Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld, tere õhtust, head kuulajad. Täna on mul võimalus soovida teile taas Häid ülestõusmispühi? Ei, kuupäeva ka ei ole ma eksinud, kõik on väga õige. Nimelt õigeusumaailmas tähistatakse just nimelt täna esimest ülestõusmispüha ja arvestades seda, et ka Eestis palju õigeusklikke on ka tänases saates põhjust meile pühadest rääkida. Kuidasmoodi õigus on maailmas pühi tähistatakse miks just nädal hiljem sellest kõigest kuulemegi algavas saates? Tänasel esimesel üles Pühal õigeusu kirikus aga mul hea meel tervitada stuudios Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku preestrid, Justiinus, Kivilad, tervist, tere õhtust. No alustame ikkagi sellest küsimusest, et miks veetakse neid pühi justkui need kaks korda, et alles meil ju need ülestõusmispühad olid ja meie täna jällegi räägime ülestõusmispühadest mida siis tähistatakse, õigus on maailmas. Aga eks me räägime ikka ühtedest samadest pühadest, aga aga, ja püha on üks, aga kalendrid on kaks, ütleme siis nõnda. Õigeusu kirik peab just neid ülestõusmispühadega seotud pühasid, see läheb nüüd neli peani välja ikkagi ja nõnda öelda vana, ehk siis Jaanuse kalendri järgi ülejäänud maailm või siis ütleme, katoliiklased, protestantlikud, kirikud peavad neid pühi siis Gregoriuse kalendri järgi. Aga jõulud on jällegi näiteks Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku puhul katoliiklaste ja luterlastega koos, nõnda on ja üks osa nüüd kirikute arvulise poole pealt enamus õigeusklikke siiski peabki neid nõnda öelda liikumatult pühasid nagu näiteks jõulud, jaga näiteks pühakute mälestuspäevasid uue kalendri järgi. Mõned väga suured küll kirikud, aga jah, arvuliselt vähem nagu näiteks vene kirik või Jeruusalemma kirik peavad siis ka jõule vana kalendri järgi. Kuidas te enda jaoks olete lahti mõtestanud, et miks see nii-öelda hea on? Ega see ei ole hea ju et oleksime, kui rahvas ühtselt kõiki neid pühasid peaks. Noh, see on selline hästi vana lugu ulatub 16.-sse sajandisse kus siis muutus kalender või noh, inimesed said targemaks, suutsid enam taevasse vaadates aasta pikkuse paremini ära mõõta ja jälgida maa pöörlemist ümber päikese, nõnda siis ka tekkis täpsustus kalendris 16. sajandil. Ja siis see nõndanimetatud maakalender ja, ja uue kalendri vahe oli siis 10 päeva mis on nüüdseks kasvanud 13 päevaseks vaheks. Ja noh, see vahe tuleb pääs nõnda öelda lääs siis otsustas järgida seda uut kalendrit ida vana. Ja eks noh, ilmalikus maailmas on ju teada, et ega see uus kalender nüüd väga kiiresti üle ilma levinud, et Eestisse ei ole ka see uus kalender veel sadat aastatki vana. Ja noh, kiriku no mõttes 100 aastat on ikka küll nüüd väike aeg, aga muidugi oleks hea, kui seda saaks pidada koos. Küsimus on rohkem sellistes kokkulepetes põhimõtete järgimisest. Võib-olla kunagi juhtub nii, nii et seda ikkagi muudetud ja on see küsimus pigem traditsioon või ka poliitilistest otsustest. No tegelikult jah, ma alustasin sealt 16.