Tere õhtust, head inimesed. Meie asume teiega praegu eikellegimaa esimesel serval, ühe muusikasaate terve saatesarja uues alguses. Selle saate nimi ei kellelegi ja võib ehk eksitada arvama, justkui see saada ei olekski kellelegi oma. Aga tõde? Õnneks on tegelikult teistsugune eikellegimaal mõeldud ikkagi kõigile muusika Mayastele kuulajatele. Kõik tulijad on teretulnud ja ühtki huvilistega uudishimulikku ei katsutasid eemale ehmatada. Mõni on Tiit, kust need tulud, mis on meie päralt nüüd edaspidi kolmapäeva õhtuti hakkab muutma oma muusikalist ilmet saatest saatesse. Sest enamasti võetakse iga kord siin suurendus kõrva alla. Järgmine eelnevatest ja tulevatest ei kellelegi tegelastest millegi poolest erinev muusik, solist, ansambel, helilooja või produtsent, bänd või bigbänd või orkester. Ning nõnda nagu pelgalt päritolu geograafiline punkt, kus keegi moosekant on sündinud pole iseenesest põhjuseks kellelgi ei kellelegi Talle meelitamiseks võisid pagendamiseks nõndasamuti ei soovise sariga end piirata eriti kindlate muusikastiilidega numbritega. Seda enam, et aeg-ajalt osutub mõnegi tänapäevase helikunstniku või trikitegija puhul tema pistmine üheselt mõistetavuse stiili lahtrisse sisestamine ainult ühte tegevusvaldkonda üpris keerukaks, vahel isegi päris võimatuks. Samas tõsi ta on, et üsna suur osa sellest, mida kellelegi maalt edaspidi kuulda seda annab ikkagi ära mahutada lähtusse nimega menu muusika, kas siis selle sõna avaramaks või kitsamas tähenduses. Ja samuti mõnigi pala, mis ette mängitud kõlab isegi väga mõnusalt rahvalikult. Iseasi küll jälle, millise rahva meelest just samas traditsiooni truude ja uuemeelsete folkmuusikute kõrval tuleb edaspidi ette kindlasti kummalisevõitu katsetajaid, kõrva, moondajaid, eksperimenteerivaid, elektrit, toorikuid ja stuudiovõlureid, džässimehi, roki naisi on tuntud nimesid, kiidetud kuulsusi on täiesti tundmatuid ja ka teenimatult tunnustamata tegelasi. Seega siis kesti kaleidoskoopiliselt hakkab kõlama muusika hakkab õhtuti edenema elukene eikellegimaal. Tegelikult sedamoodi asjaolud olnud eikellegimaal juba varemalt Ki sest Tal on selja taga õieti nelja aasta pikkune eelmine elu millest siinkohal ei pruugiks muidu juttu teha, kui mitte seal eelmises elus poleks vägagi selgeks süttinud mõned arusaamad mida unustada ja millest päriselt mööda minna, ise ilmselt edaspidigi. Näiteks sellest, et üksainus tund kõigest 60 minutit on ütlemata lühike aeg, kui järele mõelda, vaid viiv võrreldes suure ja kuulamisväärse muusikahulgaga mida mitmed ei kellelegi esitletavaist taastutvustatavaist muusikuist mitte kõik, aga mitmed aastate ja aastakümnete vältel. Puhub sellest kõigest ei kellelegi ma eetrisse ainult killukene, mis on iseenesest natukene kurb, teisalt, mis on tunduvalt rõõmsam asjaolu, kuulaja võib pääle hakkamise korral põhimõtteliselt ise ei kellelegi omatahtsi pikendada või laiendada sest loomulikult ei ole ju kellelgi keelatud isekeskis edasi uurida või kuulata muusikat, mida siit saatest on kunagi kostnud. Vastupidi, see on isegi väikest viisi soovitada. Muusika terane peatuspaik on väike vahva Weils. Edaspidi järgmistel kolmapäevadel asub ei kellelegi ümber Armeeniasse ja Prantsusmaale ja Lääne-Aafrikasse, täpsemalt Väike-riiki Beniilu päris kindlasti põikama kunagi sisse ja Moikale Brasiiliasse Põhja-Ameerika maalgi rohkem kui ühel korral ega unusta edaspidigi Euroopat. Väike-Vahobiilsega seekord kuulutab enesest väga vahva, veidi klektilise ja noorukese ansambli muusika kaudu see seltskond pisut pealt kahekümneseid poisse tüdrukuid saab