Tere õhtust, ütleb kirjandussaadete toimetaja maris Johannes. Järgnev tund on Juhani haigi loomingust. Möödunud aasta lõpul ilmus taas kaks raamatut ja haigi tekstidega tondid, hundid. Hobud on üks raamat ja teise pealkiri on Tiroljana. Ja sel puhul oli Eestis ka kirjaniku Pariisis elav tütar Ilo Jaik Riitberg kellega põgusalt räägime. Aga kuulsa lõunaeestlase Juhan jäigi juttude ilma radu pidi jalutame hoopis koos kirjanik Mari saadiga ning tekstinäiteid loeb täna Üllar Saaremäe. Kuidas Juhan jäigi? Võrumaa jutud ja kaarnakivi jõudsid mari saadi kirjanikuteele. Esimene vestlus sel teemal toimus möödunud aastal Tallinnas kastellaanimajas. Täna õhtul räägime sellest raadios. Lapsena, minul need raamatud ei olnud, ei olnud Võrumaa jutte, ei olnud kaarnakivi. Aga ükskord sattus meile külla Jaan klus Šeiko Raul Meelele ja minule ja nad hakkasid Rauliga omavahel rääkima jäigist Väigi Võrumaajuttudest ja kuidas on need Võrumaa jutud neid mõjutanud ja, ja mina nagu ei teadnud jäigist midagi ja mõlemad imestasid selle üle, aga siis 80. aastal siis ilmus kaarnakivi esimest korda nõukogude ajal. Ja siis hakkasid just minu lapsed jõudma sellesse vanusesse, kus neile sai ette lugeda, et just nende võruma juttude või selle kaarnakivitunne on see, mis minuga kogu aeg kaasas käib. Ja eriti siis, kui me sõidame mehega mööda Eestit ja siis on mul pidevalt meeles, kui ma vaatan neid maastikke ja nagu tõmbame neid triipusid eesti peale oma autoga seostub see eesti loodus kogu aeg jäigiga. Ma hakkasin mõtlema, et kui ma räägin jäigist, et räägin eesti loodusest ja loodusest jäigi jutt tudes, kuidas nad seostuvad selle praeguse Eestiga, et mis pärast need mul nii meeles on ja mispärast mulle tundub, see praegu on Eestimaa nii väga nende jäigi juttude moodi olevat, kuigi seda lahutab ju noh, üle 50 aasta võib-olla 50 kuni 70 aastat. Pidu pahandusega see katkenud Juhan jäigi jutust peaks pakkuma head äratundmisrõõmu. Algas suur sööming ja jooming. Kui suureke siis õige on inimese kõht või kui kõva on ta pähe. Kõht saab varsti täis rõõmsaks. Juba tuju oligi kõigil, nii nagu ta vähegi olla võib. Raud, nina naaber, suurte elukogemustega peremees Jaan Parts tõusis üles ja pidas järgmise lauakõne. Minu nimi on Jaan Parts. See on kõige tähtsam talumeheni. Talumehe nimi peab olema talust pärit mitte kuskilt saksa või Prantsusmaalt. Elu nimi on Jaan Parts ja see on kõige tähtsam talumeheni, nii. Aga mispärast? Sellepärast, et parts on ainuke koduelukas, kelle nimi pole ühtlasi ka sõimunimi. Ütleme, oinas, lammas, lehm, härg, hani, siga, põrsas. Need on kõik sõimunimed. Aga kas keegi sõimab teist, sa igavene parts? Ei sõima. Ja sellepärast minu nimi ongi kõige tähtsam talumehe nimi. Kukk on ka aus lind, hüüti vahele. Ei ole. Vaadake, kui keegi on saamatu, siis öeldakse talle, et ta on kui liigunud Kikas. Ja kui keegi ei saa kuskilt täis, siis öeldakse, et on kui kukk, kel palju kanu. Te muidugi tulete ütlema, et Kappenjon, aus loom aga koer, krants, peni ja kutsikas. Kõik on sõimunimed. Kas mära täkk samuti? Aga parts? See on kõige ausam koduloom. Ja minul on kõige ausam talupoja nimi. Oma suureks üllatuseks ma ei leidnud neid looduskirjeldusi. Sealt jäigi kaarnakivist. Et kui ma hakkasin vaatama kõik see tunnetus, mis seal on see oli aga looduskirjeldusi nagu selliseid ei olegi peaaegu jäigil vähemalt kaarnakivis. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et see on selline iseäralik fenomen, et võib-olla ongi niimoodi, et kui need looduskirjeldused oleks kuidagi pikalt nendes juttudes sees, et siis isegi selle meie praeguse atmosfääriga nii väga ei seostaks. Aga kui ma hakkasin siis uurima, neid juttusid ja neid lõikusid, kust mulle see tunnetus jäi, see sügav loodusetunnetus. Siis ma leidsin nagu, et need vähesed kohad, kus Jaik loodusest räägib et need on kõik seotud inimesega inimesega ja inimese tegevusega. Ja et just see nagu loob selle sellise tervikliku eesti tundeid pärast Eesti noh, nii nagu mina teda tunnen, et miks ta mul seostub selle. Jäigi kaarnakivi lugudega. Siis tuli kätte päev, mil tõstsime linad reele. Katsime