-st sajandist, aga tegelikult lugu ikka palju vanem veel, isegi et esimestel sajanditel kristlased geograafiliselt laienesid siis selle just ülestõusmispühade pidamise aeg oli täiesti regiooniti erinev. Ja küsimus oligi see, et tuleb kokku tulla ja kokku leppida, millal seda teha. Lepitakse kokku ja siis põhisüsteem või nõnda, rusikareegel. Et see on kevadise pööripäeva järgne täiskuu. Just selle ülestõusmispühade puhul ongi see erinevus just et kui me muidu järgime ikkagi nagu päikesekalendrit, siis ülestõusmispühade arvestamise juures me jälgime kuud. Ja kevadise pööripäevajärgse täiskuu, esimene pühapäev on ülestõusmispühad, selline kokkulepe ja tants või ehk oli neid rohkem ka üks oluline nüanss, mida nüüd ütleme siis lääne pool üldse ei arvesta enam. Et kui pasa ehk siis ülestõusmispüha langeb kokku juutide pasaga siis nihkub edasi, mitte algselt võib-olla isegi viha, aga praeguses mõttes ikkagi juutidele tegevuse mitte aktseb seerimine omal ajal annab nagu sellise põhjuse pühasid mitte koos pidada. Ja nüüd noh, mina ei ole selle ütleja, aga ütlen ikka, et seekord langes lääne kiriku või siis uue kalendri ülestõusmispühad ilusti juutide paasaga kokku. Päevapealt. No aga räägime selle püha sisuliselt poolest, sest et nagu alguses Justiinus Kiviloo mainisite, siis see püha on ikkagi üks seesama asi, mida me tähistame esimesena ülestõusmispühal. Kas see on nüüd kõige suurem kirikupüha Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise päeva tähistamine? See on kõige suurem püha ilmtingimata, et me räägime õigeusu kirikus 12-st suurest pühast, mis on üle üle aasta erinevad neitsi Maarjaga seotud pühad ja Kristuse tegevusega või kasvõi sünniga seotud pühad siis üles Nendesse 12-sse suurde pühasse ei kuulu keeld, sest et ta on pühade pühaseen, meie usu alus ja muidugi mitte ainult õigeusklike, vaid kõigi kristlaste usu alus. Tõusis ülesse oma surmaga, võitis surma ja ja oma ülestõusmisega andis elu kõigile, kes temasse usuvad. Nii et mõnes mõttes on see isegi suurem ja ongi suurem kui jõulud, mida meil tegelikult tähistatakse palju suuremalt? Jah, muidugi. Ja noh, emotsionaalses mõttes tõenäoliselt on Jeesus sündimise püha inimestele südamelähedasem ja võib-olla kuidagi inimlikus mõttes paremini tajutav ka, et me ikkagi kes ei ole ise lapsevanemaks saanud, vähemalt on näinud seda, kuidas laps koju tuuakse ja kuidas ta kodus oodatakse, vastu võetakse ja ja kuidas kogu elu aega ümber tema käibki, nii et see on, ma usun inimestele selles suhtes ka lähedasem ja lihtsam omandada ja vastu võtta, aru saada, ülestõusmispühi ridades on see täis saladusi uskumatuid asju, nagu öeldakse. Ülestõusmispühadele näeb õigeusu kirikus ja tegelikult ideaalis kõikides kirikutes selline pikk ettevalmistusperiood, paavst ja mulle tundub, et õigeusumaailmas võetakse seda natukene tõsisemalt, kui, ütleme siin protestantide hulgas. Mulle tundub ka, et tõsisemalt ainult tundub. Ja see nüüd jah, kirik on pühakirja eeskujul teatud reegleid või elukorralduses on tekitanud v rajanud kuidas inimestel oleks paremini võimalik ette valmistada. Mis iganes peaks, et ülestõusmispühade-eelne suur paast ei ole ju ainukene paari aasta jooksul, aga selge on see, et et see, see on kõige tähelepanuväärsem ja, ja kõige võib-olla vaimses mõttes pingelisem, ka kõige pikem, kõige pikem 40 päeva, kuus nädalat pluss veel sealt eelnev nagu sellele veel ettevalmistav kaks nädalat, nii et päris pikalt on see aeg, kui inimene nii vaimses kui ka füüsilises mõttes valmistub. Nii et õige preestrid