On jälle laupäevi aega kultuuriga saateks, täna on stuudios Martin veerand. Et toimunud on aastavahetus, siis soovime teile kõigile heade soovide täitumist ka meie kultuuriga ja saatetegijate toimeka kollektiivi poolt. Nüüd aga tänase saate teemad, kõigepealt kultuurid kommentaar toomas Liivilt siis Haabersti halduskogu Tallinnas on välja andnud juba kolmandat korda August Mälgu kirjanduspreemia. Kuuleme ülevaadet möödunud aasta teatrisündmustest, aga Estonias on tulemas ka juba uus esietendus. Siis kuuleme, kuidas läheb Tartus Vanemuise teatrimajal ja saate lõpetab nagu ikka. Kontserdi kommentaar. Paar päeva tagasi möödus 200 aastat eesti rahvuseepose. Mõtte algataja Faehlmanni sünnist ja sellest lähtub nüüd oma kultuuri kommentaaris kirjandusteadlane Toomas Liiv. Faehlmann on niisugune mees, kes on eestlaste jaoks alati olnud natukene varjus peidetud ja ometi on temalt pärit kogu see meie identiteedi alus, kogu see meie rahvusliku identiteedi, eestluse ideoloogia. Ja sellepärast ma arvan, me võiksimegi täna just eriliselt nimetada seda nime Faehlmann nimetada seda, tema oli see mees, kes hakkas kirjutama kalevipoega kirjutama seda eepos, mille küll tema Sõber lõpule viis. Aga mees Faehlmann, kes siiski eestlastele andis eepose ja andis ka niisuguse rahvusluse või rahvuse idee. Aga minu meelest on siiski kõige olulisem see, et Seeman tegi seda saksa keeles või ta tahtis seda teha saksa keeles. Ja see on minu meelest eriti kõnekas just selles praeguses kultuurikontekstis. Ma nimelt tahaksingi praegu rõhutada Faehlmanni sünniaastapäevaga seoses seda, et tema kirju tas oma eesti rahvust loonud tekstid tegelikult saksa keeles, tal on ka eestikeelseid tekste, aga need on natukene teistlaadi, need kalendrijutud. Need on ka luuletused, milles ta tahtis lihtsalt näidata eesti keele värsitehnilisi võimalusi aga ta tahtis näidata seda sakslastele. Tema müüdid, tema ilusad lood Vanemuises, koidust hämarikust on kirjutatud saksa keeles. Ja tema andiski. Ühes müüdis see müütmis uuemates väljendas, puudub idee eestlaste ülimuslikkusest sellest, et eestlased on paremad kui teised rahvad. See on müüt, mille pealkiri on keelte keetmine ja selles Felman räägib siis, kuidas vanaisa jumal hakkas rahvaste jaoks keeli keetma. Ja lühidalt öeldes, selles keeltekeetmise loos on kõige esimeseks rahvaks, kes jõuab vanaisa jumalakeelte katla juurde, eestlased, nemad on nii tublid. Virga Nad ärkavad hommikul kõige varem üles. Pärast saavad eestlased selles Felmanni muistendist vanaisa jumala enda keele, eesti keel on seega jumala keel, jumalikku päritolu keel ja selle kandis veel man eestlastele kogu eesti rahvuslikule ideoloogiale juhtmõte. Meie oleme paremad kui teised, sellepärast et meil on keel, jumalate keel, jumala enda keel. Muidugi, Faehlmann ei mõtelnud seda niimoodi, tema tegi hoopis teise kavatsusega, tema lihtsalt tahtis säilitada eestlaste rahvaloomingut tulevastele põlvedele saksa keeles. See oli tolle aja kontekstis ilmselt teadus, mida veel man tegi. Aga mis kogemata võib vist niimoodi ütelda, sai eestlaste kui rahvuse aluseks. Ja siit edasi ma tuleksin nüüd ühe tänapäevase äärmiselt tänapäevase probleemi juurde, see on nimelt selle probleemi juurde mille sõnastas akadeemik Peeter Tulviste ühes päevalehes 15. detsembri Päevalehes. Kas inglise keel jätab teaduses ruumi emakeelele? Meil on tegemist siin nüüd niisuguse põhimõttelise küsimuse püstitamisega. See on küsimus tegelikult sellest samast valdkonnast, kus veermangi eksles. Milline on eesti keele eestikeelsuse koht Meie riigis ja üldse maailmas. Peeter Tulviste nimelt väidab, et Eesti teaduskeeleks peaks saama inglise keel, sellepärast et terve maailma teadus toimub inglise keeles. Ja Peeter Tulviste seda seob väga ühemõtteliselt konkurentsi võimelisusega. Ja see on üks väga oluline küsimus, mina natukene täpsustaksin seda. Peeter Tulviste küsimuse asetuses on probleem selles, kas eestikeelsus on konkurentsivõimeline. Milline on eestikeelsuse ja edu vahekord ja lugeda seda Peeter Tulviste kirjutist jääb muidugi kõlama võimalused. Eestikeelsus on takistuseks edukusele