Algas saade Oma ja ehtne, et just praegu toimub Viljandis pärimusmuusika festival. Pakume teile kuulata pärimusmuusika õppimisvõimaluste teemalist saadet ja selle on koostanud. Kas on loomulik, et ühe rahvuse esindajad tunne pantud rahvusele omaseid erisusi kultuuris eluviisis oma töös tunneb, kasutab, tarbib neid oskusi, teadmisi mõistab nii, nagu ei saa kunagi mõista teise rahvuse esindaja. Rahvamuusika tundmine, kasutamine või ka tarbimine on midagi enamat kui lihtsalt mõnus kontakt muusikaga. Rahvamuusikaga kontakt aitab ilma pikemate loenguteta sõnadeta tunnetuslikult mõista iseennast antud rahva liikmena. Ainult keelest ehk kõnelemisest rahvuskeeles ilmselt ei piisa. Üks noor eesti laulja on hiljaaegu öelnud ühes telesaates et tema oskab laulda eesti keeles. Tänu sellele, et Ta on esinenud mitmetel eestlaste pidustustel pulmades, sünnipäevadel ja muudel täht päevalistel ettevõtmistel. Erinevalt siis mõnedel teistest Eesti noortest lauljatest, kes laulavad valdavalt võõrkeeles põhiliselt inglise keeles. Siit nüüd küsimus, kas võõrkeeles inglise keeles laulmisega või selle laulmise eelistusega on tegemist selge alaväärsuskompleksiga või on tegemist mingi muu nähtusega? Et miks ikka arvatakse, et vägevam ja mõjuvam on laulda mõnes teises antud juhul inglise kui eesti keeles. Viimse reliikvia laulude surematuks laulja Peeter Tooma kunagine väga ilmekas näide, näitamaks võõrkeelse laulmise hoiaku petlikust. Ta tõi näiteks niisuguse tuntud eesti rahvaliku laulu Meil aiaäärne tänavas inglise keeles ja milline võiks olla tulemus kuulajatele võiks ise mõelda. Teisalt jälle, kui noortel inimestel võimaldatakse osa saada oma muusikast pakubki see eelpool nimetatud positiivseid hoiakuid, kui see õnnestub, siis tänini on rahvamuusikaõpetus suuresti vaid kirjas õppekavades ning väga vähesel määral äärmiselt vähe õpetamas mõnes muusikakoolis näiteks Keila, Iisaku, Viljandi ja võib-olla veel mõne üksiku kooli üksiku elemendina või klassikalise muusika rahvusromantilise kõrval kaunistusena. Tänan juturahvamuusika õpetamise võimalikkusest tänapäevases Eestis. Ning seda juttu on võimalik rääkida inimestega, kes on sellega tegelenud tegelikult juba päris pikka aega seitsmendat aastat. Et need on noored muusikud, rahvamuusikud, kes on siis korraldanud pärimusmuusikalaagreid eesti lastele teleniisiis jagavadki täna saates oma mõtteid ning elamusi. Pärimusmuusikalaagri õpetajad Ülle Jantson ja Krista Sildoja ning nende õpilased. Saates kõlab muusika on lindistatud kas laagrimiljöös või mängitud laagri õpetajate või õpilaste poolt. Siin on minu juures need kolm noort inimest peaaegu et verinoort, inimest, kes aga rahvamuusika vallas polegi nii noored, võib-olla isegi vanemad kui, kui mõni minustki vanem inimene selles mõttes, et, et nad on mänginud pilli, mänginud rahvamuusikat ja teavad nii mõndagi eesti rahvamuusikat. Mina olen Sandra Sillamaa ja olen õpin flööti seitse aastat ja kaks aastat tagasi hakkasin õppima torupilli. Ja muusikasse sattusin oma ema kaudu. Ema pani mind flööti, õpime algselt meeldinud, aga nüüd on hakanud järjest rohkem meeldima ja. Ja rahvamuusika rahvamuusika on minu jaoks väga lõbusal. Kõik rahvamuusika tähendab minu jaoks kõike. Olen drilliljandajal ja õppinud plokkflööti õppinud neli aastat, siis kaks aastat tagasi hakkasin tavalist flööti mängima. Ja pillilaagri seal ka natuke mänginud. Karmoškad ja