Ju võidunud kardinate taga lõi lõheroosaks taevaväes. Kuid vagusalt mu tuttav magab suu lahti, pitsi tanupääs ja kuklas papiljoti lasu, mis oleks varjamisest kasu, muist lehti kistud moe jaanist, muist päevikust, muist sõiduplaanist valguse ja uneraamis, hall, segane, veel palge veer. Ons tabatav siin tartu daamis jana Fröönebaialdeeerr, vampiir madonna tuli naine. Ooh, tavaline põhjamaine, segame nägu, tülpinud väe, tömpnina-poisilt tedretähed. Kõik kõneleb siin laisast rahust hulk patju, sohval seisev Kell tolm pudenenud puudrijahu Kuue kulunud flanell kolm Laari vildist toa kingi, kaks vatti vaipa, pehmed pingid, tuhktoosist, Bernard soole kallat, Froidlikat lauajala alla. Keskpailuvamat uni filmi käib äkki time kellahääl? Ja kes on seal kas elab siin Barbara lohe ja mida kuuldub kiri kohe. Jalge leiab kingariimid valla, siis jälle puudi vaiba alla. Hall ümbrik, pilet, maskiballileht plokist, window, enda read, Varvara, ma ei ütle, kallim, Ma ütlen saator, sest ma tean, et see on sama, oli palju viina, mis pärast mais sündinud hiinas teid ootan ikka Juhan Omahak. Kas ma lasen enda maha? Varvara haigutab kuivastik sisega Loe veel korda paar ja peidab kirja papist kasti. Tõepoolest, ükski antikvaar ei hoia nõnda hoolsalt klaase, krabüüre, ehteid, vanu vahase, kui naine, iga kirjariba, kus mõni meelituse tiba. Ma nägin kord üht kollektsiooni, mis numbri all, kui kohtuak pael, igal pakilise tooni just sedamööda, kuidas fakt must siidipael see rääkis surmast. Pruum, pettumusest verev urmast, õrn sinkjas Plato sfääre veetis süsteemi vastu pieteedi. Tund möödub, teine, kolmas neljas all kevadsulahele päev. Barbara istub, öökuub seljas, Jaan orus põlvini kõhnad käed kulm äkki kortsus ilme, mõru, suu ümbert tige nutuvõru. Ta rebib randmel hõbekete ja sosistab siis enda ette. Ta kuulus inimlaste leeri, kes naeruväärselt saamatud, kel omasem kui elukeeris unenäod ja raamatud. Nii armastas ju lapsest saadik ta luulekujude paraadi, kus ta siis avardas ja voolis maailma, mis näis hädapoolik ei leidnud kindlat pinda. Huvid. Ei suunda vaimumagnetnõel. Kuid suve järel möödus suvi jäigete tühi elu, sõel. Puhkpuhult sarja kuhjusteri. Kuid aeg need peagi tuulde keris. Kõik eluanded hüvad pahad, kui sõklade varisesid maa. Hea, tundus ikka liialt piiratud. Ent kurjal puudus veetlev jõud. Nii läksid jäljed, siiravira näis võrdne seisak, langus, tõus. Eks pettumustki põdes. Hell süda kartis elutõde ja vihkas Äripäeva hingust. Siis jälle kõlin, kärmed, sammud ning tuppa nagu tormi Keer ta kärus mantlis. Ah kui. Kui ammu mõtle, Ahmažeer küll oleme rõõmus, usu parva, kas mäletad, kuis külm kord varbad meil võttis kassitoomel lillaks ja seiklesime inglisilla. Ning vastu lõhnastatud rinda, käed suruvad Barbara pähe. Uhk sinna kollis. Tere linna. Kahvatuks jäänud, kus elad hästi ikka sama mu jumal sinades laamad saboleriideski, laisk peni. Ma kohe vaata pilte. Seni. Kas kirjutad