Keskprogramm tere õhtust, head, kuuled siin Mari Tarand, et kutsuda teid kaasa ühele meele olukale kevadisele kirjandusõhtule. Enn linnakeses õhtu hakul. Nagu ütleb saate pealkiri, siiski pole tegemist n linnakesega. Sündmuspaik on hoopis kolka Kuusalu kihelkonnast ja saate pealkirjaks meeldis mulle rebida üks meelevaldne rida Villu Kanguri luuletusest, sest selle kauni mai õhtu Kolga koolimajas sisustasidki Villu Kangur ja tema sõbrad Tõnu Oja ja Tõnis Mägi. Sellist haruldaselt sooja ja kodust korraga lihtsat ja pidulikku õhkkonda õnnestub harva saavutada suurte linnade suurtes saalides. Kolgal käib vilgas kultuurielu, osalt kindlasti ka sellepärast, et viimastel aastatel on sinna elama asunud vaimseid väärtusi ja puhast õhku hindavaid humanitaari, kunstnikke ja arvutiinimesi, kellel on siin võimalik töötada ja lapsi koolitada. Ja kui ma kiidan nüüd Kolga Rahva raamatuaastalõpuüritust, sest seda see oli tean ma kindlalt, et Eestis on palju kohti, kus raamat aastal palju head tööd tehti. Nüüd aga siis oleme hubases kooli saalis ja õhtut juhatab sisse Tiiu Sandraku. Kogu selle asja hing, nagu mina aru saan. Tiiu Sandrak lehitseb paksu kroonikaraamatut ja annab veel kord teada, mis raamatuaasta jooksul Kolgal kõik ära tehti. Tore kohtumine oli 27. mail Enn ja Helga nõuga külas oli meil Kehra lasteteater Helga nõu näidendiga ja toimus ilmale vastav kirjanduslik piknik siinsamas maja eelkooli lõpetas eelmisel aastal Ott Arder teel Tallinnast kolka ja ka kohapeal kirjutas Ott Arder. Nii. Kolga pole mingi kolgas, pole sega kolgata, lapsed saavad koolitarkust Kolga koolis, Malgata pedagoogide ometigi ei jää ilma palgata. Siin ma käisin ihuüksi ilma kaitses algata lastelt värsse, lugesin, omab kukalt, sügasin. Suvi läks mööda, suvel toimus meil Kolga garaapia, Kolga Karapil käisid ka kirjanikud külast Kalev Keskküla ja Triin Soomets. Ja mis siis oli meil veel öösel suur Kuusalu kihelkonnamäng, mis oli sisuliselt pühendatud kirjandusele. Sest lauldi Kuusalu vallast pärit regivärsse vendade Johansoni eestvõtmisel. Saabusu sügi, õudne ja jube. Ja kolgas toimus õuduskirjanduse õhtu. Külas olid Maarja Kivistik ja Veiko Belials osavõtt oli väga uhke, elu läks edasi, tuli maoaasta. Ja Indrek Treufeldt rääkis meile Hiina maasti Hiina kirjandusest. Ja hakkabki see aastaring otsa saama. Märtsikuu Maimu Berg eesti keele päev. Kolga koolis esines Aksel Tamm rääkis erinevatele vanuserühmadele küll Kristian Jaak Peterson-ist ja eesti keelest ja kirjandusest üldse. Aprillikuu naljaluuletused külas Ilmar troll siis järgmine nädal, 12 aprill. Kirjastus Avita, kes soovib hiljem seda raamatut vaadata, me jätame selle siia ja hiljem saab Kolga pool selle endale. See on siis nii-öelda meie elulugu sellel aastal. Juba ammu on mul olnud idee teha luuleõhtu Villu Kangurile, tema ise seda muidugi ei tea. Villu Kangur on niisugune tagasihoidlik mees, kes Pole tegelikult Eestis ühtegi luuleõhtut teinud. Ta on esinenud koos teistega. Aga samas me isegi ei tea, kui palju laule oleme laulnud, mille kõik sõnad on kirjutanud Villu kangur või siis gepsutanud Nende laulude saatel