Austatud kirjandussõbrad. Niisiis alustame teist selle hooaja õhtut pealkirjaga uued lood ja laulud mis koosneb seni publitseerimata teostest, mõned lausa tindimärjad veel aja kokkuhoidmise mõttes. Ma teadvustan Esimese poole alguses ja teise poole alguses järjekorras, kes esinevad esimeses osas, esinevad siis järgmised autorid. Villem Gross, Arvi Siig, Johan Saar. Ma loen katkendi. Pooleliolevast romaanist, millel ei ole praegu veel pealkirjad, ei ole veel pealkirja staadiumis niiütelda. Helgi vajutas äkitselt pead tooma õlale januuksatas. Nutmise alal pole noortel meestel tavaliselt mingeid kogemusi. Nad ei tea, et nutan ennast oletsevale naisele väga magus, et see on hinge kihelust rahuldav looduse kingitus. Kogenud mehed võiduvad sellesse toimingusse vahele segamast, sest nad on näinud, kuidas just niiviisi rahulduse kättevõitmine venib ja teinekord isegi hüsteeritsemiseni jõuab. Mis asi pole aga enam loodusest, vaid inimesest? Noormees kaldudes enda tähtsust üle hindama, satub ärevusse. Mehelikult abstraktse ja piiratud kujutlusvõime tõttu pole tal õrna aimugi, kui paha on olla naisel enne nuttu ja kuja nutu ajal. Rohkem poleks tarvitsenud siin enam midagi teha, ainult vaikida ära oodata. Aga kust võis võtta kogenematu armastaja selleks kannatuse ja elutarkusena Äramuta Usameti aru, unustame selle, jätame nüüd, ma ei suuda olla, kui sa nutad, usun, ma ei ütle enam kunagi nii. Kõik nende kõigi nende banaalsustega ja veel hulganisti korrutatuna sajakama toomas roos. Inimene, kes pidas ennast targaks ja otsustusvõimeliseks meheks. Kui siis ükskord tüki aja pärast nuuksed vaibusid, tundis Vaigestaja uhkustki oma mõjujõust. Kuigi suures elu ookeanis võis ta sarnaneda pesud kutsikaga, kes lahkujale järeleaukudes aimab enda olevat äraajaja. Tasu vahelesegamise eest ei lasknud ennast kaua oodata. Nutust rahunenud naine haaras pehmelt, kuid väga kindlalt ohjadest, mida tal ühel varasemal jalutuskäigul ei lubatud. Puutudagi haaras, kuna tal oli tagatis. Ma ei ütle enam kunagi nii. Sa pead maalt välja pääsema. Loomulikult ma pole ameti sinna igaveseks kavatsenud jääda. Astun rääkinud Soonust ainult head. Vastus ei tulnud kohe, kuid siiski tuli jah, Asta oskab nendega inimestena, nad on ju päris head. No näed siis? Olime nendele jah, nagu laste eest. Ma ei usu, et onu sulle äratlus, kui sa temaga raadil ütleb, küll ma tean. Aga kui küsid võlana, hiljem tasud, paljud lõpetavad niiviisi ka mina võiksin mingil määral aidata. Ei, mis sa nüüd kuma hakkasime, maksaksin olule kõik, mis ta kulutas minu gümnaasiumi peale, kui ma ainult saaksin. Asta ütles, et läksite tülli vaadete pärast. Ma lihtsalt ei usu, et inimeste vaated võiksid olla nii erinevad. Erinevad oleks vähe öelda ümises toomas mingis ebameeldivate mälestuste hõõgumises. Need on vastupidised ja siin mingit kokkulepet ei tule. Ta ütles lõpetamise järel. Meie viimasel otsustaval jutuajamisel toetab mind ainult sel juhul oma vaateid, niidan. Ütlesin selle peale. Aitab, on põhimõtteid, mida ei saa muuta, ostan, müün produktiks. Isegi mitte nii väärtuslikku linnas, nagu seda on kõrgem haridus. Nüüd tagantjärele naisToomale, tollel jutuajamisel, onu, pruunis, nahksed piibust lõhnalas kabinetis. Käituskide algusest lõpuni, nii enesekindlalt ja sirgjooneliselt. See oli tegelikult veidi ebaväärikam toomas lõpupeole