selleks, et olla edukas maailmas. Peame meie antud juhul küll teadlased muutuma ingliskeelseteks. Ja see on muidugi nüüd väga ilusasti kokku kõlav Feldman enda elu ja olemisega Felmanuli tegelikult saksakeelne mees ja need müüdidki, nagu ma ütlesin, ta kirjutas saksa keeles. Aga probleem on tegelikult natukene ulatuslikum ja akadeemik Peeter Tulviste siin jätab praegu mõned otsad lahtiseks, on küll mõeldudki aruteluks, aga ta jätab nimelt lahtiseks küsimuse kohast, kus inglisekeelsus on edukas ja kus ta ei ole. Ehk teisiti öeldes, akadeemik Tulviste ei suuda siiski praegu täpselt eristada ingliskeelsust eestimaal inglise keelsusest näiteks New Yorgis. Ja ma praegu rõhutaksingi nüüd mingis mõttes isegi polemiseerides, et selle ingliskeelsuse ja edukuse kõrval on ikkagi väga tähtis koht kohal. Ehk teisiti öeldes ingliskeelsus eestimaal ei pruugi veel tähendada edukust maailmas ja vastupidi selle edukuse maailmas, edukuse maailma teaduses paraku kipub määrama ikkagi mitte niivõrd keel kui kohv. Kui seda teadust tehakse New Yorgis, kui seda tehakse mingis Ameerika tippülikoolis, siis on ükstaskõik, kas teadus on hiina keeles või eesti keeles. See teadus on siis maailma teadus ja see, kui me teeme siin Eestis ingliskeelset teadus, see ei pruugi tähendada, et me teeme seda teadusmaailmatasemel. Nii et ma arvan siiski selle kultuuri kommentaari lõpus, et kui me räägime siin keelest, räägime keelsusest, kui me räägime ingliskeelsusest või kui me meenutame seda 10 aasta tagust venekeelsuse probleemi, siis me peame selle kõige juures ikkagi silmas pidama paigutust, kus paikneb see keel, see keelsus, kus seda räägitakse. Ehk teisiti öeldes edukuse aluseks on kindlasti keel. Aga selle edukuse globaalse edukuse aluseks on ka ikkagi kohv. Kus edu taotletakse. Seda saab tõesti paremini teha Pariisis kui Otepääl või Tartus. Ja muidugi on siis ka veel üks pisikene nüanss, mida akadeemik tunnistega oma poleemika märgi. Võib-olla on kõige olulisem see ikkagi, mida üteldakse ühes või teises keeles, mida üteldakse ka inglisekeelses teadusartiklis. Enne jõulupühi kuulutas Tallinna Haabersti halduskogu kolmandat korda välja August Mälgu kirjandusauhinna ja 10000 kroonise preemia sinna juurde. Me teame, et selle võitis Jüri Tuulik aga me kõik ei tea, et Jüri Tuulik elab selles linnaosas ja temaga vestleb nüüd mari tarand. Tema omaaegne kursusekaaslane Minul oli küll väga hea meel seda kuulata, et kallis kooli veli ja kursusekaaslane äkki lõi see kõik nii ette, kuidas me 40 aastat tagasi ülikooli tulime ja niisugused kaks noort Saaremaapoissi tuulikut, kaksikud hakkasid seal pürgima oma elusihtide poole ja see aeg on nagu linnu lennul läinud. Ja nüüd äkki istub siin küps kirjanik minu ees ja kuidagi kirjanikult ootad sügavaid üldistavaid, mõtlesite aitaks seda sõnadeks teha, mida kõik inimesed tunnevad. On sul aasta lõppu või kokkuvõtte tegemise meeleolu ka praegu või ei ole sa see inimene, kes üldse aastavahetusel niimoodi mõtleks ja kaaluks ja hindeks? Sa viisid mate hoopis kaugemale kui aastad tahapoole. 58. aasta, kui me sinuga koos astusime Tartu Ülikooli. See oli tõesti ka selleks aastaks, kui ma kirjutasin oma esimese novelli. Ja ma olin esimese kursuse tudeng, kui Ülikooli kirjandusvõistlustel sain esimese auhinna novelli eest räime rahul, kohiseb meri. See oli minu jaoks väga suur sündmus, kui siis ajalehte edasi sellega ära trit. Ja, ja seda me mäletame kõiki, olime üsna uhked, ikka kõik rõõmsad, aga no millest siis see novell on, mis neid auhinna sai, kas ikka ringleb oma tuttavatel radadel? Aeg on läinud edasi ja 40 aastat, aga autoritest on selle ajaga vähe muutunud. Sest esimene novell oli sealt sammudest Mälgumid jõest, merest ja rannast ja kaloritest ja kalureid ootavatest naistest see novelli, mis nüüd 40 aastat hiljem, see on issand, jälle seal kusagil nii-öelda Mälgu miljöös tuulepealsel rannikualal, nagu ma kasutan seal väljendit inimest kisub tagasi tuulepealsele rannikualale, kust ta pärit on ja jälle see meri ja jälle pilved ja kalalõhnad ja kajakad ja võib-olla ainult selle elutunnetuse sügavuses on miski muutunud