sõnad jälle Villu Kangur. Ja selleks, et et võib-olla rohkem nagu teadvustada seda, et need sõnad, mis peaaegu et on juba rahvaluule, on tegelikult kellegi autori tehtud. Ma mõtlesin, et kutsume Villu Kanguri siia ilusasse paika nimega Kolga, kus enamus tema sõpru juba koos elab. Ja anname siis linnule sõna. Kui eesti luuletajad loevad oma kuule, et siis mul oli igav. Milleks? Ma ei tea. Kui aga pallustavadil Puškini sa kuuled siis hingel hakkab isemoodi. Hea on vene keeles erilised tähed kuid meil on ainult hääl ja öö ja öö. Kus ma jäingi? Pärsse on meil vähe. Ehk see on ikke orjaikesi? Jah, sakslased on meile teinud liiga, vot üks fantalcal vahuveini jõi, kuid teile selleks jala Tartust Riiga ja kirjakotist kaape kaku sõi. Ning sestap suri 15 aastat varem vistiisikusse teise tappis kuul. Sa võta kinni, kumma lõpp on parem. Siinkohal peatun aga hoopis miskil, muul. On luule üpris delikaatne teema, on öelnud keegi, ilmselt Pasternak. Ja rohkem järeldusi siit ei teema, kui see, et minulgi on oma kaapekakk mise eest kui ora keskelt nagu kera. Üks teadmine on alati mul toeks. Et pime kala üles leiaks tera, sa katsu nii, et sind su sõbrad loeks. Ning lisaks sinna omapoolse mõnu siis iga esitus on isemoodi hea. Poeedid ise aga liialt lammutavad sõnu ning hakkab iga, milleks ma ei tea. Ja mul on väga hea meel teid siin kõiki näha ja endale julgestuseks Olavi tema endale sõbrad kaasa võtnud Tõnu ja Tõnise. Nii et järgmisena ma annaksingi sõnajärje üle Tõnule. Supp suure aja väike sõber nimega puksiir ei saa iial sõita sinna, kus on silmapiir. Suure rongi väike sõber nimega. Pole iialgi ainult seal, kus asub riigipiir, aga, ja käinud mööda merd ja ma küsin, mis ma olen läinud, vastan. Välismaa, mis ma kaasa olen toonud, kole kollane, kilekotte. Nätsupakke. Kus on lõhn veel see? Porke kus ta on teisel ja suitsupakendeid puhvetkapi klaasi alla, kõiki korjan neid. Tal oli elus, välismaale, satun korra veel koju jõudes kollektsioonist näituse, ma teen siis rajas on 10 krooni. Vaatamine viis. Arutluskäigu aktuaabelased kadestavad. Keetsed algetipsat kapsa. Heina tappis suisa sala. Unenägudest on napsat päeva kõige parem pala Halmist hundist Hellast uutest ühel kõht täis kaikaid kive. Teine tuleb raamatutest laste juurde, kui on pime, sängi serval sooja poeg ja poistelt palub musi, aga tüdrukult oh, looja lunib välja luuletusi. Suure musta koera rõõmustavad saba akna all, ma nägin otse üle tee, ülejäänu oli aknalaua taga. Pliidiraual aga valjusahin, aga keema hakkas äkki nõmmeliivatee ehe. Uurali vaipa. Kevad on nagu selline armumise aeg ruma lappasin oma valu luuletusi ja leidsin. Lohk 10 15 aastat tagasi kirjutatud. Kuidas nüüd ilusasti öelda, pessalt lembeluulet. Mõned tunduvad väga naiivsed nendest olevat nüüd tagantjärele, aga ma ei sooviti loobuda kiusatusest. Mõningaid neid lugeda, sellepärast et ka see oli teatud etapp minu elust. Me tundsime, kui suvi suri meist ühest, kahe kalda vahel kuus sõlme tunnis, keerles kruvi ja rohkem laevu, polnud lahel. Viim valgeid linde õhus tardus, kui vaatasin sind vastu päikest. Tean suuri mehi. Hing, mul