On aeg järjekordseks skulptuuriga saateks ja täna on stuudios Martin Viirand. Ma nimetan mõned saate tähtsamad teemad. Kirjandus. Kommentaar on Toomas Liivilt. Eesti filmi- ja teatrirahval on valminud uued tööd lähemalt juba saates. Tartu kultuurielu nüüd ja praegu mikrofoni ees on Tartu Ülikooli üliõpilane. Jõgeva linn tähistas nädal aega, Carlybe nääriköied, eriti jämedad köied on hea materjal skulptuuride tegemiseks. Nii teatakse juba ammu Jaapanis. Ja saate lõpetame ikka Ivalo Randalu kontserdi kommentaar. Ja nüüd meie kultuurikommentaar Toomas Liivilt me teame, et kirjandusteadlane Toomas Liiv on Underi-Tuglase kirjanduskeskuse juhataja, siis Toomas Liiv Tänases skulptuuri kommentaaris tahaks natukene rääkida eesti kultuuri õitseng, kust see on niisugune banaalne väide, et eesti kultuur õitseb, seda on korratud viimastel aastatel juba piisavalt palju. Ja tavaliselt nimetatakse põhjustena meie raamatupoodides valitsevat enneolematut raamatu, küllust, seda, kui palju meil käib igasuguseid külalisesinejaid, kontserdisaalides, suurtel kultuuriüritustel ja nii edasi ja kogu selle asja taustaks on ikkagi niisugune ülimalt optimistlik ja ma ütleksin, sädelev taust küll, meil läheb hästi, kultuur õitseb, muu asi võib meil vilets olla. Kultuur õitseb. Ja millegipärast minul tekib alati niisuguseid jutte kuuldes mingi niisugune küsimärk ja ma leidsin sellele küsimärgile kinnitust neljandal veebruaril Eesti päevalehte lugedes seal nimelt kirjandusteadlane Sirje Kiin kirjutab pealkirja all, kes hoolib eesti kultuuri uurimisest. Ja Sirje Kiin kirjutab siin natukene teistlaadi kultuurist, kui seda on niisugused pehmete kaantega raamatukesed ja need suured massiüritused orkestrit lauljatega. Sirje Kiin kirjutab siin nimelt kirjandusteadusest ja ta läksin üpris konkreetseks. Tasin kirjutab Friedebert Tuglase Marie Underi loomingu uurimisest ja Ma tsiteeriksin praegu Sirje kiini lauset neljanda veebruari Eesti päevalehest. Sirje Kiin kirjutab nimelt, et siin on eesti kirjandusteaduse textoloogid. Õigupoolest üks ainukene textoloog on meil jäänud, kes on väga väikese palgaga, aga ja temagi töö ähvardab katkeda, sest jaanuaris selgus, et akadeemiline teaduskompetentsi nõukogu ei pidanud vajalikuks teha Eesti rahvale kättesaadavaks Friedebert Tuglase ja Marie Underi loomingut. Et niisugune lause võib-olla ta tavalisele lugejale ei ütle midagi. Ma lisaksin mõne selgitava lause siia juurde. Nimelt teaduskompetentsi nõukogu on see organ, kes jagab siis Eesti teadusrahasid niinimetatud teadusteemade lõikes. Ja selle 99. aastal esitas Underi-Tuglase kirjanduskeskus taotluse avada niisugune teadusteema Eesti kirjandusklassikat ekstroloogiline ettevalmistamine väljaandmine ja seal oli siis märgitud konkreetsemalt Friedebert Tuglase teoste sarja jätkamine ja siis Marie Underi Dextroloogilise teadusliku teoste sarja alustamine ja selle teadusteema taotlusele andis Sisto teaduskompetentsi nõukogu eitava vastuse nulli. Minu meelest ja ma arvan, et ka Sirje Kiin vähemalt minuga nõustub, on see ikkagi mingis mõttes põhimõtteline otsus. Ja seda otsust ilmselt nüüd otsuselangetajad kommenteerivad niimoodi, et antud teema, see tähendab siis Friedebert Tuglase ja Marie Underi loomingu uurimine ja teadvuse pubitseerimine ei ole oluline, see ei ole tähtis. See on niisugune teema, mida ei ole vaja teadus teemana teadusrahadest finantseerida. Ja vaat siin minul tekib küll nüüd üks niisugune põhimõtteline küsimus, mida ikkagi tähendab see eesti kultuuri õitseng meeles, kui nüüd ikkagi öeldakse, et Marie Under ja Friedebert Tuglas on niisugused kirjanikud, kelle uurimiseks publitseerimiseks ei ole raha, sest