väga-väga isevärki Nile, mis ei olegi päris võisi pärale. Nimi on koorkis, sain kootik Lukima ning nendelt on siis kogu tänase tunni muusika ja korkis sain kootik, mingi esimene laulan läbinisti kõmrikeelne. Kaks lustakat kõmrikeelset sõna, ehk siis ta võib ju meenutada, võib nimetada eestimaisele, kuulajale kas või eestimaiseid sõnu johhai, johhai ta. Ja mida tõepoolest sõnapaar kõmrikeelse laulu pealkirjale mille olid valinud endale noorukesed muusikud, ansamblist korkis, sai gootlik minki. Tegelikult tähendab pean häbiga tunnistama? Ei tea, ei oska tõlkida. Küll aga meenutab nii hästi vensionsambligorkis sai kootik mingi lugu, kui ka mitmete viimase noorema põlve relsid paar muusikute lood üht ammust kõnelust üsna 90.-te esimesest otsast. Kõnelus toimus kenas linnas Pärnus kõneluse teise poole esindajaks üheks muusikust, kellega sai oli siis ühel fiesta festivalil šotiveerutäru Ingmar džässmuusika improvisaator Ken Haider. Mees märkis üsna nukralt arutluse käigus, et võrreldes iirlaste ja šotlaste pole temal paraku midagi rõõmustavat öelda oma gildi, hõimuvendade Wellsi muusikute kohta. Vastu oli siis 92 93 ning üsna raske oleks olnud Henryle vastu vaielda. Aastaks 96 aga oli olukord suuremas plaanis tublisti muutuvad. 96 vähemalt oli hea aasta, kus terve rida loori Velist pärit ansambleid küll tegu on praegusel juhul populaarmuusikaliste gruppidega. Kleiti jutumärkides üles Suurbritannia muusikapressi poolt kõigepealt ning seejärel ka laiemalt Mandri-Euroopa huviliste ja kriitikute hulgas. Muidugi oli Velzi Kaarses muusikas küll kesktõelises küll pisut kõrvalises, üsna huvitavaid esinejaid ammugi sest ÕISist ilmusid välja ja tõusid rahvusvahelisteks diplokalistideks. Nyyd ongi Jouns teadagi kus söörli pässi. Nende mõlema puhul oleks raske olnud küll mingist selgest Velzi iseärast vähemalt muusikalises mõttes kõnelda. Meile hoopis lähemast ajast ja otseselt muusikast olla ka mäletada veel Sansambel maniks Tuip lõikes, kes üheksakümnendatel end inglise keelses ja meelses keskkonnas populaarmuusika peateel üsnagi kuulsaks mängist. Nagu selgub nende eeskujul osaliselt kasvas peale võisi väikestes nurgakeses. Sest me 10.-ks aastaks oli terve väike vahva silla ingleid sama hästi kui päral. No nii Suurbritannia kui muu Mandri-Euroopa teadvuses hakati neid kuulda võtma mis juba häälinen katatoonia telefoniks ka tänase ei kellelegi ma ära valitud bänd korkis sai kootik minki. Asjaolu, et väike Wellsi bänd mõnega kookis sai kootik, Münkla vaatab vaatamata oma veidrana nimele, oskab nii lihtsalt lustakalt lõbusast ja kaasakiskuvalt la la la laulda ei ole selle väikse ansambli ainuke pluss, kaugeltki mitte. Küll aga, ja küsimus sellest, mis keeles korgist sai, gootlik, mingi laulab, on olnud võrdlemisi rööpmeline küsimus nende 90.-te aastate alguses alanud karjääri alguses periood. Reisirokiklubi kippus neile keelama oma lavalaudasid, kui selgus, et korkisse kootigmency ei ole nii marus rahvuslane, rahvuslik bänd, et ta tahaks üksnes kõmri keeles laule laulda. Sest kõige selle 90.