Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sõjaks, aga Isamaa elab, et ta mulle Eesti ning eesti lugu. Tuleme Eesti loos nüüd tagasi Siberi eestlaste juurde mida peavad Siberi eestlased koduks ja kodumaaks, mis on teinud uuest elupaigast kodu, räägib Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kui eestlane Eestimaalt ära läks, kui ta oma kodust ära läks, kas ta hülgas oma kodu jättis kodu maha või lahkus lihtsalt kodust. Väljarändamise aeg oli selline aeg, kus avalikkus, Eesti avalikkus oli võrdlemisi üheselt meelestatud väljarändamise vastu, et me teame küll tsaaririike tegi soodustusi väljarändamiseks riigi idapoolsetesse piirkondadesse. Aga Eesti avalikkus oli meelestatud selle vastu ja üldiselt noh, kui veel 19. sajandi seal kaheksakümnendatel üheksakümnendatel peeti neid inimesi mõnes mõttes nagu reeturiteks, et nad lähevad ära ja jätavad oma kodu maha. Ja kuigi nüüd see suhtumine 20. sajandi alguses hakkas muutuma, et siis tuli ka selline liberaalne positsioon sisse, et et tõesti, et kui elu on viletsad, siis kuskilt mujalt leida paremat. Aga noh, üldiselt oli see suhtumine ikkagi valdavalt negatiivne ja isegi veel näiteks 1914. aastal ilmus veel üks kirjutis, näiteks kus väljer, rändajaid süüdedki süüdistatud mitte ainult kodumaa reetmises, vaid milleski võib-olla veel hullemas kodumaa allakäigus, nimelt sel ajal räägiti palju nii-öelda tõutervishoiust ja ja sellisest eugeenika-st ja ja siis need, kes välja rändavad, need justkui parem seltskond läheb ära, viletsamad jäävad alles ja selle võrra siis Eesti muutubki halvemaks, läheb Eesti käib alla ja siis on nad ka süüdi milleski veel hullemas, nii et kui välja rännata, et see oli tõesti kindlasti neid inimesi, see kõik mõjutas, aga aga tegelikult jah, et kui need inimesed läksid, nad võtsid ju kaasa ikkagi ka pildi sellest, missugune peaks olema see ideaalne kodu. Et nad loomulikult Eestis jäi nagu millestki puudu, Nad läksid otsima seda, midagi, seda muud, aga ega me ei oska kujutada, et endale seda, millel ei ole mingisugust eeskuju kuskilt, et need eeskujud võeti ikkagi Eestist ja ja siis viidi nad nii-öelda sellesse tundmatusse kanti. Ja kui nüüd Siberist rääkida, teadmised Siberist oli tollal ju võrdlemisi kesised. 20. sajandi algusest on veel näiteks selline heade, kuidas need, kes välja rändasid, et siis kui Pihkva tornid hakkasid paistma, siis nemad mõtlesid, et see juba ongi nüüd Irkutski, kuhu nad pidid siis jõudma geograafilised teadmised olid nagu nad olid ja eks see oli suhteliselt soodne pinnas ka sellele sellistele Siberi ideaalmaastik tekkele inimeste peades. Ja neid ideaalmaastikke kindlasti aitas, neljant aitas värvi lisada ka nüüd nende juba parem väljarännanute kirjad Eestisse ja seal kujutati ka üldiselt ikkagi positiivsemalt seda kõike. Ja siis jällegi ajakirjandusest rääkida, seal ilmus selliseid ilkuvaid kirjeldusi nendest nii-öelda Siber ideaalmaastikest, kuidas? Näiteks Kaug-Idast, et kui sinna Randlased välja rändasid, siis et ja ideid ootab seal ees selline meri, mis on kollane meri on kullast kollane ja seal on kõiksuguseid, kalu ja haikalad ja valaskalad ja kui oskad panna ussi konksu otsa, siis saad seal püstirikkaks ja kuidas vähid on seal? Et mitte, siis jah, mitte nii väiksed nagu meil, aga nad on tohutult suured sajaharulised ja need noh, need olid sellised vilkuvad kirjeldused, aga, ja üritasid naeruvääristada seda, et inimesed ei tea üldse, kuhu nad välja rändavad, aga teistpidi jällegi eks ta näitab meile, et missugused olid need soovunelmad, taheti saada ju maaomanikuks või taheti saada siis Kaug-Idas siis kaluriks edukaks. Nii et igal juhul see, vähemalt see siberi siberi kuvand, mis oli 19. sajandi jooksul olnud Eestis valdavalt negatiivne, ta oli ikkagi väljarännumaa või tähendab väljasaatmise maa ja külm koht. Külm igas mõttes küll jah, ja, ja siis aga nyyd jah, kuskil siis jah, 20 sajandi alguses hakkas pilt muutuma, et Siber muutus õnnemaaks ja. Ja sinna sinna tasus