Ning vaata, ühel hommikul ärkas madrus trummide põrinat ja sõjasarvede puhumisest ning kui ta avas oma silmad, nägi Seeba kuningannat. Tulevad suure leeriga, on sinu Seeba kuninganna nüüd tulnud toomas. Seeba kuninganna, kordas Nipernaadi kurvalt. Ei, armas Maret. Nii kaua kui veel elan ja hingan, saan hinges ikka ootama oma Seeba kuningannat. Isegi raugana hüüan veel ta järele. See oli August Gailiti kirjasõna. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree. Saate peaosaline seal jäädvustatud hetkel 35 aastane mees ei ole seni mänginud Toomas Nipernaadit ega Hamletit. Aga kummastki tegelasest ei pääse me vaikides mööda. Üllar Saaremäe lõpetas lavakunstikateedri 15. lennu 1992. Seejärel oli Ugala teatri näitleja ning aastast 1996 on olnud Rakvere teatri peanäitejuht. Näitleja, lavastaja. Näitleja Üllar Saaremäe rollide reas on keiser Nero ja kirsiaiatoapoiss Jashr Carmeni Don Hozee ja maks, frishi geomeetriat armastav don Huan Mctonahhikonnemaara preester, isa Velsch ja Shakespeari Mcbet Pinteri majahoidja, Aston ja vahingu Suvekooli poeg. Töötutehasetööline Laanoja menutükis täismäng ja romantika ambitsiooniga kooli õpetaja Dolczynski Saimoni komöödias. Lollid roll on mõistagi rohkem. Üllar Saaremäe lavastusi. Kolm päeva, parun fon Münchauseni elust tongi hote poolearuline suur then. Palju kära, ei millestki. Hernani jaanituli, talv laual ja teised. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Hiirelõksu kahekõne Üllar Saaremäega toimus 13. jaanuaril 2005. Praegu jätaksin su siia üksinda ja ütleksin, et loe luuletusi peast ja läheksin sinna teisele poole klaasi siis mitu tundi või päeva või kuud. Ma saaksin sind kuulata, et kui palju luuletusi sa peast tead? Ma ei ole neid kunagi kokku lugenud selles mõttes, et, et nad niimoodi ajapikku on. Noh, sõltuvalt just sellest, kui aktiivselt oma luulega tegelen või kui palju mul selleks aega on. Mul on nagu loodus andnud selle rõõmsa eelis, et nad jäävad mulle kuidagi kergesti pähe aga andnud ka sellise noh, mitte võib-olla nii kord rõõmsa ja olulise asja, et ma kipun tihtilugu mingeid sõnu ära vahetama. Ja siis arvan, et liiga autor kirjutas, et kui ma nüüd päris eksimatult peaksid mõnda luuletust lugema hakkama, siis ei ole neid sugugi nii palju, sest et ma olen teda ainult küll selles suhtes, ma üritan nagu mingid jagad ja etid ja kui ikka täpselt nendesse kohtadesse alles jätta, nii nagu autor on need kirjutanud. Aga luulelisi ümber jutustasime, võiks küll paar tundi siin ehk esitada. Ja need autorid on siis põhiliselt, kes? No on üks ja põhiline siin Juhan Viiding aga viimasel ajal olen ma palju lugenud Liivia Smuuli lihtsalt sellel põhjusel, et plaanis nende kolme luuletaja põhjal teatrilugu lavale tuua. See lugu kannab pealkirja Johannese passioon. Ehk kui me mõtleme, siis kõigi nende kolme suure poeedi eesnimed on Juhanid Johan Johannes, passioon, kannatus, ühtlikudega kirg. Kolm Juhanit on äärmiselt palju eesti luuletaja kirjandust mõjutanud ja need on mehed, kellel piltlikult öeldes jooksevad närvid nii-öelda ülikonna pea. Ehk me väga hästi saame ju aru, mis nendega toimus, mis ajal nad elasid. Liiv ei jõudnudki Eesti Vabariiki ära oodata, Smuul elas Eesti nõukogude vabariigis ja Juhan Viiding vaatas selle vabariigi küll ära, aga aga otsustas, et on nagu mujal parem. Ühtpidi ka eesti rahva saatus läbi 20. sajandil nendes meestes olemas. Selline teema on mul jah, hetkel hetkel nagu hinge peal. Ma olen siin hiirelõksus ühe ette hoiatamata teksti andnud. Ja mul on sulle üks luuletus, mis ei ole nüüd ükski Juhan ei ole ka Karevasen. Ellen Niit. Luuletuse nimi on näitleja. Tead sa, sellist ei tea. Vastu ma olen kuulnud et testin su spontaansust ja professionaalsustest libista pilk üle ja siis loe meile, kes me sind kuulame. Sul kõndida on tulnud rollist rolli. Ei pääse see, kes astunud lavale. On tulnud tarka mängida, lolli kord olla pätt, kord hiilgav kavaler. On tulnud ahastuses huuli, purre ja teab mis valus läherdada. Maas on tulnud mitmeid sett meid surmi surra. See pole Ranku teadet sünnitaaž. Nõrkusi sa oled tundnud kõiki õngi, sul on läbi põletud. Sa öelda võid, ma tean teid risti põidki. Teid, õilsad hinged. Kui enda rolli astud õhtul lavalt et võta aset oma keha sees siis oled kartnud vahel kohutavalt, et äkki ees on seal üks teine mees üks teine mees ja mitte sina ise. Üks teine, kellega pead väitlema. See rikuks terve sinu olemise, kui elus kaasa peaksid näitlema. No kas see kõnetas sind kuidagi otseselt? Vaid mälestuseks. Kui hiirelõks on saade, kas sa oled tajunud teatrit mõnikord kui lõksu. Ka ei ole küll lõks, tähendab ikkagi kohta või paika, kuhu nagu satutakse, kus tal on, välja ei saa. Mina olen teatrisse tahtnud. Ma arvan, et ma võin sealt ka täiesti rahulikult välja kõndida aga tollele teatrisse lõksu jäänud see kõlab kuidagi võib-olla küll romantiliselt, aga kuidagi nagu meesterahva kohtudes jõuetult lõksus asjasid välja või hullumeelselt, pigem mis olla meesterahvas selle pealt välja. Et küll hiirelõks. Jah, ta on otsene side Hamletiga. Nii et sedapidi ta, nagu küll teatriga seotud on. No sul on teatris mitu rolli varasemates intervjuudes, sa oled ikka öelnud, et sa oled eelkõige näitleja, aga sul on juba päris pikka aega ju see peanäitejuhi roll kanda, selles ei ole lõksu elementi sees või kuidas sellega nüüd enesehinnangul toime oled tulnud? Ütleme, nende kahe vastandustega oleme küll kunagi tundnud, peanäitejuht, näitleja küll peab olema tulnud seda nii-öelda peanäitejuht ja lavastaja või ütleme, selles vormis ehk ehk teisisõnu siis vähe ja aega jääb mõelda, nii-öelda omi mõtteid, tunda nii-öelda oma lugu, käia oma lugu, ehk see amet, ehk siis peanäitleja amet sunnib tihtilugu tegema asju või sundis või sundinud tegema asju, mis nii-öelda selle lavastajaga eriti nagu kokku ei lähe, või Ehaku. Aga kuna lavastaja istub rahulikult nurgas ja laseb endaga selliseid asju teha, siis on tema nendest kolmest hetkel kõige nõrgemale kõige rõõmutaval positsioonil. Aga miks ei haaku, kas Rakvere teatrisse ei sobi need asjad, mis sinu lavastaja portfellis on, vä? No vot, ega seda portfelli ei olegi ju teab kui suurtega suht õhuke mul ei ole jah, kolmest neljakümmet näitemängu, mida ma võiksin igal hetkel kohe tegema hakata. Aga kolm, neli üks, kaks on viimased aastad, ma olen küll teinud selle silma kinni pigistanud ja teinudki neid asju, mida ma olen väga tahtnud teha ja noh, mul neid ju palju ei tule üks aastas heal juhul või üks üle aasta. Jah, tema nagu mõistab selle vastu, et olenevad rahus ära, et sa ei ole ka selleks siia maailma kutsutud, et sa peaksid kuulisid tegema. Komöödia ei, mõtlen, näitleja puhul ei ole nagu küll nagu skisofreenik, ma räägin kolmest isikust jah, nagu nagu nagu Kalev Mark Kostabi. Et. Näitleja Saaremaal ja tema on aga küll rahulik. Tema teeb neid asju, mis ta tahab. Räägi mulle siis, kui palju see peanäitejuht Saaremäe siis seda näitlejat selles mõttes aitab? Ega ta eriti ei aita, ütleme ma ei ole küll endale ise nüüd küll ühtegi rolli otsinud, no võib-olla mõni välja arvatud näit kas hirmsasti ma tahtsin näkdati mängida ja suunasin Prosa, kes seda siis lavastas, kogu aeg selja, suundajate mu valiks ja ega neid väga palju rohkem ei olegi, tõtt-öelda, sest et enamus rolle, mis ma olen selles teatris Rakveres, siis teinud on, on lavastajate poolt nagu välja pakutud ja ma olen alati ka kõrvale pakkunud teisi näitlejaid, kellele kas ühel või teisel põhjusel vajalik peaks olema. Olen ka tänulik lavastajatele, kes oma jonni jätnud ja mind siis ikkagi sinna ossa nõudnud ühte või teise. Aga ma pean tunnistama küll, et ma igal juhul pigem ei mängi noh, välja arvatud mõned rollid jällegi. Aga kui paljudest rollidest sa oled siis ilma jäänud, ma mäletan, kui Kaarin Raid tegi kummitusi ja kui sa rääkisid, et sulle asfaldi osa pakuti ja sa andsid selle Ardo Ran Varres ja nii edasi Jah, no eks neid on küll, neid on rohkem kui need, mida ma olen mänginud, ütleme nii. Voogab mingi vastuolu siin ikkagi selles mõttes on, et kui sa oled ka öelnud, et sa hingelt ikkagi oled näitleja, kas sa siis vahel ei mõtle, et noh sa vastutad ka enda näitleja arengu ees. Küll, aga eks ma niimoodi salamisi vaikselt mõtlen, ega ma ei pea selleks, mängime neli Iisraeli aastas olema pidevalt rakkes ja igat õhtut väljasõidul igal õhtul publiku pilgu all ja. Õnneks on mul võimalik ka, ütleme seda rida natukene nii öelda jälgida või et ma ennast väga kinni ei mängiks. Ma arvan, et see juht valitseb ka tegelikult selline aeg-ajalt tagasitõmbumine on näitleja elus äärmiselt oluline ja mul on hea meel, et ma saan seda praegusel hetkel nagu ise koordineerida ja ka väga vähe mängida. Loomulikult teisipidi on äärmiselt kahjulik. Ma ei kujuta ennast ette teatris, kus ma teen ühe rulli aastas ja siis ei tule paar aastat üldse midagi. Ainult õhtuti mängin seda ja võib-olla ka mitte iga õhtu, jah. Eks ma selles mõttes suhteliselt valiv olen. Kõik ei tohi võtta lihtsalt vastu, peab loobuma, peab loobuma, ei mõelda nagu selle peale nüüd, kui ma seda ei mängi, siis ei saa seda eluski teha. Mis teha kõiki sage Hamletit, mängida. 97. aastal sa ütlesid, et viis aastat on paras aeg selles ametis, nüüd kisub juba 10 kanti. Kaua sa nüüd mõtled seal vastu pidada? Ei, no kui sa nii küsid, siis eks 10 katsun ütleme poolteist hooaega veel. Siis tere, tennisemeedia ei tea, seda, see sõltub vaata, kuna need struktuurid muutuvad siis olgem ausad, 96. aastal, kui ma sinna teatrisse läksin, siis oli peanäitejuhti vaja oos selles vastses vabariigis. Ta oli ministeeriumi palgal. Ehk siis teisipidi ta oli teatrijuht. Praegu on asjad läinud nii et peanäitejuht on üks nii-öelda osakonna juhataja laias laastus jah, ministeeriumiga räägivad teatridirektorid, ehk siis finantsjuhid tihtilugu ja suuremalt jaolt on olnud läinud ka suisa leiad, teatrijuht on ühesainsas isikus nii direktor kui peanäitejuht. Ütleme, need staatused olnud veidi muutunud, et ma ei taju, et minu ja Indrek Saare vahel on nagu mingisugune võimuvõitlus või kumb siis nüüd õieti otsustab? Sellist asja ei ole ja kui need asjad tekivad, siis me läheme metsa ja räägime need asjad kahekesi ära. Omavahel. Aga ma lihtsalt vaatan seda teatripilti nagu tervikuna, et selline amet nagu peanäitejuht pealavastaja on julmalt tõrjutud tagaplaanile. Tegelikult on need inimesed, kes täidavad nõudmisi ja täpselt nii tugev, kui sa ise isiksusele oled, nii palju ka seda kunstivihas välja presside. Tee neid asju, mida sa tõesti teha tahad. Aga kui riik ja kultuuriministeerium on otsustanud, et see niimoodi on õige, siis jõudu neile, ma ei tea, kas see on nüüd siis Eestis puudub kultuuripoliitika Reidrina vä? Mu meelest on see keeruline, sest sellelaadseid inimesi, kes mõlemad koormad nii-öelda üksikisikuna välja veavad, on äärmiselt vähem. Ja, ja kui nad seda suudavad, siis mitte eriti pikalt ja pärast seda on nad lihtsalt väsinud, läbi põlenud, tüdinud, tülpinud, kibestunud, võib juhtuda ka Risi videoga. Võib juhtuda ka see, et nad löövad lihtsalt käega ja mängivad lihtsalt seda majajuhti või teatrijuhti, nii et ma ei oska sulle öelda, et kas 10 aasta pärast mintsa amet enam Ma hakkasin mõtlema ja meenutama, et kas ma olen sind kunagi näinud ülemusliku hoiakuga, mul ei tulnud meelde, et sul oleks. Kas sa oled selle ülemuse rolli Telegeerinud Indrek Saarele või seal kuskil kabinettides teatud situatsioonides käituda. Lasen olemusliku hoiaks, seal on niivõrd läbinähtav, et kui ma ühel hetkel kirjutas lõuanägu ja palun tulge minu kabinetti ja räägime nüüd sellest tõsiselt, et esiteks ei võtaks mind keegi tõsiselt. Ja eelkõige sellest, et ma töötan ikkagi inimestega, kes on näitlejad, kes näevad sellised halvad rollide kohe läbi. Ja peale selle oma noores elus olen ma näinud inimesi, kes nii-öelda sellele ametipostile tõustes ka momentaalselt muutuvad ja ja noh, sellest pole kasu kellelegi, seda enam kliendile. Ja see ei ole ka kunagi minu arust nagu probleem olnud, isegi mitte päris alguses, kui ma Rakveres selleks, et kuidas nad käituma hakata, sellelt minult oodati küll seda, et kõva sõna või sõim või, või noh, nii nagu vene teatrikoolis kombeks olnud, kui on klaverirežissöör, siis ta ka on siis temaga käsib, poob ja laseb ja tema isegi valesti otsustatud mõtete või valede otsuste järgi lihtsalt joostakse silmad kinni. Et seda mult ka tegelikult oodati, aga ma ei teinud seda meelehead. Seda küll, et maja juht jah, on inimene, kes allkiri alla kirjutab, on Indrek. Aga mis puutub kunstilist personali, siis ühtegi otsustagu, ilma minu nõusolekuta ei langetada ja kui mul on probleeme, siis ma tõesti võtan selle inimese omavaheline, räägime nagu inimesed milles asi on tihtilugu võib-olla isegi võtame koos viina, et aru saada, mis, mis täpselt toimub. Või kakleme, aga mitte nii füüsiliselt, kui sõnadega sõimama 11 ja ja siis kiidame, siis nutame kaelakuti ja siis vaatame, kuidas edasi minna. Suures teatris ma arvan, see ei toimiks, et selline juhtimisstiil, kui selle kohta üldse saab sellist kõlavat sõna öelda, nagu minul on põleks vast Draamateatris või Estonias kohe läbi. Aga ega ma ei kipugi sinna. Milline see teatrijuhi positsioon või staatus seal Rakveres ja Virumaal on või mis sellega veel kaasas käib? Ma ei kuulu küll ühtegi volikogus ühtegi klubisse, kus käivad koos linnajuhid või edukate firmade omanikud või finantsdirektorid. Minu staatus on ikkagi selline pojet ja Kunstiinimene, kelle arvamust küll kuulatakse, kellega on ehk huvitav intrigeeriv koos olla ja koos liikuda, aga kellelt ei hakata küsima, kas see või teine tänav tuleks liivatada või mis ma sellest arvan, kui ehitada sild linnusest otse alla linna ja nii edasi, aga kui ei küsita, kas sa siis lähed, ütled ise? Sõltuvalt olukorrast ma muidugi niimoodi linnavalitsus uksi nagu ei kulutas, aga kui linnapea mulle tänaval ette satuks, räägin temaga nagu mees mehega asjast. Et kuidas värk? Et ega, ja aru saanud ka, et niukene pintsaklipslased ei ole jah, nöör, saabas on nagu palutud ka punasele vaibale. Et sul on voli käia neis nöör, saabastesse nahktagi, kes olid küllaltki suur. Et kas see riietus on sul niisugune sinu orgaaniline olemus või kaitseks. Jah, ta on, seda küll, ta on ikka ka juba nüüd, aastakümneid võiks öelda, nagu kadunud Gunnar Graps, kes kandis pidevalt nahka aga sama nüüd pärit sellist noorest põlvest Kohtla-Järvelt ja ehk siis sellisest Eesti punkliikumise Mekast või ja ta on mulle kuidagi omaseks saanud veel. Eks ma tihtilugu käin ka smokingu ja ülikonnas, aga see ei välista, aga jah, ma tunnen ennast selles mugavalt. See punkliikumine on seal veres, on osa mu ajaloost, nooruspõlvest? No ma ei olnud kunagi päris harjaga nii-öelda kiilanevate peapooltega, kus keskel on kiratsevad siniroosa harja näeb nõeluma päris ninast läbi lükanud, seal küll, aga noh, liikusime küll nendes ringkondades, nad ei olnud eriti suured, sest tulika kaekus miilits oli kohe kinni võtmas. Ja päris selline Varblase kohviku punker ma ka ei olnud nagu siin Tallinna omad, kes lihtsalt istusid liid õlut ja neil pole midagi teha, et see mulle tundub, et see Kohtla järve kant oli seal tol hetkel ikkagi natukene nagu põhimõttelisem või see oli ikkagi niuke süsteemi vastane, mitte lihtsalt Logardlikus. Aga jah, selline saabas, selle süsteemi vastu võitlemine paljundatud Uku Masing ja nii edasi mis kõiki otsapidi haakus, mis kõik otsapidi haakus Sex Pistols ja Uku Masing, need on väga lähedalt seotud asjad. Vähemalt juhul kui suur elumängur sa üldse oled või? Enam-vähem ma olen selle asja ikkagi ära unustanud kuskil lavaka ahela veel, no nii nagu ikka noored rõõmsad inimesed tahavad palju teha, siis ma küll tegelesin sellise asjaga, see pakkusime lusti just selline ostab penderlikus või? Oli ju raske aeg ja ainult viimasel ajal ja pelmeenikas, eks ole, kus süüa sai, ei olnud mul mingit probleemi laenata kusagilt reisibussi küljest silt tallinn Paide Tartu, võta see kaenlasse ja astuda siis särava pilguga bussi juhtida, sööklasse, tellida sealt allahindlusega endale praad, supp ja magustoit ning siis pärast sild sinna bussi külge tagasi panna. Ehk siis leida võimalusi, kuidas elus uhkelt hakkama saada. Praegu ma sellega nagu eriti väga ei tegele, aga kui ma hädas olen, siis siis tihtilugu ostab, endale, tõstab peas, aga ma hätta ja praegu on muidugi ütleme seda elukogemust juba rohkem, omavahel enam nii palju ei jää. Aga tol ajal oli selliseid haledalt vahele kukkumisi. No see oli iseenesest huvitav, kas ma saanud ilma piletita rongis Tallinnast Kohtla-Nõmmel või ei saa või kas ma pean nüüd sõitma siis sellest käsipuust kinni hoides mõne jaamavahe ja siis uuesti peale ronima, nii et selliseid riski, mis oleme teinud küll jah. Aga praegu ma mängin nagu ütleme Ma mängu küll sellel maal, et kui nii-öelda sellised võltsvagad sellised tänavalt juurde astuvad tule Jeesuse juurde, inimesed minuga rääkima hakkavad, siis ma seda teemat ma küll ei jäta kasutamata, nii et nemad ümber veenda, et nad pigem mõnda mõnda kirikusse läheksid, kui seal kahtlastes vabakogudustes oma salakuulutaksid. See on näiteks üks teema või mõnda iseteadvat poliitikut lihtsalt sedapidi mõtlema suunata, et ta tõesti parteid vahetada. Kuigi ma ei ole ise üheski parteis. Et selles mõttes on see mänguroller. Aga inimsuhetele ma küll ei kannata mängida selles mõttes, et viia keegi sinnamaani, et tal väga paha pärast olla, see tundub mulle alati. Kuidas iseloomustab Üllar Saaremäed temast 15 aastakest vanem kolleeg Roman Baskin. No ta on kihvt kutt Ta on väga hea kamraad ta on ka idealist, muide see, et nad seal Rakvereoludes on niiviisi rüganud kahekesi, eks ole, ütleme saarega see on väga raske teksti, väga raske sootsium, kus ta ujub. Ja et ta seal on niiviisi ellu jäänud ja vähe sellest, et publik käib ja müts maha, noh, kihvt. Selles mõttes ta on julge, uljas ja ja midagi on tal veel väga paigas. Ja ütleme, meesterahvas on ta ka, et see on ka juba varsti või vähemusse jäänud. Sügav väämused. Näitlejale. Valin sisseastumiseksamite komisjonis, kuid astuseta ütlesite Talv tuli, Kohtla-Järve Kohtla-Järve poiss ütles ja ainus asi, mida mängida, annan Hamlet, kõik punk. Seda, see on tal eluaeg olnud nii-öelda Hamletit, ta paneb kogu aeg. Ta pole abletini veel jõudnud, aga kogu aeg paneb Hamletit. Natuke abstraktselt veel, et temaga peab, nagu selgub, tööd tegema kõvasti ja tal peab olema lavastaja, kes võtab ta ette ja niiviisi, tegelikult on ta fantastiline materjal ütleme kõige rohkem enam pihta saanud Mati juhtumisi sai hunt tema selles printeris. Aga noh, mootor on tal võimas ja andku tuld, ainult. Aga selle Hamletiga oli see lugu, et mulle näidati Eskola karni ja Viidingu pilt aitäh ja küsiti, et kes nad on ja siis, et mis neid ühendab. Ja siis nad olid seal kõik Hamletit. Ja siis Neymar küsis, et ja nüüd siis noor inimene ise mängib, tahaksite. Ja siis mõtlesin seda, et loomulikult Hamletit. Aga et sa kellelgi meeles on, huvitav, see on küll ja ometi nii aastaid tagasi. Mati Unt tahab nagu Hamletit teha ja seda ma veel täitsa rahulikult öelda, aga ta tahab teha sellist tuhamägede, Hamletit ja tehagi kuskil Kiviõli tuhamägede vahel ja maanteel on aga tegelikult see aeg, kui ma teda nagu mängida oleks tahtnud, on minu meelest hetkeks nagu mööda läinud, võib-olla tuleb tagasi. Aga oma teema sul on näitlejana iseenda jaoks. Jah, aga mul on väga keeruline seda sõnastada, sest et ma olen nagu aru saanud sellest, et kui ma midagi väga konkreetselt sõnastan, siis hakkab mind painama. Ehk, või kui ma olen midagi vastu võtnud, kui on kas keegi kõrvalt on öelnud, et kuule, kas ajada seda rida, et 100 ajadused romantikut rida siis ega ma seda nagu teadvustanud endale ei olnud, kui ma hakkasin vaatama, siis tõesti ja siis hakkas mind kammitsema selles mõttes, et nüüd ma peaks oma rida nagu jätkama või mis ei ole ju noh, nagu mul päris võib-olla nii-öelda teadlikult valitud rida, et nad satuvad jah, ütleme oli mingi periood lavastusi, kus neid järjest tuli, aga nad ei olnud teadlikult valitud. Ega ma ei tahtnudki katse sõnastanud, ma mõtlesin, et kas sa tunnetad seda. Et ta ei ole nagu erinev sellest reast, mis ma nagu inimesena liigul või mis mulle inimesele huvi pakub, tihtilugu muidugi on ka liialt läbi rullida, tuleb ka niisugune elukvaliteedi muutus jah, kas parema või halvema poole aga mingeid asju terasemalt tähele panema, mingid asjad nagu punuvad selle võrra jälle. Et ma arvan, et on küll, jah, mulluse huumoriga. Kuidas sulle need rollid mõjuvad, kus mängu käigus surma saama pead? Ma ei ole selle peale mõelnud ja nad ei ole mul kunagi kummitusele kaasas käinud. Juhan Viiding olema küll selline luuletus, aga kui me vaatame tema loomingule, siis ta muuga ei tegelenud ainult surmaga või või selle kohalekutsumise või äraajamisega. Ka see muide, on asi, mille ma olen avastanud, et kõik need kalan, puurid ja need julged mängud Juhan Viidingu luules on tegelikult selle otseselt kohalekutsumisega. Et ei, mina neid kardamis isse ja eks ta loomulikult seal traagilisem ju ja kui ikkagi roll sureb ja siis on ikka noh, ikka ju traagiline, kuidas sa siis mängid? Mängid seda täismängu, eks suresega keegi. Et ühtpidi, aga teistpidi, eks ole, roll, roll, ega tal ei ole nagu mingisugust hullu karmat. Et ma peaks pärast seda kõvasti kirikus käima või nelja tee ristil pihlakaoksa närima. Et sellest Manasta lahti saada. Üks osa hiirelõksust on kirjandusminutit näitleja valikul. Üllar Saaremäe loeb luuletusi ja tema valik on inspireeritud hetkel jaanuaris 2005 veel sündimata lavastusest Johannese passioon. Juhan Smuul viimane laev Pärast surma ma saan oma laeva mille tulesid ise ei näe. Enne seda, mu kallis, sain taeva ja õitseva maa sinu käest. Kõike näen, kuidas valmivad viljad. Ilm on rõõmus, imelik ja ahastab süda. Jäin hiljaks. Meie tee pole kuigi pikk. Lollilt elasin, aastaid jääb väheks. Minu armas mu naine, murruus sinult ühtevaid, palun. Et läheks meie tee minul lõpuni kuus. Sina oled mu taevasina sellest sinas tiirutav kull roosa Varbune nõsu nina, üsna tark ja vaid veidike hull. Pärast surmamaa laeva ei vaja. Olles elus, ma palun su käest ära iial minema aja. Minu viimaseks laevaks jää. Juhan Liiv. Kangas, naised, kangast seadvad kambris akna all. Mõttes jääma seisma nende ligidal minu mõttekangas ilma ääreta. Minu mõte, kangas ilma otsata. Ükskord oli tema veripunane teinekord Tauli valge lilleke, punane ja valge, taevasinine südamesse paistsid tähed. Päikele. Ulatustab pikalt, ilma otsani. Ulatas ta laialt, leidis tähedki. 1000 korda temas. 11 nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm. Mu mõtte tuleb vaimuilm. Tuisk jookseb võidu tuisuga teineteisest mööda, sa. Juhan Viiding apteek. Öö kell. See salapärane sõna. Mustad tähed valgel email sildil. Hämarus, suletud uks, tagaruumidest immitsem valgus. Võib-olla laualamp, lask, rippuva lüliti ketiga. Tõrvikut hoidev käsi. Marmorplaatidest lett. Mõtlesin kas tõesti ainult töö võib helistada. Samas taipasin, et ööl ei ole kätt. Ööl on tiivad, hõlm ja vari. Mustad tähed valgel sildil, neli kruvi ühtepidi sooned üles rööbiti. Kell minust jäi ta puutumata. Palju oli neid, kes helistasid. Neile avati. Nüüd on mul selge, miks ta minust loobus. Munaerus oli nutu üleliia pää õlgadel kui pimedate gloobus, mis tuleks poolekssaagimiseks viia sai selgeks seegi, mida vaevalt usud. Et ühte imet usun nimetut. Et templid sama kaunid on kui rusud. Et igas tulekus on minekut. Et igas surmas sama palju sünde kui merre, vett ja taevas saladust. Et noores elus sama vähe Sunde kui elus mõtet. Kivis armastust. Ta loobus siis, kui kõik jäi tema kanda. Sest mul ei ole, mida anda võtta. Ja kus ei ole, sinna ei saa anda. Ja kes ei sõdi, see ei lähe sõtta. Hea küll, ma lähen. Olen nagu udu ja laskun vihma. Lume Rahena. Ei tule armastusest iial puudu. Sest kes on üks, on üks ka kahela. Armastus ja suurem elu küsimus Mandra koore. Need on luulelavastused, kus koos olnud tanden Jaanus Rohumaa ja Üllar Saaremäe. Oma kursusevennast ja sõbrast kõneleb nüüd Jaanus Rohumaa. Ma arvan, me oleme väga sarnased, võib-olla mitte nii väliselt vast, aga ma arvan, meie tempo rütm on üsna sarnane, et see samase võnkesagedus, mis inimeste vahel on, et sedasama ma olen tundnud ka Erkki-Sven Tüüriga ja võib-olla siin veel ühe ja teisega, et Üllar ega me nagu mõtleme ühes kiiruses ühes tempos ja mis on väga oluline, et meil ei ole mingisuguseid arhilisi pingeid, toimuks mingisugune omavaheline nagu võidujooks, et aga noh, see ongi nagu sõprus, eelduseks, et saavutad teist sellisena, nagu sa oled. Et millega iganes siis parasjagu sõber ka ei tegele ja kus ta endale otsingutel on, et see sidem või see õngenöör, mis meil on nagu liitnud, ei ole kordagi katkenud vastu pidanud, vaatamata sellele, kui kaugele me teineteisest kas nagu vaimselt või füüsiliselt oleme parasjagu, et kas olen mina võib-olla mitme 1000 kilomeetri kaugusel või või tema saadab mulle kuskilt tdi iiri mägedest ruumi või mina tervitan teda jälle mingist teisest maailma otsast või seda, et tajume sageli, et, et mingid asjad on nüüd vaja ära teha inimesega seoses. Mis on palju sagedasem kellelegi pöörata, tähelepanu, hoolitseda kellegi eest või mingi materjal, mingisugune vaimne tegevus. Aga mis kõige olulisem on mul tunne, et oleme mõlemad kõvasti arenenud ja küpsenud ja et meie need kõige paremad paremad ajad ootavad ees. Ma ei taha neid asju laiali laotada või et seda rääkida nii paljudele, mis Ülloris on seda väärtuslikku ja ma ei arva ka, et ta seda ise väga tahaks. Mõneldasid, millest võib rääkida tema puhul. Ka teistele inimestele, on sõnapidamine, süttimisvõime ja vastupidavus. Need on asjad, mida nii mina kui ma arvan, teised hindavad tema juures. Ja ma arvan ka see vaimustuse võime, et võime vaimustuda mingitest asjadest hülgemata, seda, mis su jaoks nagu tähtsad on. Midagi temaga seoses ka, mille nimi on nagu rock n roll, aga aga see nüüd juba nüüd igaühe sellise balansiküsimus, et see on, ma arvan, Särav mehe elu juures aga lihtsalt milliseks seda rock n roll kujuneb, aga ma arvan, et ta ei hülga kunagi seda. Ma ütlen veel kord, et et, et Üllar on kõige nagu paremas seisus praegu, mis saab, nagu selles vanuses mees olla. Ta areneb ja areneb nagu progresseeruvalt. Mis rallide praegu vajaks? Andis talle kohe kujutluses, ütleksid, et vaat seda peaksite mängima. No mina teeks temaga nüüd midagi väga, sõna, täpset, midagi väga keerulist, sellist, kus ta saab kanda nagu erinevat laadi psühholoogilist vastutust, ta saab, peaks olema üheaegselt nii isa, sõber, armuke kui kõik see mu. Ja ma ei oska Üllarit ja tegelikult ka vist enda nagu tööd, jaga loomingut väljaspool mingisugust kandvat ideed. Ma arvan seda rada, kus pidi Üllar läinud on ja just sellise mõtte sõna täpsuse ja samal ajal kaotamata seda energiat ja metsikust, mis tas Seesam. Unistuste roll ja sul on või selliste mõttemängudega sa tegeled? Mängiks seda sõnadega unistuste roll siin me jõuame nagu selle teema juurde korraks ringiga tagasi, kuna ma olen ise peanäitejuht, siis ma kõik oma unistuste rolliks on öelda teoks teha või saaksime teoks teha, et mulle tundub, et Nipernaadi oleks tõesti kasulik ära teha. Ja mulle tundub, et, et ma võiksin seda mängida. Aga mul ei ole otseses mõttes sellelaadseid unistuste roll ja ma arvan, et nad jõuavad minuni. Kui on õige aeg. Nipernaadit sa oled ka pikemat aega hinges kandnud. Ka muidugi, aga sinna on aega, andke mulle 15 aastat veel ja siis ma teen. Sest et ta ei ole see mees, kes mina praegu veel olen. Aga noh, see on nüüd küll see rull, mille peale ma pole mõelnud tihtilugu. Muidu näiteks ecemooriver polnud kunagi mõelnud. Aga palju seda Nipernaadi hinge sinus endas? On küll jah, eks mulle meeldib ka aeg-ajalt vastutustundetult udutada ja teiste inimeste unistusi lõhkuda ja leidsin selle klaasikildude najal nii-öelda kokku panna haigeks, et ega tegelikult ei ole midagi viga. Et ega ma vastutust ei võta. Aga ega sinu unistus ei ole nüüd küll midagi, aga vaata minu oma lihtsalt. Ja siis katsunud oma katkise hingega edasi elada, aga ta ainult sinnamaani selles mõttes olnud erinevad, sest ega Toomas Nipernaadi ju väga palju muud ei teegi, kuigi see on väga suur tegu, mis ta teeb, et ta tihtilugu jah, võtab, võtab nendelt tüdrukutelt või naistelt, võtab need unistused ja ega ta suurtele sellise muinasjuttude tasemel ei paku. Ütleme, Ekke moori puhul on see, et ka ju tegelikult otsi vennaste, ta läheb otsib ennastki läbi teiste inimestega, Nipernaadi tegelikult. Tegelikult selline tanud suli küll, jah, aga ta on aus ja siiras suli või minu meelest armas. Kellesuguseid peab olema. Muidu oleks ilm hall. Nii ta siis pigem ikka teeb naised õnnetuks, kui õnnelikuks. Jah, seda muidugi aga mismoodi need hindajad, kes, et siis edasi elavad, kui nende unistused ei olegi midagi väärt. Aga mitte ainult sellepärast, et vett selles mehes ja tema rännakutes ja see äärmiselt öelda pidev olek on see, mis mulle huvi pakub, selles tüübis. Kas ta on ise ka õnnetu sund ajab siis kogu seda kupatust tegema. Päevikute ma olen üritanud mitmeid kordi, aga ma tegelikult ei tea. Ja iga kord, kui ma olen alustanud, sest tundub, et seal kõik on juba liiga hilja, et ma oleks pidanud alustama alustama märksa varem. Küll olen ma seda proovinud teha keskkoolis küll teatrikoolis küll isegi esimestel teatriaastatel, aga ma olen takerdunud nagu selle taha, et kui ma kirjutan, siis ma loen selle nii-öelda kolmanda isikuna kõrvalt ja küll see on pidet või abitu ja lihtsalt kellaaegu kuupäev, inimeste nimesid ei ole ka mõtet panna, eks ole, et ma võib-olla 10 20 aasta pärast ei mäletagi, mis see tähendab. 28. oktoober, Rein Malmsteniga rääkisime lepingutest, näiteks. Olin samal nõul, et kunst on tähtsam, mul on meeles vaid noh, selline märge mul on olemas ei rohkem midagi, noh, et mis see fakt mind edasi viib, kui see, et ma tean, et ma sellel päeval olin Reimo ministriga koos. Et ma tegelikult ei oska seda pidada või, või noh, nagu häbenen seda või iseenda ees. Ja teisipidi mulle tundub, et, et see on ka kuidagi kuidagi hirmsalt kummaline, kui inimene tegelikult nii-öelda jälgib ennast kui loojat, oma muud dusi, paneb neid kirja ja jälgib oma arengut läbi erinevate aegade ja erinevate lavastajate, kui ta teeb seda ise ja seal on teatav hullus kaasas küll, aga, aga seal on ka teatav oht langeda sellisesse tõelisse eneseimetlus või? Pigem olen selles elus selline suur, kunstlike sõltuv läbi lainete, kui see, et ma seda kirja polegi pärast veel siis imetlusega loen. Ma lugesin hiljuti just Indrek Sammul intervjuud, ma tsiteerin sealt ühte lauset. Sammul ütleb nii, seal on juttu sellest, et kas suuri näitlejaid on vähemaks jäänud ja ta ütleb nii mingisugune telesaast, telešõud, telesaadete juhtimised, need kõik vähendavad näitleja elukutseväärtust ja väärikust. Sina sellele avaldusele alla ei kirjutaks. Ei, mitte sellisel kujul, jah, ma olen ka samasuguseid suuri sõnu öelnud, aga vastan Indrekule, et mulle väga meeldis periood, kui ta oli ainult teatris. Aga miks kuulen ma Indrek siin nii tihti reklaame lugemas? Et ei, ma ei kirjutaks sellele nagu selles mõttes olla ja ei kirjutaks alla ka selles mõttes, et nad kuskilt pidi, nagu vähem töö on, kui on ühe või teise rolli tegemine sõltub muidugi NUT saatest. No lähme siis nüüd konkreetsemaks, lähme asja juurde. Miks ma nõustusin tegema sellist asja, nagu on reality-saribaar? See oli sügistalvel 2004 ütleme tuleviku jaoks siis, kui keegi seda enam ei mäleta. Sest esimesel otsal ma nagu ei haakunud selle ettepanekuga üldse. Ma olen väga palju tegelikult ära öelnud neid asju, mis mulle on pakutud teletegemisel. Mulle tundub, et nad on kuskil kohas sarnased ametid, näitleja ja telesaatejuht. Aga kogu selles projektis hakkas mulle tunduma äärmiselt huvitav just nimelt see otse-eetrimoment ehk siis igal laupäeval kellast kellani käivituvad kuus või seitse kaamerat ja kõik on sinu teha. Aga see adrenaliin, mille ma sellest saatest sain, on tegelikult võrreldav mingit tõeliselt suure ja hea rolli tegemisega teatrilaval, kui nüüd öelda, kas näitleja teebki rolli ainult adrenaliini pärast, jah, aga ütleme, et see töö andis mulle tagasi. Ta nagu ei võtnud. Igal juhul julgen ma öelda, et ma võisin teha seda võib-olla mitte nii hästi kui professionaalsed teletegijad aga mitte grammigi halvemini kui kõik hääd kolleegid, kes sellega praegusel hetkel tegelevad. Ja siit kohast küsimus, miks tegelevad Eesti tippnäitlejad, Marko Matvere, Tõnu Kark, Mait Malmsten, sellega, et nad. Vastake sellele küsimusele. Inimesed, kes te meid süüdistate Jätame selle küsimuse õhku, tegelemegi saaremäega edasi. Aga sa oled kindlasti mõelnud, et mis see reality sõu fenomen siis on või miks see on nii valdab ja populaarne. On sul oma seletus sellele? See seletus ulatab minu vaate pilgu läbi küll sajandite taha, ehk siis eks ta on ikka gladiaatorite tänapäevane variant. Eriti sedasama baarišõu, kus publik saab otsustada, kas jääda, kes ei jää. Et kõik need nii-öelda reality show'd, mis on üles võetud kusagil Hiinas, Malaisias, ühe suvega ja siis neid pärast hooaja jooksul näidatakse või kusagil kodusel Hiiumaal ja öeldakse, räägid siis trahvi sa saad, eks ole, see ei ole tegelikult reality show, kus on selline amatöör telelavastus või? Nojah, minu meelest ei ole suurt vahet, kas metsik roos või farm. Aga mis selle paari puhul mind võlus, oligi see, et see toimub nüüd ja praegu sa võid televaatajana minna sinna puhvetis sisse, näppida neid inimesi või nendega rääkida või või siinsamas võtta telefoni ja tehase oma otsus. Ehk siis sõna otseses mõttes paralleel gladiaatorite juurde. Inimene tahab näha sellist asja millegipärast. Mul on selles mõttes kahju. Ta võiks tulla teatrisse ja vaadata seda, aga aga seal on välja mõeldud reaalsustele, tundub, et see reaalsus, mida ta nende kaamerate kaudu näeb, et see on nagu tõelisem, kui see, kui me vaatame, mis juhtub kolme õega või mis juhtub Rosencrantz ja Guildenstern, et see on nagu ette teada juba ja aga see, mis juhtub, Liisi ja Kristjani, aga noh, seda me ju ei tea, eks ole, noh näiteks. Nojah, sinna ma tahtsin ka jõuda, et kas see sinu meelest kuidagi seda teatrit ohustab? Selles mõttes võib-olla et ohustab. Kui need näitlejad, kes asju juhivad neid sajaprotsendilise andumusega tegema hakkavad, ehk siis nad ainult neid tegema hakkavadki, siis need inimesed teatripildist kadunud. Selles mõttes ta ohustab, küll. Aga sõidetav publikut ära võtaks, seda ma ei karda. Sellel samal jõulukuul 2004 siis sellel paari ajal, ühesõnaga sa astusid üles diametraalselt teistsuguses rollis. Sa osalesid jõulumuusikalis Virumaa poistekoori ettevõtmises ja kirikus niisugustiga vaid kui sõna vahendasid, mõtlesin, et rööbiti on see päris kummaline kombinatsioon, et kas sa ise ei mõelnud, et sa justkui teeniksid siis taevast ja põrgut ühe korraga. Ei mõelnud, ei ei, ei, selle peale ma olen sellelaadseid asju teinud ennegi ja ma ei ole mõelnudki selle paari külje pealt seda, et see oleks nagu reetmine või ta on ikkagi seesama joon või rida, mille kohta sa küsisid, kas mul on nagu te ei pea ju olema ainult üks kindel kalmurradele, et kui ma olen pojad, siis vajaduseks praegu ja kui ma lähen pühaks, siis olen ka pühak iga suma liigutuses. Loomulikult ei saa neid otseses mõttes võrrelda, aga nad on ühe mündi kaks poolt ei ole teha. Mina olen siiamaani nagu seda meelt, et mündil on kaks poolt, et mõlemal pool on sul üks ja õige vapikiri. Et vaat, siin on jälle see, et kui inimene maagiliselt ise seda kõike võtma hakkab, siis ongi taevas, millega ma tegelen ja või, või ja samas ei saa sellele ka käega lüüa, eks ole, et noh, tegelikult see, see otsus su enda sees tehtud olema ka need nii-öelda tagasilöögid, et su kolleegid hakkavad. No mida sa lugu, mida sina seal tegid või nokulev, teisipidi on inimesi, kes ütlevad mulle, mida sina sinna kirikusse ronid vä? On inimesi, kes on läbinisti kirikuinimesed, miks nemad ei võiks need näitlejad olla need, kes ühel näitlejad, me ootame, et see on täiesti loogiline, tema koht ongi seal. Selles loogikas kirjutab oht, vot selles on lõks kompanii hakanud uskuma. Kui ma hakkan endast pühakut nägema, siis ma olen lõksus või kui ma näen endas just pajatasid ja ma ei tohi millegi muuga tegeleda siis olema kyll, vot see on küll hiirelõks. Ja mis su enda arvates kõige kehvem iseloomuomadusena? Laiskus see on jube. Ma muidugi teen, võtan endale hirmsasti kohustusi ja saan nendega hakkama. Aga laiskus, istuvaid selles mõttes, et ma sisimas luban endale. Nüüdsest. No nii nagu ikka aasta alguses eriti. Säästan raha, võtan viis kilo alla, hommikuti jooksmas käima. Loen rohkem, naeratan inimestele, hoolin teistest. See kõik seisab ühe sõnadega, laiskus, selle tegemata jäämine. Ahmainitsime hammakad. Ja kõige parem iseloomuomadust? Ei, sar, arvad, ma ei ütle, ma ütlen küll. Ei ole arvanudki, et võiks ju arvata, et mis asi. See on tegelikult nii kummaline, kui sunni. Ja mind ennast kohutavalt üllatav, tihtilugu ma mõtlen, kas kes sulges siukse asja teeb, on tegelikult ehk võime vaadata siiski ennekõike teiste inimeste peale siis enda peale. Ma mõtlen, et ainult vaadata, mis ei tähenda seda, et ma hakkaksin teiste inimeste eest tegutsema ja siis enda unarusse jäetakse ja nii edasi väidet mõelda, tegelikult seal on muidugi ka harjutatav või võib-olla ka minu puhul sisseõpitud. Et mitte mina ei ole see kõige tähtsam selles maailmas, ma usun, et seda on väga raske uskuda, et ma seda ütlen, aga nii seal. Kas sul on mingi elukreedo või mingi lause või tuulerida, mida sa endale ütled? Ma pean jällegi tunnistama, et ajahetk, kus ma praegu viibin, ei ole niivõrd kristalliseerunud, et mul oleks need vastused on olnud neid perioode, kus mul olid vastused, ma oleksin sulle kohe öelnud, et härrased, naeratage, kõige suuremad lollused tehtud, tõsiste nägudega. Tallinna linn oleks 10 aastat tagasi. Praeguse tundub, et ainult natuke totter regi liikuda sellises süüdimatuses, kuigi ta oli idealist ja nii edasi, aga tal ikkagi muinasjututegelane. Hiirelõksu peaosaline oli Üllar Saaremäe. Saate seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Muusikahelid valisin Bonzo plaadilt teisipidi tegelikkus. Et jõuda Bonzo sügise lauluni, millele on sõnad loonud Üllar Saaremäe. Kuulatagem neid sõnu juu aimub siitki Nipernaadi like elu küsimusi. On sügis käes, loeni kollast lehte, vaatan endast välja. Kõik, mis ma olen varjanud, on varjuna Muhus. Guilla, mis särab kõigile, jään vooluringist välja. Silm seisab sinu südames, kuid elujooks. On iha, hinged, rooste läinud, kuu kõrget valgust kaldüks ilma loota, tütarlaps on minul sõna. Ma ise ta olla ups, mis kõige eest on valla. Maad läbi akende? Täis. Mu aastad aasal uitavad. Ma panen hingekarje Must orjamäär on sööda näiks, mis endalt põlgusa. Kas selles jooksus aega veel pilk heita selja ta? Mu ees on sillad kõnevad. Vaga. Onu palu vastuvaigisti ja rõõmu jaoks on ka. Kui saaks kõik lukud vahetaks ja ootaks elu Mis viga, tõusta lendu siis kui tead, et kergelt ma. Ei ootaks lunastust, vaid kõnniks.