Tänases keskeprogrammis linna pilte idast ja läänest räägib oma viimase reisidest arhitektuuriajaloolane Oliver Oro. Oliver, kui te võõrasse linna sõidate, kas te siis eelnevalt loetega mingeid materjale selle linna kohta või sõidate nii-öelda puhta lehena, et kõike, mis selles linnas on kohapeal avastada? Eks see oleneb ka selle reisi iseloomust, vahel on nii, et mina pean näiteks olema üks tudengite juhendajaid või ka seda reisi korraldama, kui tegemist on näiteks tudengite mingisuguse praktika reisiga, mis läheb kunstiakadeemiast, kus siis ninaga tööl olen arhitektuuriajaloo õppejõuna, siis muidugi tuleb teha mingisugust eeltööd. Vahel on küll ka nii, et mõnda kohta, kus enne ei ole käinud, olen püüdnud minna suhteliselt puhta lehena, niiet et ma ei ole teadlikult midagi väga ette valmistanud ja ma pigem siis niisugust tõsisemat uurimistööd, mis on, mis, mis sajandist miski pärineb ja mis on selle koha ajalugu, püüan teha kohapeal või siis isegi kodus tagantjärgi ja seal siis kohal olles puhtalt nautida seda nii-öelda emotsionaalset elamust, ilma et mul oleks nüüd selliseid eelteadmisi, et see ja on väga tähtis ja seda tingimata tuleb vaadata. Kust te nüüd käinud olete? Nüüd on olnud üsna mitu huvitavat sõitu siia ja sinna käisime tudengitega Amsterdamis, seejärel olin mõnda aega ühe rahvusvahelise töötoa raames Saksamaal sellises linnas nagu Wolfsburg lühemat aega ka Hamburgis ja seejärel iidsetes Vene linnades Pihkvas, Novgorodis ja ka mõnes väiksemas linnas nagu Petseris ja val Tais. Viimases ma polnudki varem käinud, ülejäänud kohad olid ka varasemast mulle tuttavad. See Venemaareis oli ka kunstiakadeemiast organiseeritud grupireis, nimelt heal kolleegil professor David Vseviovile on Venemaa ajaloo ja kultuuriloo valikkursus, mida ta siis igal aastal loeb, rõhuga rohkem ühel või teisel perioodil, kas siis rohkem vanal Venemaal või rohkem nõukogude ajal või 19. sajandil. Ja siis see kursus päädib reisiga, kus on siis kaasas tudengid. Aga on ka siis mõned kolleegid, ütleme, Venemaareiside veteranid, mina ise ja mõned veel, kes käime peaaegu igal aastal, sest isegi kui on kohad, kus on enne käidud, siis Venemaa on niivõrd põnev, et sinna taas ja taas on tahtmist minna. Sest võrreldes lääne poole reisimisega on sealsetes Vene linnades ikka väga paljud asjad väga teistmoodi. Ja aeg tundub ka erinevates kultuuriregioonides erinevates geograafilistes piirkondades maakeral väga erineva kiirusega kulgevat-Venemaale, sõitsite bussiga, Venemaal me käisime tõesti sellisel klassikalisel bussireisil ja sellega on see tore asi, et sa näed bussiaknast tee peal ka paljusid asju kogu seda maastikku ja siis seal ütleme, Pihkva ja Novgorodi vahel ja eriti sealt veel väiksematesse kohtadesse sõites on väga palju selliseid küllalt arhailisi vene külasid niisuguste ehedate taredega, mis siis tõesti noh, annavad edasi ka sellist, ütleme, maaolustiku väga vahval kujul. Kas oli näha ka palju mahajäetud maju? Mahajäetud majade hulk nii väikelinnades kui külades on umbes samasugune kui meil Eestis, kuna vene küla on teistsuguse struktuuriga majad paiknevad tihedalt teineteise kõrval nagu vene külades ikka otsaga tänava poole, siis seal torkab see mahajäetud majade hulk võib-olla rohkem silma. Aga ma ütleks küll, et protsentuaalselt Ta on see Eestimaa maastikuga täiesti võrreldav. Loomulikult on seal teisi asju, mis silma torkavad võrreldes meie küladega noh, mitte ainult siis hoonete teistsugune tüpoloogia ei ole mitte siis niisugused rehemajad või nendest välja arenenud hilisemad taluhäärberi nagu meil vaid on just need otsaga tänava poole sellised tüüpilised vene külatared. Samamoodi noh, see külastruktuuri erinevus, mille taga on ju ka siis külakogukonna teistsugune, rohkem teineteisega seotud enesetunnetust. Aga on ka muidugi see, et majaümbrused meile tunduvad niisugused ehmatavalt räämas ka siis, kui majad kasutusel ja kui seal ei elagi üksikkülajoodik, vaid täitsa korralik vene perekond. Eestlaste traditsioon selles osas, kuidas on, ütleme, maal ka talumajaümbrus hooldatud ja taluõu korraldatud on pisut erinev. Ma arvan, et sellest ei tasu suhtuda sugugi sellise üleoleku tundega, et küll nemad seal Venemaal on ikka räpased ja elavad halvasti. Et need on lihtsalt ka, ütleme sellised kultuuritraditsioonide erinevused aga tegelikult on huvitav just jälgida selliseid kultuurierinevusi kas või värvi maitseerinevuste nii välja, mis avaldub Venemaal nii külades kui linnades, eriti puitarhitektuuri puhul, kuidas ikka, sinine on üks selline ilus värv, paljudel majadel on siis sinisõita Daile muidugi klassika, need sinised aknad, eks ole, osa hooneid tervikuna on värvitud siniseks, mida eestlased ju teevad suhteliselt harva. Selles mõttes need niisugused moe ja maitseerinevused ja selle taga olevat kultuurierinevused on huvitavad jälgida. Kui ma olen mõnel varasemal korral saanud seal külades jalgsi liigelda, inimestega suhelda ja majades sees käinud, siis need väljas räämas majad võivad seest olla üllatavalt normaalsed ja puhtad ja teinekord täitsa kenasti remondib. Nii et selles mõttes need vene külad pakuvad ka niisugusi, meeldivaid üllatusi, rääkimata siis inimeste tohutust külalislahkusest ja sõbralikkusest nii väikelinnades kui külades. Muidugi on huvitavad ka just niisugused võrdlusmomendid, kui me mõtleme selle ida ja lääne