Kui mina jalasele jõudsin, oli Haridusseltsi lipp vardas lehvimas ja kooliõuemuru loengut selleks päevaks lõpukorral. Toivo tubli käes, rääkis viiul veel lugu sellest, kuidas karja lapsel lehm metsa kadus, keda siis perenaise palge ette pidi astuma. Rolf tuli kurva meelega koju rääkis perenaisele jutu ära ja perenaine oli nii vali, ütles, et lähed ja otsid lehma üles. No niimoodi kurvalt läks siis lehma otsima, aga lehma kutsutakse viiuliga vissi, vissi. Kuulab ja viitsita. Ei ole, mis kadunud, kadunud? Aga järsku kuulab, kusagil kuuleb kusagilt kaugelt? Nüüd oli leht käes ja meel hulga parem. Aga poisil oli loomulikult viiulge pääsesime, mängisime lõbusa karjapoisipolka. Viinad jõudsid koju, poiss ajas lehmakarjaväravast sisse, panin karjavärava kinni. Lehmal oli ka hea meel, et koju oli jõudnud. Tere lustlik meel ja ma tõesti tänan, et see väikene niisugune murukontsert ja murukonverents nii kenasti kokku käisid. On tore, kui viiulil laulab lõoke, kui me südames laulab looke ja kui elasel jääb lõoke sellesse puhtasse taevasse laulma, see on kõigi meie enda teha. Tänan kõiki, kes sellest hommikupoolest osa võtsid, kes oma nii sügavat uurimisteed meile avalikuks tegid ja uusi samme seadsid. Tänan väga südamest oma külarahvast, kes kuulas nüüd tõesti sellest maast seda, mida paljusid asju ennem ei teadnud, aga et meie silmad on nüüd lahti siis me oleme kaasuurijad küll siin elus ja tee peal, kus me kokku saame. Nüüd aga palun kõiki lõunale. Jalase herned on just supiks valmis keenud. Nii et läheme siia aida otsa ja teeme ühe mehise lõuna. Toivo, tubli, teie etteaste, nagu ma nüüd arusaamist parasjagu lõppes, mis ühendus või seost eel on selle jalase külarahvaga? Jalase küla ürituse üks eestvedajaid Ülo Reinsalu geoloogidest, tähendab me töötame üheskoos ja Ülo palus jalase külastuse viiulikorda teha, mis oli Aja jooksul tänu mittemängimisele ja ahju taga seismisele korrast ära. Ühesõnaga jah, ma tegin ta kord, kuna ma olen natukene sellega tegelenud. On ta nüüd nii tip-top, et ta võib siia majja meist maha jääda. Praegu ta jääb siia täna õhtul, ma jätan ta siia ilusasti maha ja nii nagu ma siin tale oma pillilugu ütlesin, et oleks kena, kui oleksin mõni noor inimene, kes siis ka sellel pillil hinge sees hoiaks. See läheb muidu välja jälle, ma ei ole ka kuulnud, et siin viiulimängijaid nüüd oleks. Küll neid tuleb. Esson pill kähedaks. Ülo Heinsalu, teie olete nüüd teadlastest üks esimesi, kes jalase küla elluäratamise liikumisele ka õla alla pani. Tahtsin, tahtsin täna näha kaasüled hambaga, aga kahjuks on elus nii, et vahetevahel tulevad sellised kurvad ja edasilükkamatud sündmused inimestele ette, nii et täna olete siis teie nii ülle, kui enda eest siin mikrofoni ees. On meil siin teist päeva loodusteadlaste ja, ja geograafia seltsi ja mitmete teiste seltside, kodu-uurimise, seltsi ja kohaliku külarahva kokkusaamine, eile oli meil siin nii-öelda tööpäev, siis me tegime praktilist tööd, siin ehitasime hea tüki maad, seitse sülda paeaeda muinasasulakoha juurde et teda piirata, karjamaast eraldada karjamaast pajaaiaga. Aga tänan orhideede päev, millest oli siin mitmeid huvitavaid ettekandeid, kus me tutvustasime siis ka need, kes siin esmakordselt viibivad vee, kes on siis veel vähe käinud selle küla ümbruskonna metsade, loodust ja tervet seda jalase küla kaitseala omapära mis seisneb selles, et see on väga vahelduv ja rikas loodus. Väga palju on siin loometsi väga õhukese pinnakattega alasid, niisugusi, kõrgeid ja kuivi, kohati liigniiskeid, kohati ka nende vahel suuri valasid ja rabasid ja see on loonud