et nad ei ole olulised, nad ei ole tähtsad, siis minu meelest ei ole meil tegemist mitte kultuuri õitsengu ka vaid ikkagi mingis mõttes kultuuri sügava kriisiga ja tahes või tahtmata. Millegipärast tuleb mulle meelde 1949. aasta Nõukogude Eestis. Ma olen seda aastat püüdnud nimelt enda silmadeta manada, nüüd lugedes tollaseid ajakirju ja nimelt siis selles 49. aasta Nõukogude Eestis, mis on see küüditamisaasta? Räägiti ka ikkagi kõikides eestikeelsetes Eestis ilmunud väljaannetest, kultuuri, enneolematust, õitsengus. Ainult see õitseng tähendas siis sellesamase Friedebert Tuglase välja viskamist, Kirjanike liidus, tema teoste keelamist, erifondi panemist ja loomulikult Marie Under, kes siis elas välismaal, tema löödi avalikult rahvavaenlane riigireetur. Muidugi praegu, nüüd on sellest siis 50 aastat möödas, meil ei ole enam Nõukogude Eesti, meil on Eesti vabariik muidugi praegu, nüüd nii hull, see lugu ei ole ka keegi praegu ma ütleksin veel, Marie Underid ja Friedebert Tuglased rahvavaenlaseks ei nimeta, nendest võib veel rääkida. Aga ma kordan, et meil on ikkagi väga selgelt öeldud, et nemad ei ole olulised. Need kirjanikud on niisugused kõrvalise tähtsusega ja, ja kogu see, see muu asi muu teadus on olulisem ja sellega seoses ma tahaksingi nüüd lihtsalt mingis mõttes kõikidele raadiokuulajatele, kes neid sõnu kuulavad panna südamele, et me vähemalt ise sellel rohujuure tasandil, sellele kultuuritarbija tasandil lugeja tasandil, et me ei läheks siiski samasugusteks, nagu need suured ja kõrged teadusrahade jagajad. Ma kutsuksin üles raadiokuulajaid kõigele sellele kultuurikriisile sellele Tuglase ja Underi mingis mõttes väljaviskamisele Eesti ametlikust kultuuripildist, ma kutsusin raadiokuulajaid üles sellele vaatamata armastama ja lugema Marie Underi ja Friedebert Tuglase tekste ka siis, kui neid Eesti vabariigis sinimustvalges Eesti vabariigis enam uuesti ei avaldata. Põhja-Lätis Eesti piiri lähedal elas lihtsas talumajas mees nimega Rein Sepp, kellel ei olnud tarvis leida oma kutsumust. Ta oli selle juba ammu leidnud ja abiks olid tema igapäevases töös vaid sõnastikud ja mitmekeelsed raamatud. Siit jätkab juba maris Johannes. Oma sünnipäeval, neljandal veebruaril kutsus filmirežissöör Helle Karis sõbrad kinomajja, et näidata neile filmi Rein sepast. See materjal on meelde jäänud juba kolme-nelja aasta tagusest telesaatest, kus vaataja sai esimest korda oma silmaga näha Rein Sepa olemist ja elamist. Olgu siinkohal meelde tuletatud, et Rein Sepp on tõlkinud eesti keelde sellised mastaapsed teosed nagu Niibelungid vanema ja noorema Eda Beowulf ja muud. Nüüd on Helle Karise selle materjali põhjal valminud film Teejuht mütoloogiasse. Ühelt poolt on tegu väga väärtusliku kultuuriloolise materjaliga. Kohtume ääretult põneva ja omanäolise mehega, kes kusagil kolkakülas Läti piiril mitte ainult ei tõlkinud, vaid justkui elas oma müüdikangelastega koos. Jaa, sepa mütoloogilise maailma saime meiegi piiluda teejuhiks Helle Karis ja tema õpilased, toonased koolilapsed Tallinna Westholmi Gümnaasiumi filmiklassist. Niisiis ühelt poolt on see lugu ühest veidrast ja targast vanamehest. Teisalt on see lugu väga noortest inimestest. Helle Karis, mis oli ikkagi selle filmi tegemise eesmärk, harida lapsi või jäädvustada kultuurilugu? Minul oli niisugune põhimõte, isiksus kujuneb Igitlebaistel, ütles Steiner. Minule seal hirmsasti meeldib. Mina mäletan ise ka, et koolipõlves oli nii, et mitte kunagi ei mäletanud ainet, mäletate õpetajat, kes ainet pakkunud ja see oli nagu selleks mõeldud ühesõnaga kogu niisugust ainevaldkondade tutvustamine õpilastele alati inimeste kaudu isiksuste