Tervist head inimesed, õhtust, kullakallid, kuulajad olevat, saadan ka saade, eikellegimaa on selle nimi ja nagu alati, on eikellegimaa lahkesti lahti kõigile muusikameestele, kuulajatele. Kõik on teretulnud, ei, kedagi ära ei tõrjuta, kõik pääsevad lihtsalt ligi, kui ise seda vähegi soovivad. Mina olen liit, kus need, kellega ma saate kokkuseadja. Mina paraku erinevalt kuuldavalt kuulaja eest ei pääse siia eikellegimaal eales niisama. Minu käest küsitakse alati märksõna, vähemasti peame seda alati ütlema. Märksõna võtma ja seda, mis ei kellelegi tavaliselt lahti teeb ja selles tunnis kõlava muusikaga kenasti kokku võtab. Praegusel juhul küll on kenasti neid võtmesõnu koguni kaks. Ja piisaks ka ükskõik kummast neist kahest, et eikellegimaale õige nimi olla algusest peale. Muusikaliselt sobiks varsti pillun õlu, mis juba praegus ametisel kõlal eetris hõljuv või ka muusikanimest, kes seda pillimuusika ühestki seda pilli puhub. Nimelt ei kellelegi saate ta äravalitu helikunstnik Armeenia viltu, 98. aastal oma seitsmekümnendat sünnipäevapidu pidanud Valgas Parial keda maailmas üldiselt tuntakse ja õigusega tunnustatakse kui parimat tuduki mängijat. Tüdruk iseenesest on lüüriline, pea paradiislikult pehme kõlaga instrument Vöödi ja oboe häält meenutab ja kohati vahest Ola tämbridki meelde tuleta Tucci pehmete helide saatel. Valgas Pariani mängituna, tänane kellelegi ma suuremas osas asubki. Peaaegu põradiislikult pehmet kõla ei saanudki need tuki pilli puhul mitte asjata. Mainitud põhjus oli isegi topeltparadiisi hoiaabrikoosidel esimene vilepilliviis, kui seda nii võib nimetada, mille mängis vanameister Ivan Gazporial. Ehkki Tucci peetakse suuresti tänu armeenia maistele pilvirtuaasidele just nimelt pisarais Ameer armeenialikuks pilliks on selle pilli sugulasi, sarnase kõlaga aga sarnase moega instrumente naaberriikides naaberrahvaste juures, nii Türgis, koordistanis, Gruusias kui Aserbaidžaanis. Olest valmistutaksegi vabrikuosist sellest puidust. Ta võimaldab tõelise meister pillimehe kätes improviseerida päris mitmel moel. Otse loomulikult esitada kõiki nõud, sajanditetaguseid, rahvaviise, mida Valgas porial eelkõige mänginud ongi ja tänu millele on tema tuntus maailmas tõusnud kasvanud 80.-te aastate lõpust peale. Rõngas poriannile on tüdruk kena maheda hääl eelkõige rahvapill jõudnud nii suurte orkestrite ette suhtele vanadele klassikalisse muusikasse, ühesti mitmegi, Hollywoodi filmide saate muusikasse ja mitmetesse üsna ootamatutes kohtadesse angloameerika popmuusika. Raske. Küll, aga võib arvata, et ta tukki, kõige kontekst muusikaliselt on ikkagi see napp soolopilli esitus mille taustaks teinekord kõlab ainult teine, peaaegu vaevukuuldav, väikse värelusena taustal viibiv teiseta tukki. Saatepartii. Ärgu küsitav, oled küsimusi. Seesuguse pealiskirja andis oma helialbumile aastal 94 ning sealt pealt on ka järgmine tantsupala. Puhkpille nagu kuulda kostab ei kellelegi maalgi mitmesuguseid äärmiselt erinevaid, on neid muusikalisi kontekste, nagu eelpool juba lühidalt mainitud minnes. Armeenia Marianne, õrn tõki partii on kas lihtsalt teiste muusikute poolt mängitud lugudele vürtsi lisanud oma mündi juurde panna või või siis soleerinud suurel laval sootuks suurte koosseisude ees. Läänenaise kuulaja jaoks nii-öelda avastati Valgas Parial siis, kui tal on muusikat teinud juba vähemalt 40 aastat 80.