peale. Et samamoodi nagu me vaatasime me Venemaal näiteks seda sinist värvi niimoodi, et ta meie jaoks ütleme, huvid Ta aga võib-olla me ise näiteks kodus ei tahaks oma aknaraame või aiaväravat sellist spetsiifilist tooni siniseks värvida, siis samamoodi sellises osas on erinevusi lääne pool Amsterdamis. Me kõndisime neid kanali kaldaid mööda ja vaatasime siis ka näiteks majade uksi ja aknaid. Ja kohe hakkavad ka silma torkama niisugused asjad, mida meil ei ole kuigi ise enesest näiteks Amsterdami vanad kaupmehe majad väga mõjuvad meie omadega mingil määral sarnasena vanad kaubalinnad, olgu ta siis Amsterdam või Hamburg ikkagi tuletavad Hansa Liidu aegset Tallinna ühel või teisel moel meelde. Aga detaili käsitluses on kohe niisugust erinevust näha kas või siis see, et seal on juba ammu-ammu. Ma olen kuulnud, et näiteks juba alates seitsmeteistkümnendast sajandist värvitud majade uksi, aknaid sellise rohelise tooniga, kus tegemist on siis niisuguse lakisisaldusega õlivärviga Amsterdami vanade majade uksed tihti läigivad nagu klaverikaas. Ja esimese hooga see meile tundub, nagu mingi vale restaureerimismetoodika või midagi on valesti tehtud, sest et üks vana maja ei pea ju selline välja nägema. Aga tegelikult on tegemist lihtsalt teise kultuuritraditsiooniga. Meil ei ole selliseid lakk väärowe, arhitektuuri detailide värvimisel ajalooliselt kasutatud Tallinnas näeks tõesti võõras ja võib-olla isegi maitsetu välja, aga Amsterdam-ile on see just nimelt omane. Ja samamoodi siis näiteks sellised erinevused, mis tulevad kliimast, et seal väga paljudel majadel juba ka 18. seitsmeteistkümnendal sajandil rääkimata siis hilisemast perioodist on tehtud ühekordsed aknaraamid mis meil oleks mõeldamatu või mida meil ütleme, varasematel perioodidel ajaloolistel linna elamutele kunagi ei kasutatud. Nii meil kui näiteks Venemaal on ikkagi olnud üldjuhul kahe Raamsed aknad samamoodi akende tüpoloogia, millise raam jahud, tusega aknaid on mingil perioodil kasutatud või avanemisviisid see, et aknad on sisse-välja pöördavanevad? Selles osas oleme näiteks meie ja Lääne-Venemaa samuti Läti, Leedu üsna ühtemoodi, samas aga Madalmaades ja Saksamaal on selged erinevused seal näiteks juba 19. sajandil, nagu ka Inglismaal on palju kasutatud soone sees üles-alla sõitvaid aknaid mida meil tol ajal ega tegelikult ka veel hiljem kaua aega praktiliselt ei tuntud. Samamoodi siis näiteks, kui me vaatame modernismi ajastul Eestis säilisid puitaknaraamid ka modernistlikel majadel on traditsioonilised, enamasti pöördavanevad puitaknad kuigi lihtsalt akende raamjaotus ja kuju võrreldes varasemaga muutus. Aga näiteks Saksamaa linnades ja ka Madalmaades on kohe selgelt näha seda, kuidas juba kahekümnendatel aastatel selgelt tungisid elamuarhitektuuri metallaknaraamid, mida juba varem oli kasutatud tööstushoonet, raudteejaamade ja veel mõnede avalike ehitiste puhul valdavalt siis toona terasprofiilid, alumiinium oli veel üsna kallis säilitada tarnemetall, alumiiniumraamid tulevad hiljem alates kuskil 60.-test aastatest, aga valdavalt siis jah, ütleme, seal on modernism kõik metallaknaraamidega ja nad on seal päris hädas ja isegi hullemas hädas kui meie, sest et need ühekordsed metallraamid ei vasta absoluutselt. Ja selles mõttes see on siis terve suur teema modernismi restaureerimiseks, kuidas korrastada 20.-te 30.-te aastate kortermaju või ka avalikke hooneid. Kas ja mil määral neid vanu metallraame üldse saab säilitada või kui teha uued metallraamid, kuidas need teha niisugused, et nad paremini peaksid sooja. Samas aga väliselt sarnanesid nende vanade akendega, mida meie modernismi restaureerimiseks ju ei ole, sest meil neid 20.-te 30.-te aastate metallraamidega aknaid kohtab üliharva mõnel üksikul ehitisel nagu metsakalmistu kabel ja üks koolimaja Kuressaares ja mõned on veel, aga, aga neid on tõesti väga vähe. Ja lisaks siis nüüd ütleme niisugustele akendele, ustele, muidugi on huvitav vaadata seda ehitustraditsiooni erinevust laiemalt. Meie siin kuulume niisugusse Põhjamaade areaali, mis samas muidugi on ka Venemaale väga omane, kus on siis paljud lihtsamad ehitised ehitatud puit hoonetena ka linnades ja seda siis mitte ainult varasematel sajanditel, vaid ka veel 19. sajandi lõpul, 20. sajandi algul. Samas kui ütleme Saksamaal ja Madalmaades majad on ikkagi midagi haruldast. Ei saa öelda, et neid üldse ei ole tegelikult ka Amsterdamis on täiesti olemas puitehitised. Tihti küll on nii, et neile on hiljem kivi fassaadid ette ehitatud, nii et puumaja peitub sinna kivifassaadi taha samuti arheoloogilisest materjalist teada, et varasematel sajanditel ka on seal linnades olnud puuhooneid siis enne kivihooneid. Aga hiljem on kivihooned need ikkagi välja tõrjunud. Nii et sealsest puumajad on ikkagi midagi kurioosset, mida siis eriliste haruldustega näidatakse turistidele. Samas kui meil sellistest argipäeva arhitektuurist puumajad moodustavadki ju kõige suurema osa. Ja samamoodi siis on huvitav ka see konstruktsiooni erinevus, et kui meil siis puumaja tähendab tavaliselt rõhtpalkmaja samamoodi Soomes, samamoodi Venemaal ka Lätis, Leedus, siis alates Poolast siis sinna lõuna ja lääne poole siis just Saksamaal ja Madalmaades. Kui üldse räägitakse puumajadest, siis tavaliselt see tähendab vahverk maja, see tähendab sellist maja, kus on ehitatud puitsõrestikkonstruktsioon