minna. Utoopia on need külad, mis nüüd mis eestlased siis asutasid, eks, et siis kindlasti oli see protsess, mida tsaarivõim suunas. Aga mingisugused valikuvõimalused inimestel ikkagi olid, et kui sulle anti valida kas metsadesse, piirkonda või stepipiirkonda, siis üldiselt helistati ikkagi metsast piirkonda ja ja noh, ka need näiteks kui stepipiirkonda eestlased asusid, et seal seal ehitati näiteks siis savist maju, aga eestlased käisid ikkagi toomas ehitus, puud kuskilt väga kaugelt savist maju keegi ehitada ei tahtnud, et ikkagi ikkagi eeskuju võeti kodumaalt. Ja üritati järgida jah, neid, neid praktikaid lihtsalt, mis on tuttavad ja seda võib rääkida mõnes mõttes nagu rituaalsetest praktikatest, et noh, me teame selliseid kohanimesid nagu New York ja New Deelyyanoeba Euroopa ja siin jah, põhjuseks on kindlasti koloniaalperspektiiv, aga, aga seal taga võib näha ka seda, et, et tõesti see tuttav tuleb viia võõrasse keskkonda, et see võõras muutuks ka koduseks kodustamine tähendab ikka mingisugused eeskujud. Kui nüüd vaadata kas või siberis neid eesti asunduste nimesid, et seal on laiemalt üldse Venemaal ja Kaukaasias, et need Estonia ja, ja liivi külasid, mis on siis Liivimaa järgi ja, ja Uuzezdooniaid ja kalokaalsemate kohanimede järgi nagu Antsla ja Karula ja Hiiu ja Sakala Viru või siis ka nüüd rahvusromantilisest pärandist tulevad nimed nagu Vambola ja Koidula ja nurmekunde ja Linda, et need olid. Ja vahel on need lood ka sellega kaasas, et, et miks just selliseid nimesid pandi, eks, et noh, need olid või Kaukaasias Sulevi, eks sellega et see pidi andma jõudu ja tuge selles võõras keskkonnas. Kui nüüd oponüümika juurde juba jõudsime, siis natukene ka sellest, kuidas kohapeal mitte ainult küla Loodusobjekte näiteks, kuidas seal nimetati Kaug-Idas näiteks on üks laht seal liivi küla juures Kushi võikushinny laht vene keeles puhta, aga eesti keelt on ta kohandatud puht. Et nad seal räägivad puhtidest. Ja see, see Kushi puht on seal, siis on hoopiski kuusi puht, ja siis, kui sa küsid, et noh, nagu ma seal küsisin siis, et kust see nimi tuleb ju seal siis kuused kasvasid, eks, et tegelikult mõni kuusk kasvas ka. Kuusk seal kasvab, aga kasvab hoopis vähem kui näiteks kuskil siberi keskpiirkondadest, see on selline, seal on Vahtreid palju eest laialehist. See ei ole nagu tüüpiline Siberi loodus, aga noh, nüüd neid pealsed nimesid ja sealsamas liivi külas näiteks on Baltoni puht ja uustalu puht ja kõrmi puhti Albiuse puht noh, nende eesti talude järgi, et mis seal olid ja mis sinna kaldale jäid ja ja siis said ka kohad nimed. Ja see, kuidas jah, nimed tekivad Siberis näiteks. Sommi asulas näiteks on Orlovka Külaaegsete kuidagi ei tundu nagu eestipärane nimi. Aga siis, kui küsida, et noh, et kes selle, kuidas see nimi tekkis, siis. Ma olen kuulnud mõne käest, et siin oli eestlane Orlov ja selle järgi see nimi siis tuli, eks mõtle, mõtle kuidas tahad või siis, et see Orlov, et tegelikult ta Eestist või tähendab enestati härrasnimi, et tegelikult oli ta uru või urru noh, võis ka soomlane olla, et aga, aga et siis, et niimoodi on see esimese asuka järgi saanud või näiteks kui uus viruküla, mis kui viruküla sealsamas asanduses väikseks jäi ja siis 1914 asutati uus Viru siis sellele pani aluse väidetavalt jällegi üks kärbaku Indrek. Ja seda küla siis kohalikud tunnevad naelt poolt Uus Viru, aga teiselt poolt on tal ka teine nimi on kirbuküla kus seni, mis tuleb, eks, et kas nüüd sellest kärbakust, mis on üsna loogiline kärbakust kirp. Aga siis ma olen kuulnud ka seal lugusid, tegelikult pani sellele külale aluseks mees, kes oli kirpe täis. Et jah, või noh, Jüri Kuldemist näiteks, kes on kuulus mees, kes on Ülem-Suetuki pärimusliku esiisa või patriarh, et tema tema kohta on ka seal lugusid mitmeid, et näiteks Ülem-Suetukis ja ka Ülem-Bulankast. Jah, et noh, üldiselt muidugi, et Ants Ülem-Suetuki okei, alusepanija, aga võib kuulda inimeste käest, et ta tegelikult paniga ülembulankale aluseks nagu ütleme