rahvamuusika on minu jaoks on hästi mõnus seltskond. Mina olen Christian Luka, olen tegelenud viiulimänguga kuskil 10 aastat. Rahvamuusikat, hakkasin mängima seitse aastat tagasi sinna, mis mind, mu ema. Mulle meeldib viiulit mängida ja mulle meeldib ka rahvamuusikat mängida. Minu arust rahvamuusikas on alati lõbus seltskond. Toredad üritused. Lõbusad lood. Mis asi see pärimusmuusikalaager siis on? Ma tean, et kaksid kolmest on need, kes konkureerivad selle peale, et kes kõik laagrid on kohal, käinud ja osalenud hädasi Sandra ja köster. Aga siis küsimus, et misasi on see pärimusmuusikalaager, mis te seal teete ja kui kaua te seal olete käinud? Sina saad kokku üle Eesti noored muusikat ja need ka, kes ei oska veel mängida pilli ja seal on väga lõbus olemine, seal õpitakse lugusid, mängitakse kokku ja tantsitakse, saadakse uusi tuttavaid ja mina olen seal käinud kõik aastatele esimese laagri, kõik talve ja suvelaagrid. Mitu võiks olla siis? Kuskil seitse-kaheksa aastat koos, nii et pool elu pool elus jah. Pillilaager on hästi laager ja seal seal saab palju tuttavaid endale uusi ja. Ja siis pill pilli, lugusi saab palju õppida, seal on head õpetajad ja siis. Siis on seal Need, kokku mängitakse lõbus ja üles dialak. Mille puhul sa ütled, et seal on head õpetajad, mispoolest nad head on. Ei karju. Ahaa. Rahulik, aga see, mis nad õpetavad, kas on raske? Oleneb, mis ta on raske ja on jõukohaseid asju ka. Alguses mulle olid väga raske need laagrid. Mäletan, kui esimeses laagris tõsises mul täiesti tahtsin kohe ära minna, sest neil oleks veic nii raskem, kuna ma olin hästi väike, siis veel kuskil üheksa aastane või 10, ma ei tea täpselt. Momendid laagri juures seal hästi rahulikult õpetajad ja hästi tore seltskond üldse. Kunstiinimesed on väga siuksed, rahulikud ja sõbralikud. Ja kõige rohkem on meil see lõppfaas, kui on, lõikame bändi kokku ja siis mängime teistele ette oma lugusid. Tähendab sa tahtsid öelda, et neid lugusid Eesti, Eesti või ka teiste rahvaste rahvamuusikat, neid lugusid ei ole kerge õppida tegelikult seal raskemuusika. Jah, see on tõesti raske igal maal oma rütmid ja oma oma kombed rahvamuusikas. Aga nüüd, Eesti Eesti muusikas, mis on sinu jaoks, on kõige raskem, millised lood või millised tantsud või, või mis seal on raske. Eesti muusikakaaren juba üpris ära harjunud me rasked nagu ei olegi, lihtsalt kiirel toodwalmistadega natuke probleeme. Näiteks polga jänkil, no millised on teie lemmiklood siis oskate või, või kas on siis mõned lemmiktantsud või on mõned bändi lood või? Millised Annisest meelislood tuleb meelde? Mulle meeldib rohkem mängida lugusid, mis pole ärakäiatud niimoodi vähe mängitud ja labajalad ja Reilend. Mulle meeldivad labajalad, boikad on ka head lood, aga noh, neil kiire mängimine ei tee neid ei jõua mõnikord mängida liftis. Kas sa ikka proovid? Mulle meeldivad ka labajalad, aga eriti mulle meeldivad sellised loomina, kõik oskavad mängida vaiksele suured, siis kõik hästi püüavad seda lugu mängida, nagu üks lugu on, meil oli mari lugu vist. Seda püüdsid kõik männid ja sellised suhteliselt lihtne luu. Ja igaüks nii hästi kui mängida oskas, nii hästi mängis seda lugu ja siis teeksin osta väga ilus lugu sellest kohe. Milliste rahvaste muusikat lisaks eesti rahvamuusikale olete proovinud mängida, mille poolest nad võiksid erineda? Mina olen mänginud torupilliga iiri muusikat ja Rootsi