veel värsse vahel? Kas sina Linda värsse loed? Ei, kahjuks rühma kuidas tahes, aeg muutub napiks, tütar, poeg, sa oled mehel, mida sa arvad? Ma käin nüüd linnas hirmus harva, mees magab, laiskled püüab kalu ja minu hooleks kogu talu. Piimvalge Maasik, värske Linda näis nagu pudupoe, modell, korralli, rätid, paelad, kindad, diskreetne lõhn, röövlid, Isabel kunstlilled, sukad, Pemberg niidist, kleit raskest täpilise stseenist. Kõik reetis pigem Poe salonge, kuid taret lauta põrsakonge. Maa, Elmar daamik raatsega, ta vestleb, liigub juukseid, seab sõbrannat, suudleb ohtralt, jagab häid näpunäiteid. Parva, tead nüüd moes on jälle õrnad lõhnad, suunad kohutavalt, kõhnad. Varvara noogutab aeg-ajalt, ent mõtleb Tondsing, põrgu viiks meil barbadhi terve maja, sa sõida maale. Märssi saab näha, päris tõesti sõida või on ehk mis sind linna köidab, vast oled muutunud? Ei ole, sa oled koole varba kole lauk kipras, Linda vaikib pähe. Juh hajub lõbus meelelaad. Siis peatub vaade, pääse tähel. Piss. Kulas täna maskeraad, kultuurne, lähme Pole tuju, sar aule kipsi kuju me lähme aga jäta agad nii, kogu elu maha magad. Ning juba silmad sätendavad põsk kub apsat kepsu lööb Watson tõesti tore kava, kui Sveta õhtupoolik. Me sööme lõunat, Juumerr rummi, siis maskid viiulit ja trummid. Ooh, neetud põrsad, pajad, põllud. Nüüd tahan jälle tantsumöllu. Orkester mürtsub, põrand põrub, tolm, tuuled, veskid, loorber, puud, lõhn veidi magus, veidi mõru lärm, kärmed, pilgud naeravad. Suud. Rõhk, mis meid muidu häirib, saalis kaob sootuks ära karnevalil klaas, nahapärlid, suled. Las kõik pulbitseb, kui nõiakatlas meid pimestavad. Aastasajad. Egiptus, Kreeka rokoko, bojaar, paatrid kepi najal, must lannad, kahvatud pirood sul, Leikad, Raadžadrolekiinid, sandaalid, tuhvlid mokas, siinid, nool, vibuküljel, tiivad õlul, siin, lenda, tantsib, mänglev, võlub. Ta naerulagin süütab, haarab tasse, etendab Kuite viis. Kuid armetu näis mu Barbara silindriga ja bändirüüs sarv, prillid ninal, laupäeval salgud. Kord jääb ta tantsijale jalgu, siis komistab, siis pillab kepi ning jookseb viimaks alla trepist. Üks kogu mustas, Muuga, kuues Talüha kannul. Ja andestage teid nähes kõik mu julgus pageb, ma tean, olen kulunud raha, kuid kuulge mind, ma kuulam, vahak. Mad saavad nurgalaua baaris ka nemad joovad, miks ju? Leib, õlu, juustupulber, klaaris, bar klaasi lahjukest, bordood. Kaks tumepunast kõrtsi, roosi, nett pillab varba tuhatoosi ei nägusustein näppu võlu, kui ta nii laisalt rüüpab õlut. Ent vaimustunult vestab pahak pilti meeste riidest Tultšinejal. Maistuks pigem sõrmed lahas kui neid seiku riimi seal. Kuid olgu sellest monoloogist kõik, tule kire maha roogin sest meie tänapäeva sugu pateetikast ei pea just lugu. Varbaras nägi vahaks seda, mis kannab nime õnn. Taist see tume tuju, teda vedas, kui haiget kangekaelselt last tas sõnas sadeles, kui lõkke ei tundnud, kujutelmad tõket, kuu taevas, tähed