siin väga head eeldused väga rikkalikku taimestikku ja loomastikku rahunemiseks. Seda na aasta eest siin esmakordselt käies varsti kogesin siis kutsusin siia vaatama seda looduse omapära, teisi loodusteadlasi, botaanik, kuid eeskätt tänaseks on nüüd siis ja siin toimuv siin toimunud mitmeid botaanilisi uurimisretke mitmepäevaseid päevaseid ja on siin välja selgitatud, palju taimeharuldusi käpalis joon siin kalikult, millele siis tänane päev oli pühendatud väga peale selle ka väga palju muid muid taimeliike haruldus ja nende kasvukohti on isegi väga rikkalik. Samblafauna siin leitud juba ja nähtavasti tuleb siin ka üks väike sammalde kaitseala loomisele võib-olla isegi üleeuroopalise tähtsusega kaitseala uurimise algul leidsime siin geoloogiliste uurimisreiside käigus muinasasulakoha ja kultusekive siis tähendab, oli kohe näha, et see väga vana küla kutsusime siia arheolooge need alustasid siis põhjalikumaid arheoloogilisi uurimisi kahju juhatajana, Ülle Tamla ei ole. Kes muidugi räägiks nendest asjadest lähemalt, aga me teeme täna siin õppekäigu metsa, tutvume peamiselt Paristega, aga muude taimearvutustega, mis ette jäävad, vaatame nende kasvukohti üldse. Meil on siin saanud juba teiste teadlastega tavaks korraldada peale individuaalsete und uurimisjätketega kompleksseid uurimisretke, millest osa võtavad geoloogid ja taanikud ja arheoloogid ja mullateadlased ja veel teisi, nii et need on väga tulemusrikkad, kus me vastastikku oma uurimistulemusi tutvustame ja, ja neid ka siis edasi anname ja planeerime ka kokkutulekutel jälle uusi uurimisretke, uusi uurimisi. No täna ma saan aru, on siin ka palju külarahvast ja ma tahaksingi seda küsida, et üks asi on nii arheoloogiliselt kui looduslikult ja ajalooliselt väga rikas paik, on teadlastele magus suutäis, aga selleks, et külarahvas aru saaks, millisel haruldasele kohal nad tegelikult elavad ja et nad oma igapäevase eluga võib-olla ei teeks kurjasele paikkonna väärtustele. Kas selline omavaheline suhtlemine teadlaste ja, ja kohaliku rahva vahel, no ma ei mõtlegi võib-olla ainult seda küla siin, vaid üleüldse kas see nõuab ka mingit tarkust? Ma arvan, et erilist tarkust see nõuasel nõuab lihtsalt head tahet ja suurt Eesti loodus, eesti küla armastust ja tunnetamistet, teaduslikke uurimistulemusi on võimalik külarahvale tutvustada väga lihtsalt need kaasa tõmmates isegi kohaliku looduse uurimisel. Ena mitmed inimesed siin on korduvalt meiega koos käinud, nad on Meile näitanud huvitavaid taimekasvukohti huvitavaid geoloogilisi paiku, nad on sellest innustunud sellest tööst ja veel hoogsamalt ise kaane uurimisi, väikseid uurimisi. Või noh, ütleme oma lootuse vastu huvi on kadunud tõusma, siin selle töö tähtsus seisneb selles, et inimesed tunnetavad oma kodupaiga ilu ja omapära ja hindavad seda, kaitsevad seda loodust, see on nii-öelda kultuuri küsimus ja tahaks näha, et niisugune kogemus nagu siin külarahvaga, et see laialt levinud leviks Eestimaal põhjal paikkondades ka sedasama. Sama tehtaks siin jalase külas on taastatud kunagi esimese vabariigi ajal olnud Haridusselts. Haridusseltsi üks kõige tähtsamaks ülesandeks ongi jätkata niisugust tööd ja see peaks kestma pikka aega. Niisugune rahvast hariv töö. Rein Einasto, teie olite nüüd hommikupoolikul siin jala seal ka üks esinejatest, mida siis annad paekivist? Paekivi on ju meile peaaegu püha kivi. Tänu paekivile. Suures osas oleme meie üldse siia Eestimaale elama jäänud, nii nagu järjest enam nakatunud tüüd selguma. Mina kuulsin seda esimest korda ilmselt 88. aasta algul praeguse presidendi Lennart Mere