ja filosoofias kindlasti miski muutunud. Aga võibolla mind üllatas kõige rohkem see, et nagu tol ajal ülikoolis mind üllatas, et kuidagi see looke sai auhinna, siis. Ma olin samamoodi üllatunud ja rõõmus. Nüüd 40 aastat. Kas on olnud üldiselt viljakas aasta? Ma mäletan, et aasta alguses oli siin raadiomajaga sul ühiste esietendus sinu kuuldemäng taevaredel. Aasta on olnud selline keskmine, ma olen viimastel aastatel sirutanud igal aastal paar kuuldemängu. Sel aastal ma kirjutasin veel dokumentaalkassetile Saaremaast, kirjutasin stsenaariumi või teksti ja siis aasta teisel poolel ma keskendusin ennast käsikirja koostamisele Kuressaare linnast. Tahaksin sellist intiimset ja inimlikku raamatut, kus, kas siis prominendid või ka lihtsalt Kuressaare inimesed igas vanuses räägiksid oma salaseostest selle linnaga, mis neid selles linnas kütkestab, mis neid hoiab, või isegi siis suvitaja, kes tuleb, mis teda sinna tagasi kutsub. Niisugust raamatut linnast, kus igaühel on oma tänav, pink ja puu ja midagi veelgi. Mis sinul Kuressaares kõige tähtsam kohtan? Kuressaares oli minu jaoks kõige tähtsam koht, vanad oli kalasadam, kuhu alati Abruka paat tuli ja kuhu meid toodi ja kust meid veidi koolivaheajal, kui koolis käisin. Ja see koht on ka praegu haruldaselt nostalgiline paik selles mõttes, et praegu just see kalasadam muutub olematuks, sest selle kohale sinna tori Jabajas ehitatakse, rajatakse uut suurt jahisadamat. Ja ma näen, kuidas iga päevaga see abaja seda süvendatakse ja see ja kõik seal muutub ja kuidas sellega ka suur osa minu kunagist minevikku kas kaob vee alla või veetakse laiali. Nii on, aga see ei ole võib-olla ainult nukker, kui sinna saartele tuleb rohkem elu ja võimalusi ja see on kahe otsaga asi. Sa käisid ja minu meelest seda enam saab kaalu mälestus sellest kohast ja sellest ajast ja sa saad ise tugineda mitte nii konkreetsele platsile ja maa kohal, mis seda äratavaid sinus endas peituv mälestusse hindas, seda veel rohkem. Kuressaare ongi ikkagi väga armas linn ja seal on palju ka arenenud ja tehtud ilusaks teda ja ma arvan, et kõik eestlased teda ikka väga armastavad ja, ja tohime ikka omaks pidada, teised ka või. Ikka ikka ja ta on selline, noh nüüd, kui seda uut jahis raamatki tehakse, rõõmustab selles mõttes, et siis linn tuleb kuidagi merele lähemale. Kuressaarel on teinekord niisugune tunne, et Meerunud näha pead sõitma kas Roomassaare sadamasse või järveranda, sealt nad alles suurt merd, aga kui nii suurelt nad nüüd jahidele tulevad, Väikse Tori sadam, siis on ikka mereäärne linn tõepoolest. Ma tean, et see koht on sulle ikkagi väga kallis ja mingitel aegadel ma ikkagi kuulen, et Jüri on arukas kartulit võtmas või Jüri on arukas jäävangis. Ja see üllatas mind ennastki, kui mulle seal Haaberstis märgupreemiat üle anti, siis enamik oli üllatunud, et mina elan juba 18 aastat Haaberstis, ole lähismi kodanikke. Ma ei tea, võib-olla ma olen oma merejutukese ennast niivõrd Saaremaa Abruka külge kirjutanud, et kõik arvavad, et eks ma elangi kirjanike elukutse on ilmselt selline elukutse, mis aeg-ajalt nõuab mingisugust üksindust või eemaldumist sellest. Noh, kas nüüd tormilisest elus igapäevasest askeldamisest Abruka ja laenavad võrdselt seda võimalust ma näen oma õismäe tornis kah pisut kaugemalt, teinekord elu? Vaatan neid päevilgi, ma näen kõrgelt, ma olen 15. korrusel 40 meetrit kõrgust ma näärselt kaugelt, kuidas kirjeldavad ja veiklevad uue maksimarketi tuled ja ma näen, kui kohutavalt palju seal on autoid ja inimesi ja ma ei mõtle pisut üle kohtuda, mõtlen, vaatan, kui palju neid inimesi on, nad tulevad sealt välja rõõmsate nägudega aga nad sõidavad igaüks oma rõõmuga kohe laiali, kihutavad kuskile koju või sõprade juurde, siis millegipärast ma vahel võrdlen seda nagu laulupeo lõpp õhtu lõppkontsert, kus inimestel on ka väga rõõmsad näod, aga keegi ei taha kuidagi lahku minnagi, et seda seda rõõmulaga kuidagi jagatakse. Koovused siis mõtled, et need ajad ja aated ja inimesed on pisut muutunud ja püüdlused pisut muutunud ja ja võib-olla see vabadus, mis nüüd on käes, et eks see teeb meid natuke rohkem