Tänases keskel programmis tuleb juttu Narvast. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Pärast Paide saadet helistas üks raadiokuulaja ja küsis, millises linnas tuleb järgmine saade. Ma vastasin, et Narvast, siis ta ütles, et Narvast ei ole küll midagi rääkida. Narva on uus linn, tooni annavad nõukogude tüüpprojektide järgi ehitatud majad. Ma arvan, et Narvast on mõndagi rääkida, sest on olemas ju ka Vana-Narva, mida pole maa peal enam olemas, ei ole, aga millest on ainult ilusad mälestused. Narval on väga huvitav ajalugu ja pealegi minu meelest ka see uus Narva on väga huvipakkuv ja seal on lisaks nendele tüüpmajadele, mis ei pruugi üldse olla igavad, kui neid osata õieti vaadata. On ka väga palju igasuguseid eriprojektiga ehitatud hooneid ja väga palju selliseid arhitektuurseid, keskkondi ja ruumitüüpe, mida mujal Eestis ei kohta. Millal Narva linnaõigused sai? 1345 on üks teade selle kohta, et Narva on saanud Tallinna ehk siis sisuliselt Lübecki linnaõiguse ja seejärel pika perioodi jooksul alates 1347.-st aastast on narva kuulunud ordule ja siis olnud üheks Saksa ordule kuuluvaks linnuseks ja foogti residentsiks. Sellest keskaja linnast teame me muidugi üsna vähe, millised majad seal võisid olla, milline tänavatevõrk seal võis olla, seda võib oletada väheste arheoloogiliste andmete põhjal ja ka siis natuke hilisemad seitsmeteistkümnenda sajandi linnakaartide põhjal. Aga ega me tegelikult kuigi palju nüüd keskaegsest Narvast ei tea, sest hiljem suurelt jaolt Need majad olid hävinud või ümber ehitatud, nii et ka nende hoonete hulgas, mis siis 1944. aastal Narvas ka said, tegelikult päris keskaegseid maju oli üsna vähe ja pigem oli tegemist siis ikkagi selliste ehitistega, kus keskaegseid müüre võis olla mõnedes hoone osades või kuskil keldrites. Võib-olla rohkem oli seda ehtsat keskaega säilinud mõnede kirikute või teiste selliste suuremate hoonete puhul, kuid ka seal üsna fragmentaarselt. Nii palju on küll teada, et narval keskajal oli teatud sõltuvus Tallinnast. Paljud Narva kinnistud on kuulunud näiteks Tallinna kodanikele ja ilmselt siis ka seetõttu Narva oli üks neid linnu, mis oli küll iseenesest elanikke hulgalt ja hoonete hulgalt ning linna Sarase suuruselt küllalt tõsiseltvõetav linn kuid mis ei kuulunud Hansa liitu. Osalt oli selles ilmselt süüdi ka tema piirilinna staatus siis nii-öelda Lääne-Euroopa ja Venemaa olulisel kultuuri piiril pidada niisuguse erinevate tsivilisatsioonide piirina on nähtud, kuid osaliselt ilmselt ka lihtsalt siis see nii-öelda Tallinna konkurents, Tallinn siis ei soovinud Narvat konkurentsi kartuses Hansa Liitu lasta. Vähemalt nii on ajaloolased seda tagantjärgi seletanud. Seitsmeteistkümnendast sajandist on meil olemas juba Narva linnaplaanid, kust me näeme seda terviklikult välja kujunenud üsna moodsa linnana linna Sarase suuruseks. Tagantjärele on nende linnaplaanide põhjal arvutatud kuskil 13 hektarit, aga selle sees on ka siis Narva kuulus Hermanni linnus. Nii et ütleme, 9,5 hektarit, umbes oli siis kindlustatud linn ja arvatud on, et siis sellises varauusaegses Narvas võis olla umbes 500 kuni 800 elanikku tolle aja mõistes niisugune keskmise suurusega või väiksemapoolne linn. Liivi sõja ajal oli Narvas ka üks suur tulekahju, mis suure osa hoonestusest hävitas. Ja ilmselt oli toona tegemist ka siis veel linnamüüri seeski, rääkimata siis sellest väljapoole jäävatest eeslinnadest puithoonetega suuresti. Aga väga hästi hakkas narval minema Rootsi ajal. See on siis nüüd see kuldne aeg, mil ehitati see barokne Narva, mida me praeguseni teame ja tunneme. Tegelikult muidugi seda Rootsi aega ehk perioodi 1581 kuni 1704, Narvas tuleb ka näha veel mitmes etapis, sest algul tegelikult oli narval pigem suhteliselt raske aeg pärast Liivi sõda kosuti aeglaselt. Hoonestus taastus aeglaselt ja tegelikult 16. sajandi lõpul, seitsmeteistkümnenda sajandi algul näiteks täieõiguslike linnakodanikke, ehk siis perekonnapäid, kes Narvas ka kohapeal elasid ja linnas kinnisvara omasid ja keda loeti siis kodanikuõiguste vääriliseks või teie õiguslikuks kandjaks oli Narvas vahepeal ainult 70 80 ringis. Aga alates 1640.-st aastast, umbes kui muutus Rootsi riigi poliitika Narva suhtes ja sellest hakati teadlikult kujundama olulist kaubalinna ja mõne teooria kohaselt koguni Rootsi riigi siis siiapoole Läänemere kaldale jäävate valduste võimaliku pealinna või vähemalt niisuguste deklara, natiivsed või manifesteerivat piirilinna, mis pidi ka Venemaa poolt tulijatele näitama Rootsi riigi võimsust, majanduslikku ja sotsiaalset võimekust. Siis hakkas Narval hästi minema, Narva arenguid hakati toetama ja tegelikult siis seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel suhteliselt lühikese aja jooksul on ehitatud enamike Nendest paroogsetest hoonetest mida me vanadel fotodel Narva vanalinnas siis näeme väga uhkete dekoratiivsete, eriliselt kujundatud portaalidega Narvat, siis planeeriti selliseks ideaallinnaks regulaarse tänavavõrguga, mis