Odavaid kirjandusilmas. Tennist Milolen Urmas Vadi tänase Slitris pajatama oma lapsepõlvest ja raamatutest kirjanik leelo tungal. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning on salvestatud Tartus Kirjanike Majas 25. novembril. Mõnusat kuulamist. Et kui ma nüüd tänase päevapuuks hakkasin nagu lapsepõlve meenutama ja otsima neid raamatuid kokku, mida võib-olla tahaks näidatava ise mõelda selle peale, siis ma tundsin, et nii palju asju tegelikult on nagu sees ikkagi olemas ja kajavad vastu. Selleks et üldse lapsepõlvest rääkida, sellest peab kõigepealt rääkima, kuidas lapsepõlv algas ja kes olid su vanem. Minul oli aus sündida Ruila mittetäieliku kooli direktori peresse, kusjuures olukord oli üsna kaasaegselt niimoodi selline, et ema oli kooli direktor, mitte isa ja isa oli islam ja tema andis sealsamas koolis kõiki niisugusi bohemlikke tunde, kunstiõpetust juhendas orkestreid ja, ja kehalist kasvatust, sest ta oli tegelikult omaaegne sportlane. Veel hiljuti, nüüd saime raamatu, kus on Eesti kergejõustikurekord ja mu isa on seal sees, nii Tunga linnakuga, tunklina tunkel olid tema enne eestistamist. Ja seda raamatut vaadates matis tundsin seda murdejoont. Ta oli selline aeg pärast, mida minu isa kaotas nagu mingi optimismi. Sellepärast, et ta oli tõepoolest lootnud ka Berliini olümpiamängudele pääseda ja paljud tema võistluskaaslased nagu Veetõusme ja kolm pere ja muud jätkasid, aga isa ei tahtnud enam, sest ma ei tea, võib-olla teised ei käinud sõjas, aga isal juhtus sellesse vanusesse, keda mobiliseeriti Nõukogude sõjaväkke ja ema ootas teda sealt siis neli aastat sõjast tagasi. Ja pärast seda siis Fotas pärast minu sündimist pärast minu kolme pooleaastaseks saamist ootas siis isa jälle ema tagasi. Seekord vangilaagrist, sellepärast et seesama menu, mis emal oli, oli tegelikult talle ka õnnetuseks minu vana oma isa poolt, vanaema ütles tihti, et see seltsi pääsenud sinna Berlilio olümpia. Et võib-olla oli neile kõigile õnnistuseks, et võib-olla oleks ka meid mõlemaid ära viidud. Aga emaga olid jah lood nõnda, et ta oli küll eluaeg poliitikast eemale hoidnud, ka eesti ajal ta ütles, et ka siis olid valimised olnud ebameeldivad ja ka siis oli see üksteise mustamine käinud, ma ei tea. Aga poliitikaga ta ei tegelenud, kuid oli küll skautide ja kodutütarde juht ja samuti oli ta Vabadussõjalaste haual käinud laululastega laulmas. Kodus oli meil muidugi sinimustvalge ja, ja palju raamatuid igasuguseid ja ja no vend oli tal eesti ohvitser mereväeohvitser. Ah, kulak ja noh, nii et põhjusi oli väga palju. Ja kõigepealt lastide kooli direktori koha pealt lahti siis kui tema viidi Novosibirski oblastisse minu vanaema. Ja meid nagu vanasti oli kombeks, et õpetajad enamasti elasid koolimajades, nii et mina olen sünnitusmajast otse koolimajja läinud kohe, nii et alanud kooliteed. Aga sealt löödi meid seda välja, kui leiti, et tema ei kõlba enam, ei kooli direktoriks, aga õpetajaks isa või sedasi tähte teda päästis see, et oli punaarmees olnud küll orkestris, aga ikkagi pagunid peal olnud ja pagendati meistrite niisugusse vanasse mõisa moonaka majja kust siis emaga ära viidi. Ma olin siis kolme ja poole aastane, ema olevat tahtnud mind väga kaasa võtta. Aga õnnetusi lubatud, sest pärast ta rääkis küll seda, et oli iga vangilaagri juures olid ju küll ka lastekodud olemas lastekodurühmad. Aga kui ta alguses viidi Komi ANSV-s Intasse, aga kas siis alguses siis mõned eesti naised, kellel olid lapsed kaasas, lapsed jäid sinna lastekodusse, kord kuus, võis neid siis emaga vaatama oma minna. Kuigi oldi samas asulas aga siis, kui ema näiteks viidi teise laagrisse üleetapiga see ei tähendanud, et lapsi kaasa viidi, igal vangilaagri juures ei olnudki neid lastekodusid, nii et oli väga palju vöödiaitsest. Ema rääkis, kuidas eesti naised läksid oma lapsi vaatama. Pojad sülitasid neile näkku, et sa oled fašist ja ma ei taha sind tunda ja ma ei taha ka sinu vastikut keelt rääkida, nii et läksid vene keele peale üle. See oli niisugune aeg. Aga meie jäime isaga kahekesi, ema oli õpetajate seminari kasvandik. No hirmus selle kooli patrioot, ausalt öeldes nii et nende oma tüdrukutega kohtusid nad ka siis, kui nad olid üle 80. Ja need olid väga toredad tüdrukud. Kõik üks osutus Viivi Luige õpetajaks. Ma mäletan, kalmetu koolis, pärast tuli välja, üks neist oli Linda Rausse tantsumemm, kes elas kauem kui minu memm. Ja talid sündinud õpetajaga ja isa, kellel polnud pedagoogilist haridust, oli tegelikult ka. Lugesin päevalehest Õnnepalu artiklit sellest, et õpetaja peab ka annet olema ja, ja siis ma mõtlesin just sellele, et tõepoolest, et viimasel ajal nagu sellele üldse mõelda, et see on niisugune tööd soodumust või kalduvust ja ja minu vanematel seda oli. Ja ei mulle tähed selgeks ja peaaegu et õpetanud, enne kui ta ära läks, noh ma mäletan, lapsele meeldib ikka kiita saada vaata ja siis, kui olid need klotsid, mille peal siis tookord ei olnud veel puuklotsi, Need olid sihuksed üsna paber peale kleebitud ja, ja siis neid tähti ma mäletan, kui ma sain hirmsasti kiita selle eest, et ma juba noh, kõiki täisel, kuid tundsin ja siis ikka tahtsin kogu aeg kõigile näidata, et mida ma ikka oskan. Ja, aga noh, isa muidugi mida teeb üks natuke alla 40 aastane mees, kolme pooleaastase lapsega üksinda, kui sul on õpetaja palk ja ja niisugune noh, õieti selle korter, mis meil oli, seda kutsusime hundi laudaks, sest tal tõepoolest vana Monaca maja ja hästi külm ja suurt kütmine. Ja pakutiga noh, nagu ma suurte inimeste juttu kuulates aru sai, mul suur või väike hirm ja väike