Mida te mäletate sellest, kuidas te õppisite tähti tundma ja numbreid ja No midagi ma mäletan, sest ma tean seda, et nelja-aastaselt ma tundsin tähti ja veerisin väikseid sõnu kokku. Ja mulle toodi ikka need väiksed lasteraamatut, kui, mis oli tol ajal. Nii et kuueaastaselt ma ikka juba oskasin natukene nii öelda lugeda, aga ma läksin kuueaastaselt lasteaeda. Oli eesti rahvahariduse seltsi lasteaed, see asus Väike-Roosikrantsi tänav, mis praegu on Pärnu maantee umbes selle koha peal, kus on, teatas Kalevi kelder tänavat tasemest madalamal oli siis see maja ja ees oli mänguhoo ja väike pargigine ka ja ja seal lasteaias olin kaks aastat lasteaias, meie olid muidugi tööõpetuse tunnid, neid me tegime mitmesuguseid paberitöid ja savitöid ja käsitööd, tüdrukud õmblesime ja tikkisime ja poisid tegid natukene niisugust hoolimist ja poistelt tööd. Ja siis oli meil õppeklass ja õppeklassis olid kohe tavalised koolipingid ja nende pinkidel olid meil siis nii-öelda õppematerjal. Ja õppisime, matemaatikat tähendab arvutama, õppisime lugema ja õppisime ka vene keelt nagu tol ajal, see oli ju tsaariaeg. Aastal 1912 kuni 14 ja vene keelt. Me õppisime pilkid alusel. Nii et mida siis seal pildil on näha ja mida siis need tegijad seal teevad. Aga me õppisime vene keelt ikkagi nii palju et sellele luusel sain abil ja Evi gümnaasiumi. Nii et kui ma sain kaheksa aastaseks pansiment, Beljajev ei gümnaasiumi, algkoolid olid kyll eestikeelsed, aga ema nähtavasti arvas, et laps õpib seal paremini seda vajalikku keelt. Ja koolitädid ütlesid, et siis tuleb viia laps eksamile. Viidi eksamile eksamil ma jätan ka, küsiti vene keelt piltide järgi. Ja neid ma kõike teadsin. Ja siis tuli teade, et ma olin saanud teise ettevalmistuse klassi, need mitte lasteaed, andis siis nii palju, nagu oleks olnud juba esimene valmistuskoolis olnud maalin selles koolis, kuni tuli Eesti vabariik. Ja siis oli nii, et tulid Eesti keskkoolid, eesti koolid ja siis pandi mind, võeti Hene koolist ära ja eesti kooli 19. aastal see oli tänapäeval seda kooli enam ei ole. See oli, tol ajal oli tütarlaste esimene gümnaasium mis oli erinevus, erinevus ja see oli väga palju meesõpetajaid. Ma olen aasta otsa õppinud ajalugu, selle tuntud vanad Taarausulised härra põrgi juures matemaatikat õpetas meile härra Luik füüsikat, härragi järgiin. Inglise keeles. Loogikat ja psühholoogiat härra Paavel. Ja joonistamist, härra jonkberg, kunstnik, junkerg, natukene vabam oli meil see eesti koolis olemine. Vaadake vene koolis, meil oli isegi Beljajeva koolis niimoodi et meil klassi Vaataja, Kasnannastaunitsa nooremates klassides istus tundide ajal tunnis. Ja meil selles mõttes ei olnud niisugust nagu vaba olemist ei tohtinud seal üldse rääkida eesti keelt. Nii et ole vakka, vene keelt rääkida ei oska, aga eesti keelt rääkida ei tohi. Ja ma mäletan seda, et kui ma läksin kooli, küsiti minu käest, kus kohal ma elan ja mina hüüdsin siini uulitz, son, praegune roopa tänav. Ja minul. Kuulge, aga kuidas see vene keeles on nii palju, ma sain aru, et tahetakse venekeelset nime. Ma ütlesin, aga mina ei tea, ja küsid kodus ja ütled homme. Ja ma mäletan, kuidas me seda tuutisin, seda Elsa vaja uulitsa Reltseva ja uulitsa. Ja siis mis veel, olid raskused? Näiteks matemaatikas mul ei olnud matemaatikas mingisuguseid raskusi, aga kui tulid need, et juba teises ettevalmistusklassis olid, kas sõnalised ülesanded ja ma õpik on ees ja ma vaatan sinna, midagi peab tegema, ma ei saa aru, mida ma pean tegema selles Eesti koolis, seal oli meid õpetajatega väga hea