tekkidega kinni ja kiskusin kõvasti köitega üle. Koorma otsa sidusime veel kotid, mis olid topitud nii ristikheinatähised tulid kõvad kui kivid. Rei ninas oli veel kaerakott ja kaerakotis ka oma leivakott. Kuskile koormas seisab, heitis veel kirve ja tagavaraköie, et kui teel reele juhtub midagi viga, siis saab aidata ka oma riistadega. Siis isa tõstis minu pehmelina koorma otsa ise istus esimesele koormale ning aegamööda jäi väiksemaks ja kadus hoopis silmist laternatuli, millega ema näitas meile valgust. Teile mineku varahommikusel tunnil. Üks. Kuu, mis oli mul hästi meelde jäänud, et kus oli selline talvine elu või looduse kirjeldus ja millest mul jäi tunne kui sellisest väga külmast ilmast ja, ja lumest ja reejalaste kriginast ja ja kõik, see oli nagu seal sees selles koos selleks Toots, Juhan esimest sorti kivi ja see on lugu sellest, kuidas siis minajutustaja, kas siis see võis olla jäik ise või oli see keegi teine, kuidas ta käis poisikesena isaga Riias, Riia linnas, noh, see külm talv oli nagu seal sees ja kui ma hakkasin siis otsima seda talvekirjeldus seal siis siis ma ei leidnud seda kuskilt, oli ainult näiteks mõni koht, kus oli mure selle pärast, et et kuidas hobustega seal jõuda kohale ja kas reeaisad võivad puruneda ja on kuidagi väga ilusasti öeldud, et aegamööda jäi väiksemaks ja kadus hoopis silmist laternatuli, millega ema näitas meile valgus teele minekul varahommikusel tunnil. Et see, kuigi seal ju looduse kirjeldust ei ole, aga see varahommikuse külma talvekirjeldus, kus on veel pime, nii et siin on tõesti ainult sellised paar kohta ja need teevad sellise talvise tunde. Ja siis lisaks muidugi see reesõit Teadsin veel, et esimese öö peatume koivalinnas sealse pagarijänese juures, kes on eestlane ja kõigi läbisõitvate eestlaste suur sõber. Koivalinnani olnud teel mingit hädaohtu. Sest koivalinna ümbruskonnale lätlast ega ei ole kuulda olnud mingisuguseid pahandusi. Koivalinnas pidime pidama suure puhkuse, sest sealt edasi ei tea enam, kuidas puhkusega on või jääb. Seepärast tõmbasime hobused tihti ohjast, et juba suure päevaga jõuda sinna pärale. Kui olime juba Mõnistest läbi ja mina vahtisin hirmuga ringi, kunas näen esimest lätlast siis nägingi, et maanteel tuli meile vastu üks lühikese kasvuga mees. Ta habe oli juba natuke hall, kuid silmad olid tal pääs teravad nagu öö kullil. Arvasin juba, et see on see esimene lätlane ja hoidsin ohjad kõvasti peos. Süda sai aga palju kergemaks, kui see vastutulev mees hakkas rääkima minu isaga selget võru keelt. Esmalt, ma mõtlesin nende soojade saiade pääle, mida pidi saama koivalinna pagari Jänese juurest ja olin pahane isa võõra mehega veedab nii palju aega. Siis hakkasin kuulatama nende juttu. Ja see, mis ma kuulsin, oli ka minule huvitav. See võõras mees oli isa vana tuttav Tuuts Juhan ning tema rääkis, et alles paari nädala eest Mõnistes sõitnud läbi kasaritsa mehed tulnud Riiast ja olnud õige armetus seisukorras. Neid olnud seitse meest olnud katsunud ka kavalust ja katsunud sõita sama teed Smiltenes mööda, kust meiegi kavatsesime sõita. Kuid seal lähedal olevat olnud laat ja kaks Smiltele meest olnud kõrtsis. Kuidas see lugu neil seal läinud, seda kasaritsa mehed pikemalt ei jutustanud. Ainult hobuseriistad olid neil lõigatud puruks ja kõik nahkrihmad olid asendatud köiega. Ühel olnud mõlemad kasuka käised tõmmatud otsast ja kolmandal olnud mütsi asemel tõmmatud pähe naiste vana villane sukk. Päris müts oli jäänud lätlaste kätte. Siis mina panin jälle tähele, kuidas isa oskas vaadata ette. Ta küsis Juhani käest hoolega järele, kas kaklusest võtsid osa ainult kaks Miltele lätlast või kaklesid kaasaga Saulia lätlased. Selle küsimuse peale This Juhan pistis kõvasti naerma, et mis mehed sa arvad, need Smiltena lätlased olevat seitse kasaritsa meest peaksid neid kartma. Muidugi ei kakelnud ainult kaks Miltele meest, vaid nende ässitusel kasaritsa meestele tunginud kallale kõik kõrtsirahvas. Võib-olla oli neid 20, võib-olla ka 30. Siis isa pärist uutsioonilt veel, et missugust teeta peab kõige vähem hädaohtlikuks. Tuutsioon arvas, et oleks mõistliku isasega