Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal, aga Isamaa väidab, et ta mulle Eesti ning eesti lugu. Tere. Kuidas Siberi eestlastest said Hyberlased, kes ikka eestlasteks jäid, räägib teadusdoktor Aivar Jürgenson uues Eesti loos. Mina olen saatejuht Piret Kriivan, kes on saarlane ja kuidas Siberi eestlased muutusid koos siberi ja teiste Siberlastega. Missugused olid Siberi eestlaste suhted ja kontaktid Eestiga ja mahajäänud sugulastega sellest Aivar Jürgenson alustabki. Eesti asundusi oli Siberis muidugi mitmel pool, eks, et tuli seal Uuralist peale kuni Kaug-Ida nii välja, aga, aga igal juhul see kogu see Siber oli, oli kauge Eestist, tähendab, seal oli ikkagi tuhandeid kilomeetreid, et kui näiteks peipsitagused eesti külad, need seal tõesti oli, siis looduslik takistus, aga ei olnud ju siin mitte Nendes kilomeetritest juttu ja nende Peipsi-taguste külade suhted Eestiga olid igal juhul pilkad ja aga palju vilkamat kui nüüd Siberi omad ja sealt käidi kaubaretkedel ja, ja naisevõturetkedel näiteks on päris huvitav teema, tähendab, et kuidas ajalehtedes, mis 19. sajandi lõpul, et siis kuidas nendest asundustest tulid sellised kosjakuulutused, et olen selline mees, mul on nii palju vara, eks ole, aga nüüd on naist vaja ja siis neid, neid on päris palju ja seda on ka Siberist, tõesti. Käidi ka Siberis, näiteks käidi kosjaretkedel Eestis aga igal juhul see, et oli Siber tunduvalt kaugemal ja siis oli see otsene suhtlemine natukene vähesem. Kuidas suheldi Eestiga ajalehed tähendab, ajalehed käisid ja, ja kuidas neid lehti telliti Eesti osundustesse ja kuidas neid ka saadeti, näiteks? Noh, on teada, kuidas Sangaste krahv von Berg, kelle hulk talupoegi oli Siberisse välja rännanud see, seda kirjavahetust on arhiivis päris palju, tähendab, kuidas seda endiste talupoegadega suhtles ja kuidas ta kuidas tal laskis saata endale näiteks siberi taimede seemneid palus meid saatest botaaniline huvi, oli tal teada ja, ja kuidas ta siis saatis ka nendel kirjandust ja kuidas ta saatis ajaleht Nendele ja kui me vaatame nüüd, et missugused ajalehed, et nendesse Eesti küladesse Siberis käisid, et Sakala Postimees uus aeg, Olevik valgus, Eesti Postimees ristirahva pühapäevaleht Peterburi teataja, no mis oli ka tegelikult hästi oluline ajaleht tol ajal Tallinna Teataja, Tallinn uudised, virulane ja nii edasi, neid ajalehti oli tegelikult põhimõtteliselt see, mis meil Eestis ilmus, jõudis ka nendesse Siberi eesti küladesse ja ja 20. sajandi alguses Üheksateistkümnes lõpus tegelikult ja 20. alguses oli suuremates lehtedes olid rubriigid asundustest olid siis sellised omaette rubriik, kus valgustati nüüd elu erinevates Venemaal asuvates Eesti asunduste päris palju, tuliselt Siberist, et materjali seal oli kirjasaatjaid ja kaastöölisi, noh, need köster-kooli õpetajad sageli, aga noh, mitmeid teisigi ja näiteks ülembulanca ja, ja ülem soetu, mis on mõnes mõttes nagu selline külade paar, et on neil omavahelist kanagitkumist olnud ja kohati kitkuma seda kana siis Eesti aja ajakirjanduses. Et hästi põnev üldse Suetuki ja Bulani nagu omavahelised suhted, et see on nagu täitsa täitsa huvitav, tähendab, kuidas nad tögavad 11 erinevat keelekasutuse põhjal ja siis kuidas nad noh, riietus näiteks ka, et poisid käivad teise külapeol ja siis noh, et mis sul seljas on? Üks üks Suetuki naine, rääkis, ta oli nüüd üle 80, aga siis noores põlves, kuidas jaanipoisid, käisid külas, no üldiselt ikkagi alustatakse seda teist küla, aga no tema rääkis sellest, kuidas nad tulid Bulani poisid ja uhked laki, Nad olid jalas, aga meie poistel olid kõigil presendist kingad ja otsad lahti ja küll nad siis Bulani omad naersid meid ja ja selliseid külade paare on küll Siberis hulgad Kaug-Idas oli Liivi küla ja Linda niimoodi ja siis taru taga oli näiteks need Lõuna-Eesti külatest tonka ja tilli küla. Et noh, see on omaette teema, aga siis, et et need ajalehed, kuidas nad siis käisid ja, ja tõesti, Eestis oli ülevaade sellest, mis nendes asundustest toimus. Ilmselt üsna hea just tänu nendele artiklitele ja ja sugugi mitte ainult külade nagu klantspilti, nagu ei esitatud seal, vaid ka varjuküljed toodi ilusti välja