ühesugusteks selles mõttes, et ma ei tea, kas on elu pisut igavamaks näolisemaks läinud, kui ma vaatan neid inimesi, kes tormavad sinna kauplusse ja ja tagasi lähevad. Ja on igasuguseid inimesi, on olnud poe inimesi, jaan, kodu, inimesi on televiisori inimesi ja arvutiinimesi ja kindlasti on ka raamatu inimesi, kellel on kõige parem moment ikkagi see, kui saad vaikselt vabalt olla ja võtta riiulist selle raamatu, mida sa, kas sa oled lugenud, härra, tahad ikka jälle lugeda või mida sa veel ei ole lugenud ja põnevusega alustad. Nüüd jah, nüüd ma hakkasingi enda häbiks, kuidas ütelda, lugesin Mälku veel läbi, sest meie ajal ei olnud ju välk, soovitage elanike, me lõpetasime ülikooli vist peaaegu nii silmadeta lina teda lahti lasta ja väga vähedega lugenud olles. Mul oli noorpõlves üks lemmikraamatuid, oligi Mälgu jutte lindudest, mille ta kirjutas 1934. Ja ma sain hiljuti Mälgu Rootsis ilmunud kordustrükki sellest Jutte lindudest, kus ta räägib Vilsandi linnuriigist. Mind üllatas selle jutukogu eessõna, kus Mälk tunnistab, millise kire ja kiindumusega ta linde jälgida. Päevade ja ööde kaupa telgis, et jälgida, saad vaikselt pilu vahelt, kuidas kajakad või Koskladva Jahades ennast üleval peavad. Ja see liikumatus mõjus talle nii rängasti. Ta sai ägeda radiku liidi ja ta pidi pärast diski noore mehena haiglas levima. Noh, see on nagu tema ääretus tõsidusest, kuidas ta suhtus oma elukutsesse, võib-olla see märguraamat, et ma ei oska sedamoodi omal ajal see, et ma tahtsin kaua saada ornitoloogid, tahtsin ülikooli minna loodusteadlaste ornitoloogia õppimisest Abruka lähedal laidudele oli samasugune lindude paradiis kui Vilsandis aga Ülo vanema venna tungival soovil. Ja nüüd meie teatri kommentaar möödunud aasta tähtsamatest teatri sündmustest teeb ülevaate hea kolleeg Pille-Riin Purje. Aasta algul on teatrihooaeg alles poole peal ja eks aasta kaupa teatrielu vaadelda ole natuke kahtlane. Põgus tagasipilk teatriaastale 1998 saab olema uitmõtteline mõne spontaanselt omapäi hargneva seose teatrimälust mis ju alles ajapikku distantsiga selgineb. Siiski sõnastan. Üks märksõnu, mis ette tuleb, on kolm meest paadis. Selle koosluse kasvatus kokku lavastaja Hendrik Toompere juunior. Aasta algul esietendus Draamateatri väikses saalis ja Miinoreesa nüüdisnäidend kunst. Kolme mehe tükkus, valge maali ees kohtusid Ain Lutsepp, Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak. Eks omamoodi valge maal ole ju kogu teatrielu kujutleme, mäletame valgele pinnale oma nägemusi. Kolme mehe sõudmise motiiv vilksatab ka Tom Stoppardi armastuse leiutajates taas Hendrik toompere lavastuses. Aga oma kolm meest paadis variatsioonidega tahan tüürida hoopis ühe viimase aja lemmiklavastuseni Luizziluna paari-kolmekesi kahevahel ehk kolm meest ilma paadita Vanemuises intelligentne komöödia Tiit palu lavastuses laval kohtusid Kaido Veermäe, Indrek Taalmaa ja Rain Simmul. Kolm erinevate isikupärast näitlejat. Igaüks on etendustes lisanud üllatusi, koosmäng ei ammendu muutub nõrgemaks ja vabamaks. Sedalaadi tabatumad, lava kohtumised, näitleja paigutamine uude ümbrusse tuleb tihtilugu kasuks. Meenub Aarne Üksküla süvaroll antiigonna kreoon Theatrumis ka tema peaosa Thomas Bernhardi näidendis harjumuse jõud on teater on koostöödraamateatriga. Ses suhtes on lavastaja Lembit Peterson viimasel ajal küll ainus, kes Aarne Ükskülale mõtestatumat sisulisemat tööd on andnud. Teeb üksjagu kurvaks, kui üks külamasti näitlejat üha kasutatakse kindla peale meelelahutuses repertuaaris, mis vaimselt ei toida, aga kulutab, kui on nii ülekaalukas, mõtlesin viimati see üle murelikult, kui vaatasin päikesepoisse vanalinnastuudios. Theatrumi omanäoline vaimsus on muidugi omaette teema ja Lembit Petersoni lavaletulek näitlejana sisima selguse, elutarkuse ja hingerahuga osatäitmine lavastuses Bellaasemeli saanud on olulisem kui ühe rolliga raamitud elamus. Tasa või vastukaaluks kolmele mehele, olgu paadis või paadid jäävad teatriaastast meelde kaks kanget tüdrukut. Särtsakad ja jõulised rollid Astrid Lindgreni maailmast, Elina Reinold röövlitütar Ronja, Emajõe suveteatris