teostuse osaliselt ja siis tervet linna väga süsteemikindlalt ümbritsevate bastionidega, millest ka kõiki välja ehitada ei jõutud. Aga need, mis jõuti, siis on väga mastaapsed ja on ühed kõige võimsamad seitsmeteistkümnenda sajandi teise poole muldkindlustused kogu Põhja-Euroopas. Seda enam, et paljudes teistes linnades on selle ajastu muldkindlustused hiljem lammutatud 19. sajandil, kui need linna edasisele arengule ette jäid. Narvas on bastionid kenasti alles ja sellest vanalinnast on need üldse ühed vähesed tänapäevani. Suhteliselt autentsena ja terviklikuna säilinud osad. Loomulikult linnas ehitati kirikuid vanade keskaegsete kirikute edasiarendusena või ka täiesti uute hoonetena. Narvas on olnud terve hulk kirikuid vanalinnas, millest enam maa peal jälgigi ei ole. Tänapäevaks ehitati avalikke hooneid, neist kõige olulisemana Narva raekoda ja muidugi siis terve hulk elumaju neid, eriti pärast seda, kui 1659. aastal oli Narvas veel üks suur tulekahju, mis palju elamutest hävitas ja sundis neid uuesti üles ehitama. Muidugi, kui me räägime siin ka korduvalt mainitud Narva barokist, siis tuleb silmas pidada, et see barokk ei ole sugugi nii vormiküllane ja ülevoolav, kui me oleme harjunud nägema võib-olla mõnedes Lääne-Euroopa linnades või oleme harjunud nägema ka näiteks Venemaal vahel kui unistatakse barokse Narva taastamisest või nutetakse selle pärast, mida kõike oleme me kaotanud siis kujutatakse ette pigem sellist Peterburgliku baroki. Tegelikult, kui vaadata vanu pilte Narvast, siis põhjamaine rootsimõjuline barokk on suhteliselt tagasihoidlik ja selle ilu avaldub pigem filigraanselt test detailides ja ta ei ole siis selline vahukooretordi barokk, nagu me vahel ette kujutame. Loomulikult lisaks välimusele, mida me näeme siis vanadel tänavavaadetel. Nende majade juurde kuulusid ka baroksed, interjöörid, mida hiljem oli korduvalt ümber ehitatud, näha, kus siis ka ilmselt oli terve hulk mitmesuguseid detaile dekoratiivelemente maalitud talalagesid, Skulpturaalse kaunistusi ja kõike muud mida on vähem pildistatud. Aga mis siis ka kuni 1944. aastani olid olemas ja meenutasid seda jõukat aega Narvas põhjasõda, tabas Narvat üsna raskelt oli kaotusi hoonete hulgas selles mõttes, et lahingutes hävinud, kuigi üsna vähe, aga tõsisemaks löögiks oli see, et osa elanikke küüditati Venemaale ja nad said sealt tagasi tulla alles palju hiljem, kellest veel tagasi tulijat oli. Nii et siis Venemaa koosseisus, nüüd 18. sajandil jällegi Narva pidi hakkama vaikselt kosuma, taastuma nendest löökidest ja see protsess oli üsna aeglane. Samas Peeter esimene hindas Narvat, valis selle ju ka üheks oma esimeseks resideerumis, kohaks Eestimaa peal, nii et teame, et kuni siis teises maailmasõjas häbimiseni üheks Narva uhkuse asjaks oli ka Peetri maja Narvas. Aga ehitustegevus 18. sajandil oli võrreldes seitsmeteistkümnenda sajandi teise poolega pigem tagasihoidlik, kuigi mõned silmapaistvamad avalikud hooned nüüd ka Narva muidugi lisandusid ja ehitati ka uusi elamuid, nii et see barokiajastu jätkus. Lisaks siis sellele Narva vanalinnale hakkasid välja kujunema puithoonestusega eeslinnad, mis olid ka Narvas tegelikult üsna ulatuslikud. Mida me vahel ka võib-olla niimoodi ei teadvusta, kui me räägime vanast Narvast disikka silme ette, kerkib see kivimajade ja kitsaste tänavatega rootsiaegne vanalinn kus ka muidugi ei olnud kõik rootsiaegne, vaid oli väga palju hilisemaid, 18. ja 19. sajandi ümberehitusi. Aga lisaks sellele selle ümber olid tegelikult väga ulatuslikud puit, eeslinnad. Nii nagu teistes Eesti linnades ühe- ja kahekorruseliste puumajadega, mis on praeguseks peaaegu täielikult kadunud ja mis siis tegelikult moodustasid ka suure osa sellest elamute massist, mis teise maailmasõja ajal Narvas hävis. Väga hästi hakkas narval minema 19. sajandi keskpaigas, kui Narvast hakkas esimesena Eestis kujunema selline moodne tööstuslinn. Ja see on siis nüüd see aeg, kui 1857 asutatakse Kreenholmi tehas, arvestades siis just Narva looduslikku eripära ka tema paiknemist suurel Narva jõel, mis merest kuni Narvani oli laevatatav, nii et oli võimalike laevadega siis tuua toorainet puuvilla, mis suuresti toodi sisse Egiptusest, hiljem hakkas tulema ka Venemaa lõunaregioonidest. Ja teisalt siis seda, et Narva jõe vooluhulk voolukiirus ja seal olevat Kose, et ehk siis see suur langus võimaldas jõe energiat kasutada ka vabriku masinate käivitamiseks. Kuigi hüdroenergia kõrval üsna varakult hakati kasutama aurumasinaid, nii et tegelikult juba veel varem oli tekkinud üks linase riide ja kalevi vabrik Ivangorodi poolele. Kui me Narvast räägime üldse varasematel perioodidel, siis me peame meeles pidama, et Narva arenes koos Ivangorodi ka lisaks sellele fantastiliselt linnuste paarile, mis on nagu kaks rusikat vastastikku Narva Hermanni kindlus ja siis vastasküljel olev Ivangorodi linnus on ka Need linnad arenenud kord konkureerides kord siis ühelinnana koos ja samamoodi nüüdse tööstus ühel pool