need mingi nii suur tegelane, eks ole, kel kel ei sobi ainult ühte küla osutada, et ikka teeb rohkem ja ja mistahes veel, et noh, et seal Ülem-Suetukis on majaase näiteks siiamaani alles ja maja püsisest mingi 100 aastat umbes ja siis, kui seda enam ei olnud, et siis nüüd on see maja ase, seda näidatakse kõigile, kes tahavad, eks ole, et see on nüüd see koht, kus, kus ta küla alguse sai. Et ütlemata tähtis ja mida veel, võib-olla ütleme sellises strituaalsetest praktikatest, kui rääkida, et mitmetest küladest olen ma kuulnud Siberis seda, kuidas küla sai alguse niimoodi, et löödi teivasmaasse ja siia says meie küla mõtle, kuidas, kuidas on tegemist tegelikult ühe väga sellise universaalse nähtusega. Usundiloolane Mihhaili Aade on sellest palju kirjutanud, kuidas, kuidas toimub paiga korrastamine, kosmostamine, juustust, Te ei vasta kaudu, et ma ütlesin, et neid näiteid me võime ju leida ka need Siberist ja ja tõesti, et see teivas löödi maasse ja ja siis sinna sai meie küla, see Kaug-Idast on niimoodi Siberis mitmel pool olnud selliseid lugusid. No need esivanemate lood veel, Need, kes küladele alguse on pannud, et kohati on nad nimeliselt teada, aga siis kui nimesid ei nimetata, siis noh, igal juhul rõhutatakse nende heroilist sellist võitlust metsiku loodusega. Räägitakse sellest, kuidas selles kohas, kus meie küla oli, oli tohutu mets kunagi, et ja siis näidatakse kände näiteks kuhu nad ütlevad, et viis-kuus meest siin kännu peal saab seista ja ja et, et kui küla asutati, et siis olid nii suured puud, et kaks meest ei saanud ümber kinni hoida. Et need on, rõhutavad nüüd nende esimeste asukate suurt töökust ja tegelikult selle kaudu ka testiasunik, kes seal praegu elavad, et rõhutavad ka ka endi töökust ja ja see pioneerimentaliteet, aga, aga teistpidi ka vastandatakse sellega ennast näiteks kohalikele venelastele, et neid lugusid kuulata seal, et päris palju seal küsinud inimestelt, et missugused on eestlased, missugused venelased, missugused on, ütleme seal teised luteri rahvad näiteks seal ümber elavad. Siis üldiselt ikkagi, et eestluse kui eestlase kõige suurem voorus on ikkagi töökus. Ja siis jah, et lätlased ka soomlased ka mingil määral ka eestlased on ikka veel vingemad ja aga venelased, noh, need nagu jäävad kuskile kõrvale ja siis on vene külad, on lohakad ja mustad ja räpased, et selle kaudu lihtsalt markeeritakse nagu ende, sest etnilisust, et noh, eks identiteet ongi mingi vastandamine ja oma grupitunne tekib ikkagi mingi võõragrupi pinnalt, et sellele vastandamise pinnalt. Kui nüüd võib-olla veel natukene rääkida, sest Siberi toponeemikast, et seal on eestlased, on ise antud nimesid kohtadele, aga aga seal on ka varasemat oponeemikat tõesti, mis on kuidagi ära mugandatud ja siis antud mingi sele asjale soetukist, noh, see on meil üldiselt siin Eestis ka on sellest palju ju räägitud, kuidas, et noh, et eestlased tulid ja seal oli siis mingi soe tukk maas ja siis sellest sai paik endale nime nose. Suetuki on tegelikult mingi turgi päritolunimetus ja see on nüüd noh, see on niimoodi mugandatud, aga selles samas kandis on näiteks oja jõgi Ongi kannab nimeoja ja selline selline jõgi siis on Sushi linn näiteks mida eestlased nimetavad sussilinnaks ja siis suss on jalanõu ja siis, et tegelikult on siin ikkagi eestlased olnud ka niimoodi varem. Bulan näiteks Bulanca, eks ole, see on ju, mõni on öelnud, et jah, et, et no üks lugu oligi jahtudes lõi teiba maha ja ütles selle koha andis nimeks on ees, et pula on sellepärast et siin oli üks suur puula Et kohanimesid kohanimede kaudu püütakse siis seda uut kodumaad nagu armsamaks või lähedasemaks teha. Ja, ja, ja anda sellele ka selline noh, nagu võib-olla sest endale nagu sellele paiga loole sügavam sisu ja oma kultuuri kaudu ja no mis on võib-olla hästi huvitav lugu veel Ülem-Suetukis ma olen kuulnud näiteks just need, mis, mis ulatab nagu kaugemale minema minevikku tagasi. Me teame kõik siin Eestis seda soome-ugri teooriat, tähendab, et