Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar. Mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin stuudios saatejuhid Urve Eslas ja Mihkel Kunnus ning meie külaline on täna Germanist ja kirjandusuurija aias Hakova meri. Vee. Selle nädala sirbis kirjutab Margaret Tali protestisid lainest maailma ülikoolides. Ta toob välja selle, et Hollandist on alguse saanud üliõpilaste rahu tused mõnes riigis lausa suhteliselt sellised agressiivsed mõtet. Vägivaldsed ja nende rahutuste põhjused on küll erinevad, kuid kõikjal torkab silma vähemalt ühe põhjusena. Seesama nähtus, millest ka Eestis on kirjutatud, millest muuhulgas 20. märtsi sirbis kirjutaski meie tänane külaline Aia Sakkova meriväe nimelt humanitaarteaduste alahindamisest ja üldse ülikoolide sellise kapitalismi ratta ette rakendamisest. Nii et tihti näib fookus olevat just selles, et humanitaarteaduseid katsutakse mõõta samade mõõdupuudega, millega reaalaineid ja reaalaineid omakorda katsutakse võrdsustada kohe majanduse raha teenimise. Ja kõige sellega, milles aetakse taga seda veidrat, et efektiivsust, mis paistab olevat efektiivne kõiges, aga mitte teaduse tegemises. Urve sina juhtisid tähelepanu, enne kui seda saadet ette valmistasime, sellele, et tihti me ei saagi aru, et milles see probleem siis on, et miks see on nii traagiline, miks on see halb, kui me ei vaata Ta kõiki nähtuseid ühe mõõdupuu järgi mingis mõttes ju, kui on tegu ülikooliga ühe sellise kõigele lisaks ka struktuuriga, siis selles on ju struktuuriüksused, mis peaksid omavahel võrreldavad olema. Mõned neist tegelevad teatud teadustega, mõned teised teatud teadustega. Mis siin siis nähtamatut on füüsikuid, võrdleme näiteks kirjandusteadlastega või keemikuid ajaloolastena või nii edasi. Ega seal võrdlemine iseenesest ei ole ilmtingimata halb, me peame lihtsalt aru saama, mis kategooriate järgi me võrdleme, et mingis osas kindlasti on ka reali humanitaarteadused võrreldavad ja peavadki olema, aga on mõni muu asi, milles nad ei ole, aga sellest, see on omakorda pikk teema, kuidas nad on siis majandusega seotud ja sellise ühtepidi siuksed majandusteooriatega erinevad, aga millega siis nad peaksid justkui kokku kõlama ja teine on see, kuidas see majandus majandussõnavara kasutatakse üsna sageli, eks, et just nagu me ei saa öelda seda kultuuripuul rääkida, tarbijatest on väga raske rääkida ka näiteks hariduse puhul, aga siin on minu meelest üks aspekt veel, mida me kohe alguseks tooksin välja võib-olla et see annaks edaspidi sellise veel ühe aktsendi kogu jutuajamisele. Ja see oleks see, et kui me ei saa aru sellest, mida meile räägivad humanitaarteadlased siis ühel hetkel on meil väga raske aru saada ühiskonnast ja ka teistest ühiskondadest. Vaadake, mäletate, kui majanduskriisi algus oli suur Euroopas ja ka Ameerikas. Selle tulemusena langesid ülikoolid nagu ka muud elualad, ka kõrgharidus langes löögi alla, ka sealt hakati tõmbama raha välja, veidike kulusid kokku tõmbama, aga kust kohast? Üsna sageli mitte reaalteaduste poole pealt, sellepärast et oli arusaam ja siiamaani veel on muideks arusaam üsna paljudes piirkondades, et reaalteadused on just nimelt need, mis aitavad majanduskasvule kaasa. Järelikult reaalteadused peaksid olema need, mida kindlasti toetada nende eelarved, pigem suurendada humanitaarteaduste eelarvet, pigem vähendada. Miks aga selline humanitaarteaduste võlaväärtustamine on ühiskonna jaoks äärmiselt ohtlik? Minu meelest on on see, et see meie igapäevaelu, mis on ju paratamatult poliitiline ühel või teisel põhjusel me ei saa ilma poliitikata hakkama ja ka teised riigid, mis haru teiste riikide poliitikatest, kui me ei tea, mismoodi need ühiskonnad toimivad ja nyyd rajanevad, need poliitikad rajanevad üsna palju filosoofide mõttele, et olgu ates Rus soost, hopsist või lokist, ühiskondlikust lepingust, hoide keristiafašismist või, või marksist, endassist ja heegelist ja kommunismist. Muidugi andku kõik Heideggeri Marxi uurijad andeks neid mainimast. Mõnikord on neid ju kasutatud ka õigel moel, aga sugugi mitte alati. Vahel on see juhtunud üsna veendunult võttes just need osad parajasti sobivad siis sellistele riigi ideoloogidele või riigi filosoofidele. Ja neid mõtteviise selle järgi natukene käänatud. Umbes meenutab see suhe sellise riigi ideoloogidena. Filosoofia suhet meenutab sellist ajaloolaste ja religioonisuhet, et ajaloolased võivad küll leida selliseid suurepäraseid tõendeid selle kohta, millised ajaloo sündmused aset leidsid, aga religioon valib neist ikka need parajasti tema maailmavaatega sobivad ja umbes sama teeb poliitikafilosoofiaga. Ja kui nüüd tulla päris tänapäeva selle pika jutu lõpetuseks, mis on minu meelest ka veel oluline, on see, et näiteks, et see, mis toimub praegu Venemaal, see on siis erinevate analüütikute hinnangul rajatud kahe mõtleja, kahe Läänemõtleja teiste hulgas jah, ka paljudel muidugi vene mõtlejatega kahe Läänemõtleja õlgadele, et üks on siis pudriaar, kellest soov on väga vaimustuses ja teine on haide kergele stuugin on väga suures vaimustuses. Ja probleem on selles, et kui meie ei saa aru enda Lääne filosoofiast kuidas me saame siis aru sellest, kuidas mõni teine