siis juba oli üks tekstiilitööstus ja nüüd siis Kreenholmi saarele Narva jõeharude vahele asutatakse uus suur tekstiilitööstus, mis hakkab siis nüüd kiiresti just Narva poolele laienema. Nii et 19. sajandi jooksul eriti just sajandi teisel poolel, viimastel kümnenditel teeb see tööstus ja sellega seoses kogu Narva linn läbi hüppelise arengu. Sellest kujuneb mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Venemaa üks suuremaid tekstiilitootmise ettevõtteid tuhandete töölistega. Ja selleks siis rajatakse tehase asula, aga siis Narva Kreenholmi ja sealsete töölistega seotud tegelikult ka oluliste avalike hoonete ehitamine Narvas. Millest kõige olulisemaks 19. sajandi arhitektuuri kontekstis kindlasti kujunevad kirikud. Kreenholmi töölistele rajatakse nii luterlik kirik kui õigeusu kirik, sest töölisi on tulnud Venemaalt kui ka Eestist dismaalt linna teistest linnadest Narva elama meistrite hulgas on siis ka Inglismaalt kutsutud inimesi on baltisakslasi ja teisi, on muidugi ingerisoomlasi ja muudegi rahvuste esindajaid. Luterliku kirikuna ehitatakse Aleksandri kirik 1881 kuni 84 mida kutsutakse projekteerima väga silmapaistev võimekas arhitekt Otto Pius hipius keda me tunneme Eestis veel kahe olulise ehitise järgi. Need on Tallinna Kaarli kirik ja Sangaste loss Lõuna-Eestis. Aga kelle loomingu põhiosa on Peterburis ja mujal Venemaa linnades, aga ta oli ka kiriku ehituse olulisemaid teoreetikuid selle 100., kes on kirjutanud raamatuid ja artikleid sellest, missugused peaksid kirikud olema ja kirikule õige ruumi vormi otsimisest. Kuna ta töötas ka Lääne-Euroopas ja puutus kokku erinevate konfessioonidega lisaks luterlastele ka katoliiklastega ja olles baltisakslane Tallinnast päritega Peterburis töötanud, siis loomulikult ka õigeusklikega ja luterliku kiriku puhul, kus väga oluline on sõna ja jutlus. Ta pidas väga oluliseks akustikat ja seda, et kõikidelt kohtadelt kirikus oleks väga hästi kuulda ja siis ka näha jutlustajad. Nii Tallinna Kaarli kirikus kui Narva Aleksandri kirikus võib seda näha kus on püütud luua siis selline ilma vahe tugedeta väga suur ruum, kus siis kõikidelt kohtadelt oleks hästi kuulda näha altari ja kantsli juures toimuv ja Narva Aleksandri kirik oma siis sellise hiiglasliku hulknurkse ruumiga nisugune tsentraalkirik üldse mitte traditsiooniline koda kirikega basiilika, vaid meie kirikuehituses üsna ainukordne ruumi vorm on muidugi Eesti kirikute seas üks erandlikumaid. Õnneks on see kirik pääsenud hilisematest väga hävitavatest sündmustest. Selle ümber olev joaoru linnaosa ka üks Narva ajaloolistest eeslinnadest põles juba vabadussõja ajal 1118, aga õnnekombel Aleksandri kirik jäi alles. On olemas väga hämmastavad pildid sellest sündmusest, kus kõik on ümberringi põlenud ja Narva Aleksandri kirik seisab nagu monument seal keskel. Ja ka teise maailmasõja hävingust Narvas. Nii totaalne, kui see ka oli. Narva Aleksandri kirik pääses üsna väheste purustustega. Samast hilisemad kümnendid tema suhtes osutusid üsna halastamatuks. Kui algul sõja järel tegelikult seal luterlikku teenistusi veel peeti ja kogudus eksisteeris, siis nõukogude ajal ikkagi kogudus sunniti kirikust loobuma. Neile anti jumalateenistuste pidamiseks kuuri taoline väikeehitis raudteejaama läheduses ja kirik. Siis võeti kasutusele laona, sealjuures kiriku torni, mis oli ka sõjast alles jäänud lasti õhku. Nii et siis Narva Aleksandri kiriku praegune seisund on tingitud siis mitte tegelikult teise maailmasõja purustustest, vaid hilisemast Nõukogude ajapoliitikast kirikute suhtes. Osalt oli muidugi süüdi ka see, et Narvas pärast teist maailmasõda eestlaste, soomlaste ja teiste luterlik rahvaste osakaal jäi nii väikeseks, et kogudus oli nii pisike, et seisugust suurt hoonet poleks võib-olla jõutud ka üleval pidada. Tänapäevaks on siis asutud kiriku ülesehitamisele varemetest. Kirikutorn on juba taastatud ja selle torni puhul on huvitav see, et seal sees sõidab lift. Seal sees on betoonkarkass, aga ümber on siis laotud paekivi seinad, nii et torn näeb välja selline, nagu algselt oli Otto bioshipiuse poolt projekteeritud ja Eestis vist küll ainuke kirikutorn, kust seest sõidab lift, nii et ka liikumispuudega inimestel on võimalik sinna üles sõita ja nautida Narva panoraami. Ja kirikusaali osa on siis veel restaureerima. Ta aknad on küll ees, aga viimistlustööd suures osas tegemata, aga minu meelest ka sellisena, kus me näeme seda ajalugu või seda, mis selle hoonega on vahepeal juhtunud, et ta on vahepeal peaaegu varemetes seisnud. Ka sellisena näeb Narva Aleksandri kirik seest väga dramaatiline ja omal moel põnev välja. Ja loodame praegu puhkenud kõik need rahastamisskandaalid selle kiriku taastamise ümber saavad ka kuidagi lahendatud ja need taastamistööd saavad kunagi kenasti ka edasi minna. Uus katus on tal õnneks peal, nii et praegu on hoone olukord stabiilne ja ta võib niimoodi seista, jumalateenistused seal toimuvad, sageli korraldatakse ka kontserte, kellel on võimalik Narva