Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on laulja, Eesti Muusikaakadeemia ooperistuudio juhataja ja muusikute toetusfondi eestvedaja Pille Lill. MINA OLEN Marje Lenk. Head kuulamist. Kuidas elate, Pille? Hästi, kuidas tänane päev möödus, mida see päev tõi viimasel ajal ma elan üks päev korraga. Alustan päeva miteeti, mõeldes, mis täna tuleb või kuidas läheb. USA-s on kahtlemata märkmikus kirjas, aga päev hakkab väikse lapsega miskil, tõusete on õnneks. Selles mõttes mul on vedanud, aga võib-olla mõne jaoks ka mitte vedanud, et ma saan magada, sest laps meil lasteaias ei käi ja selle tõttu ärkame kuskil kaheksa pool üheksa. Kui vana laps on juba Maria neljale ja siis riidesse ja linnapeale ja siis oma väike hommik. Seal väike hommiku tavaliselt Malacum kuskil pool 10 kooli ja muusikaakadeemiasse või siis fondi muusikaakadeemias olete ooperistuudio juhataja ja kas see tähendab seda, et te peate igavest päev kohal olema kindlatel kellaaegadel? Ei, ei tähenda seda, ei ma lihtsalt vastutan, et seejärel tule ruuteri, lauljate põlvkond või need põlvkonnad. Õppetöö saaks võimalikult nendele kasulikult siis üles ehitatud, millal siis need laulutunnid teil on millalgi oma õpilasi, õpetajate õpilased on kusagil vahepeal õpilastel elama, aga mul ei ole palju õpilasi, sest kui me jäin lapsega ju siis ma arvasin, et ma kolm aastat ikkagi päris lapsepuhkusel päris nii välja muidugi kukkuma olnud, aga aga antud hetkel õpetan ainult ühte õpilast. Eelmisel aastal oli neid rohkem, aga praegu olen jätnud ühe õpilase, kas olete selle õpilase ise valinud või on ta teile sokutatud? Tuli mu juurde, et ma töötasin temaga juba üks aasta enne seda, kui ta sisse sai. Laps proovis kolm aastat sisse saada ja nüüd siis lõpuks sai. Hästi tore laps ja laps noor naisterahvas, mis kell tavaliselt koju saate? Sellise tempoga elu on mulle alles hästi noor. Sest tõepoolest praegu sellest sügisest peale või siis juba ütleme selle aasta tegelikult ka algusest peale ma jõuan tõepoolest koju väga hilja, kusagil üheksapurgid. Nii et lapsega tegeleb abiga abikaasa ja minu ema ja meil on ka väga tore lapsehoidja, kui keskeprogramm eetrisse läheb, kas sellel ajal magati teeb, on see tund või? Või on tegemist veel palju-palju 11 ajal? Minu laps on veel ärkvel, tema jääb magama kusagil seal 12 ja ma olen selle üle õnnelik, sellepärast et. Mul ei ole see pikem hommik. Ta ärkab mul kusagil üheksa pool 10. Kas te olete niisugune rahuliku unega või ärkate tihti üles ka sel aastal nüüd esmakordselt toimus sügisel, et ma tundsin korraga nii nagu hakkas väheke rikutud saama. Aga nüüd on jälle läinud korda, ju ta siis oli ikkagi kahe niisuguse tähtsa asja käimalükkamine, et võttis öötundidest natuke lisa. Aga kui on ees vastutusrikas esinemine, kas olete niisugune närveerija tüüp ka, et eelmisel päeval ei maga hästi? Ei ole, nii? Ei ole, ma tahan olla laval. Kui te väike olite, kas siis lauldi teid magama või loeti teile muinasjutte? Minul oli hästi töökas perekond ja ja me olime maa pere, nii et seal kukkus see laps nii, kuidas ta voodisse kukkus. Päevaga tohikal võeti, lauldi ka muidugi. Kuidas teie lastega on olnud? Ja me ikka üritame lugeda, loeme ikka, me teeme ise muinasjutte. Ma ei laula, imiteeriti jah. Näen, tütar on ka ilma jäänud hällilauludest. Vanema tütrega oli üldse teistmoodi, sest tol ajal ma õppisin ja meelasime palju väljas ja juba, nagu ta sündis, ma olin alles üliõpilane, et selles mõttes. Ma jällegi väga palju aitas. Ja miteerilisi laulu, laulu niisugusi uinakuid ei meenuta. Praegu küll selle lapsega muidugi ikka on, on pühendumine natukene suurem laulate ka kodus üldse või, või teatrisaali ei laula üldse. Klaver on kodus, on kuidagi seal klaveri taga teid näha võib, ei ole üldse juba viimased alla ja ma ei oskagi öelda seitse aast koju tööd edu ei too põhimõtteliselt. Kas vanem tütar on seal klaveri taga istunud küll vanema tütrega ja me ikka tahtsime vahepeal ka, et ta käiks klaveritundides ja ta käiski. Aga otsustas siiski muusikuteed mitte jätkata. Ta õpib praegu Pedas haldusjuhtimist hoopiski populaarne ala. Juhtid te rääkisite, te ise teete muinasjutte. Teie elu on olnud ka nagu üks muinasjutt, nii palju toredaid asju on