mis on siis küll kandekonstruktsioon, aga sinna vahele on siis savist või siis karkera, millistest tellistest tehtud täidis. Mõned sellised majad on üle krohvitud, nii et kui me ei tea, siis me ei saa arugi, et tegemist on puithoonega. Mõned sellised majad on ka ilma krohvikatteta saksa linnadele ju väga omased, need punastest tellistest tahverk, majad, mõned siis krohvitud, niiet et küll need täitepinnad on krohvitud, eriti kui tegemist on savitäitega, mida on siis vaja olnud lubikrohviga kaitsta. Et see siis niiskus õrnamaterjalina sealt vihmaga välja juhutaks. Aga need puitosad ankrohvimata, niiet ikkagi kaugelt on näha, et tegemist on rahverk majaga, et siin on erinevaid variante. Aga just siis see puumaja tähendabki tavaliselt seda puitsõrestik ehitist, et see on selles mõttes selge erinevus. Meie traditsioonist, kus siis üldjuhul puumaja on tähendanud ikkagi palkhoonet, sest ka metsade hulka ja see, kui palju metsi oli juba kesk- ja varauusaja jooksul jõutud maha raiuda on tiheda inimasustusega Lääne-Euroopas sootuks erinev, võrreldes siis meie ja ka siis Soome ja Venemaa metsaste aladega. Kui rääkida Venemaast, siis, kui suurt tähelepanu seal puitarhitektuurile pööratakse? Üldiselt nad oma puitarhitektuuriga muinsuskaitselisest ja linnaehituslikus mõttes, kes tegelevad väga vähe, mõnedes linnades on hakatud ka sellele tähelepanu pöörama ja sellega tegelema. Aga võrreldes nüüd meiega, kus on siiski miljööalad ja ütleme, puitarhitektuur on läbi teinud sellise suure uue tõusu ja nooremate inimeste seas vähemalt Tallinnas ja Tartus natuke ka Haapsalus ja mõnes teises linnas on väga populaarne kolida elama puumajadesse, teha vanu, kehvas seisus puumaju korda oma pere koduks siis Venemaal kipub küll nii olema. Sellist protsessi ei ole olnud ja Pihkvas ja Novgorodis, aga ka paljudes teistes Venemaa linnades need puumajad ääretult kehvas seisus. Paljud neist on ka väga veidral viisil ümber ehitatud või siis üldse lammutatud nendele kruntidele, kus siis varem on puumajad olnud väikeste puumajade vahele, on kerkinud ka selliseid veidraid rikkuri villasid ja üldiselt seal puumajades siis kui seal linnaosades ringi käia ja ringi vaadata, selgelt elavad siis sellised madalama sotsiaalse loodusliku toimetulekuga inimesed või siis väga väga vanad inimesed. Selliste puitlinnaosade mõtestamist, väärtuslikuna ja puumajade uut esiletõusu näeb väga vähe. Et seal on ka küllalt suuri ja kihvte vabaõhumuuseume käisime meiegi Novgorodi lähedal vitaslavituse vabaõhumuuseumis, kuhu on siis toodud neid külataresid mitmetest küladest, kui just neid kõige arhailisemat tüüp. See tõesti ongi siis selline turistidele näidatav museaalne keskkond, kus vaadatakse, et kuidas inimesed vanasti elasid samas läbi külade sõites, needsamad arhailised külatared lihtsalt üksteise järel kukuvad kokku kui seal, kus nad on ehedalt oma loomulikus keskkonnas säilinud ja ka näiteks puukirikud, millest osa võivad pärineda seal ju koguni 16.-st sajandist, meil nii vanu ei olegi, rääkimata seitsmeteistkümnenda 18. sajandi puukirikutest. Et on siis mõned kohad nagu kiisi saar, kus nad on lausa Unesco maailmapärandi nimekirja kantud või siis needsamad vabaõhumuuseumid, kus siis nende eest hoolitsetakse ja neid turistidele näidatakse, tutvustatakse samas läbi külade sõites näeb samasuguseid sama vanu puukirikuid Venemaal, mis lihtsalt siis vaikselt hääbuvad ja lakkavad olemast. Ja selles mõttes küll ütleks, et niisugune puitarhitektuuri väärtustamine on meil ikkagi tunduvalt tugevam kui meie idanaabrite juures. Loomulikult ma ütleks, et soomlased ja rootslased on selles osas meist omakorda palju ette jõudnud ja sealtpoolt on jälle meil palju õppida. Üks oluline teema, mis ka on nagu selline, kus ma ütleks, et meie oleme niimoodi kahe vahepeal, aga kahjuks kurvalt kipume kalduma sinna ida poole on elumajadevahelise ruumi ja haljastuse hooldus, eriti kesklinnast kaugemal igal pool, nii idas kui läänes ehitati paneel magalaid 1900 neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel ka veel seitsmekümnendatel aastatel ja näiteks Saksamaa linnake Wolfsburg, kus me siis nüüd hiljuti olime, ongi selline linn, mis on 1900 kolmekümnendatel asutatud täiesti tühjale kohale selleks, et teha sinna suur Volkswageni autotehas ja hiljem on sinna siis mitmesuguseid modernistlikke linnaosi lisandunud ja siis meil oligi seal selline moodsa arhitektuuri restaureerimise ja taaselustamise workshop või niisugune rahvusvaheline töötuba. Tudengid pidid otsima lahendusi, kuidas ühe paneelelamutest noh, mõned on ka tellismajad kõikjale paneelelamud modernistliku linnaosa probleeme lahendada ja elukeskkonda parandada. Tegemist oli siis ühe Wolfsburgi autotööstuse juurde omakorda kuuluva siis sellise väikese eeslinna Detmeroodega 50.-test 70.