esinemisel teadlaste maja kollektiivile kus ta väga emotsionaalselt selgitas loopealsete erilist tähendust meie Vahase maaviljeluse alguse osas siis, kui mets oli veel liiga karm ja metsast ei käinud inimene üle. Aga loopealsete oma tagasihoidliku taimestikuga andsid võimaluse asuda iba põllumajandust ehk maaviljelus ja sellega kujunes eestlaselt püsiv kodu. Kodu mõiste on meie jaoks sama vana kui meie asulastik siin üldse. Aga jälle loopealsed on ju ainult tänu paekivile pae avanemisele maapinnal. Nii et see seos paekivi ja meie kui ühe vanima Euroopa vaikse rahvaasustuse osas on täiesti orgaaniline käte siin jalase ümbruses. Lähikonnas on ka üks lades Raikküla lademe. See on üks õnnelik paik selles osas, et ta on kahe siluri lademe Tamsalu kihistu ja Raikküla lademe piirialal, kus enam-vähem osa sellest on väga mitmekesised. Vaikne lademe, korall-lubjakivid ja teised Erimid ja tammsalu kuulis, rõngaspaas on siis selle ala põhjaosas laialt avanenud ja need käsitletavad botaanilised haruldused on põhiliselt kõik selle paelavaasukad. Palavus meid minu jaoks olete, tänadesin jalasemail. Ma ütleks orhidee tark, kelle käest ma julgeks kõike küsida, kui me nüüd läheme siia metsarännakule, mis oli see, mis meelitas teid siia jalase küla? Austajate hulka jalase küla on kuidagi väga sümpaatne ja ma tahaks ütelda, et väga südamlik paik siin oma niisuguse toreda eestimeelsusega jaa. Jaa. Ma kordaksin siin proua Aino Valdma sõnu, et me ei oota reforme. Me oleme ise siin jalase külas ja teeme oma tööd. Öelge see paikkond on ka tegelikult väga rikas orhideedest või üldse haruldaste taimede poolest. Ja orhideesid on siin 17 liiki, nagu Olev Abner on need üle lugenud botaanika teadur. Ja noh, kuna neid Eestis on 36 liiki, ainult suurte harulduste ka kokku, mida mõnda paar eksemplari või noh, alla 10, siis 17 liiki selle koha kohta on ikkagi küllaldane arv. Et aguraiuja teie juurde, Aino Valgma tutvustades, mulle ütles sõna väike kaitseala, kas botaanikaaias on selline struktuur või osakond juba olemas, mis meie väike kaitsealasid uuriks või, või on see alles soov, et niisugune oleks? Tähendab, meil on praegu alles päris väike rihmakene võrdlemisi noori inimesi, kes on võtnud oma südameasjaks nende haruldaste taimede paljundamist natukene uurida. Et noh, tõepoolest siis, kui mõni taimeliik satub sellisesse olukorda, et alles on ainult üksikud isendid, et me oleksime suutelised siis midagi ette võtma, et riik siiski säiliks Eestimaa looduse jaoks siin on võimalik looduses neid taimi uurida ja seemneid korjata paljundamiseks ja ja üldse on ta huvitav koht, sellepärast et paljud kuulge, see tunnevad ennast siin suurepäraselt, neid leidub niivõrd suurel hulgal, et näiteks kas või seesama kuldking, mida ikka nii sadade eksemplaride naljalt ei leidu, igal pool. Inimesed tunnevad siin ka ennast väga hästi. Ojaa, see loodus ise on kuidagi niisugune huvitav ja tore, jah. Öelge, kas te olete kokku puutunud Gaselli asjadega, kus kohalik inimene ükskõik, on ta siis talupidaja või, või lihtsalt maaelanik ei arva mitte midagi sellest, mida te siin olete leidnud? Ei arva mitte midagi sellest käokingadega ega mingist arheoloogilistest leiust, vaid sõidaks sellest meelsasti oma traktoriga näiteks üle? Jah, ma ei ole võib-olla siin nii palju konkreetselt selles kohas on siiski väga palju looduslembeseid inimesi, aga male mujal praegusel ajal Eestimaal kohanud niisuguseid inimesi üsna palju. Ja ausalt öeldes minus tekitab praegune hirmu just niimoodi looduse seisukoha pealt vaadates, sest meil on nüüd hästi palju omanik. Ja no ma tean