on tänaseks päevaks heas vormis kui kehakaalu, noh, raske öelda jah? Jah, ma usun küll. Ja ega siis nagu me teame, nagu igasugustest nendele vormis olemistest, siis menüü üksi ei aita, peab ka liikuma. Aga tavaliselt niimoodi seda paastu on ikkagi peetud, et ka tõesti ka toitumisega, eks ole. Tihtipeale räägitakse siin sellistes tänapäevastes taastamise variantidest, et inimesed võib-olla on siis hoidunud rohkem ülemäärasest interneti kasutamisest või ülemäärasest televisiooni vaatamisest. Aga õigeusu kirikus peetakse tõepoolest kinni ka sellest, et liha, kala, kanamunad, piim jäädakse teatud päevadel kohe päris eemale. See absoluutne paast on ikkagi täiesti nendest nimetatud asjadest loobumine. Nagu ütlesingi, see aasta algab sellise veel sellele eelneva ettevalmistumise ajaga, kus ühest pühapäevast alates loobutakse liha söömisest. Aga see ei ole veel see paast fast algab siis, kui loobutakse ka ade piimatoodete ja kala söömisest. Nii et see apsaluutab aastal nüüd küll jah, selline noh, vaja fantaasiat, et leida endale sobiv toit. Järgisite sel aastal ka või. Noh, ausalt öeldes mitte sajaprotsendiliselt ja ma usun, et see ongi väga keeruline. Sõltub muidugi inimese nagu elustiilist ka ja tema ülesannetest ametis. Ja alati ei olegi võimalik. Aga jõudumööda ja ei kurda, võib öelda hinde neli endale tegin ära, aga aga jah, nõnda nagu ennem sai öeldud, et et see füüsiline osa ja see nõnda öelda menüü, küsimus on ju üks, aga teine on see vaimne osa, kus kirikutes ütleme, sagenevad jumalateenistused nädalasiseseid, teenistusi tuleb juurde. Liturgiat peetakse nädala sees, aga siis juba selliseid ennepühitsetud andide liturgiat, kus annid armulaua annid pühitsetakse pühapäeval ja neid siis jagatakse teatud teenistusel. Siis nii kolmapäeval kui ka reedel sõltub koguduste traditsioonidest ka. Ja peetakse siis ka iganädalaselt hakapisti jumala sünnitajale see nagu see põhiosa, mis kindlasti lisandub õigeusklike liturgilise ellu. Ja nagu ütlesin, sõltub kohtadest ja koguduse suurusest ja võimalustest. Et neid teenistusi tuleb palju juurde, eriti siis siin viimasel vaiksel nädalal vaiksel nädalal igal päeval ja, ja nüüd nädala, teisest poolest kaks korda päevas ja aga see püha, missugused on siis need kombed esimesel ülestõusmispühal ja millal sa üldse algab, see ei pruugi alati üldse, peab hommikul öösel, eks ole. No kui need pühakirja tekste jälgida, mis kirjeldavad neid neid sündmusi, mis mis Jeruusalemmas toimusid, siis vaikse laupäeva hommikul, liturgia on juba selline? Noh, kindlasti tagantjärele tarkuses, sest me ju teame, mis toimuma hakkab. Kuigi ootame ikka ju, aga need tekstid ja evangeelium annavad juba sellist valgust tunneli lõpus, nagu armastatakse öelda, et et me juba vahetame liturgilise värve. Mitte nüüd päris ülestõusmispühade värvi ei pane. Aga violett kaob ja heledamad värvid tulevad kirikusse juurde, vaimulikud vahetama loovad oma rõivad teenistuse käigus laupäeva hommikul. Et see on nagu selline jälle selline võib-olla selleks, et mitte teha järske liigutusi, nõnda nagu seevastu alguski on selline sujuv siis see on ka selline sujuv, et juba näidatakse valgust, aga veel ei ole. Ja laupäeva öösel vastu pühapäeva ülestõusmispühadeööl on selline teenistus, mis siis