Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sead, aga Isamaa? Võta mulle Eesti magi eesti lugu. Tere kuulama Eesti loo neljasajandat saadet sellel 10. hooajal räägime nendest eestlastest, kes on kas vabatahtsi või elu sunnil rajanud kodu kaugele võõrsile. Neljasajandas saates läheme meist kaugele Siberisse, aga tuleme ajas siiski hoopis meile üsna lähedale Siberi eestlaste küladest kogukondadest, mis 20. ja 21. sajandivahetuse paiku veel püsisid. Elust, olust, suhetest Eestiga, kommetest ja lauludest, räägib tänases saates Kirjandusmuuseumi vanemteadur, folklorist Anu Korb. Minu nimi on Piret Kriivan. Kui August Nigol kirjutas 20. sajandi alguses, et Siber on eestlasi täis, siis kuidas 21. sajandil No minu välitööd algasid Siberis 1991.-st aastast ja on siis kestnud viimane ekspeditsioon, kuna nii oli 2013. aasta. Nii et ümmarguselt võib öelda, siis see läbilõige on umbes 20-st aastast. Ja loomulikult on selle aja jooksul ka palju muutunud, aga ütleme, et kui võtta ülempiiriks 20. 21. sajandivahetus siis sellel ajal võis Siberis leida veel umbes 40 eesti kogukonda. See tähendanud, et need oleksid olnud eesti külad, kõik kest nende hulgas oli puht eesti külasid oli suhteliselt vähe, mõned külad, mis olid enam-vähem eestikeelseks jäänud, olid siis Ülem-Suetuki last, juba juttu oli, oli Nikolajev, küla võrukeelne 190 inimesega oli lilli küla jälle Tartu ja Võrumaa tulnud inimesed 160 elanikuga tollel ajal siis oli kaks Jurjevka nimelist küla, üks Omski oblastist, teine Kemerovo oblastis ühest 40 inimest, ühes 25 inimest. Nii et selliseid väikseid külakesi oli ja alles siis kõige rohkem oli selliseid külasid, mis olid kunagi olnud Eesti asundused. Kuid nüüd paljurahvuselised külad, kus eestlased on lihtsalt üks rahvusgrupp näiteks alalt Niva, Kaseküla, perioosoka, Vambola, Vana-Viru uus Viru, Koidula siis no mõned, mis juba algusest peale olid luteriusuliste segaasundused, kus ei elanud ainult eestlased, vaid elasid ka teised luteriusulised rahvad. Näiteks Roškova oli üks, aga katsu etnopoole, mis oli eesti-saksa segaküla siis oli päeval juba, kus oli ka nii eestlased kui oli lätinurk ja kollaka ots ja siis oli Mihhailov ka, kus oli soomlasi ja eestlasi. Estonka, Novosibirski oblastis, kus oli sakslasi ja eestlasi. Nii et selliseid külasid oli üksjagu ja siis oli veel üks suur küla Ivanov ka, mis asub tantsija koloonia juures sealihas algusest peale ka mitte luterlased, aga ka eestlasi üks grupp. Ja siis tänapäeval on Nendest endistest eesti küladest lahkutud, sest need külad, Ta ei ole olnud kooli ja need külad on jäänud selliseks väikeks, kus ei koolikauplustega seal tyhi pääs oli keeruline ja siis osa eestlasi asus elama ka mõnda vene külla, aga kui neid sina külla tuli üksjagu siis sai ka seal eesti keeles suhelda, nii et selline, et rajoonikeskus, kas Dovka ja, ja siis oli üks külanõukogu keskus nagu ikka ja, ja kooroka ja selliseid eesti kogukondi oli sellistes kohtades ka veel. Ja tollel ajal võikski öelda, et mina nägin kõige rohkem eestlasi, elas tollel ajal siis Ülem-Suetukis oli umbes 300 ja kõige väiksem küla tollel ajal, kui mina nendes külades käisin, lõi 25 inimest ja see oli siis päike, haara tagune Jurjevka, mis arvatavasti tänaseks on juba laiali läinud, nii et need väiksemad külad, kuhu olid ka raskesti ligipääsetavad, teed need lihtsalt aja jooksul, siis kaovad need külad, mis asuvad sellise soodsama asendiga paikades, siis sinna tuleb tavaliselt võõrast rahvast juurde. Nii nende küladega on lõpptulemusena, et ega kõik külad nendest, mis olid kunagi eesti külad, ei kao, aga lihtsalt nad muutuvad palju rahvuseliseks. Ja mis olid minu jaoks päris üllatav veel, et need külades või ikkagi tuvastada lõunaeesti külad ja