kõrgeim nelinurkne torn. Kirjas on, et ligi 40 meetrit kõrge tornil on neli korrust kitsaid koti aknaid, tornikiivrit ehivad aga igas nurgas väikesed kuldsete sibulkuplite Kadornikesed. Vähemalt üht suuremat sibulkuplit on ka ühe allpool asuva ümara torni otsas näha kõrgeima torni ümber tundub, et täiesti juhuslikest kohtades seisab veel paar eri kõrgustes ümarat torni ja kõiki neid. Torne ühendavad omavahel lahtised metallastmete ja sepisrauast käepidemetega trepid. Ühe ümara torni tipus keerleb selliseid lausa hulganisti. Tundub, et nendegi tee seal ülal on päris juhuslik. Tegelikult teadis Sim Bishop täpselt, mida ta tegi. Ta ehitas siia klaasist vaateplatvormi, milles ta päris hirmus alla vaadata, sest sa taipad, kui kõrgel sa tegelikult oled. Allan puude ladvad inimesed lossiõues tunduvad peaaegu putukatena ja pea käib kergelt ringi. Kirjastaja ning ajakirja Jonaideks täis repressentid peatoimetaja Erik Stevenson. Mõelgem oma loos Simm, Bishopi unistus lossi tornide ümber, spiraalselt tiirlevatele, hapravõitu, metall epidele sattunud inimeste tundeid. Siin saab mõiste hirm hoopis teise tähenduse ja küllap on üksjagu neid, kes kahetsevad, et nad selle teekonna ette on võtnud. Enamus inimesi rändab kaootiliselt mööda labürindi tunduvaid treppe ja pomiseb midagi vaikselt omaette. Hoiavad kõvasti sepisrauast käepidemest kinni, püüavad mitte otse alla vaadata, sest trepiastmed on lahtised, nende vahelt paistab tühjus. Nad loodavad, et ümberolijad nende hirmu ei märka ja küllap imestavad, kuidas siia Colorado metsikusse nurka on suudetud, ehib teda midagi nii määratud ja kummalist nendel lausa õhus hõljuvatel treppidele või iial teada, mis sind järgmisel hetkel ootab. Ja siis see juhtubki, üksildane ümaralt allapoole koolduv trepp kõigub tugevatest tuulehoogudest ning lihtsalt katkeb siinsamas õhus. Viimast astet piirab madal puulaud ja all on tühjus. Sündmus saab, on isemoodi mees ja me saame temaga varsti pisut paremini tuttavaks, kuid ega ta oma lossi külastajate õnnetut surma küll ei soovi. Kõikjal siin on hoiatussildid, mis manitsevad ettevaatusele eriti neil kõrgetel lahtistel treppidel. Siltidel on kirjas, et külalised võivad lossis ringi vaadata omaenese vastutusel. Tagantjärele väita, et neid poleks hoiatatud ja et kõik sildid tuleb läbi lugeda ning lapsed peavad tingimata koos vanematega ringi liikuma ja et alkohol on selles lossis keelatud, aga see on nüüd üks ülimalt keeruline ettevõtmine, aga püüan ikkagi pisut kirjeldada, milline näeb välja see peaaegu keskaegne loss seal. Kunagisel kauboi temaal. Mida küll ütleksid kunagi Colorado kaljumägedes ratsutanud kauboid Bishopi kätetööd nähes? Küllap arvaksid nad, et see on kangast miraaž see kõrge ja nii kummaline kividest laotud krobeliste seintega ehitis mille alumise korruse moodustavad tugevad laiade ümarkaartega ühendatud sambad mille nurgad kulgevad kaldjoones ülespoole ja mille teisel korrusel seisavad reas kitsad, kolme kaupa paigutatud gooti aknad. Kuna see on katusekorrus, mille kõrge teravnurkse viilu täidab kolm suurt teravnurkset gooti akent otse kõiki rikkus keskmine aken on äärmistest laiem ja kõrgem. Katuseviilu ülanurgast tõuseb siis juba mainitud vägev lohe pea. Selline on Bishopi lossi esikülg kuid kõik selle eriskummalise ehitise küljed on erinevad. Eile on uskumatult palju, kas või teravates viiludes tekkinud katus, aknad mõlemal pool katusekülgedel katkematut sepisrauast valustraadidega piiratud rõdud, mis looklevad ümber kogu kolmanda korruse. Ja äkki ning ootamatult avastab silm mõnel seina või samba karniisil toredate, väikeste valgete kujukeste ridu mis pärinevad küll otsekui mõnest teisest maailmast. Skaudi