Tere, uudishimulikud ja kartmatult kuulad, kaneelimuusikasaade ei kellelegi, maa alustab, mina olen taastid, kus need ja selle kellelegi avanedes on mul heameel tõdeda, kui mõelda seda mõtet koos teiega, et täna on see päev, kord jälle kuueib rõõmsasti mõelda mõtet, et popmuusika intelligents ei tarvitse teineteist välistada mitte sugugi ja kindlasti mitte alati tuge selleks mõtteks annab tänal ära valitud või kellelegi ma muusik Matt Johnson. Niisiis täna on see päev ja see on see lugu, mille Johnson ja tema ansambel p annavad ette selle kellelegi. Alguses tõstis ta teid. Vaid kuulajad seda kõhedavõitu kõlaga muusikat teeb teile täna ei kellelegi, mu mees, Suurbritannia mees, ühe mehe, ansambli mees, Johnson Johnson on 1961. aastakäigumees noormees, kelle lapse ja eluhariduse hulka kuulus viibimine tema isa peetavas pubis kus käis koos, nagu kinnitavad kroonikud mõnedki krimine, reaalne element. Aga samas esinesid ka teinekord suurepärased bluusmuusikud nagu Haulin vul ja teised kuulsad mehed. Johnsoni koolitee jäi 15 aastaselt kurvasti poole pääle. Seal asjaolu, mida Johnson hiljem pidevalt põdenud on ja samas katsunud seda lünka apla ning heitliku eneseharimisega täita. Ei tea siinkohal kinnitada, kas oli tal ka lühikesi õpiaastail kuulamist. Ta hulgas mõni köster, kes oleks noorele matile pidevalt südamele pannud, et kinoment joad oma hinge eest hoolt kandma. Seda ei tea, aga igatahes on Mats Johansson vaevaderohke järjepidevusega oma hinge eest hoolt kandma. Sest see, mis eesti keeli on hing, toon inglise keeli showl ning talle souli ehk hingega on olnud ühtpidi kurvaski hädas, teistpidi tollest hädast selgitanud ja tekitanud väga suurepärast ja nagu ennist öeldud, intelligentset popmuusikat olengi soul põlevhelesinise leegiga ja saab avalikuks, auklikuks uuristatud juba nooremat Johnsoni esimeste helialbumite nimetustest, pööning, bluus, soul ja show'l mai ning 1980.-te aastate algusest tollest leegitseva Ast sinisest hingest plaadilt põlinglus showl oli pärika viimati kuuldud ja praegugi taamal kõmisev. Suuresti just nimentaalne elektrooniline killuke Dolly Metchossoni debüütalbum, mis ilmus tema enese nime all. Ehkki kõik hilisemad on ilma ja letti valgust näinud, juba omistada natukene ansamblile või, või nii siis nats Johnson ongi iseenesest ansambel w w ja see susinev ingliskeelne nimetus saab küll. Täna sai kellelegi oma saate käigus edaspidi jõudumööda kõrvale. Sest kahes inglise keele määravast artiklist kui grammatilisest kyljest kõnelda koosneva ansambli nimi on piisavalt, susiseb selleks, et selle kahekordse susinaga v hea eestikeelse jäi kellelegi maalasel kuulaja kõrvasid mitte liiga tihti ummistada riigis lubatud nagu siit edasisõnaliste segaduste vältimiseks, kes mesilate Bidendamisekstrasele kellelegi mal kõnelda, põhiliselt ikkagi Johnson'ist ja tema muusikast. Johnsoni järgmine muusikapala on pärit laadilt, soul mainin. Ja see on selle helialbumi nimi. Kalaaasta on 1983 mängib-laulab Johnson. Johnsoni Generation peksa saanud sugupõlv on üks neid Johnsoni palasid. Ja samamoodi on olnud kahesuguseid pikku plaatisid, mis on suutnud tülitada mõnelgi puhul Suurbritannia nõutavamate Popp salvestuste edetabeli ülemistki otsa ja samamoodi mõne sellise märgi maha saada ka Ameerika vastavasisuliste maalides. Niisiis popmuusikaline padumenugi ja edetabeli edu ei ole Johnsonile võõras, ehkki see mehepoeg on alates 90.-te aastate keskpaigast eriti elanud üsna eraklik rokkmuusik, kui eluaeg-ajalt on toonud suisa varjus suuresti ka omal valikul siis jälle pistnud välja oma nina, mis on tähendanud seda, et kuulajad võivad jälle teritada oma kõrvu sest et seesugust taipu ja lahedat vaimu nagu Johnsoni populaarses muusikas seal kuulajale võib tihti kõrva torgata, ei kohtagi menu ehk massimuusikas sugugi. Sageli alustas matši Flora too eelpool mainitud 15 aastane. 15 aastaselt kodust plehku panek juhtis ta edaspidi muusikafirmadesse, kus ta küll esialgu teed laiali kandis, edaspidi aga stuudio salapäraseid ahvatlevaid võtteid tublisti tundma õppis ning oma muusikat kokku seal hakkas alates ajast, kui ta oli hilises teismeeas üheksateistaastaselt salvestatud esikalbum pööninglus showl. Sa ei avaldata ka 80.-te aastate alguses ning senimaani vaatamata kõigele, Johnsoni ja Talle susisema nimega ansambli WWW hilisematele stilisti eelistele käändudele arvatakse ikkagi, et too esimene album kõige enam ideedest pungil on. Teistpidi võttes võib see ka mõnelegi kuulaja kõrvale tunduda üsna kasimata see või vähemalt ülearu silumataja viimistlemata kõlapildiga plaat. Aga me võtame dollalt veel ühtegi pala kuulata. Üheksateistaastane Johnson, kes arvab listist Glehni iseenesest kõnes ümber ühte ja teist ja kolmandat, emotsionaalselt ja muud moodi jäätuvate külmuvat assi on lühidalt kahe sõnaga öeldes pala pealiiniks pealiskiri. Minu vaimu seis on üldiselt ärev, on tunnistatud Johnson seda juba küpsema pea 40 aastase mehena 2000. aasta alguses kevade poole antud intervjuus, siis kui üle päris pikkade aastate jõudis valmis kujul ja pärast mitmete juba salvestatud helialbumit riiulisse panemist tema suurfirma poolt avalikkuse ette Johnsoni ehk uus album neikidzel ehk alasti, ise tolle äreva pideva põikleva heitleva vaimuseisuga. Mats Johnson saavat oma sõnutsi hakkama kõige paremini kui ta pika ujumise ette võtab või sunnib end meditatsioonile Nende ärevuste, dilemmade ja dilemmade õieti neile vaatamata olla ka Johnsoni muusika, ehkki tumemeelne ja tundeliselt üsna intensiivne tihtipeale väga kerge, meloodilise kõlaga. Seesugune andava järgminegi pala august ja september aastast 1989 ja selle sunniloo juures tasub tõepoolest tähele panna kogu selle pala oraliseeringut, keelpillide seadet, terve loo dünaamikat, kõik seal kangesti kunstipärane ja sugugi mitte kunstlik. Maitsekas meeleheitja menumuusikas Johnson ja tema ansambel veel džäss on, tõepoolest tundub meeleheitlik enesepaljastustele nii hästi oma laulude pealiskirjades kui seda enam sisuliselt sõnades ja teeb seda peaaegu sama trotslikult, nagu, nagu kunagisest nõukogude filmiklassikast meenub, tatavad revolutsioonilised madrused, kes vaenuliku kuulirahe all teinekord oma triibulisi särkisid rinna lõhki käristasid. Aga erinevalt revolutsioonilisest madrusest tunduvad Johnsoni enesepaljastused olevat tunduvalt kunstilisemalt kandvamad. Järgmised maitsekad, melanhoolia palad on hingepüüdja ja maailma silmad need juba sellelt albumilt eelpool mainitud alasti minalt, mille me Cheusson peale pikemat vaheaega 2000. aasta algupoole laual. Selle mehe usk on iseenesest jahmatav, see usk, et tasub ka pelga poplaule piires mässata ja jännata vastuste otsimisega igihallidele küsimustele, nagu mis asi on kurjus või häädus, kui arm kõik need ideed tiksuvad, Johnsoni pääs ja võib-olla et plahvatus pole enam kaugel? Tsitaadi lõpp, nõnda arvas või ennustas õigurtise kahtlast kunagi briti kultuuri kroonik popmuusika, kroonik iielgitins, kirjutades Johnsoni ansambli veealbumist My mom aasta oli siis 1989. Aga usk, et tasub küsida küsimusi ja vahel vaeva nähes või lihtsalt hea õnne korral leidub nendele ka väärt vastuseid. Ei ole nats Johnsonit ilmselt jätnud eales järgmises palas kipub täit leidma midagi suisa teispool armastust, ehk nagu ütleb loo väel kiri. Nii olla. Insteeriassi näo paaristel nei keel ei vota moon. Söömbul aeg häälema. Kellelegi mõeldes aset leidnud väike Jeviks võis tähelepanelikkuse skeptilises kuulajas kergitada küsimuse, kas niiviisi paari nupuliigutusega helipuldil ei taheta mitte märts Janssoni kaunilt tumemeelsele muusikale kunstlikult optimistlikke loodikesi külge kleepida. Lõpuks hõni positiivne programm Pääle jääks positiivse ja negatiivse vahelisest võitlusest. Rusikaks võiks kahtlemata esseesid kirjutada, aga selle kellelegi oma lõpuotsale ei mahuks neist killukest kette lugema. Küll on tõsi see, et kõige selle kauni tumeduse ja öiste toonide juures on mets Johnsoni muusikas tihtipeale ka lood heledad killud, mida teinekord tähele panna. Vähemalt arvan mina ei keegi liikluses nõndamoodi ja selle kas need tõestuseks aga selle võimaluse kaalumiseks ja tõi kellelegi Johnsoni vala lõudlik Planet, üksildane planeet, kus Johnson peaaegu et tsiteeriks kaude nagu meie poetess Doris Kareva, sest mõte on iseenesest spaas selline, et ikkagi kui muuta ennast, siis muutub maailm ja kui mitte palju, siis kasvõi iseenda jagub. George Suni muusikale tänu on ilmselt popmuusikamaailm vähemasti olnud tema muusika võrra tunduvalt rikkam. Ja selle tagasihoidliku, ent tänuväärse tõdemusega lõpetan, mina liikus, täna sai kellelegi oma, kutsudes siia tagasi kuulama teid teistsugust muusikat nädala pärast samal ajal.