ja Bell Belgiaga, nüüd ma käisin Belgias laagrisse, seal õppisin belgia muusikat ja nüüd on näiteks belgia muusika, seal. Tegi hoogsam, tundub mulle, eesti muusikast. Ja Rootsi muusika on kurvad lood, on kõik. Solid Belgist Belgias samasuguses laagris, umbes nagu meil niisugune pärimusõpetaja lastele noortele võin, seal olid, vanemad olid seal, ei olnud. Siin Eestis on individuaalne pilli õpetamine, aga seal olid nagu kõik koos käisid neli gruppi ja siis kõik käisid niimoodi mitmekesi koos tunnides. Ma olen nagu oma rütmid ja siis mina olen nagu Sandra, kauda näpin belgia muusikat, ka paar lugu ja rootsi muusikat on ka natuke mänginud. Ja ja ta on niisugune, et igalühel maalne niuke kohe omapärane niisugune rütme, meloodiat neil eristab ära kohe. Aga millise maa muusika kutsub sind kohe mängima, nagu kuuled tuttavat lugu? Et kohe tahaks ka väga kruvida kaasa mängida, tahaks iiri muusikat kätega ja need on kuidagi hästi-hästi, niuksed, hoogsad ja kiired, et need rasked. Minul on umbes samasugune kogemus nagu Sandronali, aga mina käisin Rootsis. Seesama, samamoodi jaotati nelja gruppi. Me saame siis õppisime grupi kaupa. Jällegi olime suhteliselt noorem kui praegu oli mul väga raske, seal. Tegin näo küll, et oskasin köitev, ega Meritsa midagi aru küll ei saanud. Eriti mulle meeldib rootsi ja. Inglise rahvamuusikaga muidugi ilus, aga lemmikuid on siis Rootsi, Iiri iiri rahvamuusika on muidugi päris kiire ja seda on ka üpris raske mängida. Inglismaa oma meel kiirem. Rootsi lood on nagu enne mainitud, juba oli väga rahulikud ja kurvad. No sina oled ka muusikakooli lõpetanud ja oled õppinud siin siin Eestimaal, pärimusmuusikalaagrites mitmes ja korra käinud ka välismaal, mille poolest arvates õpetad? Kuidas erineb? Ma nagu ma ütlesin, ma käisin Rootsis seal Rootsis ei ole individuaalõpet lihtsalt, muidu põhimõtteliselt süsteem on ikka sama, aga muusikakoolis ja, ja ütleme, et rahvamuusikalaagris kas erineb õpetajast millegi poolest muusikakoolis Ruudokse rohkem Tehnikale raha, muusikalaule lugusid ja treenime oma kuulmist. Õpite siis kuulmise järgi jah, rahva musikaalse pini, kuulmiseni, pluusi, musi, kuulsabimis, nootidest kumb raskem? Täitsa harjumuse asi, kumad rohkemat. Mina ei ole õppinud muusikakoolis ja on kogu aeg kuulmise järgi mänginud ja minu arust see on palju kergem nemal hakanud õppima lootidest, aga jah, kuulmise järgi minu jaoks kergem mängida. Sa oled nüüd mänginud rahvamuusikat mitmed aastaid. Millal seal tekkis esimene kord, vajadused peaks tundma nooti ka? See oli paar aastat tagasi küll hakkasin torupilli õppima. Et siis olid ise juurde õppida, siis nootidest. Praegu tuleb taime ja Triin, sina käid ka praegu muusikakoolis ja õpid muusikat ka. Muusikakoolis on, selles suhtes on raskem, ottidestainud õpib ja siis need, kes ei ole näiteks rahvamuusikalaagris käinud, need ei oskagi nagu kuulmise järgi mängida üldse seal rahvamuusikalaagris, nagu on, ainult kuulmise järgi, noh, põhiliselt mõni mõnikord vist isegi on noodist, aga ikkagi põhiliselt on kuulmise järgi. Ja see on nagu minu jaoks on kuulmise järgi kergem mängida. Järelikult on teie repertuaaris nüüd lugusid palju nii Eesti kui teiste rahvaste omasid. Kust te neid mängite? Ma olen mänginud see suvi, mängisin Viljandi folgil vaba lava peal ja on mängingus noorte Mose kantidega ka folgil käisime Saaremaal festivalil mängimas ja Viljandis