taks täna otsekohe au meistrisse ja säält sõidaks trikatelisse, kus läheb suur tee otse Võnnu linna. See teeb umbes paarkümmend kilomeetrit kõverust mis loeb üks paarkümmend kilomeetrit, kui sellest kasukas jääb terveks ja müts alles. Lõpuks panin tähele, et uut Johan hakkas eksima varvastel, mis tähendas selgesti, et tal on hakanud külm. Natukese aega hiljem lõdisest ta lõug. Ja siis ta hakkas kiirustama edasiminekuga. Viimaks ta palus isa, et see ostaks temale Riiast uue verre laskumise kirve sest Tuuts Juhan oli ümbruskonna kuulus kupulaskja. Riias saavad neid verelaskmise kirveid väga häid ja õige odava hinnaga. Palus jumalakeeli, et isa ei unustaks võtta kaasa kirvestest, muidu ei saada aasta otsa pidada oma ametit. Viimane kirves läinud tal katki, kui ta lasknud kupu ühele türgi sõja soldatile kellel kuul oli kasvanud naha alla kinni. Isa lubas tuua Tuut Juhanile sele kirvekese. Johan andis talle kätt. Soovis hääd reisi läbi lätlaste maa ja visates mööda minnes terava pilguga minu otsa. Läks kiiresti kodu poole. Teine jutt, kui selle niimoodi läbi lugeda ühe hooga siis jääb täiesti selline nagu maalitud, talvine pilt on kuri kuumees. Ja jällegi, kui sa sealt hakkad otsima seda konkreetset looduse kirjeldust, milline oli kuu või milline oli lumi või siis on jälle niimoodi, et seda seal ei ole seal alguses Meil on öeldud, et päike paistis ja lumi oli pool sula ühe lausega ja siis on hiljem mõeldud, et sel ööl ilm ei läinud külmemaks, oli samasugune soe talveöö ja väga valge oli ja sealsamas on kogu aeg sees inimeste tegevus, nende noorte tegevus ja kuidas need lapsed tõrjutiselt kelgumäelt ära ja kogu see laste elu on sees ja see mõtteviis ja laste mõtteviisi kaudu tuleb jälle välja nende vanade inimeste endi. Ta viis, sest et lapsed kordavad õieti seda, mida nad vanematelt on kuulnud. Kurikuumees see oli tore päev. Ilm oli parajat moodi soe, päike paistis ja lumi oli pool sula. Kogu päeva olime tikutaja mäe otsas, kus vaatasime päält, kuidas suured poisid ja tüdrukud lasksid suurel reega mäest alla liugu. Neil oli toodud välja suur regi, kuhu neid suuri inimesi mahtus pääle suur hulk ja nad võtsid ruumi nii ära, et leid. Väikesi mehi ei tahetud ligigi lasta. Küll Me kauplesime, võtku nad meid ka pääle, aga suurte süda ei hoolinud meie palveist. Ikka ja jälle istusid pääle, nemad ise ja läksid suure kisa ja kilkamisega mäest alla. Regi jooksis kaugele heinamaale ja vinnati siis ühisel jõul tagasi üles. Ei tea, kui kaua nad oleksid sõitnud, aga siis kord regi jooksis vastu mätast ja inimesed kukkusid kõik lumme. Nad tulid küll üles, aga regi ei tulnud enam. Ta oli täitsa puru ja katki. Liulaskjad läksid kurbade nägudega koju ja meie läksime ka ära. Nüüd polnud tikutaja mäel enam midagi vaadata. Koju minnes andsime küla lastele teada, et tulgu nad õhtul meile. Neil on mängida terve maja üksi meie päralt. Õhtul tuligi maja meiesuguseid täis. Mängisime toas ja viimaks läksime õue. Sel ööl ilm ei läinud külmemaks. Oli samasugune suve talveöö nagu oli päevgi. Ja väga valge oli kooli otse meie maja kohal taevas. Ja oli nii valge, kollane nagu uus lambikuppel. Poisid, ma lähen toon oma isa palgivedamise päraree ja lähme siis tikutaja mäele liugu laskma. Seda ütles tur, lutti poeg, allekene, kelle isa vedas igal talvel palke. Olime selle lõugadega pärisest, mis võis olla huvitavam kui liulaskmine kuuvalgel. Kui tur, lutipoeg allekene three õuelt välja rutasime kõik joostes tikutajamäele. Oli nii valged, polnud midagi karta. Millalgi meie polnud näinud nii valget ööd. Meist langesid lumele, mustad varjud. Vaadake, kui kollane on täna kuu, ütles sõbra poeg pets. Hakkasime vahtima kuud. Ta oli tõesti väga kollane ja suur ratas oli tal ümber. Kuu on just nagu lööguski, poeg viidi siis, kui ta jäi kollatõppe ütles mesipakku poeg, maks, keda vahel kutsuti ka kopsuks. Kuu, nüüd jääb ka varsti haigeks. Kuu käib öösel mööda taevast ja sööb taevatähti. Vaadake ise, kas te näete kuu lähedal mõnd tähte? Ei ole. Ainult üks on seal kaugemal, see aga on nii suur, et jõuab lipata eest ära. Vaadake praegu kuu kõht on nii täis nagu