konkreetseid juhtumeid Eestimaal, kus omaniku käsi tõrgu näiteks 200 aastast tamme mahlangetamast. Et see tekitab minus natukene hirmust, sellepärast et eestlane on ju ikkagi oma olemuselt olnud loodusrahvas. Aga praegu mul hetkede tekib niisugune tunne, et sellest on väga vähe, mis alles jäänud nagu inimeses ei teki üldse mingisugust tunnet kiita, võtab saaja näiteks langetab selle vana puu või ütleb, et see on minu metsema, teen siin, mis ma tahan. Ja, ja noh, siin on muidugi hästi palju vanematest inimestest, kellel on niisugune hea loodusetunnetus ja kes väga ettevaatlikult suhtuvad kõigesse ka. Aga tundub, et niimoodi nooremates inimestes nagu vähe sellist. Ja, ja selles mõttes on need küll hea koht, kus pidaja ja kus te nagu edasi läheks. Viimane suvisin vanaema juures. Ja mis kooli sa nüüd oled otsustanud, siis minnakse kuskil katsetel ka käisid või? Elena katsetki läinud teises klassis on katsed. Väike-Linda viinatalust on suur loodusesõber. Kui on siin loodusteadlasi ja nende metsakäigud, siis Ta ikka kui vähegi saab ja kui väga kaugele käigud ei lähe, tuleb kaasa meiega ja ta suure huviga jälgib, kuulad, mis räägitakse omavahel ja küsib kogu aeg, miski viise on ja mis putukas, mis lill see laulab ja mis taim siin kasvab, ta korjab juba ise omale kive ja taimi korjab juba endale koju, nii et ma usun, et tema on juba kõige paremas mõttes ütelda nakatunud. Tundmise huvist ja ta tulevikus kindlasti. Alati on suur loodusesõber. Sellise tüdruku nagu Linda võtaksite hea meelega endale. Külaseks muidugi võtaksin ja kui ma siinkandis käin, siis ma juba hoolitsenud selle eest, et ta saab ka kaasa tulla ja, ja midagi kuulda ja targemaks saada. Loodusesaadustest. Hinda, mis sa arvad, kuhu me nüüd läheme? Võtame korraks selja ta päikese poole, näete seal ühte vana suurt käharate õunapuud ja see on latsi, õunapuu siin kunagi oli latsi talu ja tuuleveski tuuleveski on seal lähedal kõrval. See õunapuu on arvata varsti vähemalt 150 aastane, siiamaani kannab ta suuri punaseid õunu. Ta on seest õõnes ja mitmeharuline. Sellel on imeline elujõud sellel kuul selle poolest, et tal oli üks haru nii maadligi ära murdunud. Et see aru on kasvanud, arulatur uuesti püsti, kasvanud tükk maad eemal ja on sinna noor õunapuu sellest ladvast saanud. Näete, kus kivid seal ümber on ja see kannab ka juba õunu. Vaat niisugune imeline õunapuu on siin. Läheme siis edasi. Aga Aino teab ütelda, kas, kas siit vungi on paljundatud mujale ka või? Ei, ma ei tea. Paynardil külonid, jalad, elamu või selle puu. Jalase uus elu ärkab, see, mis praegu Sauraakis on latsi õunapuu, mis on üks märk sellest sõela veski kohast, kus jahu jahvatati ja siin on elumaja, vanalatsi talu. Ja nüüd on ta siis uut elu juste saamas. Oleme siis püüdnud, et vanad majaseme saaksid uuesti omale kodulised ja siin läheb see korda, siia tuleb noor pere elab ta praegu Tallinnas ja on väga mõistlik ja tore ja asjalik pere, nii et meil on rõõm ja lootus sel viisil seda küla uuendada. Nagu eilsel ühel väiksel juttu ajama, selle selgus, et et me ei olnud kolhoosi ajal, oleme ääremaa olnud ja nüüd me oleme vähe perspektiivikad seepärast et meil ei ole tootmistalus. Nii et ma ei tea, millal need perset tiivseteks saame. Siin ei saagi suuri talusid olla iidsetest aegadest peale põllumaad on siin vähe, talud olid osalt alla 10 hektari, mõned 10 kuni 20 hektarit ja mingisugust suurt tootmistalu, nagu tahetakse näha suurt tulundustalu siin võimatu teha. Ja kui inimene oma talus hästi ära elab. Rott karjus ja ka meie arvame, et meie oleme täiesti perspektiivsed, sellepärast et