minna. Kindlasti minge nautima seda erakordset ehitist. Teine oluline kirik Narvas ja samamoodi väga erandlik kõigi Eesti kirikute seas on Narva Kristuse ülestõusmise katedraal, mis siis ehitati ka Kreenholmi töölistele ja algselt siis luterlikku Aleksandri kirikut ja Kristuse ülestõusmise katedraali. Omavahel ühendas ka üks pikk tänav, nii et kummaski tänava otsas oli üks uhke suur kirik. Hiljem on nõukogude aegse linnaplaneerimisega Se telg teadlikult läbi lõigatud, seda nimetati ateistlikuks linna planeerimiseks, kus siis kirikute rolli teadlikult püüti vähendada. Linnamaastikus ja Kristuse ülestõusmise katedraal on projekteeritud siis ka 19. sajandi viimasel kümnendil Narva Kreenholmi tehase teenistuses olnud ja tehasele palju projekteerinud väga võimeka arhitekti Paul ahlishi poolt. Samamoodi baltisaksa arhitekt ja Ta esindab ühte ajastut kogu Vene tsaariimpeeriumi arhitektuuris mis Eestit on võib-olla vähem mõjutanud, aga Venemaal väga võimsana esindatud. Kui Venemaa hakkas otsima oma juuri vaadati siis tagasi ühelt poolt vana vene kultuuri ja arhitektuuri poole. Ja teisalt siis ka Bütsantsi poole, milles nähti siis ka niisuguse suure vene keisririigi ja ka vene õigeusu kiriku mõjujõu eelkäijat või põhjendajat. See on kolmas Rooma ja kõik see muu selle juurde kuuluv ideoloogia läänlaste aias. Lavofiilide võitlus, mida me kultuuriloost teame ja millel olid siis ka oma arhitektuursed väljundid ja ühelt poolt kirikuehituses tähendasse Vanavene kiriku ehituse vormide tagasitulekut või järele aimamist, seda näeme me Eestis palju. Kõige kujukam ana kindlasti Aleksander Nevski katedraal Tallinnas Toompeal, aga ka kuremäe, kloostriehitised ja muidugi ka terve hulk neid tüüpprojekti järgi ehitatud õigeusu kirikuid 19. sajandi viimasest kliendist üle kogu Eesti. Aga võis tähendada ka just siis selliste bütsantslike arhitektuurivormide või siis ütleme Ida-Rooma keisririigi kristlike kirikute järele aimamist ja seda võib-olla on Eestis vähem näha küll aga siin, meie lähialal näiteks kroonlinnas on väga uhke just siis selline bütsantsi stiilis õigeusu katedraal ja Eestis siis kõige silmapaistvamad esindabki seda kihistust või lähenemisviisi see Narva Kristuse ülestõusmise peakirik, mis on siis väga suur ja väga hästi proportsioneeritud, samas niisugune kuppelehitis väga põneva tellis arhitektuuriga vormide rükkas nüansseeritud. Väga palju on seal vaadata ja ka väga ilusa interjööriga ja jällegi õnneliku saatusega hoone Narvas öeldakse, et pärast teist maailmasõda oli tegelikult Kristuse ülestõusmise katedraal ainuke täiesti terve hoone Narva linnas. Nii et seda küll siis kasutati laoruumina küll sõjaväehospidali na esimestel sõjajärgsetel aastatel, aga läbi nõukogude aja oli ta ikkagi ka kirik, nii et seal toimusid teenistused ja selles, et ta niimoodi sõjast terveks jäi. Keset kogu seda õudust ja hävingut Narvas õigeusklikud siiamaani näevad jumala erilist imet ja ettehooldust. Aga kui me neid kahte kirikut vaatame, siis me saame aru tegelikult sellest Narva toonasest linnaehituslikust mastaabist enne esimest maailmasõda. Narva oli kasvanud küllalt suureks linnaks ja seda kajastavad siis ka nende kirikute erilised mõõtmed. Nad oleks nagu mingist hoopis suuremast linnast siia ümber tõstetud ei ole üldse tavaliste Eesti kirikute moodi, vaid palju suuremad ja võimsamad. Kui palju elanikke oli Narvas enne esimest maailmasõda? Enne esimest maailmasõda Narvas oli 21038 elanikku kusjuures alles 1917 liideti Narvaga kaugemad eeslinnad ja Kreenholmi asula. Ja sellega seoses viidi Narva üle Eestimaa kubermangu tervikuna. Kui enne, siis Narva kuulus osaliselt Peterburi kubermangu ja osa siis Eestimaa kubermangu tali niisuguse kentsaka kaksikjaotusega, sest et kõik asustatud alad üldse ei kuulunud linna alla. Nii et tegelikult oli neid elanikke veel rohkem kui 21000. Lisaks neile kirikutele on Kreenholm andnud meile veel väga palju väga huvitavat arhitektuuri. Loomulikult need tehasehooned ise, mis on väga suured visuaalselt mõjusad ja Eesti tööstusarhitektuuri seas kindlasti erilist positsiooni omavad ehitised, mida on siis ehitatud alates 1850.-test kuni 1890.-te aastateni mitmes etapis. Vana ketrus ja kudumisvabrik Jelizaveta vabrik, Georgi vabrik, Joala vabrik, neil hoonetel on kõigil oma nimed ja oma ajalugu. Ja ka need õnneks on suuresti alles, kuigi muidugi mõned said ka teises maailmasõjas kannatada, näiteks Giorgi vabrikust on alles ainult otsafassaadid ja hoone keskosa on siis nõukogude ajal uuesti ehitatud. Aga siis ka kogu tehase asula, mis kõigist Eesti tehase asulatest kõige suurema ja täiuslikumana välja ehitati. Sinna kuulusid siis ka lisaks elamutele mitmed teised ehitised, näiteks veetorn, muidugi, erinevatest etappidest pärinevad tehase kontorihooned, esimene puidust, hilisemad juba kivist meistrite elamud ja direktori villa, lisaks aga ka avalikke hooneid nagu koolimaja ja haigla. Sealjuures ma eriti tooks esile just meistrite maju, mis on lahendatud