linnurada, kõik olid käega ulatada. Ta pildus hüvesid kui eksleid. Üks lendas teisest, kaunim pilt, mis tähendasid võlad, vekslid ahl Leonardo vanderpilt on iga Bergel, kui ta armub kõik olematut võimet, armu, inspee, karjääri, nime, raha, ta pani Parma ette maha. Kas jah või ei. Viis senti vahak, milleks see? Ma küsin rahalt. Jätke nali. Kas arvate, et nalja teen? Ma ju ei tea, mis hea, mis paha. Kui kiri tulen teile vahak kui lõvid. Olgem siis nii kenad järgem kõnelgimisestena. Barbara vahib lambi tulle, pilk morn. Mis kummaline päev on täna. Kas naerda? Kõnts Suomen oomen, jah, selle terviseks nüüd joome. Selsamal tiivul valgub paari uus kirev lõbus inimjõuk, kuldpäine Amor, kloun kui Saarid. Kolm geisha. Meil on tore lõugas teade, teeme saanisõidu kõik linnast välja, ruttu võidu. Te sööte sealgi süüa, saate nüüd ka kuparba kähku, paater. Saan ootab tänaval ja regikuupaistel algab metsik sõit, naer, küliin, laulud läbi isegi. Plaksub kutsar piitsa, köit. Pea jäävad maha, linna tuled tee ääres, põõsad nagu suled, põll, kauge küngas, kuusik tume. Kui katedraal kerkib lumest. Kes ütleb eestlane, jääb kaineks töös leinas pidu, pilgaril ta meelemaldon põhjamaine. Kui aga mõnel minutil ta südamesse hakkab miski, siis ta ei püsi pudeniski, siis mõte sulab soomuslas ainult süttida. Meloovus. Tee keerab metsast restorani, mis magab rahulikku und. Ju kihutavad õuessaanid Jutaotaksegi jalul Blunud. Seal ilmub kõrtsmik võidunud särgis, toob lambid, kutsub peret, kärgib üht keldri, teisi kööki, ajab kihama, lööb kogu maja. Kui nõiaväel valmib eine, kuum kopp ja särisev omlett. Siin leidus kangid, sõstraveine õrnroosat, sinki, kollast mett, veel kobrutavat õlut, vaadist, kõik maa ja linna segalaadis ning öise pidustuse krooniks lööb äkki üürgama harmoonik. Taas jätkub ülemeelik Brassing, tants, ohjamatu, pillerkaarlamp põrub, tarrisevad tassid. Jääb nurutama üks vaid. Ta kõrval kirjus narri, kuues kloun istub musta kohvi juues. Hein Jani, kuule, mis sul viga? Küsib parvalt kassepildebsindi nukraks. Mul on igav. Mul häbi. Teil, Peep, haki prill ja kaugel oleme Euroopast, sest meie elame veel koopas. Nii hullutsevad lõbustatavanis Numaadid. Peep haki prillkunsti, poliitik käis igal pallil raudteel. Ta tundis tõusikuid eliiti, kõik teadis, kõikjal peksis keeld ühtviisi kõiki tõrvas kiitis Said kõikjal hõlpsasti krediiti. Näol pilge mantlil siidivooder. Nii käis elegantne looder. Ta oli 10. klubis liige ja kuskil seltsis esimees. Teie ülevaateid välisriigist 16 kirjutas essee Pamplete lehe joone alla, kus eesti hingelaadi Dallas. Perfektne, võõras oma poolik. See temal kujunes parooliks. Peep põdes matkimise tõbe ning olles vahakuga sõber. Ta märkas, et see loid Barbara kad teda vaimustas ja haaras, kuid haki prill ei tundnud tormi. Jahastanud ei kaotan tund, vaid püsis endistviisi vormis, seisis kujuli söögitund ning vehkis käies-kepipidet. Mis muutus oli kaelaside