ajakirjandusega hiljem muidugi kui nüüd Eesti iseseisvus, siis kadus Eesti ajalehtede tellimise võimaluse ära ja kui Venemaal ilmus ka eestikeelseid ajalehti, siis seal keskenduti juba klassivõitlusele ja see rahvuslik aspekt ei ikka päris tagaplaanile. Veel jah, tsaariajal, et näiteks ühest mehest nimega Bernhard Linde võib-olla mõne sõnaga, et eksmees, kes Järvakandist pärit Eestist ja siis, kuidas ta 20. sajandi sel esimese kümnendil puhul, kuidas ja, ja siis seal enne kodusõda just, et kuidas ta Siberist oli. Kõigepealt olite Samaaras Eesti kohaliku Eesti seltsi esimees ja hiljem oli Omskis sel rahvuskomitee eesotsas siis tema näiteks noh, tal olid täitsa uhked ideed, et kuidas näiteks Siberi eestlaste piima tooma, et noh, võid ja juustu, et kuidas neid saata. Lääne turule läbi Eesti. Ei olnud ka nüüd jah, niimoodi, et mitte raudteed mööda, sest seal olid tollid on ka omaette teema, et tegelikult Venemaa kaitses nagu sisetollidega iseennast, Siberi eest. Venemaa Siberi. Euroopa Venemaa talu ütleme seda viljatootmist eelkõige, eks, Tšeljabinski tariifides nimetati, et see oli nagu jah, et raudteed mööda, et siis olid seal tollid peal, et Siber oli tegelikult 20. sajandi alguses väga suur vilja ja piimatoodete eksportöör ja noh, tegelikult ka Venemaaga see suurem osa tuligi siis Siberist ja Venemaalt ja noh, oli ju mõnel aastal teisel kohal mõnel aastal kolmandal kohal maailmas viljaeksportööride, et tegelikult noh, mõtleme sellele, mis kolmekümnendatel oli, et siis kui seal suure näljahädad, et mis siis kõik see poliitiline ümberkorraldus maksma läks. Aga siis jah, et need eesti küladest ka, et toimetada Lääne turule. Et noh, tuli sõda vahele ja need asjad jäid katki, aga seal olid päris suurejooneliselt plaanid jah, et kuidas neid eesti asunduste saadusi turustada ja välja vedada ja seal oli lambavillast juttu ja sellel teraviljast juttu muidugi näiteks rääkida 20.-test 30.-test aastatest, siis seal oli juba suhteid praktiliselt ei saanud olla, eks ole, et noh, et ajakirjandus ei käinud ja, ja inimesed kaotasid ka 11 nagu ära, et kui rääkida nüüd nende asunduste elanikega, siis, et et ega nüüd neid sugulasi enam ei teata, kes jäid Eestisse ja Deerumine oli 20.-te alguses, siis need inimesed, kes Siberist ära tulid, üldse Venemaalt oli ju lühike aeg mööda läinud 10 15 aastat, võib-olla mõnel, ainult kui nad olid välja rännanud, need tulid tagasi. Et see ei olnud nii suur. Ütleme, murrang või katkestus, aga jah, hiljem küll ja siis noh, olen ka küsinud seal külades inimestelt, mida nad teadsid Eestist näiteks kolmekümnendatel aastatel ja siis mitte midagi, tähendab et koolis ei räägitud. Et kui räägiti saksa omas näiteks või mõnedest muudest suurematest Euroopa maadest, siis Eestist mitte midagi tähendab täiesti ignoreeriti seda teemat, nad ei teadnud sellest mitte midagi. Ja siis jah, et pärast kui neljakümnendatel aastatel toodi, ka toodi ja, ja rändas ka ise Eestisse inimesi, siis tekkisid juba siin mentaliteedi probleemid juba, et see ilmselt see 20 aastat oli ikkagi piisavalt pikk aeg, et, et toimuksid juba sellised muutused. Kui nüüd võrrelda näiteks jah, seda seda Repatreerumist, siis tõesti 20.-te alguses ja, ja seda, mis neljakümnendatel aastatel toimus, et siis initsiaatoriks oli Eesti vabariik, sest teise initsiaatoriks oli ju Nõukogude Liit ja kui nüüd Nõukogude uue korra ehitamine Eestis lahti läks, siis toodi sealt päris palju ka Venemaa eestlasi Eestisse. Ja ma olen seal külades mehi, kes on nüüd näiteks olnud laskur puses ja siis neljakümnendatel jäeti nad Eestisse, et siin klassivõitlust pidada ja siis kuidas nad neid nii-öelda bandiite taga ajasid ja, ja siis need on nüüd need, kes tagasi läksid, eks ole, kellega mina seal olen saanud rääkida, aga eks neid Eestisse ka. Ja, ja see 45. aastal näiteks oli tõesti oli suurem, olid umbes pooled olid EKP seal keskkomitee liikmetest olid ju ju siis venelased ja, ja pooled eestlased, aga nendest nendest ka nendest eestlastest olid pooled olid ikkagi Venemaalt. Nii et noh, see, et neid toodi uut korda ehitama, siia on tekitanud kindlasti seda lõhet ka edaspidi, et see Venemaa eestlane, see ei kõla ju mitte väga