põhjaeesti külad. Ei olnud nii, et et ühes ja samas külas, kuigi mõni inimene võib ikka olla ka Põhja-Eesti külast abiellunud Lõuna-Eesti külla või vastupidi ja tavaliselt pidi ta siis selle külakeele ära õppima, sest muidu teda lihtsalt narriti. Aga sellist segaasutust on ikka suhteliselt vähe, et ikkagi elavat tänapäevani, isegi kui eestlasi on suhteliselt väheks jäänud, siis ikkagi on, on olemast põhjaeestikeelset külad ja on olemas lõunaeestikeelset külad, mis eraldi setu külad. Ja pluss ühes varasemas eesti loos me kuulsime, hiidlased ja saarlased ka ei mahtunud ühte küll, et vesi pidi nende vahel ikka saama. Eks ta nii ole. Aga kui 100 aastat tagasi oli arvatavalt üle 100000 eestlase Siberiks, kas praegu on inimeste arvuga võimalik öelda? No see oli ka umbes siis selle sajandivahetuse paiku oli Siberisse 11400, see oli siis aastal 2002. Praeguseks kindlasti on see arv vähenenud, sellepärast et ega sinna juurde palju rahvast ei tule, enamasti ikkagi ikkagi kaob väiksemaks, et sinna ei praegu ju välja rännata, sinnakanti elama, uusi tulijaid praktiliselt peaaegu et ei olegi. Ja noored lähevad linnadesse kipuvad ikka minema jah, sageli ja väga palju Siberist on tuldud ka Eestisse. Et tegelikult elab Eestis väga palju inimesi, kes on sündinud Siberis sest nõukogude perioodil tuldi alates teise maailmasõja päevist juba, kuni seal kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad tuldi veel massiliselt Siberist Eestisse elama. Vahepeal käidi lausa kutsumas Eestist, mõned kolhoosi esimehed ja tordid ja käisid lausa kutsumas. Et tulge Eestimaale ja osa järgisidki neid kutseid. Kuidas on Roskava külaga lood on üks olulisemaid eestlaste külasid Siberis, kuigi selle küla peale ihuvad ka teised rahvad hammast. Proskva küla on üks oli minu jaoks hästi huvitav küla just sellepärast, et seal oli väga huvitav keelesituatsioon, mida mitte kuskil teises külase koht rõskava külas elas tollel ajal, mina käisin esimest korda seal 1999. aastal siis 2000. pikemalt ja veel põgusalt 2004. aastal. Ja siis võib öelda, et selle külakoht, et seal oli elas, siis nad ise lugesid, need kõige kem elas külas. See oli 97. aasta külanõukogu andmetel elas seal külas 11 rahvaesindajaid umbes 750 inimest. Ja enamusrahvuseks saanud venelased, keda oli umbes 400, seal statistika järgi. Teisel kohal olid lätlased umbes 145, eestlased 115. Ja kummalgi, nii eestlastel kui lätlastel oli siis külas oma territoorium, oli siis Läti pool ja oli Viru pool ja see viru tähendaski mitte ainult eestlasi, vaid ka soomlasi. Ja külanõukogu statistikas küll soomlasi üldse ei olnud kirjas, sakslasi näiteks oli. Aga inimesed ise arvasid, et neil on soomlasi küll ja tegelikult oli keele järgi kak kohe kindlasti selge, et seal soomlasi on. Aga arvati, et soomlane, eestlane, et need olid nagu üks ja neid siis nimetatigi kokku virulased. Et minu pool oli siis see, kus nemad elasid ja inimesed siis. See identiteet oli ka väga keeruline, sest näiteks mõni võis öelda sulle, et isa oli eestlane, mamma soomlane passis mulle on eestlane. Et sa oled isa juurikas välja tulnud, et pead olema nagu tema, siis oled eestlane. Aga teine ütles, et et Baspordis ma olen Estonia, et minu ema oli Roskaja isa lillatus, aga masin külas elan. Ma ütlen, et ma olen Estonias ja ka keelesituatsioon oli selles mõttes huvitav, et kui muidu on lätlased ja eestlased või soomlased ja eestlased ja sakslased, eestlased ja kestahes räägivad omavahel ikkagi vene keelt, kui kokku saavad külades tänapäeval siis rõskava külas oli see ka päris teistmoodi. Et enamasti nad oskasid mingil määral said aru kõikidest nendest külas räägitavatest, keeltest, ühesõnaga et et inimesed võisid siis rääkida sellist eesti-soome segakeelt