ei läinud, sest Hermanni ei olnud Seczpog sobivat ülikonda. Nad jalutasid terve ilusa õhtu raudtee ääres, kus neid keegi ei võinud kuulda ja vaidlesid, nagu ikka ühiskonna arenguülem. Mõlemad olid ajaloos tugevate teadmistega, mõlemad olid vaimustatud Nõukogude Liidu resoluutsetest olemasolust, kuid Euroopa rahvaste segane poliitika paiskas neid prognoosidesse, mis vajasid vastastikuseid korrektiive. Siis ükskord kevadeööhämaruses nõmmele jõudis, ütles seda sisse lasknud naine, et onu ootab teda kabinetis. Selge. Homme on äraseid ja onu, kes armastas varakult tööle minna vaevalt oma hoolealust sel suvel enam näha lootis. Onu istus oma koduses flanell ülikonnas kirjutuslaua taga, rasked pruunid piibud marmorist tuhatoosis puhkamas. Põllumajanduslik ajakirjade kuhi kõrval. Kuna ühistegelase reibas punnpõskne nägu tumedaks lakitud seinakapi taustal tundus allikas kahvatu ja väsinud. Suured heledad kulmudki näisid lonti vajunud enam. Siiski ta õnnitles õepoega päris elavalt lõpetamise puhul ja käskis istuda. Nii see jutt siis algas, onu Leena kirjutab siin mulle 1000, tänu, et aitasin sul kooli ära lõpetada. Sa ütle oma emale, et minul polnud raske ja et ma tahan teid mõlemaid ka edaspidi aidata sirgele välja jõudmisel. Õepoeg, aitäh. Onu tahan ka edaspidi. Ja sina jääd siis juura peale kindlalt pidama? Jah, tehnilistel aladel ma tundsin ära, ma läbi ei lööks. Onu kena, kena juuraga arvad läbilöövat ma päris ei tea ka sulle nõu anda, nüüdsel ajal sigineb pump peale ja kes kuhu saab paljalt kohtade mõttes vaadetest rääkimata. Aga sinu vaated on ju risti vastu sellele, mis meie maa praegu vajab. Õepoeg, kui kuidas on? Ma ei hakanud seda juttu varem ette võtma, ei tahtnud segada õppust. Aga nüüd on viimane aeg. Ma tean, naasklikotei peidan, ütle nüüd ise, kas see sinu poliitika jahtunud nooruse mööduv tuju või kavatsed ka ülikoolis samas vaimus jätkata? Muidugi bussina, seda võid teada. Aga mina kardan ühte asja, siin on Herman või mis ta nimi on? Ülikoolis võib aga asi võtta juba tõsisema hoiaku. Ja siis ma ei tahaks küll sinu hooldaja nahas olla. Poeg, ma saan aru, on kui möödub tuju, lähme julgelt edasi. Kui saaga kavatseb jätkata, siis arvestada seda, et minu toetus langeb ära. Minule ei meeldi see mõttesuund, mina olen nende asjadega tuttav, tean sinust palju paremini, mida rahvale vaja ja kui ettevaatlikult abielu arengut juhtida. Õepoeg Nõukogude liidus tehakse imetegusid ilma mingi ette vaatlikkuseta. Onu, sina ei ole nõukogude liidus käinud? Sina, onu Alfred ei ole ju ka mina kopeerisin sealt 20. aastal ja nägin oma silmaga õe prognoosi, oli siis kui massil lastakse kõrvale heita oma haritlased, siis on riik oma aluse liivale ehitanud. Õepoeg. Seal võib praegu igaüks õppida, kui tahab. Onu, mis asja? Kas te tahetakse välja õpetada nelja aastaga, agronoom tahetakse kätte saada kahe aastaga, see ei ole haritlane. Aga mis ma sinuga vaidlen? Usk on igaühe südameasi. Venelane ei ole looma osanud pidada ja kõige vähem õpita seda kolhoosis. See ei ole minul uskumises, minu eksperdid on Moskvas käinud. See on muidugi hea, et õppisid vene keelt lugema eTrasele seda Hermanni koju tellitud vestjad. Täht-tähelt võtad, sealhulgas nooruse, rumalus või õige ohtlik elusuund. Nii et mis me siis Me hakkame õepoeg? Ma ei tea. Kes peab teadma? Igal juhul, nii nagu meie