eestlased on pärit kuskilt idast ja algkodu on võib-olla Siberis kaugemal. Et selle teooria juurutamine Eestis algas juba kindlasti 19. sajandi keskpaiku, natuke hiljem oli juba kodule, õpikutes oli sellest juttu, kuidas soomlased ja eestlased ja nende algkodu on kuskil Volga kallastel võib-olla veel kaugemal ida pool. Aga Ülem-Suetukis olen ma kuulnud näiteks sellist huvitavat teooriat, et et eestlased on siin asunud juba mäletamatutest aegadest peale ja sealt tulebki see, et et siin on, soetuksin oja jõgi siin on sussi asule. Need nimed on andnud eestlased juba väga ammu, sest meie juured ongi siin. Nad on kuulnud seda teooriat ja sain ka tegelikult kätte, kust see teooria külla jõudis, et omale hel etnoloog Igor Tõnurist, kes seal välitöid tegema siis rääkis neile seal sellest soome-ugriteooriast ja sellest on tehtud selline selline legi dimeeriv lugu Enda asunduse kohta. Siis me peame mõtlema sellele, et seal on tõesti nüüd venelastega olnud konflikte, mitmel puhul on räägitud, kuidas venelased on eestlasi meile ette heitnud, et te olete tulnukad, minge nüüd koju tagasi, aga meil on nüüd võimalus öelda, et, et me oleme siin alati olnud. Et sellised lood, noh jällegi, eks me võime ju paralleel ka otsida, ütlesin, et kasvõi, kes omal ajal baltisakslased otsisid ju eestistest ürgsid selliseid germaani uurija ja sakslased Ani Poola aladelt seda otsima, et ikka legitimeerida oma seda lugu. Mis siis Eestist kaasa võeti, võeti mõned olulisemad materiaalsed esemed ja siis võeti tegelikult palju seda vaimset mis seda kodumõtet koduma mõtet edasi, mis aitas seda hoida. Jah, ja võib-olla jah, et see, see vaimne pärand ongi paremini säilinud läbi nüüd 100 150 aasta, kui nüüd see materiaalne pool, et et materiaalne elu ikkagi, noh, seal tuleb see kliimamängu ja seal tuleb kohalikud laenud, mängud, et tõesti ka materiaalse poole pealt ikkagi eestlased säilitasid üsna kaua oma sellist sellist vana. Et kui näiteks August Nigol rändas mööda Siberi-Eesti asundusi seal 1910. ja seitsmeteistkümnenda aasta vahel, siis ta kirjutab sellest, kuidas nendes Siberi asunduste siis ei ole mingit märki, ehkki sellest, et see ei ole Eestis, et noh, et see on, see on kõik on täpselt nii nagu Eestis ja selliseid kirjeldusi on päris mitmeid mitte ainult nii koolist, et, et asjad säilivad isegi veel näiteks neljakümnendad. Aastate algusest on üks, kuskilt lugesin just küüditati, kes oli sattunud ka kanti, kus oli siis eestlasi Vambola küla lähedal, kui ta oli Vambola külas käinud, et siis tema veel ütleb, et et noh, et kõik on nii nagu eestiseks, majad ka veel sellised, eks nad tänapäeval kindlasti enam ei ole, et nüüd tänapäeva arhitektuur on seal ikkagi juba päris kindlasti kohal kui venepärane näiteks setu külades, seal on setu külasid Siberis, seal olen näinud veel sellist vana arhitektuuri, mis on säilinud, aga aga üldiselt noh, tänapäeva külades seda enam ei ole, et et see materjal reaalne pool ikkagi aja jooksul muutub. Aga, aga pärimus noh, ütleme laulud näiteks ja, ja üldse suuline lood ja rahvaluule lühivormide usundilised jutud, et seda, seda on need inimesed nüüd kandnud tänasesse päeva välja niimoodi, et lood mida Eestist enam koguda ei saa, et seda saab sealt ja see on jällegi üks universaalne nähtus, et väljarändajad, kui nad elavad isoleeritult suhteliselt, siis nad üritavad säilitada seda vaimset poolt. Saksa ökoloogid nimetavad seda konservida avamiseks lähevad oma sil, ees või kuskil, noh, ütleme seal Transilvaania Saksa küladesse ja sealt saavad siis kätte nüüd ütleme sellist ürgset saksa tuuma. Noh jah, kuivõrd et sealt on need jah, see vaimne pool on hästi säilinud. Traditsioonid kui kaua traditsioone elus hoiti mingite tähtpäevade puhul näiteks. Kalendri tähtpäevadest rääkida siis näiteks jõulude tähistamist on seal nüüd olnud meie siin traditsiooniliselt peamiselt uue kalendri järgi, aga seal peetakse seda üldiselt uue kalendri järgi, aga siis jällegi selleks on kohalik mõju, et, et see