võisid minna üle vene keelele, aga ei pruukinud minna. Vene sõnul oli loomulikult kõigi keeles sees, siis oskasid läti keeles, vastab Taletlasele. Nii et inimesed siis mõnigi ütles, et oskan läkiks aastada ja rääkida, et ma oskan läkiks rääkida ja eestiks oskan rääkida, veneks oskan rääkida ja Finlianscos ka oskan rääkida. Või mõni ütles, et noh, meil on see mest naisse keel, et ma ette oskan nelja keelt lätis viluks ja Soomeks veneks. Et Hothuda, panin Maiuis ahju. Nii et et tõesti see keelesituatsiooni oligi selline ja sageli oi, kui me nägime mõnda kirjaliku teksti, siis võis olla näiteks mõned laulusõnad või ravisõnad võisid olla pandud kirja kirillitsas aga näiteks siis eestikeelne tekst. Nii et kui ei osata seda ladina tähti, siis pandi kirja selles, mida osati. Et, et selles mõttes oli ta hästi huvitav küla, väga palju sealsed eestlased oma esivanematest ei teadnud, need sidemed olid suhteliselt nõrgad. Üldiselt teadsid küll, et minu isaisa oli Eestimaalt saadeti jalad raudus või või saadeti kogu perega või et selliseid rääkimisi oli, aga täpsemalt, kust need olid või selliseid ilusaid lugusid oma perelugusid nagu seal. Et see oli nagu, nagu täiesti unustuse hõlma vajunud, aga aga see omavaheline suhtlus oli, oli selline väga tore. Ja tollel ajal me leidsime sealt külast ka veel ühe suurlauliku, kes oli Emilia Naarits või naaritsa miilia ja kes siis laulis väga palju laulu, kes ise arvas, et tema teab rohkem kui 100 laulu. Ja tõesti, me võtsime väga palju tema lauljaga üles ja enamus lauljali seal eestikeelseid, aga ta oskas ka mõnd läti laulu jamanud soome laulu ja segakeelset laulu. Nii et, et kas neid laule oli seal selliseid rohkem teistmoodi ja mõned olid ka teistmoodi viisidega kui mujal aga nad laulsid hästi palju. Aga kuulamegi siis Emilia Naarits ja Marja Vedomi esituses igavuses elan mina. See on yin hüügi. Moona koor, peege mu moore. Voogi kui mina õhtu ma aga ei ta oma vaagis. Nii veerema siis toole ka, seda me ees ja siis. Ma. See laul on siis salvestatud vanimas eesti asundused Siberis ja laulsid Emilia Naarits ja Marja. Tom, keda meie hulgas enam ei ole, need paraku me jõudsime jah, sinna külla niimoodi, et kõige suurem laulik Emilia Naarits oli siis veel täiesti täies elujõus ja suutis laulda, aga kaasalauljaid ta leidis juba endale paar-kolm sest neid suuri laulikuid enam väga palju ei olnud. Külas, aga tegelikult oli selline isetegevus neil päris aktiivne veel, sest Emilia Naarits isegi püüdis koolis lastele õpetada neid oma laule ja neid ikka edasi anda, et tal enda lapselast laps, keegi oskas natuke laulda neid ja ja ta oli ka koolis käinud, siis näib samas ja üldse talle meeldis väga esineda, nii et ta, kui oli vaja seda eesti folkloori tutvustada, siis oli milja kindlasti see, kes siis käis nende laulude-tantsudega kuskil loomulikult oskas ta ka vene laule, sest seal on selline laulmisviis ongi rohkem venepärane. Aga igatahes eesti laulud olid tal küll ja selles külas peeti ka loomulikult nagu igal pool suuremates Siberi külades peeti ka jaanipäevasest jaanipäev on ka lätlased ei ole väga tähtis püha ja loomulikult siis nii eestlased kui lätlased mõlemad pidasid seda jaanipäeva seal. Soomlased muidugi ka. Aga küla oli selles mõttes huvitav, et seal oli praegu see küla tegelikult ju 750 inimest, tollel ajal seal oli ja ja külas oli veel keskkool siis, ja mitte ainult oma külarahvas, vaid ka teiste külade lapsed käisid seal koolis ja siis oli probleem selles, et ühiselamut koolil ei olnud, aga küla asub küllalt. Nonii, kerglaselt iga ilmaga välja pääseda ei ole, sest Siberis on paraku niimoodi, et kui on selline porine aeg, siis kui teed ei ole asfalteeritud, kust ei ole asfaltteed, sealt on väga keeruline siis