juhtunud. See võiks alata, nii et kui Pille Georg Otsa käega val esimest korda Estonia lavale jõudis, oli ta kõigest nelja-aastane. Ja, ja neli jah, kui olin. Kas te mäletate ise ka seda aega või olite liiga väike esimene midagi natuke sellest mäletan ka ja ma tean, et mulle väga meeldis seal laval olla. Väga. Ema meenutab muidugi seda, ta ütleb ikka, et see on mikrofon oli pandud liiga kõrgele ja siis ma olin hõiganud sinna lava taha mikrofon ometi õigele kõrgusele, ma pean saama laulda. Kas see oli see? Entel-Denteli oli enne sõda, oli enne seda, kui toimus veel Eesti televisiooni laste lauluvõistlus. Nii et see ei olnud veel nendel teemadel ja lausete Sis Estonia ja laval mina ei taha veel magama jääda. Te tulite siis esinema Pärnumaa väikesest külakesest metsa poolest ja ema oli väga tubli, et pani meid laste muusikakooli Pärnusse 65 kilomeetrit kaks korda nädalas sõitsime bussiga. Ega kahekesi. Õde oli nii palju vanem ikka üksi kui paljude vanemale ta viis pool aastat vanem. Kersti teeb dokumentaalfilme praegu Narvas pärast filmi? Vist oli küll nii, et Kerstikene läks juba minema Tallinna seitsmendasse keskkooli, kui mina alustasin oma muusikakooliteed ja Kersti nuttis klaveri kõrval, kui ma tahtsin hirmsasti selle muusika oli, mina ütles. Sa võtad selle orjuse les. Raske muidugi, kogu aeg pead harjutama ja kust te selle pisiku said, tema isa ei olnud ju muusikainimesed. Aga ema oli hästi edumeelne ema oli koolis õpetaja, ema juhatus näiteringi, ma olen ise selle saite ringis Kerstiga mõlemad loomulikult mängisime, Kersti mängis, jalisid, mina mängisin Pipi Pikksuka ja et noh, saime niisugust toredat, kuidas öelda kunstilist juhendamist küll ema poolt ja, ja siis meil oli päris tore muusikaõpetaja, kunstnik, maalikunstnik kes ikkagi ka laulda lasin maakooli seal üldse oleks väga tore, et kes vähegi viisi peab ja muidugi, eks sellest ka, et ema oli õpetaja. Torkas oma lapsi võib-olla rohkem ka. Ma mäletan muidugi päris algusest kogu aeg laulmist ilma lauluta ei ole näinud küll ükski eluperiood. See oli pisikene poolikene ja 130 last. Kas see kool on veel alles ja väga armas, meil oli kooli kokkutulek ja mis kõige rohkem liigutus oli see, et seal on nüüd võimalus muidugi lastel käia Häädemeestel, mis seal tunduvalt lähemal, seal üks, 25 kilomeetrit muusika, mis, kus see klassi või on ta lausa kooli nime all ja neil on oma väike puhkpilliorkester, etne seal väga eriline. Vanemad ei ela seal enam ei isa surnud ja ema elab minuga. Kui tihti te muidu sinna satute, ainult kokkutulekutel käitleja? Ei Mu õde ostis isakodu tagasi. Nii et meil on koht ja maja seal olemas, kus õde siis on iga aasta-poolteist kuud minu jaoks. Liisor vaheldus, said sealt külast linnapeale ja ja ma mäletan, mingisugune väga väike raha oli see, mis igaks korraks kaasa anti. Siis ma otsisin mööda ainet mõnda kopikat juurde, saad pontsiku baarist või kuskilt, äkki saab ühe kunstniku juurde või midagi, et et ta oli ka niisugune linna peale minek ja maalapsele suuresi pidasite vastu kordagi olnud niisugust mõtet, et oli, oli see mõte, tuli keskkooli ajal ja see tuli kuskil üheksandas klassis oligi simmani muusikakooli viimane klass, aga ju see siis pidu olema, tol perioodil ma muidugi sellest aru ei saanud. Ma ikka tänulik, et ema ja isa sundisid jätkama. Ma ei oleks elus saanudki teada, mis mu tõeline väljakutse on, kui ma ei oleks ta lõpetanud. Kas mõni pedagoog ütles teile ka, et teil on pedagoogitööks annetajate, peaksite kindlasti pedagoog minema? Ei pedagoogid, see ei ole küll keegi suunad? Ei, see oli tegelikult tingitud sellest, et ühtegi inimest, kes oleks võinud suuna kohe laulu peale, sest keegi nagu ei teinud seda mulle, ei avanud laul, mis tal on võimalik tulla ka ilma eelneva, ütleme niisuguse spetsile Sealse ettevalmistuseta. Seetõttu see laul, laulukateedrisse astumine ei tulnud mulle pähegi, aga kuna ma muusikat tahtsin ikkagi edasi minna õppima, siis ainukene võimalus kuulaste muusikakooli baasil võimalik tulla oligi muusikapedagoogika. Et sealt tekkis see avalik. Ja siis tulite suurlinna ja kuidas maad tillukene suvilas tundis. Vahepeal oli veel ikkagi neli aastat Pärnu linn Pärnu linnas keskkoolis just et see oli, valmistus