tantsuklubides slaidina ei olegi nagu rohkem. Ja on ka noortemoose kantidega, mängid siis samuti tantsuklubides, olen. Kodus mängin vanematele vanavanemate pidudel täpselt ahaa, kas nõuavad esinemist või ise võtad pilli kätte ja emale rõõmuks tervituseks või kuidas kunagi mõnikord nõuavad Melchior sutamise. Ahaa. Mina olen mänginud Viljandi folkmuusikafestivali kaks aastat ja olen ka Rootsis mänginud festivalil siis paar korda, aga muidugi seal tantsuklubis. Ja siis olen käinud ka Saaremaal mingil festivalil. Nüüd on aga siin laste vestluse järel kohale saabunud nende õpetajad ja mitte ainult lihtsalt õpetaja pärimusmuusika laagris. Ikka nende laagrite korraldajad. Kõigepealt Ülle Jantson, rahvamuusika, esimese lennu lõpetaja, kahe tütre ema, mitu aastat seda laste ja noorte või ma ei teagi, kuidas seda tuleks nimetada. Laagritele vedanud. Laager ise sai alguse 93. aasta. Võib-olla võiks ütelda maikuust, kui loodi noorte Mose kantide selts ja selle seltsi kaks sellist üritust ongi Viljandi folgifestival ja siis noorte pärimusmuusikalaager. Esimene laager toimus 93. aasta augustis, aga too oli selline. Laager, oli ta ikka, aga see oli nagu siuke koos korraldatud, et sa isegi olid seal abiks rahasid küsimas ja igatpidi, aga siis ma arvan, et 94.-st aastast võtsin nagu selle rahade küsimuse enda peale. Ja arvuliselt aastaid on need kuus või seitse, ma ei oska niimoodi arvutada ka kiiresti. Aga arvuliselt hakkab nüüd märtsi lõpus toimuma 13. laager. Nii et suve ja talilaagritega kokku 13. laager, talvelaagrid hakkasid toimuma 95.-st aastast. Ja kui ja kui nüüd Viljandi kultuurikolledžisse tuli juurde järgmisel aastal uusi õppijaid, uusi üliõpilasi ja kas saab uusi lõpetajaid, siis tuli uusi tegijaid Krista Sildoja. Miks sina siis selle teise laagri tegid nüüd enne pärimusmuusikat festivali, mille poolest see nüüd erineb ja millal see oma tegevust algas? See enne? Festivalilaager on need toimunud kolm aastat. Ja see lihtne vajadus tingis selle tegemise selleks, et neid häid mängijaid oli juba nii palju, aga nad olid juba päris suureks kasvanud ja nad tahtsid juba sellist seltsielu hakata elama niiviisi isekeskis, et kui tali ja suvelaagrites käivad ju väikestest kuni suurte, nii koos, siis vast nad ei tunne ennast nii ühise, sellise ealise kambana et kasvasid nagu kasvasid välja sellest suve- ja talilaagrist ja tahtsid koos käima hakata ja siis me leidsime, et see aeg oleks enne festivali väga hea, et nad elaksid juba kolme päevaga festivali sisse ja harjutaksid palju ja võimalikult palju grupis ja elaksid sellist. Teismelise elu seal laagris tähendab eelkõige ikkagi pillimäng. Ütleme, et enam-vähem ühel tasemel olevat pillimehed, et saaks, kes on juba Nendest laagritest suurema osa oma elust läbi käinud ja oskavad juba väga hästi mängida siis nende jaoks selline laager, kus nad lihtsalt mängivad väga palju koos. Ideed küsima sellele, selles laiendatud koosseisuga laagris, vanad lapsed seal siis üldse käivad ja, ja kes nad on, kust nad tulevad? Vanuse võin ütelda läbi selle, läbi nende erinevate laagrite, kõige noorem on olnud siiamaani kuue aastane, see oli kaks aastat tagasi, nüüd see poiss on juba kahes laagris edasigi käinud, kas ta seal mängib pilli ka traumast hakkas laagris õppima kuuekeelset kannelt, ta õde õpib siin kolledzis rahvamuusikat ja õde võttis lihtsalt venna kaasa. Ja kõige vanem on olnud 64 aastane lõõtsa