maal on elu korraldatud, sellega mina ei lepi. Mina ka mitte. Aga elu võib parandada mitmed viis, leiad ehk sinagi mõne targema viisi. Ma olen leidnud. Siis on selleks korraks meie jutt otsas, ma loodan, et mõtled suvel järele. Sel juhul on see uks sulle avatud. Alles siis ütles higine ja läbi moditud noormees, et on põhimõtteid, mida muuta ostan, müün produktiks, isegi mitte nii väärtuslikuima eest, nagu seda on kõrgem haridus. Milline häire küll, milline häiremäe nooruses kaikus? Võib-olla endismees oli see imelik häire. Astoria otsekui varjendi trepist alla. Me läksime aastateks istuma, jäime. Linn, kust me tulime, oli nii hääletult lumine, oli ta taevaski põhjamaa rahulik, helge mida me tahtsime. Võib-olla just seda suminat, milles, kuid trompet üks vastus teeks kõik meile selgeks. Mida me saime sealt noored ja päranisilmsed. Pilgud, mis torgivad naisi, kui kahvliga praadi, saime sealt tarkuse vändata elude filmile ikka ja jälle vaid eneste välist fassaadi. Jään rahule. Paljud ja paljud jäid rahule. Võib-olla sajand meid vajabki üksnes uimas kainestunud uimast, me tuleme, need, kes ei, rahunen arvestav kainus, hakkab neid tegema tuimaks. Teadmata seda, kas häirele lõpp üldse antud, püüan ma mõista, mis häire küll tollal sinkaiku vaikuses lähen. Ja ikka kui pikki üht plaku võib olla häire, sellel nimeks on vaikus. Tulin tuppa, silmad jätsin õue päikse kätte ilma silmadeta. Tuppa tulin uksepakul, komistasin päris pimedana hetke pärast, silmad tulid õuest järele, naerdes peos neid hoidsin päikest triiki täis. Südasuvi sügiseni silmadesse jäi. Meie hulgas viibib külaline Soomest soome kirjanduse ja kultuuritegelane proua Raili kilbi hünninen. Või õieti kumb ta rohkem on soome või eesti kultuuritegelane. Ta on kümnendat korda viimastele aastate jooksul juba Eestis ja on Soomes väga suurt tööd teinud. Eesti kultuuri, eriti eesti kirjanduse tutvustamisel on tõlkinud muide muu muude hulgas Tuglase novellivalimikku ja varsti ilmub seal väike Illimar proua hünnise tõlkes. Täna palume teda tutvustada lühidalt veel mõningatest lahkudes tema tööd eesti kirjanduse tutvustamisel lahedaga. Palun. Lugupeetud kuulajad, Soome on alati jäänud Eestist taha, kui kõne all on olnud kahe väikese teineteisele lähedasemaks kirjanduse tundmine ühel või teisel pool. Eestis on nii-öelda esimesest algusest peale üksik asjalisemalt ja laiemates ringkondades jälgitud Soome Kirjanduse voole kui Soomes vastavaid eesti omi. Paljud soome kirjanduse klassikalised teosed ammustel aegadel saanud kenakese eestikeelse ERÜ seevastu aga ootavad paljud eesti kirjandusklassikud ja hulk täna päevasidki tähelepanu väärivad ilukirjanduslikke teoseid üha soome keelde tõlkimist. Tundub nii, et ka tänapäeval jälgitakse innukamalt Eestis soome kirjandust kui Soomes eesti kirjandust. Ometi on Soome viimastel aastatel veidi parandanud oma seisu meie maade vahelises sõbralikus vaimses võistluses. Soomelavadel Pealt esitatud ka tänapäeva eesti draamasid. Tamsar saare põrgupõhja uus vanapagan ja Friedebert Tuglase novellid on saanud soomekeelse sõnastuse, samuti Monet, praeguse Eesti tähelepandavad proosateosed ajakirjades ja ajalehtedes avaldatud paljude eesti tänaste luuletajate luuletuste Soomendusi ning samuti on aeg-ajalt ilmunud tutvustavaid artikleid. Eeloleval aastal peaks ilmselt oma teoks paljugi