kaudu. No vot, eks ajaks väljavalituks isiksuses oli Rein Sepp, kelle juurde me siis läksime. Aga teine on põhimõte või väga oluline asi on ikkagi see, et minu isiklik huvi puudutab ainult mütoloogiat. Et mis see on, mis selle taga, kui te need oma lapsed võtsite, mis teie eesmärk oli? Minul on tohutu aukartus sõna õpetamise ees minu meelest üldse ei saa õpetada ja ei tohigi õpetada mitte kedagi, võid juhendada, võid noh, ütleme endast noorema melon kogenuma, ka midagi avastada koos ajus, mis sul on, et sul on mingisugune suurem elukogemus, mingisugune suuremini, informatsiooni hulk ja see võidan koos noorega seda koos laiendama, vedendama, aga nende noorte puhul olime täiesti kindel ja konkreetne. Ütleme, lähtealus räägin nii nagu on ja ka need lõngad ära lõpetasin, siis ma olin niivõrd Kui paljudel juhtudel tulevad inimesed filmi tegema või tulevad filmigruppidesse inimesed, kelle jaoks on filmi tegemine, ei ole püha asi, vaid nad tulevad lihtsalt noh, nagu öeldakse, huvitavat seltsielu elama. Jääd tihtipeale nagu üksi ja mõtled, et sa oled, miks teistelt aukartust ei ole, iga häkkimise teed seal nagu igavesti noh, jää ja väga palju olime blokis noori inimesi, kes tulid täiesti otseselt. Ja ma ei suutnud neile selgeks teha niisuguse lühikese ajaga, kus sa ise pead olema nagu loovseisundisse ise suutma juhendaja teistele, et, et see ei ole nii, et see on hoopis midagi muud, on see loomine ja siis ma olin niisugune unistus, et mina tahan proovida ja mina tahan katsetada, kas saab, keegi tähendab noortest inimestest, kes neid saab suunata, lükatele, juhtida, teistmoodi mõtlema. See oli minu eesmärk ja 15 16, eks ole, see on see vanus, kus inimene murdepunktis, mina tean kõik, eks ole, ise Teamiseks, 16 15 16 aastast Tallinna, et see murdepunktiks siiapoole või teisele poole ja võib-olla ta isegi protesteerib sinuga, ei, võitleb sinu vastu, mida rohkem sinuga võitlust rohkem tegelikult on juba murdunud. Ja selles mõttes see eksperiment, ütleme see mõte, miks ma olen selle seltskonna võtsite, tõestas ennast absoluutselt. Et väga paljudel juhtudel on nii, et alles tagantjärgi on tunda, et nad on osa saanud teisiti mõtlema. Ühesõnaga väärtused muutusid. Selles Helle Karise filmis on üks tore lendamise kujund, väike kleenuke vana mees ennastunustavalt kätega vehkimas justkui igatsedes õhku tõusta. See elegants ja vabadus teeb kadedaks. Ei tea, kui paljud meist suudavad vanuigisellist vabaduse ja sõltumatuse usku teistesse sisendada. Huvitav, kas Linnar Priimäel on põhjust Rein Sepa peale kade olla? Mõtlesin, silmitsedes meie uue põlvkonna tee juhtimitoloogiasse, aga küsima tema käest ei läinud. Kuid Helle Karis omaaegsete õpilaste pärast muretseda ei tasu. Nemad on saanud tubli toetuspunkti, kus edasi minna igaüks juba omas suunas, jätkab Helle Karis. Inimesele kõige tugevamad omadusi on samastamise võime. Ükskõik, mida ta vaatab, eks ole, sellele ma lähenesin teadlikult, tähendab ma üritasin esiteks samastuda lastementaliteediga nende küsimustega, nemad nendel ei ole ju probleemil on küsimused maailmaelu suhtes, eks ole. Et nagu nendega sammast, mida nad tahavad teada ja kui sa oled nagu nende platvormide koostama, midagi teada siis meil tekib mingi oma kontakte, nägemus, mida me siis tegelikult teada tahame. Aga ka isiksus oli no niivõrd haarav ja niivõrd köitev, et no vabandust, väga kui sepa isiksus kedagi ei tõmmanud, minu meelest täitsa maha kantud. Niux probleeme ei tekkinud, isegi katseks on nagu sinna viisid, eks olles kõik vaimustunult, eks ole seal säiks ainult ja ainult oli üks, ütled sakssepa juurde, see oli veel nagu palverännak alati ei saanud, sest meil ei olnud ju vahenditega sõita, eks ole. Aga tähendab, sepa juurde minek oli niimoodi, et seega võistlemise korras alati ei võtnud kõike kaasa. Klass kuni 36 inimest ja lihtsalt bussi nii palju ei mahtunud, see nagu preemia mõnda inimest peavad nagu avama kuidagi tema isiksuse võlu oli valdav, epise tähendab, avanes tohutult kergesti, sellepärast et tema oli niivõrd seltsiv inimene. Ja meie olime üks esimesi seltskondi, kes tema juures hakkas käima sellepärast et ta oli väga pikka aega küllalt niuxitlane Ta oli väga rõõmus selle üle, kui tema juurde tuldi etem, tekkis võimalus formuleerida kõiki neid mõtteid ja järeldusi, mis ta üksi palju mõelnud. Et tema jaoks olime täitsa nagu taeva kingitus selles mõttes, et tema tahtis saada kuulajat ja kuulajale ta hakkas formuleerime oma järeldusi, mis ta on selle materjali baasil iseendale selgeks mõelnud. Et selles mõttes tavaline, väga kergesti ainuke asi oli, et noh, meie ei olnud kõige tänuväärsemad küsija, et võib-olla ta oleks soovinud natuke targemat küsijad. Aga esialgu see täiesti piisas ja võib-olla tänu sellele ühesõnaga aru, et me ei suuda täielikult mõista, üritasin maksimaalselt olla arusaadav ja tuua näiteid niimoodi elust ja ütleme, igapäevane tegemistest toimetamistest tänu sellele, et ongi noh, ütleme ka praegu aru saada, mida ta räägin, mis ei praegu ise teete. Samasugust palgata teete, läheb praegu Jaan Einasto, vaata, need on niisugused teemad, ühesõnaga, mille puhul on niimoodi Jaan Einasto, ei, Rein Sepp olnud mees mul ka käsitsi Vigala Sass kelle puhul ei ole niimoodi, et ma võtsin nüüd kaamera, operaator, lähed filmi tegema, tähendab, see protsess tähendab kuningal loksutanud ennast noh, mingisugune samale tasandile, et sa hakkad nagu aru saama, mida ta mõtleb, miks ta üldse eksisteerimise temas ajamised ja siis ruttu-ruttu, koguneda materjali, ühesõnaga et sul oleks ka informatsioon peale selle taju, see on see, mis võtab tohutult kaua. Ja üks minu mõte seda juttu tegingi, on ka see, et nad midagi teadvustaks nende rahaandjatel, eks ole, et ei ole kõik mind niimoodi sõnaga, said raha ja sul on poole aasta pärast film valmis, sellepärast et ma ei saa teha niimoodi, ütleme sellest ei sepastega sassis puhu, kellele hinge, et sa pead ikka ennem suutma nagu ütleme, veendunud olla, ühesõnaga et sa teda ka valesti interpreteerinud naljad, mitte mingit õigust ei ole, niisuguste suurkujude, kuulad, mina lähen nende najalisi ennast kuulutama. Meie teatrirahval on valmistanud uuslavastust kommentaar Pillerin purjelt. 31. jaanuaril esietendus Draamateatri väikses saalis Šveitsis sündinud nüüdisdramaturgi Urs Viidmeri 1996. aasta näidend topp tooks lavastaja Ain Prosa. Lavastuse esmavastukajad on keskendunud näitemängu problemaatikale, teema kõnekusele siin ja praegu. Selline lähenemine on loogiline. On ju näidend üksjagu tavatu dokumentaalse põhjaga sotsiaalne sotsioloogiline teater. Meie vaatajal tekib esimene võrdlusmoment Merle karusoo elulugude lavastustega. Top tooks juhtkoerad, tippjuhid, ninamehed, kes samuti kui lihtsurelikud laeval kaotavad oma töökoha, positsiooni, võimu, enese usal ja vallandamisšokist toibumiseks pöördutakse aut, placement konsultantide poole, viiakse läbi psühholoogilisi grupitreeninguid, mängitakse rollimänge, et endas selgusele jõuda, endale vähem valetada, neid erinevaid harjutusi ja mänge, näidend sisaldabki ja seda turvalises teatrisaalis kõrvalt vaadata on huvid. Oma näilises ranguses on lavastuse vorm ikkagi lausa atraktiivne. Aga pealispinna varjus paotab nagu kogematega kunstilisem tuum. Üldistusena perearst ja inimesest ajas absurdselt ja valusast üksildusest, mida inimesed ise endale kramplikus edujahis sepistavad. Ain Prosa lavastus on nähtud teise esietenduse põhjal. Hoogne, intensiivne, uljalt kaasa võttev, täpse ja karge koomika iroonia kraadiga. Läbivat stiili toetab muusikaline kujundus ning Kersti Varraku Ökonoomne lavapilt. Valgete anonüümsete kapoksidega on väga hästi seatud misens stseenid. Ei saa kuidagi nõustuda Valle-Sten Maiste määratlusega, et laval toimub palagan. Komöödia on top, tooks küll hoopis teist laadi, mõistagi kui Ain Prosa lavastatud Pereringmäng draamateatri suures saalis võiks öelda näiteks teraapiline satiir. Näitetrupp on lavastuse laadisti kraadist hakanud pingevaba mängulusti ammutama. Se rõõm kandub saali ja nakatab. Tahaks uskuda, sisse mängides muututakse veelgi tundlikumaks teksti allhoovuste suhtes. Näidendis on rubriik unelmad ja sealsed pihtimused on kõnekad. Just need rollide vaevumärgatavad murdepunktid on äärmiselt olulised. Näitelaval on kaks naist ja kuus meest. Katrin Soukas oma jaheda Imaagoga, kes enesekindluse maski alla kuigivõrd vaadata ei lase. Ent naise relvad vahedad, hoiab Maria Klenskaja, kes abielu mängus vaimukalt mehelt Rolli parodeerib ning monoloogis klaasist büroo oma võimu maskil ilmekalt mõra. Nädalased Martin Veinmanni kortsus pükstega demonstratiivsed karikatuuris Krausest saab internetti suhtlemise pihtimuses korraga nukker mees. Üksindus muutub hõlmamatuks. Lembit Ulfsaki rolli Tododeeri murdehetk on kohe alguses, kui ta püüab endale sisendada, et kõik on vanaviisi mängides otse silmnähtavaks pingekoorma all vananemise. Tõnu haaval härrad suudi rollis on väikesi orgaanilisi kahtlus, nüansse nagu ka tan põld rosina Jewanderil, kes jääb meelde oma kohmetu auto jutuga klammerdudes auto kui prestiiži sümboli külge. Tõnu kargi Mülleri päralt on võrratu Mägi rännak mis võimaldab ilmselt kõige magusamat samastumis rõõmu. Nii üldinimlik, koni, unelm oma ülemus teise ilma saata. Ja viimaks, kui üldse saab rühma lavastuse sees kedagi esile tõsta, siis Eevald ülaUrspiiler on tabava žanritajuga roll, milles kõrvalpilgu ja eheduse tasakaal kõige puhtamalt paigas. Ühelt poolt halenaljaka poendiga unelm armastuse sviidist, teisalt aga näidendi võtmetekst finaalis utoopia inimesest, mida Hermaküla vahendab kirglikku oma isikliku suhtega. Nii et on väga juurde mõeldavad Hermaküla enda mõtteavaldused maailma tulevikust, ökoloogiast ja inimsuhetest. Margit Adolf oma arvustuses sirbis heidab ette võitluskunstistseeni kohmakust. Mina ei usu, et taotlus olnuks esitada täiusliku tasakaalustatud võitlust. Pigem haakus see ülejäänud komöödiaga. Andis mõista, kui kohmakad ja koomilised oleme oma püüjust teist uisapäisa rünnata, teisele ära teha, ise haiget saades. Muinasjuttude rääkimise stseen on ka vägagi tähendusrikas. Nende lugude nihestatus, väärtuste nihkumine ajas paneb mõtlema. Ilmselt on see tegijate endi puänt, aga mulle hirmsasti meeldis, kuidas kuldkalakese muinasjutus nagu muuseas ühe parooliga viibati tervituseks kirjanik Jaan Tättele see avardas justkui kogematega kohapealsemad konteksti tekitas ühe dialoogi teatrilavade vahel juurde top tooks, ei ole mingi spetsiifiline tippjuhtidele adresseeritud teater, äratundmisrõõm või piin on avaramad. Juhtusin vaheajal kuulma nooremate inimeste kahtlevad dialoogi. Naise küsimus, kuidas meeldib mehe õla, kehitab vastus. Liiga probleemne. Aga kui probleemidele keeratakse peale nii vaimukas elegantne vint nagu Ain Prosa lavastuses siis on nende käsitlemine teatrilaval igati teretulnud. Kultuurielu Tartus nüüd ja praegu oma mõtteid jagab Tartu Ülikooli üliõpilane Maia Möller. Mis on kultuur ja kust alguse saab? Ka skulptuur on olemas iseeneses või on ta olemas ainult läbi meie. Kui suur peab olema üks kultuurisündmust, teda sündmuseks pidada saaks. Kolmapäeval, kolmandal veebruaril Tartus on külm. Ülikoolis on koolivaheaeg otsida sündmus Tartus tähendab otsida midagi Tartule omast. Aga mis see on? Kas tartu omapäraks on Pallase pruunikas koloriit või see, et siin on koos palju erinevat? Kas on sündmus see, kui meile midagi mujalt tuleb või see, kui me ise midagi tekitame? Aga ehk hoopis see, kui need kaks omavahel kohtuvad? Valida on paljugi. Viimast päeva kestavad barokktantsukursused maailmakuulsa tsensiinsel juhendamisel. Õhtul on legendis Marko Kompuse autoriõhtu. Kindlasti on sündmus midagi subjektiivset. See, mis on ühele tähtis, ei pruugi seda olla kõigi jaoks. Millegipärast arvatakse, et mõned sündmused peaksid meie kõigi kui eestlaste jaoks olulised olema. Näiteks Juhan püttseppa 100.-le sünniaastapäevale pühendatud maalinäitus ülikooli raamatukogus. Kuigi kammu kunstnikest tuttavad ei tea, et selline kunstnik olemas oli. Näituse avamisele on kogunenud enamjaolt keskeas publik. Juhan püttseppa hõimlased ja õpilased Pallas lasena lõida oma maalid 1920. ja 40. aasta vahel. Mõistatan, milline tähtsus võis neil olla majas? Väljas on väike osa Juhan püttseppa maalidest. Nagu järeltulijad ütlesid, on nad viletsad jäljekütid ega tea päris täpselt, kus kõik Pütsep maalid asuvad. Siiski tuntakse Pütsep rohkem õpetajana, kes peale sõjajärgsel ajal vedas ülikooli kunstikabineti tegevust. Vähesed teadsid, et Pütsep maalib. Isegi õpilane Lola Liivat ei teadnud midagi oma õpetajapiltidest. Professor Jaak Kangilaski aga pidas Johan Pütsep oma suurimaks mõjutajaks. Muidugi ei unustatud sellise sündmuse puhul kiitmast Lõuna-Eestit. Raamatukogu direktor Peeter Olesk oli kindel, et värviline kunst saab tekkida ainult seal, kus on erinevad pinnad ja seal, kus saab jälgida vee voolamist. Noor uuenda tol ajal nagu püüdja sattuma. Mingis mõttes Juhan bensuka kolvi, mõttekaaslane ka ühiste huvidega kirjanik. Tahan sellega öelda ja see kalm, kus meie õla töötab, on jah, niisugune õpetab nägema või, ja vahel. See on see, mida te võitsite pealse poolest Jordan, seal on Tartu ja Lõuna-Eesti kull. Raamatukogu fuajees aga müüakse samal ajal raamatuid neid, mida raamatukogule enam vaja pole. Paljud inimesed, kes endale raamatu ostavad, saavad õnnelikuks. Järelikult on seegi sündmus. Ainult et mida tähendab raamatukogule mittevajalik raamat? Soome Instituudis on külaliseks üleis raadios rootsikeelsete saadete toimetaja soomerootslane Nils-Erik friis. Ta on Eesti korrespondent ja vahendab Soome rootslastele meie elu. Soomerootslaste seas on kohalikud rootsikeelsed saated väga populaarsed. Nendega ei konkureeri ükski Rootsi telekanaliga raadiojaam. Meile ka vaatavad venelased siiski rohkem Vene kanaleid. Rootsikeelset raadiot, televisiooni saated on, tehakse nii hea kvaliteediga, et et inimesed tahavad need vaadata. Ja ma tean seda, et meie kuulajad on huvitatud sellest, mis toimub siin Soomes ja nad on huvitatud sellest, et mis toimub nende Kindlasti toimus Tartus veel palju asju. Kõike polnud välja kuulutatud ja igale poole ei jõudnud. Aga võib-olla saab miski sündmuseks alles siis, kui ta läbi meedia avalikkuse ette tuuakse. Siis võiks öelda, et need asjad, millest eelpool juttu oli, on olulised, ülejäänud aga mitte. Arvan, et sündmusi saab hinnata eelkõige väga isiklikult. Kuigi mõned neist peaksid meile kõigile ühised tähtsad olema. Millegipärast. Kesk-Rootsis asuv Carstad võib olla uhke selle üle, et tal on linnaõigused juba 400 aastat ja linn on saanud oma nime Karl üheksanda nime järgi. Eestis olev Jõgeva ei saa niisuguse