riik kasutab seda filosoofiat, kuidas me mõistame seda teist kultuuri, kui me ei tunne omaenda kultuurifilosoof? Urve, mida sa selle pika jutuga ütlesid, on tegelikult kokku võetav hästi lihtsalt et kui me ei tunne humanitaarteaduseid, siis oleme poolharitlased. Jah, aga see on, läheb veel kaugemale selles mõttes, et, et kui me elaksime kuskil üksikul saarel, siis oleme poolharitlased või mitte ega see ei, ei seaks ohtu meie mõttemaailmas, ei seaks ohtu, võib olla elu oleks igavam. Jah, üksjagu igavam. Aga see ei ähvardaks meid kuidagi väljastpoolt. Kui me elame ühiskonnas, kus meie kõrval on teised ühiskond, kes mõtlevad veidi teistmoodi, kes kasutavad neid samme loolasi veidike teisel moel, siis see võib muutuda ohtlikuks. Me teame sellest aru saada. No hea küll, aga tegelikult vist küsimus ei ole ju üldse selles, nagu mingisuguseid muutusi ajas muutub ühiskond, siis peab muutuma ka see, kuidas seda ühiskonda haritakse, õpetatakse inimesi selles ühiskonnas orienteeruma. Et milles siis küsimus on? Et kui, kui me räägime reformidest ja kritiseerime reforme nagu näiteks Margaret Tali toob välja siin konkreetselt selle amsterdami ülikooli puhul, kus kritiseeritakse just neid reforme mida seal katsutakse läbi viia siis ja öeldakse, et vaja mingisuguseid teistsuguseid reforme, samal ajal ümbritsev ühiskond on selline tehnokraatlik, nagu ta on, et noh kus need lahendused. See algab natuke kaugemalt, minu meelest algab just nimelt sellest arusaamast, et, et nagu ei ole võimalik ühiskonda seletada ühe teaduse läbi, eks et samamoodi ei ole võimalik ka aru saada selle ühiskonna tuleviku, võimalikest protsessidesse, ühiskonna minevikust ja nii edasi, kui me ei võta sinna juba teisi erinevaid elualasid selle seletamiseks lahtimõtestamiseks ja siin on minu meelest üsna oluline asi ka see, et, et mitte üksnes ei ole vaja filosoofiaharidusega inimesi näiteks rohkem üldse humanitaarharidusega inimesi, kes saaksid aru sellest, kuidas mingit protsessid töötavad veidikene võib-olla sügavamalt kui, kui ütleme, ajakirjandus seda vahendab, selline populaarteaduslik kirjandus. Aga küsimus on ka selles, kuidas need omavahel koostööd vastaksid. Erinevad teadusharud ja see on minu meelest ka äärmiselt oluline, sest üks selline näide, mida aeg-ajalt tuuakse, on see, et geeniteadlased suudavad suurepäraselt tuua, näiteks taasluua, oletame dinosauruse, aga selleks on vaja heidikud humanitaarteadlast, kes ütleks, kas on hea mõte või ei ole ja, ja võib-olla veel mingisugusega. Ja nii palju, kui ma olen aru saanud, siis heidik segab biolooge. Või näiteks teine näide, meil on ju IT-teadlased on väga entusiastlikud praegu, leidmaks aina uusi ja uusi võimalusi, kuidas muuta sellist jälgimist või pealtkuulamist andmete salvestamist järjest efektiivsemaks. Selleks on vaja just nimelt jälle humanitaarteadlasi, kes ütleks, et kuulge, see ei ole hea mõte, inimesed, ühiskond ei saa toimida niimoodi, kui me teeme sellest tööde poolest siukse lausjälgimisühiskonna meetodi, need vahendid on ju ometi selleks olemas, eks. Rockil kindlasti leheski humanitaarteadlasi, kes ütleksid, et, Pärane mõte, ma arvan ka, et väga oluline on tõepoolest see, see, see nii-öelda suurem pilt või ka mitmete teaduste erinev koostoimimine või see moodsate sõnadega seda ju interdistsiplinaarne ja, ja kõik nii edasi. Aga Ma tahaks tulla tagasi võib-olla ühe aspekti juurde, mida nüüd urdasin, puudutas, et et meil on oluline tunda konkreetselt, oli juttu siin filosoofidest selleks, et mõista ja et ma olen selles mõttes sellega nõus, aga siin on nagu selline väikene nagu ohuaspekt ikkagi ka, et et kui me hakkame rääkima sellest, et mingi mõtlemise kasutamiseks millekski, eks, et et see on nagu väga ohtlik selline lähenemine. Seda on ajaloos tehtud, eks, ja see tehakse jälle. Aga, aga ütleme, et meie enda jaoks ma mõtlen, on oluline ka võib-olla märgata seda, et kui me hakkamegi rääkima sellisest noh, nii-öelda sellisest terminitest, et selle filosoofia või mingite filosoofide kasutamisest, et et siis ongi, siis me jõuamegi täpselt selle nii-öelda noh, praegu Tallinna ülikool on läinud seda teed, et kultuurilised kompetentsid, et sõnastame midagi nagu, et meil on mingisugused kompetentsid, mida me saame kuidagi nime, et need on seal nagu tõeline purki panna. Et see on mingis mõttes selline natukene ohtlik tee, leian mina, et et seal tuleb olla hästi teadlik sellisel juhul, et mina leian, et sellises humanitaarias ikkagi on hästi palju seda noh, mingite selliste või peaks, läheme ikkagi sellist, seda vaba mõtlemist, eks ju, et seda lihtsalt sündimist, mis ei ole nagu eesmärgistatud kuidagi. Ma olen sinuga täiesti nõus ja minu meelest seda paradoksi, mis siit nüüd veidikene välja koorub, seda on võimalik seletada sellise kahe vabaduse erisusega, et üks on see, et sul on vabadus millestki jah, et sul on näiteks vabadus erinevatest ideoloogiatest, aga selleks, et oleks sul vabadus neist ideoloogiatest, pead sa neist ideoloogiatest aru saama. Ehk siis et mitte langeda selle maksukus, filosoofia kasutatakse, viinud mõtlejaid kasutatakse nii meie vastu kui ka, et meil tekiks näiteks riigifilosoof, jumal hoidku. Et selleks me