hästi ja Siberi eestlased teavad seda väga hästi. Kuidas sellega on näiteks see on üks lugu, mida räägitakse praktiliselt kõikides külades, kus ma olen käinud, olen seda lugu kuulnud. Et kui Siberi eestlane läheb Eestisse ja häbenerites oma keelt, mis tegelikult ju noh, meil on lihtsalt ettekujutus, et see, nende keel võib-olla ei ole nii hea. Ja siis nad on kasutanud vene keelt siin Eestis ja siis kuidas nendesse halvasti suhtutud ja kuidas neid on siis sõimatud ja kas siis vene seaks, eks ole, ja seda, seda lugu olen ma kuulnud praktiliselt igal pool, eks ole, ka nende suust, kes ei ole kunagi Eestis käinud, aga kõik teavad seda lugu, tähendab kuidas. Mis võib olla ka tõele, ta võib ka tõele vastata, aga osalt on siin mingi selline folkloori seerumise protsess kindlasti ka toimunud. Aga nad, jah, nad üldiselt teavad, et ei ole Eestis suhtumine mitte kõige parem. Noh, keegi rääkis näiteks, kuidas tema käis Eestis, aga mulle jäi seal selline mulje, et ei ole seal väga head inimesed. Ja no eks mentaliteedi erinevustest räägib ka näiteks see, kuidas ühes külas üks, üks inimene siis küsis mu käest jutu sees, et aga miks Eestis ei sallita sinist värvi et seal värvitakse aknaraamid siniseks ja kui tuppe lubatakse, siis tehakse ilusamaks, pannakse tinti sisse, eks, et oleks ilusam, et kohati valge taga siis helesinine, on selge, et see on ilus. Näiteks räägib ka millestki juba ja on neid inimesi küll, kes on nõukogud rajal Eestisse rännanud, mingi aeg Eestis elanud ja siis tagasi läinud Siberisse, sest nad selle mentaliteedi erinevusega ikkagi toime ei tulnud. Peame muidugi ka neid päris palju, kes on Eestisse jõudnud ja jäänud nii-öelda venekeelsesse kogukonda. Jällegi üks suur erand on siin Ülem-Suetuki külalisest, kuna ilmselt jah, et see eesti keele säilitamine on seal nii hea olnud, siis need, kes sind nüüd Eestis elavad, Ülem-Suetukis need on üldjuhul ikkagi siin. Et need järgmised põlvkonnad on ikkagi neist enam aru ei saa, et nad on kuskilt mujalt kui Eestist pärit. Kui Siberi eestlaste elu kese oli kodu ja perekond, siis siis kas kodu, võrduski, kodumaa ja koduküla võrduski. Kaduma jah, tähendab see oma küla, et see oli mingis mõttes, see oligi nagu oligi kodumaa ja, ja varasematel aegadel nendes kui oli tegemist tõesti puhtalt eesti küladega, et ega sinna ju võõraid eriti ei tulnud ja, ja ega neid väga ei tahetud, nii nagu üks mees kunagi ütles, et meil külal olid nagu pantserid ümber, tähendab, et me siin kogukonnatunne nii tugev, eks, et seal väga palju võõraid sisse ei tulnud ja kui tuli, siis õppisid nad õige kiiresti eesti keele ära. Et muulasi, kes seal õpivad, ära eesti keeles on, see on omaette nähtus ja päris põnev see oma küla, et see oli nagu kodumaa ja ma olen seal inimestelt küsinud, et mis, mis nende jaoks on kodumaa, et mida nad peavad oma kodumaaks, et siis ikkagi oma koduküla ja seal, eks üks mõjur võib olla ka see, et vene keeles näiteks on ju roodina ekse tähendabki kodupaika ja kodumaad ühtlasi. Et meil on see võib-olla vahetegemine nagu suurem, aga, aga venelastel ja see võib olla, tähendab, ma arvan, et siin võib olla mingisugune semantiline vene mõju. Aga teistpidi tõesti, et need külad olid väga omogeenset mingi aeg etniliselt. Ühtpidi Siberi külades vastandatakse ennast rahvastele päris selgelt ja sellises vastanduses ollakse, lätlased tähendab et et kui vastandatakse ennast lätlastele või soomlastele või, või venelasele ukrainlastele, siis ollakse selles vastandused selgelt eestlased. Et see on see Eesti identiteet ja siis nad võivad seal rääkida, et mis, mis on see kõige tähtsam keel kindlasti, ja siis need traditsioonid ja etnilised märgised, mis on nagu tähtsad, loetatakse, Astanduses ollakse selgelt eestlane. Aga kui noh, oli juttu nendest kontaktidest kodu-Eestiga, siis selles vastanduses on vaja nagu midagi muud, et nad tunnevad, et nad ei ole päris need eestlased. Ja siis nad kasutavadki mõistet Siberi eestlane. Ja siis tuleb see territoriaalne momenti juurde ja, ja siis ka räägitakse eestimaa eestlastest, tähendab, me ei ole harjunud sellise mõistega nagu eestimaa eestlane, aga, aga seal on see täiesti tavaline näiteks laulurepertuaaris