seesugust, mis vähendab soome maha jäämist Eestiga võrreldes teineteise kirjanduse tundmise alal. Helsingi linnateatris tuleb lavale Juhan Smuuli Kihnu jonn ja Kansan kultuuri kirjastusel ilmub Paul Kuusbergi Andres lapeteuse juhtum. Ning viimaks ometi käesolevas aasta aprilli alguses ollakse lõpuks niikaugel, et Friedebert Tuglase väike Illimar kõneleb soome keelt. Tuglase suurim romaan ilmub kirjastusühisus Nõmme väljaandel. Tammi kirjastab ka Eesti tänapäeva luule antoloogia, mis samuti saab loodetavasti käesoleval aastal. Valmis. Arvo turbiaanen ja mina oleme Ando ja toimetajad ja koostajad ning loodame, et antoloogia lõplik tõlkijate nimekiri saab õige, tugev ja tihe. Ja nüüd jälle eesti autoreid. Sellises järjekorras Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel ja Herman Sergo. Aas. Keegi siin keegi seal padrikus üksindust lõikab. Kuni heinane hääl meid viimaseks paariks hõikab. Varju jääb, varitseb laas. Jookseme keskele kokku. Aas meie ümber on aassilmus, mis jookseb kokku. Talvise närvetus Soomes katkestab vürstlik ristik. Naeru Me loitsu eest soo poole põgeneb. Rästik. Ritsikad liisku heidavad leebunud nägude kohal. Nii me keskmetsaheina maad üheskoos kodus kohal. Rohtude tõusmedia riismed, Loitva käokannu vaik ja mõned mõnud intiimsed. Mil mõru mürk, juuremaik. Laona mängleb, tuksub, tahan, helkab mustri, killustik, juba ka talveuni kutsub valvsalt ootab sealpool sillutist nõudlikult veel nõidusliku vilet. Puhub tantsitaja küll fakk kiir maol, kuid hoog on üha enam pilet madaldumas üha tõusu piir. Oi kui kaua tantsinud keset linnaplatsil huvilisel suvisel purskab, tahab talve un minna. Üha lahkunu maalt, suliseb purskkaev, vennast Kivibrak, poetab. Lähen, sirutan ta poole peo, kuhu ta siis ninapidi toetab korraks oma külmeneva pea. Ja lühemaks jääb tõmblev keha kirkaks lõpuni vaid mustrimäng. Maal keerdu püha keerdub kera. Sedamööda kuidas valgus läng silub kive, mis on tehtinud jääga. Keegi neile kuuseoksi laob, purskab, tahab talveunne jääda. Ainult muuseas, vereringe tab. Kevadpühad. Kevadpühad kevadpühad, nii need noored-vanad elavadki aasta-aastalt üha vähem nende vahele jääb ühist. Eit üle lume ja loikude laudale otsib pesast kõik varakevadised, munad. Paadiga neid köögis keedavad, värvivad, räägivad mingist liha, ülestõusmise pühist. Lapsed kuulavad, ei mõista Mihkum õhku, juudas jumala pojast jutt kõrvust, kui tuul minema pühib. Oh ja neile omad kevade märgid, märgatud, pikad purikad räästas ja siis äkki ärganud suu, sula. Lähed lumi läheb, vesi, algab lindude rändõhtune, ula ripplapp, sõidurattad ja riistad välja veeretatakse juba head aega, ema, isa igavesti maas, kummuli, uks ammuli, tühjalt järele kajab tuba. Ning jutustab 42. aasta varasuvistest päevadest Usbekistanis kus mõned kuud töötasin, kilpkonn ja imeilusat aprikoosid. Mõne päeva pärast tulin ja tagasi ajas päikseloojangu ajal oma Gimli otse täiel sõidult müdinal meie lõkke äärde ning hüppas sadulast alla. Pika patsiline mustasilmne naerusuine jätemmu. Ümarate põskedega, pisikesed lohud kukla tagant kinniseotult, rätik peas. Kuni ketradini ulatuvad piitsestatud polstaga püksid lühikese seeliku all. Jalas kollasest nahast sandaalid. Nadia töötas kombinaadi kaubalaos. Kaob meie saetud puit läks algul sinna. Seepärast tydruk metsavarumise eest hoolt kandma pandigi, ütlesin. Nadja