suurlinnaks. Kas Pärnusse koolis olite ka niisugune tubli solist võimalikele üritustele ja, ja kogu aeg? Me lõime kohe oma bändi ja me laulsime duetti ühe oma sõbrannaga ja köitma saatsin ise need laulud ja siis ma olin Altma, laulsin teist häält alati ja Boris loomulikult ja vot seal oli küll väga tugev mõjutaja. Liina Freiberg, kes nüüd on juba kahjuks olnud väga noorelt tema põhimõtteliselt mõjutaski mind, et mine edasi muusikat õppima oli hirmu ka Tallinna ja natuke või? Ei, ma ei usu, aga mis lõi siin küll nagu kuidagi. Tummaks oli see, et kui ma olin saanud laulda ja, ja kogu aeg hästi palju isetegevusega, eks ole tegeleda, siis siin ei olnud seda enam võimalik, keegi ei tahtnud mind, ansambel Laine ja lase ilusa puudu, siis selle esinemise järgi hirmsasti oligi, et siis kohe esimesel kursusel, kui ma olin, siis oli see laine konkurss ja Kersti saatis mind sinna ja ütles, et mine aga, ja kaua tee siis tiirutasid ringi. Selle lainega. Ma ei tea, kuidas ma siis õppida üldse sain ja õppimise tõttu läkski kõik see untsu kogu radi muusikukarjäär. Kadeemia ütles, et ei ole võimalik, sest ma olin tõesti ära ju kogu aeg hästi rikas, siis maksti hästi niisugusest, millal te viimati niisuguseid kergemaid laule esitasite kontserdil? No ma alles tegin ühe plaadi, siin suvel oli kus ma laulan keset kõik seal, meil on Kaire Vilgats ja seal alaliste soovide linna laulu laval praegu jõuluaeg praegu ma laulan kogu aeg leid vaid Kress mas ja ja rõõmsad jõulud, kas see on niisugune halb toon, kui ooperilaulja annab kergemuusika kontserte? No Pascovile heidetakse seda ette? Ei, ma arvan, et kui ooperilaulja on ennast nagu ooperilaval tõestanud, kuidas öelda, et no nagu Domingo, Carreras, nad ju kõik teevad seda, et siis ei ole ka Pascovaks liiga vara. Ta oli nii noor teras pidanud ikka ooperis ennast nagu realiseerima kuidagi ja ja tegema endale ooperilauljale nime, aga võib-olla mul on vale, aga mina ei tea, siis võeti teid kohe ühe ropsuga konservatooriumisse pedagoogikaalale vastu ja ja sain kohe ja, ja siis oli kindel soov, lõpetan ära ja lähengi vedagoogiks. Ikka niisugune mõte oli, aga ausalt öeldes pean ütlema seda, et võib-olla seda mõtet nii tugevat ei olnudki, ma läksin õppima muusikat, et Käsmus nüüd tuleb peda kogu või mis sealt välja tuleb, ega ma seda niisugust kindlat tahet. Või nüüd päris kindel, et ma pean olema pedagoog, seda mõtet mul vist ei tekkinud, nii et kui ma lõpetasin, siis ma läksin küll kooli tööle ja mulle väga meeldis, oli 60 esimeses keskkoolis kool, just avati tollel aastal pääskülas ja kui avate niimoodi tähendab, see on tegelikult haridussüsteemile väga noh, nad võiksid natukene mõelda selle peale, et esimese aasta õpetaja, nii-öelda koolipingist tulnud õpetaja väikese lapsega Leelukene oli mul siis mingi kaheaastane ja terve pool üheksa klassi pluss paralleeli pluss neli koori pluss klassijuhatamine. Ma lähen hulluks ja raha ikka ei olnud minu raha rahaks, seda, kes oskab noorest pärast ei mõtlegi nii palju sellele rahale ja mees ikkagi olin juba abielus, siis jaa. Mees on mind kogu aeg toitnud, nii et välja arvatud laineaeg. Aga põhimõtteliselt see koormus oli lihtsalt hullumaja, ei pidanud vastu. Ja mul oli kahju küll ära tulla. Ma võtsin seda hingega küll, ma mäletan, et mu oma klassis näiteks mulle seitsmes klass Antiga. Sa tuled oled 20 mitu mass oli 23 või? Mäletan, seal oli üks minu klassi poiss, kes taheti saata siis Hinti hakkasin tema eest võitlema ja ma olin valmis võtma teda vastutusele ka, ei, seda ei lubatud ja kõik seal niuksed üleelamised nende laste pärast siis need väikesed lapsed, kes seal lauluklassidega ootasid ja, ja siis, kui suuremad lapsed, miks me peame siin olema rahulikult kui teistes tundides me saame ringi joosta ja vot see kõik niisugune oma maksma panemine liiga palju. Läksin ära ja te läksite jussi muusika juurest ära? Jah, läksin küll, jah, läksite lasteaeda. Liha kaaluma, mis siis juhtus? Ja laps oli ju lapse pärast, läksite siis majandusele juhatajaks ja lapse pärast põhiliselt küll toimus. Et oli õnn, et ma tegelikult sinna ikkagi sain koha muusikaga, tahaks, ei saanud. Tol ajal oli, ma ei tea, kuidas tänapäeval, aga tol ajal muusikakasvatajate kohad lasteaedades