hardus. Sest leidsin endas 1000 väikest ja väga selgeid allusioone, su silmist nägin õhturoosas. Ma mõistsin, et pead sooja toone kaleido skoobiks. Nebula osas. Kui magama tuled, siis kustuta tuled ja sulega siiber ning loputa suud. Mis kasu on sellest, et silmad sa suled, sest unes näed ikkagi midagi muud. Et paleta pähe ja põlgata ära etnopita läppu, kuid näed, et on malts. Et kogu see väline valguse säärase Kolkub, kui kaane all kopitab kalt. Et ütlete välja, kuid tead, et on vale. Et sõdaseks sahvris seal saia ja võid. Hakkaks siis vähemalt enesest hale et ole, kui oskad ja ela, kui võid. Kivigolosside kodutus kõrguses. Ärkasin hommikul hämaras toas olid mu piinad ja oli mu kõrguses ainsamas vildakas valguse joast. Tema vöödina aknalt seinani pinguldav päikesepunane, lõim saabumisvalu ja lahkumisleinani ühendas vildakas valguse põim. Unede taha ehk püüdis ta kiigata. Aga kas ulatust hästi ei näinud. Ütlesin sulle, et ära sa liigata. Paotasid kardinat. Kõik oli läinud. Kaks inimest on ilmselt riius ja nende nägudel on eatus kui seisavad nad täpselt nii, just et nukrust täis saab bussipeatus. Neil mõlemal on silmad surnud. Kuid südames on siiski lootus. Ei ole bussi kaua tulnud ja kestab aastaid. Nende ootust. Mõni asi juba ette määratud, juhtuma tasapisi, palju plaane elus hakkab juhtuma? Väga vähe, selle silmas läheb mööda mureta. Ela hästi, ära palun teisi välja suretada. Igal luuletused on, peaaegu on, ma ei tea, mõne objekt võib olla kattudega. Luusate karraslike Osofoomis, meil näitlejatele ka. Siin on kaks lembe luuletust veel. Suitsiidiussikasvanduse endas likvideeri ja edaspidi edasi ma ikka eksisteerin ning tagurpidi tagasi ei mõtle sinu peale, mis kordaläinud kehvasti võib käänata ka heale Su kurvad kirjad põletan, sest nende koht on tules ja mälukoht on mälestus ning tindikoht on sules. Kui aga selle sulega vean paberile jutti, siis miskipärast mõnikord meenub mulle suti, ma nimesid ei nimeta ja aadresse ei märgi. Kuid mõni poole voolik luuletust kusagil on järgi ma nende luuletuste jaoks peaks võtma musta mapi, sest nad on ilma lõputa. Seal midagi ei klapi. Siis vahel kõva külmaga, ma võtan mapist prahi ning takkajärgi tänan sind, sest soojaks läheb ahi. Kuid kui ma küsin pruudi käest, et kas ma täna tohin siis kuulen, kuidas troobis käin. Üks kummaline koi. See oli, see oli tegelikult üks jõle helist tüdruk. Ma Villut siis veel ei tundnudki, kui kui ta mulle meeldis. See temast on seal selgunud veel veel omakorda hiljem Ohneid mälestus. Seda ma tundsin väga hästi. On Tartu meestemeka ja ülikool on ka sest filoloogi neiud seal käivad kiiva Kaaba ja Emajõe Ateenas mulgi oma muusa, tal ees on paksud prillid ja tal on suured puusad. Pealtnäha üsna malbe. Sest lemmikvärv on roosa. Kuid kui ma teda kohtan, siis iga kord saan koosa. Ta on üks tige tädi. Kui teda sa ei jooda, siis ütleb otse välja, et elan ära looda. Kuid mõju on keraamik. Ja savist tahvleid toodab neuromulle pähe. Ju ta siis ise loodab. Kunagi ma vallutasin hirmsasti südant ka teiste asjade pärast ja kirjutasin mingeid olustiku pildikesi. Loeksin teile mõnega mõningad olustiku pildikesed, mis pärivad, pärinevad kusagilt 90.