külla sisse külla välja sõita, nii et koolilapsed pidid siis leidma endale korteri kellelegi vanainimese juurde, kus siis elada. Ja niimoodi siis sügisel, kui hakkas siis kooli algus, siis lapsevanemad siis otsisid aktiivselt neid kortereid, kus siis neid lapsi korterisse võeti. Tüdrukuid võeti muidugi meelsamini kui poisslapsi, sest kardeti, et poisslapsed teevad palju, koerasid. Aga külas muidu oli veel päris huvitav see, et üsna palju teati neid ravisõnu, et mitmeid haigusi, kuigi loomulikult tollel ajal külas juba oli oma korter ja inimesed käisid ikka õppinud arstide juures, aga vanarahvas ikkagi teadis neid vanu pärimuslikke nippe. Nii et, et need sõnad kohta arvati ravisõnade kohta, arvati selles külas, et neid võib kõigile edasi anda vabalt. Et sellest, et sellest mitte midagi halvemaks ei lähe. Et inimene mitte ei olnud seal külas niimoodi, et noh, et nagu, et ma annan sulle edasi vaid, et kõik võivad tulla ja tulla õppima, et võtke ja õppige need sõnad ära ja siis saategi kasutada. Mitmed vanainimesed siis kahetsesid, oled põlves, kui neid sõnade teadjaid rohkem oli, siis pakuti ja, ja siis nad ei julgenud nagu või häbenesid seda nagu vastu võtta, et kuidas ma lähen, et seda teevad ikka nagu vanainimesed, et kuidas mina, noor inimene, lähen siis neid sõnu küsima või neid kasutan ja, ja siis noh, loomulikult mõistis, läkski, kui inimene ei julgenud, ikkagi ei lasknud endale edasi õpetada neid, siis ei, ei läinudki edasi need, tegelikult mõnikord on õpitud ka kuskil näiteks haiglas olles või kuskil ta mõne vene ravitsejate käest, sest ega tegelikult see ravisõnal ei ole ju tähtis, mis keelestada loetakse pea siit. Et mõjub. Nii et see ravitsemis oskus oli siis nagu kõikide pärusmaa ja mitte ainult vanade võid, seal püüti veel mõnikord öelda ikkagi Noorema kohta, et vot, et see meid oskab, see Miku Anni oskab ja petuElena oskab ja Poljak õigenotovitsemari oskab ja Paulina oskab ja pahmertne Vilma oskab ja isegi naaritsa saania oskab, kes oli siis põlvkond parem kui need teised eelnimetatud. Nii et siis kasutati selliste jälle mütoloogiliste haiguste nagu lenda puhul või selliste puusis või pahast ilmast saadud hädade puhul siis kasutati ikka siis neid rahva käest. Kuigi see ei tähenda muidugi, et seda õppinud tohtrit vaja ei läinud. See oli veel selles külas külasest levinud, tollel ajal tantsida armastas Emilia Naarits ka. Tema tahtiski, et temal oli see elu olnud üsna keeruline ja siis see nagu hoidiski teda elusse esinemine ja tantsija laulja, et temal oli see ikka väga tähtis tantsulugu, oh ütle kena neiuke. Järgmine küla, millest, Juttu tuleb, on kaseküla, mis, mis alguses oli ikka päris eesti küla ja Kaseküla ametliku nimega kõlb Peri Osaka oli tõesti alguses päris eesti küla. Ja seal elasid Põhja-Eestist väga paljud näiteks just Virumaalt läinud eestlased, aga tegelikult aga siiski mõned tartlased, nii et see päris selline murdekeelne ühe ühest piirkonnast pärit küla ei olnud ja kasekülas olen mina käinud kahel korral siis 1993. aastal ja 2004. kas tal siis oligi väga huvitav jälgida, mis siis selle aja jooksul umbes 10 aasta jooksul siis juhtunud külas on? 1993. aastal elas Kasekülas kas 580 eestlast ja kui me küsisime külanõukogust tollel ajal oli külasel külanõukogu, et kui palju siis eestlasi on, siis vastati meile Rõuga, et siin rahvuste vahel vahet ei tehta. Ja niimoodi külanõukogust me sellist statistikat ei saanudki. Aga eestlased panid siis ise kirja need, keda nemad pidasid eestlasteks ja nemad panid siis eestlastena kirja need, kellel olid mõlemad vanemad eestlased ja siis oli neid kogu sellest elanike arvust üks kolmandik. 