Austria arhitekt ja kunstnik hunderdvasser. Need eriskummalisi ehitisi loonud mehed võivad ju meelde tulla, kui Chim Bishop on siin Bishop, üks ja ainus, nagu ka nood nimetatud loojad. Mõned ideed võivad paralleelselt sündida, kuid nad kõik on ikka täiesti erinevad. Ja mis selle kunagisele kauboid maale ehitatud lossi sees küll võiks olla. Aage seda on, ei ole seal pime, nagu maa-aluse saangi kongis. Uhkeid lehtritega valgustatud säravaid saale ka ei ole. Üks saal siiski on, see asub kolmandal korrusel ning sinna jõudmiseks on kaks võimalust. Sa võid hakata ronima Nende lossi põhikorruse aluskaljust, algavat kirist ja kitsavõitu looklevad tegeer treppide võrgustiku lossi sees. Või kõndida üles mööda lossi kagunurgasambal kuuega kraadise nurga all tõusvat järsku 42 astmega treppi. Enamus lossi külastajaid valib tavaliselt esimese võimaluse, arvates, et see teekond salapärasem ja üllatusterohkem ongi, sest sisetrepid viivad su lõpuks kahte taeva poole tõusvasse torni. Pikem neist tornidest on ümbritsevatest tuulatvadest kõvasti kõrgem. Köiklishapi lossi külastajad vähendage kolmandalt korruselt ülespoole ronida, sest kolmandal avastavad nad suure, päris ohutu viilkatuse all laiuva saali, mida valgustab kolm kõrget väljaspoolt vaadates kirikuakendega sarnanevat otsa akent, kolmnurkset aknad ning osa kõrgest katuse viilustan samuti klaasist akendele on värvilisest klaasist pilte. Mõned päris mõtlema panevad. Ühel näiteks lendab suur kotkasülehobusel istuva indiaanlase ning stseeni kohal on kiri ka mina elan kunagi nii, nagu elasid nemad metsiku ja vabana. Selle suure tühja ruumi seinu ja katusealust ilustavad toredad sepisrauast ornamendid, väga õhulised ja kaunid Shapi meistritöö. Nüüd veel üks Chimmi lossi üllatus lisaks paljudele, millest me juba kuulnud oleme. Siin kolmanda korruse väga omapärases saalis on pikkade aastate jooksul kokku kui oma 160 pulmapidu peetud. Vähe sellest, noored inimesed peavad siin teinekord terveid öid, vältavaid, kärarikkaid, pidusid, naabritele ei mõju see üldse hästi ja mõned neist on siin Bishopi isegi saatana kummardamisest süüdistanud. Meilt küsiti, kas tema meelest sellised noorte inimeste öised peod ka turvalised on, vastas mees. Need on kindlasti turvalised, sest inimesed tunnetavad hädaohtu. Naabrid, kellele säärased noortepeod kohe väga vastu hakkasid, viisid asja kohtusse ning kohus keelas sedasorti peatsi. Millossis asendas senised noorteröövid privaatpidudega, mis on seadusega lubatud. Huvitav küll, mis mees praegu 70 ringis Bishop, õieti on. Siin on üks väga murelik mees. Aga edasi Simmist rääkides saan ma taas toetada Eriks tiibensoni põhjalikule artiklile Simm, Bishopi unistus, ajakirjast Jonaidid, Streets representeerid. Niisiis väidab Erik Stevenson šimbišev vihkav võimuorganeid ja põlgab kõiki, kes neile organeile vastuvaidlematult alluvad on nendega oma, nagu ta ütleb kogu riigi, võib-olla ka kogu maailma suurimat, ühe mehe projekti ehitades aastate kaupa vägikaigast vedanud võidelnud tema meelest ebaõigete maksude vastu ning oma lossis peetud pidude pärast kohtus käinud. Kuid suurema osa oma elust on Simm, Bishop olnud vähenõudlik, tagasihoidlik, helde ja heasüdamlik mees. Ta usub siiani, et heategevus on kõigi inimeste moraalne kohustus. Alates aastast 1984 on tema loss olnud külastajatele avatud ja piletiraha siin ei küsita. Annetusi võib küll teha. Ja tema naine fiibi juhivad Bishopi lossi heategevusfondi, mis rahastab väikeste laste südameoperatsioone külastajate õnnetusi ning lossi suveniiripoest saadud raha kasutav Simmo maaehitustöö jätkamiseks ja lasteabifondi täiendamiseks. Nii et Simm, Bishop on isiksusena sama vastuoluline ja keeruline