Tere. On laupäev, üheksas jaanuar ja kultuuri Kaja toimetajatena Mari Tarand. Kommentaariks saab sõna Sirje Kiin. Romaanivõistluse žüriiliikmed avaldavad esimesi tundeid pärast ümbrikke avamist ja võitjate selgumist. Kirjanik ja filosoof anne priid on lahkunud. Temast räägib meile kolle, räige edasi lühemaid kultuuriuudiseid ja Ivalo Randalu juhatused. Kontserdi külastajaile. Head kuulamist. Müügis on stuudios Sirje Kiin. Küsimus missugune on meie vaimse geograafia enesemääratlus ei ole tähtis mitte ainult meile endile, vaid ka väga oluline signaal välismaailmale kellena näeme end maailmas ise. Sellele on meil eeldusi olla teadvustatud ka teiste poolt ja vastupidi, kellena näevad meid teised, selliseks võib kujuneda ka meie eneseteadvus. Õnneks on avatud maailmas võimalik neid protsesse mõlemas suunas aktiivselt mõjutada ja seda oleme juba ka teinud paraku mitmes eri suunas nagu haug, luik ja vähk ennemuiste. Kuna Eesti on pöördunud nii poliitiliselt kui majanduslikult taas idast läände ja me oleme selle pöördekiiruse ning edukuse tõttu arvatud juba Euroopa Liiduga liitujate esimesse ringi siis ei ole idasuunaline vaimne enesemääratlemine tegelikult enam tõsiseltvõetav poliitiline alternatiiv. Sisuline küsimus on selles, kuhu me läänes täpsemalt tasetume, kuhu tunneme end kuuluvat ja kus neid võetakse ka vastu kui endasarnaseid. Toomas Hendrik Ilves avaldas Eesti Ekspressi jõulunumbris kirglikku SEE Eestist kui jõulumaast, mis peaks jõulisemalt põhja maastuma ning eemalduma Baltikumi kubermangu staatuse varjust. Erinevalt ilvesest näen siiski rohkem kui kaht võimalikku varianti. Lisaks Balti riikidele ja põhjalale on ju meie kultuuritaustale väga lähedane ka Saksamaa ja laiemas tähenduses Kesk-Euroopa. Henrik Visnapuu luuletas ning unistas tõsimeeli Baltos kandjast. Idee, mida eelmise iseseisvuse ajal tõsiselt vaagiti nii poliitikute kui teadlaste ringkonnas. Põhjala riigid on meid tublisti toetanud nii iseseisvuse tunnustamisel kui eurointegratsiooni teel. Just põhjalast oleme saanud kõige rohkem investeeringuid ja tagastamatut abi. Soome ja Rootsi kapital on ammu meie turul, tuhanded ühisettevõtted koolitavad tööjõudu, harjutamaks meid põhjamaise töökultuuri ja tehnoloogiaga. Soomet ja Rootsit võib tõesti ajalooliselt nimetada meie lähivälismaadeks selle sõna parimas tähenduses sest sealt on saadud innustust ja ideesid Lõnrootist patsiusest alates. Kuid kui me vaatame tänast Eesti pilti Põhjala riikide tavateadvuses, siis oleme nende jaoks ikka kas ida- või Kesk-Euroopas kusjuures ida tähistab siin postsovjetliku riiki ja keskendisi sotsriike. Parimal teadlikumal juhul oleme Põhjala jaoks ikka osa vanast päris Euroopast, sest kultuuriliselt see lihtsalt on nii soome kultuuritegelased eesotsas Heino Leinoga tahtsid jõuda Eesti kaudu Euroopasse juba kahekümnendail aastail ja sama nähtust võime nüüd jälgida Tallinna kontserdisaalides ja kunstinäitustel juba teist korda sel sajandil. Valtus kandja unistus liidaks ning sisaldaks endas nii balti riikide kui ka Skandinaavia riikide identiteedi. Kuna nii Läti kui Leedu liituvad samuti varem või hiljem Euroopa Liiduga siis on üsna tõenäoline, et taoline Baltos kandja blokk võib teatud regionaalpoliitilistes küsimustes aga ka kultuuriliselt hakata mängima üsna olulist rolli järgmise aastatuhande ühinenud Euroopas. Eestit ja Saksamaad laiemas tähenduses. Luterlikku kultuuriruumi ühendavad mitte ainult sajanditepikkune ühine ajalugu, usk ja vaimne kultuur vaid ka igapäevaelus nii olulist rolli mängivad asjad, nagu näiteks vorsti retsept või lauluviis. Kui Toomas Hendrik Ilves toob näiteks Rootsi diplomaadi, kes külastades Eestis vanu talusid tunneb nagu sattunuks ta oma vanavanemate juurde siis sakslastel on see tunne põhjusega märksa tugevam. Nii nagu oli ürgne äratundmisrõõm minulgi, kui esimest korda Baierisse sattusin. Pikemakultuurimäluga sakslased suhtuvad meisse otsekui kadunud sugulastesse mis sajanditepikkust esimese öö õigust silmas pidades on ka täiesti põhjendatud. Ühesõnaga, kui meie vaimne enesemääratlemine põhineb kultuuriidentiteedil, siis kuulume pigem koos Saksamaaga ühtsesse Kesk-Euroopasse kui põhjalasse. Mis ometigi ei tähenda, et meie tänast tarbimise käitumisskulptuuri ei peaks iseloomustama Põhjala kombel tihe internetivõrk iga mehe mobiiltelefonid, üldrahvalik eesti ja inglise keele oskus, kõrge töökultuur ja suhteline korruptsiooni puudumine. Üldist vaimustust interneti ja mobiiltelefonide massilise leviku üle meil ja põhjalas. Jahutaksin siiski soome psühholoogide tõdemusega, et Põhjala rahvad on nendes moodsates relvades nõnda esirinnas suuresti just sellepärast, et nad pelgavad, erinevalt lõunapoolsemates rahvastest otsest suhtlemist ja silmside kontakti. Et põhjalas on pikad, pimedad ja külmad aastaajad ja veel pikemad vahe ja tühermaad. Minu veri tõmbab küll pigem mõnusalt sumisevasse klubisse, teatrisse ja kontserdile kui helendava ekraaniga virtuaaltegelikkuse kosmilistesse üksindusse. Mobiiltelefoni arvuti võivad küll olla, aga elav inimene sinu kõrval peab olema. Selles mõttes on veri ikka paksem kui vesi. Niisiis on meil vaimseks enesemääratluseks läbi ajaloo olnud alati pisut rohkem kui kaks võimalust ehk Lääs ida Põhi ja Lõuna-Euroopast rääkimata kusjuures üks ei välista teist. Ehk seisneb meie vaimse kuulumise Kulemise võlu ja vaev just küsivas valikuvõimaluste rohkuses. Ma ei nimetaks seda ääre pealsuseks ehk marginaalsuseks, nagu teeb seda Rein Veidemann vaid pigem osaluseks, mida avatud aegadel saame võime ja peame Eesti heaks ära kasutama. Järgmist saatelõiku iseloomustades võiks eneseirooniliselt öelda, et jutt sai raamatutest, mida pole olemas ja autoritest, keda ei õnnestunud tabada ja mõnda neist ei ole ka justkui olemas. Siiski romani võistluse võitjad on Hembristo Mikelsaar teosega ristiratas Lembit uustulnd kiikhobu Antleppenis jaa, Hiramm romaaniga mõru maik, ümbrikud avati ja võitjad tulid ilmsiks teisipäeval Tallinnas Kirjanike Majas. Žürii esimees Eeva Park ja liikmed Linda uustalu ja Rein Põder on vestlusringis suur töö on tehtud. Kas süda on rahul? On kogu zürii süda rahul, sellepärast et võistlus oli ikkagi hea tasemega on, süda on rahul ja silmad on ka juba ära toibunud. Pühade ajal suurest põgenemisest tõesti oli huvitav võistlus just nimelt selles mõttes, et kõik žanrist olid ja nii omapärased taga, palju on niisuguseid käsikirju, mis on kohe valmis raamatust kas on neid ka eesti kirjastustel huvitas, on nad juba võtnud romaani võite leida ühendust, ette saada endale neid huvitavate töödega. Ega meie ei saa ju anda midagi, selles mõttes oleme saanud minu meelest siiski autoritele nagu ka kes ka ei võida, noh, sest et seda raha ei ole nii palju ja nii väikeseks ei tasunud nagu neid võidusummasid teha. Et noh, et oleks ikka niisugune täiesti tuntav võidusumma. Aga et ma usun, et me suutsime anda selle, et me oleme üheksa inimest, on ikka vähemalt need 10 raamatut käsikirja läbi lugenud, Kirjastus loeb üks-kaks inimest ja nad jäävad palju lihtsamini tähelepanuta, võib-olla tööd siis me oleme siiski tõmmanud nagu valguse nende romaani nimede peale tekitanud kirjandusringkonnas juba huvi. Tal on juba olemas kirjandusringkonnas ja selles mõttes ma loodan ka, et ehku nende teega, ühesõnaga libedam, nii räägime esimese kahe saanud teest oli siis nii, et keegi aimas tonni, väga aimasid ja tundsid kõik, ühesõnaga ära selle autori ja mina olin ainukene, kes kogu aeg vastu vaidles ja ütles, et see ei ole see autor, keda nemad välja pakkusid. Vähemalt selles oli mul õigus, et tõesti oli üllatus, meile oli kõigile üllatus, oli riigi Risto Mikelsaar ristiratas maaaineline ja tõesti meisterlikult kirjutatud hea eesti proosa väljapeetud ja nauditavalt mänglev ja hea lugemine. Aga noh, võib-olla pisut tähelepanelikumad või pingutavam lugemisvara, mitte nii ajaviiteks mõnus lugemine nagu mõned järgmised olid aga igal juhul märgatavalt teistest paremini, et me olime üsna ühel meelel selles ja see on töö, millest ka mina suurt rõõmu tundsin. Kas päriselt ka lugemisele. Ja teisele kohale tuli tihedas rebimises kiikhobu anterpenist. Autor on ära aurustunud Kuressaare ja see töö oli ka, see oli niisugune, et ta oli Eesti mehed rahvusvahelisel areenil väga Bondilitult põitlemas väga niisugune seikluslik ja kogu niimoodi maailma karusselli haarav töö, mis kindlasti niimoodi inimestele väga meeldib lugeda poliitiline kriminaalromaan, mille tegevus toimub põhiliselt ühes Aafrika riigis. Ja, ja tuleb välja, et nii nõukogude poole kui luure, keskagentuuri superagent on Eesti päritoluga ja kuuled tegelased seal Aafrika riigis on eestlased nii ühtlased, teevad maailma, pööravad riike ja ja kukutavad valitsusi, isegi neegreid kahtlustatakse seal juba, et nad on eestlased ja üks teos silme ees, millega sarnaneb, see on ilmunud Miravile sarjas nimi on soolo, see on Jackie inimesi romaan, kus on kaks kanget kanget meest vastakuti ja nagu Zimmel Linda uustalu juba ütles, et pärast kuskil romaani keskpaiku hakkab selguma, et mõlema vägeva luure eesotsas või noh, seal tegutsemas on eesti soost mees ja, ja veel hiljem selgub, et nad on sugulased, onupojad kohtuvad kaugel soojal maal poliitilistes suurintriigidest. Jah, Egonit ja mõru maik oli meil niisugune käsikiri, mis kutsus esile võib-olla kõige tugevamaid tundeid, sellepärast tunnetes ala oli väga erinev tase, väga mitu kõrgemat punkti summata žüriiliikmetel ja ka väga madalaid punktisummasid. Mina isiklikult asetasin ta suhteliselt kõrgele siiski, sest tema ütleks stiililine ja siiski kirjutamisoskusest on seal ka väga huvitav. Aga samas on ka niukene väga moodne romaan. Ja ma usun, et väga paljud sellepärast tahtsid teda just nimelt esimeseks, et ta nii väga moodne romaan, ta nagu haarab endasse kõik, ta haarab endasse lesbi, homo, modellinduse, bändide, kõik need teemad oli tõeline, niisugune staari raamat, mõrumünt on erandlik ses mõttes, et ilmsed annad, autor on eestlane, aga kogu tegevus ja kogu mudel Hani mudel on viidud nagu eestimaast väljapoole. No ma nimetaksin seda teie õiguslikuks euroga maniks. Meil oli ka eelmise romaanivõistlusel kaks aastat tagasi üks niisugune eurosugemetega romaan singi Valentin kuigi romaan, poegade mäss, aga seal oli vähemasti niimoodi, et peategelane nagu lähtus eestki keskkonnast ja tegi retke Euroopasse. Aga siin toimub kogu tegevus ta ilusasti Inglismaal ja ja ta on väga aktuaalne, on. Ma ütleks, et ta on noorte probleemidest, kõik on väga osavasti, ühte ühte puntrasse seotud selle alt ära. Ja selle autor on ikka veel nagu mõnes mõttes tundmatu, selle autor on varjunime all Firamm. Neil nimi mari on seal taga, nii et ma küll helistasin sellel telefonil ja soovisin õnne. Aga ma ei ole veel päris autoriga rääkinud. Jah, helistasin minagi. Tere, tere. Ma soovin teile õnne raadio kultuuritoimetuse poolt. Te salapärane märgusõna Hiram, kes saite romaanivõistlusel kolmanda koha, aitäh. Ja žürii. Inimesed ütlesid mulle, et te tahategi vähemalt esialgu selle varjunime taha jääda ega taha öelda, kes te olete. Jah, see on õige, kuigi, kus just päris sellesama varjunema, eks nimed on võrdlemisi suhtlen, asi, ma arvan. Seda võib kindlasti veel vahetada, aga üldiselt varjunime alla kindlasti. Häälest kuulen, et olete noor inimene. Ja täpsemalt 21 aastat vana. Ja kas õpite või töötate? Kui lugesite või kuulsite, et tuleb romaanivõistlus, mis oli see nii-öelda otsustav tõukejõud, et otsustasite, et vot nüüd ma võtan osa. Tegelikult ma lugesin juba möödunud korra tulemusi ja siis öeldi tähtaeg esimene oktoober 1998 ja siis ma mõtlesin, et no selleks ajaks ma nüüd jõuan küll midagi valmis. Ja siis lähtusin sellest, hakkasin vaikselt pusima. Siis kogu asi hoogu ja saigi peaaegu valmis, kuigi ikka üsna tooreks veel versioon. Aga see aine te ei jutusta eestimaalast. Kes seda ei ole kuskil öeldud, kas tegevus toimub, aga sa pead vaikselt välja lugeda saama küll. Mulle meeldivad natuke keerulisemad asjad, lihtsalt ma ei ole täpselt ära öelnud ei aega ega kohta, aga teadja inimene loeb mõlemad sealt vähimagi vaevata välja, ma arvan, üldsusele koha mujale viimine on puhtalt raamatu sisust tingitud. Eesti oludes ei saa selliseid lugusid paraku kirjutada isegi siis, kui tundmatuks jääda. Siin lihtsalt ei toimu selliseid asju, vähemalt mitte sellisel määral. Mida tunnete täna, kui teie töö on leidnud head hindamist? Ka uudne tunne on, ei ole elu sellegi võitlus. No elu on olnud ka lühike, veel võib ikkagi öelda, kui olete nii noor inimene, kas kavatsete edasi kirjutada Wen isegi midagi juba pooleli veel? Ei ole pooleli, aga tahaks küll kirjutada. Soovin teile jõudu ja need teil õnnestuks. See, mida te praegu tahate jääda esialgu saladuslikuks uueks autoriks eesti proosas. No ma ei ole nii suur tegelane müntaks paljastanud Järgnevad minutid saatis kulle raig Helsingist. Seal lõppes hiljuti filosoofi ja kirjaniku Annefriidi elutee. Eesti kirjandusringkonnad tundsid teda ja mäletavad kui Eesti sõbraliku ja eesti kultuurist huvitatud inimest kes sageli külastas ka Eestit ja kes tegi Soomes mõndagi Jaan Krossi teoste tutvustamiseks. Kuule Raig. Haprad kehas asus iginoor, kirglik hing. Nii pealkirjastas oma järelehüüde Annefriidile Soome suurim päevaleht Helsingin sõnumit. Üle 30 aasta tagasi Soome elama asunud kirjanik, eesti eesti kirjanik eriti aga Jaan Krossi sõber Anne sõid, suri 11. detsembril Helsingis kõrges vanuses 95 aastaselt. Kirjandust käsitlevate esseede, Ahvurismi kogude ja loengutegevuse poolest tuntud Anne Friid sündis 26. aprillil 1903 Viinis jõukas juudi perekonnas. Kirjandust õppis ta Heidelbergi seotüübingenis. Doktoriväitekirja kaitses oma sünnilinnas eel fašistliku Saksamaa mürgise halba ennustava atmosfääri eest põgenes noor naine Pariisi kus kohtas 27. aastal oma tulevast meest ungari päritolu kunstniku Theodore Friidi. Teise maailmasõja eelõhtul siirdus Hannes riid koos pojaga Ühendriikidesse. Sai New Yorgi ülikoolist sotsioloogi diplomi ja alustas ühiskondlikku tegevust maal, kus rassiliste vähemuste olukord oli sootuks teistsugune kui Euroopas. Just tema juhatusel kujunes New Yorgi juudikeskusest mustade kodu ja kogunemispaik. Harlemis lepitas ta muuseas mustade ja Puerto Rico laste hõimukonflikte. Kui poeg abiellus soomlannaga, hakkas Hannes riid õppima soome keelt ja lugema soome kirjandust. Hiljem analüüsida oma esseedest mitmete soome kirjanike loomingut. Ja alates 1975.-st aastast oli koos poja perega Soome kolinud. Anne Friid, Helsingi sõnumite kirjanduslik kaastööline. Aga need riid ise jagas oma pika elu neljaks selgelt helistatavaks perioodiks. Neid nelja elu on ta kirjeldanud oma autobiograafilises raamatus eleme pärit elu värdid. Möödunud sügisel Helsingis ilmunud raamatust Annefriid tõstab Jens filmin nefriit sõprade pilgu läbi. Saame aimu sellest, kui lai oli tema suhtlus- ja sõprusring. See haaras nii tema endaealisi kui ka üle poole sajandi nooremaid inimesi. Suure soojuse ja lugupidamisega kõnelevad tema nime Jaan Kross kui ka näiteks Michel turnie. Tundub kriitik Pekka tarka tõdeb, et kogu anne Friidi toodangut läbis harras ja helge kristlik optimism. Ehkki rängad kogemused rassilisest diskrimineerimisest nii Ameerikas kui ka Euroopas brutaalselt eelarvamused ja sallimatus kõigutasid aeg-ajalt kõvasti tema usku kestva ligimesearmastuse võimalikkusesse. Oma pika elukogemused, võttis anne Friid eluõhtul siiski kokku järgmiselt. Me peame uskuma ühtsesse jagamatusse. Inimsus peab uskuma sellesse, et kõik inimolendid vajavad tunnustust, heakskiitu, abi ja positiivseid tundeid ning et kõik on ka võimelised neid ise teistele jagama. Hannes riid kirjutas veel äsja lõppenud aasta algul olles vananemisprobleeme käsitleva raamatu üks autoreid, sest tema on ka tähelepanek, mille kohaselt võivad vananemisega kaasneda veel üllatused. Oma tunnete närvumise üle. Kurvastaja võib kogeda ootamatult hetki, mil ta märkab, et habras vanas kehas asub üha noor ja kirglik hing. Annefriidid, viimane tekst ongi ESC vananemisest, kus ta tõdeb, muuseas, ootamatult märkan, et minus on hakanud arenema ja kasvama vaikus. Tundmatu vaikus. See avaneb võlvkäik, kuhu ma võin hääletult siseneda. See on kohv, kus olen kaitstud ja lohutatud. See on pelgupaik nende hirmude eest, mida ma ei ole veel kohanud. Kas on see surmahirm või hirm selle eest, et olen üksi hetkel, mil me kõige rohkem abi vajaksin? See vaikus on siin, ta on kohal. Ta annab mulle jõudu palvuseks ja pakub uut sügavat rahulolu. Kaugelt kuuleme hääli selle eluhääli, mis jätkub, kuid pole enam minu, vaid kuulub hoopis teise mõõtmesse. Minu mõõtmeks on nüüd uni leebe valmistumine veelgi sügavamaks uneks, mis paratamatult saabub. Minu viimane kõikehaarav soov on saada vabastus mulle esitatavatest nõudmistest. Võita endale õigus lõpetada igasugune tegevus ja öelda, mida minult iganes on tahetud. Soovitud või palutud, selle olen ma ära teeninud. Minu soov teostub vääramatult. Saabub uus päev. Pärnu teatris Endla esietendub täna õhtul käesoleva hooaja järjekordne uuslavastusteatri väikeses saalis jõuab lavale inglise näitekirjaniku George rei Borni 1967. aastal kirjutatud näitemäng. Mees, kes arvatavasti on lavastanud, on selle Endla teatri peanäitejuht Raivo Trass. Miks selline valik seekord? See on üks päris lõbus lugu põlvkondade erinevatest aru saamidest elule, see on kommete ja tavade kokkupõrge. Komöödia tan teemal vajalik meie teatri repertuaari, sest meil niisugust ei ole tükk aega olnud. Ja väikesaar sellepärast, et see on päris hea psühholoogiline lugu, intiimne lugu. Ja selleks ongi vaja kammerlikumaid, et ruumi, kus seda mängida. Tegevus toimub Inglismaal suvilas laupäeva hommikust pühapäeva keskpäevani ja ema-isa poeg, poja, sõbranna ja perekonnasõber. Ühesõnaga viis tegelast. See näidend oli paar aastat tagasi linnateatriportfellis. Näidendi on tõlkinud näitleja Tõnu Oja ja see näidend ilmus Tõnu Ojaga originaali kujul Ameerikast Ameerikas elavate eestlaste kaudu. Tõnu Oja tõlkis selle ja pikka aega luges seda näidendit linnateatri näite. Juhtkond ja esimest korda sain seda sirvida ja ma lihtsalt ootasin aega, et millal avaneks võimalus seda teha selles mõttes, et ta peaks olema suure saaliga paralleelis ereid. Sedakorda ta ongi. Jaan Toominga. Tian lavastab suures saalis Čapek kipub tüdrukute elust müsteerium, komöödiat ja mina lavastan siis mees, kes arvatavasti on väikses saalis, mis on siis kolmete komöödia, head jõud, meest mängib Aare Laanemets abikaasat Tene Ruubel, perekonnasõpra Mihkel Smellianski ja noori Liisa iibel ja Sepo Seeman oma aaret. Ma arvasin kohe, et tema tahaks meest mängima. Mul oli üks kava küll perekonnasõbralikuks suhtes, kuid näitleja haigestus ja on pikka aega unis järgmise sügiseni teatrist eemal. Ja siis mul õnnestus võtta Mihkel Smolenski, kes on vabakutseline uuesti teatritesse ja ma leian, et kõik nad teevad suure mõnuga ja võib tulla täiesti nauditav, nähtav tulemus. Ma olen kuulnud, et väikese saaliga on plaanis midagi ka ette võtta. Kui ausalt öelda, siis mul see lavastus oligi planeeritud uue ilmelisse väiksesse saali. Meil on plaan muuta praegune väikene saal kus on olemas nagu statsionaarne lava ja tõusuga vaateplatvorm, et see muuta nõnda öelda black boksiks. Kõige lihtsam oleks öelda tuba teatriks, tubateatriruumiks, kus oleks võimalik mängida igas küljes või keskel ja et vaatajad, istmed, toolid oleks paigaldatavad. Kuidas lavastus vajab? Väga tahaks ringrõdu ehitada väiks saali, et oleks võimalik ka ülevalt alla vaadata, aga meil puuduvad selleks praegu vahendid. Meil küll oli kavatsus seda nüüd teha uue aasta alguseks, kuid meil lihtsalt ei ole vahendeid, ei ole raha, üpris suur tegemine oleks olnud oleks palju lõhkumist, uute kommunikatsioonide vedamist ja me lükkasime selle plaani tulevasse hooaega ja nüüd ma siis lavastasin seda nii nagu traditsiooniliselt ühes suunas on mäng. Lavastuse kunstnik on Inga tammik, muusikaline kujundaja, teatri muusikaala juhataja Olev Sööt. Eesti Raadio Pärnu stuudiost Viktor Kaarne. Kuulus Veneetsia biennaal on tulekul, toimub ta juunist novembrini ja kolmandat korda tahavad seal osaleda ka eesti kunstnikud. Viimane tärmin esitada oma projekt Eesti korraldustoimkonnale oli eile kell 12. Keda žürii koosseisus Eha Komissarov heie Treier, Enriko Talvistu ja Jaan Tooming eelistab, selgub arvatavasti teisipäeval. Kui palju töid üldse laekub, kus seda küsisin biennaali Eesti-poolselt tegevkorraldajalt Sirje Helmelt. Ehitatud on praegu 14 tööd, minu meelest ei ole see sugugi halb tulemus, kuigi ma ausalt öeldes arvasin, et tuleb palju rohkem, aga teisest küljest võimalik, et need, mis tulid, on, on ikkagi läbimõeldud ja küpsed, sellepärast et isa on muidugi ka seotud kohutava vastutusega, eks ole, et see, see pole naljaasi, seal on ka väga suured rahalised vastutused ja ma pean ka ütlema, et kes enda saba ikka kergitab, kui me ise kõik need meie näitused on nagu treeninud kunstnikke, mõtlema oma vastutuse, oma positsiooni kõikide asjade peale, sest kunsti tegemine ei ole no enam sahtlisse ainult joonistamine, siis on seda ka. Aga ta on seotud ka väga suure sellise majandusliku juriidilisi mehhanismiga, need on päris Eestis õppinud, Neile on see grafomaania ilmselt raskem läbi viia kui kirjanduses tõenäoliselt. Milline on üldse Veneetsia biennaali koht rahvusvahelises kunstielus, Sirje Helme. Veneetsia on ju pikkade traditsioonidega biennaal ja tegelikult see võib, öeldakse Fenaalse traditsioon, saigi Veneetsia biennaali algus ja no põhimõte on ju see, et tekitada selline üks areen, kus erinevad trendid, erinevad maad, kõik võivad ennast nagu näidata ja mis seal on hea, püüavad kõige paremad sinna välja panna ja see on rahvusvaheline, ta ei ole, ütleme, Euroopa-keskne ta nagu ülemaailmne kunstibiennaal ja eks ta nüüd viimased võib-olla 10 aastat kritiseeritakse kõiki neid suuri üritusi, et nad on muutunud formaalseks, nad on muutunud lihtsalt nagu suurteks laatadeks juba. Aga teisest küljest mina ei ole nii väga kriitiline selle Veneetsia biennaali suhtes omamoodi selline kunstnike pidusta oodatakse, miks mitte lõppude lõpuks tehase olümpiamänge, kuigi EXPO, eks ole, nad on kõik ühtedel ja samadel põhimõtetel üles ehitatud, ta sai alguse sellises noh, ühes niukses. Aga nüüd on juba see biennaal kui organisatsioon või kui noh, keha või olend niivõrd laienenud, et tegelikult on kogu Veneetsia linn hõlvatuid. Ehk meenutame ka kuulajale süda, kes on olnud need kunstnikud, kes on käinud ennem biennaalidele. Tegelikult on niimoodi, et ametlikult on Eesti ükskord Eesti, kui riik on võtnud Veneetsia biennaal vist ükskord osa ja kunstnikud olid siis Siim-Tanel Annus, Jaan Toomik, Raoul Kurvitz. Aga tegelikult on üks kord väljaspool ütleme riiklikku staatust esinenud ka Jaan Toomiku arendusel Veneetsia kunstibiennaalil kutsutud ühe prantsuse kuraatori poolt, nii et ta, kui nii võib öelda, siis eestlased on esinenud Veneetsia biennaalil, aga ametlikult riigina oli siis kaks aastat tagasi ma ütleksin seda, et see, et Eesti Veneetsia biennaalil hakkan tasa võtma seal tegelikult pikkade aastate töö tulemus ja minu meelest on see läinud päris hästi, praegu mina pean seda erakordselt oluliseks, sellepärast et noh, Eesti on puhtfüüsiliselt provints, noh kahjuks eks ole, mitte pahas mõttes agana meil sõita. Viini näitusel on ikka pööraselt kallis, ütleme eesti kunstnikud Eesti kunsti kuidagiviisi viia rahvusvahelisel areenil on erakordselt raske tegu, mitte et nad halvemad oleksid, aga lihtsalt kõik olud ja suhted on meie vastu. Kui nii võtta rikas rikas riik me ka ei ole, me peame sellega arvestama ja ütleme niimoodi kunsti. Noh, selline veider keskmentaliteet peab nagunii ka Skandinaavia natukene väljaspool seisvaks ja meiega veel tahame sinna trügida. Me peame selle nimel õudsat vaeva nägema, nii et see on erakordselt oluline, et me nüüd oleme kuidagiviisi nendel kriminaalhakanud osa võtta, ükskõik kui formaalseks seda teinekord ka loetakse. Eile keskpäeval oli meil ühendusvõruga, kust Kauksi Ülle teatas Tänane oli tõesti väike avalöök Võrus Kreutzwaldi muuseumis, kus me tutvustasime ABC Kirov, kust ja rääkisime siis võrukeelse aabitsa sünnist ja tänasime pidulikult õpetajaid, kes selle aabitsa järgi lapsi õpetavad. Aga võru kirjandusse aasta on konverentsid, raamatute esitlemised, näitused, mis vältavad terve aasta, nimelt on 99. aastani mudeliaastaks Artur Adsonile, Juhan Jaigile, Raimond Kolgale madik hõimule. Ka Jakob Hurt on 160, niimoodi siis algabki võru kirjandusse. Aasta peale jäigi nädalaga 11-st kuni 15. jaanuarini ja 11. jaanuaril kell 11 Tallinnas Kirjanike Majas kuulutamegi siis võru kirjandus see aasta välja avame nädala Juhan Jaik 100 ja peame maha lühikonverentsi ja lühikonverentsil esinevad siis Sirje Kiin, Janika Kronberg, Hasso Krull. Mina ja kell 14 tutvustame uusi võrukeelseid väljaandeid, lasteraamatut, helikassetid, valikkogu ja edasi siirdume lastekirjanduse teabekeskuses näitus Juhan Jaik 100 avamisele. Ja niimoodi jätkubki siis meie kava. Tallinna päev on Velga, 12. jaanuar, 13. jaanuaril Tartus avame kirjandusmuuseumis näit Tõse Juhan Jaiki 100.-le aastapäevale pühendatud ja peame samuti maha konverentsi, muuhulgas esinevad ka Madis Kõiv, Ain Kaalep ja Aarne Merilai. Ning õhtul kell 18 peame Tartu Kirjanduse Majas Jaigile pühendatud salongiõhtu maha. Esineb Põlva harrastusteater. 14. jaanuaril ja 15. jaanuaril jõuab jäigi nädal Võrru sest 10. jaanuaril kell 14 on konverents Võrumaa muuseumis ja seal astuvad üles siis Võrumaa noored kirjandusteadlased. 15. jaanuaril avame Sänna näituse Juhani haigist ja paigutame kivi ning õhtul on teatrietendus kultuurimajas Kannel, isa surm ja taevaminek ja nii edasi ja nii edasi. Ooperisõpru teavitab nüüd Ene Jürna. Tuleval nädalal mängitakse rahvusooperis jälle ühte publiku lemmiklavastust Verdi ooperit Nabucco. Lavastaja Arne Mikk, kas seekord on siis võimalus näha uusi soliste või külalisi? Anna puuk on tõesti repertuaaris juba kaks aastat tagasi sellel hooajal. Ta läheb esimest korda eeloleval kolmapäeval uut, võib-olla nii paljud ühe korra, ainult varem on käinud meie laval leedu sopran Sophia Jonaid tiite sest põhilist on ju Sigutestaniitja Lound Ireemilkiwidžuutega käinud siin aga kummalisel kombel küll, et Leedu ooper on nii jõukas dramaatiliste sopranite poolest, et Nabucco nad teenindavad nii Lätis kui eestimaal, Jonathan laulab ka Leedus, samuti kõiki pearollidest eemanalt hotellustati Natoneeginis, Leonoratifideerius, Elizabethi, Don Carlos, nii edasi, nii et leedulased on tõesti uhked, et meil selline sopranite vägin olemas. Taan staniideemil käivitšuute varjus teatud mõttes olnud, sest nemad on ikkagi kaks domineerivat staari seal. Aga et temale nende kõrval kõik need peaosad on usaldatud, see näitab, et ta on ikkagi vokaalselt sama võimekas kui teised mikspärast üks natukene kaugemale jõuab kui teine, siis on alati teatud paljude faktorite kokkulangemine. Sobivad rollid, õnn, õige hetk ja nii edasi. Ta on ikkagi väga professionaalne laulja ja ja siuksed selts küll siin hea mulje kõikidele, nii et loodame, et publik ei pettu temast, ta laulab kõiki etendusi, ta laulab nüüd jaanuarikuuetendused ja need kolm, mis siin kavas on ja veebruarist tõenäoliselt ka. Me kuuleme Ühte uut Nabuccot, Läti rahvusooperi esimene bariton Samson Idjumov, kes kunagi otsa muusikapäevade ajal oli üks esimesi lauluvõistluse võitjaid siin. Nüüd laulab ka Euroopas paljudes teatrites ja laulab nimiosa ka Läti rahvusooperis puhkus. Nabucco etendused jaanuarikuul on 13. 15. ja seitsmeteistkümnendal kuupäeval. Nüüd aga Ivalo Randalu, tee juhatused, kontserdiellu. Nii kuni 21. jaanuari sümfooniakontserdi, nii on toimu enam-vähem kammerlik kui selleks pidada oma elitaarsusest ka homsed Aare-Paul Lattiku oreliõhtut Vanemuises, milles teeb kaasa ka sopran Tatjana romaanova. Kavas on neil kileni Mozarti, Bachi Türif-le ja Artur Kapi teosed. Et orelimuusikat ka on, Tartus seni vähe kõlanud peaks nüüd küll huvi üles näidata oma, miks vähe, aga seepärast, et ainus kõlbulik Concepil asus kõlbmatuks ruumis. Nüüd on see teadobrad, Pravitatud ruum, pill seal sees oli tegelik kuult ehitamisest peale täitsa korralik. Palju orelimuusika tarvis Vanemuise seal akustiliselt paranes, peakski olema üks uudishimule ärgi Ta ja vaid tegureid. Teiseks Aare-Paul Lattiku isik. Tõsi, meie noorema põlvkonna organistide Helend Tammiste, Tiia Tenno ja teiste kõrval tuntakse teda veel vähe. Aga ta alustas ka kõigist hiljem. Kuigi aastaid on tal juba päris 30 alla. Aare-Paul tuli muusika juurde üldse hilja, praktiliselt alles üldharidusliku keskkooli päevil Tallinnas. Akadeemilises stuudiumiga alustaski ta seejärel muide tart Tartus Elleri koolis klaveri ja oreliga. Olles 1992 esimene Urmas Danilo juures lõpetab. Tänu paralleelsed käis ta mitu aastat veel ülikoolis filosoofia kursustel ja kuulas ka Juri Lotman Manni. Tema viimasel aastal. 1992 kuni 96 jätkas Vätik maas Hugo Lepnurme juures Jon praegu magistrant, kuid mitte Tallinnas, vaid Prantsusmaal. Lyoni konservatooriumis õpetab teda Lui roppideaar Pariisi sor, Bonni ülikoolis teeta aga magistritööd prantsuse romantilise muusika kohta. Tänavu kevadel peaks lõpetama sama mis edasi, ei tea veel, kuid Eestit ei kavatse jätta. Ta on esinenud, on Aare-Paul Lattik üksiknumbritega meil Tallinna oreli festil mänginud Riias, Ungaris, Prantsusmaal ja Hispaanias. Kahju, et kõnealune kontsert toimub enne, kui ilmub ajakirja teater muusika, kino, jaanuarinumber, kus ta avaneb küll tagasihoidliku, ent seda võluvama inimesena. Niisiis homme kell 16, Vanemuise kontserdimajas. Kaks tundi varem kell 14 ja samuti homme esineb Mäetaguse mõisas nüüd ansambli kammerkoosseis. Sinna kuuluvad Mihkel Peäske flööt, Kalev kuljus, oboe, Meelis wind, klarnet džässirahvas tunneb teda hästi saksofonistiga. Peeter Sarapu fagotti Kalle koppel metsasarv ja Jana Peäske klaver. Nende kava peaks Mäetagusest kaugemate regioonide potentsiaalse publiku kui õiget kadedaks tegema, sest mängitakse vähe või siinmail üldse mitte kõlanud prantsuse muusikat. Ja esialgu pole märki seda mujal korrataks. Mängitakse müoom, sonaati sensansi kapriis oopus 79, Tinsiid, Russelli, Polanki sexti D ja Franz seed. Kolmapäeval alustavad oma turneed Tatjana lepp, nurm ja Virgo Veldi mis üks hõrk saksofoni ja harfi duett. Manage vaid nende pillide kõla ja kooskõlakõrvu. Ning kujutage, et hästi tuntud palu, nagu on seda näiteks enda lippastoraalia Largo või martiini armurõõm, sepissi, Süürinksia, Schuberti serenaad. Samas esitatakse muidugi rida vähem tundma vanemat muusikat, hilisemad autorid on veel vorsak ja mas. Nii ongi seega valdavalt romantiline, pärastlõunal pealkirjaga allika tund. Harfi ja saksofoni kahekõne, mille motoks parafraas aita kivilt ära päri. Mis põhjus? Ära uuri, mis tung ära vaeva ennast, misjaoks? Lihtsalt praegu on allikatund. Esimene allika tund peetakse kolmapäeval kell 17 30 Valga muusikakoolis, kus edasi, sellest järgmine kord. See oli kultuurikaja helget talvepäeva eelmisest kukesammu võrra pikemat soovivad kõigile kuulajaile tänase saate tegijad Külli tüli ja Mari Tarand.