väga kuum koht ja siis oli jälle õde see, kes ütles, tuleb hakata laulmist õppima? Jah, ta hakkas kirjutama ja et ta oli juba siis Inglismaal. Et noh, et miks sa oled siis õppinud nii kaua aastaid muusikat, mis on seitse aastat laste, muusikakooli ja viis, eks ole veel akadeemia mäe otsas oli juba 12 aastat õppinud muusikat. Kas tõesti selleks, et nüüd siis seal nii toorelt öeldes ongi liha kaaluda ja ja seal tegeleda ja majandusasjadega, et, et mõtle natuke, no siis ma otsustasingi proovida, et tol perioodil ma tutvusin Riina Gerretz siga. Merina oli üks nendest mõjutatajast ka, kes viis mind Elvi raamatu juurde. Nemad töötasid tol ajal koos ja siis nii kuidagi see asi maks ja siis ei saanud. Esimene aasta ei saanud ja mida siis ette heideti, millest puudu jäi, saite teada? Öeldi üldse ei ole perspektiivi, pole häältega midagi, mitte midagi ja et ärge enam tulge, Alexit ikka, sest see mind vihastas, siis ma valmistasin ette, siis ma läksin Rostislav Gurjevi juurde ja Gurjev ligi pool aastat muga, enne seda tööd ta siis võeti vastu küll, lõpetasid ära ja panite Soome. Ma juba paralleelselt ja läksin ära ja 90, nii et 91 ma lõpetasin, aga juba õppisin tegelikult Helsingis. Ma tahtsin hästi saada kuulma ja mis tähendab see, et hästi laulda minu jaoks? Eks kõik tahavad, aga ma tahtsin saada laulma, nii et ma oleks ka ise rahul. Avanes lihtsalt võimalus. Me olime ühe kooriga, siis ma laulsin raadio kooris paljudes koorides ja solistina ja Nendel aastatel seal 89 90 Estonias alustasin, juba oli mul debüüt, eks ole, 87. Mis see kooriga oleks seal Helsingis ma läksin vaatama, mis seal Sibeliuse akadeemias, sest meil oli päev, oli vaba, õhtul oli kontsert. Vaata, mis seal on ja istusin. Noh, ma hakkasin õppima asja, mis mind ikka tõeliselt huvitas. Ja ma ei kujuta ette, et ma ei oleks siis võtnud kinni nendest võimalustest, kui Soomesse õpetaja päeva lõpus, kui ma olen istunud, küsis, kes te olete, et Eesti teete siin terve päev, mõtlesin, et ma püüan ka laulmist õppida ja range ja nagu lause, mida ütles, et kas te siis ei taha tulla õppima? Teen, ma ütlen, et ei taha. Ma hakkasin kohe mõtlema, et miks ka mitte, seal oli ju veel eriti ärgitav, eks ole, minna välja ikkagi, sest me olime suletud süsteemis ja saada niisugune võimalus, ma võtsin sellest lihtsalt kinni. See oli raske aeg, raha oli ju ka vaja, see oli raske aeg ja kõik need seitse aastat oli raske aeg, te olite koos abiga aga Soomes perega ja olime koristajad mõlemad ja kõik need aastad, Soome riik kahtlemata on lihtsalt nii palju rikkam Inglismaa et Soome tagas meile korteri. Me ei pidanud maksma korteri üüri, kuna meil oli laps ja ma olin üliõpilane ja nii et Soome riik aitas väga palju ja seal oli vaja ainult see elamisraha teenida. Ka Inglismaal oli kahtlemata väga raske, sest seal oli ikkagi õppemaks juba niivõrd suur, et meie koristaja palkadest ei oleks midagi saanud. Aga siin tuli talle appi siis fondid ja siis olid juba Eestis loodud meele avatud. Eesti fond oli ja USA-s oli üks fond, kes mind aitas. Ja järgmine aasta tähendab, teine aasta juba Inglismaal aitas kool ja vot nii kuidagi see kõik tuli ja isegi abikaasa läks edasi õppima ja särama elaku tundsime, et me peame liikuma kuus Oxfordi jah, aga mitte küll Oxfordi ülikooli Watson Oxfordis niisugune kiropraktika kuul. Inglismaal oli üldse võimalik kiropraktika õppida ainult kahes kohas ja üks oli statsionaar, teine oli siis õhtune ja selle tõttu sai ta õppida ainult selles Oxfordis, sest päeval oli vaja töötada, abikaasa töötas seal ehitus ja siis juba pärast oli eestlane, aitas, võttis puidutöötlemise peale. Millist kasu te kõige rohkem Inglismaalt saite, mis oli see, mille te sealt kaasa tõite? Üks kindlasti see, et teadmise, et me saame hakkama kõigega, ei ole nagu niisugust asja või niisugust hirmu, et et kui midagi ära kaob siin elus. Fantoom muidugi, et siis hätta jääksime. Esimene see, aga ma arvan, teine veel tuge on asi, mis selle seitsme aasta jooksul nagu ma aru sain, oli see, kui tähtis on Eesti minu jaoks ja kui tähtis on see koht elamiseks inimese jaoks see koht, kuhu sa oled sündinud sema säravas. No Inglismaa ei jäänud viimaseks, teie õppisite ja õpite praegugi vist veel õpin