-te keskpaigani Väikse Velzi popbändide lainega kaasnes mitmetes ringkondades Velslasteni valesti kodumaal kui ka suurte brittide muusikapressis teatav murelik ja küll küüniline arutelu selle ümber kuivõrd need kenad grupid, ükskõik kui head nad muusikaliselt poleks leiaks laiemat kõlapinda, kui nad jääkski oma koduses keeles laulma. Niisiis mõneti ka eestlasele mitut pidi lähedane ja arusaadav küsimus. Kui küülikud väiks väitsid, et vilistlastel pruugib vaid minna üle inglise keelele ning selge seegi neist vähegi asja, On muutub nõudmine nende järele. Ning nende võime oma produkti meie heliplaadi kujul tunduvalt vägevamaks. Kliinikute väide võib ühtpidi öelda osutus tõttpidavaks, sest tõepoolest nii katatud Ronja, kus jubefräänulas, kes põhiliselt inglise keelele üle läksidki, ei nende monotulemata jäänud ei jäänud tegelikult tulemata. A grupil koordis sai kootik minki, tena sai kellelegi ma saate peategelastel, kes kyll käitusid tegelikult kuidagi kolmandat moodi. Algusest peale olid nad olnud tegelikult kakskeelsed. Ja juhtus sedagi, et kaashäälikutest kubisevad kõmrikeelset laulu pealkirjad. Mida ja vaevalt et kaugem kuulaja kuidagi oskas enese jaoks lahti seletada, pigem ei tekitanudki tõrget grupi vastu, vaid lisasid neile teatavat mahedat salapära ja kurki. Kakskeelsus lõi kõigepealt välja ka esimeses seisuses palas, mille nad salvestasid, avaldasid juba suure firma Meekeri märgi all Taali õue laul paatias sol ja aasta oli siis 96. See tubli pasunakoormis pala nimega pisikesed kuningriigid ehk inglise keeli minitši Kingdom sisse, tõsi, välja juhatas, oli märk, milleks juba ammugi aeg. Nimelt märk sellest, et iseäralik Velisi grupp korkisse kootik minki ei kirjuta ainult magusast imeloodilisi rauge tempolasid tempolisi ja pehmeid pastelseid ballaade vaid et nad võivad kenasti mürtsu teha. Kohati esitada üsna sürjaalsedki muusikat. Popmuusikat küll, mis tunduks kõlavat justkui tsirkuse sildi alt ja natuke seda ka arvab ala on ka järgmine lugu, mille alapealkirjaks on venelane Paul. Aga väike eellugu, selle aitäh. Nii, et 96. aastal, kui korki laseb end kodumaisest pisiplaadifirmast Augst olid lahti öelnud ning suurfirmaga meetri liitunud siis suutsid vaat ninapidi vedada suurfirma tegelasi väga kenasti selle poolest, et suutsid neid ära veenda, justkui olekski ta sulakorki Maksim Gorki nimest võetud ning et kindlasti oleks neil asja käia ära Moskuse Gorki pargis sest juba oma nime poolest on nad selle ära teeninud. Leitigi rida ingliskeelseid muusikaajakirjanikke sappa käidigi suhteliselt külmal ajal. Gorki pargis, Moskva linnas. Ja eks hiljem muidugi pudenes kusagilt firma tegelast tegi teadvusse informatsioon, et neid oli lihtsalt pisut ninapidi veetud. Sest giga, kelle nimi oli vaktsiin, ei ole ansamblil vees, maalt korkis sai kootik minki küll miskit pistmist peale näiliku. Gorki õigupoolest on valesti kirjutatud inglisekeelne sõna kooki, kus hoopis teised tähed, ehkki hääldus sarnane. Tähendab jampsliku või juhmakad, mida küll kummalisel kombel ansambleid korkis sai, kootik mingi kohta väita ei tasu. Aga nüüd üks sürreaalne jah, pisut tsirkusemaiguline teema teema albumilt koorkyfaiv, mis ilmus 98. aastal tollelt samalt plaadilt, kus on see vene lugu. Salasõna peaaegu märkamatult ja ilmsesti kuulajale teadmatult oleme pöördunud kaugest Gorki pargist ja vene teema juurest aastast 98 koos väikse vahva veisi grupiga korkisse kootik lünki hoopiski varasemasse aega ja tagasi nende kodumaale. Eilse varasema järjekorrast teise kauamängiva plaadi juurde ei ole, ka võib taim. Niisiis too varane korki astus meie ette eelmise poole instrumentaalse ja pisut biitliku palaga. Aga nende algusaegade muusika puhul räägiti tihti ja seesugustest, popmuusikalennukitest, viidetest ja sarnasustest nagu pid, Incralibast, Ring, Päll ammusest ajast kuuendate seitsmendate vahetusest või ka üks olulisemaid rokiajaloos. Mitmerahvuseline Velvet Underground, sest tallessegi gruppi kuulus vioolamängija laulja John keel, veel siis mu mees neid sarnasusi taastada, Aja edenedes enamgi. Ent ükskõik kui kummalised ootamatudki nimed ei tundu aeg-ajalt vastu vaatavat korki kummalisest kaleidoskoopiliselt helipildist. Enamasti võib väita, et grupp on kõigi nende inspiratsiooniallikatega suutnud kenasti hakkama saada, elad oma valitud ja oma voolitud kallastesse suunata. Ja siis veel kord korkisse kootikment, ehkki varase 95. aasta albumi võit aim pala mida võiks eesti keelde ümber panna, kui verevanne plagiaat. Just. Rahulikus taktis unenäoliselt lugulaulud tunduvad olevat ikkagi Velisi grupingorkisse gootlik, mingi üks tugevamaid külgi, ehkki mitte ainus mismoodi nad oma võrdlemisi kireva muusikalise mõjutuste pagasiga ümber käivad, näitab ehk hoopiski teise kandi pealt järgmine, kohati üsnagi valamu vana muusikalise moega vala. Ent olgu ära öeldud, selle sinikõlanud muusika autorid enamasti. Võisi korki grupi muusika kirjutanud ansambli klahvpillimängija ja vokalist juures Tšaens värelev piiri hääl. See tuleb tema raasu näidanud Charlesi sõrmede alt ning grupi asutaja 90.-te alguses kooli päevil olid veel nende sõbrad juures Ojuland, trummar John Lorenz, kitarrist, kes koosi juures Charlesiga kirjutab nii mõnegi selle grupi kenama pala. Ning üheks nüüdseks juba konstantseks. Muusikaliseks suuruseks ansamblis on ka bassist Richard Jenkins. Küll on aga kindlasti nende Su järgumiseski palas kuuldavale mitmehäälsusele mõju avaldanud ise, et John ei ole see Miigalam kooli päevil laulnud kooris kui kindlasti muidugi asjaolu, et Miigeni ja jõule see isa muusikaõpetaja, kelle eriliseks huviks on keskaegne helmist v1 üsna ohtrate konsonantidega ja kõmrikeelsetest sõnadest koostatud pala pealkiri pen kuva klaas. Korkis sai kootik mingi tänane kellelegi ansambel. Ei veel on pealkirja poolest, täna sai kellelegi ma saate eelviimane muusikaline teema nardiet, inglisekeelne pealkiri sedapuhku Velisi koolikeelselt grupilt. Korkis sai kootik Lucia sambel, mis oma 97. aasta kauamängiva parafal tegemise aegu oli väidetavasti keskeltläbi 22 aastane kamba peale kokku sellelt plaadilt. Ta on selles saates kõlanud ka peaaegu pooled tänase tunni laulud. Ei veel tahaks lootusrikkalt öelda, aga mõeldes Gorki nimelise grupi tulevikule sest keskil teab, kuidas aasta pärast levib muusikahuvilistele kätte kõrvu maailmas tehtav muusika, kas ikka veel pisikesi või suuri helblaatasid, pidi juba rohkem mööda virtuaalset arvutivõrku. Aga senikaua oh, kui suur tootmisvõimsus tähendab paratamatult seda, et vähemalt teoreetiliselt on muusika suurfirma väljaantuna kättesaadav suuremale hulgale kuulajatele siis 90 80 üheksanda aastavahetusel muusikapressist läbi lipsanud uudis, et korki nimeline grupp on kuidas öelda kaabu võtnud või kinga suurfirmast meetri. Kui sellest uudistereast saate tegelemist mitte valesti aru ei saanud, siis võib küll veidi muretseda, mismoodi nende tulevik hakkab välja nägema. Sest isikupära, mida kork inimesel grupil kahtlemata jätkub laiatarbekaubaks tihtipeale kuigi edukalt näinud, aga see oleks küll patt maha kanda, sest ilmselt on nendes olemas veel nii mitu põnevat kaleidoskoopiliselt hääd albumit. Väga kena, ehkki vahel pentsikud popmuusikat kümnete laulude viisi ja loodetavasti on neist põhjust rääkida. Võib-olla saab neid ikkagi kuulda ka tulevikus v viimase loo pealkirja selleks saateks minul, kes ma olen, liikus taas pisut keerukas välja kuulutada, sest kõmri keeli võiks kõlada umbes nii nagu farm, vurr. Niisiis korki varasematest päevast aastast 90 ühiseb lõpetama tolle nimelise pealkirjaga lugu eikellegimaal uuesti kolmapäeval ei kellelegi man uuesti õhtul ja muusika on siis tükk maad teist või kolmandat sugune jälle kuulmiseni.