-te aastate lõpupoole, siis kui teda juhtus kuulama noh ühelt nendest ammustest krõbisevatestineeri salvestistes keegi teine kui Braien lõpukas, nii nagu me seda siin ei kellelegi, oleme nimetanud, kes õigupoolest on produtsent, väikest viisi muusika, filosoof, kohati võtmasid kohati eksperimentaatori Braial. Kuule leitud heliplaat, mis ehk tal samal krõbisevat vinüüli kujul on veel mõnel hääl kuulajalgi kodusel riiulil alles tundis liigutavalt lihtsalt naeratust. Maailmas ei tunneme kurbust ning oli ilmavalgust näinud siis kui arvatavasti kadi valges Parianne mõõtu meister muusikutel oli toonastes tingimustes tolles ajas kaheksandate keskele lõpu poole võrdlemisi raske oma salvestustega heliplaate avaldada, need ilmus lihtsalt harva. Aga tulevane album imestas kangesti preen Hiinat vanasti kontakti võtma ning tänu Brain lõpukale ilmast lääne pool. Esimene Ivan, kas barjääri salvestustega laserplaati? Kas pole nii, et olid juba teised haridus- ja staarikesed nende hulgas Nybiter Keybril, kes seal aastaid olnud kõigi maailmamuusikute usin sõber kui ka Kanada produtsent Maiken Bruck, kes koosti Valgas Pariaaniga salvestanud mitu üsna omalaadset elektrit, et akustikat, folkloor ja Hutturistliku popmuusikat ühendavat albumit. Aga ehkal maika pruukis kunagi põhjust ja võimalust kõnelda eraldi pikemalt omaette Nendest suurtest staaridest just punaarmees ikka poole pealt, kes vanglas prääniku tuki leidis oma palasse hädavajaliku olevat. Oli kunagine soolist ta kunagine ammune ansambli kommodoor liige, Insiivsem salatist, nõel, Rütši ja sina kui viisi ja kuivõrd raatsis oska staadi vangaspreni meisterlikkust ära kasutada, kuuleb lainel Ritsi jäämises eikellegimaal lavakas palas. Ma. Kui meil küll siia juurde märkida, et kui väga näivad vičiimselt Kaspareeni mängu imetlenudki plaadi ümbrisele kaasmängijate nimistusse ja salata, kas paremini või siiski õieti õigesti kirjutada. Mitte mölgagi, vaid tugeva kaoga, kirjutas ta sinna, aga olgu sellega, kuidas on häälel vitši, teiste hulgas gaasi Valgas porial lauk jaganud. Ma arvan, et sarnase nimi, harid viimati kõlanud viisile andnud väga vanad armeenlased on väga-väga palju sajandeid tagasi. Liites selle Ta tukil, nagu ennistki loodetavast mainitud, sai põetud ok, selles mõttes soolopill, et teda ilma ühegi teise saate instrumendid ta õigupoolest traditsiooni kohaselt mängitaks. Kerge justkui tippude kohal hõljuvtine ta saatehääl kuulus teisele Tõdukile ning seesuguses väiksemas võimalikus ansamblis koos tundubki, tihtipeale mängitakse ja seda mänginud ka Valgas parem aastakümneid ja mängib mõnegi korra veel tänases ei kellelegi ma saates. Tänulikkust mõeldes aga võib oletada üsna suure tõenäosusega, et enne 80.-te aastate lõpu võis ka keskmiselt laia kõrvaringiga muusika huviliselt kus tahes maailma nurgas küsida teemal Ameerika Armeenia lusika. Saada vastuseks heal juhul mõne nime. Esmalt kindlasti armen Hatšhaturjan oma võib-olla eestimaalasest kuulaja dollalgi juba oli kinnistunud mällu lauljanna Vikumalessiooniline ning ehk ameeriklasest klassika hõlme teadis ka sealt maist armeenia heliloojat. Olen haavanessi. Kindlasti lisandus 80.