Tere õhtust külla paid ei kellelegi maalased, pisikesed, suured, keskmised, kõige suuremad, väikesed tänane eelseisev, kellelegi muusikatund. Võib tunduda, et isegi teadmata ajaks viimane kõneleb meile teile ja mängib muusikat mehelt, kelle nimi on kyll ehk me erandid, kus need ja siia esialgu saateks lisada pole muud, kui et see esimene pikk kena laugul on sedasorti laul, mida võib mängida loomulikult kõige parema meelega maikuu alguses ja näiteks märtsikuu teisel nädalal. Aga miks mitte ka praegu mängida seda laulu, mille pealkirjaks on maailma naised. Vaesed naised tõttake, nõnda laulis Chimmaluut lauliski sõnu, mille ta laenanud oli, inglise kirjamehelt, Aivar Katlerilt laulis õmmendagi laesed tõttake. Sest EP, kui teie seda ei tee, tuleb maailmale ots ja uskuge, ei kaua kesta. See umbes sellistest asjadest laulis lahedasti sunnist ja mesimagus hästi chill Olurk testpõlve, ameeriklane küll oma vanematega laudo, arvestades isegi seal alles sündinud ja päritolult iirlane Chicagos sündinud multimuusik, kes mänginud muusikat mitmesugust. Sest muide see lärm, mis praegu siin ei kellelegi ma pääl seal kusagil taamal kostab, on õieti muusikaliselt mõtestatud müra, mille sarnast simmo luuki oma 15 Moose kandja aasta kestel on muide, korduvalt ja täiesti kõrvupaistvate tulemustega esile malanud. Simmernurk on üks neid, keda on õige tituleerida multimuusikuks, sest Eesti on teinud tema nendesamade 15 aasta kestel nii teravate kääridega magnetlindiga, stuudios möllates kui ka kaunikesti kummalisele iseäralikku moel kitarri pilli mängides aga samuti väga-väga mahesasti magusaid viisisid seades keelpilli ja puhkpilliansamblile üsna erineva suurusega koosseisu pole seejuures kõik seda tavaliselt ei teinud isepäiselt ja enamasti ka omamoodi nautides ja lausa otsides uudseid olukordi ja muusikalisi kontekste ning enamasti kelmikalt kahtluse alla seades mis tahes muusikalisi iseenesestmõistetavusega. Järgmine pala annab avastus lootusest ja leidmis värskusest märku juba oma pealkirja läbi tegemist, tan Simmo luuki. 99. aasta kevadel avaldati albumiga kõige pupp muusikalisema kõlaga laadiga midagi, millest ta kunagi on osaline olnud. Sooloalbumiga, mil nimeks. Kui on kindel, et asi on tegemist väärt on öelnud kunagi Bristeri trio liige druiidi siis on kahtlemata tõsi, et asi on väärt, et teda teha aega, mis tsitaadi lõpp? Tolle mõtted rakesel võiks julgesti alla kirjutada, aga tänan ei kellelegi mahlane luur, ehkki kõik selle saatetunnipalade ja nõnda aeglases pursis Mont vaikses nagu eelpool kuuldut ka üks nõbedama tempoline on üsna-üsna varsti tulemas, näiteks. Siiski on siin üks neid, kes vaatleb muusikat, tihtipeale võiks öelda mikrotasandil, küll on tema üks muusikuid, kelle kohta pole liig kasutada terminit ämbriteadur. Ja samamoodi on kõikvõimalikud rütmiliselt erinevate teemade. Ütleme siis just nii, et pulsilised liikumised, mida omavahel erinevat moodi nihkes, kokku võib ajada oluczymmaluuti üks meelis uurimisallikaid. Ja just nimelt uurimistulemuste avaldamiseks nimetab ta ise oma albumi, olgu need siis äärmiselt improvisatsioonilised laadiga või seesugused petlikult ja vahel ka päriselt pop muusikalise kõlaga, nagu mõnedki selle saate valada Shima