peame aru saama, mismoodi need protsessid üldse toimuvad, aga teine asi on siis vabadus millekski, jah, ja vot see on nüüd palju keerulisem küsimus, et ma ei ole tõepoolest kindel, kas me omakorda peaksime hakkama neid mõtlejaid või ka siis erinevaid tuuri teoreetikud näiteks ära kasutama mingisugusel eesmärgil ja siin ma pigem kaldun arvama, et ei peaks. Et see peaks ikkagi olema just nimelt selline maailmast arusaamise uute probleemide tekitamise viis võib olla. Kui ma tohin korra tsiteerida Margaret Tali artiklit, siis ta juhibki tähelepanu sellele, et akadeemilise vabaduse ja selle tohutu eesmärgipärasuse tagaajamiseks ohte on see, et sellised efektiivsus, nõuded seavad takistusi uurimistööle, pärssides uurijaid, seadmast endale julgeid eesmärke, kuna puudub kindlustunne, et töölepingut järgmiseks aastaks pikendatakse. Selline mudel, kus iga töötaja peab olema eelkõige tootlik, võitlema iseenda eest, ei toeta koostööd ja mõjub halvasti ülikoolis valitsevale õhkkonnale. Jah, võib-olla korraks hüppaks nüüd reaalteadlaste juurde, siia sobib minu arust üks väga sagedasti tsiteeritud Michael Faraday, kes vastas siis nõnda, ta on elektrile hästi palju andnud elektro lahingule, et kui tema käest küsiti, et miks seda veidrat nähtust vaja on. Ja siis Michael Faraday ütles, aga juhuslikult oli see naisterahvas, kes küsis seda. Aga mis kasu vastsündinud lapsest. Sest noh, esiteks toona oli elekter täiesti nii-öelda vastsündinud laps oli uus asi, sellega mingit praktilist rakendust sellele näha ei olnud. No see on kasu või tähendab, see on seda kasutatakse metafoori sellest et kui me tihti uurima midagi uurima ja nii-öelda tunnetusliku eesmärgiks, siis me tõepoolest ei tea, kas seda kunagi vaja minema või mitte, noh, tänapäeval me saame aru, kui tohutult vajalik asi on elekter ja kui palju on elektril üles ehitatud. Aga teine asi on see, kuidas sedasama metafoori saab vaadata hoopis teistmoodi. Tõepoolest, mis kasu on vastsündinud lapsest ja me võime. Nüüd vaatame siis seda lapse osa, mitte metafoorina, siis me võime näha näiteks, et laps on puhas kuluartikkel, vähemalt mingi 20 aasta perspektiivis, kui me vaatame ja lähme, me võime olla siin nüüd täiesti arvuliselt ranged ja mõtlen, noh, jätame selle humanitaarsed uinamuina ja vaatame ära, kas inimene on kasulik. Siis kui olla konkreetselt füüsik ja arvutada siis elu on elusus, kui selline on energeetiliselt kulukas, mitte mitte tasakaaluline, tema termodünaamika seadused näitab väga üheselt ilus olek ei tasu ära. Et kui me tahame ajal efektiivselt, siis tegelikult noh, nagu majandus läheb, on mõistlik üle minna masinatele, sest elu kulutab palju, noh, traktoriga on hea võrdluseks traktor saab vähemalt seisma panna. Miks hobused ei kasutata, sest tegelikult noh Ta on nagu traktor, kellel mootor peab kogu aeg käima, isegi kui ta tööd ei tee. Põriseb ja selles mõttes, et kui me tahame olla nii-öelda ranged ja minna täiesti lõpuni oma ratsionaalsusega, siis elusolek ei tasu ära, ei tasu lapsi teha, ei ole majanduslikult efektiivne. Aga kas muu elusloodus on efektiivne inimene on? See oli nagu väga noh, nii-öelda teravustatud probleemi püstitusest, et ju see noh, millest Margaret Tali räägib siin, et meil, milles need protestid seisnud, mille vastu protestitakse just nimelt selle vastu, et ülikoole, nii meil kui mujal proovitakse nii-öelda efektiivseks muuta, et meil ei ole nagu noh, me ei taha enam seda nii-öelda ebakasulikku seal hoida, eks ju, et et teadlane olgu siis selline väga tootlik, et andku, aga muudkui võtku riiulist teadmised ja vahendagu neid, eks ole. Ja tootke oma artiklikesi Kasulikkuse tagaajamine vaid üks suured häda ongi selles, et tahetakse liiga palju kasulikkust taga ja Ma ma esitaksin selle probleemi nii-öelda paradoksina, paradoks ongi selles, et tõepoolest ei ole kasulik väga paljud asjad tõepoolest inimene ei ole kasulik asi, inimesi hoida ei ole kasulik ja, ja kui me võtame ökosüsteemid, siis teadupärast selgelt ökoNissid kooslused, mis seal konkureerivad, kes on parema nii-öelda energiakasutusega, kes nii-öelda vähem vähemalt džauli teest saab rohkem džauli tagasi. Need organismid ja isendit säilivad nii-öelda termodünaamilisest vaatepunktist, teised surevad välja. Et kui me räägime, siis tõepoolest konkurents, mis on, eksju evolutsioonis üks põhilisi asju, konkurents tõepoolest on suunatud efektiivsusele ja kui me räägime vaba turumajandus, siis tõepoolest ta suundub efektiivsusele, unustatakse ära, et mis on selle teine asi, et ta on nii-öelda negatiivne selektsioon? Ma ütlen, et konkurents, ta on ka antivendluse printsiip. Ranti vendlus nõrgemad surevadki välja, eks ju. Ja vot siin jälle humanitaarne põdestade, aga suremine pole hea ju, eks ju, et tahaks nagu elada või niimoodi, et noh, elamine on nagu väärtus. Et see on nagu paradoks. Minu meelest on siin selles ülikoolide reformimise temaatikas palju paradokse kätketud. Ma praegu taipasin näiteks teine paradoksaalne nähtus selle efektiivsuse tagaajamisega on ju, see tekib ka Lääne tsivilisatsiooni ära pöördumist progressi usult, sest progressiusk on see, mis ütleb, et investeerime sinna, mis praegu võib-olla ära ei tasu, et võib-olla sundisid lapsest ei ole kasu, kui ühel päeval on. Aga praegu öeldakse, et näe, me ei usu tulevikku. Me tahame Vahest ei ole, aga meil on, siin ongi kaks erinevat lähenemisviisiks, on, sa kastad seda taime, mis aguli kasvab, eks ole, aga teine on see, et, et selleks, et taim hakkaks kasvama, usub, et teda kõigepealt kastma ongi, ongi kaks väga erinevat maailmast arusaamisel. Kõigepealt üldse selle pinnase looma, et seal üldse midagi saaks nagu idanema hakata, et see on nagu niivõrd laiem nagu probleem, et et sa ei saa ju noh, ka ülikoolis ei saa kasutada ühte teadlasteks, võib-olla meil olekski efektiivne, et noh, me tahame ühes valdkonnas, meil on üks või kaks inimest rohkem ja ei ole. Aga selleks, et need tekiksid, sul on ikkagi pinnas, peab olema palju laiem. Jah, ja nagu uurimine definitsiooni kohaselt ta tegeleb tundmatuga ja kui me tahame nagu leida tundmatu kasulikkust, siis me põhimõtteliselt ei saa seda teha sest uurimine tähendabki tegelemist tundmatuga. Palju tuleb teha nagu mõttetud tööd ka, et öelda, et okei, tegelesin sellega mitu aastat, aga see ei vii kuhugile, oligi mingi ummiktänav. Ja teine veel uimast, huvitav asi on see vigade kasulikkus, eks, et mitte üksnes Umberto Ecol ei ole õigus tõlkimise koha pealt, et Umberto Eco, Lea, Juri Lotmani ette looming sünnib vigade kaudu, eks. Vaid seesama ju kehtib ka reaalteadustes reaaluurimistes, eks. Et mingisugune katse läheb valesti ja tuleb välja, et sealt tuli välja hoopis midagi muud, mida me kunagi oskasime oodata, et tuleb tegelikult välja. Aga see, kui me keelame endal noh, sellise nii-öelda pea ees vette hüppamise ühelt poolt või siis siukse täiesti tundmatuga kohtumise ja teiselt poolt me keelame endale eksimise siis tõepoolest jõuabki asi selleni, et tekib sihuke üsna suletud süsteem, kus me saame uurida ainult seda, mida me juba teame, siis lõpuks jõuab välja sihukesele nagu pesupulbri reklaami ja et mis on väga peensusteni väga hästi ära timmitud, nii et ta on peaaegu selline steriilne, ta töötab väga hästi. Miks pesupulbri reklaamid töötavad hästi, nad ongi nii viimase ringini ära timmitud, mis hetkel tuleb keegi, mis hetkel keegi midagi ütleb ja nii edasi värvid ja nii edasi, kõik on paigas, aga see on üks suletud süsteem. Sedasama timmitakse lõpmatuseni, lõpmatuseni, lõpmatuseni aina paremaks ka sellisel juhul ühesõnaga teaduses välja sellest suletud süsteemist ei pääse humanitaarteaduses ja nii edasi. Noh, selles on oma klassitsistlik sümmeetria, võlu, eks teadusega ei ole, sellel võib olla palju pistmist just, aga mulle tundub, et see on ju ka natuke ilmselt tulnud reaalteadustest, kus ikka leitakse, et igale küsimusele on üks õige vastus ja kuna humanitaarteadused üldiselt kukuvad läbi selliste ülesannete sooritamisel enamasti ei ole ühte ja õiget vastust siis loomulikult võõristav No ma ei tea, nüüd jällegi ka filosoofias meeldiksid ühe tõe kontseptsioone on ju üksjagu ikkagi, eks ole, et, et see nüüd ei ole ainult reaalteadustele ka omane siukse ühe tõe või ühe õige vastuse tagaajamine. No ma arvan, et see ei olegi nagu eesmärk, et ei tohiks olla eesmärk mingit hüve leidmine humanitaarias, et ongi normaalne, et kehtivad mingid erinevad võimalused. Sellised lähenemised, humanitaaria kui selline ongi mõtlemiseks, on nagu mõtestamiseks, et. Siin silma juba juba näeksin mingit ohtu või, või kaassüüd praegu inkrimineeriks sulle, sest kui, kui mõtleme ajalooliselt, mis universitas on olnud, siis need on just huvitanud universaalsus sealt, kus see sõna pärineb. Pääsus, näiteks Werner Heisenberg ütleb, et teda huvitas just tõde, kui ta läks uurima küll füüsikatest Donalise väga popp. Ja siit ma võib-olla tuleks tagasi jälle, kust see tulnud on kunagi olnud teaduste kuningas on olnud teoloogia mille külge siis on noh, kasvaski filosoofia, vaikselt teised teadused, et kui hinnad on maa, ütles alguses väga-väga tabava maksiimi minu arust kõige tühisem hämarami kehvem teadmine igavikuliste asjadest on olulisem kui tahes hea teadmine siinpoolsetest asjadest, maistest asjadest nii edasi läinud täpselt tagurpidi, eks ju ka kõige närusemat konkreetne teadmine mingist sellest, kuidas maadel asjad käivad. Mingid pudinad on mõõtmatult parem kui mingi ma ei tea doktoritööd teoloogias või mis iganes, eks ju. Bioloogiateaduskond eraldiseisva üksusena kaotati ära Tartu Ülikoolis ja Mihhail Lotman kirjutas oma blogi sissekandes hüvasti universitas. Et siis ma läksin nagu isegi niisugust pikemat protsessi, kus kõik ongi siukse maisele kasvule allutatud ja see on väga pikk protsess, mis noh, jah, võib-olla luterlik valgustus niimoodi valgustus jõuab lõpuni. See on hea näide minu meelest ka selle poolest, et me oleme ju praegu harjunud mõtlema nõndaviisi, et ega ülikool peab sulle andma ka ameti, eks. Kutsekoolis just nimelt jah, et sa ei õpi seal enam mitte selleks, et saada palju teada või siis jõuda lähemale ühele või teisele tõele, kas see on olemas või ei ole, on omaette küsimus vaid just nimelt selleks pida ära midagi kasulikku, õpi ära midagi, mida sa saad päriselus rakendada mis ei ole seotud just väga sellise noh, mitte praktiliste igapäevaste eluliste asjadega. Ja see on jälle omakorda