lambal, kui see on käinud ristikheinanädalal. Nüüd ta kõht jääb haigeks, söök ei lähe enam sisse ja ta jääb järjest kõhnemaks, kuni jää hoopis haigeks ja kaob mõneks ööks ära. Kui saab terveks, siis tuleb jälle välja. Hakkab sööma taevatähti. Nii ma tean, kirjutanud kuu kõhuhaigusest Johan jäik jäikide pere lahkub sõjamöllus Eestist. Mida mäletab oma isast tütar Ilo? Mulle rääkis hiljuti proua maal seim, tookord oli malenimi mall Matto ja me elasime samas majas. Ja öösiti muidugi küpsetasime keldris, mina seda nii hästi ei mäleta kui valges natukene vanem ja ta rääkis mulle, kuidas isa pommituste ajal keldris fantiseerinud kokku kõiksugu lugusid türgi sõdadesse, ma ei tea, millest. Ja siis, kui tuli see signaal, et nüüd olla pommitamine üle siis ei olevat keegi tahtnud minna üle, siis nad tahtsid Raasikul ta põgenemist, ma mäletan nii jupiviisi, sest lastel ei olnud vastutust, mul on isegi üheksas märts meeles 44. aastal, aga jällegi niimoodi nagu piltidena ja mitte mitte nii, et iga minut või iga tund. Aga ma mäletan seda jubedust, mis oli pärast linnas näha ja põgenemisest sele sakslast, Päeval vaartelandil. Ma mäletan, kuidas lennukid lendasid üle ja tulistasid ja lasid ühe laeva põhja ka, aga õnneks mitte selle, kus meie olime, aga kolm suurt laeva läksid nagu konvois. Ja siis ma mäletan muidugi kõik need lugematud põgenikelaagrites see ei olnud tore. Aga siiski ma arvan, et laps, kellel ei ole vastutust ei saagi nii hästi aru. Näiteks siin Tallinnas me teadsime täpselt, mis sorti pahu just kuues, sest me tundsime selles vingumisest ära, mis ma poom ta on ja mis kaliiber ja nii tõuga. Lastele on see teine asi. Muidugi, Lätis oli vähe, aga kui sa kuskilt mõne mõne puu otsast õuna või nii, see oli juba nii tore ja ükskord keegi astele kinkis mingisugused piparkoogid, mis küll rohkem maitsesid ajalehe järgiga siiski. Kas seal on tore elada nii et see ei olnud mitte traagiline? Ma mõtlesin vanematele, aga väga raske. Aga just see isa oma optimistliku ecu ja oma oma rõõmsameelse tuju säilitas lõpuni vähemalt meile midagi näidanud oma muredest, et sellepärast ma teda küll imetleda, sellepärast oli ta kuni lõpuni suur optimist ja tõesti tore isa, kas te mäletate mõnda juttu, mida isa teile on ette lugenud, nendest tondilugudest ma ise hakkasin neljas tugevdada ei pidanud mulle neid lugema vaid tasandil ja siis mul oli seal, sain istuda tema toas, kus oli väga palju raamatuid, olin ise veerinud selle lugemise selgeks isegi piiblit, vaat ma lugenud olevat hääldanud Elizabeth ja Jerusalemma ja mis kõik nii, et et ei, isa leiutas, tal oli iga asja kohta midagi jutustada ja alati midagi uut. Kollid olid mul nagunii nagu nad Maduliseniiliast. Niisugusi asju on lihtsalt imelik, aga siis, kui teil juba oma lapsed olid Nendele nagu lugesite midagi ette, seal tahad natukene aga põhjendusi raamatuis kanda, nii et nüüd ma olen ju 90.-st aastast pääle, saavad hakata siin käima. Käin iga kord raamatupoodides ja vaatan vanaraamatute riiulit läbi ja olen leidnud üsna mitu raamatut, siis kui tuli isa juubeliema, hakkasin sorima pabereid, siis ma leidsin tirooli ana käsikirja. Juhuslikult ma olin kuulnud, et on mingi käsikiri, mida ei suutnud trükkida rahapuudusel ma leidsin viimase lehega. Ja nii said need tõlki siis olema peale selle veel leidnud fragmendid ühest lisandist ajaloolise Omaani vise on siis, ma ei oska sellega muud peale hakkas taastasegi reaalsus, moos või ma mõtlen, te olete asutanud Eestis lastekirjanduse fondid, miks see teie jaoks oluline on? Jäik siis oli jussi isa, 100 aastane sünnijuubel. Siis me leidsime kõige ilusam viis, isa austada või teda jäädvustada, isegi on luua see fond ja seda me tegime ja see ei ole mitte ainult lastekirjandus vaike, roosa kirjanduseks isegi üldse kirjanduseks, sest väga paljud arvavad valesti, et ta oli ainult lastekirjanik, aga lõhuga mainiti ta kirjutas küllaltki palju, mis ka täiskasvanutele sobib ja isegi tema tondijutud ja lastejutud seal teatud moraal siis mida võiks paljud täiskasvanud inimesed käokõrva taha? Isa surm. Oi velled. Kui ma teile räägiksin, kuis mu isa suri. Kui ma teile räägiksin, kui kole oli too päev Lepaverel kui kole oli too nädal enne isa surma. Oi velled, palju on ilmas asju, palju on juhtumisi, kus Kätus vahib kõige selgemalt silmal sulle vastu kuid ei või olla koledamat, kui mu isa viimane elunädal. Aga ma räägin ühe ühe asja ära, mis oli väga veider, minu meelest jällegi nende looduse kirjeldustega. Kui me olime lõpetanud oma jutud, siis Raul ütles kuidagi kahetsedes, et aga et üldse sai rääkinud isa surmast. Et kui olid looduse kirjeldused, et siis just see tema lemmik on see isa surm ja lepavõsa kirjeldus, et see on ju nii tugev jäigil, et miks seda ei olnud. Ja siis ma nagu kohkusin ära, ma mõtlesin, et no jaa. Lepavõsast oleks võinud küll rääkida, aga ma ei olnud leidnud nagu sobivat kohta. Aga siis ma hakkasin sest õhtul kodus üle vaatama, kus on see lepavõsa. Suureks Händelduseks ma ei leidnud, lepavõsa oli ainult öeldud, et oi, velled Kuima räägiksin, kuis mu isa suri, kui ma teile räägiksin, kui kole oli too päev lepaveerel. Kui kole oli ta nädal enne isa surma siis see alguse teises lauses, õigemini on sees talu nimi, lepaveere ja lepaveeret kohtab veel mitmes kohas seal. Aga hiljem on ainult öeldud, kui ta isa siis ja kui oli kõike, mitte õudne enam, kui oli ilus ja siis ta mattis isa kaskede alla, nii et kas seal üldse lepad kasvasid, sellest pole sõnagi. Ja ometi, kui me praegu sõidame mööda Eestit ja näeme neid sisse vajunud katustega maju, mis paljud on praegu ilusaks tehtud, aga võib-olla veel rohkem on lautasid ja maju milledel, katused on nagu selgunud, roog oleks murdunud, lagunenud, tühjad, aknaavad ja siis see lõputu lepavõsa siis kogu aeg, see seostub just selle isa surmaga, niisugune söötis maa ja lepavõsatunnetus. Ja see masendus ja pime pettus, süngus, mis sellega kaasas käib, see on nii tugev selles isa surma atmosfääris. Tõesti uskumatu, et seal seda lepavõsa kirjeldust ei ole. Ei, mina ega mu isa ise ka teadnud oma surmapäeva ette kust võibki seda teada. Seda ei ütle ju meile keegi. Kuid kellelgi oli see siiski teada. Ja sellest aimas surma lähedust viimati ka isa. Nimelt sellest, et metsakuradid julgemini hakkasid majale liginema otsides silmadega isa. Laisa õuel viibides näitasid nad ta poole irvitades näpuga. Käisid lausa päeva ajal ja õhtul hiilisid majade takka valvasid öösel uste ja akende taga, et parajal ajal tungida tuppa. Isa oli väga vana, siis juba. Ja vanad inimesed tunnevad mõnesuguseid, ennustusi, mida noored ei mõista. Ja isa arvas õieti, et kuradite koju tikkumine muud ei tähenda, kui, et ta surmatund pea tuleb. Sellest isa mulle rääkiski. Ja ma kuulasin hirmuga, sest teadsin, et kui isa mind kaitsmast kaob, siis teevad kuradid mulle liiga ära, viivad kuradid muu siis elusana ja isa hinge püüavad ka kinni ja ei lase taevasse. Aga midagi ei võinud teha. Sellest rääkinud heitiski, ta voodi jäi haigeks. Siis tuli pine. Istusin isa voodiäärel ja kuuletasin ta hingamist. Ei julgenud lahkuda temast, sest kartsin kõvasti. Kogu öö istusin ta juures ega saanudki magada. Teadsin, et isa kaob nüüd igaveseks ära ja mulle ei jää enam kaitset. Käis silmist mööda kogu mu elu ja kõik mälestused, mis olid seotud isaga. Tuli meelde, kui seda veel 10 aasta eest oli tugev ja julge ja kus ta siis iga aastaga vajus rohkem küüru. Ja nüüd ei jõuagi ta enam elada. Tuhandeid päevi oli ta elanud ja tänane oli tal vist viimne-ist ei näegi enam hommikut. Ei näe enam päikest, mis alati paistis ta punasele habemesse soojalt. Ei näe päike, Kelam leid silmimis julgelt vahtisid temasse. Aga kadus. Ammu juba laulsid keskkuked juba lõi valgenema idast. Siis suri isa. Ise nägin, kuis hing temast valged uikesena välja lendas. Aga kaval oli, isa, ta ju teadis, et kuradid, valvavad akna taga ja isa hing tahtis pääseda korstna kaudu taevateele. Aga peagi tuli ta säält haledasti piiksudest tagasi. Korstna avavusel valvas ees kohutav kuradi nutsakas. Asjad tuli inglitegi pääle loota. Ainult üks väike neist seisis toanurgas seal, kuhu ma enne tõin, valmis leinakuused. Leinakuuskede varju ingli selja taha pugeski, siis isa peitu. Kuid kurjad vaimud juba