ridaelamutega jällegi varasemat puust, hilisemat punastest tellistest. Ja see on siis toonases Eesti elamupildis üsna haruldane maja tüüp. Siin on kaasa mänginud ka see, et tekstiilitööstus kui niisugune oli kõige arenenum Inglismaal ja Inglismaalt siis kutsuti ka sageli siia meistreid ja juhtivaid spetsialiste tekstiilitööstuse alal tööle ja neile püüti siis pakkuda mingil määral koduseid ja Inglismaaga sarnaseid elutingimusi. Ja siis Inglismaal Victoria andlikul ajastul ridaelamu ehk tervas Haus oli just kõige levinumaks elamutüübiks. Ja siis see on toonud kaasa seal Narva Kreenholmi asunduses teatud inglisepärasuse. Nii et kui näiteks nõukogude aegsetes filmides oli vaja Inglismaad kujutada, siis sageli seda filmiti just seal Narva, Kreenholmi punasest tellisest ridaelamute juures, mis on siis tegelikult need tsaariaegsed meistrite majad? Väga silmapaistev hoone on ka Narva Kreenholmi uus haigla. Vana haigla oli üsna tagasihoidlik, kuid 20. sajandi algul juugendi ajastul 1913 valmis uus haiglahoone, mille projekteeris Peterburi arhitekt, arhitektuuri õppejõud Aleksander Vladovski. See oli siis tema esimene Eestisse projekteeritud hoone. Aga hiljem, kui Venemaal võimu haarasid enamlased ja paljud silmapaistvamad haritlased ja üldse positsioonikamad inimesed, kartes repressioone, põgenesid Venemaalt siis Pladovski tuli Eestisse ja jäi elama kahe maailmasõja vahelisse Eesti vabariiki ja kujunes siis siin teistest eesti arhitektidest oma loomelaadilt erinevaks arhitektiks 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Aga see haiglahoone on oma detailirohkusest ja oma selliste lopsakalt juugendlike vormidega minu meelest Eesti juugendarhitektuuri üheks kõige põnevamaks ja stiilipuhtamaks teoseks üldse. Ja ta natuke erineb teiste, sel ajal Eestisse projekteeritud silmapaistvate juugendhoonete laadist, mis sageli on siis pigem sellises tagasihoidlikumas põhjamaises modernstiilis, mis küll ka meile tuli üle Peterburi. Kui me mõtleme siis näiteks Tallinna juugendhoonete peale, olgu siis Draamateater või selle vastas olev pangamaja või Lutheri mööblivabriku hooned või paljud teised siis Narva Kreenholmi haigla esindab mõnevõrra teistsugust, sellist vabamat, romantilisemad juugendi käsitlust. Kuulame neid jutu sekka vahelduseks muusikat kõlab Raimond Valgre Narva väss Modern Foxi ja Mart Sanderi esituses. Linna tüüpa, mullegi loodud on Tallinna tarnide, Viljandi järve tarkust ja ema. Ka linnast, mis Narva jõega ööga palju küünla. Seal elava tuhan praegu saatejuht, kes tuli ja armsalt. Mano iive on rahu neil katki. Maarja. Täielik voo mitte iialgi südamest Nad antaarest, nende mõõtmed on siirad. Ja alati püsti need pärast sõbra ja arva posi naine, kui sinna arvast. Katki. Kas ei olnud see? Meid ei püüda saada. Need ongi eirata ja ja alati püüti neid. Pärast sõbrake ja rosinaaine, kui võimalik minna. Rosina ei näe, kui. Õõva. Eesti iseseisvuse ajal Narvas ehitati muidugi üht-teist ka aga silmapaistvamaid hooneid üsna vähe, sest et tsaariajal üldiselt Narva oli nii kiiresti arenenud ja niivõrd täiuslikult välja ehitatud, et ega väga palju olulisi avalikke hooneid ei olnudki tarvis lisada kogu sellest vanast Narvast on meieni jõudnud siis teatud osad kõige terviklikum ana todasama Kreenholmi asula aga kesklinnast siis üsna vähe, sest see, mis siis juhtus 1944. aastal Narva linnaga oli tõesti masendav. Kus siis ühelt poolt pommirünnakutes teiselt poolt lahingutes, kui rinne seisis Narva jõel siis suurtükitule läbi Narva sai hirmsasti kannatada. Ja muidugi ka see jutt, et taganevad sakslased midagi õhku lasksid, mida nõukogude ajal hirmsasti armastati rõhutada ei ole päris vale, ilmselt üht-teist jõudsid seal ka tõesti sakslased õhku lasta tegelikult võib-olla nii totaalne, kui me vahel ette kujutame, see häving siiski ei olnud. Kui tuuakse neid numbreid, et näiteks 90 protsenti elamispinnast või veel rohkem mõnel pool 96 või 97 protsenti oli hävinud siis see tegelikult, kui vaadata neid dokumente, tähendab, et nii suur protsent elamutest oli elamiskõlbmatu. Aga see tähendab, et tegelikult seal võisid olla katkenud kommunikatsioonid, ei olnud vett ja elektrit ei olnud võimalik kütta, sest ahjud olid katki, mis tähendab seda, et 1944. aasta hilissügise seisuga, kui tulid peale külmad ajad, selline maja ongi elamiskõlbmatu. Aga see ei tähenda, et kõik hooned oleksid siis täielikult hävinud. Nii et kui vaadata vanu pilte Narvast, siis tegelikult küllalt paljud majad olid saanud teatud määral kannatada aga üsna korralikud müürid seisid püsti, mitmel pool olid aknad ja uksed kees ka avalikest hoonetest tegelikult päris paljud olid kannatanud ainult teatud määral ja oleks olnud täiesti taastamiskõlbulikud, nii et sugugi ei pühitud neid täielikult maa pealt siis selle pommitamise käigus ja mõned neist lammutati alles palju aastakümneid hiljem. Võib-olla kõige kurioossemad näiteks on suur Sistoritsistlik roomakatoliku kirik Narvas mis lammutati alles 1970.