-teni rajatud modernistlik linnake ja Peab ütlema, et meile tundus, et seal nagu ei olegi peaaegu mingeid probleeme, mida lahendada. Sest kõik need majad, noh, mõned on kehvemas seisus, mõned paremas seisus, aga üldiselt nad on nii korras ja nii hästi hooldatud võrreldes meie paneelmajadega, kuigi nende algne ehituskvaliteeti, et ei pruugi olla sugugi nii väga palju parem kui Nõukogude Liidu paneelmajadele, seal on tegelikult ka palju probleeme, ei tasu arvata, et seal kapitalistlikus maailmas nüüd kõike nii väga palju paremini tehti kui siin idablokis. Aga lihtsalt see hilisem hooldus on olnud niivõrd palju parem ja terviklikum. Ja samuti siis, mis eriti silma torkab, on just kogu see majadevaheline ruum, laste mänguväljakud, haljastus, parkimislahendused, puude ja põõsaste tagasilõikamine üldse istutusmaterjali valik. Milliseid puid, põõsaid on sinna vahele istutatud, lillepeenrad, see, kuhu nad ja kuidas nad on tehtud, kuidas see on läbimõeldud, et kuidas see koos parkimise ja jalakäijate liikumisega toimib? See kõik on seal niivõrd ilus, et ma ütleks, et see Wolfsburgi nisugune, modernistlik Detmeroode eeslinn, see on üks ilusamaid vabaplaneeringuid, mida mina kuskil näinud olen. Nende renoveerimislahendused on muidugi ka märksa terviklikuma diaintelligentsemad kui meil just paneelmajade ja sellise modernismi osas. Noh näiteks niisugust asja, et kus igaüks on oma rõdu isemoodi kinni ehitanud, seda peaaegu ei näe. Ja ka need soojustuslahendused on ilusti tehtud, jah, maja originaalvälimus on küll selle tõttu muutunud, aga niisugust asja nagu näiteks meil mõned Mustamäel Lasnamäel esimesena soojustatud majad, kus siis need soojustatud otsaseinad on kaetud profiilplekiga. No selle peale saksa arhitektid, aga vist ka tavainimesed langeksid minestusse, niisugusi lahendusi seal ei ole, see ei tähenda, et neid Saksamaal kuskil ei ole jonka seal niisugusi tühjaks jooksvaid linn, kus on tulnud kasutada kõige odavamaid lahendusi ja, ja olen ma sattunud näiteks Pariisis Ühte, sellisesse paneelmajade linnaossa, mille olid üle võtnud valdavalt siis islamimaadest sisse rännanud inimesed. Ja mis tundus mulle palju hirmsam, kui ükski meie paneelmajade linnaosa iial olla saab. Aga konkreetselt jah, seal petmeroodes ja siis ka näiteks Amsterdamis mõnedes äärelinnades, kuhu me sattusime. See niisugune modernismi ajastu arhitektuur on ikkagi väga kvaliteetne, teetne ja ennekõike just see majadevaheline ruum on nii terviklikult välja arendatud, et sa saad tõesti aru, mida selle modernistliku vabaplaneeringuga mõeldi. Mida ka meie arhitektid Dmitri Bruns, Mart Port, mõtlesid kui nad neid Lasnamäe Mustamäe Õismäe maju planeerisid, mis lihtsalt meil kunagi päriselt sellisena tööle ei hakanud. Mis puudutab siis nüüd seda haljastust ja maja ümbruse hooldust, siis saab ju öelda, et aga seal, Saksamaal ja Madalmaades on palju parem kliima. Et mis neil seal viga hooldada ja haljastust rajada, aga ausalt öeldes näiteks soomlastel, kellel on veel kehvem kliima, kui meil külmem ja eriti Põhja-Soomes ja ja siis seal põhja pool mandri pool ka selline kontinentaalsem siis ikkagi on seal ka haljastusega just modernistlikes linnaosades lood palju paremini, nii et kliima süüks ei saa seda tegelikult ajada. See ei puuduta nüüd üldse ainult paneelmajade linnaosi, vaid üldse linnaruumi kesklinnast kaugemal. Kui me ka läheme Tallinnas Põhja-Tallinna või, või kui me läheme Paldiskisse või, või ka kuhugi minu poolest Pärnu äärelinna mis ei ole siis selline rajada linnaosa, vaid just niisugune nõukogude aegsete kortermajade linnaosa, siis meil on ikka palju rohkem Venemaa moodi kui Hollandi või Saksamaa moodi. Me peaksime siinkohal nagu kuidagi rohkem pingutama vaatama ja, ja rohkem teadvustama seda, et tegelikult elukvaliteet ei sõltu ainult majade soojustamisest ja sellest, kui lähedale oma korterile sa parkimiskoha saad vaid ikka ka sellest, et kui sa uksest välja astud, mis sulle sealt avaneb ja mis sulle aknast paistab. Miks on ka kogu seda majade hooldamist ja maja ümbruse hooldamist Saksamaal? Jaa, Madalmaades ja mitmel pool mujalgi Lääne-Euroopas palju parem korraldada, kui meil on see, et seal ei ole olnud selliste korterite erastamise protsessi nagu meil vaid jällegi, see ei ole reegel, see ei ole alati nii, aga noh, paljudel juhtudel need majad näiteks seal selles Wolfsburgi eeslinnas peaaegu sajaprotsendiliselt kuuluvad siis kas linnale või siis sellistele suurematele kinnisvarafirmadele ja seal on üüritavad kvartalid ehk et tegelikult maja kui terviku hooldamisega tegelebki, siis üks juriidiline institutsioon ja need üürnikud on pikaajalised inimene, võib terve elu elada seal selles üürikorteris, ei tähenda, et need inimesed seal pidevalt vahelduksid või ei ole sellist oma kodutunnet. On tavalisi üürikortereid, sealhulgas üsna luksuslik, kus elavad küllalt jõukad inimesed on siis ka selliseid sotsiaalelamispindu, aga ütleme, nende sotsiaalmajade ümbrus ja trepikojad on ikkagi väga korras. Selles mõttes meil ju tihti on see, et mis puudutab nii maja ümbrust, teoldamist kui ka majade endi, ütleme remontimist ja hooldamist ja seda, et miks meil on igalühel isesugused, aknad iga rõdu isemoodi kinni ehitatud see siis ikkagi tuleneb sellest, et meil on olnud see korterite erastamise protsess, kus siis sellist ühist meel, et või ühistegutsemise eesmärki on väga raske leida. Inimeste majanduslikud võimalused on väga erinevad. See, kas ja kui kauaks inimesed mõtlevad jääda sinna majja edaspidi elama, on väga erinev, seetõttu ka nende investeeringuvalmidus on väga erinev. Ja ongi paraku nii, et meil need kortermajade linnaosad ennekõike just modernismi ajastu kortermajade linnaosad kipuvad niisugused rääbaka võitu välja nägema. Kui vaadata Venemaa poole, siis seal on asi veel tunduvalt hullem. Ei saa isegi öelda, erinevalt nendest hooletusse jäetud küla majadest, vaid seal laiuksid