akordionimängija Pärnust. Kahjuks ei mäleta ta nime, aga valdavalt on ikka muusikakoolide lapsed, ütleme 75 protsenti ja siis ülejäänud on, kes on kuskil eraõpetaja juures ja on ka mõningaid selliseid, kes tulevadki laagrisse, et saada mingi pilli algõpe ja siis hakkavad leiavad endale võimaluse pill muretseda ja siis õpetaja otsivad ja sealt lähebki asi edasi. Kas need nii-öelda klassikalist muusikat õppinud lapsed, kes on muusikakoolis käimas, kas neil oli raske omandada niisugune teine mängustiil ja muidugi täiesti teine muusika? Esimestel aastatel ma ei tea, kas ta just raske neile oli, aga harjumatu oli neile see, et peale sunniti heas mõttes ilma noodita mängu ja oli väga palju selliseid teismelise eas tüdrukuid, pisar tuli silma, kui lugu välja kuulmise järgi kohe ei tulnud. Et hakkas, hakkas nutma, tema ei Osket, anna noot etta. Aga nüüd on nagu nagu teadlikumad need tulijad sinna, et ei ole seda probleemi ei ole enam olnud, et ilma noodita hakkama ei saaks. Ja muidugi õpetama laagrist moodiga raskemaid lugusid, kes juba stiili jagavad ja etet on nii seda kui teist. Aga ma ei ütleks, et see nii väga raske on. Võib-olla Krista teab paremini, tal on viiuliõpilased. Ma küsikski kohe Krista käest juurde, et kas tehtud, et, et mõni ei olegi võimeline mitte kunagi kuulmise järgi mängima õppima? Ma ei usu esmaspäeval olnud ja on lihtsalt see vähemust, võib-olla mõni kardab ja ei julge hakata mängima kuulmise järgi, aga see tuleb ikka ajapikku kõigil välja, kellel musikaalsust on. Aga no mille poolest see hea on, kuulmise järgi mängimine, see on sellepärast ju hea, et nooti ei saa ju kõike kirja panna. Nii et kui kuuled elavat esitust ja väga head esitust, siis sa tahad seda tahes-tahtmata matkida, aga seda kõike ei ole ja noodis kirjas ja nii edasi, nii et muusika saab ilu juurde, kui sa õpid otse elavalt allikalt. Ma arvan, et siin on ka see, et kuulmise järgi mängida saab see lugutükk maad kiiremini selgeks, siis on võimalus kiiremini endapoolset lähenemist asjale juurde panna. Kui moodistopid seal mitu kuud ühte lugu, kuni lõpuni ehitusele kulub pähe, jah, sellel sa peadel kiiresti vahest pähe ka õppinud ja mis võtab jälle lisakoormust midagi. Et nad, mina olen rohkem silmadega, kuulmise järgi on kõrvadega ja, ja see siis eeldab seda, et, et see lugu ja, ja nii nagu rista ütles, heas esituses peaks olema tema peas. Et ta, tal on kohe hea, mida matkida, aga ütleme, et kui on teine võimalus, õpib ainult noodi järgi ja, ja tal ei ole meeles head esitust võib võida, polegi seda kunagi kuulnud. Siis ta õpib. Tegelikult ta ei saagi läheneda sellele loominguliselt, ta teeb tuima tehnilist tööd, ta püüab neid noote kuidagi elustada, teadmata, mis sellest välja võib tulla. Ta teeb sellest oma variandi, mis ei või ei pruugi olla paha, aga see ei pruugigi olla traditsiooni mõistes õige. Need küsimus, kas on olnud ka protestida muusikakooli õpetajatelt, et olete nende lapsed ära rikkunud? Otsest sellist näkku ütlemisprotsess proteste ei ole olnud, aga noh, on läbi õpilaste kõrvu jõudnud, on, ma ei tea, kui tõsiselt saab võtta, et, et on noh, näiteks laagrid on tavaliselt nädal pikad. Ent selle nädalaga suudetakse laste sõrmed väänata, et enam ei ole õiget billi hoiakut, et sa natukene ei tea, mõistusega inimene võtab siin kohe, et see ei ole võimalik, mitte et siis on, ilmselt on algtööde tehtud kehvasti. Ja noh, muidugi