kõrvaltvaatajale võib üpris pikk näida. Kui pikk see pikk siis on? No ikka neli tundi, osun tuleb küll ära ja püstijala peal. No ei ole päris õige, arvate, et õigeusu kiriku on selline kirikus üldse istuda ei või, on ikka aegu ja kohti lausa teatud salmidki on eriti hommiku teenistustes, kus mida nimetataksegi eesti keeles istumise salmid. Nii et väide, et köik õigeusu kirik kus ei peaks olema toole, ei ole päris õige. Aga sa teenistus ise on siis hästi pidulik. Kristi käiguga kuulutatakse Kristuse ülestõusmist, see ongi just see, mis misjoni osa nõnda öelda, kus kogudus tuleb kirikust välja ja laulab ülestõusmispühadelaule ja palvetab ka. Kuidas tänaval. Ja siis peetakse teenistust edasi kirikus ja, ja mis lõpeb siis ülestõusmispühade liturgiaga, kui meie saade on eetris pühapäev, kui ma õhtul siis ööl vastu tänast võis näha sellist seltskonda mõne õigeusu kirikus ümber, kes tegi ristikäiku ja palvetas öösel väljas? Jah, Tallinnas on neid võimalusi palju, et siin on üheksa õigeusu kirikut Tallinna linna peale kokku. Aga mis puudutab nüüd neid pühademune ja jänkusid, et kas jäävad ka asja juurde? Jänkud on pärit kuskilt mujalt, ma ei oskagi päris hästi seletada, aga munad kindlasti jah. Et see on just külalistele mõnedest teistest kirikutest isegi nagu hämmingut tekitanud, mis toimub õigeusu kirikus pärast seda kui nüüd see ülestõusmispühadeteenistus läbi on umbes öösel kell kolm? Võiks ju nagu maga minna, aga inimesed jäävad veel kirikusse ja kui on vastavad ruumid, siis kaetakse lauad ja süüakse ja ja tegelikult pidutsetakse. Muidugi, mitte nõnda nagu kuskil mõnes teises asutuses, aga kirikus, kombekalt, aga ülestõusmispühade pidu on ikkagi söömaaeg, ühine söömaaeg on siis. Ja Sul on kindlasti munad ja kõik venelased varvasteni ja siis kõik lubatud lihavein ja kindlasti ka vein ja liha ja aga nende asjadega ongi nõnda, mida ma olen enda puhul täheldanud ja ja nende inimeste puhul ka, kas ma tean, kes taastuv väga tõsiselt võtavad, et et üks asi, et mul vaimulikuna on pärast teenistust Eesti nagu see adrenaliin nii päeval, et et ma ei suudagi süüa, et võib-olla juua natukene, aga söömisega võtab natukene aega. Ja teine põhjus on ikkagi see, et kui ka inimene paastunud ikka ei jõua eriti süüa midagi, noh, et teatud määral on see omaette eksam, keet on, võib aimata, kes on paastanud, kes ei ole, kui see pidu, need pidustused on aga nõnda nagu on kombeks õigeusu kirikutes nendel teenistustel just lugeda Johannes kuldsu jutlust ülestõusmispühade jutlust, mis kutsub ja tungivalt kutsub üles pidustustele olenemata sellest, millal sa alustasid ja kas alustasid, et see paralleel sealt pühakirjast, kus võeti tööle töölisi ja nad said kõik ühe palga olenematta selles, kas nad tulid tööle esimesel tunnil või siis kaheksandal üheksandal tunnil. Et see on see koht, kus rõõmustatakse ja, ja kellelgi ei ole kellelegi midagi öelda. Millise panuse keegi on teinud. See öine pidu tundub ikkagi väga põnev teema, et kas sealjuures on ka muusika, mismoodi seda tähistatakse, siis nagu lauldud aetakse, siis ikka lauldakse ja ma usun, et on kohti, kus tõesti inimesed musitseerivad ka või laulavad ülestõusmispüha laulusid, aga aga siin minuga seotud kogudustes või kus ma olen käinud, siis need on nüüd siin