-te aastate lõpus. Legend räägib, et olevat tulnud kaebus et Moskva olümpiamängude purjeregatt peetakse peagi Tallinnas. Purjeregatti külalised saabuvad ka üle Narva ja Narvas. Seniajani seisavad püsti likvideerimata sõjaaegsed varemed ja siis selle tulemusena olevat katoliku kiriku varemed lammutatud, vaatamata toonase arhitektuurimälestiste kaitsevalitsuse tugevale protestile. Aga jah, pärast sõda tegelikult Narvas oleks olnud taastamiskõlbulikku küll ja küll ja esimesed sõjajärgsed plaanid nägid tegelikult ette Narva hoonestuse ulatuslikku taastamist siis nii tänavavõrgu taastamist kui ka hoonestuse taas ülesehitamist, kusjuures olulisemad arhitektuurimälestised oleks tulnud kõik restaureerida. Ja selle taga oli suurelt jaolt üks eestiaegne arhitekt Ernst Eederberg, kes siis pärast sõda töötas muinsuskaitsesüsteemis ja korraldas seda Narva kaitset. Ja tema tehtud kokkuvõtted näitavad, et paljudel majadel olite säilinud baroksed, uksed ja aknad, oli säilinud palju portaale skulptuur, sõit detaile, muid kaunistuselemente ja 1947 tegelikult Narva linnasüda võeti ka linnaehitusliku mälestisena tervikliku kaitse alla. Esimesed generaalplaanid nägid ette nagu öeldud, ulatuslikku taastamist ja need olid tehtud eestiaegsete arhitektide poolt. Näiteks Anton Soans oli tugevasti kaasatud Narva taastamise planeerimisse. Paraku need plaanid ei teostunud, neid suurelt jaolt ignoreeritakse ja igas järgmises Nõukogude aegses mälestiste nimekirjas jätka Narva taastatavaid hooneid üha vähemaks. Siin mängis kaasa siis kaseelanikke vahetumine. Narvas hukkunuid nii väga palju ei olnudki, sest elanikkond, nende pommitamiste lahingute ajal oli Narvast peaaegu kõik evakueeritud, nii et Narvas lisaks sõjaväelastele tsiviilelanikkonda oli ääretult vähe või peaaegu kui ei olnudki. Räägitakse, et neid evakueeritud inimesi ei lubatud tagasi, see on tõsi osaliselt, sest et paljudel inimestel lihtsalt ei olnud kuhugi tulla tagasi, sest nende kodud olid hävinud. Aga on mõned perekonnad, kes elasid enne sõda Narvas ja kes said tulla pärast sõda Narva tagasi kuigi seda ilmselt väga ei soositud. Aga vist ka otseselt ei keelata, kui inimesed leidsid võimaluse tulla, leidsid töökoha, leidsid elukoha ja ma tean paljusid inimesi, kes pärast sõda isegi tulid Narva tagasi, aga kuna sellest kujunes järjest enam ja enam vene linn, siis 1900 ütleme kuuekümnendatel, 50.-te lõpus näiteks noorem põlvkond ikkagi lahkus Tallinna. Ja kui Narvas hakati ehitama pärast sõda, siis uusi maju, siis sinna tõepoolest enamalt jaolt anti korterid ida poolt tulnud inimestele, nii et endised narvakad enam sinna uusi elamispindu ei saanud. Nii et see kindlasti mõjutas ka Narva südalinna saatust olid tulnud uued inimesed, kes ei olnud seda linna enne sõda näinud, kes nägid varemetes lihtsalt häirivat sõja mälestust ja kes siis tahtsid, et Need sõjahaavad kuidagi kustutataks, linnast saaks hakata elu normaalselt toimima ja see varemete ülesehitamine tundus liiga keeruline, liiga kallis, liiga aeganõudev, lootusetu ettevõtmine ja järjest siis hakati neid maju tama ja kustutama mälestiste nimekirjadest. Ja loomulikult siin võisid ka kaasa mängida teadlikult Nõukogude poliitilised otsused, kus siis Narva kui niisugune mälestus Rootsi aja hiilgusest taheti maa pealt pühkida ja üldse katkestada inimeste sidet minevikku ja mäluga. See pidi siis aitama kaasa uue kommunistliku ühiskonna ülesehitamisele ja võimalik, et mingi osa parteijuhtidest ja ka nõukogude aegsetest Narva juhtidest siiralt niimoodi uskusid. Kui palju jõuti Narvas ehitada stalinistlike maju? Narvas väga palju stalinistlike tüüpprojektide järgi ehitada ei jõutudki. Rohkem ehitati Kohtla järvel ja teistes Ida-Virumaa linnades, aga Narvas stalinistlike elamuid siiski ka ja nende puhul on silmapaistev. Tüüpprojektide kõrval on üsna palju kasutatud eriprojekte mitmed eestiaegsed, arhitektid või siis ka nüüd näiteks Venemaa eestlastest arhitektid, näiteks Paula koido olid sinna kaasatud ja küllalt heatasemelisi eriprojektiga Stalini-aegseid elamuid, Narva südalinna kerkis aga ka avalikke hooneid, millest mõned, näiteks omaaegne kino kontserdisaal, punane täht 1952.-st aastast on praeguseks juba lammutatud. Alles on aga üks väga eriline Stalini-aegne avalik hoone, nimelt jällegi Kreenholmi juurde, mis nüüd siis ka kiiresti taastati ja taas arenema hakkas kuulunud kultuurimaja mida ühe Nõukogude kangelase järgi nimetati Gerassimovi nimeliseks kultuuripaleeks ja mis tegelikult valmis juba nõndanimetatud liialduste vältimise ajastul pärast Stalini surma 1957. aastal, nii et osa stalinistlikud dekoori jäi teostamata. Aga see siis niisuguse võimsa, eraldiseisva väravaehitisega, mis maja ees on hoone on eesti stalinistlike kultuurimajade seas küll täiesti erilaadne ja minu meelest üldse üks uhkemaid Stalini ajal Eestisse püstitatud avalikke ehitisi. Kahjuks ta on praegu Narvas väga halvas olukorras varemeteks muutumise ääre peal. Seal on praegu selline omanik, kes ei ela Eestis ja kes ei ole osanud