on ette heidetud ka no selle selle laagri maksumust peetakse seda väga kalliks, aga siiamaani oleme küsinud lasteaia lastevanemate käest, kellega oleme kohtunud. Ei ole nagu sellest probleemi tehtud, kuna tõesti tullakse sinna noh, kohe tahetakse tulla etena lõng on väga suur, pigem olen siis, te olete sunnitud sulgema oma nimekirja? Jah, vähemasti mingi väike osa võib ikka veel jääd, jääb iga iga aasta välja. Ka nüüd küsin Kristaga, kes on palju suhelnud Põhjamaade teiste rahvamuusikakõrgkoolidega. Et mis sa arvad, millest on tingitud selline noh, ütleks veidi vaenulik hoiak rahvamuusikaõpetusse ja, ja selle niisugusesse tasemeõpetusse Eestis, millest on see tingitud, mis sa arvad? Kui võrrelda Põhjamaadega, siis seal, nii Rootsis kui Soomes on elanud see traditsioon siiamaani välja katkematult inimeste kõrval ja kõik on sellega harjunud. Aga meie inimesed, kes on praegu 40 50 aastased Nemad ei teagi, kuidas on rahvamuusikut muusikat mängitud, kuidas seda peaks mängima, nende jaoks on see võõras, nad on kuulnud sellist teist lähenemist, mis neile ei meeldi ja see nende jaoks võõras ja kui asi on võõras, siis tahes-tahtmata oma parem teen ta maha ja halvustame teda, kui, et ma seda ise veel üldse sellega hakkan tutvuma. Ja üks kogemus siin eelmise aasta lõpus näitas meile õllega, et kui nad sellega tutvuvad, siis nad on sellega väga nõus. Mis kogemus see oli? See oli üks huvitav seminar, oli see Lõuna-Eesti muusikakooli õpetajatele, Lõuna ja Lääne-Eesti muusikakooli õpetajatele rahvamuusika lühikorruses kolme päeva jooksul siis niipalju kui oli võimalik nendele pillimängus stiile õpetada, siis väike loenguline osa juurde, mis oli väga praktiline sellise kuulamise peal. Sest noh, kolmapäevaga mingit väga teoor teoreetilist osa ei suuda, lihtsalt vastavat Tajase jääks õhku vedama aga siis just sellist muusika kuulamist, nii eesti rahvamuusikat kui Kristo siin tegi väga huvitava loengu Põhjamaadest ja mujalt maailmast iirist ja kus on väga tugev rahvamuusika mängutraditsioon olemas. Ja noh, tõesti oli, tegime pärast sellised küsitluslehed, et mis arvamus oli kursustest vajalik või mitte ja siis oli mõnes ankeedis selline vastased, et tuli nagu tagamõttega siia, et teada saada, mis asi see rahvamuusika jutumärkides siis on. Ja siis teisel leheküljel ei pandud, et aitäh, et sain sellele vastase. Ja nii edasi. Nii et kas võiks väita niimoodi, et rahvamuusikaõpetus ühes ühes rahvusriigis on täiesti loomulik nähtus? Ta peab olema muidu ei oleks rahvust olemas, siis mul oleks ka mingi Eesti Ühendriigid või ma ei tea mis iganes, et tegelikult nii ilusaid ja loomulikult sõnad, aga samas kui raske ellu viia, et mingid hoiakud on nii tugevad, et väga raske on rahvamuusika eriala lõpetanud, hakata sisse viima võrdväärsena seda õpetust? Jah, seda on raske sisse viia, sest nõutakse igal pool ja igasuguseid programme ja ja ainepoiss ainekavasid mida iganes ja üks noor tudeng lihtsalt ei jõua sellega hakkama veel saada. Et siin on väga suur töö juba meil lõpetanutel, jagateedrile, kollatsile ja, ja ministeeriumi inimeste väga mõistvalt suhtumisel. Et ehk läheb sasi paremaks. Ja Eesti üldsus või publik tegelikult ei tea sellest ju mitte midagi. On välja kujunenud väga üks ja ühene maitse rahvamuusika suhtes. Et Me peame veel väga palju tegema ära meie laagrid, seda aitavad. Viljandi pärimusmuusika festival aitab teadvustada, et