tahtmine ka minna lastekodusse, sest isale pakuti sellist võimalust mõnda lastekodusse Riisiperesse meie lähedal oli kohe lastekodu ja kuna isa oli tõepoolest noh, hästi tegev, seal kohalikust ka seltsielus, sest ta mängis peaaegu kõiki pille, mida mängida andis ja kuigi tal oli kolledžiharidust, ta tõepoolest oli käinud kõik kursused läbi, mida eesti ajal nähtavasti oli hästi palju neid alates noh, ütleme kõikidest pillidest lõpetades seal mingi krimineerimis kursustega ja noh, ma ei tea, keelte ja, ja igasuguseid muid asju õppinud. Nii et isa oli tõepoolest hästi sihukene. Väga empaatiline inimene, nii et minul meeldis temaga käies kõik teda tundsid ja kõik teda armastasid ka. Üks peremees ütles alati, kui me sinna läksime, naeris ta väga, et eit, 100 muna pata tungalt tuli külla. See oli sisenenud sadam, mõtlesin, et issand naerab, mis seal naljakat on, aga tõepoolest mutressi olnud 100 muna ära süüa. Et see on siis nagu pidusöök või kuidagi nõnda. Ja, ja siis isale nagu pakuti kooli direktori kohta ning panna lastekodusse, sel ajal oli võimalik poliitvangidest ametlikult lahutada niimoodi, et üldse teise nõusolekut ei küsitudki. Ja siis noh muidugi üks tingimus oli veel ka parteisse astuda. Ja muidugi sa seda ei teinud ja noh, üldiselt ta selle üle kergelt nagu irvitas, aga mina ei tohtinud, ma sain aru, et ma ei tohtinud sellest teada, aga need täiskasvanudki arvavad, et nad saavad midagi oma laste eest salaja teha, kui neil on õed, õed-vennad külas ja, või isa, ema või need küll eksivad väga lapsed võib-olla ei näita lihtsalt välja, et nad seda kuulnud, aga kunagi kunagisse tuleb ikkagi välja. Nii et mul oli ka väike kiusatus, ma mõtlesin, kui tore võiks olla lastekodus, sest ma olin ainukene laps peres ja et seal on nii palju ja, ja olin raamatutes või ajakirjades, oli näidatud, kui ilus on elu lastekodudes, kui vahva see on, et et kõik on koos ja mänguasju, kõike ja asju, nii palju ilusaid vatist. Näärivana, mida minule isa ei ostnud, mida ma hirmsasti palusin suurvatist. Näärivana, mida igal aastal detsembrikuu seas meie lähedal poes müüdi ja isa ei ostnud seda mulle ja mõtlesin, kindlasti on nendel lastekodu lastel see olemas. Ja, ja ühe tädi juures, kes elas Tallinnas värava tänaval, seal oligi lastekodu lähedal ja ma käisin siis läbi aialipid ja neid lapsi, samas vaatasin, kas sulle meeldiks, aga natukene karjusid palju, et vaat siis ma nagu Ta ei tahtnud, kuigi ma valisin endale ühe venna sealt välja, see oli nii ilus tali, tedre, tahniline, punaste juustega ja mõtlesin, kui ma ameti saaks selle poissi endale vennaks ja rääkisin isale ka, et nüüd lähme toome selle poisi endale vennakse. Muidugi noh, see oli mõelda, et üks, 38 aastane mees, kes on alla nelja-aastase tütre, kes tuuakse talle veel poeg kah kuskilt punapeaga niukene, tore kaasa, et et Õnneks isa oskas need asjad kõik niimoodi nagu enam-vähem naljaks pöörata. Aga ega tal nii palju minuga ei olnud aega tegeleda, kui memm tegeles ja rahadega oli ka kitsas. Egas õpetaja palk ei olnud midagi, seda enam, et direktoriks ei hakanud ja tants kahes koolis tunde, nii et ta käis talvel suusatades teise kooli, mis on 20 kilomeetrit Kernus meie kandis teemal käis seal kehaliste andmas mõtet suuskadega vahepeal. Nii et seda võhma oli või siis jalgrattaga ja pärast ostis ta endale võrri. Mina teadsin viimse ja nii, et see oli Harley-Davidson, sest isa kutsus seda Harley-Davidson. Ja kui ükskord ostsin ühele lehele kirjutama oma esimesest koolipäevast ja siis ma rääkisin sellest, kuidas isa võttis mind oma Harley-Davidsoni, mul oli paagi peale, mul oli oma niisugune padi, millega ma talle vastu jooksin. Ma tundsin ja koerad tundsid ka selle võrri hääle kohe kaugelt ära. Me jooksime kõik isale vastu, koerad niukseid järel, mina sain padjaga paagi peal sõita. Ja sellest ma esimesel koolipäeval, kuna tee oli väga lühikesi, siis sa aru, et ma nuts, mul oli nii kurb, et teised tulid kõik kaugelt tooti hobustega ja autodega ja veoautodega ja, ja mul tõuakat, et isa jagas ära selle mu mure ja võttis mind selle nii-öelda Harley-Davidsoni paagi peale, tegi kolm ringi ümber kooli ja ma olin nii uhke, kõik vaatasid minu meelest, see oli nii suur asi. Ja sellest esimesest koolipäevast ma kirjutasin ja kommentaare ma küll eriti ei julge enam viimasel ajal lugeda ka seda lugesin ja, ja siis kirjutas üks mu isa, ema, endine õpilane Johannes Pirita liikluse mees kirjutas, et täpselt missugune Mark oli minu Isalvat poisid, teadsid seda, et see küll võib-olla tal oli kuskil, aga siis ma sain alles aru, et see oli isa, noh niisugune, eks ta mingi hästi odava raha eest kellelegi vana võrri ostis, aga kutsus seda lihtsalt Harley-Davidsoni. Nii et noh, see on sama kui Zaporožetsi kutsuda nüüd, eks ole, Mercedes, eks või midagi, nii, et, et selleks oli siis vaja umbes 50 aastat vahetada sellest naljast aru, saada. Noh, aga isalt teisigi nalju sedasi tegi aeg-ajalt natuke musta huumorit, sest kui ma sõin riielt, et nina ei ole ilus kookide, kui põllud on, tegite käest, aga isa ütles, et kui väikese sõrmega, siis on see väga peen seda või siis minu tädid, kes olid juuksurid, kesklinnas mõlemad ja siis ma mäletan, kui olid eriti peente prouade juures seal Saintsisele väike tüdruk ja tundis tähti ja mis ma kõik näidati ja siis ma veel eriti kekates panin siis väikse sõrme ninna ja hakkasin koukima, et näidata, et et ega siin ei ole mingi, aga tegemist on ikka tõeliselt peene daamiga. Ja siis muidugi ma sain pärast tädide käest, mis sir siis noh, ja isa sai ka muidugi, et noh, niisugust lapsele niisugusi asju välja õpetada. Aga, aga jah, lugemisega oli nii, et ta oli natukene kärsitu ja võttis mind ikka niimoodi põlvedele ja luges ette. Hästi palju jutustas oma oma lapsepõlve lugusid, täpsemalt, tal olid peas Hindrey, Jaunart jauram, karu metsas, ütles oma väikesele pojale, sina ja siia, mina ise lähen mujale ja no see oli minul ka siis nagu peaaegu et peas. Raamatut ma ei olnud näinud enne, kui kuskil 70.