taas külalisroll ja Ülle Lichtfeldt Pipi Pikksukk Rakvere teatris külalislavastaja Aare Laanemets. Elujõud ja hakkama saamine nii, et oma südame häält ei reeda. Ühendab irooniat ja Pipit. Peamine on hingehellus ja headus, mis mõlema silmadest vastu helgib. See toetab vaatajat. Keeruline žanr. Komöödia on möödunud aastas olnud rõõmustavalt mitmeilmeline. Piisab, kui mõelda Luunaari kolmekesi kahevahel kõrvale Roshee vitracki sürrealistlik tragifarss Victor ehk laste võim. Rahutukstegev halastamatult sarkastiliselt aega ja inimloomuse pahelisust peegeldav lavastus sündis tänu Jaan Toominga üllatavale külalisvisiidile vanalinna stuudiosse. Victor mõjub virgutavalt poleemilisena. Näitetrupi mängurõõm on vanalinnastuudio repertuaari pildi taustal Viktorise erandlik. Mängitakse teistmoodi suhte osaduse ja mõtestatusega. Külalisnäitleja Tõnu Oja nimiosalisena ergastab trupi lavastust ja kui jutt juba Tõnu Ojala läks, siis tema näitlejaaasta on 98 kindlasti. Viktorile võib kõrvale mõelda Oswaldi rolli Jaan Tätte näitemängus lavastuses ristumine peateega ehk muinasjutt kuldsest kalakesest linnateatris. Ja see komöödia unistusest ja rahast on üks võimalus vaagida aega ja inimese iseendaks jäämist. Jaan Tätte näidendi sõnum mõjub hingele tervendavalt. Nõnda on Victori šokiteraapia ja ristumise pea teiega lootusrikkus teineteist imelikult täiendamas. Täitsa omamoodi aastalõpumaiuspala Mati Undi täna õhta kell kuus viskame lutsu Oskar Lutsu tuntud tegelastega mängimine, mida näitlejad näikse nautivat fenomen näitetrupile, Undi lavastustes olla, nende silmist välgatab vaimukuse ja vaimsuse. Säde segandub saali, kutsub kaasa elama, mõtlema. Vaatasin hiljuti Vanemuises taas Undi lavastatud Hanoi lõokesed taeva all. Mängiti viimaseid kordi. Etendus oli elus, mõttetihe. Tekkis üks lisamoment. Kui vaatasin Shandarkija kuningas Charlesi stseeni, pidin veidi rahutu nostalgiaga mõtlema, et võib-olla ei näegi enam häid lavapartnereid Liina Olmaruga, Rain Simmul koos Vanemuise laval. Kui nad kahekesi on oma uue koduteatri linnateatrilaval on see juba uus teistmoodi etapp, mida ei tea. Seda enam, et mõlemad on olnud tuntava ja huvitava oma teemaga näitlejad. Otsekui vastuseks tulidki Liina Olmaruga ja Rain Simmul viimaks kahekesi kummardama. Valla aplaus. Vanemuises sai teistmoodi kõla. Aga tagasi lutsuviskamise juurde. Mati Undi teksti imiteerivaid seoseid ei jõudnud kahe vaatamisega fikseerida. Nelja ja poole tunniga tükib saalis väsimus ka ligi. Ilmselt jääb teksti lugema. Näitlejateansamblis on ridamisi rõõmsaid avanemisi pealekauba hundi auto tsitaate, mida magus aimata. Trupis on nii-öelda vanad kalad hundiilmas noorsooteatripäevist peale. Rein Oja, kellel liblena on isemoodi teksti Finesse tõestab oma head vormi ja küpsust. Vabakutseliseks näikse mõlemale vennale ojale aina hästi mõjuvat. Guido Kangur imessonina imelik pluss. Tõnisson mängib oma mõnusa ümara huumoritajuga, mis nii Lutsu kui hundilaadiga sobib. Oma soolod saavad Viire Valdma, Teele ja Maria Avdjuško juuli. Ja lõppeks Andrus Vaariku luts ise, kes püünele omasoodu ringi koperdab ja vaikust otsib. Ent ka kentsakas loome balangussi. Teisalt on draamateatri nooremate artistide, eriti meeste plejaad saanud hea rakenduse. Ükski kevade suve, sügise põhitegelane pole ootuspärane. Ei Taavi Eelmaa üliliikuv, kohati õige kurja energiaga kiir Ivo Uukkivi Toots, Andres Puustusmaa, märterlik Kuslap. Eriti esimeses vaatuses on meeldiv üllatus Mait Malmsteni Arnu. Põnevalt teravate ja närvlikke reageeringutega. Hiljem roll veidi hajub, aga näitaja kerge muie Arnu melanhoolia üle on nakatav ning kaudne Indreku kaarini mäng. Elina Reinold virvega paaris köitev. Mait Malmsteni on olnud päris hea hooaeg. Ta rollid on laotanud allhoovusi, mis vahepeal olnud pealispinna all varjul. Kui vaatasin viimati teleseriaali Waba riik, kus Mait Malmsten mängis teisikute kaksikrolli ja vahendas üht neist teravamate Rein Malmsteni meenutavate intonatsioonidega siis mõtlesin, et resiiliselt ja stsenaariumi poolest ikka üsna abituvõitu seriaalis on Mait Malmsten siiski osanud hoida ja lihvida