neil on vaim, millega midagi luuakse ja, ja praegu kohe võta kellelegi heaks kuhugile Küprusesse Londonisse sõiduks lihtsalt ei ole meil jõudu, sest meil puudub igasugune tehnika, meie ainuke tehnika hobune mis pole käinud aiste vahel. Seegi me ei tea, kui palju me Osamaks veel sisse peame sellele maksma. Ja see teeb meid kurvaks. Et need institutsioonid, kes praegu seda reformikomisjonidesse väga usuvad ja oksjonitel vaimustatud on, need ei jõua selle tuumani. Et tarvis on siiski maaharjale tagasi anda tema maa ja tema töövahendid, mis nad on ära võetud ja sellega oleks lihtsalt lühikesed, lool lõpp, orgasse käiakse palvetamas. Kas saab see ilus kaunis lilleke, mille me eelmine aasta täitsa juhuslikult leidsime, punane tolmpea, aga eks ta kasvab ja ehte õitseb enamasti sama kenasti kui eelminegi aasta. Aga kuna ta kasvab ka meil siin niimoodi sihi peal, siis selleks, et ta ikkagi siia alles püsima jääks, pidime need kivid siia kaitseks ümber panematult juhuslik traktor või, ja möödaminejaid allaks ära või ei keeraks seda pinnast ümber. Kuidas ikkagi käib niisuguste oluliste avastamine muu rohu sees? Eks ole, vot vot see saladus, mingi saladus, see tuleb üles leida, see lihtsalt yhel päeval ta tuleb näiteks sulle ennast, kui ta niisugune pisikene, ainult niukene tibuke väljas on sidunud teda raske näha ka õitsemise ajal siis hakkab silma sellepärast kedagi igal aastaajal käia, hangede ajal ka botaanikud, midagi metsas asja vä? Päris suurte hangede ajal on väga hea töötada sambliku teadlastel ja, ja ka samblateadlastel, sellepärast et jääb ju ka lumi alt välja puid ja ka kibe ja võib lund ära kraapida, sealt alt sammalt. No kuule, väike küsimused, kuidas te vaatate sellele siin sellel taimele ja siin kui näiteks metsameestel on plaanis siin teha üks kahe hektarini harvendusraie siin vastas kus niikuinii tehnikat liigub, kas te peate seda? Noh, äärmiselt oluliseks. Et seda raiet siin mitte teostada. Tähendab niisugustes kohtades, kus on ikkagi vaja kaitsta taimekasvu kohta on igasugune raie välistatud. Siin võib inimene ainult väga läbimõeldud või väga äärmisel vajadusel. Kui tõesti puu on haige või, või ära kuivanud või mingi niisugune asi, siis võib sekkuda, aga, aga siin tuleb ikka kasvukohta säilitada, ega siis sellest mitte, et me ütleme, et see taim on kaitse all ja seda lillekest ei tohi puutuda. Aga tal on oma kindel pinnas ja oma kindel valgusnõudlus ja ja kõik, see on äärmiselt oluline, et see tailsin püsiks ja nii kui me selle ära muudame, nii muutub kõik selle koha peal. Ta on lihtsalt ei sobi enam siin kasvada. Sellises kohas ikka ei tohi raiet teha. No siis ma lisan õli tulle sellega, et ütlen, et selle koha pealt mina veoautoga vähemalt viis-kuus korda üle sõitnud viimase 10 aasta jooksul ja peale selle traktarid, no vot sellepärast mind huvitaks poleemika neid siis ikkagi ikka huvitab üldse see probleem, kuidas kaitsealal hakatakse metsad? No see peaks on alati nii-öelda eetiliselt täiesti välistatud olema. Nüüd. Aga mis see on siis, mis te siit tahate maha võtta? Siin on tõesti plaanis üks harvendusraie teha selle otsuse vastuvõtmiseks taak, tsingi kuulda siin neid erinevaid hääli. Jätkame seda arutelu just selles mõttes, et elase kaitseala on nii väikene peotäismaad ja meie elu on nii seotud metsaga. Et ma arvan, et siin üldse ei teki nendel, kes me oleme, seda ala tunneme nüüd juba ja tahame seda hoida niisuguseks uurimisalaks. Ma arvan, et see poleemika on lihtsalt ammendatud selle üle. Et noh, siin raiuda tavaseaduste järgi või üldse metsamajanduslikke töid teha tavaseaduste järgi. Kaitseala