küll siuksed vestlused, söömised, elu, ilu nägemine, aga sest ülestõusmispüha tähistamisest ja vabadest päevadest, et meil siin näiteks reede on vaba päev räägitakse ja arutletakse selle üle, teine üles ja võiks ka vaba päev olla ja, ja siinjuures me räägime ikkagi sellest uue kalendripühade tähistamisest. Aga õigeusu traditsioonis on nüüd sel aastal, eks ole, nädal hiljem. Need pühad, kas võiks olla ka vabase pühade tähistamine, et igal ühel vabad päevad vastavalt oma usule? Võiks küll, meil võiks olla ju terve nädal vaba terve see suur nädal, sest et tegelikult ikkagi, kui vaadata neid olenemata sellest, millise kalendri järgi kirik elab, siis need tööpäeva, aga see, et teenistused jäävad üpris kesiseks just rahvaarvu poolest, et et inimesed lihtsalt ei, ei, kui nad peavad tööl olema. Et sellistes suuremates õigusemaades ja ma usun ka katoliiklik, kes on need pühad ikkagi vabad pikemalt kui kaks päeva ja, ja kui mitu püha muidu traditsiooniliselt oleks, mitu ülestõusmispüha on, mida kirikus tähistatakse, üks, kaks, kolm? No on ikka esimene püha, mida pühapäeval tähistatakse ja siis on teine püha tavaliselt kolmandat ja kalendris on see küll kirjas, aga, aga aga ei ole teada, et kuskil nagu eriti seda kolmandat peetakse. Et siis esmaspäeva hommikul on ka ikkagi liturgia ja siis juba pühakirja tekstid liiguvad veidikene sündmustega edasi. Aga poolne mismoodi seletatakse seda, miks neid mune just ülestõusmispühadeks värvida? See nüüd sellel oli nii mitu legendi, et ma ei oskagi öelda vaevalt nendel üldse kõikidel nendel legendidele nagu tõde taga on või siis nagu kui, siis väga väike. Erinevates maades räägitakse neid erinevalt ja ja noh, mulle meeldib see lugu naisest Jeruusalemmas, kes kuskil turul kuulis, et Jeesus on üles tõusnud ja talle näis nii uskumatu lugu ja mis on ka tõsi, eks see on paljudele uskumatu lugu. Ja teatas, et mingu mu munad siin korvis punaseks, aga et nagu sihukest asja küll juhtuda ei saa ja ja läksidki punaseks, et et noh, see on niisugune vahva lugu. Aga me ju teame munad, sellist sümboolikat, elu, algatus, samas ka lõputu, kõik sellised sümboolikat töötavad inimestele on selliseid asju vaja. Ja noh, seda enam, et ta nüüd see toiduaine mida paastu ajal ei tarvitata ja järgnevad nädalad on siis sellised rõõmunädalad ja rõõmud ja jätkad natukene seda paastu juttu siis siis noh, teadagi õigeusklikud, tal on vist maailmas kõige rohkem paastupäevi, et et neli siukest suuremat paastuaega, pluss veel iganädalased taarsed, kolmapäevased reedesed vastupäevad siis siis nüüd küll kuni mõnel pool isegi kuni taevasse minemis pühadeni ei vastuta nädala sees ka mitte. Regulaarsetel päevadel, nii et jah, on inimesed rõõmsamad. No eks see ole ka, ülestõusmispühad on ikkagi sellisel ajal, kui loodus tärkab elu ja kevad, see kõik üheskoos, eks teeb meele rõõmsamaks. Kindlasti sellega on hea lõpetada tänane saade ka. Ma soovin siis veel kord Häid ülestõusmispühi, Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku preestri Just sinus kiviloole ja kõikidele kuulajatele, kes seda pühaga tänasel päeval tähistavad. Mina saatejuht Meelis Süld, tänan teid kõiki kuulamast ja kui jumal lubab, siis kohtume taas. Tuleval pühapäeval ikka õhtul kell 19, null viis kirikuelu saates.