küll, jah. Te läksite ju Itaaliasse ja olete käinud Moskvas ja kus te kõik ei ole käinud, on nii USAs ja kogu aeg ma olen otsinud niikaua, kuni tuli õpetaja koju, päris õpetaja. Kes, ma loodan, et jääb ilmselt viimaseks, see on professor Jaakko rehanen kes on praegu siis ma julgen väita, maailma tunnustatum, pass, maailma kõige kuulsam bass praegu. Ja on siis meil laulukateedri juhataja muusikaakadeemias ja ta on seda teist aastat, eelmine aasta ma olin eraõpilane Ta juures, ta õpetab eraõpilasi Ilmaraata päris õpilasi niikuinii ilma ja ma kohtun temaga kusagil kuus, ma arvan, kaks korda, aga siis niisugused kolmepäevased perioodid, 205 päevased perioodid Kas vastab tõele, et te olite 20 aastane, kui käisite esimest korda ooperit vaatamas ja ja läksite poole pealt ära ja meeldinud jämedel Carmenit vaatasite. Ja kui vanade olite, kui te ooperikostüümis lavale tulite? Ise 27, kuus aastat hiljem? Lepo Sumera ütles persona saates kunagi, et ta ei armasta ooperit. Ometigi kirjutas ta ooperi, pannud ka see armastus esimesest silmapilgust. Panna ühte mõttes. Ei ole ju tähtis, mis žanr on, ma armastasin muusikat ja ega siis see, et see ooperi esitus ütleme, toll päeval mulle ei istunud, see ei tähenda seda, et see oleks vähendanud minu armastus muusika vastu laulmise vastu. Seda juhtub väga paljudega, aga kurb on see, kui siis niisugune asi juhtub inimesega, kes läheb tõesti esimest korda ja tal ei ole ka seda muusika armastust hinges ja ja siis uks jääbki talle praktiliselt kinni, sest ta enam seda uuesti ei ava. Aga minul muidugi läbi selle, et ikkagi laste muusikakool selja taga ma olin juba Muusikaakadeemia tudeng. Siis armastust enam nagu murda ei olnud võimalik. Aga lihtsalt see žanr kui selline jah, tollel hetkel jäi minust mõneks ei teagi, millal ma siis järgmine kord läksin, aga igal juhul. Tookord ja ma sain aru, kuivõrd tähtis on tegija, et ei loe ainult see muusikamaid loeb väga palju ka see tegija, aga nafta lähema Vello vist ei õppinud, nii et see ei puudutanud mind isiklikult kasti, käite veel vabakuulajana kõrgemas lavakunstikoolis praegu käia, aga käisin, ma ikkagi astus lavakunsti nagu sisse, sest kahtlemata näitleja osatähtsus ooperilaulja elus on väga tähtis. Tähendus on väga suur ja Ingo Normet tol ajal juhendas seda kursust, jaa. Jaa, võimaldas mulle selle ja täiesti töötas minuga tollel aastal, mille eest ma olen väga tänulik. Aga siis tegin väiksed pöördepunktid siia ja sinna ja ma lihtsalt ei jaksanud seal enam edasi käia. Millest on tuline kahju? Suunad saite ju kätte, eks ole, midagi ikka ja ja te olete ju näitlejate ja draamalavastajatega ka koostööd teinud, kogu aeg otsin kedagi endale kõrvale, kes mind näitlejana abistaks. Kui te nüüd mõtlete oma rollide peale, palju neid on olnud üle 30, milliseid rolle teeksite uuesti? Teeks kõik uuest, kõik teeksite uuesti? Ma olen selles eas, kus ma oskaks neid paremini teha. Üldiseid kangelannasid, kõige rohkem armastate, millistest oli kahju lahkuda. Nonii, Adolf Traviathaneks, nüüd tuleb 27, jaanuar mulle etendus Estonia laval tunnen ennast kõige tugevama, nii on ikkagi need lihtsad lihtsad tegelased. Ei ole ta kahtlemata, ei ole lihtne tegelane, aga aga siiski. Mul ei ole kuninganna vaid on käinud läbi põrgust ja, ja tuulest ja veest ja jäänud selle juures inimeseks. Et need kangelane Nad kahtlemata kuidagi on mulle kõige hingelähedasemad ja seal armastust läbi nende kangelane, sõnade, mis minusse väga tugevalt mõjub ja ma tunnetan seda iseenese sees, siis mul on. Kuidagi ma leian publikule ka selle edasiandmisega võimaluse võib-olla kõige vahetumalt. Kas sul mõni niisugune roll, mille kallale ei julge veel minna tunnet, et ei ole veel küps selle rolli jaoks Ludurandood maatilise sopranirollidest dramaatiliseks sopronics tegelikult kujundatakse kuskil viiekümnendad, läks nii et need rollid on mul kõik ees. Millised suhted on olnud teil? Noh, ja teatriga ja ma väga armastan Estonia teatrit, muidugi see on ikka minu traator ja see maja samas, aga just eile marjutadasin seal Travjaatvate ja mõtlesin. Et kui õnnelik on ikkagi meie rahvas, et tal on niisugune ilus maja isegi küüsis akustika on seal niisugune, nagu ta on, aga, aga no on ikka äärmiselt