-te aastate algusest või kirjutatud vahel vahetult enne niinimetatud laulvat revolutsiooni. Mu kodumaa on künnimaa ning läbisõitvad laevad. Mu südamel on sünnima ta valud ja vaevad. Mis sest, et räägiks sõnu, suu ja nägu nime kannab. Kui ainus hetk võid võtta mu, mis elu meile annab. Olukord on drastiline elu kord fantastiline meeleolud, kriitilised põhjused, poliitilised soolestikus, suvi sulab märi mööda, veene pula. Elu läheb oma rada kõigest raske jutustada. Rindejoone taga siinpool rindejoont. Vaenlane portsõja poolt ja vastu vaherahule. Mina pole vastu. Kuid jään rahule alles siis, kui magab. Siin pole jäika joont või on joone taga jäägitult Mepo. Natsionaalne rikkus materiaalsed hüved, üle tonni pikkus, valged kasetüved, üksikindiviidid, sisemonoloogid, viisakusvisiidid ja siis nekroloogid. Ja siis kasetüved. Missal löödud risti ongi meie hüved, millesse metisti. Enn linnakeses õhtu hakul kaks peatseid kokku tapabakult, läks tera lendu läbi õhu. Nii, nemad saidki külma kõhu. Nii, nemad saidki külma keha. Vaat mida võib üks kirvest teha. Vaat mida, või kui me ei peata mees, kes on kirved, aga peata. Ja ma tean, et vähemalt üks inimene siin ruumis viibijatest seal Ott Sandraku ei anna mulle iialgi andeks, kui ma ei loe järgmist luulet. Hiinas Pakistanis, Tais, USAs Primorje krais paistab päike, ühine muu, kõik muu on tühine sitasitikale, kes läbida võiks lennates neid ja mitmeid muidki maid. Aga tema tuhmid, paid kodumaises lehmasitas, mainib vaene hingel. Liig palju uurdeid uksel linnal et kulud karja kostaks, uus, kes luulet loeb, neutraalsel pinnal, näeb, vääriks eluvõõras suus. Ei nokitsema nõmme teemal, ei laula laulu Lasnamäest vaid see, kes elab elust eemal, saab petta iseenda käest. Ma sünnilt pärnakas kui Tallinn mu kodu on ja koduks jää. Ükskõik kes Toompeal, aga alllinn end vaikselt varjusurma, see üksluine hallus mürgis valmis. Päev päeva järel püünist koob. Üks laguneb. Ja üks saab valmis. Sest Tallinn ehitab. Jaanjoon. Lumi taga, luiged läksid, haned läksid, hallad maas. Kaasas kirved, käsi käksid. Metsa läksid mehed, taas. Vatijoped, võidunud higist kõmad, kõle karjuv saag, lehkas viinast vaigust pigis järve mees kui komprafaag. Kuskil mõistaks puude juttu mõni mees, kui mõnel maal oma keeltki ulu kruttu, vähenenud osakaal jääks vaid valuta nutta. Seni veel, kui saetakse. Kevadel, kui kõik kaob mutta. Eesti metsa maetakse. See ja siis. Saveli Narva oli Ta nigela. Miks sealjuures? Ma ei karda küünlatahti külma tuba tunda tulva. Aga pelgan salamahti venelast ja pere pulma. Kui ma suudlen koiduvalgel sinu tulikuuma laupa, joodikud on juba jalgel karjudes ja karjakaupa möödub mürisevad mööblit, rahvas, rongi käiku torma. Lähen nihutama mööblit igaks juhuks ukse orgima. Laseks koerad ketist lahti. Vaikselt sosistab mul kõrva. Ei, ma vihkan ajujahti. Jäid on kahte tüüpi. Ühed löövad hambad turja, teised kummardades müüti ajavad su elu nurja. Ühed lihtsalt teevad närvi, teevad lärmi, vile peale jäävad vakka. Teiste lipp on verevärvi virutavat selja takka. Annaks issand meile taipu, et nad päästa ära patust maid, talukoerte laipu, kaltsakaid, Jakassimatust. Pole raske ära arvata, millisest perioodist seegi luuletus pärinas ja ja järgmine on kirjutatud umbes samal ajal. Juba mitmendat nädalat reidil süngelt seisavad sõjalaevad nagu lutikad lapse kleidil kelle närvid on nõrgad. Met vaevad meie kodunt röömike musta ilma murede mere ääres. Vahel kiusatus vaikselt on kusta vaimuvarale sukasääres. Ärge vahtige vaikselt see niiti ise mõteldes Soome sillast mööda Linnutee lõputut niiti laskub kevad siis viskame villast. Siis me kasukad, peidame kappi, kui kord saabuvad soojemad ilmad. Aga nendel, kes lahkusid lapi, on nii kahtlased koera silmad. Juba mitmendat nädalat reidil. Süngelt seisavad sõjalaevad nagu lutikad lapse kleidil. Nagu koitanud kingapaelad. Tuul tegid tõrvapapile nii nagu kirves kapile ja laheterniidile. Just nagu kääritsiidile. Ning tugev, tegin nõdrale, just nagu jääger põdrale. Ja pilved tegid päiksele nii nagu suured väiksele. Kuid väike tegi tagasi. Ja siis, kui suured magasid. Minul puudub kirja anud ja kirja toob mul kirjakandja. Kuid kui selgeks saavad tähed lasteaiast, kooli lähen portfell, priskem puugil tarkust, kallis kirjasõber, tartust, taevaskojast, Tõraverest, siis saad sõnumeid need perest. Äike neegripoiss, Angolas. Sina oled sama hoolas, siis saad paki moodi värgi lillest leiad Moosta särgi kantud, keetsid kommi, loova isa läks rull uusi tooma. Kirpu, tarind, Kuusangaskist vanad, panin sulle Basti. On madal valulävi kuid kõrge all süljega ei õelus siit ilmast ei hävi, kui kaldud kalossi paar kel meeles, kaob lapsepõli, selle ununeb Isamaa. Ja varmalt valmis on õli tulla veel lisama. Kui väreleb virvatuli, on öös minu silmapaar. Luuletus, mis ta siis oli? Kas looming või Vikerkaar? Võib-olla ainult noales. Pilverünk. Surmapatt. Rahustab mu närvi. Suur jumal, surm on imelik päev päeva kõrval pata pead kandma elu imelik, kui kõigeltki kate. Ja kuu, kui kuldne püksirihm see kõlbub akna taga. Ning karjukatuse pälvis. Kuid sina oled paka. Sest igavese rahuriik on äkki siin Euroopas, kus pühapliiats on kui piitja kurvad silmad. Koopas kus kulub riim, jääb samaks rütm. Kuid sisu ütleb ikka. Ja korta, luuletaja aeg saab ümber. Ajapikku. Kas oli surnult külme jäik kui mullaga ta katsin? Veel karbussi, ras kuldne läik. Just nagu ennast matsin. Ja kuigi kurvaks tegi tõik, et toonela teid käime pea alla, talle panime kõik pool kilo suitsuräime kuid õhtul õue tuhanõud ei tihanud minna tooma. Mu hingel lasus äkki õudet, näen seal võõrast looma. Ja kuidas silmad pärivad? Ma vastata ei tihka. Jäi aastaiks hinge närima, see tunne? Ei, ei vihkasin mürgitaja naabrimees. Maid omaette, ohkan. Kuid suured sitta kohta Lihtne riim ja lihtsalt värsid. Lihtsad laused, kuni kärsid, jumal teab, kui mitu korda kirjutad, et kõik saab korda. Suured tähed, väike algus, pimedus, subpäevavalgus. Ma mäletan, sul olid ahtad õlad kui toetasime pallus, kraadile. Ei mahu iial ära ebakõlamendi elu heliplaadile. Kui poleks elu nii dramaatiline, võiks ennast varsti üle hinnata. Elekter, meisse, korju staatiline ja seisukoht