õõnestasid seina, et näpata isa hinge ingli selja tagant. Juba nad närisid hammastega raginal puu seina, et pääseda tuppa. Juba värises kartusest inglikegi, sest taevamõõgad, keda käes oli liig lühike. Kui haavad, tuike värises isa hinkida selja taga, sest ei olnud abi loota kusagilt. Mina seisin toas hirmunult nõutult. Nägin, kuis metsa kohalt tõusis kergel punetuse lendu Suur tuhatpäine. Varesekari lendas maja poole koledasti kraaksudes pureldes. See oli suur mustsõdalaste salk, mis ruttas kurjadele appi. Õuele jõudes heinad peatuma aia Tõivastele. Mõned asusid raudnokkadega raiuma aknaklaase. Kuna mõnede vestlesid kraaksukenel kuraditega tulid nemad kivist sinna saagile? Ist Nad lootsid asuda isa vaese korjuse kallale. Aga juba puurisid kuradid, sarved läbi seina. Tekkis seina suur avaus, mille kaudu kurjad kogunesid tuppa. Aga ei, nad ei julenud veel puutuda isa hinge, sest ingel tööris oma näo nende poole. Oli kole vaadata taevalise võitlust põrgulistega. Inglise ilmis välkus, pühadus, vagadus, kuna kuradite silmist lendasid igale poole rohelised tuleleegid ja kohutav sisin peale, siis siiski hingel. Kuradid seda nähes tikkusid ligemale ja kui isal enam pääsemise lootust ingli juures ei olnud lendas ta viimases lootuses minu juurde ja kadus mu rinnatasku. Aga jah, see, see on väga huvitav, et ma ei leidnudki õieti sealt isa surmas sellist looduse kirjeldust aga ometi see niisugune Eesti selle tumedama poole tunnetus on seal väga tugev. Tegelikult ma pidin rääkima sellest, et mispärast mul seostub ka selle, praeguse Eestiga see, see haigi kaarnakivi, et mulle tundub, et seal on just kuna see loodus läheb nii tugevalt kokku inimeste kirjeldusega, mida inimesed seal teevad õieti, kuidas nad mõtlevad. Et siis mulle tundub, et, et kuigi tänapäeval meil on arvud Tid ja tümps ja elekter igal pool ja me ei sõida regedega Riiga enam et siis midagi on meie rahvas meis kõigis sellist mis juba oli kaarnakivis ja mis on ammustest ammustest aegadest ja mis on see mingisugune Eesti eestluse olemus, millest me lahti ei saagi, nähtavasti niikaua kui me elame. Aga mis see just on, ma ei tea. Aa üks asi veel, et mis on tema looduskirjeldustes olematute looduskirjeldustes, mis on huvitav, näiteks kui ta räägib sellest mõne sõnaga sellest loodusest. Ja siis ühtlasi on seal see inimene sees. Et siis seos selle looduse ja inimese inimese meeleolu vahel on väga tugev näiteks suurte kuuskede man, kuidas ta alustab seda lugu, kuidas Jakob ruttas soo teelsest hakkas pimenema ning musti pilvi taha kadus sügisõhtu lõikav kollane taeva äär, sügis päevama külma vihmaga, mis peaaegu nagu et ta ei olegi enam päev, vaid et ta on ühtlasi ka ö samal ajal see eestimaa igavene hämarik, mis sügise päeva ja õhtut kogu aeg ilmestab. Ma ei taha ütelda, et, et siin oleks ainult see Eestimaa ja eestluse tumedam pool, et sina samuti nagu see, see jäigi heledam pool näiteks heledam pool, see on ühtlasi selles kurjas kuumehes. Kuigi see toimub kõik talvel talveöösel ka, aga siis kuidas need lapsed mõtlevad, see teeb selle nagu kogu selle öö heledaks või siis see suvine loodus, mis on tal pidu pahandusega kui algab, et suvine päike kõrvetas liialt palavasti taevas, oli selge, kui klaas ja päike kui tuline muna. Et kõik see, mis ta ütleb, selles on nagu mingisugust sellist tunnet, kuidas meil on üldse kombeks rääkida meil, eestlastel, eesti keeles, kui me oma juttu ilmestama või ükskõik kes, mis tuleks. Suvine päike kõrvetas liialt palavasti taevas oli selge, kui klaas ja päike kui tuline muna. Kahel pool rongi põldudel hilinais närtsivat ja puulehed palusid vihma. Vedur ise tossas palavuses teda, rataste vahelt tilkus palavat tuhkaja tulesädemeid. Suurehkimisega. Rong jõudis üles ühest tõusengust, jäi siis viimaks Antsla jaamas tõmbama hinge tagasi. Vaatasin aknast välja. Alevik oli kui surnud. Jaamaülem vahtis ukselt rongi ja pühkis higi. Eemal lasipuu ääres seisis üks hobune ja vehkis sabaga kärbseid. Ta saba keerles ringi otsekui propeller ja vaevalt võis aimata, et seal taga töötab mees hobuse lasipuu külge sidumise kallal. Kui ma püüdsin nagu siduda seda