ka, et kui neljakümnendatel ja hiljem, kui on saadud Eestist rahvalikke laule, siis need on Eestimaa eestlaste laulud. On siberi laulud ja on Eestimaa eestlaste laulud. Et see vastandus nüüd eestimaa eestlastega. Ja siit tuleb tegelikult jah, see territoriaalne moment, kus, kus tuntakse kokkukuuluvust Siberlastega, kellega elatakse külg külje kõrval, eks ole, et, et mis asi see Siberlane üldse on, näiteks Ülem-Suetuki külas ka üks mees rääkis, kuidas ütles, et teisel pool Uurali mägesid tema päeva elada ei tahaks, et seal on ikka inimesed hoopis teistsugused, aga meil on selline selline vabaduse tunne, tähendab see tähtis, tähtis nagu selline vabaduseihalus ja inimesed on ausamad ja lahkemad ja siiramad kui Venemaad. Et see teadmine on tulnud nüüd koha pealt, eks ole, et kes on Siberlane. Ja nüüd võib-olla natukene räägikski, et, et kes see Siberlane on. Et Lähme nüüd ajas natukene tagasi, kui Siber ju pallutati, algas 16. sajandi lõpus puus ja seitsmeteistkümnendal sajandil toimus, et ega seal need põlisrahvaid ju väga palju ei olnud, et kuskil 200000 arvestatakse neid kokku neid inimesi, kes seal nagu kelle kokku puudutati, et seda ei olnud mitte palju. Ja see migratsioon, mis on nüüd toimunud sajandite jooksul Siberisse. Et Siberlane, see üldiselt tähendab ikkagi venekeelset inimest, kes elab Siberis, et põliselanikke põlisrahvaid selle mõiste alla üldiselt ei viida, et kõik need põhjarahvad ja ei olegi meil tegelikult Siberi põhjarahvaste või ka lõunapoolsete tähistamiseks mingisugust koondterminit. Igatahes Siberlase sellisesse pilti neid noh, üldjuhul ei arvata. Aga jah, et see Siberlaned on, ta on siis üldiselt nagu venekeelne, eks see, kust see tuleb ja, ja mis on need Siberlasi kujundanud. Ühelt poolt räägitakse sellest siberi karmist loodusest, mis on neid selliseks tugevaks ja vastupidavaks vorminud. Teiselt poolt, et see väljasaatmise piirkonna taust, et need inimesed, kes, kes saadeti välja ja kummaline on see, et me teame, et kui noh, ta oli karistuskoloonia eelkõige kurjategijad aga Siberi enda kuvandisse kuuluvad, et need välja saadetud pigem kui vägivalla ohvrid või võimu võimu ohvrid. Et pigem need, kes on kannatanud ja siis selle võrra, nad on ka siis mõistvad teiste suhteliselt, kuna nad on ise kannatanud põliselanike mõju. Et kui näiteks lugeda ka tänapäeva siberi ajalehti, et seal aeg-ajalt jälle tuletatakse Siberi elanikele meelde, et kesse Siberlane on, eks, et noh, et missugune ta on. Ja siis jah, et see põliselanike mõju ka, et noh, et seal välimuses ikkagi näha edudesti Ida-Siberisse tõesti on ka nüüd ütleme inimeste välimuses kajastub mingil kujul küll, sest eks need välja saada ostetud algul olid ju valdavalt mehed ja siis kui peret taheti luua, siis sageli võeti koha pealt naisi. Et, et see on kindlasti mõjutanud. Ja kui näiteks Anton Tšehhov 19. sajandi tee lõpus rändas mööda Siberit, siis ta ütles, mu jumal, ma ei ole nagu üldse Venemaal ja siis ta võrdles seda patogooniaga, ta võrdles seda Texase ka. Et see pole nagu üldse see. Ja võib olla veel Siberi kindralkuberneriks, näiteks, kes avaringis 1719. aastal läks keskvõimuga pahuksisse, kuulutas Siber iseseisvaks, aga no see oli hetkeks ainult võeti kinni poodi laternaposti otsa üles. Aga näiteks 19. sajandil räägiti juba väga palju Siberist mentaliteedist ega Siberi majanduslikust, et nagu sellisest noh, ütleme nagu isemajandamist või võiks, võiks nagu olla ja üks oponent selles oli, kas Lavofiilsusel, et noh, see oli ju aeg, kus räägiti. Kas Venemaa peaks pöörduma läände või ta peaks oma omaks võtma just need vanad slaavi tunnused ja siis selle Siberi identiteedi üheks lähtepunktiks oli just see ürgne vene nagu vaimsus, mis on Euroopa Venemaal tänu pikale pärisorjuse lihtsalt kaduma läinud, aga Siberis on see säilinud ja, ja siis kõik need noh, hästi iseloomu omaduseks ettevõtlikkus, mis on Venemaal pärsitud, aga, aga et see on Siberis säilinud ja ja siis jah, see Siberi loodus, eks ole. Siber muutus ühtäkki ilusaks, 19. sajandil hakati sellest väga palju kirjutama, kuidas Siber on ilus ja üks literaat, kes sellest kes seda teadvustas ka Venemaal päris palju oma kirjutistes oli Aleksander Hertzen ajaloost tuntud tegelane ja siis, kui räägitakse poolakatest, kes 1800 kuuekümnendatel, siis kui oli, pole ülestus tegelikult tuhanded poolakad Siberisse sattusid, tahtsid Poola vabanemist, aga nad tahtsidki Siberi vabanemist. Ja siis nad rääkisid sellest, kuidas Siber tuleks vabastada. Ja nüüd ma jõuaksin tegelikult 1860.