vana kalendri jõulud, et need on ka olulised ja siis tekibki selline pikk kahenädalane jõulude periood. No kunagi üks, üks vana naine seal arutles, et see puudutas nüüd ka muid tähtpäevi, aga just, et et näed, meie siin oleme harjunud pidama seda vana kalendri järgi, aga et Nemad heidavad meile ette, et me teeme pattu, kui me nüüd teeme tööd näiteks mingisugustel tähtsatel päevadel, et siis noh, siis me peame neid ka, et siis siis ei ole mingit patu tegemist, et peame, peame need kõik pühad ära. Jõulud on muidugi hästi tähtsad ja jõulutoidud on üldiselt ikkagi ka sellised nagu meil siin Eestis ikkagi verivorstid ja hapukapsad ja ja isegi nüüd jõulukuused näiteks, et ega see jõulukuusetava siin Eestis ju ka ei ole väga vana, et tegelikult ju 19. sajandi keskpaigas Eestis ei olnud sellist kommet nii väga palju, et aga aga juba 20. sajandi alguses kindlasti olid ja, ja ka nendes Siberi eesti külades üldiselt on ikkagi jõulukuused ja kui piirkonnas näiteks ei kasva kuuski, et siis tuuaksegi männid tuppa või siis ka isegi isegi lehtpuud on toodud lihtsalt ja kaunistatud siis ära. Ja eheteks on olnud kompvekid sinna külge riputatud nii nagu Eestiski varem ja et see on üsna sarnane. Ja siis teine tähtis kalendri tähtpäev on ju jaanipäev, et see on nagu eriti oluline selline noh, ütleme kodupaiga tähtpäev, kus tulevad siis jaanipäevaks, kui inimesed ka need, kes külas ei ela kas siis kuskilt rajoonikeskustest või kaugematest linnadest ja ja ka Eestist, et jällegi, kui need näiteks Ülem-Suetukis rääkida, et see on selline muster Eesti küla, eks ole, kus on Eesti kooliharidus ja ja siis on palju valgustatud ka, et mis seal, mis seal on olnud nüüd. Ja, ja ta on selles mõttes muidugi erandlik küla, et seal on kõik põlvkonnad tõesti tänase päevani ju eestikeelsed. Et kui mõnedes külades tõesti ainult kõige vanem põlvkond räägib eesti keelt ja siis noh, kohati on ka niimoodi, et tõesti vanaema ei saa rääkida oma lapselapsega, sellepärast et vanaema ei oska korralikult vene keelt ja lapselaps, kes tuleb ainult kas siis nädalavahetusel või suveks ei oska eesti keelt ja siis nad niimoodi kuidagi pursivad, et aga jah, et jaanipäevaks siis tullakse kokku tõesti ka Eestist ja ma olen ise olnud seal näiteks soetu Suetuki jaanitulel ja siis oli tõesti selline, kes oli tulnud ja kutskist kohale, kes oli tulnud Eestist, oli väga palju inimesi tulnud ja siis ümberkaudsetest Rajooni keskustest. Seal peeti seda jaanituld küll nüüd uue kalendri järgi siis kuuendal, seitsmendal juulil, kui juba natuke oli sellest juttu, et et Eestist on tuldud sinna, et need on tegelikult ju need inimesed, kes on pärit Ülem-Suetuki külast ja siis nõukogude ajal kolinud Eestisse. Juured on tugevad ikkagi seal Siberis ja siis nad jaanipäeval tavaliselt käiakse. Ja tavaliselt peetakse ka näiteks külade aastapäev just jaani jaanipäeval, et siis noh, siis tuleb nagu rahvas kokkuaegsetega ju keegi mingit täpset kuupäeva kuskil dokumentidest välja ei otsi, aga jaanipäev, et siis siis me tähistame. Nii nagu Eestiski väga sageli Kui me keele juurde juba jõudsime, siis praegu elab siis Ülem-Suetukis eestlasi, kes räägivad ka omavahel eesti keeles. Ülem-Suetuki on nüüd jah, selles mõttes selline suhteliselt erandlik küla ja seal räägitakse põhjaeesti murret. Üks teine samasugune küla, kus nüüd ka kõik põlvkonnad üldiselt veel räägivad Omski oblastis, üks lilli küla selline jällegi võrumurdeline küla, nii et ta on hästi armas kuulata seda seda venelast laenulist ja kerge vene aktsendiga ja arhaismidega eesti keelt võru murret, just et see on see, et, et see on nüüd ka jah, selline külaga. Kuidas siis omal ajal mindi, et kas Kunsiit inimesed läksid, siis nad läksid kambakesi ja jõudsid sinna Siberisse ja olid sellesama kambaga koos või ma mõtlen, et kui põhjaeestlane läks Siberisse ja sattus seal kokku lõunaeestlasega, et mis keelt nad seal siis rääkima hakkasid? On niimoodi, et, et üldiselt need küllalt et vabatahtlike väljarändajate külad, et need