mingid hirmsad prügi välja, et nad ikka koristavad küll. Aga hästi palju on sellist olukorda, et nad ei niida, muru asemel on takjaväljad üle kasvanud põõsastik kui väga kehvas seisus laste mänguväljakud. Nad nähtavasti ei muretse eriti nende turvalisuse pärast. Ja loomulikult seda niisugust kaootilist rõdude kinniehitamist ja igaüks paneb isesugused aknad. No seda on seal veel palju rohkem kui meil. Kuidas eramajade linnaosad Saksamaal välja nägid? Kui minna eramaja linnaosadesse, siis näeb tegelikult ka Saksamaal kasvõi sealsamas Wolfsburgi seda, et seal on nüüd Niukest oma loomingulist tegutsemisrohkem, et kui inimestel on ikka eramaja, siis nad tahavad seal maja juures ennast teostada. Ja on ka samamoodi selliseid linnaosi, mis omal ajal on terviklikult ühe arhitekti projekti järgi rajatud ja kuidas näiteks on olnud kõik ühesugused majad. Aga inimeste arusaamad oma kodust on loomulikult erinevad ja on ka seal seda, et keegi on siis seda maja soojustanud, midagi juurde ehitanud. Keegi on aeda ümber kujundanud, paigutanud sinna mingisuguseid ime, tabasid aiapäkapikk. Kuigi seal on olnud algselt võib-olla ka selline napp, kellelegi maastikuarhitekti poolt tehtud modernistlik aiakujundus. Mis siis nüüd väga veider välja näeb, omaniku selliste omaalgatuslikke ümberkujunduste järel. Selles mõttes eramajade puhul näeb sedasama tendentsiga Madalmaades mujal just sellistes aed linlikes linnaosades. Muidugi võrreldes Venemaaga on see jällegi kõik väga leebe, sest et Venemaal ma ütleksin, et sellistes eramaja linnaosades mis tavaliselt tähendab vanu tsaariajast jäänud maju, valitseb kaos, seal näeb ikka väga imelisi ehitisi nii ümberehituste kui uusehitiste osas. Niisugust nähtust, nagu meil neljakümnendatel viiekümnendatel kuuekümnendatel rajatud eramajade linnaosad Venemaa paljudes linnades peaaegu ei olegi. On küll neid, mida meie nimetame soome barakipeks, neid pärast sõda ehitatud konstitutsiooni barakke ja mutid selliseid sõjaväebarakke ühele või kahele kolmele perele, aga niisugusi oma pere rahadega ehitatud eramaju on väga vähe või peaaegu ei ole. Paljudes Venemaa linnades sellist kommet üldse ei olnud ja mõnel pool sa ei olnud ka üldse lubatud. Sellist asja ei olnud, et eraldatakse individuaalehitajatele krunte. Nii et need väikeste majadega aed, linlikud linnaosad on tavaliselt siis just niisugused tsaariajast jäänud puumajade linnaosad kus siis praegu need puumajad on tihti ääretult hullus seisus ja on tekkinud ka seal niisugused linnatagused, uusasundused nagu meil. Aga neid on vähem ja nad on niisugused, nagu meile ehitati, võib-olla üheksakümnendad alguses sellised lolli, tema arhitektuuriga, nagu rahvas sellele nimeks pani kus on sellised tohutult suured ebaratsionaalsed, väga paljude kaunistustega tornikestega majad. Tõesti, ma ei tea, mitmesaja ruutmeetrised ja, ja tihti on siis tegemist sellise suled tud aiaga piiratud valvatud alaga nagu selle kohta inglise keeles öeldakse ketid, community, mida Eestis on ikkagi üsna vähe tekkinud, aga mida mitmel pool mujal Ida-Euroopa maades on palju ja mida Venemaal on ka mitmete linnade äärealadel. Aga jah, niisugust mõistlik kui eramaja ehitust, mis nagu meie maitsele ja arusaamale tunduks normaalne ja selliseid suuri eramaja linnaosi, nagu ka meil on nüüd sellise valglinnastumise käigus mitmele poole linnast välja tekkinud on seal üsna vähe, et pigem ehitatakse ikkagi kinnisvaraarendajate poolt linnadesse nii kesklinna kui linna äärde uusi kortermaju, seda näeb Venemaa linnades küll palju, mis küll ka on meie arhitektuurimaitsest üsna erinevad, tihti kant, spordihooned ja, ja muud sellised, mida nad on siis ka nüüd viimasel 10-l aastal näiteks ehitanud, on ka ikkagi noh, selgelt täiesti teise maitsega vene inimene armastab kulda, karda ja kunst marmorit, mis sinna teha seda kortermajade juures, et kui siis nagu tõeliseks luksuseks ja päris marmoriks ei ole raha, siis peab sellist võlts luksust ja kuist marmorit olema. Kaasaegse arhitektuuri maitse on seal üsna erinev ja vot selles osas ma jälle ütleksin, et me oleme väga palju rohkem ikkagi Saksamaa või Hollandi moodi. Muidugi Holland on niisugune kaasaegse arhitektuuri esima läbi viimaste aastakümnete olnud ja selles mõttes pole ju meil nii väga midagi kõrvale panna, et, et meie uued majad võib-olla nii ägedad ei ole ja nii uhketes arhitektuuriajakirjades ei käi ja meil ei ole nii võimsaid maailmakuulsaid arhitektuuribüroosid välja pakkuda. Aga ega meil midagi häbeneda ka ei ole, et ma ütleks, et meie kaasaegne arhitekt tuur linnades nii elamuarhitektuuri kui avalike hoonete osas ikkagi keskmiselt tasemelt on täitsa hea ja vägagi sarnane Lääne-Euroopa linnades toimuvaga. Et te ei saa öelda, et me nagu siin oleksime väga spetsiifiliselt idaeuroopalikud mis on muidugi üks suur ja oluline teema. Kõikjal on siis nüüd endiste selliste sadama ja tööstusalade ümberkujundamine ja ree Vitaliseerimine, millega väga palju on tegeldud mitmetes nendes linnades, kus ma siis nüüd hiljuti käisin ja muidugi ka paljudes muudes, kus ma käinud ei ole või olen varem käinud, kus siis endiselt sadama laduda ja sadamatööstuste alad on tühjaks jäänud ja sadamaaktiivsus on sealt kuskilt mujale kolinud või lihtsalt nii suuri laopindu. Sellisel kujul, nagu nad varem olid, enam ei vajata. Samuti mitmed tööstused on kolinud oma tootmise linnast