normaalne vahekord. Ja koolijuhataja oli ju meil kõrval Delman Neile, proua Delman, tema oli niisugune seltskonnadaam. Ja tema tahtis kasvatada neis ka ikka neid noori naisi ja neiusid, kes oskavad ennast seltskonnas yleval pidada ja õpetada kombeid. Siis oli meil abituriendid, kui olime, meil oli yks kohviõhtu korraldatud oma õpilased ja külalised igal õpilasel oma külaline ja õpetajad ka külas ja siis oli nii, et me pidime igaüks õpetajatele oma külalist tutvustama. Meil olid seal suured 12 inimesega lauad, üks oli siis lauaperenaine nii nagu ütleme, kodus perenaine on ja käituma peab. Aga lõpupidu meil tuli niisugune tahtmine, et oleks veel üks ilus pidu ja tõesti nii ilusasti riietatud inimesed pidul. Ja meie saatsime väljakutsekaardid, et palutakse ilmuda õhtuülikonnas. Kas te kujutate ette, kooliõpilased teevad niukseid asju? Ja meie ei nõudnudki midagi muud, kui meie oma teada mõtlesime, et ainult poisid ei tuleks halli pükste ja musta pintsak, iga tuleksid käekäik korralikus ülikonnas. No ja, ja see kutsema oli meil küllaltki kallis. Ja teate, yhel. Tulen mina kooli ja vaatan missart tervant elmanni ukse taga. Meie kojamees õngitseb ja teate sinna ukse taha oli kinnitatud reklaamselt. Narva maanteelt oli rätsepa juures ära toodud, sildi peal oli frakk ja all oli kirjutatud, siin üüritakse õhtuülikondi peo jaoks. Pidu oli meil niimoodi mõeldud, et meil olid klassid tehtud, üks klass oli talveaed, seal oli toodud aediku juurest loorbereid ja keegi kodust Ehiga oma korvmööbli. Üks klass oli meil mugavus, vedas klass. Seal olid kodust toodud suured türgi diivanid ja keskel füüsikaõpetaja, tegi nagu niisuguse leegi või tuleleegi või nii nendest siidipaberitest leegitsev ja einelaud oli meil jaapani stiilis köik. Ja pidu iseenesest oli väga ilus. Tõesti, kõik olid tüdrukud, olid kõik õhtul riietes õhtukleidis selles mõttes, et muidu tavaliselt oli ikkagi koolivormis pidu, aga meil pidi olema õhtukleidid. Ja no enamikus tüdrukutel kõigil olid. Nii et pidu Klettideks? Jaa. Kaks tehnikumi üliõpilaste praegune polütehnikum eelkäija, see tehnikum, meil oli seal siis paaril tutvused ja seal oli siis üks oli tulnud, teate, vanaisa, satter kuues ja tal oli siin rippus siin nööpaugust sukel hariliku nööri otsas ja, ja üks oli siis täiesti smoking is, tankid olid jalas, aga no nad nägid ennast, et nad olid seal valged varesed ja varsti kadusid ära. Eeskava oli meil ilus. Me mängisime Lutsu kevadest ühte episoodi. Siis oli meil laulukoor, siis oli meil klassis oli ka keskballetitunnis käis tantsija Meil oli deklaratsioon. Nii et pidu läks igati korda. Ja muidugi meie olime. No ma ei tea, kus õhus hõljusime oli ja klassijuhataja ka kuidagi nagu soodustas seda. Et sõidame Itaaliasse. Sellepärast, et see raha, mis neil sissetulek oli, see anti kõik eile õpilastele pidu, raha tuli kõik meile. Ja aga Itaalias muidugi ei tulnud välja, sest ainult kuus õpilast, kes oleks saanud minna ja meil oli niivõrd otsustanud, et me oleme ühiselt teinud ühiselt me seda raha kasutame. Tüdrukud, mis me sellega teeme ja otsustasime, et me üürisime Narva-Jõesuus E1 kuuks ühe suvila ja klassiga sõitsime sinna suvitama. Kui nüüd kasuvitamine möödas oli, kuidas ta siis riskoi sulitamine, kas oli, siis tuli mõtelda juba ülikooliastumisele. Ülikooli astumine oli sissekäik siis aru lihtne. Sellepärast et ega siis ta sul seks meid ei olnud ju. Läksid andsid ainult oma avalduse sisse ja oligi kõik. Kuidas te valisite seda teaduskonda, mida te tahate õppida, paljudel huvialasid oli olnud või mille