tegelikult on ju meie oma muusika nii väga ilus võrreldes kõigi teiste maade muusikaga ja see tuleb lihtsalt ellu äratada ja mitte jääda pidama selle ühe väikse tahu juurde. Nimelt siis mingisuguse tantsumuusika ja lõõtspilli juurde, et tuleks laiematesse massidesse teadvustada seda ja siis tekib vajadus, et mõni ema mõtleb, et paneks küll oma lapse hoopis rahvamuusikaga tegelema. Nii on ju tegelikult Niilus, nii et läbi positiivse eeskuju läbi millegi väga hea, ilusa, nii nagu siin lapsed. Mis lapsed, nad enam nii väga, noored neiud ja noormees, tahtsin lõbus, et see on hea olemise õpetus, peale selle ta pikka muusikat, Veebeed muusikat ja sellega koos ka mõnusat musitseerimise kõnet. Ja et pärimusmuusikalaagrid on olnud heaks taimelavaks kolleksile, et me oleme saanud siia neid õppijaid, kes juba teavad, mida nad õppida tahavad. Juba tunnevadki rahvamuusika on tegelikult ka nii teooria kui ka praktika poolt. Ei oskagi mõelda, kas kolm, neli on laagri kasvandikud, siis meil on kindlasti. Neid tuleb aina juurde. Rahvamuusika, ilmselt siiski ei ole massikultuurinähtus ja ilmselt kunagise massidesse minna ei saa. Seesama noormees Krister kunagi ütles paar aastat tagasi oma seltskonna kohta, kes tantsuklubis hakkasid oma meelt lahutama skeimas eelkõige vaatlejatena, väga palju aastaid hiljem tantsijatena. Et see on kõrgem klass, on tantsuklubi rahvamuusika aeti kihkol käivad, noh, need on niisugused, see on siuke massikultuuri madalam asi. Aga on see siis nii või teisiti? Igal juhul on väga oluline, et on eestlaste endi hulgas inimesi, kes tunnevad oma rahvamuusikat ja oskavad selle tuua tänasesse päeva. Et ta ikkagi nii paljudele inimestele võiks rõõmu tuua need kümned tuhanded, kes ikka Viljandis suvel käivad, nad käivad ikkagi eelkõige rahvamuusikat kuulamas ja nad kuulavad ka Eesti vanu regilaule, mille mõtestamisega on väga suuri raskusi ja nende laulude tänasesse päeva toomisega, sest traditsioon on pikka aega vait vaikinud sellest kultuuri sügavusest. Me läheme nii pealispiinseks ilmselt muutunud, et nii sügavad tekstid on meile väga rasked nii lauljatele kui ka kuulajatele, kuid ometigi nad on ju olemas ja samuti ka pillilood. Mais tähendakski teilt küsida, aga ma siiski kangesti tahaksin küsida, et millest te näete nüüd rahvamuusika tuleviku Eestimaal, sellel uuel sajandil? Tulevik on, ma, ma olen optimistlik selles mõttes, et tulevik on sellel asjal. Et hakata ikkagi seda tööd ehk siis jätkata seda teed väikestega ja hakata veel väiksematega pihta siis peesti lauldes, regilaule mängides eesti rahvamänge lastega meil siin majas on ju kogu kogemus, et lausa nelja aastased käivad ja laulavad, neil tuleb see väga hästi välja seal muusikaline emakeel. Kui hakata sealt peale nii madalalt peale, siis 10 20 aasta pärast on meil juba palju haritum vastuvõtja ehk kuulajaskond olemas. Ja kas sa arvad, et siis me oleme ka vabamad otsustamaks, mis on see rahvamuusika, et on juba kindlasti toimub teatud muundumisi mõjutamisi siin avatud maailmas ja, ja see muusika võib ka teatud ringkonda ringkondades ollagi popmuusika. Väga lahe, kui ta saaks popmuusikaks ja me ei saa olla siin Eestis väga suletud, et nüüd meie oma ja seda sei segunenud millegiga loomulikult seguneb. Kõige muuga, mis tuleb Euroopast, me peame vähemalt teadma, mis on meie ja väga hea, kui see tegelikult seguneb, ei pea ju jääma muuseumi kaubaks ka