üsna keeruline küsimus, et tulevasele haridus- ja teadusministrile saab siit võib-olla paar kasulikku mõtet. Kas või selle poolest, et ma mäletan humanitaarinstituut, Eesti humanitaarinstituut, kui see loodi kunagi, siis ta sai üksjagu kriitikat selle poolest, et milleks meil on vaja aadlikuharidusega inimesi. Ehk siis kes saavad üsna laiapõhjalise hariduse kõikidelt humanitaaraladelt just sellise interdistsiplinaarse, nagu sa enne kenasti seda sõna kasutasid. Aga see, kuidas tööturg näiteks praegu muutub, see annab üsna selge vastuse, miks sellist nii-öelda aadliku haridust on vaja. Sest tulevik tööturul on muutunud üsna ennustamatuks. Riiklikud koolitustellimused ju tehakse selle põhjal, mis on minevikus toimunud, aga kuna, et noh, mitte üksnes tehnoloogia areng, aga ka muud kaasnevad arengud on muutunud nii kiireks olukord muutub nii kiiresti, et siis tegelikult seda, mida, millist, millist tööjõudu sul on vaja, nelja-viie aasta pärast ei oska prognoosida. Räägitakse siin umbes pooltest töökohtadest, siis ametialadest, mis võivad tulevikus kaduda sootuks, aga mis täpselt, ega me ju ei tea ette, me võime vaid ennustada. Ja siit tulebki nüüd see probleem, et mida siis on mõtet õpetada, kas on mõtet õpetada tõepoolest sulle sellise sellist õhtu kutseharidusse Tartu ülikoolist või sul ongi mõtet anda selline võimalikult laiapõhjaline haridus, mille põhjal sa saad pärast alati edasi minna ümber õppida, juurde õppida just parajasti seda, et leida see koht seal ühiskonnas, mis siis sinu teadmisi ja juurdeõpitud oskusi näiteks vajab. Nägin siin tänaval, kus just ei tulemöll. Riivasin just sellepärast märkasin. Taani ja meierei joosta. Jätkub kultuurisaade vasar saates on saatejuhtidel on Peeter Helme, Urve Eslas ja Mihkel Kunnus. Siin ja külaliseks on Germanist ja kirjandusuurija. Šakova meri veel. Ja Urve siin just äsja ütles, et kuna me ei tea, milline see tööturg meid ootab, me ei tea, millist haridust tuleks anda, siis peabki olema võimalikult laiapõhjani line universaalne. Siin ma tahaksin öelda, mis missa rääkisid, sa ütlesid, et sa ei vaidlustanud mitte seda, kas ülikool peab olema tehnikum või mitte, vaid ütlesid, et õige tehnikum õige kasulikud ametite tootja on universaalsete nii-öelda laiapõhjalise hariduse. Ikka tan tehnikum. Nüüd sa said, see on sugune vist vääriti aru, mis ma tahtsin öelda, on just nimelt see, et meil kasu mõiste tuleks nagu ümber hinnata. Kasu ei ole enam universaalne. Kasu on selles mõttes universaalne, et ta ei ole enam see, mis annab kõigile mingisuguse ühe. Näiteks kui sa lähed kutsekooli, mingisugust eriala õppimisse, saad sealt selle eriala vaat sama eriala ja kutseoskused selle kohta, mis minu meelest ülikool peaks andma, on just nimelt see, et annab küll kasuliku hariduse, aga täiesti teises mõttes kasuliku hariduse, mis paradoksaalselt on samas täiesti mitte kasulik, kui me nüüd ütleme, et kas ta peaks kohe minema näiteks kingsepana tööle? Ei, ta ei saa minna, sest ta ei oska kingsepatööd teha, mitte keegi sealt ülikoolis tõenäoliselt küll, aga mis ta annab, ta annab aru saama sellest, mismoodi maailm toimib, mismoodi on toiminud, mõtteviisid läbi ajaloo, mismoodi ajalugu on ehitunud üles, mismoodi kultuurid on arenenud, ehk siis ta annab selle maailma kogemise võimaluse, eks siis saad aru. Aitab inimest, mitte ei ole allutatud tööturuloogikale. Õigesti. No räägime sellest klassikalisest saksa akadeemilise hariduse ideaalist. Aga siin on üks oluline aspekt, veel, võib välja tulla. Nüüd on see paradoks, jah, millest ma enne rääkisin, võib välja tulla, et selline mitte kasulikul printsiibil üles ehitatud haridus võib osutuda lõpuks kõige kasulikumaks just nimelt seetõttu, et me ei oska ennustada, mida ma enne rääkisin ja me ei oska ennustada, tööturg vajab tulevikus ja seetõttu kõik, mis me teha saame, on see, et me anname inimestele võimalikult laia arusaama maailma toimimisest ja edasiõppimise kogemuse, edasiõppimise vajaduse ja siis nad ise vaatavad, mida parajasti tulevikus õppida, selleks kas siis ise täiendada tänavu ja nii edasi, et leida see kõige õigem koht ühiskonnas, kus nad tahaksid olla ja midagi teha. Aiakas on võimalik, kas sa saad praegu niimoodi ülikoolis tegutseda? Selles mõttes ma ei tegutse aktiivselt ülikoolis, ei õpetamisega õppimise aspektist, praegu-hetk laenamisest, maiust olen lõpetanud, on õppinud. Aga ma olen nagu ühtepidi nõus, sellega räägime teistpidi, ma ei saa sellega kuidagi nõustuda, et et võib-olla kõigepealt oleks meil laiemalt vaja selgeks teha ühiskonnas, et kas meil on siis nagu ülikooli University üldse vajasiseks või, või kas milles seisneb tema erinevust siis sellest nii-öelda sellest tehnikumist või sellest kutsekoolist, eks. Et, et see ongi ju see häda ja vaev, milles ülikoolid ju, miks ülikoolid selliseks muutuvad, milliseks me ei taha, et nad muutuvad. Et ühiskond, väidame, et ühiskond ootab mingit tulemust, et ootab selliseid nii-öelda lõpetajaid, kes saaksid elus toime kõigega ja oleksid sellised ise hakkama saavad? Hästi, ja. Aga see nii-öelda retoorika muudab ülikoolid selliseks, et nad hakkavad efektiivsust, aga hakkavad kõike mõõtma, millised on õpi tulemused, eks