vahele? Ei, mina valisin tegelikult matemaatika ja loodusteaduse vahel. Ma oleks läinud hea meelega matemaatikat õppima, aga mõtlesin, et järsku võib-olla on liiga kuivaine. Aga aga, ja läksin siis loodus teadesse, konda, son matemaatika-loodusteaduste osakond. Nii oli ta nimeta matemaatika-loodusteaduskonna loodusteaduste osakond ja see loodusteaduste osakond. See andis võimaluse saada kutset keskkoolis loodusteaduse, geograafia ja keemia õpetamiseks. Mitu aastat tollel ajal ülikoolis käidi, kavadega käis ajastad, tegelikult oli nii, et kursus oli, oli jaotatud nii umbes viiel aastale. Nii et viie aastaga ta ja no ma lõpetasin ka viie aastaga, aga ega see ei andnud veel võimaluse saada keskkooli õpetajaks. Selleks, et õpetajaks saada, pidi tegema veel Kitaktides metoodilises seminari. See kestis. Ja seda sai teha pärast ülikooli lõpetamist. Ja sellest didaktilisest metoodilises seminaris, selleks oli vaja anda eriviis eksamid. Seal olid pedagoogika, ajalugu, Eesti kooli ajalugu ja loogika ja psühholoogia koolitervishoid ja vot niisugused eksamid tulid veel anda seal ja väga palju kuulata koolides tunde. Kui oli see kevadsemestril juba, kui oli täna vähem need teoreetilised asjad tehtud, siis tuli anda igalühel üks tund. Seda oli meil küll vähe pedagoogilises instituudis, kui maalin, neil praktikandid oli ta õega praktikal. Aga meil ei olnud üldse koolipraktikat, nii, koolipraktika oli passiivne, meie käisime seal taga ainult kuulamas, aga ise ei andnud rohkem kui ühe tunni või geograafias, meil oli see õppejõud ühtlasi segaõpetaja, tema pani neid kaks tundi andma ja me läksime tundi andma täiesti võõrasse klassi. Nii-öelda nagu visati sind tundmatus kohas vette. Õppejõult ei nõudnud sinult konspekti mitte midagi, sina pidid ise teadma, sa pidid ise näitama, mida sina oskad ja sulle anti ainult tunni teema ja õppejõud määras oli kuskohal tulema tundjad. Jah. Ja mina tean, et minule määrati õhtukeskkool aga minul oli seal õhtukeskkoolis, oli üks tuttav õpetaja just ja ütles, et ära sinna tule. Et seal ei saa niimoodi tundi anda, nagu meie õppejõud nõuab, et õpilased teele panna, et nad on kõik ikka õhtul väsinud inimesed juba töölt tulnud ja katsu ikka saada mõni teine kool. Ja siis ma. Aga Treffneri õpetaja aineõpetaja oli jälle meile metoodilises seminaris kaasüliõpilane, tema oli seal juba õpetaja, aga ta tegi veel oma jättides metoodilist seminari ühtlasi ja see ütleb, et et sa pead minema kindlasti küsima direktori käest luba. Muidugi, õpetaja käest küsiti alati luba, aga direktori käsk polnud vajanud küsida. Aga Treffner muidu on pahane ja trühvliga teisiti ei saa. No mina läksin siis küsisin, et kas ma võin saada tunnid? Palun, võib küll. Aga arvestage, et meie poisid katsetavad õpetajat, kuidas, mida nad teevad, seda ma ei tea. Need, te peate olema valmis, et nad midagi seal ette mõtlevad? Noh, mul oli süda, oli küll rinnus külm ja kui klassi läksin, oma rullikesed kaenlas ja ja kõikide nende metoodiliste näpunäidete järele kavatsus tundi anda ja hakkan õpilasi alguses küsima, küsin, kutsun ühe poisi tahvli juurde. Mardi juurde õieti. Ja teatekaart logiseb. Kaardis seisa paigal ja mõtlen, et jumal, kui mina nüüd hakkan seda kaarti parandama, siis läheb klassis kahjuks lahti, et näe, õpetaja ise hakkama, mina siis küsisin kohe lihtsalt, kes on kaardikorrapidaja. No ja siis poiss tõusis püsti, et mina ja ma ütlesin, et palun pange kaart korda läks ja võttis selle kaardi jala alt ühe paberi, nussad koera, see oli kohe täiesti niimoodi pandud. Suli, siis mõtlesin, et üks katse on neid olnud. Et mis siis nüüd tuleb. Teine oli mulle käsitluses Prantsusmaa ja meie metoodik nõudis täpset näitamist kaardilt. Ja kohta korralikult piirata, kus, mida, millest sa räägid. Nuiapoiss tuleb vastama ja ma ütlen, palun näidake Prantsusmaad, ta näitab ainult teateni kepiotsaga natukene keerutab ringi. Ma ütlesin, et näidake korralikult, kuskohast see Prantsusmaal keerutab, jälle mõtlesin, et mis värvi on piirid, punased, mõtlesin värvitunne ette. Ja siis pärast seda näitas korralikult ära. No ei jää enam rohkem, ei olnud katsetusi. Ja härrad lehter tuli ise ka kord tundi, aga ta istus seal ainult mõni aeg ja Läks ära, tal polnud nähtavasse aega. Pärast tundi tuli minu juurde, ütles kahjuks ma ei tea küll tunni käigus midagi, aga ühte ma ütlen teile, et diktsioon on teil hea. Kui nüüd oli teised Treffneri poiste tund antud, siis pärast seda Olikel tegelikult, et kooliõpetaja paberid siis väljateenitud või onni Ede saanud Helni ruttu ma sain siis. Mul oli lõputunnistus, ülikooli lõputunnistus, tunnistus, et ma olendi taktilise metoodilise seminari lõpetanud. Siis selleks, et saada keskkooli õpetaja kutse päriselt kätte pidid kaks aastat töötama keskkoolis oma erialal. Aga kui ma lõpetasin seal 20 900 kolmekümnendail aastatel, oli väga raske kohta saada. Ja ma sain koha siiski ikka veel aastase ootamise järele. Koolikoha algkoolis ma ei saanud ka anda muutunud tegu oma erialatunde loodusteadusse, geograafiat. Ma sattusin 12 10.-sse algkooli. See oli omalajal tundma. Pool mul oli pärast pedagoogilises instituudis olles väga kasu selles koolis töötades. Ja siis direktor hakkas ütlema juhataja koolijuhatajat, andke pedagoogide juures eksameid ära, et ma annan teile täisnormi tunni. Ja siis läksin härrakuksi juurde. Pedagoogiline juhataja. Et oot, ma saaksin nii eksternina anda need eksamid ära. Tema küll ütles, et mis te siia ülikooli inimesed, trügite, ega te niikuinii midagi ära ei õpi, mis meil. Aga ega ma keelata ei saa, kui te tahate, tulge ja läksin, andsin ära algkooli õpetaja kutse sain ma kohe kätte, aga keskkoolikutset ei olnud ja niisugune klausel, et kui viie aasta jooksul ei ole seda kutset taotlenud, siis võib see kaduma minna. Ja siis mul ei jäänud muud üle, kui ma pidin otsima mõned tunnid keskkoolis. Aga seda sai ainult praktigandina. Kõige lähemal oli Tartu maanteele see Sanderi cool lend, ütlesin talle just uus maja valminud ja oli juba seal ja ma läksin siis prolendri juurde paluma. Et kas ta ei anna mulle praktikatunde? No ja tema oli nii vastutulelik ja ma sain ja ütles, et aga muidugi, et et tal ei ole nii-öelda vabad tunnid, vaid on praktikad onnid. Aga siis selgus, et õpetajal oli siiski tunde üle ja ja pro Endel oli korrektne, kui mulle öeldi sealt kantseleisse. Üle normi. Kui palju kooliõpetaja algkooli õpetaja siis teenis, kas sellest võis ilusasti ära elada, kõht oli täis ja riidesse sai panna ja ja kogu ta sai ka natukene raha, nii et sai välismaal käia ja kuna ma olin Esparantististlase, siis ma käisin esperanto kongressidel ka ikka sellega rahada kogutud, millised maantee jõudsid läbi käia enne, kui 40. aasta kätte jõudis. Kõigepealt oli Soome ja Rootsi siis Poola, Saksamaa, Šveits, Šveitsis olime. Ungari, ja kas need need kõik olid seotud selle Need olid kongressi kongressiga seal ja need olid ikka nii turismimatkad, sellel maal, kus kongress oli, oli neid patcoika palju, näiteks Šveitsis oli Värnis oli kongress siis neid mad, kui oli ikkagi väga mitmed matkad, nii et Šveitsis sai nii nagu eelda ühte ja teistpidi sõidetud.