sundimatult orgaanilist mängulaadi. Üks nähtusi hundi lutsuviskamise son Raimo Passi, õpetaja Laur. Pass on hea stiilitajuga näitleja ja temalegi on aasta olnud õnnelik. Undi lavastuses on veel üks sümpaatne tahk, lugupidav ja südamlik mänguruumi andmine Ester Pajusoole vanaemana ja eriti Jaanus Orgu lasele, kes on kord mänginud Tootsi meenutus Orkulase kuulsast Kentucky lõvist. Tõuseb finaalis ka suurde plaani. Draamateatritrupi puhul on ju öeldud, et seal rohkem soleerijad ja vähem ansambel on. Nüüd tundub, et Mati Unt lavastajana on suutnud luua nähtavalt tuntavalt õdusa ühtehoidva lavaelu. Teatrijuht kanduski lähimasse minevikku lutsuviskamise etendus on minule möödunud aasta viimane eredam teatriõhtu. Hea sõnaga võiks meenutada veel mitut lavastust. Rein Aguri Simbeliinist, VAT teatris Ingo Normeti kuningast Johnini suvises Kuressaares, kui ainuüksi seikspirine mõelda ja uuemad aastalõpukuul avastused ootavad avastamist. Lutsuviskamise kujund aga passib ka teatrivaatamise kohta. Meenutustes hüplevad etenduste kivikesed veepinnal hajuvate ringidena. See on suvepäeva tunne ka jaanuari alguses ja hea lavastus ning õnnestunud roll neis on ikka suveaja kordumatust. Juba kaheksandal jaanuaril toimub Estonia teatris esimene esietendus sellel aastal. Välja tuleb nimelt Tohvenbachi operett Ilus Helena. Ja nüüd intervjuu ene jornalt, kes küsitleb operetilavastajat Neeme kuningat. Operett on üks selline žanr, kõlab küll väga kulunult, et ta on sihuke kerge žanr, aga teda on väga raske teha ja eriti ma nüüd tehestada Helenat puutusin sellega kokku, mind kolleegid on hoiatanud mitmelt poolt, et kui sa selle Helena teha võtad, et, et see on üks väga riskantne lugu ja man hoogsalt, hakkasin sellega tööle. Ja nüüd protsessi käigus ma näen tõesti kergust ja samas sellist prantsusliku elegantsi ja, ja Frivoolsust saavutada on siiski üsna raske ja ka muusikaliselt on ta väga võluv, kohati võib Elenat ja võib olla Bachi ooperit ka lugeda justkui ooperite paroodiaks. Seda eriti muusikalises mõttes. Aga mis sisulise külge puutub, siis on ahven pahju, britid on alati olnud pisut poliitilised. Nii Orpheus põrgus, kus on tegelasteks suureti, jumalat ja tavaliselt alati need suured võimukandjad äratuntavad ja siis vastavalt sellele maale ja kohale ajale, kus seda tehakse, et see on nagu selline traditsioon. Samamoodi Helena tegevus toimub Trooja sõjaeelsel ajal, on see kuulus Helena söömise lugu ja Parise ja õunalugu ja pangakuulsad kuningad ja väejuhid alates Agamemnoni-ist ja lõpetades Achilleuse ja Parisega. Ja usun, et ka vaataja tunneb ära olukordi, situatsioone, suhteid, karaktereid, ka siit meie tänapäeva Eestist on kirjutanud ise eestikeelse teksti, sellepärast et kui oleks nagu üks-ühele võtnud selle prantsusekeelse, siis seal on noh, niivõrd palju vaatega mängimist, kalambuure just sellist prantsusepärast, mis tõlgituna noh, absoluutselt ei, ei ole naljakad, ega nad on tegelikult täiesti arusaamatut. Nii et, et see oli paraku tarvis uuesti teha ja samas olema ka seda teksti mahtu oluliselt tähendanud ja mis jah, sellisesse tänapäevasesse puhtalt siis noh, on seal selliseid paroole ja sõnademäng ja tõepoolest, mis on omased siin ka praegu tänasel Eestil Kas oleks muidu üldse võimalik taolist opereti nii-öelda täiesti originaalis? Audentes. Teine lavale tuua kindlasti on võimalik, aga seda on mõtet teha prantsusekeelsetes maades, ehk siis kuidas Prantsusmaal, Belgias, võib-olla Šveitsis ja ma tean, et, et seal on ka teda niimoodi tehtud, näiteks Zürichi ooper püüab ära mängida kõik kohvembachi operettide teha seda täiesti originaal alltekstidega, aga ma pean tunnistama vaat et tajudes nagu meie praegust publikute situatsiooni ja võib-olla ka ohvenbachi traditsioonide, siiski sellist nappust siin Eestis usun, et need jääksid lihtsalt arusaamatuks ja vabandust, aga võib-olla isegi igavaks. Nii et, et siin oli nagu sellist vürtsi vaja nagu sellele lisada ja samas helilooja ise ja ka selle esitamise traditsioon seda lubab, sageli isegi, nõuab, tähendab, iga lavastust tehakse spetsiaalselt sellele kohale ja ajale ja seal peavad olema äratuntavad isikud laval ja äratuntav tekst ja nii edasi. Ehkki me oleme püüdnud jääda, see on olnud minu nõue nii näitlejatele kui ka iseenda vastu, et me ei taha olla õelad, see nali, see ole õel ei ole, materdab ta nagu humoorikas ja sõbralik. Lavakujundus ja kostüümid on väga uhked, kes on kunstnik? Kunstnikuks on hea kolleeg Jaak Vaus, kellega me oleme teinud koos päris mitmeid töid ja, ja hea meel, et mul õnnestus ta jällegi üle hulga aja Estoniasse meelitada, sest et tegemist on väga Professionaalse ja huvitava mõtlemisega kunstnikuga, kes on ka samas tööga väga koormatud ja see, et õnnestus teda saada kunstnikuks ilusa Helena juurde, sai lukku löödud juba mitu-mitu aastat tagasi, nii et ta lihtsalt reserveeris endale selle aja. Tõesti tulemus on suurepärane minu meelest ja muusikalist muusika Meie noor dirigent Erki Pehk, kellele see on juba kas teine või kolmas iseseisev muusikaline töö. Lauljad, lauljat Peab ütlema. Kaasa teeb Estonia teatri ikkagi laulu, seltskonna paremik. Nimiosalist ilusat Helenat esitavad siis Pirjo Levandi ja Tiiu Laur, kes väga toredasti arenenud eriti just sellises kergemas žanris, kuna tegemist baritoni variandiga, arvestades meie tenorit suurt koormust ja tegelikult nendega väikest hulka siin Eestimaal, siis valisime baritoni variandi mõlemad noored baritonid. Aare Saal ja Rauno elt sobivad nii tüübi kui ta hääleliselt väga hästi sellesse rolli tutvunud kah väga headeks komöödia näitlejateks. Esietendus toimub nüüd, kaheksandal jaanuaril, järgmine muusikalavastuse esietendus ilmselt ei olegi enam nii mägede taga, mis. Jaanuari lõpus, 30. jaanuaril tuleb siis välja kauaoodatud ja kaua tehtud kaunikene loodetavalt Olav Ehala lastemuusikal Nukitsamees, mis vahetab välja puhi etenduse, mis siis ilmselt mõneks hooajaks jääb riiulile. Kohe veebruaris esietendub targamuski ooper Näkineid ilmselt üsna sellises ootamatuseks organtses ja loodetavalt ka pisut skandaal ses lavastuses, kuna tegemist on Dmitri Bertmaniga, kellel selline kuulsusest parasjagu Moskvas balletipoole pealt esietendub, siis üks klassikaline ballett jälle, see on Esmeralda. Ja aprillis me ka salvestame ja nii-öelda korralikult konserveerime nii helis kui ka pildis. Eino Tambergi ooperi Syranoode perserakk, millest ka ühel etendusel on ülemaailmne raadioülekanne, see on sellises sarjas, kus me kuulume sellisesse ritta nagu skaala ja Metropolitan Opera ja, ja kõik teised, nii et muusika, ooperisõbrad üle maailma saavad kuulda siis ka Eesti muusikat ja eesti keelt. Ja kogu hooaja siis lõpetab Mozarti ooper Don Giovanni, mida on ka jällegi minu laul lavastada ja anna kompvek Soomest, kes tegi meilgatraviata, kujunduse on siis kunstnikuks ja dirigeerib maestro Eri Klas, kellele on see ka meie rahvusooperis siis tema juubeli tähistamiseks selliseid momente. Tartlased pidasid oma linna kõige tähtsamaks sündmuseks möödunud aastal teatris uue kontserdisaali avamist ja seekord juba Vanemuise kontserdimaja nime all helilinud tartust Hedvig Lätit. Möödunud nädal oli Vanemuise kontserdimajal väga töörohke. 30. detsembril toimus juba traditsiooniks saanud aastalõpukontsert, kus esinesid Vanemuise sümfoonikud noor trompeti-ist Taavi kontu ja dirigendipuldis oli Tarmo Vaask. 31. detsembril toimus uues rekonstrueeritud Vanemuise kontserdimajas aastalõpuball. Vanemuise kontserdimaja oli ka Tartu selle aasta tegude tegu. Kontsert teemaja avati novembrikuu alguses. Kuidas on läinud, sellest palusin rääkida Vanemuise kontserdimaja direktriss Laine jänesel. Küsimused Vanemuise kontserdimajas on läinud väga töökalt. Ma ei saa öelda, et meil oleks 100 protsenti täismaja kogu aeg kõikidel üritustel. Küll aga ma võiksin öelda, et meil on väga vähe vabu päevi ja need asjad, mis on korraldatud Eesti kontserdi poolt, on üpriski menukalt läinud, nii et see näitab seda, et meiepoolne kontsertide valik on olnud õnnestunud. Publikut huvitab see, mis siia on toodud ja samamoodi on nagu mujal leidnud tee tartlaste südamesse ka näiteks pallide ja vastuvõttude kaudu, et asutused, firmad tellivad siia oma aastalõpupalle. Eks see detsembrikuu on ka