ju, et need sõnad on juba õõvastavad, eks need sõnad juba ise muudavad meie mõtlemist sellega, ma olen hästi nõus. Ma arvan, et meil on vaja ka mingis mõttes, kui me mõtestame ümber ülikooli ja selleks, miks need, miks meil on ülikooli vaja, siis meil oleks vaja uut sõnavara, just nagu see majandussõnavara, jah, millest ma enne põgusalt rääkisin, tegelikult ei kõlba selleks, et rääkida ülikoolist ning aga see kasupõhine sõnavara ei, ei sobi päris hästi. Sisesisend väljund, eks palju majandusse sisse paneme, noh nagu ironiseeritud ka. Jürgen Ligi ülesanne on nüüd teha nii-öelda kuluvaldkonnas tuluvaldkondadeks, et hakkaks tootma. Sest milles, millest paradoksid sündinud vaata, kui ma enne ütlesin, et siin on tegu, paradokse, paradoksid üsna sageli sünnivadki sellest, et me kasutame ühte sõna kahes eri tähenduses ja siinseid kasu oligi just nimelt paradoks sündiski sellest, et nii-öelda mitte kasulik võib osutuda kasulikuks ja aga see tähendab, et see kasu on hoopis teise tähendusega kasu kui see, mis lause esimeses pooles. Nii et selline uue sõnavara leidmine oleks vajalik. Küll jah, siin soovitas selline püha kasutus nagu pühaku hinnad on maa, et kuigi need vastuolud oosisse eristus noh, mis on niisuguse eitava mõtlemise aluseks ka, et kui ma tuleksin tagasi nüüd ajaloo juurde, siis rõhutaksin seda, et ka reaalteadlased eriti vaatame neid suuri reaalteadlasi, kes võib-olla eelkõige 20 sajandi algusse jäid, siis ka neil nad, nad lähenesid loogikaga, nad on tõed, teenerid või preestrid ja nad teenivad seda isetult mingis mõttes. Et insener, insener oli see, kes on nüüd nii-öelda kasumlikkuse meistriklass või tipp tipptase. See oli alati nagu teadvus hierarhias allpool rakendusteadlane jäi suure tähega teadlasest alla. Et ka näiteks Heisenberg või noh, nüüd on eriti tuntud on see kes ei saa ratastoolis, on need, kes sellest film kadesti just hoking liivane hokingiga. Ta ju läheb ka tõdeda ka niimoodi, et ma võiks küsida, mis kasu mustadest aukudest või sellest suurest kiirendist, et kui me sealt ka nii-öelda rangelt exceli tabeliga üle käime, siis tegelikult nad ei too tagasi. Nad ei too tagasi, siin on tohutud, tohutud summad sisse läinud, lihtsalt ollakse harjunud, et füüsik ja nii-öelda reaalteadus on kunagi tagasi toonud. Aga noh, kui me vaatame jälle Excel tabeliga üle, siis füüsika oli kõige tootlikum 19. sajandi lõpul, kus üks nii-öelda leiutistesse suunatud dollar te kõige rohkem tagasi. Aga praegu on ta ammu juba nii-öelda kurv hakkab kätte saama nii-öelda. Probleem on selles mõttes laiem, et kogu see praegune ühiskonna korduse läänelik kapitalistlik ühiskond selles mõttes ei ole ei, selles ei ole ruumi nii-öelda mõtlejale või sellisele nagu muidu Olejale sellisele isikule, kes, kes ei käidud ööl, kes ei tee midagi nii-öelda praktilist või seda nii-öelda kõlas juba sõnase päriselt. Et selliste inimestele ei ole enam ruumi ja, ja nad on nagu juba meie mõtlemises taunitud, eks ju, et selline ja seal seetõttu ei ole ka enam ülikoolides või, või üldse sellises akadeemias ruumi ka sellisele nimel tegutsevale andlusele. Sest noh, kõige paremas mõttes munk on see, kes on, keda peetakse üleval ja kes tegeleb siis igavikuliste asjadega ja Mihkel Mutt on selle huvitavalt kokku võtnud, et et kui me vaatame lähedalt kultuuri, siis sellest ei sõltu mitte miski. Räägi sõltu kultuurist pikemas perspektiivis ja nii-öelda kaugemas vaates sõltub kõik. Ja kui me tahame niimoodi lähedalt eriti, noh, meie valitsuskorraldus on ülilühiperspektiivne ülilühinägelik paratult, eks ju nelja nelja aasta peale ajada asja, siis siis kultuur ei ole vaja. Tõepoolest, aga pikemas perspektiivis on ta nagu kõige olulisem asi üldse. Et siin on, siin on see noh, võiks öelda ajaline vastuollu. Nojah, aga teine probleem ongi selles, et ma arvan, et kui ka konkreetselt Eestis näiteks nende ülikoolide reformijatega rääkida, ega nad ei vaidleks sinu jutule otseselt vastu. Küsimus on pigem jällegi selles, et nad ei saaks aru, millest sa räägid. Jah, võib-olla ka et jah, see on üks huvitav asi või tähendab mis tasuks minu arust rõhutamist või välja tuua öelda, et näiteks humanitaarteadused on mõttetud asjad, see on, see on see väitetüüp, mis käib isenesest humanitaarteadus olla, see on filosoofiline väide ja kus juursena arukastet kest filosoofia öelda, et reaalteadused on näiteks paremad kui humanitaarteadused ise, humanitaarteaduslik väide järgmiselt. Nürimeelne lühinägelik filosoofia mõtleks. Ma lihtsalt selliste inimestele, kes sel teemal tahavad vestelda, ma ütlen, et on erinevad teadusel mõtet sellel vestlusel vaidlusel kumb on parem või mõttekam. Jah, sest mõtte otsimine on humanitaaria barrektsionaans iseenesest, eks ju, kui emotsioon mõtet, elu mõtet või teaduse mõtet või mille iganes mõtet, siis mõte on kõige humanitaarne nähtus. See, mis viibki selleni välja, et inimesed, kes ei ole õppinud otsima mõtet esitavadki selliseid Jürisid filosoofilisi väiteid Jah, kusjuures sihuke tehniline usk või nii-öelda plahvatuslikult levik levis siis väga-väga tore. Seda vastuolu on Andrei platoonov kirjeldanud sellises suurepärases lühikeses romaanis nagu auk. Siis algabki selles, et peategelane