nagu tema looming. Stseen ühes Sue päevasteldisime lossis, tosinat autod seisavad tee kõrval ja inimgrupid liiguvad läbi tiheda puudesalu kulgeval muda sel teel lossi poole. Töötab siinsamas, ta on oma ehituse järjega Vallikraavi seda ületava silla tegemiseni jõudnud. Keegi küsib naljaga pooleks, kas ta kavatseb kraavi alliga patareid lasta ja saab vastuseks. Ei, ma arvan, Need täidan selle kraavi advokaatide ja poliitikute ja bürokraatidega. Kuigi tõenäoliselt sellest midagi head ei tule, sest nad ummistavad mu reoveetorud. Simmi moodi vastus midagi oodata ei osanud. Mehel on seljas vana must T-särk, millel on temal lossi kujutis ning südame kohal kiri. Chimm looja. Kes oskaks mõelda, et see tugev, pidevalt töötav hallipäine mees oli kunagi haiglane, suurte kõrvade, suure nina ning haigete neerudega poiss kes õieti mitte kusagile ei kuulunud ja kelle elu ja saatust kõiki ümbritsevad täiskasvanud ükskõikseks jättis. Nüüd on ta omaenese saatuse kujundaja, kelle jaoks tema loss on omamoodi määr, mis kaitseb teda suurima vaenlase inimõigusi ründava ühendriikide valitsuse eest. Lossi külastavad inimesed on tavaliselt juba kuulnud lugusid Bishopi ekstravagantse käitumise kummalise arusaamade kohta. Kui inimgrupid lossi poole minnes töötavasczimist mööduvad, ajab lossi peremees külastajad päris tihti närvi, küsides näiteks nõnda. Kas teil on auto, kas te tõesti arvate, et teil on oma auto ja ahvustaturist tuletõrjeautot ega midagi teada, et siin kindlalt teie auto kuulub pangale? Kõik meie asjad kuuluvad maailmapangale, meie ise kuulume samuti neile kellele neile päriturist arusaamatuses ja saab oma vastuse Rochaeldidele Inglismaa ja eurooparikuritele seitsmele kõige rikkamale perekonnale maailmas. Maailmapangale. Simman hoogu sattunud ja jätkab, kas meie riigiametnikud ei peaks olema kompetentsed patriootilised, eeskujulikud, vastutustundlikud inimesed? Seda nad ei ole. Nad on kõik legaalsed, kurjategijad, laatorid, kas neil on sellised käed, küsib Chimm ja tõstab oma töömehe käed turistidele näha. Ei ole vastata ise oma küsimusele ja jätkab. See siin on minu kuningriik, seeder, see viib minu lossi. Kas pole värskendav kohata diktaatorid, kes on eluaeg jumala abiga rasket tööd teinud ja midagi suurt loonud? Kas pole tore näha selliste kätega diktaatorit? Ja selleks ajaks, kui sinna oma esinemisega nii kaugele on jõudnud, on tema kuulajaskond juba hajunud. Jäätšimm jätkab oma tööd. Sellist stseeni kirjeldab Erik Stevenson oma kirjatükis šimbižapi unistus. Tundub nagu kaugele jäänud lapsepõlves, nii ei kuulutšembiža praegu õieti mitte kusagile. Ta on looja ja ehitaja, kes ei ela meie igavavõitu tavalises maailmas. Tavalise Eluritud Stahli diatraditsioonid tunduvad temasugustele mõttetute ja ohtlikena. Samas püüavad võimulolijad inimeste käitumist kujundada ja juhtida ning nende vaatepunktist on jälle niisugused tegelased ohtlikud. Kõik teistsugune ja eriline on tavapärases maailmas ju ikka võõras ning ohtlik tundunud nii arusaamades kui kunstis kas või kogu kunstiajalugu võiks sellest jutustada. Kuidas saab, ütleb, et tema loss ja selle ümbrus, mida ta nüüd juba ligi 45 aastat ehitanud ja kujundanud Ta on kuulub maailmaklassi kunsti hulka, kas siis tuleks teda vist uskuda, sest teist sellist ühe mehe loodud lossi maailmas ei ole. Üks teine ühe mehe ehitatud loss šaali imepärane ideaalpalee seisab küll Prantsusmaal, aga see seal erineb suuresti Simmilosist sean Ferdinand šaali unistus mehitas oma fantastilise unistuse. Ma tõepoolest millestki keskaega meenutava lossi kunagisele kauboide maale. Ja see siin on teine päris uskumatu ühe mehe looming siin maa peal. Kas neid veel kusagil on, kes seda teab?