ja vast ka see, et pärast eineta vahel sohval soris häinet. Lööb äkki punetama krohvil paar valguslaiku taevatõus. Äi kõrtsmik, nüüd veel tulist kohvi, siis arve. Varsti kihab õu, lai regi sõidab välja tallist, tants, hanges, kilkeid, lumepallid. Barbara köidab kaelas Läti munk. Teile, preili kirja jättis. Barbara loeb. Ta näole, laskub tusk. Et lasta ennast maha, kus tõesti seisab kirjas, nii. Rumal Lindal hakkab paha, ta muutub valgeks nagu kriit. Mis teha, keegi kaotab lokid. Keisadest saab närvišoki kõik muretsevadki kolhooles. Ruttu-ruttu tema poole. Nad kihutavad meelepingul viis kilomeetrit, neli, kolm tuul kõrvus, vilistab ja vingub keep vastu silmi. Lumetolm. Len paistab. Õllevabrik surnuaiad ja lõpuks lõpuks toome rajal hall suled luukidega maja. Well sekkunud raskemeelset hardust, siis lõksatabki, lingi, raudsalk tormab tuppa, vahib, tardub, jääb äkki hääletuks kui haud. Pilt oli rabav. Sama pahak, kes pidi teispool head ja paha ju sõudma igaveses rahus. Nüüd ajas habet nägu vahus. Kõik olid ilmselt pettunud. Minge ehk vaidleb mõni altruismist, ent hajunud on kiht ja pinge, üks vandesõna kuuldus vist. Ent vahak irvitab kui saatan. Miks näid nii hapu? Gibrill Ma elan tõsi, aga vaata, eks esimene ju aprill, meil ole, täna andestage sunnali vahak, hirmus mage. Kus on poend? Jääb siiski miski poendiks, sõbrad, mul on viskit. Jacaotki jäikus tõuseb kära taas tujus süttib nagu tael. Kas teate, sõbrad? Sõidan ära. Proosit ma tõmban varsti suure loosi, kas olen purjus, kuid kes purjus on vaid ühekordne lurjus. Sa sõidad kuhu, ära küsi vast Peebu Vorvuse Madriid. Mul pole kuskil pikka püsi, kaon sinna, kuhu tee mind viib head kätt või korrale, kas minna ükskõik, vaid minema siit linnast ühte, ainult sõbrad, ütlen südilt. Me kometist. Ma olen tüdinud siit lähen kerja sandi viisi, paun tühi. Loobun kõigest, sest mis loonud Hellas, room, assiisi, viin vaimäärast, Tratwornbena ress käib põrgu kõik, mis tähtiveerib. Kes nõnda Metstlust propageerib, kan põu ja Spengleri, ümberringi need raamatud Matteile kingin sanktsioonid, ei siis lõite, kas oled hull? Võib-olla nii, kuid võtke, võtke kõik need köited täiturgu, muidu vean kõik siit ekstsentriline jaburnali. Kuid mõni juba vargsi valib, lööb lahti köiteid väikseid, suuri ja tiitellehelt kirja, uurib. Kell kaenlas Klaabunts, Vaiglemark Peipsilvib inglise romaani mulinat paelub kaardi tark. Mõni vana oli uudust, Lääs, Põhi üksnes eesti puudus, sest vahak tüüpiline nähe. Me oma teoseid luges vähe. Tervist, valaweiderdaja, head aega, sõbrad, kõva teed. Nii kella viie kuue ajal teid jälle ootame Cafees ja vaat teil on omapära. Salk laskub trepist, naerab, kärab. Auk äkki selja taga kaikus. Mis? Kus see oli? Vaikus. Vaikus. Vean kihla naljahammas meid jälle narrib. Üles taas Peep jookseb, tardub nagu sammas. Kesk tuba liikumatult maas, näol surmavari, lamab vahak, suu veidi viltu, nagu tahaks ta naerda. Vahak.