ikkagi juba kubermangu piirid olid ju ka, eks ole, see väljarändamine toimuski eraldi ja siis need külad kasutati enamvähem enamasti ikkagi eraldi, nii et tänu sellele see murre nüüd on hästi säilinud. Aga muidugi aegade jooksul on ikkagi toimunud ka migratsiooni ühest külast teise näiteks etnopoliekülan Omski oblastis, eks. Tegelikult saksa küla Luumenfelt tõlgitud siis Napoli, eks ju, seal on üks nurk, kui on, siis Eesti nurk või eesti tänav seal on noh, üldiselt on nagu põhjaeesti keel, aga sinna on tulnud ka näiteks sealt haru tagant justelt lilli küla ja ja stanca kandist on tulnud inimesi sinna elama ja siis noh pikapeale hakkanud ka muidugi seda põhjaeesti keelt rääkima näiteks pool ja see oligi see kohaliku eesti folklooriansambel oli väga aktiivne. Selle ansambli juht oli just seal toru tagant üks, üks võrumurdeline naine. Noh, mida nüüd ka sotsiolongi lingvistid ju on nagu üldistanud, et keeleline heterogeensest tegelikult säilitab oma emakeelt paremini, et kui seal on ju teada, Siberis olid ju need luterlaste külad, eks kui seal oli eesti keel, soome keel, läti keel üldiselt osatuks teise keeli. Ja siis nad muidugi laenasid seal üht-teist, aga, aga üldiselt need keeled säilisid palju paremini kui hilisemal ajal, noh siis kui juba kolhoosid tulid ja siis või Vene keel sai nüüd põhiliseks suhtlemiskeeleks. Et siis hakati ka nüüd oma keelt unustama, aga kui on jah, niimoodi selline selline heterogeenne keelekeskkond, kus ükski keel ei domineeri, et siis on seda oma keelt lihtsam säilitada. Ja on täiesti võimalik, et mõned eestlased elasid niimoodi Siberis aastakümneid, et nad vene keelt näiteks ei õppinudki. Süü mitte päris rääkivaid. Rääkija olendada täitsa alguses olin üllatunud sellest, aga pärast juba harjusin ära, et tõesti, seal on niimoodi, et mehed on üldiselt noh, nad on sõjaväes käinud ja siis käivad ka juba varasemal ajal ikkagi linnadesse asju ajamas ja ametnikega suhtlema, sealt aga aga naised, kes on loomadega, noh, et ikkagi ikkagi see paikne elu. Et see on nüüd lainetavat kodus toimetatud, tõesti ei anna. Näiteks üks selline külas ülembulanca ligidal on üks motorski külad, on üks kasakaküla, kuhu nüüd Ülem-Bulankast ära kolinud, suurem osa eestlasi, sest Ülem-Bulankast millalgi kuulutati Venemaal suur osa külasid, nii-öelda Pähe perspektiivikad, eks sealt kadus infrastruktuur ära. Noh, seal on ka nii, et Ülem-Bulankast ei ole kooli, ei ole kauplust ja siis on noh, paljudki lapsed ja, ja muidu ka mugavam ikkagi sinna Motorsis ja see on tõesti palju neid Bulanca inimesi isegi seal ei ole nüüd tõesti vanad naised ei ole ära õppinud. Ja siis, kui ühe sellise naisega ma kunagi just seal õue peal juttu ajasime, ilus ilm oli Jens rajoonide lumised tipud paistsid ilusti ära sinna õue peal ja küsisin talt, et kas ta rajoonides käinud kuidagi kohkus, et ei ole, ei ole. Kus ma siin olen saanud, eks, et et see ei ole kaugel, aga, aga jah, ei käida ja ja taiga näiteks ka siberi seostub taigaga ja taiga ei ole nendest eesti küladest seal Ülem-Suetukis Ülem-Bulankast ju noh, väga kaugele mingi sadakond kilomeetrit ja mehed käivad seal sügiseti näiteks seedripähkleid korjamas. Et see on selline hooajatöö. Aga jällegi meeste töö ja ja naised ei ole käinud jälle selle naise käest, kui ma küsisin, kas toigas on käinud ei tema ega see ei ole kunagi käinud. Et inimesed on suhteliselt ikkagi paiksed olnud. Ja sealt siis keel ja kui nüüd noh veel Siberi eestlaste keelest rääkida natukene selle ühelt poolt arhismid, mis läksivad ja tulivad, et see on nüüd hästi tavaline ikkagi. Ja, ja mõned laenud mis on tulnud, et vene keelest põllumajandusterminoloogiat näiteks on tulnud tomatid on seal üldiselt pommidorid, tähendab, ei, see on hästi ära mugandatud, on need sõnad, et meie siin, kui me kasutame mingit muud, et siis me üritame ka hääldust laenata, aga nemad ikkagi räägivad nii, nagu vanad eestlased ja pommid olid ja siis on näiteks arbused. Et kui siberis saab kasvatada arbuus ja suvel