mõte ongi see, me oleme välja kuulutanud, et me peame elu kaitsta, sean laiemas plaanis. Me jagasin eluta ja elusloodust, need kõik on omavahel niisugustes kombinatsioonides, et me ei saa neid eraldada eraldi. Ja, ja selle tõttu me kõik peame olema siin eneseharijad ka selles mõttes nii kõlbelises kui ka teabelises mõttes. Me peame olema asjatundjad, et me ei tee liiga, see on lihtne eestikeelne sõna. Me ei tee liiga, vaid vastupidi, me hoiame seda, mis on väärt ja püüame seda, mis ei ole väärt. Siis puhastad nii enda hinges kui aha võistluses, kui selles maas Taimenäite puhul üks mõttevälgatused tulevatiseerimi üle selle looduse hoidmise vajadusele. Taim on jälle meid siin ja pärast meid ka iseenesest juba sõidavad tankiga üle, eks ole siin künni, eks. Ei bioloogina ma nüüd küll kuidagi selle ka nõustuda ei saa, mis te siin ütlesite, sellepärast et üldiselt ikka inimmõju negatiivne enim mõju ikkagi toimub selles suunas, et me taimeriik järjest vaesestub. Isegi kui me hakkame siin massilist turismi harrastama ja viima sadu inimesi mööda, siis on see ka juba täiesti selle loodusevaenulik tegevus. Nii et selles osas need kaitsealad, mida me praegu Eestis tunnetame, on siiski küllalt tagasihoidlik osa Eesti territooriumist ja siin ei peaks seda majanduslikku efekti, eks ole. Ja muidugi, meid segab võib-olla ka mõnevõrra see, et me oleme harjunud nimetama, et see on haruldane taim ja see ei ole haruldane. Aga see on väga suhteline mõiste aja jooksul. Lihtsalt ühel päeval näiteks märkame, et kõige tavalisem põllu umbrohi on meil kõige haruldasem taim. Võib-olla Eestimaa. See on niivõrd suhteline, see, millisest hetkest ta muutub haruldaseks. Loometsad on suur haruldus Eestimaale Neid me peame hoidma. Loomets 100 protsenti Eestis üldse on niivõrd väike metsametsade hulgas üldse, et, et see ei ole mitte midagi. See on niivõrd tühine, eks ole, kui me eriliselt hoiame loometsi. Ma tahtsin niimoodi selle poleemika, mis tuliseks läks niisuguse väikese pisikese lausega lõpetada. See on jalas inimeste esimene kodu, kus te praegu seisate ja esimesed põllud on just siin selles metsas. Ma tahaksin, nii keerulisel ajal, kus meil kodusid on, nii vähe sellisel viisil säilinud paluda selle metsa ja nende kodude nimel, et jätkem kõik kõrvale erialased teadmised. Ja mõelgem kord, et see on olnud inimeste kodu, aga praegu ta on selle elu kodu, mis meie meeled teeb rahulikuks ja rõõmsaks, üksteisele avatuks. Saagem Siim kokku, metsamehed, arheoloogid, samblatte ja aluspõhja uurijad. Sagem siin kokku ja püüdkem ikkagi mõelda, et kui siit metsast me ei saa omale tuge ja soojust, siis raske on siit väljaspool metsa seda praegu otsida. On võimalik metsa majandada mitmel viisil ja see pisike lapp, kus on nii palju teadlasi tulnud oma südame sunnil siia see pisike lapp ei tee metsamajanduslikke kahjumeid ja laskem tal elada ja areneda nii, nagu see mets tahab. Jätkem ta mõneteistkümneks aastaks sky kosutama meie hinge, sest me oleme pidanud nii paljust loobuma siin. Ja las see siiski jääb terveks, kasvõi selle ainsa punase tolm pea pärast mida me tuleme, nii paljud inimesed vaatama ja kuna nii moes on öelda, et läänes on kõik hästi, siis needsamad läänest tulnud tulevad siia sellele sihile ja teadvustavad, et kuulge, miks te hinda selle võrra oma rikkusi, et te võiksite olla ju meist kaugel, rikkamad, meil need enam ei ole. Nii ma tahtsingi öelda siin oma kodulävel ja selles metsas käsitlegem kõiki oma ümberkoduna, kellelegi kodune. Siis me saame selgeks, et oodake ennem, pidagem nõu. Ja siis tehke midagi meie kõigi heaks.