meie praegust maailma, jäigi maailmaga, et on nagu niit selle maailma vahel, mis ei ole kunagi rebenenud, et me kanname seda endas, et siis nagu näide oleks sellest jõe tõprast, et kui mina praegu teen oma tööreise, ma pean sõitma igal hommikul Kadriorus plisse üle Kopli liinide, kuna Koplis on tehnikaülikooli majandusteaduskond kõige viimases peatuses ja hommikuti ma sõidan sinna tavaliselt nende pudeli korjajatega prügikollidega ja vahel trammi esimene vagun näiteks haiseb nii, et inimesed kolivad kõik taha tagumisse vagunisse ja vahel on vastupidi ja tagasi. Ma siis koplis sõidan õhtul näiteks kella kaheksa paiku, kui õhtul koju sõita seal, et siis just Kopli liinide peatuses tuleb peale sellised aastaid pesemata kaelte ja pesemata kätega lapsed, kes siis sõidavad balti jaama ja lähevad nähtavasti oma retkedele sealt, et kuidagi see seltskond eriti võib-olla just see prügikollide seltskond minu jaoks seostub selle jõe tõpra jutu algusega. Jõetõbras niisuguseid inimesi on maailmas küll harva kellel saabas kasvanud jala külge kinni ja ihukarvad riidekoest läbi. Juuksed päästais, tõrva plaagatanud ja kuivanud kokku kumeraks karaskit, sülevanade silma kulmud pikad ja langevad räpase näo üle ämblikuvõrgu nagunii habeme tuustini habemetuust jälle kasvanud, pajupõõsana ümber kaela, kui ahvil ja herilased teinud sinna sisse pesa sest seal neil Varblaste ja vareste eest kõige julgem. Ainult kui too vanamees oma kõverate kondiste sõrmedega otsekui rehaga sügamise mõttes kõigest jõust hakkas habeme kallal tuuseleldama pistsid herilased habemest rahutult vastu urisema, mida vanamees ei kuulnud, sest kõrvad olid tal prügi ja prahti täis. Ja too prügi ja prahihunnik määriti tõrvaga üle ja kuivalt kõvaks, kui. Mis mind Jaigis võlub ja sellest tema kirjeldustes ja tema juttudes üldse. Et need on tihti sellised õudsed, tihti on võikad ja seal juhtub selliseid väga jõhkraid asju. Aga selle atmosfäär on alati selline soe. Kui vaadata seda jõe tõbrast või kui vaadata neid prügikolle, siis mõlemad neile tegelastele on iseloomulik selline alandlikkus, alandlikkuse vaoshoitus, et nad püüavad olla pisikesed ja teha seda oma tööd, millest nad saavad selle oma väikse elatise ja olla nii märkamatud, kui saavad ja seal sammas nad levitavad enda ümber sellist haisu ja atmosfääri ja jätmist pärast inimesed neid ei suuda kannatada. Aga jäigi kirjelduse järgi, see on justkui sellises soojuse ja turvalisuse kerasse, mida ümbritseb see tema kirjeldus nende inimeste kohta. Eile ma just olin hämariku saabudes üksi kodus ja põletasin küünalt. Ei tahtnud panna veel tuld põlema ja hakkasin mõtlema sellele, et ma istun siin praegu ja tuld ei pane ja põletan küünalt, mis on praeguses elus võrdlemisi harukordne, et me süütame, tule ja ei mõtle nagu selle peale eriti, et kui natuke vahel põleb, päeval tuli aga et mul seostus ta just minu ema ja minu tädiga see hetk eile õhtul kus nemad pidasid alati videviku, et sellepärast on mu elu olnud noh, ajaliselt väga huvitav, kui mina sündisin, siis oli mu ema juba 41 aastat vana. Nii et ma olen vanade vanemate laps ja ema, tema lapsepõlve mälestused olid veel tsaariajast ja siis temal ja tema vanemal õel. Nad olid väga lähedased ja alatasavanem õde oli meil külas ja siis nad kunagi ei pannud enne tuld, kui oli juba hädavajalik ja nad istusid hämarikus, pidasid hämariku selle tingimata selline hämarikutund. Ja siis nad kudusid enamasti ja rääkisid tondilugusid, nemad olid pärit Hiiumaalt. Ei saaks öelda, et need tondid ja kodukäijad, kes ringi käisid, et see oleks ainult see Võrumaa eripära. Et Hiiumaal käisid ringi samasugused tondid ja minu lapsepõlv, mõnes mõttes möödus nende seltsis. Jaaniöö oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis kui päike alla laskus ja metsatukad kauged ja lähedaseltki sulasid pehmesse sinna kui nende vahelt järvedel tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli kui vaid põline tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must. Siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosa pehmeks. Kuna lääs lõkendas veelgi sandavalt tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist, siis säraski heledalt Rõuge kirikutorn ja esikülg ning tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud üle lendavatelt Varrese parvedelt verd, mis jäänud teelt pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis, kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale. Nendegi harja lagendikel ja tipudukadel mängles keha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmata piki valget kasetüve suur punane värvilarakas oli virutad sinna hoo ja vihaga et kaselehtedele ja männiokstele lennanud piisad. See jaaniöö seostub, ta seostub praegu nii tõesti selle suvega jaani, aga kui ka uusaastaööl, aga ma olen mõnel korral käinud oma venna juures Tallinna lähistel uut aastat vastu võtmas ja seal Kose kandis Tartu maanteed mööda edasi. Ja siis, kui minna väljalask, ma neid rakette, mis on suutnud seltskond osta kokku, siis on niimoodi, et üle kogu selle lageda välja, nii nagu ka jäigi kirjelduses jaaniöö kohta. Nii on igal pool ümber, silmapiirini on põmmutamine ja tulede sära ja kõik püüavad kuidagi tuld teha ja siis seesama on ka jaaniööl, kui sõita jaaniööl näiteks mööda Eestit, et siis kogu aeg on nagu aheltuledest neist jaanituledest ja see läheb väga kokku selle Jaani kirjeldusega, mis on haigi. Et mis on jälle huvitav tal, et siinse jaanitunne, mis on looduses, et see seostub nende inimeste poolt süüdatud tuledega ja et tal nagu läheks seal jaani ja kirjelduses aeg ja ruum kokku. Ja ruum on surutud nii kitsaks, kuidas on munamäel näha, kuidas Peipsil kalad löövad lupsu ja kuidas kalad vaatavad, seda jaanitulmis munamäel on ja kuidas saab, kusjuures siis kaali august taeva poole lendavad mõõtmatut tule ja suitsusambad. Ja kuidas purjekad ronivad üle sinimere kaugele, kui usinad mardikad. Et siin on niisugune, nagu ta väikseks pildiks võtaks kokku kogu selle Eesti, mis on siis selles jaaniöös koos? Aga tund saabus ometigi Mil hämarus tihenes. Siis ilmusid naelatvadele tuled, paistis neid silma kaugelt lähedalt, tuhandeid olid kõrgemal. Metsadest leidis silmneid kõrgelt pilvedega alt sest läbi öö ei seletunud silmale mägi, millel põles Jaalik. Tuled vilkusid, kaua kestis kogu öö, too kirendus üle kogu Võrumaa sest Jaanikuid säärase rohkem seal kui tähe silmakesid taevas. Nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi. Aga munamäe Jaanik oli alati suurem kõigist sest see pidi paistma üle kogu eestlaste maa sinna lautika, määratu pirn puid. Ja kui leek neelas tolle üleni, siis sadeles selle kuma laial Peipsil suuremalt kui koidu Punanis tõuseb. Peipsi idarannalt. Oli nii selgesti näha siis munamäele suur Peipsi, et nägid Jaanikulised, kus kalad ehmunult vahtisid järve põhjast ennenägematut ööbilti. Ja oli näha, kui saares lendasid kaali august taeva poole mõõtmatut, tule ja suitsusambad. Ja kuis purjekad ronisid üle sinimere kaugele, kui usinad mardikad. Suured rõõmupäevad olid Jaaniku pidu, Munamäel. Kui ma neid looduse kirjeldusi otsisin ja mõtlesin selle üle, et Jaik on ju just Võrumaalt ja ta jutud on Võrumaa jutud et siis ma olin rohkem üllatunud selle üle, et kuidas see Võrumaa, kuidas ta nii väga seostub selle Läänemaatunnetusega, kus ma nüüd kõige rohkem oma ajast olen loodusest aga no kui vaadata, Ta, mis minu lapsepõlvest või sellest loodusest, mis mind lapsena ümbritses, siin just Põhja-Eestis mis kõige rohkem puudub, jäigi juttudes, mulle tundub, et see on see Põhja-Eesti mererand ja liivaluite, et ja männimetsad, minu on jäänud just lapsest ja see tunnetus, see varasuvine, hele, peene tüveline, noor männimets ja liiv ja meri. Esimesed lilled, mis seal olid, karukellad nende noorte mändide all, ei saaks öelda, et sellist tunnet ei ole. Minu jaoks on selline tunne tegelikult selles isa surma vihala kirjelduses. Kuigi seal ei ole ei merd ega männimetsa. Aga seal on see mingi selline päikse ja soojuse õdususe tunneme. Täna rääkisime Juhani haigi Võrus tondijuttudest. Stuudios oli kirjanik Mari Saat. Tekste luges Üllar Saaremäe ja oma isa meenutas kirjaniku tütar Ilo Jaik Rikberg. Saate seadis kokku ja muusika valis maris Johannes kuulmiseni.