Rudki diskograafia, kui sellesse arvata ka kõik tema eripalgelised produtsendi järeliks meistritööd ning loomulikult lugeda sinna hulka erinevalt Ansambli nimede all tehtud plaadid albumid ja kõikvõimalikud koostööprojektid, siis ulatub diskograafia ligemale pooleteise nimetusega. Seda ei ole sugugi vähe, kui arvestada. Noormees on sellega hakkama saanud enne oma kolmekümnendat sünnipäeva. Noormees on muuhulgas ka veel selline, kes olgugi pisut pisut punnis, põsine tibatilluke eskiisi habemetüüka ja mitte ülemäära tõsine, kui ta meile piltidelt läbi prillide ja paksude prilliklaaside vastu vaatab. Tõsiselt mõelnud mitmete muusikuks olemise ja muusika tegemise aspektide üle ja väljendanud ka kenasti sõnaosavad selle kohta mõtteid mida tihtipeale paljude muusikute puhul ei kohta. Nõnda on öelnud, et tema arvates muusikuks olemise üks olulisi tunnuseid oli see, et muusik naudib seda, mida ta teeb ja et lubab ja tahab, et ka publik sellest osa saaks sedasama moodi lustiks. Ja kõik seesugune olemisviis olevat temagi Rudki mehest päris kindlasti vahva ja tähelepanu vääriv. Ainult tema enda muusika ja tema enda olemine muusikas ei tegelevat enesetegevusele kuulmisega küll kõige esmalt mitte. Pigem olevatki just nimelt uurimistöö ja kui ta midagi, kui tohib, siis seda, et ta satuks olukorda, mis teda paneb ebakindlust ja ärevust tundma ja ta loodab, et teinekord teeb muusika seda kuulajaga. Ehkki alati võivad selle peale just kindel on. Üks neid gruppe, kus Chimoluut ameerikamaal oma kodule kohal on mõnevõrra tuntust võitnud, tõsi küll, olles niinimetatud alternatiivrokiringkondades aastrodel sol, millelt järgmine pala selles grupis on silmaruut koos kamraad Grapsiga ning tollele tuumale lisandub erinevatel aastatel helialbumitele veel mitmeid neid külalisi. Oll tagurpidi järjekorras. Aastaajad. Nõnda võiks tõlkida välismaakeelset plaanile sisus jões. Grupp on kaastal ressalli aastal 1998. Ei kõnele tema prantsuse keelt, tunnistas äsja pooni hääli, nõnda nagu see muusikapala lõpu riismete keskelt kostus. Imo nurk, Polari grupikaaslane sol lõbus seisuses ei pääs. Aga kõnelus prantsusekeelse poisikesena, kes teps mitte ingliskeelest aru ei saa. Ja kõnelus ja teine pool on kahtlemata simmo luurk, iiri päritolu ameeriklane, nädalane kellelegi maalne, kes ilusasti ei oska teps jällegi paarlewood kõnelda. No mõnes mõttes ehk, ehk küll haudeväike viide sellele, kuis Chimon hulk on tihtipeale uurinud ja lasknud end üllatada, ehmatada sellest, kuidas omamoodi vahel suhtlevad muusikaline ja sõnaline või siis üldisemalt verbaalne ja mitteverbaalne kommunikatsioon. Simon hulk enda poisiga, selle muusikalised mõjutused olid ilmsesti kõike muud kui tüüpilised, sest siis kaheksandate alguses, kui Chimorokk oli varateismeline ja kui tema ilmsesti eakaaslased kuulasid elektropopi, hevi metalit, mida iganes istest simmer teinekord raamatukogus ning avastas enese jaoks prantsuse komposiitori pea arvule ja samuti vana kurikaela Frank Zappa helilaadid hiljem olnud on tunnistanud, et edasistele aastatele muutunud põhilisteks muusikaliseks mõjutajateks ühelt poolt kunagine protominimanist viiuldaja, helilooja ja kohati ka poognaga kitarrimängija Tony Conrad ning samuti Ameerika Alt arhailine folkkitarrist Jon Fay. Tolle viimati nimetatu kitarrimängustiili meenutab Simmourcy mängu viis, eriti kui ta mängib akustilist pilli näppides iseäranis tugevasti. Aga ükskõikvõimalike mõjutasin siin olult ilmanud enesesse kui käsna sest intervjuudes võib tihti leida neid lõike, kus kõneleb justkui enesestmõistetavusega muusikast, mida teinekord intervjueerija ei pruugi teada ja lugeja võtsime Rurki muusika, kuulaja samuti pole eales oma elu sees kohanud. Aga nagu öeldud, czymourcy diskograafia on pike lai, muuhulgas mahuvad sinna ka kompositsiooni, mida ta on kirjutanud tellimise peale, näituseks kroonus kvartetile või saksofonikvartetile. Mõlemad nelikud muide, on ju ka Eestimaa lavadel kuuldud ja nähtud kunagi mõni mitmelgi kordama. Nüüd ja siis üks nendest näidetest, kus siin ma pole mittepillimängija ametis, vaid üksnemarimiksimis produtsendi töösid. Lugu ise on küll Ameerika mõiselt mehelt sämprecopilt, kes on kitarrist grupist siiani keik, niisamuti alternatiivrokivaldustest. Lugu ise on suhteliselt värske, 90.-te aastate lõpupoolelt kannab pealkirjašõuruumis. Ja lahedasti müstiline pala just nagu filmimuusika olematule kõigest kujuteldavale pildireale. See oli eikellelegi maine viimatine lugu nime poolest movie või näol. Autoriksidžimmourk mees, kes on muusikuna armanud muuhulgas, et muusika kui niisugune, on muuhulgas ka võimalus ja ainulaadne võimalus tajuda ruumi ja aega ja uurida ruumi, aega. Muusika, mis siin mu meelest selle võimaluse hülgab, seda miskiks ei pane või sellest teadliki ei ole, pole tema arvates muud kõik tühisest järgmises üsnagi pikaldase. Las uurib ja tajub simmalurk suurest kitarri abil mis on tema jaoks kõigest muusika tegemise vahend, mitte ülearu kirglikult armastatud instrument, ruumi aega jällegi küllaltki pikkamisi palad millest ühed ühest tervikuna ja teisest tükki on võimalik sinilöögi malet mängida. Pärit plaadilt, kus nende palade nimesid küll kuidagimoodi välja ei loe. Ei üheski inimkeeles, nimetagem neid siis üks ja kaks, õieti plaadil on nad kolmi neli. Plaat ise on 97. aasta silmanurki sooloplaattina. Kuule hetkel on siin eikellegimaal tegemist ebaõnnestunud ajastamisega infitseerimiseks põetus lab HIVi album Mil Simmo luur kirjutanud nood kaks instrumentaalpala. Millest üht tervet ja üht enam-vähem veerandit enniste kellelegi ma eetris kuulnis? Siin ja praegu kellelegi tegemist ebaõnnetukese ajastamisega selleski mõttes, et arvatavasti siinsamas nädala pärast samal ajal on eikellelegi Mõetter vait, vait, vait. Ja kui kaua või kuniks ei tea, mitte võib-olla alatiseks. Meelde tasub tuletada seda enam, et raadioeeter võiduak olla, aga ei kellelegi maha kui niisugune olemas tegelikult alati olgu ta kuulda või mitte. Sest ei, kellelegi on umbes seesugune nähtus nagu kaunis kirjaniku Ernest Hemingway kirjeldatud muugl Viist ehk siis pidu ja põnev avastamisvõimalus igalühel endal. Kusagil ehk jällegi võib loodetavasti kohtumiseni öelda, aga seniks jääb minul, kes ma olin kellelegi voldid, kus mõttes nõustuda mõnes mõttes Simmorurki täna sai kellelegi maalase selle saate viimase pala pealkirjaga kus öeldakse otseselt. Palun poputage meie sponsoreid, ehkki lugu ise on sõnatu. Hüva, kõike hääd.