-te keskel või lõpus ilmusse Hindrey kordustrükk, siis ma nägin sellega ära, aga aga algus oli isal ja minul peas. Aga ta ei saanud aru, et kui ma tähti tunnen, kuidas ma lugema ei saa, et ikka peaks ometigi. Ja siis oli üks eestiaegne aabits meil või see võis ka nõukogude aja alguse oma olla mitte selline kui see, millega mina kooli läksin, kus oli pioneer seal ja väiksem õpilane ja mäletan, et nüüd Stahli luu ja kõik noh, niimoodi et niisugused silbid olid seal reas ja ma ütlen nagu üht ja teist seal ikka proovisin veerida ja ja siis oli mingi lause ja ma äkki sain aru, et kui ma need tähed järjest ütle, et siis tulebki sõna välja ja proovisin järele, see linn on niisugune, ma võisin olla vist nelja-viie vahel, ma mäletan, niisugune kevadine ilm, lumi veel sulas, räästad, tilkusid ja mina olin avastanud selle, et niimoodi, et ütled tähtedeni, näete, siis tulevadki sõnad kokku ja no see on umbes sama kui jalgrattasõit või ujumine, et selle üks hetk, üks nõks ja siis on see äkki. Ja see oli niivõrd võidukas tunne, et ma siis võtsin, vaatasin kõik need raamatud, mis meil olid, kas suurte inimeste raamatut, et tõesti, sellesama nipiga sai kõik lugeda ka seal oli kaltsi sporti, nagu ma lugesin kellelegi kaltsis Vorti portsite desaaga. Seda ma lugesin eriti suure mõnuga ja ja, ja siis oli veel Kristiina lauritsa tütar ja kõik need õpetlased, mis ema oli kunagi tellinud Nobeli preemia laureaadid. Noh, see oli küll juba kuskil esimeses klassis või niimoodi, et see oli niisugune avastus ja isal oli ka muidugi väga hea meel. Pääses nagu sellest ettelugemise asjast siis ka, et võta ja loe ise. Noh, oligi nõnda, et esimesed, need, mis mulle väga meeldisid, olid muidugi väga vanast ajast, mul ei ole kahjuks alles neid ilmselt lootuse, kas kuld, raamatud olid, üks oli loomade pidu või oli see lootuse lasteraamat, et ma mäletan, et sellega ma lõin ka profiiti, et mul lihtsalt sitt laadid peas, seal oli igasugustest loomadest vemmalvärsid ja lindudest, kes tulid kokku ja hakkasid pidu pidama ja ja ma mäletan, et kui me läksime vanaema sünnipäevale ja, ja siis oli toodud nupust lauale, tädid olid toonud ja siis tehti see lahti ja mina tsiteerisin seda raamatut, seal oli niimoodi vahuviin. Hüüdis pingviin. Ei mingeid viinud, ütles pahandas seppa, Triin, osalt sul reas, nii et mõlemad järjest ja siis noh, sellega oli täiesti noh, niisugune seltskondlik kohustus nagu täidetud, et ja nii oligi, et tegelikult pärast seda, kui mu ema oli ära viidud, siis just isa õed olid need, kes hakkasid talle pakke saatma maaema poolt õed nagu kartsid üks vend, kes oli kah Siberis, tema pere oli kahe ära, et ma ei tea, ainult üks tädi oli, kelle pool ma seal värava tänaval olin. Aga vat need minu vanaisa ütles tihti vanema vahel kõvemat häält tegi või ka tädi Hannese kõige vanem poola veri lööb välja ja tädi Anne oli tõepoolest aeg-ajalt ikka nii, nii äge ja kange ja ka, et tema läks poliitilistel põhjustel kaadrisse igal pool, ta võis minna käsitsi kokku onude ja tädide ka ja ma kartsin temaga sellepärast näiteks turul käia ja isegi siis, kui ta oli 90-le lähenev ja elas oma kooperatiivkorteris ja käis meil külas, siis ükskord ütles, et kirjuta mulle üles, ma olen ära unustanud vene keeles sõnad, kuidas on pätt hakkas siis reetur ja kommuniste, ma tean, aga vot kirjuta mulle nüüd sõna tulles mõtlesin, mis sakslast vajan. Ma sõidan selles kopli bussis kogu aeg missa venelastega rääkida. Niisugune kange vutt oli ta kogu aeg ja õieti noh, temast olen ma ka isegi kahes raamatus, üks oli ilus vana naine, kus on, on ta nagu prototüübiks ja teine on Neitsi Maarja neli päeva, mis on üsna autobiograafiline jutustus, sest ma tädi juures elasin, ma keskkooli läksin ja tõepoolest minu meelest oli Luhaäär või kes seda kritiseeris, ütles, et noh, et, et üle karrikeeritud või tädi tüüp ei ole õige ja mõtlesin Entena, eks ta oli väga palju tasandatud ja lihtsustatud, sest poliitilist teksti ei saanud sinna panna. Aga ta oli tõepoolest väga äge ja väga vahva, niisugune inimene. Sest, et kui oli aga vaja, ema saatis näiteks no ükskõik mida, ei tohtinud ju pakkidest saata, näiteks tuli välja, et liha, millel ei ole templit. Ta leidis selle kellelegi, kes tembeldab liha kellelegi, kes suitsutas ja pakisabades igal pool, nii et põhiliselt tänu temale nagu ema saigi hakkama seal vangilaagrites, sest et isa muidugi püüdis toetada ka, ega noh, see õpetaja palk polnud. Kuigi isa oli ka rahvamaja juhataja, siis aga ikkagi ei tulnud nagu hästi välja sellega. Ja tädi oli ka see noh ma isegi võtsin mõned kirjad, kas ma võin, tähendab, kuna alguses oli lugu nii, et vangilaagrist kirjutada sai kord kuus ja kirjad pidid olema venekeelsed, nii et isa mul oskas vene kõnekeelt, no seal sõjaväes olemisega ja eks ma natuke ka teadis, aga et omavahel kirjavahetust pidada selleks noh ma ei tea, kas nad tähtigi tundsid teiste ajal koolis käinud, siis tuli tõlkida neid, vot siin ongi üks niisugune kirikus siin. Tsensor number kaks on selle üle vaadanud, meie isaga olemisele saatnud ei ole isa käekiri ja siin on maha tõmmatud kõik, mis olid ladina tähtedega kirjutatud, kõik tõmmati kirjade pealt siis tollal