teada selline hooaja kõrgaeg, et loomulikult. Ma usun, et võib-olla veebruaris-märtsis enam nii tihedat töögraafikut ei ole, aga mine tea, siis hakkavad need koolide kontserdid ja miks mitte, et meie tööd ei karda. Hea meelega oleme kogu aeg väljas ja selles mõttes mulle tundub, et siiamaani on kontserdikülastajad olnud rahul nii me teeninduse poolega ka selle poolega, mida neile pakutakse lavalt ja ei ole kuulnud publiku hulgast nurinat selles suhtes, et kuidas on kuuldavusega olukord või akustikaga samamoodi ega interpreedid ja dirigendid räägivad häid sõnu selle kohta, et kui hea on lavalt mängida, laulda, kui hästi kuuleb oma naabreid ja nii edasi veele täpsustaks. Nimelt jäi ära real grupi kontsert, ütle palun, kuna see toimub, kontsert toimub kaheksandal jaanuaril kell 19, null null ja siis me ütleksime jah selle kohta, et see nagu lükkus edasi, et see jäänud ära, et see siis toimus kahe laulja haigestumise tõttu, nii et me vabandame kõikide ees, kellel oli ebamugavusi sellega seoses. Aga usume, et kaheksandal jaanuaril son reedene päev ei ole sugugi raske tulla Tartusse seda kontserti kuulama. Nii et kõik piletid kehtivad, kõik piletid absoluutselt kehtivad ja kes nüüd kindlasti kaheksandal jaanuaril tulla ei saa Läti tagastada, me ostame selle tagasi. Ja ma tean seda, et on juba huvilisi järjekorras, kes ootavad, et kuigi kuskilt piletid vabanevad nii et, et nad saaksid siis neid osta, nii et ma soovitan 400 kontserdimaja piletikeskusesse ja küsida informatsiooni selle kohta, et kas on tulnud pileteid tagasi või et kes millal tahab oma piletit tagasi tuua. Ja nüüd meie kõigi ühine hea sõber Ivalo Randalu. Mis meil nüüd on teine jaanuar mõistagi siis head uut aastat ja mul on Eesti kontserdi poolt teile ka üks hea uudis. Te saate süvamuusikast terve nädala puhata ka ainult nädalasest juba 10.-st on muusikariiki aastavahetusest toibunud ja hakkavad tasapisi jälle liigutama. Tasapisi ses mõttes need kõiki hõlmavate suur kontsertitel õnnelik plejaad sai äsja mööda ja seltsimees J lauliku stiili edasi pruukides kihutustööst rahvamasside hüvanguks võime edasi rääkida alles järgmisel laupäeval. Mõtisklustest ma säästan teid ka neid oleme kuulnud kõigil tasanditel, nii kantslist kui meedia kastavalidelt parimaid inimesele tähtsamaid hetki on lastud endast läbi üksi olles. Praegu ei ole me üksi ja ma ei tüüta teid oma väärteietustega küllaga, hoiatan kaugema lähituleviku eest kontserdielus. ERSO astub seal ette Apambitult ja peresõbralikult 15. jaanuaril Vanemuises ja järgmisel päeval lavale Estonias rõõmsaähvardusega lapsed Tuck. Pantani tuleb usaldades end minu rehkenduse põhjal juba mitmendat korda noore särtsaka Anu talihoolde, kes juhatab oma õpetaja Jarmo panulad, värvikat õpetuslugu, orkestri perekond ja Hayden lahkumissümfooniat. Teost, mida aasta lõpul kuulas reeglina teine seltskond. Nüüd saavad seda teha paar pidi ja Maikite järel ka Piretikesed, Jaanikesed kui niisugust inimest ikka veel on. Eestlaste keskel. Jaanuari teine kava, Arvo Volmeriga tuleb jälle tavatõsine mõrk Club otskiga, Schumanni viiulikontsert, siisTubina kolmas sümfoonia ja Brahmsi rapsoodia Aldile, Urve Tauts meeskoorile RAM ja orkestrile. Need Schumanni lood on siin haruldased. Lähemalt mõista ka Kuueteistkümnenda jaanuari tuurigajas. Nagu mitmest muust, sealhulgas kooli šokolavi klaveriõhtutest Tartus ja Tallinnas ning Läti rahvusooperis pärit Luikede järve esitusest Vanemuise kontserdimajas. Kõige hullemal kombel võib-olla ka hoiatada teid 29.-st jaanuarist seitsmenda veebruarini toimuva Tallinna 10. barokkmuusika žesti eest, sest sisust siin rääkimata, tundub hirmuäratav juba esitajate koosseis. Need koonduvad Eestisse, Inglismaalt, Hollandist, Prantsusmaalt, venest, Korsikalt teadaolevalt esimest korda viimase 700 aasta jooksul veel Belgiast ja rootsistki. Nonii, praeguseks aitab seda kena puhkust muusikast, millest teid Eesti Kontsert nädalapäeviks niisiis säästab ja head uut aastat teile nelki kiusajatelt. See oli selle aasta esimene kultuurikaja. Saate panid kokku Külli tülija, Martin Viirand uued kultuuriuudised nädala pärast.