selle hoonega mitte midagi tarka peale hakata. Aga loodame, et sellele hoonele tulevad kunagi ka paremad ajad. On räägitud, et siin kasutati mingisugust Nõukogude Liidu lõunaregioonide või Musta mere piirkonna jaoks mõeldud projekti. Tundub, et see ei ole päris tõsi. Sest et koos kolleegidega viimastel aastatel Venemaal liikudes oleme avastanud terve hulga selliseid sama tüüpprojekti järgi ehitatud kultuurimaju kui Eestis, on ta ainukordne. Ma elan seda projekti päris mitmel pool kasutatud ja kõige lähemad on kohe Peipsida kaslandsus ja siis ka Pihkvas. Tegelikult on hoopis tegemist mingi kaevandus ja tööstuslinnade tüüpprojektiga. Väga uhke stalinistlik hoone on ka Narva raudteejaam. Imeilus maja vana raudteejaam oli sõjas hävinud ja see oli osaliselt kivist, osaliselt puidust ehitis. Aga siis nüüd uus jaam, ehitati tervenisti kivihoonena oke sammastega maja ja väga hästi proportsioneeritud ja räägib siis ka sellest, kuidas nõukogude ajal, eriti nõukogude aja esimesel poolel raudtee oli selline omalaadne riik riigis mille arengusse ka väga palju finantse pandi. Ja raudteejaamad pidid olema siis sellised tõelised linna esindusväravad, mis lõid ka siis mulje linna saabujatele, selle linna kiiresti taastuvast, positsioonist, jõukusest, õitsengus Nõukogude korra viljastavates tingimustes, nii et see Narva raudteejaam sõja järel veel kiduva ja üsna aeglaselt taastuva linna taustal on ka niisugune tõeline tolle aja soovunelmate kehastus või ideoloogiate manifestatsioon ja sellisena ka oluline ajaloomälestis. Mis toimus Narva linnas 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel? Narvas oli taas väga kiire arengu aeg peaaegu nii nagu vana hea Rootsi aeg oleks tagasi tulnud, kui me räägime linnaelanike arvu kasvust ja uutest püstitatud hoonetest. Kuigi loomulikult nüüd need hooned olid sootuks teist laadi võrreldes nendega, mida ehitati Rootsi ajal, palju hakati kasutama neid kirutud tüüpprojekte. Ja Narvast sai siis tüüpiline Nõukogude linn ja võib-olla kõige kujukamalt Eesti linnadest just Narvas esinevad siis kõik erinevad nõukogude aja arhitektuuri ja linnaplaneerimiskihistused ning tolle aja linnaehituslikud ideed. Ja just ka neil aastatel sai Narvast ise peaaegu ainult venekeelse elanikkonnaga linn, kus siis eestikeelne elanikkond ja ka eestlaste hulk linnajuhtide ja asutuste juhtide hulgas, mis tegelikult algul sõja järel oli olnud veel päris suur järjest vähenes, kuni lõpuks kahanes peaaegu olematuks. Narva tõus sel ajal on seotud suuresti just siis suurtööstustega. Ühelt poolt siis Kreenholmi taastumine ja kiire areng, aga teisalt ka siis uued suured ettevõtted. Juba 1954 rajati Narva jõele hüdroelektrijaam 1900 kuuekümnendatel Narva lähedale, mitmes etapis ehitati välja balti soojuselektrijaam, mida hakati siis kütma põlevkiviga mida siis vastaval põlevkivi raudteel sinna toodi. Ja 1173 avati siis teine Eesti soojuselektrijaam ja ka suured tehased, neist võib-olla kõige erilisem poolsalajane sõjatehas Baltiets mille uhke modernistlik kompleks, selline kõrge, väga pikk ja omal moel huvitav hoone, mis siiamaani Narva kesklinnas silma torkab. Aga ka siis teisi ette võtta töid ehitusmaterjalide tehas ja Narva mööblivabrik. Sealjuures sellele viimasele ehitati ka väga huvitav hoone, kus siis mööblitsehh lahendati väga pikahoonena, millele tehti omas ajas insenerlikult erakordne ja ainulahendusega koorik konstruktsioonis katus, mille projekteerisid Tallinnasse tehnikaülikooli juures töötanud insenerid. Seal küll tehti ka mingisuguseid ehitusvigu, nii et vahepeal tekkis üks varing. Õnneks keegi surma ei saanud, aga ka varisenud koorikut siis taastati. Ja praeguseni on see hoone sellisena säilinud Eesti tööstusarhitektuuri hulgas nõukogude ajast üks silmapaistvamaid ehitisi ja praegu on siis plaan seda ka tööstusmälestisena muinsuskaitse alla võtta. Nii et need Narva kerkinud tööstushooned ka need elektrijaamad jällegi on juba oma suuruse poolest ja ka oma arhitektuurilaadi poolest sellised, mida mujal Eestis ei kohta ja oma jõhkras brutaalsuses omal moel ka huvitavad ja minu meelest sugugi mitte inetud ja neid võiks ka Narvas vaatama minna. Lisaks muidugi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ka veel kaheksakümnendatel ehitati Narva palju elamuid, siin on esindatud kõik Nõukogude elamuehituskihistused Kružoffkad, siis neile järgnenud paneelelamud. Ja väga huvitav on minu meelest ka neid Narva tüüpelamuid vaadata ja neid tüüpelamutega linnaosi, sest et Narvas kasutati teisi tüüpprojekte kui näiteks Tallinna või Tartu paneelelamurajoonide ehitamisel. Esiteks, seal oli oma elamuehituskombinaat. Narvas ja Ahtmes olid siis sele tsehhid, kus toodeti pisut teistsuguseid paneel. Ka projektid olid natuke erinevad, nii et seal on pisut teised paneelelamute tüübid juba seetõttu. Aga seal on kasutatud näiteks ka hoopis Venemaa tüüpprojekte, mida mujal Eesti linnades ei ole ja ka need mikrorajoonide planeeringud, mis osa tehti Venemaa instituutides