väga hästi, sest seal on soojad suved ja siis kasvatatakse ja, ja siis aga jah, need arbused, jah, ja siis noh melonid näiteks Tõnnid, tõnia selle tunnid. Ja noh, neid neid jah, selliseid selliseid laene sõnu on nüüd hulgaliselt ja kohati on nad ka tõesti mõnest teisest keelest. Anu Korb on näiteks uurimisest Rusco keelekasutust, ka seal on nüüd tõesti palju soome laene ja, ja siis on, sest noh, ei saa öelda, et nüüd segakeeled, küllap ta on ikka eesti keel, eesti keele struktuur, aga seal on palju laene. Meestest ja naistest oli juttu siis pere ja ja mehe ja naise roll perekonnas. See arusaamine võeti ikka siit Eestist kaasa või või muutusse siberis kuidagi. Kindlasti võeti jah, loomulikult võeti, aga, aga seal on nüüd sellest on võib-olla rohkem ka kinni hoitud seal kui meil, et seal on nagu need mehe ja naise rollid on seal kuidagi selgemini paigas ja, ja traditsioonilised, noh, nii nagu nad võib-olla on ka tõesti varem olnud, et et naised on ikkagi jah, loomadega ja, ja mehed siis põld ja noh, ütleme, kauplemine ja kõik see, et sellised asjad küll. Aga noh, üks eripära näiteks, et kui, kui tuli sõda. Et neljakümnendatel ju oli toimunud põgenenud etnilised puhastused, et Stalini ajal, kuidas mehed viidi ära küladest ja paljudes külades räägitakse sellest, kuidas tõesti, et noh, kõik elujõulised mehed viidi, viidi auto, sõitis ette, mehed viidi ära ja siis hiljem saadi teada, kus nad siis maha lasti, näiteks kui üldse saadi teada. Ja siis tuli sõda peale, siis võeti veel need, kes sellest üle olid jäänud, võeti veel sõtta, nii et külaelu jäi naiste kanda ja need lood tähendab just need needsamad naised, kellega ma nüüd olen ka seal rääkinud, on meenutanud, et kuidas nad pidid siis traktorit traktoriga sõitma ja kuidas nad Kaug-Ida seal külades, kuidas nad siis kalakest püüdmas paatidega käisid naised skaalal ja ja seda, et pidi pidin mehe töid tegema ka päris palju, aga noh, üldiselt ikkagi noh, rollid on jah, et ikka ikka sellised konservatiivsed, et noh, et kui mehed käivad pikkade juustega, seda ei peeta heaks tooniks. Et aga seda, seda võib siin Eestis ka veel kohatu ju küll, et mis selles mõttes nagu ei erine väga palju, aga näiteks üks asi, mida võib-olla on saadud ikkagi nüüd sellest kohapealsest keskkonnast. Et need peresuhted on võib-olla olulisemad kui tänapäeva Eestis, et ja näiteks mu enda kogemus, et kui ma olen käinud Siberi külades, siis sageli küsitakse, et kelle sugulane mõlema, kelle poeg ma olen, et kui me sinna külla jõuan, et siis võõras inimene, miks ta peaks tulema siia, et jõuda siis kellegi sugulane. Ja siis, isegi kui me käisime seal grupi ka, et meid oli neli inimest olid siis kolm naisfolkloristide Tartust ja siis mina. Ja automaatselt tehti meist perekond, see oli mitmes külas niimoodi pandi, pandi ilusti, et tema on mees, tema naine ja need on lapsed. Ja neid ei huvitanud ka see, et need lapsed, lapsed võisid olla minust vanemad. Rekondlikus jah, ja tegelikult see, et peresuhted jah, et need on need tähtsad ka nende hulgas, kes on tulnud Siberist ära Eestisse. Ja ma olen ka nendega siin Eestis intervjuusid teinud ja see on neid natukene ehmatanud. Jah, et meil siin need, need peresuhted nii olulised ei, ei ole. Pere ja kodu on see, mille ümber Siberi eestlase elu käis. Jah ja eks see lisamõõde tuleb võib-olla ka sellest juurde, et see küla oli nende jaoks justkui kandis neid funktsioone, mida meil võib olla kannab kogu ühiskond või kogu riik, eks, et nii nagu üks naine kunagi ütles, et see Bulani küla, kust ta pärit on, see oligi tema jaoks Eesti riik, et noh, see, see väljaspool seda on juba teised võõrkeelsed ja, ja see kokkuhoidmine tuleb sealtkaudu võib-olla olulisem jah, et küla tasandil küla on olnud tõesti hästi tähtis ja seal isegi tehakse nagu vahet. Jällegi kummaline tähendab, räägitakse eesti ajast. Et kunagi oli seal eesti aeg külades, et noh, mis see siis tähendab, eks, aga see oli, see oli see aeg, kui oli veel küla, omavalitsus tuleb enne kolhooside aega. Et see oli nüüd see aeg, et see või teine asi juhtus Eesti ajal näiteks noh, et see, ega need inimesed, kui nad Eestist väljarändest nendele Eesti vabariigi kogemus täiesti puudub. Aga nendel on ka oma Eesti aega olnud. Ja külades selline õla tunne, noh näiteks, kuidas seal omal ajal näiteks salaviinaajamise puskariajamise vastu võideldi, et siis näiteks seal ka oli üks abiõpetaja Nebokat, Janne pakat, kes seal tegutsemisest sinski piirkonnas ja siis kuidas tema üritas seal sellega võidelda selle viinaajamisega, aga kõik andsid massiliselt valetunnistusi, et ei midagi sellist. Ja just see viinaajamine jah, et kuidas seal hiljem ka, kuidas miilitsad on üritanud seda välja juurida, aga sellest ei tule midagi välja ja ja seal, kuidas üks küla miilits aeti ka niimoodi minema, sealt külast lihtsalt tõesti ta elu nii võimatuks selle, et. Seal noh, üht ühtpidi selline solidaarsus, aga sellega võib-olla seoses tekib küsimus, et noh, et kurjategijaid on ju ikka külades, kuidas nendega ümber käiakse ja siis sellest on küll räägitud jah, et kuidas need, kes need ühiselu reegleid järginud, need aeti külast minema. Et selline Moody, Nostra kism tõesti aeti nad minema siis kui ma olen ka küsinud, mis neist edasi sai, et kas nad on kunagi tagasi tulnud? Ei, ei ole näinud, et, et selliseid juhtumeid on palju olnud. Sõnaseletus, enne kui kuulame tänase saate arhiivi, lõikub Ostrakism ehk killu. Kohus seati Ateenast sisse pool sajandit enne Kristust rahva võimu tugevdamiseks. Rahvakoosolekul otsustati, kes on demokraatiavastased ja need saadeti Ateenast välja. Vikerraadio arhiivist leidsin intervjuu, mis tõendab teadvustada doktor Aivar Jürgensoni jutu koha pealt Ülem-Suetukis. Mari ploom on rääkinud 1990. aastal Siberlaste eesti keelest ja sellest, kas ja kui palju siberi kodust kaugemale ära käidi. Enne kui olime nooreks, siis meid õpetati jäise, kuulasime ka, kui ühtegi uulid seal käisime. Henn oli meil rahvast palju, meil oli väga suur ilus küla. Siiski nüüdki on ilus küla veel, puud on igal pool, aken tal ei tea, kas teistes külades on, on küll ka, võib-olla ma mõtlen, aga mina ei ole kaugemale Abagandist käinud. Kas õli kanti olen, ma käin ahtaraki, seal on käinud. Ja vaat siiakanti olen käinud ka sinna tuba taha, sinna olen käinud. Avad Eestis, mai oli käinud Siberis, siin olen ma sündinud, siin olen ma kasvanud ja neil oli Eesti, siin olime omade karna oma leivamajal küpsetasid iiad, leivad küpsetasid mõttes kõrged oli ta minu mini ja ema oli leivategija siin mitu eluaastad ja siis oli üks teine viielsin ja see läks minekut ja siis üks suri ära ja. No ja tegid väga head leiva, ilusat leivad olid tikk, jah, väsinud oma veski oli. Nüüd ei ole midagi, ei ole enam oma leivategemisi garades rajoonis tuvastasime lei, mille tuuesson, pehme leib, mille tuvasson kõva ilma kergitab Mata. Ei oska nokka teha, oskate teha, või meie oskame leiba teha, kas lapselastele ka edasi on antud see oskus? On oskavad neil vanem tütar mitmed korrad, nüüd oleme trehvanud temaga pirukaid, ess ainis, käid ja mis tähendab räppama, vot räppimine, tiime, lei küpsetusi, kõigi sugusid. Ahah, see on jama, seal trepid tuleb räppama ja nüüd me oleme juba nibu venelasega pool harjunud pool vene pool eesti aed, küpsedused, eks need vene sõnad tulevad sisse kada neli viitsimine, nii et teil on Vorokon kohu, kohupiim ja vot närvidki eestlasigi tuli meile Saaremaalt üks kivisuva Mart oli tema ütles, et teie viijate siin Voroga, meie jääme teda kohupiimaga. Kui saiti, eks ei, küpsetaks missi temast mõtlen madin, Sangisa, mis need on? Nii palju, kui Heidi Tammar Bloomi Mannu jutust aru sai, olid Sangised, kohupiima Korbid Aivar Jürgensoni ka, kohtume nädala pärast uuesti. Eesti looarhiivis on juba ees hulk saateid Siberi eestlastest ja tehtud on ka telesaade eesti lood Siberi eestlastest. Need kõik leiate internetist üles Eesti loo kodulehe abiga vikerraadiopunkt eesti lugu KE või Eesti lugude saate Facebooki lehelt. Kõike head.