välja ja linnades on tekkinud siis tühjad tööstuskvartalid, millele otsitakse uusi funktsioone ja mida võimsam sadam või mida võimsam tööstuslinn, seda uhkemana seda näeb. Ja samas seda suuremat väljakutset linnaisadele ja arhitektidele see pakub. Et kuidas siis nüüd teha nii, et nendest endistes tööstuskvartalites ei kujuneks sellised varemeteväljad ja narkomaani, tele ja muudele elu heidikutele, peavarju pakuvad getostuvad alad, mida linnainimesed kardavad, vaid kuidas nendest saaks siis nüüd just vastupidi linna uued arengumootorid ja mõnel puhul isegi uued linnasüdamed. Nüüd näiteks heale Wolfsburgi autotööstuse linnas, kus me käisime, kus on siis Volkswageni peatehas seal seda teemat praegu üldse ei ole, Volkswageni tehas töötab kogu oma auhiilguses moodustab selle linna siis niisuguse peamise tsentri ja mingisugusest sulgemisest või tühjaks jäämisest ei ole üldse. Küll aga näeb seda Amsterdamis mitmete endiste tehaste puhul, millest nüüd on sageli saanud sellised kultuurikeskused, näiteks üks endine gaasivabrik, mida oli ka võimalus külastada ja samuti siis on Amsterdamis just hiiglaslikud vanad sadama-alad, kus siis juba alates 1980.-test ja siis jätkuvalt üheksakümnendatel ja 2000.-te algul on ehitatud palju uusi maju nendele kaldapealsetele. No mida siis selle järgi, et sealt varem läksid laevad kaugetesse, asumaadesse kutsutakse näiteks Jaava kaldapealseks ja Borneo kaldapealseks ja seal siis on tõesti toimunud midagi sellist, mida näiteks mõned arhitektid on nimetanud moodsa arhitektuurimaailmameistrivõistlusteks kus siis kõik kõige ägedamad moodsad arhitektid nii Hollandist kui mitmelt poolt mujalt on püüdnud ennast teostada ja kõige vägevamaid uusi maju projekteerida. Nüüd on hakanud seal tegelikult see vaba maa mingil määral ka otsa saama ja võib-olla see ehitusaktiivsus raugenud, aga selle eest jällegi väga niisugused vägevad just nimelt kiiresti arenevat ala nägime me Hamburgis, kust nüüd viimasel 10-l aastal on endine sadamaala hakanud uut ilmet saama. Suur osa kaubasadama tegevust on hakanud uutele aladele kolima ja varasem kaubasadam kujundatud niisuguseks elumajade kontorihoonete, aga mõnede haridusinstitutsioonide paiknemise kohaks. Ja samuti on see endine sadama aitade kvartal võetud kasutusele kunstigaleriide ja disainistuudiote ja muude loominguliste tegevuste paiknemise kohana. Mõned vanad sadamalaod ootavad veel uusarendust, kui need on tehtud ka lihtsalt kortermajadeks. Et, et selles mõttes kõik see, mis toimub Hamburgi sadamas, praegu on arhitektuurselt erakordselt põnev on valminud seal uusi ülikoolihoone, Athens University teeb või kuidas nimetavad seda ka nüüd hästi sageli inglisekeelse nimega Athens University, kus siis muuhulgas saab õppida arhitektiks ja ma arvan, et noortele arhitektidele on see kiiresti arenev, väga äge keskkond, väga inspireeriv. Seal siis on ka ülimoodne metroojaam ja lisaks siis terve hulk teisi tipparhitektide projekteeritud maju seal Hamburgi endises sadamas mille üheks tipuks on siis endise sadamaga ühe lao hiiglasliku ümber- ja juurdeehitusena kavandatav uus filharmoonia, mille on siis projekteerinud maailmakuulus hertsogi amerooni arhitektuuribüroo mille siis ühe juhtiva arhitekti Jacques hertsogi mõningaid töid paljud kuulajad kindlasti teavad, näiteks Londoni Ühest vanast elektrijaamast ümber kohandatud moodsa kunsti muuseum, nõndanimetatud Tate Modern on üks tema töö. Nii et selliseid, just ka vanade tööstushoonete uuele funktsioonile kohaldamisi on ta teinud palju veel mitmel pool maailmas ja pekingi olümpia staadion, ta on kindlasti üks tema ka üldtuntumaid töid. Tundub, et Hamburgi sadamasse uus filharmoonia tuleb ka üks väga äge asi seda nii intervjueerida ja selle kontserdisaali kui ka siis välisarhitektuuri osas, mis siis peaks selliseid tormise merelaineid või ka purjelaeva meenutama ja olema siis selline moodsa arhitekt interpreteerinud sellest sadamamiljööst ja saama kindlasti samasuguseks uueks Hamburgi sümboliks, nagu näiteks Sydneys on Sydney moodne ooperiteater. Loomulikult selle kõigega tegeldakse ka meil ja ma ütleks, et meie Rotermanni kvartal tegelikult väga meenutab seda, mis toimub praegu Hamburgi sadamas ainult et meil on kõik 10 korda väiksem kui Hamburgis, seda niisiis ajalooliste tööstushoonete kui uusehitiste osas. Aga mis meil muidugi on, hästi kummaline on siis Tallinnas näiteks kõik see, mis toimub Rotermanni kvartalist mere pool, kus siis juba 20 aastat tagasi tegelikult on valdavalt lõppenud need laevaehituse ja sadamaga seotud tegevused aga kuidagi ei taha sinna ka midagi uut asemele tulla ja vanalinna ja mere vahel on selline kummaline tühermaa. Ja samamoodi kui me mõtleme näiteks Paldiski või näiteks Sillamäe peale, mis iseenesest ei ole välja, surevad linnad, nad ei ole võib-olla ka väga tormiliselt arenevad, aga inimesed ja elu on seal täitsa olemas, aga ütleme, selline mereäärsed alade mõistlik kasutus jätab küll kõvasti soovida. Linn on mere ääres, aga merega ta nagu kuidagi ei suhestu, et selles mõttes ma ütleksin võrreldes Lääne-Euroopaga on meil siin ka ikka väga pikk tee minna ja kõike ei saa siin nüüd sugugi ainult meie vaesuse süüks ajada ja öelda, et meil on seal palju suurem majandus ja rohkem jõukust ja sellest tulenevalt suurem ehitusega aktiivsus vaid ma ütleksin, et siin on ikkagi oma osa linna