kaunis. Estonia. Ma olen talle väga tänulik absoluutselt kõige eest, mis seal on toimunud selle eest kunagi Prütsid omal ajal siin väga noorena, kui ma just olin alustanud Aga see väljaheitmine minu isikliku arengu jaoks väga tähtis, see on võib-olla üks suurimaid tänusid üldse mu elus, mis on toimunud, sest läbi selle avanes siiski Mu silmad ette natuke teistmoodi maailm ja ja ma sain aru, et just nimelt selles maailma kurjusest tegelikult on inimene võimeline kõige tugevamalt tunnetama armastus. Nii et see, see enesest minuga kunstniku elus oli äärmiselt oluline äärmiselt viljakandev ja edasiviiv, siis otsisid teise tööd. Mõtlesin seda siiani kogu aeg, selle mänedžer ei ole. Tähendab, kuni selleni, kui tuli Jaakko rühanen mu ellu siis alles poolteist aastat tagasi, eks ole. Ma olen käinud mõnel ettelaulmisel ja ma usun, et inimene ei saa enne pakkuda suurele ilmale, kui ta ikkagi ei ole päris kindel selles, mis ta ise teeb. Ja selle tõttu nagu mu õpetaja arvab ja, ja mida ma ka ise nüüd läbi tema. Olen leidnud, et ooperilaulja elu hakkab tegelikult väga hilja. See meie laval on praegu väga noored tegijad on kahtlemata väga tore. Aga et saada suurematele laadale, siis seeläbi läbi minemine peabki toimuma kusagil neljakümnendates. Lihtsalt varem ei ole inimene valmis veel neid kunstisõnumeid niivõrd tõeselt kandma, kahtlema seda teevad ka maailmas väga paljud noored, aga siiski üldjuhul me teame ikka lauljaid kusagil 40.-st viiekümnendates sealtmaalt edasi. Seetõttu ma absoluutselt ei mõtle enam sellele, mis tuleb või kuidas on, ma elan tänast päeva ja, ja pean ütlema, et iga tund jaaguga viib mind ikka järjest rohkem sinnamaani, kui ma hakkan jääma tõepoolest rahule sellega mis mu suust siit laske. Te rääkisite lausetega raadiokooris ja, ja laulate praegu ju kirikukooris. No me oleme ikka ju koorilaulu maa, koorilaul on meie niisugune tugev visiitkaart, millega me võime maailma vapustada. Ja selle tõttu on auasi tegelikult Eesti Eesti riigis kooris ja sellel suvel mul oli väga suur rõõm, et ma sain laulda solistina laulupeo ridades, vaid ma olin ka koorilauljana, sest loodi üks niisugune harrastajate segakoor ja ma liitusin hea meelega sinna koori, et olla laulupidu listega ühes rongkäigus ja nendega koos käia seal. Uhke, see on ülev seal. Samas ma mäletan esimest korda, kui ma laulsin neli aastat tagasi laulupeol, kui Neeme Järvi juhatas Sanctust, ma sain seal solistina laulda ja kui ma astusin sinna laulukaare alla, siis solistina, kus terve see lauluväljak oli rahvast täis. Need hetked ja ega neid nii palju ilus ei ole. Kuidas kirik teie ellu tuli? Ristiti 22 aastane, ma olin, laps haigestus ja ja siis me läksime Antsla nõia juurde last nagu aidata ja mul on mõlemad lapsed olnud väga allergilised, aga esimene laps oli ka veel astmaatik, et päris rasked, annad odaga. Aga Antsla nõid ütles, et ma teid ei saa võtta seepärast, et ei ole ristitud ja siis sealsamas kodus mind ristiti sõide uskuja öelda, et jumal minu jaoks kohe sellel hetkel hakkas nagu väga suurt rolli määrama, alateadlikult kindlasti. Aga muidugi siis, kui toimus pööre, ütleme siin lauljateel, kus võib-olla tööde natuke vähemaks ja nii ma hakkasin lihtsalt käima rohkem kirikus, aga kirik oli mul ka Inglismaal. Peremees on preester. Mu vanaisa oli preester, et selles mõttes mu kasuvanaisa, nii et selles mõttes see ei ole nagu minust üldsegi mööda läinud. Aga kirik ja nii päris tõelises või niisuguses suures mahus mu ellu tuli siis siiski ja mingi viis aastat tagasi, kus ma läksime ja õigeusu kirikukoori laulma ja, ja püüan seal mööda käia, nii palju, kui mul praegu aega on, kahjuks seda aega on vähe. Poolteist aastat tagasi ikkagi see usk nii palju huvitama, et ma läksin õpetaja Evald saagi õpilaseks ja olin siis tema juures kuni tema surmani. Te olite härra Aarma juures ju ka õpilane või oli ta lihtsalt teie sõber? Ma ei tea, kas ma julgen öelda, õpilane, aga, aga Gunnar Aarma muidugi oli minu elus väga tähtis väga tähtsal kohal. Ma tutvusin temaga 14 aastasel sellest ajast mehe enda juurde käima. Alguses väga tihti väga palju seda härrasmehel naabertänavast läänes lasknud Tammerda millegi külge. Ma ütlesin talle, et ah Ma vist tean, see käib nii. Seda vaeva tasakesi niimoodi tegi selle asja sain aru saama, et tuleb uuesti hakata otsima, uuesti mõtlema ja nii kogu aeg läbi terve selle elu, et ei lasknud mul. Ivari jaoks kahtlemata pere tähtsus oli väga suur ja seda ta andis ka minule edasi. Pääle mõõde käis kada juures palju aastaid ja nüüd ma alles saan sellest aru, kui ma olen 20 aastat abielus, et tegelikult tõepoolest pere niisugune väärtus seisab just nimelt selles Nende aastatega õpid armastama tingimusteta. Vähemalt sa peaksid. Ma jõuda sinnamaani, et sa armastad seda inimest sellisena, nagu ta on. Saad sa aru, et sa ei saa muuta? Inimene on inimene ja. See toimib ka kahtlemata meie sõpruskonnas meie tutvuskonnas üleüldse inimestega suhtlemisel. Inimesi tuleb aktsepteerida sellistena, nagu nad on. Armastada neid sellistena. Kui teil on tervisega mingit probleemikaste, lähete oma perearsti juurde, leiate abi mujalt. Tohtu too terviseprobleeme pole. Ei lähe kunagi arsti juurde. Inimene saab olla ise terve, see on üks, mille andis mulle konna raha. Edasi on niivõrd palju, mis andis, sest Gunnar tegi selle selgeks, et jah, on võimalik saada ise hakkama. Lapsega saite ka ise hakkama. Muidugi ma ei lähe kunagi arsti juurde. Mu lapsed ei saa kunagi roht. Sa arvad, et kui ta on tilguti all ja siis ei ole nagu ekstreemsituatsioonid kas teie kilo praktikuste abikaasa on aidanud? Muidugi. Kui ta alustas oma seda teed, siis seitse aastat tagasi ta lõi oma praksise Eestis ja siis Me olime tütrega tal kogu aeg seal laua peal ja, ja ma pean ütlema, et aitab väga palju, aitab siiani, aga lihtsalt ei ole enam nii suurt vajadust. Kuidas tema abikaasaga tuttavaks said? Armastuse kummalisi tarbeid vahel päeval, kas vastab tõele korvpall 50 kokku? Jah, vastab Kell, kas ta nüüd kokku viis, aga noh, seal platsi peal ma teda nägin ja ma olin väga suur korvpalli fänn. Vaatasite, et see on õige? Eks seal platsi peal, kui sul seda nägemist on, näed nad kõik ära ju. Tähendab, inimene on seal alasti, sest ega sa seal korvpalli mängimise ajal ei suuda, kui mõelda, et kui ta pidi ma seda nägu on või mis Guentima siit või kuidas Marin tehes või taga või kus midagi, seal on ikka need poisid kõik näha. Nii et armastus esimesest silmapilgust ja võib öelda küll koos korvpalli ka mänginud ja mina ei oska korvpall. Aga te võitsite ühe ühe suure võistluse perevõistluse me käime siiamaani see aasta jälle võitsime, me käime seal Leedus ja aeg-ajalt, tähendab, me oleme või ma ei teagi täpselt siis mina ei ole saanud palju aastaid kaasas nendega käia, aga seal lillepere traditsioon ja, ja mis on väga ilus traditsioon, meil on sellel aastal, näiteks, kui me maikuus käisime, siis meil olid, oli buss tellitud ja kolm venda siis oma peredega oma lastega juba lastelastega siis veel mõned sõbrad ja need on haruldased hetk siis ütlesite, et ei oska korvpalli mängida, mis te jooksete siis seal platsi peal ringi või enam ei jaksa, enam pole vaja? Sellepärast ei ole lihtsalt vaja, et nüüd jaagu vennapojad, üks poeg on juba 16 17 ja teise vennapoeg on sama moodi, et et poisid juba teevad selle asja ära. No ja muidugi tunduvalt paremini kui mina alguses jooksin edasi-tagasi, omast arust püüdsin väga midagi teha. Aga nüüd käite korvpalli vahel vaatamas ka praegu on, ei ole aega, tahaks muidugi mees mängib kogu aeg, nüüd mängivad vederale. Teie liigutate ennast ka kuidagi või väga vähe, massaaž on see üks liikumisvahend ega seal laval vis kerge ei ole, nendes rasketes aegsetes kostüümides ennast liigutada ja siis veel laulda. No ikka muidugi hea, teine päev on ikka ainult taastamise päev ka seal tunni õudselt armastad seda. Et sa ei mõtle nende asjade peale, muidu ei saa kunsti üldse sündida. Sa pead seda asja nii väga, ma mäletan, kui ma esimest korda tegin oma debüüdi grafinnana Estonia laval, siis ma mäletan, kuidas ma tulin sealt ära. Arne Mikk tuli seal trepi peale mulle kuskil vastu ja ütles, kuidas sulle meeldis. Nii meeldis mulle kohe algusest peale on see laval olemine tõelist rahuldustpakkuv tegevus, kuigi ma olin alati rahulolematu. Mulle ei meeldinud see, et ma ei osanud oma häälega väljendada seda, mida tundis mu hing, vot siis nimelt sai hingeline rahulolu oli niivõrd suur ja ma elasin need roll noh, ma