olemegi ta peab olema meie elu pärisosa. Kui nad ei jõua Et mitte jääda vaid oma seinte vahele oma murede ja probleemidega korraldasid kolledži rahvamuusika eriala õppejõud päikese ümarlaua. Rahvamuusika õpetamise võimalikkusest Eesti vabariigis. Ümar lõud tõdes, et rahvamuusika kui ühe olulise hariduse osa õpetamise peamiseks takistuseks on tänapäeval välja kujunenud negatiivsed hoiakud. Sellised hoiakud on tingitud erinevatest asjaoludest nagu rahvamuusikatraditsiooni katkemine, muule muusikale suunatud hariduspoliitika prioriteedid, eri aegadel, rahvakultuuri valdkondade keelustamine ning nende asendamine küll Lääne-Euroopa liku või nõukoguliku muusikaõpetusega ja nii edasi. Tänavu möödus viis aastat kultuurikolledži rahvamuusika eriala esimese lennu lõpetamisest. Kolledži rektor Enn tõi esile mõningaid momente, mis välja kujunenud negatiivseid hoiakuid tõrjum on hakanud. Rahvamuusikaga tegelevad eelkõige vastavat muusikaharidust saanud noored. Muusikute asjatundlik toetumine, folkloor sele põhjale rahvamuusika kaudu rahvuslikku identiteeti, peedi tajumine ja teadvustamine. Rahvamuusika kui lohusliku ellusuhtumise tunnetamine ning Viljandi pärimusmuusika festivali populaarsus. Oma seisukohti rahvamuusikaõpetuse kohta tutvustasid Vaike Sarv Eesti keele instituudist Veljo Tormis, Ene Raid haridusministeeriumist, Andres Pung Eesti muusikaakadeemiast. Ando Kiviberg Viljandi pärimusmuusika festivali direktor Ülle Jantson, Anneli Kont, Rahtola Tseelia Roose, rahvamuusikakateedri õppejõud Kolledžis. Peamiseks probleemiks Peeti muusikalise hariduse ühekülgsust, klassikalise muusikakesksust, laste muusikakoolides ning koorimuusikakesksust üldhariduslikes koolides. Selliseid suunitlused on tekitanud mitmeid vastuolusid koolidele ette antavates ainekavades on kindel maht muusikatundides eesti ja teiste rahvaste rahvamuusika ning emakeele tundides rahvaluule käsitlemiseks tulevastele muusikaõpetajatele aga ei õpetata rahvamuusikat vajalikus mahus. Eesti muusikaakadeemias hõlmavad üksikud rahvamuusikaained vaid kaks ainepunkti ehk üks protsent õppekava mahust parimal juhul 13 ainepunkti ehk kaheksa protsenti. Tulevasi emakeeleõpetajaid ei õpetada rahvalaulu laulma nii deklameeritaksegi rahvalaulu või õpitakse vaid neile ainuomase regivärsis rahvalaulu kui vormilisi iseärasusi. Väikeseks leevenduseks võib saada kolledžis esimest aastat kaugõppes folklooriõpetaja eriala sisseseadmine. Kiirem lahendus oleks muusikaõpetajate õpetamise õppekava ülevaatamine kõrgkoolides, kus antud kutset antakse. Veel kord. Tänases saates musitseerisid noored Moose kandid oma õpetajate Ülle Jansoniga, Tuule kanniga Raivo ja Krista Sildojaga ning ott gaasikuga. Kui noortel pärimuslaagrist osavõtjatel on olemas eeskujud eesti rahvamuusika heade esitajatena nende õpetajate näol siis õpetajad, tegelikult ka noored muusikud peavad olema iseendale elavateks eeskujudeks sest ei ole just palju pillimuusikast elavas käibes, aga huviliste hulk suureneb järk-järgult. Tahaksin lõpetada sügavas lootuses ja pidulikult. Kui arusaadavatel põhjustel ei õnnestunud emakeelset muusikaharidust sisse seada nõukogude okupatsiooni ajal millest rääkis ümarlauas lugupeetud rahvamuusika populariseerija Veljo Tormis siis nüüdseks on see ju võimalik. Nii pidas Ando Kiviberg rahvakultuuri, sealhulgas rahvamuusikaõpetust Eesti vabariigi olemasolu üheks loomulikuks õigustuseks.