maha, siin oli, mina üritasin kirjutada oma nime, siis siit läbi vaadates paistab siin leelo kirjutatud, niimoodi hakkas siis tsensor, ilmselt on oma käekirjaga kirjutas, mis siin all on Lello. Nii et noh, et dešifreerida ka ikkagi ära, et ladina tähtedega ei tohtinud mitte midagi olla, pärast võis juba kirjutada ka eesti keeles ja ja ka tihemini. Ja muidugi ma hakkasin ise ka kirjutama, aga üks kiri on, mis ma juba kooliajal kirjutasin, seminud, lohutab alati, kui keegi ütleb, et tema laps teeb vigu. Mina olen esimeses klassis ka kirjutanud, kallis memme, õpin koolis, hästi. Olen saanud viis, viis, viis, viis, viis, neli, neli, neli, kolm, kolm ja kaks, kaks oli veidi määritud, püryanet kaks, kaks ei kordu. Et noh, niisugune kiri nagu oli, aga siis ma memmed, tulen joonistanud, nii nagu ta võib-olla punased põsed ja ilus tutt peas ja kõikevatijope seljas, jaga ja kapsad, sest memm on kirjutanud, ongi memme kapsapõllul on selle nimi ja ka noh, mida memmed joonistades tollal Dickinson okastraat alati, et see pidin, ma kujutan ette, et kui raske võis sel ajal olla, et ta alati okastraat oleks seal. Ja minuga ajakiri oli kohutav esimeses klassis ja noh, isa kirju lugedes, mis ta kirjutab, et kui leelo tuleb koolist, on üleni tindine, üks pats ja kõik, et no üldiselt olin ma rohkem isasse niisugune olin tõepoolest meesterahva kasvatatud laps ikkagi. Et noh, ega ta hästi ei osanudki neid patsega teha ega midagi, aga noh, me ei tohtinud kirjutada muidu kui ainult selle hariliku sulega ja see oli niisugune viisnurksulg, mida tuli tindipotti kasta ja ma olin kah nagu isand kärsitu ja, ja oli vaja väga noh, mõte lendas kiiremini kui pärast muidugi natuke püüdlikum ja kiiremini kui sulg, palju pahandusi olnud, küll kulus neid nii-öelda tindikumme ja tõid need lillad kummid, millega öeldi, et saab tinti kustutada, aga selleks ei auke tekitada ausalt, et lehekülgede sisse ainult ja noh, oli mul niisugune, siin on vangilaagris joonistatud, Nad joonistasid hästi rahvariides pilte seal vangilaagris. Helju anne, juuli, kes nad kõik olid seal ABSi vangilaagris ja siis mulle sünnipäevaks kah siukseid asju, mida nad seal tegid, nad kudusid nelja nõelaga pisikesi kindaid ja sokke, mida sai siis rinda panna ilu pärast siukseid eesti kindlaid asju, nii et alata pidas meeles ja minu esimene ära tulnud hammas olevat kah memmele siis saadetud pakiga sinna Siberisse laagrisse, et noh, et ta näeks, sest et eks tal takkajärgi ma mõtlen küll, tal võis raske olla ikkagi, kui nii väikese lapse juurest ära lähed. Kas kuu aega tagasi sain Ave ala ainult ajalehe väljalõike Hiiumaa ajalehest ja sealt kirjutas keegi kellelegi mälestused olid sellest vangila, Kristeta olidki minu emaga koos ja ma arvan, et see oligi seesama juuli, kellel memm ikka nagu rääkis nendest kah. Et kõik enamasti ikka naised mürisesid toidu pärast, aga minu ema rääkis ainult sellest, et tal jäi laps ja mees koju, et tundsin nii sellest memme ära, et oli nii range, kata mindi vilisemisega küll tai kasvatatud, et õpetajaks, et viriseda ei sobi ilusti, et ainult mure oli, sellepärast et kuidas me hakkama saame. Aga noh, saimegi hakkama ja kui memm tuli, siis ta sai 25 pluss viis, oli tema, see määr, see 25 aastat, siis vangilaagris pidi olema ja viis aastat asumisel. Aga nii nagu advokaat oli advokaat Simon Levin millest ma kohe ei uskunud, et seesama mees, kes praegu on alles 75, tuli välja, et oli siis tõesti väga noor poisikene. Oligi isale öelnud, et jah, sai küll 25 pluss viis, aga ma võin teile ausõna anda, et anda viit aastat tuleb ta tagasi ja oligi meil neli ja pool aastat. Siis no ma mäletan, kuidas kodus räägiti kogu aeg, küll juutia, küll juut räägib ja nii et noh, niisugust seesama mees oli ja muidugi oli memm minuga väga hädas, sest ma olin ikka kasvanud niimoodi, et noh, võti oli meil seinakapis kolmandal riiulil. Alati kõik teadsid seda, keegit seal ei käinud, panin ukse lukku, võtsin koerad, isa oli mul surfanaatiline jahimees. Alati kaks koera oli vähemalt, aga tavaliselt ikka kolm. Võtsin, koerad läksid metsa, no nelja aastased. Ma praegu mõtlen, et praegusi lapsi küll ei, ise küll ei lubaks kedagi, aga aga ma olin niimoodi harjunud. Ainuke asi, mida ei tohtinud nuga ja püssi ei tohtinud puutuda, et kuigi püsseli alati tühinurgas, aga isa ütles, et vanakurat paneb kooli sisse, kui laps püssi kisub ja siis ma julgen vot seda puutuda. Kunagi nii, et tegin, mis ma tahtsin ja siis näiteks tahtsin, lugesin päev otsa. Pärast isa leidis niisuguse väga vahva lapsehoidja, niisugune tädi, tädi Becky, kes siis tegi meil nii seened soolas ja kapsad soolas ja, ja kõik muud toidud, tekki ja pesu pesi ja puha ja oli minuga. Et isal oli natukene süda kergem, kui ta kooli läks. Aga ikkagi olime vahel võisin päev otsa lugeda, lihtsalt mitte midagi, ma mäletan, ma ütlesin kellelegi Baudelaire väikesed poeemi proosas ja lugesin, see oli minu meelest nii ilus pilvi, ainult pilvi. Väga. Lihtsalt kõik, mis seal riiulis oli nagu minu oma ja vahel uurisin entsüklopeediat, sest ema oli ära koristanud, kui põletati, või hävitati neid koolirahu raamatuid, omal ajal hävitati tohtinud olla. Meilt ka läbiotsimisega viidi ära väga palju raamatuid, aga see entsüklopeedia jäi alles, ema tõi selle siis meile koju, seda ma uurisin, kaitset, kalliskive ja asju ja reziimi nagu niisugust ei olnud olemas. Aga kui mõelda, et siis tuli ema, kui ta tagasi tuli leidis sellise olukorra ees, et tõepoolest kõik oli üle pea kasvanud ja laps oli küll koolis, kõik olid muud viiet, kirjatehnika oli siis armu pärast neli pandud, tegelikult ega ma ei olnud vist ka kolme väärt. No praeguste laste järgi vaatan asju, ema hakkas kasvatama. Mulle meeldis hirmsasti igasuguseid välja mõelda igasuguseid luuletusi ja jutte ja asju, aga ega ma neid ei viitsinud kirja panna. Kui vahel mõni tädi pani kirja, võib ju isal oli aega, siis oli aga ema kas nõudma, et ma kirjutaksin need korralikult üles kaustikusse ja ja kui on vigatega või plekid, siis jälle uuesti ja see oli hirmus vaev. Kle no tähendab see põhikooli õpetaja seal siis tollal nagu esimesest kuni kuuenda klassini õpetatud, nii et see oli väga range ranged nõudmised need joonimise kohta mitmendal trialt üldse tohib alustada ja ma olin ikka päris kohe. Ma kahtlustasin, et mu ema on tegelikult spioon. Ei olegi minu ema, minu ema pidi olema hea ja üldse niisugune. Aga nüüd niisugune inimene, kes sunnib väevõimuga teistmoodi kirjutama ja üldse kogu aeg noh, korda pidama ja juukselahk peab olema kammiga tehtud, korralik ja mitte nii, et umbes ja ja üldse käsi pesta ja, ja see oli üsna raske aeg. Tema sundis mul jah, tõepoolest nüüd luuletusi asju üles kirjutama ja ükskord ta isegi võttis, pani ümbrikusse, mis ma olin kirjutanud, saatis tol ajal oli ajakiri Pioneer, saatis selle toimetusse neid luuletused ja, ja läks mõned Kuud läksid mööda ja siis tuli välja, et mina olin kolmanda klassi õpilasena võitnud siis kolmanda auhinna pioneerikirjandusvõistlusel ja see oli täitsa määrdunud, võttis näost punaseks, kui ma nägin oma nime ja oma luuletust trükituna, et see oli noh, niivõrd suur asi ja posti katoodi ära ka auhind. Seal oli mitu raamatut selles seiklusjutte maalt ja merelt sarjas. Noh, see oli midagi erilist, ausalt öeldes, kohe kui mõelda, et mu raamatukogu oli tõepoolest väga juhuslik, siis ema tähendab palju, oli ka raamatuid, mis näiteks tädide juurest ma sain. Et Mareteid küll mulle meeldib neid lugeda ja lehitseda, siin oli ka mõned laste rõõmud, olid alles, mida ma lugesin. Need olid siis oma niimoodi siis üksjagu oli neid Foronkova Voronkova, ütlesin mina, see oli ka üks minu lemmikkirjanik, et tal oli veel raamata kuldvõtmekesega ja selle raamatu, ma näen, et tädi Anne on mulle selle kinkinud. Ta selle kinkis ja natukese aja pärast, kui ta ise vaatas, siis lootis, et see tuleb hävitada. Mitte sellepärast, et siin kolhoosist muust on juttu, aga siin kuskil oli pilt, kus oli jää, kui ma ei eksi, ja vaat, seesama elasime ka jõe ääres. Ja kogu aeg oli nagu hirm, vaat siin on niisugune pilt. Kas aken jõkke vist oli selle peatüki nimi, mis sealt jah, ongi aken niuke, ma mäletan tädi tahtis vähemalt selle peatüki välja kiskuda, et mina ei läheks teada, et nüüd väike leelol läheb sinna samamoodi nagu need olid siin Aljonka ja Tanja ja see tuleb nagu ära võtma, ma mäletan, kuidas ma jooksin, peitsin seda raamatut, et noh, see oli niivõrd, et kuidas niimoodi saab. Sest siin oli väga palju põnevaid asju, näiteks keeldus meil isa präänikut kuuse otsa panemast, nii nagu oli Aliunkal, millest siin oli kirjas kontaktid ja präänikut olid kuse otsas, meil pandi alati 19, jääksid pähklid ja Isalvelmentsitud ühte värvi oleksid kõik ja ainult hõbedavärvi nii igavad ja, ja noh, minu meelest ikka kommid ja need tuleks ikka midagi muud olnud. Noh, kui ema tuli tagasi sellega oli nõnda. Ma olin esimese klassi just lõpetanud ja needsamad tädid läksid talle balti jaama vastu, ega nad ta kohe koju ei tulnud, nagu ta oli, sest ma ei teagi, mis tal, kas ta tuli selle vati kuuega, mis talle sealt anti, number peal? Ma arvan, et juba sai vist koduriideid, aga need olid ikkagi. Kui olidki, siis olid nad viis aastat vanad ja seisnud kuskil raskuses vangilaagrilaos, aga tagasi tuli ta just juuni alguses või oli see mai lõpp, ma mäletan, vist ikka juuni algus. Tädid läksid talle vastu kõigepealt digitele lokid pähe ja siis viisite poodi kaubamaja veel ei olnud riidepoodi, ostsid talle kingad, ilusa Antsukese kunstsiidist, kleidi ja kõik niimoodi, et ta tuli koju nagu suur daam, niiet talisu värvitud ja kõik muud puha, et nende vend ei oleks sugugi arvaks, et tuleb Siberist mingisugune Baba, et Kastore ikkagi tuli koju ja noh, õpetaja nagu ta oli, läks läbi ka raamatupoest. Et lennule ka kaks raamatut, et ikkagi tuua. Ja üks oli neist roheline, aas oli selle nimi ja teine raamat, eile sain selle laenata, teine raamat oli suvepäev Siverskojes. Kuid kui me seda lugema hakkasin siis terve perekond, noh, kõik on ju väga ilusti kirjutatud, ma vaatasin väga lobeda stiilist. Tegelikult jutustab sellest, kuidas Viktor Kingissepp õpetusest vene poissi revolutsiooni tegema ja. See oli ikka täiesti hirmus, ma kunagi rääkisin sellest Ralf Parvele, kes seal raamatus on ja tarbepunast vaatamata oma kõrgele eale ja ütles, leian, ma sain teada, et see ole, Siberscoivadživerskoja on selle koha nimi. Aga siberis kojas oli parem, sest kogu riim on puhub lõunatuuli sooje suvepäeval, heledal rauges rahus, Sivers sooje loidub männimetsa all, kõik on nii ilus ja kena ja vahva. Ja siis seesama Kingissepp selle lõpus tõttab ka vaevalt eesti rahvast päästma ja vabastama, nii et et noh, niisuguse kingituse tõi ema mulle harrastama oma Siberi kinnisoleku aastaid. See oli jah, päris naljakas. Muidugi oli ka selline raamat nagu väike jonn, see oli ka üks minule micro raamatutest, nii et ma näitan siin puhtalt seda nõukoguliku ajupesuraamatuid. Selles mõttes, et väike jonn, see on, lugub neegripoisist, kes siis on väga-väga näljas ja läheb koerte restorani, kus peenem rahvas käib koerte restorani, et siin ongi, on rikaste koerad kõrgemat klassi lihtne koeratoit neile ei passi ja seepärast Hector või leedi, kes tavalist penide laket ei seedi peenemal kombris ja saab siit siin maitsev pirukas, mure, biskviit, sest nõudlik kompeni eliit. Aga sinna tuuakse ka leiba, sest et korra nädalas sinnangi penid muidugi meelsamalt limpsivad torti, kuid toiduvaheldus nõuab nii korra nädalas leivast, mis paremat sorti kokk valmistab koertele pudingi. Aga nüüd tuleb väike jonn, kelle kõht on hirmus tühi, tunneb sooja leiva lõhna, koerte pudingi jaksanud leiba toodud jonn võtab ühe killu. Selle peale tuleb priske mees. Noh, siin ongi kildu, hoiavad värinal väikesed käed, ma nutsin selle koha peal ahnelt ahnelt leiba, sööd kui üks mööduja härrasmees näeb neegripoissi ja leiva tal käest, äkki lööb sinna Nõgisin, vaata et kiiresti kao. Ta kärgib ja kämblaga kuklasse ta langeb, hoop langeb, teine, kolmas ja neljas. Vaat niisugune kurb. Ma mäletan, et pärast koolis juba suuremad lapsed tegid, see oli siis nii-öelda massi deklamatsioone vahepealses, teised hüüdsid, vaene on vaene, siis on hästi palju rääkinud. See oli väga popp lugu, lõbus, siin on tõeline koos Johniga, kes siiski ükskord nad saavad vabadusse. Ja see oli minu üks üks lemmiksee ei ole ka nüüd minu minu oma väga kapsaks loetud ja mul oli väga kahju sellest Johnist, sest tegelikult isa oli mulle rääkinud lugusid, isa sattus. Noh, kui Eesti sõjavägi võeti nõukogude armeesse, isa talle mingit ratsaväelase riided ütles ja nad läksid Arhangelski oblastisse, pandi metsatöödele mehi, suri nagu kärbseid. No isa oli sporti teinud, tema oli tuge. Aga mitte ainult sellepärast, et tugev ta ei olnud, ei napsu võtnud täiskarsklane ka suitsu teinud enne sõda. Ta oli tõesti tugev mees, aga Taaviga tõepoolest, ta oli niisugune rahvamees, sai tuttavaks, sinna tulid Ameerika häda abilaevad ja saigi nii kerge on ikka, noh, ma ütlen praegu neeger, sest et minu lapsepõlvest ja see ei olnud solvav. Johniga, kes oli laeva madrus ja kes kurammeeris vene tüdrukuna adjaga. Aga kumbki ei osanud teineteise keelt, aga isa oli mul käinud inglise keele kursustel ja oskas natuke pursis vene keelt, tema siis nagu nende sõprust vahendas seal ja selle eest sai ta konserve ja moosi ja kõike muud, nii et ta jäi siis nagu ellu ja mina nagu seostasin seda väikest jonni hirmsasti, sellesama neegriga, et näed nii, jaa, minu isale tõi moos ja, ja nüüd teine jonn väikesel, nüüd Ameerikas Koerte restorani leiva kildu ka võtta, eks ole, et see oli nii. No selles mõttes on, et, et tõepoolest, kes seda laste niisugust tundemaailma ikka väga-väga mõjutada küll ega siin ei ole öelda. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma olin ikka olin päris punane inimene lapsepõlve, mis seal Ruila koolis oli, väga tore ju neegrite vabaduse eest võidelda, kui sa elu sees polnud ühtegi mustanahalist läinud ega ka hiinlastega ega kedagi muud, aga hing mul väga niimoodi ihkas vabadust ja ega need ideed on ju kõik see võrdsus ja muu põhjalt on ju ilusad kuni perekond muidugi tähendab minu tädi, enne kui ta kuulis mind koolil laulupeol laulmas, et sa moskva minuga ja mis seal oli, siis ta sai väga kurjaks ja, ja ka noh, ikka mis seal teha, aga minu labasus lõppes alles siis, kui ma sattusin autasuks kogu selle aktiivsuse eest oma unelmate kohta. Paradiisis on pioneerilaagrisse Artek kust ma tulin tagasi täieliku rahvavaenlasena, sest et seal ma nägin ära kui Eesti koolides. Meie nii palju, kui mina neid nägin, pioneerijuhid olid tegelikult nagu skaudijuhid tõepoolest, neid tehti luuremänge igasuguseid karnevale kirjandusõhtuid, asju, see poliitiline jant, see nii-öelda pioneerid, tõotus, mida pidi algul lugema. Ei noh, nii kõrvaline asi minu meelest, et noh, see oli see keisrile keisri osa ja tõepoolest oli väga vahva, lihtsalt lapsed omavahel tegutsesid ja oli, oli mida teha. Aga seal selgus, et tõepoolest asi oli ikka täielik bürokraat täielik no niivõrd, et minul oli see siiski väga kasulik, sellepärast et ma nägin ära, ma olin alati olnud hea laps, villane ja nii-öelda eesrindlane, ma nägin ära, mis tunne on sellel, kes mustlane, samas kohe esimesel päeval sain ma mustaks lambaks, sellepärast et oskasin vene keelt veel nii palju, et lugesin Vilanti mustad mantlid, mustad mütsid, mustad härra oli nende pükste nimi, mis Altnööbiga käisid. Ja kui ma küsisin, et piltide pealt no kõik Artekis valgete panama kübarate, kes ütleb, et ta ta ennast trance Briedut, et suvel kui välismaalased tulevad, siis saad valged kübarad ja valged riided. Me olime mustades riietes ja mäletan, üks Tartu tüdruk oli ilma Treier Storfoli, ta nimi oli arsti tütar, tema nutise, tekib paanika, sest et esimene asi, mis meil oli, oli täi kontroll, meil ei olnud kellelgi täisid olnud. Määriti kõigi juuksed kokku mingisuguse salviga pärast olid küll teid kui koju läksin, ma ausalt öeldes ei tohiks mul kõiki lutingut peas. Ja ilma lausa karjus ja et ma olen arsti perest, millele kunagi mingit niisugust, nii häbi, aga, aga nii see oli selle venelasi. Aga lugesin seda päevakava ja seal oli kirjas, et noorte džässseda ma teadsin Mortuitsiasse, et see on unerahu. Ma ei olnud ausalt öeldes nelja aastaselt peale, kui ma Liisaga kaheksaseid mõjulla mingit päevauinakut näinud Pipi kasvanud, tegin mis tahtsin, aga aga siis minna kolmendist lihtsalt hakata lõunauinakut tegema, aga no mis seal ikka, et pärast seda oli kirjas ragulka. Ja noh, kui juba fanfarrüüdis võtsin, panin riided selga, et lähen mina pragulkale. Nii ilus krintsin, kuldvihm oli nagu meie kastanid nii suured ja kõik oli tõesti ilus, lõhnas ja ma olin nii õnnelik, et noh, et nüüd tund aega seal oli see