2004. aastal oli külaelanike arv mõnevõrra isegi tõusnud, oli 624 inimest muidugi eestlased, et oma oli kindlasti vähenenud, aga seda me tookord enam päris välja selgitada ei saanud. Ja loomulikult seal elas siis külas juba juba 93. aastal elas siis külas 12 eri rahvuse esindajaid. Vahepeal oli muidugi selliseid ka, kes olid sinna külla toodud, näiteks suvassijast olid mitmesuguste toetuste abil küllaga kunagi meelitatud inimesi. Aga uusasukate järgi oli isegi üks uulitsa osa sai sellise nimetuse tsi boksaari aga pärast nende soodustuste kaotamist tavaliselt need inimesed siis ka kadusid sealt, nii et ega, ega neid sinna ikka juurutada ei saanud. Aga eestlased on siis küla on saanud alguse siis kuskil 20. sajandi algusest üsna loomulikult, eestlased olid seal põlluharijad nagu ikka ja perioosoka või kasekülas sai siis, et küla oli lähedal, kasvas Kasemets. Ja esialgu elati taludes ja pärast nagu nagu hiljem ikka oli, kõikides Siberi külades oldi sunnitud, siis aeti lihtsalt küladest või taludest kokku küladesse. Kui ühismajandeid hakati moodustama pärast sõda. Ja nii oli ka seal olnud. Ega siis 93. aastal inimesed tegelesid ikka põhiliselt siis olid just ühismajandid lagunenud aeg oli üsna keeruline, aga inimesed püüdsid siis vähemalt oma kodust põldu harida. Traktoreid ja masinaid oli suhteliselt vähe või õigemini masinaid veel oli, aga siis oli kütt, defitsiit oli või ei olnud raha kütte ostmiseks, nii et, et üsna palju oli, oli, tekitas see probleeme tollel ajal, aga loomulikult inimesed endale kasvatasid kõike ja, ja loomulikult külades nälga kindlasti kohe ei olnud. Siis tollel ajal leidsime Me küladest veel üsna palju neid, kes oskasid laulda, seal oli olnud. No külas oli siis ka ja on praegugi keskkool tegelikult. Ja seal keskkoolis käis ka teiste naaberkülade lapsi, nii et mitte ainult kõik ei olnud Kaseküla inimesed, vaid ka teiste külade lapsi, niiet külas oli keskkool külas oli isegi oma arvutiklass 2004. aastal juba ja külas oli oma külamuuseum ja see on kindlasti praegu ka alles. Kui 1993. aastal oli külas ainult selline muuseum kuulus, oli kooli juures muuseum, siis 2004.-ks pastakas oli muuseum saanud täitsa omaette maja ei olnud küll väga suur, aga ikkagi päris omaette ehitus, kus siis kõik need eksponaadid olid esemeid ja, ja küla ajalugu ja oli kokku korjatud. Üsna mitmed õpilased olid teinud ka õpilastöid, siis sellest küla asustusloost ja peri osakovi Kaseküla koolis töötas ka üks eestlasest ajaloo õpetajana kalla koot kummaliselt külas sündinud Tomskis õpetajaks õppinud ja tagasi tulnud oma kodukülla õpetajaks, mida ju väga sageli ikkagi ei juhtu, sest väga paljud haritud inimesed sageli külast lahkuvad. Ja mõned aastad pärast, kui meie olime seal külas käinud, siis loodi küla selline eesti kultuuriselts, see ei olnud küll ametlikult registreeritud selts, aga need eestlased sealt külast kase külast oli teada selles Tomski rahvaloomingust maja juures ja kui oli vaja siis eestlasi, Eesti folkloori või eestlasi esinema kutsuda, siis teadke, et vot seal Kasekülas on, sealt me saame, need eestlased, kes siis näitavad, oskavad eesti laule ja ja näitavad Eestit tantse ette. Nii et seal oli isegi mingile seal tegutses üks koreograaf, kes siis seadis eesti tantse lavale. Aga kahjuks seda mul ei õnnestunud näha, nii et tollel ajal, kui mina seal olin, oli see koreograafia parajasti puhkusel ja külast ära. Ja seda, seda ma küll ei näinud, aga Eestile kuule saime eriti 93. aastal, kui talvel kogunesid naised küla klubisse, sest klubi oli külm oma kasukates ja talve mantites ja laulsid seal meile. Ja üks neist lauludest oli, kui ükskord oli ilus ilm. Selles laulus ja kõikides teistes vist võib öelda, olid ikka naishääled peamised, kas mehed ka laulsite. Vaat Kasekülas mõned mehed ikka laulsid küll ja Suetuki külas ka mõned mehed laulsid, aga külades vanemaid naisi ongi tugevas ülekaalus, siis paratamatult on neid naisi rohkem, kes laulavad ka ja naised on ilmselt laulmisest rohkem pidanud. Suetukis on, on niimoodi, et mängivat pilliorkestris mängivad mehed, aga ka sinna on tulnud juba naised, nii et et on ka noori tüdrukuid ja naisi seal mängimas, niiet. Ja väga sageli on jah see olukord niisugune. Aga eks need lauluoskajaid jääb eesti laulude oskajaid jääb kogu aeg vähemaks, sest et esiteks on, mingil ajal olid, kuna koolid muutusid 1937.-st kaheksandast aastast ju kõik venekeelsed, eks siis lapsed käisid vene koolis, õppisid vene laule, sageli hakkaski see vene laul, tundus uuem ja moodsam ja hakatigi rohkem neid laulma ja tegelikult ongi, venelauludest on ju väga palju ilusaid laule. Nii et et inimesed hakkasidki rohkem väärtustama seda ja nüüd tahetakse jälle muidugi seda eesti oma, aga kasekülas on tehtud ka sedasi, et tegelikult õpitud spetsiaalselt niimoodi neid noortele õpetatud neid eesti laule, sünnipäeva laule ja muid ka, et ikkagi nad oskaksid eesti laule ja ja oskaksid näiteks üks pere on perekond, koot on, kes on väga aktiivselt sellega tegelenud, siis on õpetanud ka noortele eesti laule ja kunagi oli ammu surnud kooli õpetaja Herman Reile oli siis, kes seal Kasekülas seda koolikoorilaulu edendas hästi kõvasti, nii et tegelikult taas on, olid, paljud oskasid laulda ja, ja ma arvan, et kui nad Eestiski kokku saavad siin teevad oma kokkutulekuid, siis nad ka veel on võimelised neid Siberi laule laulma. Järgmine küla kannab nime salataja niiva seal lõunaeestlaste küla olnud. Ja salatajan iva elasid siis. Inimesed, kes olid sündinud kas siis Võrumaal, et või, või Tartumaalt tulnud sinna. Ja see oli jälle selline küla, kus mina olen ise käinud kaks korda üks kord käisin 1995. aastal ja siis viis aastat hiljem, 2000. aastal. Ja 95. aastal siis elastavateni iva külas üsna palju inimesi oli, 1493 inimest oli külanõukogu andmetel eestlasele elas siis 268. Sakslasi oli natuke vähem kui eestlasi, tõsi ja siis oli veel nagu nemad, ütlesid, püryaneid ehk komisid, kirgiisid Lättasid suvasse, Mordvaid, Marisid venelasi, tatarlasi, ukrainlasi, moldaavlased valgevenelasi. Ja tollel ajal öeldi siis niimoodi, et enne öeldi meil maalinka Estonia nüüd üteldakse allinki Berliin ja sellepärast oli see, ma olingi Berliin, et seal oli Volga sakslasest kolhoosi esimees 95. aastal. Aga salata, niiva on siis see nimetus tulnud rahvaütlemise järgi sellest et seal oli väga viljakas maa ja siis selline kuldne viljapõld siis tõlgituna. Ja need esimesed väljarändajad olid sinna tulnud juba siis 1895. aastal, nii et Siberi kohta suhteliselt vara. Siberi see rändamine hakkaski alles 19. sajandi viimasel kümnendil, enne olid põhiliselt ikkagi sinna saadetud vähemalt suures osas. Ja eestlasi oli siis sattunud sinna niimoodi välja rännanud lutena. Üsna mitmed teadsid ka tegelikult oma seda tagapõhja. Et oma esivanematest, nüüd kui küsiti, et kust nad nende esivanemad on tulnud, siis väga paljud ütlesidki, et meie külas enamasti olidki Võrust ja Tartust pärit. Sageli olid siis vanemad sündinud veel seal Eestimaal ja siis tulnud sinna ja üksis mees siis Kristjan Polo vart, kes oli sündinud 1921. aastal, jutustas dismulle, et tema vanaisa oli sangastest viina pruulist tööd. Et Sangaste krahv oli hea mees, ikka nendele töölistele oli kiiduväärt inimene, et tal oli kari põldu ja viina vabrikud. Ja siis ta rääkis ka seda lugu, et kuidas Sangaste krahv, haige olija end viinatünnides arstis praaga tünnides enne läbiajamist, et tal oli kondimurdja haigus olnud, nii kõvasti, valutas kvante ja välja arstis praaklasti tünni sisse ja oli kogu kerega sees, nii palju, kui ta kannatas seal olla ja kui juba nõrgaks võttis, siis sai terveks ja Sangaste krahv oli ise ütelnud vaatajate viina pruulidele ära ei räägi seda arstimist, et rahvas joob seda viina. Aga et üldse tema arvas ka, et kui jalad valutama, vaat siis pane siis pärmiga käima. Jahus segatakse veel sinna sisse ja tehakse magusaks niimoodi pärm sisse ja sellest võib siis enne ära arstide ja pärast siis sellest ka veel viina teha. Nii et selline Sangaste krahvi lugu on siis jõudnud ka Siberi külla siberi, küll on jõudnud ka laul Tartuma linnas juudi turu peas. Laulsid siis Eleonora Haller, Emilia Illak, Olga Varts, Elfriede Reismann, Liidia ristija, Rosalie Taizz salata ja niiva külast. Aga nüüd veel mahub saatesse, eks toreda nimega eesti küla Siberis lilli küla. Ja selle küla nimi, saamislugu on siis niimoodi, et seal küla lähedal kasvanud põdrakanepit ehk põdralillelt ja selle järgi siis saanud küla nimi aga vene keeles külapselli Leica ja küla asub ise Omski oblast tisse tellikova rajoonis. Mina käisin selles külas 1996. aastal, nüüd on kindlasti küla palju väiksem, aga siis elas külas umbes 160 elanikku ja olid kaks pikka uulitsat, nii et majasid oli seal päris palju. Ja küla omapära oli veel see, et kõik rääkisid seal võru keeles. Nii et eesti võrukesed tõenäoliselt saaksid sellest keelest päris hästi aru. Ja seal olid niimoodi ka lapsed, oskasid veel rääkida seda oma küla keelt. Kuigi lapsed käisid vene koolis, kes kooli läksid juba naabruses asuvast Novoikas aga oskasid rääkida veel oma küla keelt, seal võisid minna külapoodi ja küsida eesti keeles ja saidki selle kauba eesti eestikeelse küsimuse peale. Ja lähedal umbes viie kilomeetri kaugusel asus siis Stoka küla, mida rahvakeeli kutsuti Donski küla. Seal oli olnud kuskil Augusti kooli järgi 18. aastal 30 talu umbes 150 hinge. Nüüd oli muidugi seal juba ainult mõnikümmend peret. Aga selles tonka külas oli huvitav see, et peeti veel algkooli neljale lapsele. Nii et vahepeal taheti kooli ära kaotada, aga kuna külast välja ja sissesaatmine kevadisel ja sügisesel ajal võib olla väga keeruline, siis tegelikult suutsid nad siis põhjendada, et tollel ajal oli veel see kool alles nüüd tõenäoliselt, et enam ei ole, sest selles külas oli ka kunagi mõned aastad tagasi päris suur tulekahju, kus peaaegu pool küla hävis, nii et et sellega selle külaga nagu läks natuke halvasti. Ja väga palju sellest külast, kuna see ikkagi seal lilli küla ja Yestonkanud asuvat küllalt sellises suvalises kohas, et sinna rajoonikeskusest tuleb ka veel tükk maad sõita ja tee ei ole kuigi hea, siis tegelikult on ikkagi sealt külast ka uusi tulijaid, sellistesse küladesse ju ei tule, sellepärast küla keel ka säilib kauem ja paljud ikkagi lähevad ka sealt külast ära, nii et sealt külast oli läinud näiteks tellikovasse ka üks suur laulik ja kelle pärast siis tegelikult jäise küla laulurepertuaar palju lahjemaks. Ja väga paljud astusid sellest külast ka parema asendiga Tigatsetnopolia külaste, mis oli siis eesti-saksa segaküla ja asustades kaasova rajoonis tollel ajal siis saksa rahvusrajoonis lausa. Nendel inimestel oli ka ikkagi suur vahe, kes on lihtsalt haaranud piirkonnast tulnud poodidesse või siis etnopole elanikud, et Taara külas olid nagu need, pane kombed ja laulud säilisid kauem. Rõhk oli selline emamaalt kaasa toodud, näiteks vähetähtsaks peeti seal pühatava pühitsemist. Ükskord oli niimoodi, et meie pidime minema sel päeval uude külla ja siis keegi minu riigikaaslastest pesi oma pesu ja riputas selle pühapäeval siis välja kuivama ja külarahvas pani, ehmatas nagu selle peale natuke ära, et pühapäeval ei tohi pesu pesta jaapani tohigi mingit tööd teha. No selle järgi nagu said, said aru, et see ikka tegelikult tähendab mitte ei ole ainult, et et kunagi vanainimesed tegid niimoodi. Nii et väga palju oli selliseid vana pärast säilinud. Ja just see oli hästi huvitav, et tõesti rahvas oli hästi lahke, loomulikult nagu nad Siberis üldse on, kõik hakkavad, postitavad kõiki ja nii edasi, aga oli ka nii, et need seda vana juttu ja ja laul oli üsna palju nendes külades. Aga mis nägu on Siberi eestlased, kas on palju valge, väikseid blonde ja sinisilmseid eestlasi? Ega vist väga palju ei ole, aga, aga ega need valgepäised ja sinisilmselt käib puuduselt küladest, nii et on, on igasuguseid. Kas Siberi eestlaskond, kui nii võib öelda, kas Siberi eestlased hääbuvad tasapisi? No kunagi kindlasti. Et seda muidugi ennustada, et mis ajal nüüd enam ei leia ühtegi eesti keele rääkijad, seda ma ei suuda küll ei julge ennustada, et kindlasti mõni ikkagi mäletab emakeelt kui, kui oma esivanematest üht-teist. Aga kindlasti aja jooksul see kaob, see keelsel ja eesti kultuur? Muidugi jah, just nimelt pikkamisi. Aga samas tänapäeval ju maa globaris pirukas, need sidemed ei võiks ka tiheneda, hoopis vastupidi seda ei saa öelda Eestiga sidemed on siiski päris tihedad ja osadel küladel ikka väga tihedalt. Esiteks osa inimesi, perede kaupa, osa inimesi on tulnud Eestisse, osa elavad seal, nad suhtlevad jah, tänapäeval tänapäeval on ju kõik tehnilised ka. Skype ei ole Siberis mitte enam tundmatu. Ka on võimalik helistada ja kirjutatakse kindlasti vähem kui mõnikümmend aastat tagasi, aga see suhtlus kahe vahel ja muidugi mis linnades siiski püütakse, praegu on, tegelikult ikkagi otsitakse neid oma juuri ja see on jälle nagu väga tähtis inimestele inimesed tahavad teada, kust nad pärit on, tahavad vada sellest teadmist ja praegu on nagu see päris huvitav mõnes kohas hakatakse uuesti, paneb näiteks lastele eesti nimesid mida vahepeal pandi ju, et eestlased oleks kergem lapsel elada. Ta pandi just vene nimesid, aga aga nüüd näiteks kahekülas oli väga tüüpiline, see pandi eesti nimesid ja Eestiga suhteid ja on suhteliselt Pihedati, Eestis käiakse ka need, kes on juba need ütleme, üheksakümnendad aastad olid väga keerulised handuslikutega, hiljem on inimesed ikkagi paljud töötavad, kes käib kuskil kaugemal põhjas, tööl, seal on täpselt samuti nendest küladest minnakse mõnikord linna tööle või kuskile põhja tööle ja tullakse siis tagasi ja osa reisivad päris palju, osa on saanud korraliku hariduse ja töötavad kes on Eesti advokaate või õpetaja, et üksjagu. Nii et et nemad muidugi on ka hästi tasustatud ja ja näevad maailma rohkem. Ja loomulikult jah, selline võimalus on siis Eesti seltsis. Mida muidugi käskis, on ainukene Siberi eestlaste Eesti selts on kahjuks Krasnojarski sett, mujal ei ole suudetud seda luua. Aga eestlased ikka mujal ka tegelikult, kui nad omavahel kokku saavad, siis ikka suhtlevad tihedalt. Ja saate lõpetavad Estonkaküla, eestlased MI Juhanson, Pauline Talvik ja Camilla Vuks, kes laulavad sellest, kuidas nad sõitsid naaberkülla lillekülla. Ma ei näe ju käe väelu, kui ta seal deegeegoida jooganga koodi Trairaire pira alal hoida, et me ju käen kaest kaadi. Siberi eestlastest rääkis neljasajandas eesti loos Teadusdoktor Anu Korb sedasama saadet ja kõiki eelmisi 300 99 saab kuulata saate kodulehelt arhiivist ja Facebookist leiab ka üles. Minu nimi on Piret Kriivan, meie tänase meeleoluka juubelisaate lõpetan ühe Liisu salmiga, mille Anu Korb on üles kirjutanud Siberi eestlaste juures Ülem-Suetukis. Kui hakati mängima leske või siis loe. Üks õun veeres mööda maad, kis selle õuna kätte saab, see on venelase poeg, kellele see venelase poeg kukkus, see kukkus välja, kiskukkusivad välja, need hakkasid jooksma, aga kis kõige viimaseks jäi. Tsee hakkas püüdma. Kõige head Kuulmiseni nädala pärast.