vallandatakse keset töötegemist ilmnenud mõtlikkuse käigus. Ja et siis ta läheb oma osakonna juhatajaga rääkima. Talle antakse teadet, sa kippusid mõtlema ja me laseme su töölt lahti, et mis siis juhtuks, kui kõik mõtlema hakkaksid. Ja siis on ta siis ta vastab niimoodi, aga ilma mõtlemata teevad inimesed mõttetuid asju. Järgmine lause, annet lahkus kontorist abi saamata. Et siin siin on jah, see, see vastuolu. See toob omakorda ma lihtsalt väikse remargi, ütlen ühe teise teema juurde. Rääkisime paar saadet tagasi, mis on see masinlikkuse kurjus? Mäletate, kui me rääkisime zombidest ja, ja sellistest maailmalõpuvisioonidest seal ju just nimelt selline töökäsu eemaldamine peast ehk siis mõtlema hakkamine või see küsimuste küsima hakkamine, see on ju see, mis selle masinlikkuse kurjuse vastu ka omakorda aitab. Ja siin nüüd me tuleme jälle selliste ütleme ühiskondadele saatuslikuks saanud ideoloogiate juurde, mis võib-olla ei oleks selliselt töötanud. Või ei oleks saanud nii laia positiivset vastukaja ühiskonnast, kui inimesed oleksid võib-olla harjunud rohkem mõtlema ja rohkem küsima ja nende töökäskude vastu seega veidike seisma. Ehk siis selline tööprotsessiks käigus ilmnenud ilmnenud mõtlikus on tegelikult äärmiselt kasulik jällegi nüüd selles teises kasu tähenduses. Nii et me oleme oma jutuga jõudnud siis välja sellise isenesest elementaarse tõdemuseni, milleni, nagu tundub paljud inimesed vist maailmas ei jõua. Et mõtlemine on mitte ainult mõnus, vaid ka äärmiselt vajalik. Aga noh, võib-olla kui nüüd ikkagi tulla tagasi nende ülikoolide juurde selle juurde, et mis siis need vaesed ülikoolid sellesse kapitalistlikus maailmas siis tegema peavad, et kuidagi kuidagi nii-öelda ellu jääda et siis Aga võib-olla peaks sõnastamegi mingi hariduse lahutatuse printsiibi, eks nagu teatud võimud peavad lahus olema, et kohtusüsteemi sõltu poliitilisest süsteemist ja ajakirjandus ei tohi olla nii-öelda politiseeritud ja ta peab suutma nii-öelda kuidagi iseseisev olla. Et ülikoolid ühiselt rahastamise Ülikoolid ei tohi jah, muidugi, muidugi parteipoliitikast peaks olema, tähendab, nende rahastatud peaks olema garanteeritud ja teadupärast humanitaaralade, kes tahavad poliitikuid kiusata, eriti ideoloogia, uurijad. Sest Soome, mis on ju selline väga jõuline teadusmaa ja seda mitte ainult reaalteaduste vallas on ju saavutanud juba aastakümneid selle, et seal on parteideülene konsensus hariduse, põhipostulaat ide osas ja see ei ole ei koalitsiooniläbi, mis teiega sellise poliitikute omavahelise kemplemise objekt? Aga muideks, Mihkel, sa tõid ühe äärmiselt olulise aspekti minu meelest eelmängu ja see on see, et kes kritiseerib võimu, kui ei ole mõtlejaid. Shakteri ta, eks prantsuse filosoof, kelle loengut ma käisin Helsingis Helsingi Ülikoolis kuulamas, tema ütles seal sellise Mõtadest, rääkis ülikoolidest ja ütles, et riigil või siis poliitikutel on mõtet ülal pidada selliseid mõtlejaid, selliseid ülikoole, kes oleks põhimõtteliselt suutelised neid poliitikuid või seda poliitilist süsteemi kritiseerima ja võib-olla isegi dekonstrueerima. Ehk siis, et see abi, mis tuleb mõtlejatelt just nimelt sellega kaudu, et nad näitavad kätte, kus poliitikud eksivad, kus nad teevad vigu. Aga võib olla ka näiteks, milline mõtteviis on äärmiselt tore ja mida tasuks edasi arendada, eks ei pruugi olla ainult kriitikaga just nimelt ilme kõrvaltpilk võib-olla natuke kaugemale, natuke suuremalt laiemat pilti ja võib-olla ka neid ohte, mis ees ootavad, juhul, kui näiteks mõeldakse ühte või teistmoodi ja siin nüüd me tuleme jälle tagasi selle juurde, et, et kui me ei saa aru näiteks jälle selles sama naaber naaberriigi kontekstis ma ei saa aru haide kerist Aru patriaarist, kuidas tammearu, millisel hetkel hakata kritiseerima ja see ongi see küsimus jälle, et miks meil on vaja mõtlejaid äärmiselt vaja. Mida, kuidas ennustada naaber naaberriigi käitumist, eks ju, eriti et millisele ideoloogiale on tema üles ehitatud ja kuidas nagu dialoogi astuda? Avatuse seisukohalt on see äärmiselt oluline, et noh, me näeme totalitaarsete riikides just esimese asjana lüüakse nii-öelda humanitaarteadusi, humanitaarharitlasi ja ideolooge üritatakse need allutada. Et demokraatlikus riigis jah, tõepoolest, siin peaks olema see kriitikakoht, mida kiputakse ka stigmatiseerime. Ja, aga siin on minu jaoks nagu hästi suur selline nagu ka punane tuli, et millest see tuleb, et meil ikkagi neid ülikoolide seest neid mõtlejaid, kes kriitiliselt analüütiliselt oleksid valmis mõtlema, mõtisklema nii vähe ikkagi et olukorras, kus nähakse probleeme ka ikkagi ei juleta avalikult asjadest rääkida või mõtiskleda, et et ja ma olen nagu püüdnud aru saada, kuidas see tuleb või millest see tuleb ja see tuleb ikkagi lõpuks nagu sellest elamisest sellises projekti ühiskonnas või sellises hirmu ühiskonnas selles mõttes, et need on minu jaoks hakanud juba nagu lähenema, et see, et see projektipõhine noh, nii-öelda teaduse rahastamine või noh, siin mihkel mainis seda. Meie valitsused on väga sellised lühikese perspektiiviga, eks ju. Aga noh, täpselt sama toimib ju igal pool teaduses, et ülikoolides õppejõud on täna veel nende mingite