on kande pinnata. Müts põleb, varga peas ja teised saavad sooja. Tsitaat on võõras. Pärit Karevalt. Ma luban sulle enam ma ei joo ja ei julgu ringi nagu varemalt vaid mõtlen pigem öile harvadele, kus miski sinust mind ei lahuta. Lund sajab, kleepub meile kulmu karbadele. Ma mõistan küll, kuid hing Eima. Ei märtrikrooni Maiganna. Kuid kõigest üle ma ei saa. Ja mis mul jääb veel vastu panna, kui minu enda Eestimaa. Sest kui mu sisemine ilu saab üleöö, kui unenäoks siis vaatan väljapoole. Vilu on tall mu toas ning tuulte jaoks löön uksed, aknad lausa alla. Tao näkku, tuisk ning taevakumm. Kui väetid liha, vihma, kalla, kiisu katki, kuulmetrumm ja lahe, rebi raskus rinnast. Sest minu valu, mis ta on käes kallal, kasuta külmakindlast. Vöö kirjas vastus. Valmis on. Tuultes ja tuisk, kuidas Loilutab laotuskambri uks kägiseb. Käia ei saa kangita kaevul kus kunagi paotus sätendav sügavik, must, nagu ma. Ämber, job ahnelt ja Augusse staatus ennast vetesse vahtimassaa. Vikerjalt väreleb firma pilt, jaotus. Tõmbad, tõmbad, ei jõua, ei saa. Postila põlvitab põhjatus, hanges, külmunud kamakad, kivina, panges kett nagu härmanit, kiiskamas peos. Midagi pentsikult, põliston ranges mehes, kes kükitab kasukas kanges küünlakuul kaevul kui kuju. Kui teoks. Su kummist kaabu serval siras vesi. Muckervalioodik, kui sa tukkusid, buss pidurdas ja piisad tasakesi summantlile, sealt muuseas kukkusid. Miks mõni nendest iialgi ei väsi, kes kogu elu muudkui lakkusid siis unes laupa pühkis, pundunud käsi ja parkult peos. Ma nägin, rakkusid? Vihm peseb puhtaks kolletava rohu. Just nagu kergem oleks hingata. Ma haistan ära, siit võib saada lohu, kuid samas siiski, unustades ohu Maticki lompe, Kexlen kingata. Puulehed, libedad kui lestakalad. Neid tahaks rentslist käega kombata. Kuid milleks jumal mulle andis jalad, sest mulle meeldib siis, kui vihmapalad neist lalisades läbi longata. Üks naine nutab sirgeks, läksid lokid ja ripsmetuss, tal valgus palgele. Ma varba vahet vahtralehti, nokin. Ja ütlen talle. Teeme viinasokid. Kuid tema annab valu jalgele. Las ma laulan aegamööda. Laulan käheda. Mõni asi läheb mööda, läheb lähedalt, harva, mõni arm jääb hinge. Tihti liigutab nagu tuul, mis kõrgepingetraate kiigutab. Õhtu sellega saab läbi kerge taibata. Mind ei suuda mitte miski enam aidata. Kõik, mis algab liiga hästi, lõpeb krahhiga. Õhtu lõpetuseks on jälle Tiiu Sandraku sõna. Teda teatakse, võib-olla teata, et minul on üks väga huvitav hobiga nimelt korjab tänavakive. Ja osad tänavakivid on ta pruukinud tänavatelt, kus ta käinud on, aga paljud tänavakivid on toodud sõprade poolt. Ja meil otiga on keldris juba 12 aastat üks tänavakivi, mis pärineb Praha juudi linnaosast. Ma hakkasin mõtlema, kas me tõesti pole 12 aastat kohtunud, tähendab, nii hull see asi ka ei ole. Tänavakivi on üle anda. Aga teine tänavakivi siis on natuke noorem, teine tunduvalt väiksemalt tänavalt. Naapoli. Mul tuleb purustada üks müüt. Ma ei ole Eestis ainuke inimene, kes korjab sillutisekive. Ega seda inimest ei tule kaugelt otsida, see istuks seal sambas paremini. Igasugune halb eeskuju on nakkav ja, ja sõnumeid. Tõnu võib rääkida ohohoo, mis tal kõik kodus on sellestki nendest kividest tehtud, minul on nad kasti sees. Aeg-ajalt ma käin, sülitan neid ja, ja mõned on nagu toad riiul ja siis ma Vedin neid kaste edasi-tagasi ja vahetan kogu aeg klõps nende peale, et kust mingi asi pärineb. Tõnu on ausalt endale ikka ära paiguta, võib-olla räägib. Mis ta kõik teha kavatseb, nendest, mis tal juba rajatud on? Ei midagi, mul on lihtsalt oma täna tehtud nendest. Ja siis oli küll on hea vaadata ja mõnikord mis on, kus, kus on toodud. Täitsa tuju läheb heaks, mitu meetrit on näha? Ei, suurem suurem jagu sellest tänavast on siiski mere äärest toodud ja noh, niimoodi küünlaga sinna vahele on igalt poolt. Nii, nii kongresside palee eest Moskvast kui valge maja eest Washingtonist tellis, millised aabits on? Mulle toodi liiva. See ei ole ka päris kaugele kivisteks liivi tähendab plust ongi murenenud kivi või mis ta on, võib-olla vist on? Uskumatu, mis värvi liiv olemas on? Kullakollast, punast ja kollast, nii või teisiti on teada, aga seda. Ma ei ole nagu edasi arenenud, seda oma Habindus on mingit ühine, 600 pudelit, distan. Loomulikult tundis publik huvi ka selle vastu, kuidas sünnivad Tõnismäe laulud. Minuga oli, oli väga hea töötaja, neil pole tükk aega olnud seda et uued ajad ja muu, et et mul oli nagu pilt, väga selge pilt, millest ma tahtsin laulu teha, proovisin algselt ise teha ja siis ma lõin käega, sest et nüüd ikka võrreldes iludeksitega on ikka minu tekst ikka ka noh, ei saa öelda, tekstid lausa on näiteks konkreetselt samad liivakell. Ja rääkisin Villule luu, mul oli selline visioon, et läheb, käib metsas üks. No ütleme niimoodi free tissi moodi mees, pika-pika telkmantliga. Ja otsi, no ma ei tea, mis ta seal käitunud, fotoaparaat ja, ja siis ta vaatab seal aeg-ajalt leiab sotsamblikust mõne mõne huvitava eksemplari, mida mingisugust. Kas, kas siis seentele mis tahes. Ühel hetkel ta leiab roostes võtme ja parandasime Rustus võtmetasku. Läheb edasi ja metsaveeres näeb ühte maja. See maja on, uksed on kinni, katus on pisut sisse varisenud, näha, et inimesed seal ela. Seesama mees võtab taskust selle võtme, proovib avada, et huvitav, äkki sobib see võti sellele majale. Ja kujutage ette, seesama roostes võttise sobibki sinna, sellele majale, teeb ukse lahti, läheb sisse, sees on kõik tegelikult, kuigi ütleme niimoodi, et inimesed on lahkunud pannes ukse kinni, mõeldes, et kunagi nad ikkagi tagasi veel tulevad. Ja seal on siis ämblikuvõrkude all on väga korralik raamatukogu, tugitool, lamp, klaver. Nii kamin, kaminasimsi peal on liivakell. Mees, pööra venelased kuidagi hooletult ringi liiva tõmbab selle selle omasel, sellel mantlis iluga, tõmbab, tõmbab kaminasimsi pealt maha, liivakellaaja see liivakell selle mehe enda jaoks kukub, kukub nagu aegluubis filmis niimoodi üks telg ees, teine tagant liivadel kukub kildudeks põrandale. Mees võtab, hakkab seda liiva kokku nagu niimoodi tõmbama, et saaks, saaks nagu midagi saaks selle liiva kokku või ja tõmbab klaasikilluga tõmmud endale kätte. Ja siis mõtleb, et ma teen sellest liivast, savist