osaga Eesti projekteerimisorganisatsioonide poolt on väga huvitavad ja minu meelest kõigist Eesti linnadest need vabaplaneeringulisi rajoonid on Narvas vaata et kõige paremini õnnestunud. Mis on Narva selle ajamajade juures veel minu meelest? Huvitav on see, et Narva ehitusettevõtted ehitasid küllalt suuri telliselamuid. Neid on ka Tallinnas, Lasnamäel ja mujal, aga siiski üsna vähe. Narvas on neid rohkem, kus siis ka väga kõrged näiteks üheksakorruselised majad on ehitatud mittepaneelidest vaid tellistest. Milline on nende majade ehituskvaliteet? Ehituskvaliteet on erinev, punastest tellistest elamud kipuvad kiiremini lagunema, silikaattellistest vähem. Aga on ka küllalt hästi ehitatud maju, mis on Narvas elukohana siiamaani väga populaarsed. Lisaks tüüpprojektidele kasutati ka erilahendusi nõukogude ajalinnadele üldse omase ehitise tüübina kerkis vahetult kesklinna näiteks veetornelamu. Mis siis sai vanast Narvast? See oli muidugi päris kurb. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel nagu juba räägitud vanalinnas hakati järjest enam maju lammutama, samal ajal jõuti mõnesid objekte siiski hakata restaureerima. Restaureeriti Narva raekoda pioneeride paleeks ja siis veel mõned üksikud paremini säilinud vanad majad Narvas, mida ei olnud selleks ajaks jõutud veel ära lammutada. Lisaks nendele paarile üksikule bar oksele majale, mis siis nüüd restaureeriti siin-seal uute majade vahel on säilinud veel mõned 19. sajandi hooned näiteks üks ilus klassitsistlik gümnaasiumi maja hakati restaureerima ka Narva peamist uhkust Hermanni linnust, mida oli korrastatud juba varem, 19. sajandil. Aga suurelt jaolt oli ta siiski varemetes ja teine maailmasõda oli nende varemete kallal veel omakorda täiendavat hävingut põhjustanud laastamistööd teinud. Nüüd siis suurem ülesehitus sealjuures palju ka niisugust fantaasia järgi ülesehitamist, eriti just linnuse peatorni juures, millest me tegelikult ainult diste põhjal omame üsna ähmaselt aru saama, milline see ülemine osa keskajal või varauusajal välja võis näha. Nüüd see ehitati siis sisuliselt täiesti uuena ja esindab siis pigem tolle aja restaureerimise arhitektide ettekujutust sellest, milline see võis olla. Alustati ka Ivangorodi linnuse restaureerimist, seal tegutsesid ka tegelikult Eesti restauraatorid üldse toona ju, kui me räägime nõukogude aja Narvast, siis praegu me oleme Ivangorodi vähe rääkinud, sest nüüdisajal jääb see Venemaale. Aga tegelikult Narva ja Ivangorodi olid ikkagi sel ajal ju sisuliselt üks linn. Narva vanalinnas planeeriti veel restaureerimistöid, planeeriti bastionite restaureerimist, planeeriti veel terve hulga hävinud hoonete koopiana ehitamist, mida eriti teha ei jõutud. Peetri maja oli kavas koopiana ehitada börsihoone veel mitu ehitist mille üle juba toona olid vaidlus, et kas seda on õige teha ja eks need vaidlused on jätkunud tänapäevani. Kui vaadata, mis ülejäänud Narva vanalinnaga juhtus, siis see oli muidugi päris hirmus. Narva vanalinn ehitati hrushovkasid täis ja see on siis ka võib-olla näiteks see põhjus, miks Tartu kauaaegne peaarhitekt Arnold Matteus hoidis Tartus meelega suuri haljasalasid südalinnas. Ta kartis, et Tartuga võib juhtuda midagi samasugust kui Narvaga, et südalinnas hävinud hoonestusega aladele ehitatakse lihtsalt Kružovkad peale. Ja Narvas siis see tõesti näitus ja selles mõttes endises vanalinnas praegu sellist linnasüdant ei ole linnasüda nihkunud sellelt alalt välja. Sest rushovkad on lihtsalt tõesti puhtakujulised elumajad, seal ei ole isegi kauplusi alumistel korrustel, mis annaks siis sellist sagimist ja elu nendele linna tänavatele. Janet rushovkad ignoreerivad täiesti ka tegelikult vana tänavatevõrku, nii et kui algul sõja järel oli plaanis küll ehitada, siis osaliselt uued majad osaliselt vanad, taastada, aga vähemalt vana tänavatevõrk vanalinnas alles jätta siis need Kružovkad tegelikult ehitati risti-rästi üle vanade tänavate. On olnud mõtteid, et äkki need majad võiks lammutada ja ehitada noh, kas siis koopia barokk, sest Narvast see on põhjustanud ka palju vastuseisu, et ei ole vaja selliseid kitšillike koopiaid ehitada või siis mingid kaasaegsed majad sinna asemele tekiks ikkagi normaalne kesklinn olukorras, kus seal korriškades on sajad erastatud korterid. On muidugi vähemalt lähematel aastakümnetel kõik sellised mõtted, täielikud toopia, ilmselt ikkagi tuleb mõelda sellest, kuidas teiste vahenditega seda Narva kesklinna ala kuidagi elustada. Aga ütleme see Tartu Ülikooli Narva kolledžis, ühe ma ütleks viimaste aastate parima uue ehitisena Eestis üldse on sinna tekkinud ja väga ilusti vihjeliselt kõnetab seda hävinud vanalinna ja samas püüab aktsepteerida seda praegust linnaehituslikku situatsiooni on ka sinna sellist uut elu ja hingamist toonud ja toonud veel väga palju mõttelendu ja toredaid ideid, mida Narva kesklinnaga võiks peale hakata. Kuulsite keskeprogrammi piirilinn Narva saad sa tegid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk.