Tere keskeprogrammi kuule ja stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Tänases saates tuleb juttu Korsikastia koosiklastest. Aga enne siiski põgus tagasivaade möödunud aastale. Andrus, milline oli aasta 2004 oma riikluseta rahvaste jaoks? Peab ütlema, et kahjuks mitte midagi väga positiivset toonud aasta nii viimastel aastatel juba on tavaks olnud kipuvad asjad minema väikerahvaste, eriti oma riikluseta rahvaste jaoks nagu järjest hullemaks. Ja, ja suuresti on põhjus selles, et paljud maailma suurriigid kasutavad ära olukorda, mis on tekkinud peale 2000 aasta üheteistkümnendat septembrit ja kõikvõimalikke rahvuslikke liikumisi süüdistatakse terrorismis või kleebitakse neile külge terrorism silte. Ja tegelikult siis sellega astutakse väga selgeid samme väikerahvaste eneseteadvuse tõusu vastu või surutakse neid nagu igatpidi raamidesse. Näiteid võib tuua mitmelt poolt maailmast. Võib-olla kõige tõsisemalt on viimastel aastatel mitte ainult 2004. viimasel mõnel aastal astunud oma väikerahvaste vastusamme Indoneesia, Filipiinid, aga ka Hiina ja mõned aastad tagasi tegi seda üpris aktiivselt ka Hispaania. Nii et jah, nagu selliseid negatiivseid näiteid maailmast on küll positiivseid näiteid eriti ei ole, või kui, siis võib-olla positiivne näide on kanada kus protsess, mis algas kümmekond aastat tagasi innuiitidega, on tänaseks jõudsalt laienenud ka indiaanirahvaste territooriumitele. Ehk siis mitmed indiaanirahvad on Kanadas saamas tõelist autonoomiat. Mis on saanud pärast tsunamit Indoneesias? Meil räägitakse kogu aeg tsunamist kui looduskatastroofist ja selle kohutavatest tagajärgedest. Tegelikult on aga paraku nii, et tsunami on väga tihedalt seotud ka riigita rahvaste teemaga. Nimelt tsunami põhjuseks olnud maavärina epitsenter asus Indoneesia lääneosas Sumatra saare rannikust mingi 50 kuni 100 kilomeetri kaugusel. Sumatra saare lääneosa on aga piirkond, mida nimetatakse Atšehhiks ehk Atjede kodumaa. Ja Atjeed on 150 aastat võidelnud erinevate vallutajate vastu küll relvastatult, küll mitte relvastatult. Peale Suharto diktatuuri lõppu tundus, et Indoneesia keskvõim on hakanud nendesse suhtuma normaalsemalt, seal saavutatakse mingit positiivset läbimurret. Tegelikkuses on aga viimased aastad olnud Atjede jaoks väga negatiivsed ja, ja nii ongi seal viimased poolteist aastat toimunud täiemõõtmeline sõda. Sõda, mille ulatus on täiesti võrreldav Tšetšeenia sõjaga ja kuna tsunamis sai kõige rohkem kannatada just nimelt Adzee, siis on sealne olukord täna on tegelikult täiesti Kasmaar. Sellepärast et tsehhi liikumised ise väidavad, et Indoneesia keskvõim kasutab olukorda teadlikult ära ja on tapnud adjeede aktiviste ja et oleks pärast nii-öelda siis võimalus ajada need surma tsunami kaela. Teine selline väga negatiivne uudis on, mis käis hiljuti läbi ka meie ajakirjandusest. Indoneesia keskvõim ei lase rahvusvahelistel abiorganisatsioonidel tegutseda väljaspooltsehhi kahte suuremat linna põhjuseks tuuakse see, et Indoneesia keskvõim ei suuda tagada abiorganisatsioonide puutumatust. Tegelikkuses ei ole tsehhis abiorganisatsioone rünnatud ja vaevalt, et ta ei tee seda ka teeksid. On nagu selgelt näha, et Indoneesia keskvõimu tegelik soov on muuta teede olukord võimalikult raskeks ja kui inimesed peavad tegelema igapäevase ellujäämisega, siis kindlasti ei ole neil aega tegeleda sellega, et liikuda omariikluse või autonoomia suunas. Tänases saates me räägime siis Korsikast. Kirjanik Mopassaa on võrrelnud kursikat maailmaga kohe pärast selle loomist. See on paradiis keset Vahemerd. Looduse mõttes on Korsika tõepoolest sarnane paradiisiks. Paraku Korsika ajalugu Korsika tänapäev on, on paradiisist üpris kaugel. Korsika saar on siis 8680 ruutkilomeetrit suur ehk natukene rohkem kui kolme Saaremaa suurune ja seal elab täna umbes 250000 inimest. Saaretihedus seega on umbes 30 inimest ruutkilomeetri kohta. See on Prantsusmaa mõistes väga väike. Tihedus on Prantsusmaa üks kõige hõredamaid piirkond üldse. Samas kui võrrelda siin meie Eestiga, siis see on umbes sama suur, kui tänasel päeval on elanike tihedus Eestis ja sellest umbes 250-st 1000-st inimesest ligikaudu pooled on rahvuselt Korsiklased. Siiski mitte kõik nendest Korsik lastest ei mõista rääkida oma emakeelt viimaste andmete kohaselt aktiivseid pidevaid Korsika keele kasutajad on saarel ligikaudu 90000 inimest. Umbes 20 aastat tagasi mõistis Korsika keelt aga umbes 160000 inimest. Seega kui me räägime Korsikaste Korsik lastest, siis tegemist on väga väikese rahvaga lausa rahvakilluga, kelle hulk täna on alla 100000 inimese. Korsiklased on siis romaani rahvas, kelle lähimaks sugulusrahvaks on naabersaarel Sardiinias elavad sardid. Ja suhteliselt lähedased on Korsiklased ka itaallastele. Nüüd väita, et kursiklased ongi itaallased ei ole päris õige. See on selline suur rahvalik lähenemine, tegelikult on Korsiklased siiski eraldi rahvas ja kui me näiteks võrdleme ka Korsika keelt itaalia keelega, siis noh, erinevused on täiesti selged ja tuntavad. Kusjuures Korsika saarel endal ei räägita päris nii-öelda ühte keelt. Tegelikult neid murdeid sellel väikesel saarekesel on õige mitmeid ja isegi väidetakse, et saare erinevate osade inimeste arusaamine üksteisest ei olegi nii väga lihtne. Ja, ja võib-olla põhjus, miks sellel väikesel saarel on nii mitmeid erinevaid murdeid, on seotud saare loodusega, nimelt see väikesaar on väga mägine. Selle saare keskmine kõrgus on rohkem kui pool kilomeetrit üle merepinna ja saare kõrgeim tipp on koguni 2706 meetrit üle merepinna ja neid mäetippe, mis on rohkem kui kahe kilomeetri kõrgused, on üle 20. Seega loodus eraldab saare küllaltki sellisteks eraldiseisvateks regioonideks ja on üpris selge, et ajal, mil transpordiolud saarel olid viletsamad selline loodus ei hõlbustanud inimeste omavahelist läbikäimist ja, ja see on noh, võib-olla natukene sarnane Dagestani olukorraga. Et kui on väga mägine piirkond, siis kipub olema nii, et iga mäe nuka taga elab omaette rahvas või vähemasti, kui elab üks rahvas, siis selle rahva erinevate osade noh, erinevused on, on küllaltki suured. Loodustingimustest on kursika hoopis lähedasem Itaalia kui Prantsusmaale. Korsika asub Prantsusmaast rohkem lõunas ja, ja, ja on, on jah, küllaltki sarnane looduse ja kliima poolest Itaaliale. See on selles mõttes tõeline paradiis, et augustikuu keskmine temperatuur saarel on ligikaudu 27 kraadi ja isegi külmade talvekuude keskmine temperatuur on üle 10 kraadi. Viimastel aastatel on isegi öeldud, et kusagil neli-viisteist kraadi on talvine keskmine temperatuur. Nii et tõeliselt soe saar. Ja see saar, mis on küll väike, on väga liigendatud ja saare rannajoone pikkus on umbes 1000 kilomeetrit. Ja sellel 1000 kilomeetrisel rannal on ligikaudu 200 sellist peenikese liivaga väga ilusat rannalõiku. Samas see loodus ei ole saare elanikele täna väga palju rõõme juurde toonud, sest paraku on nii, et Korsika kõik magusamad piirkonnad, kõik magusamad, rannaäärsed alad, mis elavad turismist, kuuluvad täna mandri prantslastele. Korsiklastel endale ei kuulu saared sisuliselt mitte midagi. Ja arvestades, et Korsika saare peamine majandusharu on turism, mis on küllalt tugevasse soonsusega siis tegelikult on Korsika saar täna üks Prantsusmaa kõige vaesemaid piirkondi üldse. Ja elab siis turismist. Aga see turism kuulub mandri prantslastele ja valdavalt sellistele suurfirmadele. Need turismiobjektid ja kütuse lihtne tavaline Korsiklane on suhteliselt vaene ja kui võiks niimoodi vaadelda Euroopas erinevate rahvuste keskmist nii-öelda elatustaset, siis Korsiklased on täiesti kindlasti kogu Lääne-Euroopas üks kõige vaesemaid rahvaid. Korsika saar elab suuresti täna keskvõimu abirahadest. Korriklased ise väidavad, et need abirahad on absoluutselt ebapiisavad. Teisest küljest on jälle see, et kuna saarel on võiks öelda, et umbes kolm aastakümmet valitsenud selline suhteliselt terav olukord siis ega väga naljalt suurkorporatsioonid sinna saarele investeerida ei taha. Kui selle saare olukord oleks rahulikum, kui prantsuse keskvõim tahaks Korsiklastega pidada reaalseid läbirääkimisi, siis ma arvan, et investeeringuid sellisele paradiisisaarele oleks kindlasti märkimisväärselt rohkem kui täna. Ja ei tea, võib-olla suudaks saar elada ka ilma keskvõimupoolse majandusliku toeta. Aga tundub, tänasel Prantsusmaal ei olegi soovi saare sellist majanduslikku olukorda parandada, pigem nad on nõus maksma neid rahalisi toetusi. Kui nägema saarel läheb suhteliselt hästi, sest ta on üpris selge, et mida paremini läheb Korsikal majanduslikus mõttes, seda rohkem Korsikal. Rahvuslased tõstavad pead ja seda tõsisemaks, seda elavamaks muutuvad jutud tõelisest autonoomiast või koguni iseolemisest. Oma kodumaad nimetavad Korsiklased Korsika kirjapildis on see C-tähega ja, ja see on väga huvitav selles mõttes, et see Korsika saare eestikeelne nimetus on üks väheseid Euroopa oma riikluseta rahvaste koduma nimetusi, mis on sarnasem algupärandile kui sellele suur rahvale, kes selle piirkonna üle valitseb. Sellepärast et prantsuse keeles on saare nimi kors ja see on nii kirjapildis kui häälduselt absoluutselt midagi muud kui see Korsika ka eesti keelde ilmselt on tulnud Korsika nimi saksa keele vahendusel, kus ta kirjutatakse täpselt samamoodi nagu eesti keeles ja saksa keelde võib olla omakorda itaalia keele vahendusel, kus ta siis jälle kirjutatakse ja hääldatakse samamoodi nagu Korsiklased ise seda nime kirjutavad, hääldanud. Kuulus Korsiklane Napolion on öelnud. Ma sündisin siis, kui mu kodumaa hukkus. 1769. aastal läks Korsika prantslaste kätte. Jah, Korsika on ajaloos pidevalt olnud kellegi võimu all neid võimureid siis, kes seal on valitsenud, on olnud väga erinevaid. Näiteks on Korsika olnud kunagi Kreeka koloonia ja seejärel on Korsika kuulunud Kartaago lastele Korsikal olnud Rooma impeeriumi all. Korsikal on oma hävitustööd teinud vandaalid Korsikal valitsenud Lombardid Korsikal nolka paavstiriigivõimu all. Seal on tõsist kahju teinud omal ajal araablased ja nii on see Korsikas jah, pidevalt olnud kellelegi all. Kuni siis 13.-ks sajandiks oli Korsika ülevõitlust pidama jäänud põhiliselt kaks jõudu. Need olid siis geenova, mis asub teatavasti tänapäeva Itaalias ja Aragoni kuningriik, mis asub teatavasti tänapäeva Hispaania territooriumil. Ja need kaks jõudu, kes seal omavahel siis mõõtu võtsid, kurnasid teineteist ja nii tekkiski siis selline olukord, et tõepoolest Korsikal 1729. aastal õnnestus nagu saada mingisugune reaalne autonoomia ja 1755.-st kuni 1769. aastani nautis saar tõelist iseseisvust. See 15 aastane periood on küll väga lühike. Samas tuleb rõhutada, et selle aja jooksul suudeti Korsikas väga palju korda saata. Nimelt esimene minu arvates väga oluline selline nüanss selle iseolemise juures on see, et Korsika oli omal ajal üks maailma kõige demokraatlikumaid riike. Nimelt Korsikal loodi Russo teooriate alusel konstitutsiooniline demokraatia. Tollases maailmas oli see väga erakordne ja, ja sellega näiteks kaasnes ka tõsiasi, et Korsika oli üks maailma esimesi piirkondi, kus parlamenti võisid valida nii mehed kui naised. Teame, et isegi paljudes tänapäeva pikaajalise demokraatia traditsiooniga riikides said naised valimisõiguse alles 20. sajandil ja selle iseolemise perioodi tõeline kangelane oli siis paskaale Pauli, kes oli sellel iseolemise perioodil Korsika juht ja selle juhiks olemise ajal. Tema oli just see, kes, olles tutvunud Russo töödega oli selle demokraatia eestvedajaks. Tema asutas Saarele ülikooli, lasi rajada uue sadama. Tema näiteks oli ka see, kes innustas välja andma esimest kohalikku ajalehte ja, ja Korsiklased on selle Pauli pärandile ka täna tänulikud ja, ja seetõttu on Pauli sünnikodus täna näiteks memoriaalmuuseum. Tuba oli, on tegelikult Korsikas olnud oluline figuur ka pärast iseseisvusele. Nimelt püüdis siis domees suhteid arendada Suurbritanniaga, mistõttu vahepeal oligi saar kaks aastat Suurbritannia võimu all ja, ja püüdis ka prantslastega nii-öelda laveerida ikka selleks, et tema kodumaal hästi läheks ja koguni on siis Pauli tegelikult Suurbritanniasse kohtunud ka sellise väga tuntud mehega nagu toomast kehverson kellest hiljem sai USA president. Ja on väidetud siis, et Pauli avaldas oma hoiakutega oma mõttelaadiga Chefersonile väga tugevat mõju. Ja just kehversoni võimu ajal nimetati mitu linna USA-s ümber Pauliks. Ka täna leiame me maailmakaardilt vägagi mitmeid linnu, mille nimi on Pauli. Rääkimata sellest, et USA-s on mitmeid linnu, mille nimi on Korsika. Nii et saar on olnud siis ka iseseisev. Aga alates 1769.-st aastast just siis sellest aastast, mil sündis kuulus Napoleon Bonaparte sellest aastast, siis on Korsika kuulunud Prantsusmaale. Ja, ja paraku on see periood tähendanud seda, et sisuliselt esimesest aastast algas pihta saare selline tõsine koloniseerimine. Et kui me vaatame näiteks Suurbritannia kolooniaid, siis seal käis nagu koloniseerimine niimoodi valdavalt jaokaupa või oli esialgu mahedam ja muutus nagu tasapisi tõsisemaks. Prantsusmaa käitumine Korsikal oli, oli seevastu kohe algusest peale nagu küllaltki ränk. Nii et Korsika oli sunnitud sellist prantsuse keele, prantsuse kultuuri prantsuse võimu pealetungi tundma kohe esimestest päevadest peale, mil nad, mil nad reaalse prantsuse võimu alla võeti, samas mis on huvitav, et kui Prantsusmaa ostis saare 1768. aastal geenova käest? Jaa, jaa, ja prantsuse väed maabusid siis saarel 1769. aastal, siis ametlikult on saar tegelikult Prantsusmaa osa alles alates aastast 1815. Vahepeal oli tal nagu selline koloonia staatus, aga ametlikult siis jah, on ka juba varsti 200 aastat olnud Korsika Prantsusmaa osa. Ja, ja selle, Prantsusmaa võimu all olemise tulemus on täna see, et ametlik Prantsusmaa Korsiklasi iseseisva rahvusena ei tunnista ametlikult elavat Korsikal. Prantslased, mis siis, et prantslased ei ole sugugi Korsiklaste lähimaks sugulusrahvaks, nagu ma enne ütlesin, lähedasemad ansardid, lähedasemad on itaallased, Prantsusmaad ei huvita ja ametlikult on siis jah, tegemist ainult prantslastega ja ja noh, alles kõige viimased aastad on võimalik näiteks Korsikal reaalselt ka õppida riiklikes koolides Korsika keelt. Et kuigi Prantsusmaa korriklas eraldi rahvusena ei tunnista siiski aastast 1996 on võimalik riiklikes koolides pida natukene Korsika keelt algklassides, no mõned aastad tagasi oli see kolm tundi nädalas ja seda ja seda ei ole kindlasti palju, aga võrreldes sellega, et varem oli Korsika keele ametlikke õppimine riiklikes koolides üldse välistatud, siis tegelikult on see väga suur samm edasi. Kas Korsikal on ka Korsika keelseid raadio- ja telesaateid? No esiteks üks riiklik raadiojaam teeb Korsikakeelseid uudiseid päevas mitu korda 50 minutilisi saatelõike lisaks annab siis aeg-ajalt eetrisse selliseid dokumentaalsaateid. Üks eraraadiojaam töötab täielikult Korsika keeles ja, ja õige mitmed, et kohalikud raadiojaamad töötavad osaliselt Korsika osaliselt prantsuse keeles, nii et raadiost on täna võimalik tõepoolest Korsika keelt kuulata. Nüüd Korsikal näeb aeg-ajalt ka Korsikakeelseid saateid televisioonis, sellepärast et üks prantsuse riiklik telekanal näitab täna umbes kaks tundi või vahel natukene rohkem nädalas Korsikakeelseid saateid veel kusagil viis aastat tagasi näidata ainult 20 minutit nädalas kaks tundi võrreldes 20 minutiga on kahtlemata suur edasiminek. Ka Korsika on, on siis selline piirkond Jagorsiklased, selline rahvas, kellele mõeldes tuleb mul ikka ja jälle pähe võrdlus, et kuigi nõukogude liidus oli kahtlemata väikerahvastel raske elada. Me peame tunnistama, et võrreldes väga paljudele Lääne-Euroopa oma riikluseta rahvastega oli paljudel nõukogude liidus elavatel riigita rahvastel siiski oluliselt lihtsam säilitada oma keelt oma kultuuri. Muidugi Balti piirkonnas oli asi tunduvalt leebem kui näiteks kusagil Venemaa avarustel või isegi kui näiteks Ukrainas. Aga, aga sellest hoolimata noh, see illusioon, et Lääne-Euroopas oli. Ta oli kõik hästi ja mingeid rahvustevahelisi pingeid ei olnud ja, ja väikerahvaid kuidagi ei ahistatud. See ei ole mitte kuidagi põhjendatud, sest tegelikult on aastakümneid enamus Lääne-Euroopa oma riiklasete rahvaid olnud ränga rõhumise all ja selliseid paranemise märke on noh, näha alles alles tegelikult kõige viimastel aastatel. Ja kui rääkida Korsika uuemast ajaloost, siis tegelikult 2001. aastal alustas Prantsusmaa valitsusprogrammi, mille eesmärk oli siis Andagorsikale mõnevõrra autonoomiat. Noh, idee oli suurendada siis Korsika keele õpetamist Korsika koolides ja idee oli muuta mõningaid Prantsusmaa seadusi sellisel viisil, et Korsikal võiksid nad kehteda nii-öelda mõningate täienduste, mõningate lisaklauslite, ka, mis arvestavad kohalikke olusid. Aga kahjuks ei saanud sellest sellest valitsuse kavast nagu, nagu suuremat asja. Ja, ja nii oligi, et kui 2003. aasta suvel pani Prantsusmaa keskvõim Korsikal rahvahääletusele autonoomia idee siis Korsika rahvas lükkas tagasi ja tagasilükkamise peamine põhjus oli asjaolu, et tegelikult ei pakutud neile sisuliselt midagi, et tegemist oli suuresti meediamulliga, kus täiesti olematu selline lisaautonoomia oli suureks puhutud ja, ja prooviti siis nagu sellega Korsiklasi vaigistada. See ei õnnestunud, võib olla, oli siin ka teine põhjus ja teine põhjus on ilmselt selles, et mõned päevad enne referendumit arreteeris prantsuse politsei siis ühe juhtiva Korsika vastupanuliikumise tegelase. Ja kuna see sündmus paisati meediasse, siis tundub, et paljudele Korsik lastel läks tõsiselt hinge, et nende üks nii-öelda väljapaistvad tegelase arreteerid ja ja võib-olla see andis omakorda veel viimase hoobi sellele sellele referendumile. Nii et mingisugust täiendavat autonoomiat, isegi mitte nimelist täiendavat autonoomiat Korsika ei saanud. Millal Vabadusvõitlus algas Korsikal? No eks see vabadusvõitlus on Korsikal kestnud tegelikult vähemal või suuremal määral mitu sajandit. Kui me räägime sellisest tänapäevasest võitlusest, siis seal kas 70.-te aastate algul et esimesed, sellised tõsisemad vastupanugrupid tekkisid juba 71. aastal, nüüd 75. aastal siis võitlus nagu suurema hoo ja, ja see oli ka siis aasta, kui toimus esimene tõsine kokkupõrge prantsuse relvajõudude ja Korsika rühmituste vaheline relvajõud olid siis spetsiaalselt mandri Prantsusmaalt kohale toodud selleks et Korsiklasi nii-öelda vaigistada. Ja järgneval aastal 1976 asutati organisatsioon, mida me tunneme lühendi F L, ent see nime all mille nime võiks siis tõlkida kui Korsika rahvavabastusrinne. Ja see organisatsioon, mille eesmärgiks on iseseisva Korsika riigi väljakuulutamine, on siis oma võitluses kasutanud ka äärmuslikumaid vorme. Põhiliselt tegeletakse pommiplahvatuste korraldamisega, samal ajal tuleb rõhutada, et need pommiplahvatused on valdavas enamuses sümboolse iseloomuga, ehk nad tegid tavad vähesel määral ainelist kahju ja üldjuhul ei vigasta inimesi. Need pommid on pandud väga teadlikult just nimelt sellisele ajale sellistesse kohtadesse, et mitte vigastada inimesi. Küll aga on siis organisatsiooni eesmärk nende selliste väikeste pommikestega oma olemasolust kui anda ja Korsika rahva probleemist märku anda ja seda maailmale teadvustada. Samas, kus kõik võimalik relvakonflikte maailmas on tohutul hulgal tegelikult selle organisatsioonikäitumine ei täida oma eesmärki, sellepärast et sellised noh, nii kurioosne kui see ka ei ole, sellised väikesed pommiplahvatused tegelikult rahvusvahelise massimeedia tähelepanu ei köida. Et tegelikult oleks võimalik organisatsioonil saada hoopis suuremat tähelepanu, kui nad palju agressiivsemalt tegutseksid. Aga õnneks nad ei ole siis sellise populaarsuse või tähelepanu võitmiseks agressiivsemate meetodite juurde esialgu veel pöördunud. Sest et kui nad seda teeksid. Ma kaldun arvama, et Korsikast võiks saada tegelikult hullem piirkond, kui on täna baskima. Ma olen lugenud, et nad korraldavad isegi pressikonverentse. Nad on mustades mundrites ja kannavad maske. Jah, noh, see pressikonverentside korraldamine on tegelikult iseloomulikult paljusedele sellistele rahvuslikele vastupanu võitlemis gruppidele küsimus on lihtsalt selles, et enamasti ei ole neil võimalik pressikonverentse korraldada ega nende konverentside idee on tegelikult täpselt sama, mis pommide panemisel tähelepanu võitmine ja oma ideede tutvustamine. Ja, ja teine asi kindlasti on nende pressikonverentside juures oluline ka selgitada maailmale, miks on selliste äärmuslike meetodite juurde jõutud, sest ei ole mõtet naiivselt arvata, et inimene suurest rõõmust hakkab vanema pomme või korraldab atentaat. Kui inimesed selliste sammudeni jõuavad, siis on nad tavaliselt aetud nurka nii-öelda väljapääsmatusse olukorda või nad tunnevad, et nende igapäevane elu ei ole tõepoolest enam miskit väärt. Tegelikult on kaasaegses maailmas võimalik vastupanu avaldada väga mitmel erineval moel, iseasi on see, et noh, kuidas selline vastupanu avaldamine kohale jõuab, aga, aga huvitav näide on tuua 2002. aasta maikuust mil toimusid Prantsusmaa karikavõistlused jalgpallis Pariisis ja üks meeskond, kes oli jõudnud karikafinaali, oli Korsika meeskond. Ja tänu sellele oli staadionil tohutul hulgal Korsika jalgpalli fänne ja Prantsusmaa jalgpalli karikavõistlustel on kombeks, et mäng algab hümniga ja finaalmängu avab riigi president. Ja nüüd siis 2002. aastal, sel ajal, kui mängiti Prantsusmaa hümni, Korsiklased vilistasid, karjusid kõikvõimalikke hüüdlauseid, ei tõusnud püsti ja, ja olukord muutus selliseks, et hümni ei olnud peaaegu kuuldagi ja, ja Prantsusmaa president siis solvus sellise käitumise peale nii tõsiselt, et lahkus esialgu staadionilt. Hiljem tuligi staadionile tagasi ja mängu 20 minutit pärast õiget aega küll alustati, aga Prantsusmaa president keeldus seda mängu avamast. Prantslased muidugi olid šokeeritud, aga samas sellised mitmed rahvusvahelised analüütikud on, on viidanud sellele, et tegelikult Saagorsiklaste käitumine oli, võiks öelda, et küllaltki huvitav ja õigustatud, sest nad ei teinud tegelikult kellelegi viga, aga suutsid reaalselt oma sõnumiviija Prantsusmaarahvani. Sest et noh, karikavõistluste finaalmäng on Prantsusmaal selline sündmus, mille televaatajaskond on tohutu ja kuna seda kantakse eetris üle otse, siis kogu see Prantsusmaa televaatajaskond nägi seda, sellest kirjutasid järgmisel päeval ajalehed. Seda teemat käsitleti veel nädalaid hiljem ja isegi meie Eesti ajakirjandus, kus üldjuhul väga harva jõuavad sellised oma riiklaseta rahvastega seotud probleemid isegi meie Eesti ajakirjanduses kajastati seda sündmust, nii et me näeme jah, et et vastupanu on võimalik avaldada mitmelgi erineval viisil, kes finantseerib vastupanuga. Organisatsioonid ise vaevalt et on huvitatud sellest, et, et näidata või välja rääkida, kes nende tegevust finantseerib, sest selge, et siis keskvõim püüab neid finantseerimiskanaleid ära lõigata. Prantsusmaa kesk või muidugi on aastaid levitanud selliseid jutte et kogu Korsika rahvuslik liikumine saab toetust, maffiat ja see on muutunud selliseks müüdiks, et kohati jääb mulje, et Korsika on hullem maffia pesa kui Sitsiilia. Korsika rahvuslikud organisatsioonid muidugi ütlevad, et tegelikult on see väljamõeldis, mille eesmärk on näidata, miks ei ole võimalik Korsikale anda reaalset autonoomiat. Sest tõepoolest, Prantsusmaa keskvõim on korduvalt väitnud, et üks põhjus, miks ei ole võimalik anda Korsikal autonoomiat on see, et sealne võim on niivõrd läbisegi põimunud kuritegelike grupeeringute ka. Et noh, sisuliselt autonoomia andmisel läheks võim kurjategijate kätte. Kaugelt vaadates on muidugi väga raske öelda, kuidas asi tegelikult on, aga teades, kuidas mitmel pool maailmas suurrahvad püüavad oma tegusid õigustada väikerahvaid laimates. Ma kaldun arvama, et see maffia küsimus on, on tõsiselt liialdatud. Seda enam, et tegelikult see nende Korsika rahvuslike grupeeringute selline äärmuslik tegevus ei ole selline, mis nõuaks väga suuri rahalisi vahendeid. Need väikesed isetehtud pommikesed ei ole kuigi kallid ja, ja, ja samamoodi kui vahele kuule nii-öelda kasutatakse või mõni atendavad, tehakse see kõik ei ole selline tegevus, mis nõuaks väga suuri ressursse. Ja ma arvan, et kui inimesed on tõeliselt oma ideele pühendunud siis nad ilmselt on nõus kokku hoidma nii-öelda oma igapäevase leiva kõrvalt. Selleks, et oma üritust rahaliselt toetada. Kursiklased oma kurjategijaid nii lihtsalt välja keskvõimule ei anna. Seal vist on omakohus. Jah, see omakohus Korsikal on pärit tegelikult sajandite tagant ja noh, me oleme harjunud, et et mägede pojad sageli on nii-öelda siis sellised tõsisema temperamendiga ja võib-olla natukene teistsuguste kommetega. Mul on seda raske öelda, võib-olla see Korsika reljeef nii-öelda, mistõttu Korsiklased on ju ka tegelikult sisuliselt mägede pojad, võib-olla see on tõesti ka nendel sellistele kommetele kaasa aidanud igal juhul jah, Korsikal on seda oma kohust suhteliselt palju kasutatud viimastel aastatel ilmselt vähe. Aga aeg-ajalt siiski teine põhjus, miks Korsiklased ei taha oma oma kurjategijaid, keskkond mulle välja anda, on see, et noh, sageli nagu tuntakse, et oma rahvusest inimese väljaandmine prantsuse keskvõimule on inimeste väljaandmine vaenlasele. Ja, ja kui me saame siin kohapeal nii-öelda asja ära otsustada ja asjaga täide viia, siis miks me peaksime keskvõimule, kellesse me ei suhtu hästi selle kurjategija välja andma? Korsiklased iseteadva rahvana omavad loomulikult ka oma rahvuslikku sümboolikat. Kõige olulisem rahvuslik sümbol Korsika laste jaoks on nende rahvuslik. Korsiklaste rahvuslipp on minu arvates üpris huvitav. See on siis valgel põhjal vasakule vaatav must pea kujutis ja slipp sarnaneb väga tugevasti sardide rahvuslipule. Sardiinia teatavasti on siis Korsika naabersaar, Korsika ja Sardiinia lahutab ainult 14 kilomeetri laiune väin ja Sardiinia lipul on ka valge taust. Ainult lipul on siis neli paremale vaatavat mustpead ja lipul asub siis k rist. Aga põhimõtteliselt jah, siis sardida ja Korsiklaste rahvuslipud on hästi sarnased ja nüüd sellele, kustkohast need mustpeade kujutised siis Nendele lippudele tulnud on, selles osas ei ole päris ühesele järeldusele jõutud või selles osas veel käivad mõningased vaidlused. Aga ilmselt on Mustpeade kujutised pärit siis Aragoni kuningriigi ajalooliselt lipult, kus näiteks 13. sajandi lõpus oli peal neli must peakujutist. Ja kuna ma enne ütlesin, et Korsika saar On kuulunud mõnda aega Aragoni kuningriigi koosseisu siis ilmselt jah, sellest ajast on siis saarele tulnud kase must pea kujutis sümbolina. Nüüd tõsiselt rahvuslikuks sümboliks sai must pea ja siis valgel taustal oleva must peaga lipp 18. sajandi keskel, kui Korsikal disreaalset iseseisvust nimelt saare juht Pascole pooli pooldas must peakujutist kui sellist ajaloolist sümbolit ja seda sõltumata tõsiasjast, et kui nüüd see sümbol tõepoolest on pärit Aragoni lipult, siis tegelikult ju on tegemist sisuliselt sellise kolonismi sümboliga, et see ei ole nagu saarele päris selline võib-olla endale omane, et see on väljaspoolt vallutajate poolt sisse toodud. Aga ju siis ei pidanud Pauli seda võõras sümbolit nii halvaks, et ei võinud seda sümbolit omaks võtta ja ja seetõttu siis jah, 18. sajandi keskpaigast ongi see selline Korsiklasi ühendav ühendav rahvuslipp. Ja tänasel päeval on slipp Korsikal väga populaarne. Korsika lipu populaarsus Korsikal on isegi vaatajat võrreldav friiside rahvuslipu populaarsusega friisi maal ja Korsika lipu siis ka jah, heisatakse kõikvõimalikel erinevatel juhtudel ja, ja mis on huvitav, et seda lippu ei kasuta mitte ainult Korsika rahvusest inimesed vaid ka saarel elavad prantslased suhtuvad sellesse lipus täpselt sama positiivselt. Kes kuulsatest inimestest peale Napoleoni on Korsikalt pärit? Korsika ei ole koht, kustkohast oleks pärit, võib olla väga palju kuulsaid inimesi, samas need kuulsused, kes seal pärit on, on tõepoolest maailmanimed. No me mainisime, et Korsikal on sündinud Napoleon Bonaparte. Mees tundis ennast ise Korsiklasena. Aga tänapäeva uurijad ei ole selles päris kindlad, kas tema juured ikkagi päris Korsiklased on, et kas ta rahvuselt päris Korsiklane oli. Kuigi jah, seal saare siis ta sündis, saarelt on pärit ka teine, vähemasti sama kuulus mees ja, ja see on nimelt Kolumbus. Ta Me oleme harjunud kooliõpikutest ja isegi teatmeteostest lugema, et Kolumbus sündis geenowas. Tegelikult on lugu nii, et Kolumbus sündis Korsikal, aga kuna Korsika kuulus tol ajal geenova koosseisu siis sellest ongi läinud lahtise müüt, et Kolumbus sündis geenowas, nii et ka maailmakuulus Christoph Columbus on siis tegelikult Korsiklane. Ja kui rääkida tänastest nimedest, siis tänase maailma kõige tuntum Korsiklane on läände loon. Ma julgen karta, et vaevalt see mees nüüd oma Korsika juurte üle seal selles mõttes väga uhke on, et olles maailmakuulus filminäitleja, on tal Prantsusmaal kindlasti lihtsam läbi lüüa, kui ta rõhutab. Ta on prantslane, seda enam, et prantsuse ametlik suhtumine eitab Korsiklasi. Aga aga jah, tegelikult sisside loon on karsklane ja võib-olla noorematele inimestele loonist vahest tuntungi nimi on maailmakuulus poplaulja Ta oli see, kelle mõnda lugu on ka meie Eesti raadiojaamad. Siin paar aastat tagasi üpris tihedasti mänginud. Te kuulsite keskeprogrammi koolsikastia koosiklastest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Mari Rink.