kindlate lepingutega, eks ju, ajalised siis meil on, teadusprojektid on tähtajalised, eksime kunagi ei tea, kas jah, et me peamegi kõiki oma tegevusi planeerima sellise mingi kitsa vil lühikese perioodi peale ja, ja siis me oleme sõltuvad sellest, et nagu meil on tööandja töö, meil on keegi meist ülevalpool, eks ju. Kes otsustab selle üle, et kas see nüüd oli piisavalt hea, mis sa tegid, kas sul oli piisavalt tulemusi, eks ju? Jah, ja kusjuures sind siit on ilmselgelt näha, et sa pole ise otsustada ja see tähendab, et sinu, kui sa oled mingi kitsas valdkonnas tegeleja, eeldatavasti spetsialist sinu üle otsustab, mitte selle valdkonna spetsialist. Tegelikult saame, läheb jah, et, et siin on see nii-öelda ütleme siis kompetentsuse hierarhia on läinud mingis mõttes vahet. Jah, aga millest tuleb see hirm, et me kardame, et meie nendes akadeemiates või ülikoolides on inimesed, kes on ebapädevad kogu aeg või, või, või miks on nagu just nimelt see rahastuse ja ja ülikoolide suhese see nii kohutav sõltuvussuhe, eks ju. Mis, mis on väga hukatuslik kogu aeg justkui tahame reguleerida, kontrollida, mõõta, sellepärast et äkki nad raiskavad riigi raha, eks ju. Äkki nad teevad midagi valesti, äkki nad kulutavad seda valesti või mõttetult. Aga miks me siis nagu kogu aeg, kui me ei usalda nii-öelda seda teadlaste, seda uurijat mõtlejateks, et siis noh, siis ei saagi millestki rääkida. Jah, minu arust see on väga oluline, jälle ma ütleks paradoks siin välja toodud et seda nagu põhimõtteliselt ei saa mõõta. Et kui me seame tulemuse nõude, siis siis kaobki ära, see vabadus ja, ja tihti on tõepoolest projektidesse, kus on, on ka välja toodud, eks ju, kui sa esitad projektitaotluse staatuses, nagu peaks tulemus juba kirjas olema, selles mõttes Miks ma seda teen üldse, eks ju ja see on jällegi just nimelt nii, see on hästi huvitav, mis te kirjeldate praegusesse viib jälle sellisena, et me saame teada ainult seda, mida me juba teame, eks. Et seda eksimisvõimalust ei ole siukest uue ja tundmatu leidmist enam ei ole. Mis see tähendab, et valdkonna areng on üsna hukule määratud? Iseenesest ma mõtlen, et nyyd Taani füüsik nobelist ütles minu arust, et ekspert on see, kes on teinud oma valdkonnas kõikvõimalikud vead. See seal sees on niimoodi eksperdiks mingis mõttes tõepoolest, eksju, no mis on kallis, mis on kulukas tõepoolest? Siin siin võib näha, ma nimetaksin seda kuidagi ühiskondlikuks tänamatuseks. Me saame aru, et tegelikult see Lääne Lääne tsivilisatsioon ja õhtumaade üleolek tegelikult põhineb haridusel ja teadusel ja noh, ta on teadus. Kuigi räägitakse ka meil ametlikult teaduspõhisuse põhisest, majandusest ja teaduspõhisest ühiskonnast, aga siin see tõepoolest majandusloogika Ja vot siin on nagu mitu asja, vaat et seal projektipõhisus on tulnud nagu sisse sellest, et et noh, nii palju kui ma tean, et Saksamaal oli varem ikkagi see eluaegsete professuuri noh, nii-öelda võimalusi staatuseks ja miks hakati seda nagu tasapisi nagu lammutama või maha võtma, on see, et uued inimesed, noored inimesed, noored andekad pääsel nagu ligi, eks ju. Et istuvad ühed samad kogu aeg ja puudub selline nagu võimalus uutel tulijatel siseneda, eks ju. Ja et selleks ongi meil siia ümbervalimise süsteem kogu aeg ka olemas, aga teistpidi on see, et see on see nii-öelda see projektipõhisus või see pidev nagu rotatsiooni küsimus tekitanud olukorra, kus, kus meil tekib selline ebaterve nägu, konkurents. Et vahendeid on vähe, eks. Ja, ja kohutav, selline nagu nügimine ja siis hakkab nagu võidujooks mingisuguste mõõdetavate tulemuste nimel. Mõõdetavus omakorda siin on noh, juba see süsteem või see ülesehitus on kergelt vildakas, ma olen nõus selle mõõdetava süsteemi puhul just nende näiteks kui nüüd tagasi valitakse või valitakse uus profess näiteks siis üsna palju sõltub sellest aint professori vaid ka teadurite puhul, näiteks kui, kui paljud on suutnud avaldada, eks sellest on hästi palju räägitud. Aga see omakorda seab natukene jälle väga ebavõrdsesse olukorda reaalteadused ja humanitaarteadlased. Sellepärast et reaalteadustes on üsna sage see, et sul on nagu tohutu uurimisrühm, kes lõpuks fikseerib ära selle, siis teaduste tulemused ühte paberisse, nii-öelda sendisse akadeemiline paber, milles apsis avaldada kusagil väljaandes ja igaüks selle teadusgrupi liige ükskõik siis mida, millega ta seal parajasti tegeles saab siis kirja selle omale nii-öelda selle siisikese, nagu öeldakse, eks, või seal punktis humanitaarteadustest seda sageli ei ole. Ehk siis, et sa pead ikkagi ise selle selle teksti ära kirjutama, ise kõik välja uurima, ise teksti ära kirjutama ja ja, ja üksi sellega hakkama saama. Urve tegelikult avasid sa ühe eraldi teema veel siin lõpus, et ärme sinna mine, et pigem on mul hea meel, et vahelduseks lõpetamegi sellist maailmalõpuvisioonidega, sest et nagu Mihkel enne tähelepanu juhtis on ka kõige närvilisem teadmine igavikulisest rohkem, et kui ükskõik kui suur teadmine siinpoolsest, nii et loodetavasti inimesed mõtlevadki siis rohkem igavikuliste peale. Stuudios olid aias hakkava meri või ja saadet juhtisid Urve Eslas, Mihkel Kunnus ja Peeter Helme. Vasar on taas eetris nädala pärast.