planeeringulistele otsustel, mis siin Eestis on tehtud sinna juurde tihti halb liikluskorraldus, mistõttu mere äärde lihtsalt hästi ei pääsegi. Ja muidugi siis ka jällegi see meie õnnetu erastamisprotsess, kui seal siis on nii, et tihti need suured sadama-alad on pärast sadamaaktiivsuse lõppemist tulnud linnale, ajalooliselt kuulusidki linnale koos sadamaga või on nad siis näiteks linna poolt ära ostetud või on tegemist näiteks sadamat omava mingisuguse erakompanii ja linna ja riigi mingi ühisprojektiga siis meil ju väga sageli need mereäärsed alad üheksakümnendatel aastatel lasti kõigepealt erastada nende ettevõtete poolt, mis siis kuulutasid ennast seal varem olnud riigiettevõtete õigusjärglaseks ja seejärel müüdi sageli välismaalastest omanikega juriidilistele isikutele. Tegelikult linn ja riik väga vähe üldse saavad kaasa rääkida selles osas, mida ja millal sinna sadama piirkonda hakatakse ehitama. Nii et kui meil siin nüüd on olnud näiteks mõtteid, et järsku peaks Tallinna mõne aja pärast ehitama uue ooperiteatri kui Eesti riigi majanduslik suutlikkus seda välja kannab, siis tegelikult ühtegi sellist ilusat mereäärset kohta, kus oleks riigile või linnale kuuluvat maad ja kuhu me saaks uut teatrit kavandada. Meil ei olegi nii, et nüüd, kui me tahaksime paigutada uue ooperiteatri mere äärde siis me peaksime hakkama seda maad kalli raha eest eraomanikelt uuesti riigile või linnale tagasi ostma. Noh, võib-olla hoopis see asi lahendatakse meil nii, et õnnestub see funktsioon kuidagi linnahalli panna, mis ju ka meil tühjana seisab, mõtet selles suunas liiguvad. Aga jah, tuleb öelda, et see, miks on nende sadamaalade arendamine nii palju kiiremini mujal kulgenud, on mitte ainult siis selle tõttu suuremad linnad jõukamad riigid, vaid ka seetõttu, et seal ütleme, see maaomandi ja kogu planeerimissüsteemi problemaatika ja ülesehitus on teistsugused. Mis puudutab nüüd Venemaad, siis tööstusalade uutele funktsioonidele kohaldamist näeb natuke Peterburis ja Moskvas aga muudes linnades vähem. Need, suured tööstused, mis siis on Nõukogude perioodil kesklinna rajatud, sageli veel varasemate tsaariaegsete tööstuste edasiarendusena töötavad praegu ka edasi tööstustena, mõni on jagatud mitmeks väiksemaks või ettevõtteks, mõni tegutseb samasuguse suure tööstusena, nagu ta varem oli. Valdavalt ei ole nüüd ka Venemaal enam tegemist küll riigiettevõtetega, vaid eraettevõtetega, aga nad on tootmist jätkanud oma endistes tööstushoonetes oma endistes asukohtades. Et siis sellist, ütleme, uute tööstusparkide kujunemist linna taha ja vanade tööstuskvartalite tühjaks jäämist näeb seal palju vähem kui meil. Ja, ja igasuguste veeäärsete ja sadamaaladega. Ma ütleksin, et on seal asjad veel kehvemini kui meil või on väga palju selliseid väga suure potentsiaaliga jõeäärseid või järveäärseid alasid, kus lihtsalt laiub selline kummaline tühermaa. Me just vaatasime Novgorodis ja Pihkvas selle pilguga ringi, et niisugusi, ütleme ka puhkealapotentsiaaliga alasid, mis on täiesti korrastamata. Ta on seal ikka väga-väga palju. Muidugi, üht-teist on siiski ka hakatud tegema. Ja seda muidugi siis, kui kuskil on saadud välisrahastust. Kui Venemaa ei kuulu Euroopa Liitu, siis Euroopa Liidu rahasid nemad kasutada ei saa. Aga on mitmesuguseid muid programme, näiteks ka Eestit puudutav eestlatruss, programm, mille alt Ta on tehtud mitmesuguseid teadustöid, uurimist ei taha ka siis just niisugusi linnaruumi korrastustöid. Et selle eestlatrussi rahaga, kus sees on ju siis ka natuke Euroopa Liidu raha ja natuke Eesti, Läti ja Venemaamaksumaksjate raha on näiteks tehtud korda Petseris endine kaitseliidu maja, mis eesti ajal Petseris ehitati, mis oli muidu väga halvas seisus ja ma arvan, et eestlastel peab küll olema hea meel, et selline Eesti-aegset arhitektuuri esindav maja Petseris on nüüd kenasti korda saanud ja samuti on korda tehtud sellega üht-teist muud. Näiteks üks niisugune tiik või, või ütleme, väiksem tehisjärv Pihkvas, kus siis nüüd järve peal sõidavad, veejalgrattad tahad ja sinna äärde on rajatud kaasaegne rannapromenaad ja siis me vaatasime möödaminnes, et ohoh, mida kõik siin Pihkvaski tehakse. Ja siis me nägime, et seal oli väljas suur silt Estlatrus. Et ega nad ilmselt muidu ei oleks teinud, kui nad seda välisrahastust ei oleks saanud. Ja samuti rajatakse siis näiteks ka Pihkvas praegu ühte suurt jõeäärset promenaadi ja mõned siis sellised veeäärsed asjad on neil lihtsalt vanast ajast jäänud. Minu meelest üks võlubamaid asju on siis näiteks Novgorodis see, kuidas otse Kremli müüride all on supelrand. Sa lähed kremlist välja ja seal on ujumiskoht, riietuskabiinid ja liivarand. Ja kui me kunagi käisime Novgorodis kultuuriväärtuste ameti inimestega ja meil oli võimalik kohaldada taga sealse linnavalitsuse linnaplaneerimise ja arhitektuuriga tegelevaid spetsialiste, siis meie, Vene kolleegid nagu pidasid vajalikuks vabandada, et teate, kuidas meil niukene, tobe asi on jäänud nõukogude ajast nagu supelrand siia nagu meie esivaatamisväärsuse Kremli kõrvale ja meil lihtsalt ei ole olnud võimalust seda siit ära kaotada. Ja siis meie omalt poolt püüdsime neile selgeks teha, et ärge jumala pärast seda siit ära kaotage, sest tegelikult Euroopa linnades, Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, mujalgi on olnud see just üks suur ja keeruline teema, kuidas tuua niisugusi, tavategevusi või inimeste argipäeva kesklinna. Et need museaalsed vaatamisväärsused ei oleks ainult turistidele näitamiseks, vaid sinna juurde oleks midagi asja ka selle linna enda elanikel ja nad oleksid kuidagi linna ellu loogiliselt integreeritud. Noh, sama probleem, mida me näeme Tallinna vanalinn, aga kuidas seal käivad ainult turistid ja tegelikult tallinlasel ei pruugigi vanalinna olla nädalate, kuude vahel aastate kaupa mitte midagi asja. Selles mõttes turismiatraktsiooni kõrval olev supelrand, kus tavalised inimesed käivad päevitamas ja ujumas ja mis toob ka sellist ootamatust linnaruumi ja tegelikult pakub väga huvitavaid lähenemisi ja vaatenurki ka sellele Novgorodi kremlile, on täiesti super. Et tegelikult Euroopa linnad näevad vaeva, kuidas selliseid asju tekitada. Te nägite Venemaal palju ajaloolisi hooneid, mis on nüüd restaureeritud. Mis mulje teile sealsest restaureerimistööst jäi? Sealne restaureerimistraditsioon erineb natuke meie omast ja paljudel juhtudel on siis kõiki asju püütud teha väga kauniks ja uueks. Eriti puudutab see ka mõningaid kirikuid ja kloostreid, kuhu on tulnud suuri annetusi nii vene ärimeestelt kellel on komme annetada õigeusu kirikutele kloostritele vahel suuri summasid kui ka vahel otse mõningatelt poliitikutelt näiteks val days räägiti meile seda, et seal on nüüd nõukogude ajal suletud ja unarusse jäetud klooster ühel ilmeni järve saarel väga kaunina taastatud seetõttu, et seal lähedal ilmeni järve kaldal asub ka üks Vladimir Putini suvilatest ja varemetes klooster selle lähedal ei olnud kena ja siis otse nii riigikassast kui siis presidendi härra eravahenditest tuli Surja annetusi kloostri taastamiseks. Ja selle tulemus on see, et niisugusest meie mõistes restaureerimisest võib-olla asi kaugel, et ikka kõik on väga-väga uueks täis ja on muidugi ajaloolisi hooneid taastatud, aga, aga on ka väga palju asju lihtsalt ära lammutatud ja uuesti üles ehitatud. Ja ka näiteks niisuguste õigeusu kirikute kuplid, mis ei ole ajalooliselt kunagi kullatud olnud, võivad olla ülekullatud. Sest et noh, niimoodi on hea ja uhke. Ja see niisugune kõikide asjade klantsima löömise ja kordategemise tava on seal hästi tugev. Selline erinevate ajaloo kihistust tähtsustamine ja eksponeerimine ja just sellise autentsuse eheda vana tund tähtsustamine on omane just pigem sellisele Lääne-Euroopa restaureerimisele. Ja ma ütleks, et meie oleme siis kuskil siin, kahe vahepeal oli meil võimalus käia ka Irboskas, kus on tegeldud korrastustöödega. Niisiis Irboska küla, mõningate ehitiste kui ka Irboska siis kindluse osas. Üldiselt peab ütlema, et ka mõned Vene eksperdid on olnud väga skeptilised ja irooniliselt selle suhtes, mis seal tehti, osa linnuseid, Ma arvan, ja välismüüri ehitati üles, fantaasia järgi taastati kaitsekäik, millest keegi ei tea, milline see keskajal välja nägi. On nad seal jah, üht-teist üles ehitanud, teheduse muljet on ka säilinud. Linnuse hoov on endiselt selline natuke porine ja see linnuse ümbrus ja, ja seal on niisugust ajaloolist maastiku küll ümberringi säilinud, et kõik see tee sinna pühadeallikad Ta juurde mille ääres on küll tänapäeval mustmiljon, suveniirimüüjat, aga see on täpselt selline, nagu mina teda varasematest külastustest mäletan. Ta on ja nagu ta on ka vanadel piltidel ja kas või eestiaegsetel postkaartidel, et niisugust liiga Disneylandi õnneks rahapuudusel ei ole suutnud sinna Irboskas siiski teha. Aga näiteks Novgorodi Kremlis on nüüd korda tehtud. Mis siis oli aastaid külastajatele suletud, aga praeguseks on ta siis restaureerimise läbinud ja seal on siis avatud osaliselt uus muuseumi ekspositsioon, mis veel täieneb ja peaks selle aasta lõpuks tervikuna avanema. Ja mina ütleksin, et see hoone esindab täiesti sellist lääneeuroopalikku restaureerimist, kus on tähtsustatud erinevaid kihistusi, teadvustatud, seda, et me ei saa taastada kõike võib-olla keskaegsel kujul, sest et seal on ka varauusaegseid osi ja 18. sajandi osi, mida tuleb ka eksponeerida. Uus ja vana on selgelt eristatud, et see kõik on tehtud veel ka väga ilusti ja elegantselt. Ja samuti on seal väga kaasaegne, väga huvitavalt ja väga kallilt tehtud muuseumi ekspositsioon, mis on teravas kontrastis paljude teiste Venemaa muuseumi ekspositsioonidega. Sest üldiselt, kui Venemaal, eriti väiksemates linnades minna muuseumi, siis need kipuvad olema natuke sellised muuseum muuseumist. Seal võib näha seda, millised nägid muuseumid välja seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Hotel. Seda ekspositsiooni ei ole aastakümneid ka keegi uuendanud ja mingisugusest kaasaegsest musioloogiast muuseumi pedagoogikast on asi väga kaugel. Meil isegi väikestes maakonna muuseumites midagi seesugust enam ei näe. Mida siis öelda tänase saate lõpetuseks? Meie väike Eestimaa paikneb ida ja lääne vahel ja meil on mõned asjad ühtmoodi ja mõned teistmoodi. Ja meie ajaloost tingituna mõned asjad vene mõjulised, mõned asjad, skandinaavia mõjulised ja mõned asjad hoopis Saksamaa mõjulised. See on erakordselt vahva ja kasele kajastumine linnaruumis. Füüsiliselt meie ümber on see, mis meie väikese ja muidu perifeerse kultuuri teeb ka kogu Euroopa mastaabis minu meelest väga huvitavaks. Kuulsite keskeprogrammi linnapilte idast ja läänest. Stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk.