Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kui sinu lapsel on aju talitluses, tänu millele ta jääb omavanustest vaimselt arengult maha kas võtaksid kasutusele ravi, mis aitaks tal kirjeldatud puuduse kõrvaldada? Arvan, et vastuseid on kaks. Esimene on sirgjooneline jaotus, teine aga esmalt pahandab totaka küsimuse pärast ja on seejärel jaatav. Proovi aga vastata järgmisele küsimusele. Sinu lapsega on vaimse arengu osas kõik normaalne, see tähendab ta vastab enamused tasemele. Aga sul on kasutada juba tuttavaks saanud meetod, millega oli võimalik kergarengupuudega indiviidi järele aidata. Ainult et seekord saaksid selle abil muuta oma lapse teistest nutikamaks. Kas teeksid seda? Vastuseid, on tõenäoliselt kaks. Seekord oleks siis teine vastus arvatavasti ja loodetavasti eitav. Valiku probleem on reaalselt olemas või vähemalt osaliselt, mis muudabki, otsustamise veelgi keerulisemaks. Nimelt on olemas nõndanimetatud transgraniaalse magnetstimulatsiooni ja transgraniaalse elektrostimulatsiooni meetodid mis mõlemad on. Mitteinvasiivsed ja toimivad läbi kolju saadetud magnetvälja või elektroinduktsiooni abil. Oxfordi ülikooli eetikauurijad käsitlesid küsimuste põhjalikku arutelu vormis, millest võib välja valida. Mõned mõtted, sest seda tüüpi tehnoloogia on kerge muutuma laiatarbekaubaks kui inimkond, seda soovi. Isegi olukorras, milles selle tulemuslikkuse on endiselt vaielda. Kuigi see viimane väide peaks kogu arutelule kiire lõpu tegema, tasub natukene aega edasi mõtelda stiilis, et aga juhul kui juhul kui meil on kasutada ravi, millega saab lapsenootikustele üldises tähenduses edendada, kas vanemad, kes teevad selles olukorras lapsest otsuseid on kerge valiku ees. Nendeks, kas laps on täiskasvanuna vaba isiksus, kui tema vanemad on otsustanud mingil eluperioodil temas arendatud teatud vaimseid võimeid oma äranägemise järgi. Küsimust võib vaadata sügavamalt, sest see seostub muuhulgas geneetilise manipulatsiooni võimalusega vanemate arvate siis kasulike tunnuste valikul ja arendamisel oma lapses. Ehk kui vanemad on püüdnud lapses arendada maailmakuulsa viiuldaja jaoks olulisi omadusi siis kaotab või vähemalt kahjustab see tema võimalusi valida iseotsustamise perioodil, näiteks eduka jalgpalluri karjääri. Vastuargumendina võib aga väita, et las vanemad arendavad lapses mitmeid andeid, tänu millele ta saab täiskasvanuna valida rohkemate eluradade vahel kui ilma taolise edasi arendamiseta. Paraku vaidlevad Oxfordi eetikud sellise universaalse või kõik separendamise argumentatsiooni vastu seades kahtluse alla, kas vanemate ootustepõhine valik aju parendamise lahendusi tähendab objektiivselt lapse valikuvõimaluste kasvu. Kuna viimane võib endiselt väita, et kõik, mis tema teha saab, on määratud kunagi tema vanematele tahte poolt. Pealegi võib universaalne aju parandamine osutuda põhjendamatuks lootuseks. Ja selle väite mõistmiseks kasutavad teadlased nõndanimetatud nullsumma mängu kontseptsiooni paremini tuntud Sis nähtusena, milles ühe võit on teise kaotus. Inimese organism on tervikuna tasakaalu poole püüdlev teen ja kui ühte talitlust keskmisest Võimestada võib eeldada, et mõni teine süsteemi element muutub selle võrra nõrgemaks või peab kandma suuremat koormust ja on selle tõttu riskialti. Seega peaks küsima, millest me aju võimekust? Tõdes ilma jänes. Olemasolevate farmako loogiliste uuringute põhjal on põhjust karta, et kui suurendada inimese Pikaajalist mälu, siis kannatavad tema võimed kiireks peast arvutamiseks ja visuaalse pildi ruumiliseks analüüsiks. Kes märkab aga end mõttelt, et juhul kui pin lapse oma huvides teatriringi siis kasten sama patu, kuna kala pojake ise eelistaks ju midagi muud. Ärge selle pärast muretsege, sest ükski nendest trenni või kooli suunamise diktaatidest ei muuda lapse aju moel, mis rööviks talt tulevikus mõne muuoskuse arendamise. Teatril vangis veedetud aeg ei takista omandamas prantsuse keelt võim arendamast allveeujumise oskust. Pealegi võib ta oma teatraalsest oskusest hilisemas elus loobuda, jättes tegevuse pooleli. Probleem võib-olla mõne võime ala arendamises, aga ka siini röövitu, õigus seda tulevikus järgi aidata. Ja nii jõuavad Oxfordi teadlased aju kunstliku parendamise küsimuses järelduseni, et kuna kogu tulevase leem jääb lapse kanda, siis peame lapsevanemana ootama, kuni laps on nii vana, seega põhimõtteliselt täiskasvanu, et ta suudab oma jõu muutmise ja sellega kaasnevate kompromisside üle ise otsustada. Ehk varjatult püüavad teadlased öelda, et ära torgi teiste ajusid. Kui tahad, tee seda enda peal.