ajalooga uhkustada. Ameti peeti möödunud nädala jooksul Jõgeval Karli päevi. Milles on küsimus, sellest räägib juba Jõgeva aselinnapea Andi Heinaste. Meie eesmärk oligi tuua tõesti Jõgevale just nimelt erinevaid Carleja Kaarleid. Me alustasime esmaspäeval Kaarel Kurismaaga, kelle Tänapäevaste muusika installatsioonide näitus, seda on võib-olla päris huvitav kuulda vaadata ja samal ajal nad tegid ka häält. Nii et esmaspäev oli meil kunstniku ka teisipäeval oli meil koguni kaks Karli, oli Kaarel Kilvet näitleja, kellega kohtuti kultuurikeskuses ja oli Kaarel Tarand ajakirja luup juurest. Nii et temaga me saime rääkida nii ajakirjandusteemadel erinevatel positsioonidel, mida praegu ajakirjandus endast võtab ja arendada Niukest ja laia silmaringi nõudvat vestlust. Päeval olid meil külas kirjanikud Henn-Kaarel Hellat ja Karl Martin Sinijärv. Nii et see kohtumine oli linnas linnaraamatukogus ja kusjuures see oli selles suhtes huvitav, et selle kohtumise käigus kirjutati ka kohe maa peal üks päss valmis. Neljapäeval oli spordipäev või sportlik päev, sest kohtusime tuntud Eesti võrkpalluri Kaarel kaisiga. Reed Läks sutsukene, jälle kultuurilise maks ja meie külaliseks oli Karl Madis, kes siis rääkis oma muusikuteest, kuidas temast muusik sai ja mida ta praegusel hetkel oma mõtetes mõlgutab. Ning laupäevane päev oli siis kogu Karli päevade kulminatsioon, mis laeval kujutas endast erinevate poliitiliste jõudude vahel toimunud lumesõjavõistlust. Kusjuures ma tõesti ütlen lumesõda jutumärkides. Ning kogu Karli päevade kokkuvõte toimus siis laupäeva õhtul, kus esinejaks oli Karl Madis koos ansambliga haava on ja meie külaliseks olid ka Jõgeva linna sõpruslinnarahvatantsijad Rootsist Karl staadist. Karl muidugi viib kohe mõtet Karl 12-le rootslaste kuningale, kes Laiuse lossist teatavasti talvitus. Aga ma olen ka kuulnud, et rootslased Rebeedi imestunud, et seda Carlesin nii suuresti austataks. Jah, ja tegelikult see päris alguse idee just nimelt sellest Karl 12. siin talvitumisest alguse saigi. Sest siiamaani on ju Laiuse kirikuaias põline tamm, mis on Karli poolt istutatud ja ega see Jõgeva ümbrus nüüd ajalooliselt just kitsi ei ole, sest et see voore ja, ja seega jõgeva ümbrus tegelikult ongi Kalevipoja sünnipaik ja väga palju enamus muistendeid on just nimelt siitkandist pärit kuid praegusel hetkel me leidsime, et tõepoolest Eestis neid igasuguseid suviseid üritusi on juba päris palju ja rahvas hakkab nendest nagu võib-olla isegi mõnes mõttes väsima. Aga selliseid talviseid kandvaid ideid on suhteliselt vähe. Ja kuna Karl 12. kui ta just nimelt siin 1700. talvel vastu 1700 esimest aastat talvitus Sist, et tema sõdurit rasva ei läheks ja loiuks ei muutuks, laskis ehitada neil sellise suure lumekindluse, kus siis pidas maha ka tõelise lumesõja oma väeüksuste vahel, kus kõik said teha oma manöövreid. Sõdurid said näidata oma vaprust, kus tegelikult ajalugu räägib, et see ei möödunudki päris nii ilma ohvriteta. Praegu just nimelt ongi selline tore kokkusattumus, et Karli päevad Rootsi poolt arstaat ja Jõgeva poolt siis Karli päevade idee väljapakkumine märkimisväärne. Meie meelest on tõesti see, et sel ajal kui Karl 12. siin talviti, kus siis Eestimaapinna pealt juhiti ju tervet Rootsi riiki mitme kuu vältel ja selles suhtes nad muidugi tõesti olid üllatunud, et miks me nende ühtes üsna sõjakad kuningat Karl, kaheteistkümnendat, nii oleme tahtnud ära märkida, kuid ma arvan, et Eestimaa jaoks ei ole see sugugi mitte tavaline, et siit pinna pealt juhitakse mingit teist riiki. Missuguste huvitavate asjadega küll inimesed tänapäeval tegelevad? Umbes niisuguse hüüatusega võiks alustada nüüd