-te lõpul sellesse ritta ka Valga spordihalli nimi, tänu tema mitmetele üles astumistele. Koos kroonus kvarteti mõõtu klassikaansamblitega kui oma teostes kui soo kontserditel ja üha enam Leievates leiate salvestustel Hatšhaturjan mänginud Ivan Gazporialgi. Järgmine pala on ka üks vana Pala ehk mitte sajandite, vaid kõigest aastakümnete tagune. Peppos ehk pepu lauluke on pärit peaaegu samanimelisest filmist aastast 35 ja arranžeeringu sellele raamatut reali kirjutatud teemale on teinud Valgas Bremm ise. Eikellelegi head inimesed on muusikasaade, mida te kuulate, mis seal ei jõudnud poole peale sealt natuke ülegi ning jätkab Armeeniaga tükiwitoosid Ivan, kas Marianne muusika ettemängimist, olgu siis füüsid, pärit vanadelt armeenlastelt või lähiminevikus veel tegusad olnud heliloojatelt kunst muusika meisteldajatelt siis nagu saate lõpu poole kuuldavasti erandlikku lautoriks Valgas parem, isegi mõlgutatud kobanesi. Keda võidi Armeenia muusikustile üldse suure ilma peal mäletada, teada näiteks 20.-te aastate keskpaigas? Tule kunagi lõpus kerkis esile laiema kuulajaskonna teadvusse aluspesu alles Brian siis kindlasti jäi nimetamata üksnes kavatsetult, sest siis seal eelmises arutluses mainitud nimedest oli too eks mainimata nimi, mis kohani välja varsti tegutsevad juba ennemgi andnud ainest võib-olla kõigile nendele, keda siis nimetatud sai. 19.. Muusikas tegev ja ammutas usinasti ainet samuti folkloorist. See komposiitorgi Armeenia muusikat ehk kõige esimesena oluliselt kaasajal maailmas teadvustas kannatas, oli tollemeheni ning alates 1911. aasta rahvusvahelise muusika assotsiatsiooniga kongressist Pariisis võis täheldada ilmselt tollel ajal väikest klassikalise muusika laenukest mis suundus Armeenia poole ning. Vähemalt klassikalises muusikas oli armeenia kantud moodsa kompositsiooni, kaardile mängib kulutasin teemasid Kadi Valgas. Terve siit on kaetasid jamadest kokku seatud liit Johannes parajan esitusest tükil. Colotaarselt lab järgnevalt eikellegimaal. Armeenlased on teadagi väga vana kultuurrahvas, kes aastasadu säilitanud küll ilu, kirjaskin noodikirjas küll suulises pärimuses hulganisti omast kultuur. Ja kui meie kultuurkiht selle kõige kõrval pisut õhuke tundub, siis olgu pealegi, meenutame siinkohal hoopistükkis õmblesid. Enda vara saada hulka või kõne käändudesse jätnud seesuguse meelandi, mis nende keel kõlab, erutimbriits, content ehk eesti keeles võrreldes tuttavlikku sigitab põlgust. Oleme kindlasti, ilmsesti on õigus selle koha pealt, et lähedased naabrid, kes pikka aega koos elavad, kipuvad ikka kasvõi pahatahtlikult üksteise kallal ajasima ja kipuvad arvama, et nad oma naabri kohta väga hästi ja täpselt teavad, mis tolle hääd või eriti halvad küljed olla. Kipub inglaste kauget kõnekäänd küll pisut ümber lükkama. Aga eks me paraku jõua ka mõne aja pärast eikellegimaal kohani, kus tuleb tunnistada, et kindlasti on ilmselt õiguse luudega mis lähedaste naabrite armeenlaste ja grusiinide rahvamuusika. On kannatama nime Salaco ja tegemist on rahvatantsuga eeskätt just meeste soolotantsuga, niisiis peaaegu sama tunniselt kui oma Chardassi. Võiksid tantsida, madjarid ja tantsu lüüa haidukid. Tuliseid tantsu tunnevad kahtlemata Kaukaasias digititki. Süvendas põrandatükil tantsu isal Salaka, armeenlaste grusiinide ühine tantsu. Naaberrahvaste Armeenia ja Gruusia muusika klavi kellelegi kõrvuti jätkuvalt. See majesteetlik vaoshoitud orkestri kõla on kokku seatud gruusia helilooja kiirganšeeli poolt. Ja kui enne võis kuulda Armeeniale Gruusiale ühist rahvatantsu, siis Salaku siiski jaganud Tshiili orkestrile kust helikatkend pärit kannab nimetust. Turk flöödi oboe kõlaga sarnast häältega pill nagu ennist öeldud, on ühine sonaadi ja Armeeniale, Gruusiale kui mõnedele naaberrahvastele. Paraku käes see koht, kus tuleb tunnistada, et Armeenia muusika ajalugu nagu laiali kultuurilugu ei tunne mitte ainult tuliseid tantsuviisi, vaid ka seda ja mine tea, võib-olla mägede poegadele oinast ei olendamatut kurba lüürilisest, sest mul on alati, nagu jänesel on, kust on pärit muidugi, tänases saates kuuldud tantsuviis ei ole enam ammu Lääne-Armeenia linn, vaid kuulub, Ida-Türki. Löödi tekitab kohe hoopis teistsuguseid tundeid järgneval viisil loomise aastatel. Seegi aeg on sajanditetagune. Võrreldes tänapäevaga. Igalühel. 98. aasta lõpu peale, kui on kas parem koos kahenädalasest multiinstrumentalist ja produtsendi maika Lucyga oli avaldanud oma järjekordse koosta albumi. Seekord nimega Black rock murti vanuseliselt, mis tol aastal seitsmekümneseks saanud trükivertocitš Valgas paneelilt. Küpses vanuses veel ka kaugemaid tulevikuplaane, loomingulisi Doraven ja laulukesed tegusalt taadil oli plaane mitmeid. Lisaks sellele, et kuidas siis ei ole midagi aastaid. Professori ametit jerevani konservatooriumi juures ei õpetanud välja kümneid väärilise järglase jänesele oli tal plaanis kokku panna ka üsna arvukas mängijate orkester esineda koos sõjaliikmelise Armeenia akadeemilise kooriga ning jätkata niisiis filmitöid, kui osaleda Los Angeleses toimunud sellel Armeenia muusikafestivalil ja nii edasi ja nii edasi. Mis puutub tollesse Mikelbrukiga kahasse tehtud albumisse nii 98. aasta Blackrocki kui ka varasematesse koostöödesse siis olgu tegemist elektro Isamaailma muusikasulami ühelt poolt ning üsna stiilipuhta eheda folkloorimeistriga, teisalt kindlasti Jon Gazprääni kohta väita, et oleks lasknud ennast mingitel Popoetasitel ära kasutada või kuidagi valu õigi hakanud moetuultega kaasa kõikuma sest ei olnud iseendaks jääda väga erinevates kuus mängu kontekstides. Erandina lubatud erandina. Nüüd ka ei kellelegi ma peaaegu viimases servas eelviimases palas kuulda Chivangaspränni mängimas variatsioone improviseerima oma kirjutatud teemal. Siin on võrdlemisi tähenduslik pealkiri. Eestikeelsena mu noorusaastad möödas ja seda lüürilisust kerget kurbust jätkub sellessegi viisi. Aga arvatavasti jätkub sel toredal taadil aega oma suurematest plaanidest teoks teha. Siinkohal hakkab eikellegimaa jätma selja taha ja aprikoosi. See sellenimelist valvunilt, millel sporian mängib mitmeid Armeenia rahvaviise ja seda üht enese kirjutatud teemat lähenema lõpule selleks nädala pärast siiasamasse samal ajal tagasi sootuks teistsuguse muusikaga, mis ilmsesti opereerima Prantsusmaalt selle saate lõppu. Ühesõnaga kõlama vähemalt killuke Hest ehk klassikalise muusika kontekstis meenutamast koostööst, millest Johannes parem tuduki meister täna see kellelegi äravalitud hommik on kunagi kaasa löönud kuul vindise plönn siis kuna tuuleõhk jääb rippuma kellelegi oma viimasesse serva tegemist Armeenia heliloojat Igramm. Palaga milles sealhulgas Parian mängib koos kroonise keelpillikvartetiga nüandy, kus nad noh, naeran. Kus teiega veeta sedasama kellelegi kui siin nädala pärast taas, seniks nägemiseni.