ja kõigest, ma teen mingi mingi asja, mis jääb igaveseks pidama. Rääkisin Villule selle selle loo ära, villu tuli, paari ütleme nii, et järgmine päev oli, siis on seal olemas, tegelikult see tekitab väga kiiresti, oli valmis, sest ma teadsin, millest ribana teha. Enamus lugudega, mis on Villu, ma üldse ise peangi oma parimateks lauludes just neid laule, millel on Villu teksti kirjutanud liiva, kelle elutants. Ja, ja kõik need muud laulud, mis on villu tekstidele, mis on tehtud 90.-te aastate, et 88 80 990. aastal parimad laulud. Eks nende lauludega ole jah, Tõnisel on näiteks alati nii selge visioon, tähendab noh, ees, et, et see laul tuleb, praktiliselt tuleb kohe ta ei, ta ei lase sellest enne lahti. Me oleme viimasel ajal Villuga nagu viimastel aastal teinud nagu koos tõlkinud muusikale ja praegu. Me tõlgime ühte ja, ja me oleme seda teinud kolm kuud ja ja me oleme täiesti algusesse, on midagi lootusetut meie jaoks. Nii pööraselt raske. Kahju nüüd alles ei ole või muusikud toovad Villule linte ja kui nad teevad seal no ja siin peaks olema, see ütleb vahele, kui nad ise teevad häälitsevad sinna kohta seda, et siin peaks olema tekst, need naljakad lindid kõne kontekstist välja panna ja selle aja jooksul olla endal ka. Neid linte kodus kümneid olnud ei ole, ei ole, minule tuuakse tavaliselt mingi valmis asi mingi võõras keeles. Mul mul originaali mind ei usaldata, tähendab, mina olen küll see, kes ikka ausalt öeldes müüritab võimalikult palju loomi mingit otsa helilooja käest kätte saada, sellepärast et sellepärast ma teen suurema osa, ma olen vist elus paar paar laulutekste kirjutanud, mis seal kirjutatud tekstina enne ja siis on muusika peale tehtud, sest et. Need on kõik aia taha läinud, ausalt öeldes ka nendes paariti Suurem osa on aia taha läinud, jah, aga mulle ikka meeldib kohutavalt teha. No täpselt selle muusika peale, et ma täitsa tüliks nagu koostöös, mitte ei ole loomingu ühelt poolt ja looming teiselt poolt ja siis kuidagi kokku istutatud. Näiteks toon mulle õudselt meeldivad sellised asjad, nii nagu Tüüpiline Tõnu Raadiku lugu, ütleme ta, Raivo Tairo, Raivo laada Raiver, Aivar laada Raiver haaradega laadal osaleda, saab järeldada. Et mulle meeldib nokitseda, et saaks võimalikult täpselt selle kätte, mida olla, kui ta helilooja on mõeldud. Ma luban, et ma tulen siia tagasi, sest ma olen umbes 20 korda üritanud Kolgale tol ajal ma ei ole saanud Tallinnast siia ei mingitel asjaoludel, aga aga teil on nii. No vot jah, aga teil on nii meeldivad inimesed siin, et mul on siiralt kahju, et ma ei ole varem käinud, aitäh teile. Aitäh, Tiiu, kaunite hetkede. Ja noh, meil on selline hästi ekspromt, kingitus sulle, seal pajalapid seal terve aasta polegi nagunii köögis olnud, ott oli eksi. Sina olid ju raamatutega seotud. Nii et head köögis olemist, head raamatu lugemist, aitäh sulle. Kõigi Palkna raamatuaasta Kolgalon lõppenud. Te kuulsite läbilõiget kirjandusõhtust Kolgal, kus esinesid Villu Kangur, Tõnu Oja ja Tõnis Mägi. Üks nendest ma lööb võrku. Aadu lopsul. Siis vaalaluu, rooma. Siis laob sul Siis vaalaluu, rooma. Saad sula sul?