olen sellest palju rääkinud, aga Adolf oli, ma õppisin kolm aastat ja need on kõik niisugused hingelised läbikäimised koos nende tegelastega, eks ole. Aga kuna mais võtnud seda mingisugune asi kogu aeg takistas mu hääles, et ma ei saanud seda otse anda publikule, siis see rahulolematus vot selles osas oli pidevalt ja väga suur ja nüüd hakkab see kuidagi siis liikuma nagu ühte ühte kanalisse, et et ma ikkagi lavalt ära ja ma olen õnnelik. Pille räägime teie nimelisest muusikute toetusfondis ka kuidas fonte Teades meie muusikute olukorda, siis lihtsalt südadamas kokku, seal ta sündis, nii et te aitate noori muusikuid, korraldate nendele kontserte, toetate neid rahaliselt? Püüad Reide kirikutes, oleme ka TRÜ aulas ja, ja laiendame seda tegevust siis umbes 15 kontserdi nii kuus ja ise palju siis esinete otsa saab, siis lähete jälle ise? Muidugi kuulajaid ikka on mõne inimese jaoks võib-olla see ei olegi kuulajaskond, kui on 40 inimest saalis, sest tõesti Tallinnas me oleme harjunud, et saalid on täis ja. Meile tundub, et siin on kõik, me oleme hästi kultuursed ja käime kogu aeg siis maainimene, et sinna kontserdil tuleb kolm-nelikümmend inimest, see on väga suur arv. Ja me tegeleme ju Väiksega Ümera muusikaga, kus koosluseks annetame orel ja viiul, orel ja saksofon. Et need on niisugused pisikesed mendikesed. Aga mulle tundub, et väga vajalikud muusika jaoks väga vajalik, eluliselt vajalik, et elada selleks, et me saaksime luua. Me peame olema laval. Ja tippmuusik peaks olema kolm korda nädalas laval, nii ütleb minu õpetaja koreale. Võta olla tipus. Aga praegusel hetkel. Ja seda võimalust muusikutel ei ole üldse, kust see raha tuleb krahvilt või ei tule. Alguses graafika toetas ja kust krahvi leidsite, siis teema oli minu austaja. Kui ma nii võin öelda tema aastatel, kus ma Estonias väga palju vaata, olingi kolm-neli päeva laval nädalas, siis ta oli kogu aeg saalis. Ta tuli Inglismaalt siia. Tema oli tollel ajal jaht käimast Eestis. Ta leidis, et Eesti on tema missioon, ta hakkas õppima seda keelt, ta tuli siia. Ja siis ta muidugi vajaliku Britlasena ja ühe korraliku inimesena käis kogu aeg kontserditel ja ooperis. Ta avastas mind enda jaoks, millest ma sain teada alles väga palju aastaid hiljem. Ja siis, kui ühel hetkel see oli augustikuu tähed olid seal Tartusse kontsert siis enne seda me saime kokku ja rääkisime, ta küsis, kas ma saaksin teid kuidagi aidata. Aga too oli juba periood, kus ei olnud vaja. Ja siis ma mõtlesin natuke, mõtlesin endaga muusikuid oleks küll ilmselt vaja aidata ja siis tekkis mõte luua fond. Et sellest nüüd tekkis niisugune kontsert. Sotsiaalsee on mulle endalegi ootamatu ja ootamatu amet, jaotavad amet. Aga ma olen õnnelik, et on leidunud toetajaid ja teie tütrele on ju suurepärane praktiseerimise koht, lööb ta kaasa ja kahekesi me seda teeme. Pille, te ütlesite, et te kirjutate doktoritööd. Te olete üx igavene õppur. Aastat veel just alustasin ja mind hakkas huvitama väga üks niisugune naisterahvas, kelle nimi on Patty. Tema oli lauluõpetaja, meil Eestis 1927 kuni 45, kui ta küüditati Siberisse, kus ta suri. Huvitab see naine, mina olen 42, oli 46 aastane, kui ta tuli Eestisse. Ma olin Metropolitan Opera sla skaalas laulis, igal pool oli väga väljapaistvate saavutuste korraga sattus Eestisse, miks ta seda tegi, miks ta pühendas ennast meie rahvale ja ma tahan tuua sellega välja ka selle doktoritööga? Ma arvan, et väga paljus meiekogule laulukultuuri alused said alguse tema õpetusest, et ta andis meile seda puhast Itaalia kooli edasi. Selleks tuleb ka ringi sõita. Võib-olla ja praegu see aasta on mul nii kiire olnud selle fondi käimalükkamisega ooperistuudio, käed, elu, arengut, aga eks ma siis nüüd uuest aastast nii et varsti kuuleme professor Pileviljast. Doktor oh jumal, ta kodunud juba kutsuvad professoriks Ma kasutasin, saatis ka, kuulete küsimusi, öelge palun üks number ühest viieni, üks kuule saab oma küsimuse eest väikese au, hine. Persona saate külaline oli Pille Lill. Persona saate auhinna saab Hendrik Lukre, kes küsis Pille lillelt, millised rollid on talle kõige lähedasemad. Saadet juhtis Marje Lenk. Nüüd aga kõlab Felix Mandre laul kuuvalgus Pärnu lahel Pillevile esituses.