pragulka aeg ja kuule fanfaari dia parabannid ja käib, et midagi seal kuskil on ja siis mingid vilesignaale ja koerad hauguvad, ma ei saanudki aru, mis seal siis nüüd on, et hakkasin vaikselt jalutades siis sinnapoole, siis noh, peaaegu et väänati käed selja taha, et kus käisid, mis tegid. Mõtlesin, et jalutamas, käisin Kulie ala külje alla, vene keeles ka teine tähendab nagu paha peal. Puliasse on langenud naisterahvas, eks ole. Aga no mina tõesti, aga see oli ka juba Nad olid kutsunud piirivalvurid koertega, sest et ma olin kadunud ja selgus sedasi, et pragu hulka tähendas seda, et võtte kahekaupa rivisse ees olid siis trummilööjad ja see, kes rühmajuht, kes hüüdis kritšovkad ja teised marssisid pragu hulka, käis niimoodi, aga mitte niimoodi, et inimene võtab, tõuseb üles, läheb üksipäini kuskile jalutama, eks ole. Kõik, kes on artiklis käinud, ma ei tea, kas viimasele seal on, ma olen kuulnud, et nüüd nad loevad seal Matteuse evangeeliumit ja ma ei tea valjusti kõik koolis, aga siis oli nõnda, et et oli see kritšov, aga millest praegu keegi kujuta ette Peeter Tulviste kõikates, temal oli ka peasse söövitati nii pähe, ma ei tea, mis mul selle arvelt on vähem mälus, aga see on mul küll peas. See on nii, et üks karjub ees ja teised järel, siis on selleks, et takti saaks pidada, siis mitte noh, kõik ei pea viisi, aga siis on hea nii marssida. Üks karjub Rastva triidset tõrjaid, triitšetööre Rastva rast, Lenin Snamitriidset tööre, Lenin, šeff, võsseebee ant. Vusse, Ingmar võssa, Lenin, aitäh. Vošeid, Lenin, Skye znaem ja Peeenniersti kallektiiv, aitäh, ähvaria ainult seda kodus ka rääkinud-kirjutanud. Nii et seal läheb veel edasi, siis seal on, ma ei hakka seda edasi ütlema, aga tõepoolest niimoodi oli sisse Praculka. Õhtul oli siis kohus minu üle ja ma pidin aru andma Raska vorbadus ja et kuhu ma läksin ja missugune egoistlik individualist ma olen ja ja ma ei osanud nii hästi keelt kaid seletada, et ma lihtsalt noh, arvasin, et niimoodi peab ja siis hakati mind nagu silmas pidama, kogu aeg läks ainult hullemaks. Ma olin tõesti tõeline paha laps. Sellepärast et mul varastati ka mantel ära. Üks väike kirgiisi tüdruk, kes pärast tuli välja, et tema tahtis nagu tootamine, kuna tema mind imetles, ta lõikas ka tukad endale ette, nagu minul oli tukkoliga muide lääne ees lömitamine ja hobusesaba, nagu meil oli poiste siilipead samamoodi neid pütiga lamedaks kammida, siis olid mul veel kaku Ameerikandki päikeseprillid kohe kolmandal päeval enam netti olnud, kadusid kohe ära, aga sealt tumbotška seda aga no üldiselt niivõrd paha, aga kui vähegi olla saab, sest et lasi enda mantliga ära varastada ja pärast ma sain kohe kätte, sest ma tundsin arvadki kiiskee pätimaani mantliga. Pisikene kuna seal musta niiti ei olnud, siis valge niidiga ette õmmeldud must nööp, aga indiga ma olin selle ära määrinud, selle järgi tundsin kaera. Pluss see, et oli mingi kodukiri, oli mul veel taskust, et saame kohe kätte, aga rühma juhtides kohe aga kutsi pea serda. Adult sa jääd seda, ma mõtlesin, et no mida ma teen, midagi juhtus kirgiisi ei saanud üldse riieldast, see oli nagu loomulik, et tema tahtis mind jäljendatult, võtab mantliga koos hinge või ma ei tea. Ja peale selle oli niisugune tragöödia ka, et ma ei kannatanud seda posla Maslat, ma ei olnud elu sisse söönud. Ma olin searasva ja kõike söönud maa lapsikaga, seda jämedat posla Masvat mitte. Ja praegu ma söön hea meelega seda veidi salatit õliga, aga, aga ma ei tea, lihtsalt ei kannatanud. Tänud ja sõin ainult suppi, magusat, kui oli ja, ja siis seda märkas ka rühmajuht ja siis siiski nii kaua minu ümber, kuni ma pidin sööma selle vine kriti ära. Pisarad voolasid olnud lihtsalt ja tundsin, et tuleb väljapuhe. Ja enne iga sööma aega siis tõusis kogu rühm tõstis söökla oli hästi suur, igal rühmal oli oma nurk, kogu rõhk tõusis püsti ja hüüdsid kõvadele laseid. Leela Briatavad apetiitne muidugi, noh, ma sain kuulsaks selle poolest, kõik teadsid mingi peps kuju seal ja siis vene tüdrukud omavahel arutasid, et miks ta ei söö ja keegi, ütles ta, minul on sugulased käinud seal eestlased söövad kõik anud köömnetega, et kui neil köömneid ei ole, nad ei söö. Ma ei tea, siis toodi mulle köömneid kallati veel ka supi sisse, siis ma ei suutnud enam supiga süüa, see oli täiesti hirmus, et ma olin läbi läbi paha laps ja nii et kui ma esimesel päeval päeval olin kõikide sõber, mind valiti malevanõukogusse, siis lõpuks ma ei saanud neid auhindu nagu teised pildi peale veel pandi, aga mõned saidikat suured vaasid konnakarpidest tehtud ja pikad, aga ma olin tõesti kogu aeg läksin vähemaks. Ja vot see oli tegelikult väga kasuks, kuigi see oli hirmus trauma. Ausalt öeldes aga näitas mulle, et noh, kui ma edaspidi õpetajaametit olen pidanud, siis ma olen seda püüdnud nagu arvestada, et ka kergesti pisikesest asjast hakata kooruma see niisugune musta lambaolek ja mis tunne see on, et kui sa oled laps, sa ei saa sellest üle ju mitte mingil moel. Ja kui sa veel keelt ka ei oska, noh see on täiesti hirmus, oli nii, et nad teadsid, et ma luuletusi kirjutan ja viimasel päeval, kui kõigile anti pidulikult lõkke süsi kaasa ja siis pioneerijuht ütles Budjas piss sats, dissiia petamine Neebeeessonicacta. Miks ma pidin, ütleb, maitse oleks võinud. Aga niivõrd, ma juba olin selle rolli omandanud täiesti paha lapse. Kui ma koju tagasi tulin, siis ma olin võtnud kõvasti kaalust alla ja otsid kangesti päevitanud tüdruk, aga ma olin ikka üsna omadega läbi, sest ma leidsin ühe hea nipi. Isolaator, tore nagu midagi juhtus, see oli nagu niisugune