sai kõigiga hästi läbi, sel õhtul tõi tüdruk sadula külge seotud kotis peale leiva. Kilpkonn on vanausuliste usbekkide püha loom. Teadsime seda ning olime oma patud alati salaja püüdnud teha. Kuidas teie üleõnnetused välja nuhkisid, tahtsime teada, nalja, teab kõik kooplast leiu ning istus tule äärde. Surmal läks tema kimblit kammitsas põlema. Keskele vene keele nii selgeks õpetas, kysisin ikka seesama, kes Mullennaagial imesponi ema ja polegi sind, Usbek. Olen küll isa poolt. Investes Nadia, lähelonni tahab, kild tuleb, purustagud ei maha koorida, Holsteld arvus näha, kuidas. Ah sind laitis Usbekitar. Too hobuse juhatus, ämber vett täis ja aja keema, valetan, sulle. Tegin nagu nad ja käskis. Võtsid ämbri ja Tõnn. Muretsesin metsast tulel uut toitu. Kui vesi keema, läks. Heitist Nadia kilpkonnaämbrisse. Mõne minuti pärast välja võttes langesid kilbid nagu iseendast küljest lahti. Ulatas minule puhastamiseks. Kilpkonna seest leidsin kaks munemata muna. Niisama suured nagu Varysomad. Lit loppis Nadia kaasa toodud jahudest valmistatud taignasse, millega kateloki kaanes sütele pani. Meie surmoliga, kes vahepeal tagasi tulnud kiiruse ämbri tuhaga puhtaks ja panime kilpkonna keema. Sel õhtul oli pere suurem. Ammu mägede taha puhkama heitnud ihalgi lamp kustunud. Ainult meie esisest lõkkest tõusvad tulegileb, lennutasid valguse vihke, mis ümberringi kõrgematele puudele langesid. Muudes okstes vestlevad varjud salapärasteks trollideks metsa haigutama, kurgu sügavaks ja mustaks. Suitsuga üles keerlevad sädemed tõusid kõrgele üle finaarilatvale. Ligustusid. Naljaanne tuli neljas kuiva kütust lõkke Loitis ja pragis. Nadia istus mu kõrval, vaatas tulle ja vaikis. Veetsin temaga. Pärast õhtusööki jäi Nadia ööseks müüa, Vonni arvasid kolhoosiminekuks on aeg juba liiga hiline. Lõime sületäie heinu juurde ja vestlema tüdruk kõndi vahele. Olime päevasest tööst rasvaselt kilp, pist ja munaroast väsinud. Niipea kui pikali heitsime, oli uni jaol. Ärkasin kergest müksust vastu õlga. Maigule hobuseid, sosistas Nadja, lähme vaatama. UneJohmani ja pahur, ajasin end püsti. Väljusime tulease hõõgus veel puude ladvus, kandmisöö, tuul, Sinaarides sahisevad lehti. Üle metsa, võlvus tähel tikandiga must sametonni kõrval puhkasid hobused. Vilks asi lähedal kolhoosi aprikoosipuu on seal viljad juba valmis, hakkas asi mind huvitama, küpsed ja imeilusat. Kas lähteNadja sa oled üle prahi? Andsin talle öise unesegadus on nyyd juba lõplikult andeks. Mööda kitsast rada talutas tüdruk mind kättpidi suure puu krooni alla kus polnud, ei taevatähti iga külm jahedat tuult just nagu telgis. Siin, sosistas naasia. Kuidas siiski kottpimedas käsikaudu? Muretsesin, rumal, sa oled ju mees? Kobamise leidsin puutüve ja püüdsin kätte kuulatada voksteni. Ent ehkki nende välimised oksad peaaegu maale rippusid, oli tüvi ometigi viisile nii kõrgele, kui minu käed võtsid. Üles ronimine polnud võimalik. Kuidas võiduks aprikoosipuu kasvada nii suureks imestasin ja tahtsin teda just seda naljalt küsida. Kui tüdruk hoiatas kihti tulp. Ei, pole jänes, läks mõelda ja sina kardad. Julgustasime arvaverlast tütarlast. Vist jah, nõustus. Nadja sosistas mulle kõrva. Kuidas Pabrikuusidega soosid. Sa hing ise oled sile, oksteta, sosistas tüdruk, osatas mind nagu jonnib, laps tõuseb üles ja juhatas mu tagasionni.