-tesse aastatesse, kus Peterburis tekkis Siberi üliõpilaste ring, tähendab, kas olid Siberist pärit ja kuidas nad sõnastasid nüüd tõesti selle Siberi identiteedi ja selle, selle, kuidas, kuidas Siberlased ei ole venelased ja neil oli ka idee tõesti Siberi vabariigist tsaarivõimud, said sellel õige ruttu jaole, 1865. aastal juhtivad tegelased sellest saadeti sunnitööle ja ja hiljem Siberi noh, me ei saa neid, võib olla ka ainult separand distideks lugeda, et nad olid pigem sellised nagu nagu oma piirkonna eest väljas ja võib-olla pigem majanduslikus mõttes ja, ja 19. sajandi lõpul, 20. alguses räägiti pigem Siberi nagu majanduslikust iseseisvusest. Kaks persooni, kes olid selle liikumise eesotsas organisatsioon kandis nime noor Siber. Ja kaks persooni, kes nüüd ka hiljem tähendab mitte enam Peterburis õppides, aga hiljem siis sajandi lõpul ja olid Nikolai trendsed ja Grigori bot Taanil. Nad küll loobusid jah, oma hilisemates kirjutistes Siberi-ste eraldumise ideest aga noh, oli natukene enne jutt nendest Tšeljabinski tariifidest, no need olid nüüd selle vastu nad nüüd võitlesid, et Siberlastel peaks olema samasugused võimalused kaubelda nii nagu Euroopa poole venelastel. Ja ja Trintsev on palju kirjutanud ka tõesti Siberi põlisrahvastest, kuidas neid on? Kuidas nendega on halvasti ümber käidud ja kuidas Siberit üleüldse on ainult koloniseeritud. Et tegelikult peaks Siberil olema ka enesemääramine mingisugusel kujul 1894. aastal ja Trintsev suri ja siis pärast seda oli nüüd Siberluse või sellise sest on ka võib-olla eesti keeles äkki isegi peaks nimetama seda oblastnike liikumiseks, ise nad seda niimoodi nimetasid Siberisse kunstnikud ja kuidas siis selle liikumise etteotsa jäi, botaanin ja suhteliselt ainuisikuliselt seda noh, niisugune hästi karismaatiline kuju ja teda nimetada ostetud 20. sajandi alguses Siberi isaks. Noh, kui poliitiliselt inimesed juba ka nüüd 1905 näiteks otsisid nad revolutsiooni sündmustes koostööd Esseeridega ja sealtkaudu siis talupoegadega liitu hiljem küll messeeridega lagunesesseerid teatavasti ei tahtnud võimudega eriti palju koostööd teha, aga, aga jällegi oblastnikud arvasid, et on võimalik ka tuumakaudu Siberi olukorda parandada. Ja 1900 seitsmeteistkümnendal aastal näiteks oli siis oli juba siberi lipp päris valge roheline lipp ja kuidas nad siis selle lipu all tulid kokku, siberi kongressiks? Delegaat olevat olnud vähem botaanil, nimetas selle tagasihoidlikult konverentsiks ja seal arutati peamiselt majandusküsimusi. Nad tahtsid 1918. aastal kokku kutsuda siberi tuuma ja seal oleks tõenäoliselt ka siis poliitilisi ambitsioone esitad. Aga noh, me teame, mis seitsmeteistkümnenda lõpul toimus ja ja lõpuks Need potentsiaalsed delegaadid, enamus neist bolševike poolt vahistati ja, ja ülejäänud, kes seal veel olid, seal liitusid Esseeridega, nii et see liikumine suretati välja sel ajal. Ja miks ma sellest nüüd natuke pikemalt rääkisin, oli see, et et need ideed on siberi rahva seas vägagi tuntud ekse mõnes mõttes võrreldav sellega, kuidas meil Eestis rahvuslust toodeti 19. sajandi lõpul ja siis 20.-te alguses, et see on mingis mõttes sarnane, kuigi nad olid etniliselt peamiselt venelased, aga, aga nad rõhutavad ka just seda, seda hästi suurt heterogeensest, et, et need, kes on Siberisse sattunud, mis rahvusest nad ka on, neid on mõjutanud Siber lihtsalt nii palju, et nad juba kuuluvad mingis mõttes kokku ja vastanduvad euroop. Venelastel ja sealt tuleb ka tegelikult ikkagi see, et needsamad Siberi eestlased, nad ju neid ideid tegelikult tutvustatakse ju pressis ja, ja nad teavad seda kõike väga hästi ja sealt on hea võtta. Ta on nii-öelda ressurssi sellist sellist kapitali, sümboolset kapitali, eks, et kuidas me, kuidas me eristume ka Eestimaa eestlastest, eks, ja, ja kes see Siberlane on ja me oleme tegelikult ka sellised. Ja kui siin natukene rääkisin ka sellest, kuidas need siberi oblast nikud, et kuidas nad selle väljasaatmispiirkonna nii-öelda ümber mõtestasid, et need välja saadetud olid just ohvrid. Et ma olen kogunud need Siberi eestlaste pärimust ka selle külade asutamise koht, et kuidas need välja saadetud, vaadates näiteks, mida nad räägivad, et kes need olid, kes saadeti. Ja üks räägib näiteks sellest, et tema aegs esivanematest Eestis võttis üles ühe kompveki, mis maha kukkusid, selle eest saadeti ta Siberisse sunnitööle. Ja siis kellelegi esiema oli Eestis pandud koerakutsikat kaid imetama. Tähendab, tal oli väike laps, aga mõisnik, mõisnik on seal nii-öelda demoniseeritud kuju, selline folkloor, tegelenud peaaegu kuidas mõisnik pani tema esiema Eestis koerakutsikaid imetama, laps oli näljase karjus ja siis, kui isa tuli koju ja siis nägi seda, mis need kutsikad ära ja selle eest saadeti perekond Siberisse. Või siis kuidas inimesi Eestis rakendatud loomade moodi adra ette ei antud, piitsa ja kuidas nad siis protestisid selle vastu ja selle eest saadeti Siberisse? Kuriteod asetavad naeruväärseteks jah, just nimelt, et see keegi ei taha, et esivanem oleks mingisuguse tõeliselt halva asjaga hakkama saanud ja siis kujutatakse neid pigem ohvritena. Ja sellel sellel foonil nad nad tunnevad ikkagi uhkust, et, et nad on Siberlased, et nad tõesti nad ei ole allunud vägivallale ja nad on seal siberis saanud oma ettevõtlikkust ja, ja vabadusjanu ja kõike seda nii-öelda rakendada. Aga kui me ajas lähemale tuleme, kuidas on see Siberlase ja siberi enda arusaamine iseendast? Noh, nagu öeldud, et nõukogude ajal oli see see nii-öelda maha surutud, aga kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel Siberi romaan nii-öelda selline külaidülli kujutav romaan tõi selle jälle uuesti jõuliselt sisse, tähendab see siberi siberi edukas ja ja, ja tugev ja iseseisev talupoeg ja siis Siberi loodusidülli kujutamine. Ja kui tulid kaheksakümnendad aastad juba siis anti sellele juba natukene ka sellist poliitilist mõõdet, nii et seal on mõned kirjanikud, kes oli 80.-te lõpus ja üheksakümnendad alguses nii-öelda Siberluse ideoloogid ja ja kuidas, noh, tuli jälle Siberi iseseisvuse idee jälle mängu, eks ole, kuidas Siber võiks olla iseseisev ja ja tõesti poliitilised sündmused, kui 90.-te aastate alguses tõesti võis ju juhtuda, mis iganes oli, oli ju võimalusi palju siis näiteks 90. aastal Siberis moodustatakse organisatsioon, mille nimi oli siberi lepe. Tähendab, see oli eelkõige majandusorganisatsioon, seal oli esialgu, kui mõned oblastid ja kraid pluss hakkas vabariik. Aga juba 92.-ks aastaks oli pea kogu Siber, tähendab enamus administratiivsed üksused olid selle siberi leppega liitunud. Ja selle keskuseks oli Novosibirski 92. aastal üks selle siberi leppe esi number või esiti kuur Vitali Muha, kes propageeris täiesti avalikult iseseisvat Siberi vabariiki Läks keskvõimudega loomulikult vastuollu. Ja kui 93. aastal teame, kuidas Jeltsin saatis laiali Venemaa parlamendi, siis seesama Muha kutsus parlamendi liikmed Novosibirskisse, et teeme selle Venemaa parlamendi hoopis Novosibirskisse. Tähendab, ta ei läinud kaasa ka muidugi uuendustega, tähendab, ta oli, ta oli pigem vana kooli mees ja, ja loomulikult see kõik läbi ei läinud ja õige pea see liikumine päriselt ei hääbunud, aga nüüd on ta olnud hilisematel aegadel selline majandusorganisatsioon. Ta on sõlminud küll suhteliselt nagu sellist iseeelsed lepingud, noh, Valgevenega näiteks ja, ja niimoodi, aga aga poliitilisi nõudeid nüüd enam ei esitata. Ja noh, eks seal on ka see, et eks Venemaal on toimunud väga suured tsentraliseerimise viimasel ajal võimu tasandil. Et sellist oma algatustena ei võimaldata. Aga jällegi, et kui Siberi eesti külades nüüd ka neil teemadel rääkida, et siis noh, üldiselt üldiselt on see mõte vägagi meelepärane inimestele, et Siber võiks omaette olles, loetletakse üles kõik maavarad, mis siberis on, tegelikult saaksime väga hästi hakkama, miks me peame Moskvale andma, no see on umbes nagu meil oli kaheksakümnendatel Eestist. Et ta võiks ju siis omaette omaette olla võib-olla üks asi, mis natukene neid ettevaatlikuks seal teeb, et juttudes ka aga see on, see on ka Venemaal suhteliselt üldine Siberis ja karjutakse hiinlaste invasiooni. Mitte nüüd ütleme mingit vallutusretke, aga lihtsalt see, et kuidas hiinlased järjest tulevad ja tulevad sisse ja tõesti Siberi linnades on suured hiinalinnaosaga, sest noh, kaubandusele kaubanduse ümber nagu tekkinud sellised keskused ja ja siis noh, Vladivostoki linnapildis näiteks ka hiinlased ja korealased täiesti tavaline. Et hästi palju ja siis, et kardetakse natukene seda ja siis mõeldakse, et kui bänd iseseisev oleksite, ei tea, kas me siis saame nendele vastu. Aga üldiselt see vastandus, jah, Euroopa Venemaale on, on väga selge. Ja kiidetakse muidugi ka oma nii-öelda puutumatut, loodust, mida seal kindlasti on palju vähem kui 100 aastat tagasi, aga nad leiavad ikkagi, et see on palju paremas seisus, kui on Euroopa Venemaal ja et et potentsiaal areneda Siberil ja nii majanduslikult kui, kui igas mõttes, et see on päris suur. Eestlane siis tunneb ennast seal Siberi eestlasena, nii ta enda kohta ütlebki. Siberi eestlane ütleb enda kohta Siberi eestlane, jah, täiesti tavaline on see, et kui öeldakse, Ma ei ole eestlane, ma olen Siberi eestlane. Et see on jah, millest siin enne oli juttu, eks ole, et ühelt poolt oled sa eestlane, teiselt poolt Siberlane aga vastandud nii eestlasele kui Siberlasele ja kokku saad sellise omaette identiteediSiberi eestlasi. Siberi eestlaste identiteedist rääkis Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson saates kirjutamata memuaare, rääkis 1979. aastal Lembit Lauriga Voldemar Oja. Voldemar Oja oli Eesti NSV haridusminister aastatel 1951 kuni 58 ja hiljem oli ta ülemnõukogu saadik. Enne teist maailmasõda oli ta töötanud pikka aega nii õpetaja kui ka koolijuhina Krasnojarski krais ja Irkutski oblastis. Valisin pikemast saatest välja ühe lõigu, milles on juttu. Sama Voll lõi hilisemast võimu ka külast ja tema elanike käekäigust vene kodusõja ajal. Sedasi töötas see kool nüüd päris rahulikult selle seitsmeteistkümnenda aasta kuid juba 18. aastal tulid seal terve rida raskusi. Sellepärast et Siber okupeeriti koltšaki vägede poolt. Ja 18.-le aastal. Kevade pool suve organiseeris suur grupp partisani siit meie koolimaja läheduses umbes üks kolme-neljakümne kilomeetri kaugusele taigasse, nõnda nimetati siberi, neid põlismetsasid täiga. Punased partisanid, jah, punased partisanid ja seal oli üks ohvitser bot. Polkovnik ŠeTynkkyn oli ja teine ohvitser leitnant Gractšenko kes olid tsaari sõjaväest ja kaltsake sõjaväest kõrvale hoidnud ja organiseerisid seal kohapeal partisani salga. Nii et see salk oli pärast lõpupoole juba siis midagi umbes seitsme 800 meheni. Aga meie koolimaja ja siis ümbrus neid eesti külad, mis seal olid koolimaja ümbruses. Nemad olid nõndanimetatud, mitte kellelegi territooriumil eikellegimaal eikellegimaa olija. Ühest küljest olid partisanid päevas umbes üks kolm-nelikümmend kilomeetrit, kus nende keskus asus. Teisest küljest oli üksk 60 kilomeetri kaugusel suur vene küla, kus asus koltšaki, üks sõjaväe polgu staap asus ja nüüd nendega väeüksuste vahel. Tihtilugu käisid lahingud mitmesugustes kohtades, seal põhiliselt muidugi partisanid tungisid peale nende valgete vägedele öö ajal kusagil üksikute väikeste salkade viisi. Valged katsusid neid taga ajada, kuid taikaaslasena kartsid sisse tungida. See oli väga neile kardetav, sellepärast et ta ei kao, oli niisugune koht, kus iga künka iga puuderand võis jällegi varitseda oht juba neid valgeid. Ja niiviisi meie elasimegi 18. aasta niisuguses noh, võib-olla küll öelda ärevat olukorras, kuid siiski rahulikult selle 18. aasta üle. Sel ajal siis muidugi sain ma nende partisanidega lähemalt tuttavaks isiklikult Kraftšenkaga ja siis selle Tynkkynaga ja ka paljusid partisani, Sid, ma teadsin, kes sealt eesti küladest läks, sellepärast seal oli ka eestlase partisanid üsna hulk. Neid tundsin seal ja nendega oli päris tihe side oli ja seepärast mulle saigi saatuslikuks side. No ja siis 19. aasta kevadel partisanide salk enam-vähem purustati ja nad olid sunnitud taganema läbida iga minut sinski alla umbes üks seitse 800 kilomeetrit