haigla, koli palavikku või midagi, siis ükskord ma pääsesin haiglasse ja seal oli raamatukokku ja siis ma hakkasin lugema Naikat vene keeles ja kõik. Ja siis kohe, kui midagi kahtlast oli, ma tagusin kraadiklaasi palaviku üles, läksin sinna isolaatorisse. Siis, kui 37, kaks õppisime ja siis juba sai sinna. Ühel päeval, kui jälle, kui öelda, et meerikasid, ma mõtlesin, et mis nüüd siis saab, on mul oli kurk, mandlid olid ka suured, nii et tegelikult võiski noh, midagi seal nagu ollagi. Ja ruttu isolaator kontorisse sain sisse, pärast kuulsid, sel päeval läks siis Gagaarin lendas üles, kõigile anti torti, välja arvatud isolaator, rahvas, mida mina, isa. Nüüd ma olen lapsepõlvest küll palju rääkinud, aga raamatutest võib-olla sedavõrd vähem noh, üks nendest minu lemmikraamatutest oli muinasjutud, mulle väga meeldisid, tuli linde, teisi vene muinasjutte, eesti raamatut, mis olid need, ma olen nii kapsaks ära lugenud, kusjuures nii naljakas kui see ka ei ole, et mulle meeldis. Vastaselt enne kooli, mulle meeldis väike Illimar kooli ajal enam nii palju ei meeldinudki, aga kogu need puulõiked ja ja kogu see mardisantide tuled, kõik oli minu jaoks noh, niisugune väga müstiline, see oli nagu muinasjuturaamat ma mäletan. Ja kui mulle kingiti seesama tädi Anne, tõi Eesti rahva muistsed jutud. Noh, see võttis hinge kinni, see oli niivõrd vapustav, see oli niivõrd ilus olevat karjunud kõva häälega, et nüüd on mul raamatute kuningas ka olemas. See oli siis minu raamatute kuningas ja seda ma lugesin suure mõnuga. Need pildid mõnda kohta ma julgenud lahti teha, ma teadsin, mida ma kartsin, kartsin seda kohta, kus oli see Paristaja pojast muinasjutt niimoodi, et kui kurat oli ennast pikaks venitanud ja pilve pealt püüdis seda torupilli või seda pilli taastada, tõstis mehe kõrgele, see oli nii kohutavalt pikaks veninud, kuradi keha, niisugune sabaga ja põhja konn oli teine, kuhu tõld hakkas õhud minema. Vot seda ka alati julgenud, kui üksi olid, siis võis piiluda niimoodi kinni panna, Rutt, Rutt. Ja nii imelik kui see ka ei ole, et kui ma ei olnud tükk aega hakanud, siis mulle näis näiteks seal oli see kuldõunad või see, kus varastati. Või oli see terav silm, välejalg ja mis see kolmas oli, et kolm vaprotest, kes läksid püüdma kuldsete õunte varastajat, kui mäletate ümber õunapuu oli niisugune metallvõrk ja seal oli väike vanataat, kes neid kavala näoga varastas seal. Vot see oli ka natukene hirmusse muinasjutt, aga mina nagu sellest rääkides kunagi mäletan, rääkisime nendest ilusad punased õunad ja kõike siis kellega hakkasime vaidlema, minu meelest tulid seal värvilised pildid ja hakkasin vaatama. Ei olnud, see oli üks 10 aastat tagasi, kui ma olin ühel konverentsil siis Hollandi Felt Huis ja kes olid siuksed, vahvad hollandi kunstnikud, kes väitsid, et lastel on peavad Ursa raamatute illustratsioone olema mustvalgeid, et nende fantaasiat äratada, et liigne värvikirevus rikub muidugi aus olen ma ise olen neid värvinud siin hirmsasti ja värvinud, nii nagu keelati. Ja ühe pildi juures on veel niisugune asi, mina ei tea, kas see on minu või on see mu laste tehtud. Mul oli kangesti alles sellest konnast, kes alla kukkus, kui lõunamaale reisiti con reisija ja siin Ast joonistasin minna või ma ei tea Maarjaga äkika, teie tegite keegi selle abistava käe siis Seco kukuks alla. Nii, pikk käsi on kohutav tehtud. Päästa vot see on see, kuidas saab kunstilise tõega ühtteist muuta elus, et see käsi on kõvasti priskem, kui see vene talumees siin all. Et nüüd natuke kaasaega välja tulla, Ma loen paar lasteluuletust, siis üks niisugune, mida ma proovisin, kas saab enam-vähem, ühesõnaga ühe riimiga riimid, tervet luuletust, selle nimi on mitmekülgne, hüljes. Uurin hüljest, ühest küljest, hüljes nagu ikka hüljes ja kui vaatad teisest küljest sealtki, meenutab ta hüljest. Astun kolmandasse külge. Kelles, sealt ma leian hülge saba pooltki uurin hüljest, see ei võta tükki küljest. Nüüd on selge pilt mul küll jess, seal mitmekülgne hüljes. Edasi üks niisugune luuletus nagu numbrid. Suurte inimeste peades kõigi jaoks ümber elavad nad samme seades numbril väga ümber maja number panga number korteri ja kinganumber, pluusi number, püksinumber, mantli number, mütsi number, sokinumber, soni number faksi, telefoninumber, kuidas numbrid lausa ime neile pähe lähevad. Aga naabripoissi nime ikka ei saa pähe, nad. Ja siis. Vanaproua Turu hiir. Vanaproua turuhiir pole lihtne, uruhiir on ikka peenial noodelda. Iga armastab ka hoobelda. Jah. Olevik on imelik, kuid tunnis oli minevik, sest pääset polnud Me, oh ei. Endal oli meierei mehelaga vorstidze. Ja siis, kuna ongi niisugune jõulude eelne aeg, siis niisuguse luuletuse loeksin nagu sussiaeg sussid taas on läinud moodi. Jõulud juba teel on tonnid, toodi kingapoodi juurde, vaja veel on. Tahaksime peajalgsed sellel ajal olla. Päkapikud, una palgsed tuppa võiksid tulla iga sussi sisse peita natukene komme. Ega neile ei näita oma hambaplomm. Kõikjal käivad päkapikud, kujutage ette, Muhus järel täidavad nad pähklitega pätte George'ile, kes ööseks vildi voodi ette pani. Päkapikk tõi põdrapildi ja veel martsipani. Aknaluuke Holland lastel on ta lahti muukinud. Selge see, et seal on lastel kommiootel puuking. Ent Siuke jaapanlane aknale viib sussipäkapikk, siis talle paneb sussi sisse sushi. Oma lapsepõlvest, raamatutest rääkis kirjanik Leelo Tungal, saates kõlas Raimo Kangro, muusika. Litri panid kokku Külli tülija. Urmas Vadi. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning on salvestatud Tartus Kirjanike majas 25. novembril. Kohtumiseni.