läbi täida. Ja vot siis peale selle läkski see asi palju raskemaks, sellepärast et siis Valgete kautšaki väed ilmusid ka meie selle kooli ümbrusesse juba siiani nende valdusesse. Nüüd, kui ennem kui partisanid olid veel seal tai kaasolid, siis nemad said meie Kaperatiiv kaupluse kaudu mitmel korral varustust. Seal asutati kooperatiivkauplus eesti asunduste initsiatiivil mitme küla peale üks kooperatiivkauplus sellega peratiiv kaupluse juhatuse liikmeteks. Olime ninasoo puussepp ja üks talupoeg, sealt naabrusest veel Luibow. Niit partisani, tal oli suuri raskusi püssirohu tablette tinaga sellega peratiivi kaudu, meie muretsesime kaunis suure kogudes tina, püssirohtu ja haavleid. Muidugi ametlikult kohalikudele jahimeestele. Kuid järgmisel ööl kauba saabumise ikka juhtus niiviisi kahel korral, et partisanid röövisid selle kaupluse puhtaks. Teie teadmisel, no ja meie ju teatasime neile, et kaup on tulnud, olge head, tulge röövima. Aga röövimine oli tarvis selleks, et oleks põhjused maha kirjutada, see kaup. Ja vot kirjutus saigi. Minu tagakiusamisele, sest revisjonikomisjoni esimees selles Kaperatiivis tuli pärast välja, et ta oli kaldtšaki salaluureagent. Aga revisjonikomisjon teadis väga hästi, et see kaup kirjutati maha partisanidega. Ja sellega tuligi siis 1919. aastal. Ühel juunikuu õhtul poolikul kuupäeva ma ei mäleta, kui tean, et sel ajal oli parajasti nõndanimetatud Suviste esimene püha tuli naabre külast üks tütarlaps ja teatas, et nende külas on Kaltšaki karistussalga ülem tulnud oma vanemate poole, tema vanemad elasid selles külas. Ja seal olid neil joomapidu. Ja ta isiklikult kuulis, kui see ohvitser kiitles seal, et peale pühade kohe läheme ja laseme maha võinovka punased. Pühade ajal oma käsi reostama ei hakka. Kas sõnumitooja oli eesti tüdruk eesti tüdruk ja oli naaberkülalisi soodi eesti küla? See oli eesti küla üks sitika küla oli seal, seal olid pooled, olid eestlased ja pooled olid lätlased. Ja see selle tütarlapse vend oli kah partisani. Nii et ja peale selle see tütarlaps, ta võttis aktiivselt osa meie näiteringi tegevusest. Praegu see tütarlaps elab minuga lüües, ta on minu abikaasa. No ja siis, ja niisugune noh, ütleme kindlast allikatest oli teada, et mahalaskjad tulevad siis sellesama öö jooksul lahkus soo puussepa, Luibovite perekond ja mina sealt. Ei saanud edasi anda ühe lätlasele Eišanile, keda sel ajal pühade ajal ei juhtunud kodus olema ja lasti peale pühade maha. Aga meie pääsesime sellega ära. Puusepp ja soo kolisid pasaiks sääre sügavasse taigasse, kuhu nad viisid ka niipalju kui suutsid oma hobustega sealt kraami ja siis lehmad, lambad, sead metsa, sinna enam järele valgete väär iialgi ei tulnud, mitte linnapead ei julge minna. Ja mina Metsatööliste juure, kes seal töötasid ülesse metsa. Need, kes jäid sinna paa peale, vot sellesse valda, kus need partisanide peakorter oli, seal ei jäänud ühtegi inimeste elusse. Kes koha peale jäid, need lasti maha. Saidil läksid metsadesse ära, millest metsas elati metsas alati sellega, et käidi salaja ööseti ratsahobustega kohapealsete elanikude pool seal naabrikülades, sellepärast et sel ajal iga talupoeg abistas neid metsas elajaid ja partisani. Sid. See oli juba nii kui säädus. Mina isiklikult elasin metsatöölistega ühes ja töötasin metsas ja sain selle eest metsa, tühist palka. Mind ei teadnud keegi seal, et kes ta on, sellepärast, et seal sel ajal mingisugust passide kontrolli õnneks ei olnud. Passid olid Siberis, ei olnud, ei olnud, neid passisid, ei olnud, aga õia tõendid olid isikutõendid olid olemas. Metsamäel elu kestis juunikuust kuni järgmise aasta jaanuarini. Aga jaanuarist kuni märtsini ma olin haige ja siis peale märtsi saabusin tagasi võimukasse, kus alustasin jällegi organiseerima Uueste õppetööd. Nimelugu, miks just sama Volnõi isehakanu ja miks võimeka saab kuulata vikerveebist Eesti loo kodulehelt ja Facebookist leiab ka kõik soovitu üles mõlemasse, aga oma kommentaare ja küsimusi kirja panna, aitäh seniste eest ja aitäh ümbrikukirjade eest ka neid on ka endiselt väga tore saada ja väga tore lugeda, aitäh neile, kes on kirjutanud ümbriku kirja aadress on Gonsiori 21. Kõike head.