intervjuud, kus esinevad Aino Pajupuu ja Helve hinna. Ja me räägime niisugusest asjast nagu nöör, köis kui kõige vanem ja mitmekülgsem käsitööala. Aina pajupuu. Teil on üks koostööprojekt Jaapaniga ja ilmselt see idee tegeleda nööri või köiega kasse tulid Jaapanist. Ja ma ei tea isegi, kas ma olen õnnelik või õnnetu. See on niivõrd huvitav projekt jaapani keskkonnakunstniku Marju Jagiga. Ja tema elu eesmärgiks ongi skulptuuri teha faktuurset suured köied ümber maailma, liita inimesi, osa ei ole täiuslik, aga tervik on täiuslik ja tema arvab, et inimesi peab liitma. Et 11 toetada. Ja Jaapanis on traditsioon teha suuri köisi kloostrite juure juba neljandast sajandist meie aja järgi. Need köied on hiiglaslikud, neli meetrit, läbimõõdus kuni 12 meetrit pikad ja kaaluvad pooldist tonni. Seda köit teevad 30 meest kolm nädalat riisivartest ja see on neile nagu püha talitus kloostrite juures mis vahetatakse ära nelja viie aasta tagant, kuna meil On köietegemise tehnika ju täpselt samuti olnud tuntud. Vanasti tehti meil kõik köied käsitsi kodust taludes, kelguköied, palgiveoköied, ohjad, past, paelad, kotineerid, aga nüüd seoses selle moodsa ajaga on kõik ära kadunud meie köietootmise keskused oskused. Ja sellepärast Läksin mina nii kergesti kaasa selle projektiga, kui Ave Oit kes peaks saama tänavu aasta eesti naiseks. Number üks oli Jaapanis ja tutvus sealsete köitega köitetehnikatega ja nägi, kui palju võimalusi on sellega saavutada, kui palju saab sellega osaleda ja kui paljud inimesed saavad sellest loomisrõõmu. Jäta tuli Eestisse hakkas otsima, et kes tegeleb Eestis sellega, et vahendada ja ta leidis meie äsja ilmunud väikese raamatu, mis kultuurkapitali ja Maalehetoimetusel oli jõudnud poelettidele. Ja raamatu autor Anerla oli väga õnnelik, tuleb ükskord, ütleb, et teate, minul on kohtumine lugejatega ja siis tema läkski sinna kohtumisele olid kaks inimest kohtumas, oli kõik, kes oli tulnud Jaapanist ja taimi Pawes Jaapani saatkonna töötaja ja tegid meile ettepaneku, tutvustasid meile Marju filmimaterjali ja ilma mõtlemata me andsime ka, et me hakkame selles osalema. Ja kui jaapani kunstnik Marju jagi oli siin jaanipäev olime, sõitsime mööda vabariiki ringi ja uurisime, kuidas see asi võimalik oleks. Siis muidugi läks kõik meil väga raskelt, aga me usume, et me saame selle asjaga hakkama ja nüüd laulupeo, seal me tahame teha suuri lauluväljakule. Ta tahtis teha seda juba graafikatriennaali ajal Vabaduse väljakul, aga kuna tuli see nii äkki ja meil puuduvad traditsioonid ja, ja võimalused on küllaltki piiratud tahtmine oli siis otsustasime teile see laulupeo ajal, kui on väga palju inimesi Tallinnas, kui suur see tuleks, see meie meie teist oleks kaks ja pool meetrit läbimõõdus ja 12 meetrit kõrge. Jaapanlased teevad oma köied puitkarkassile. Aga rääkides härra Mussiga Rihuremusega, nemad arvasid, et kui nii suur töö on tehtud, et võiks karkass ja ta siis ka edaspidi kasutamiseks. Et kui meie teis laguneb, et siis saavad ka teised kasutada seda, kes teab, mis huvitavad ideed. Möödunud aastal tehti suur torn legost ja et meie rahvas tegutsemist. Aga nüüd, tähendab, see tuleks siis veetaimedest. Jah, ta on taimedest jaapasia riisikõrtest ja meil on põhiliselt ütleme, kiudained nagu lina. Kanep oli suurepärane, mille pärast me oleme ka kanepi ära teotanud. Et meie oleme teinud seda hundinuiadega tärnedest külgedest ja muidugi saab hästi teha ka teraviljadest, teraviljaga on seda kõrda lühikesed aga meie tahame teha selle tekstiilpakkematerjalis ehk teisiti öeldes kottidest, suhkrukotid, kohvik, kotid, kõik, mis prügimäele läheb. Ja seda meil on ju vabariigis palju. Ühtlasi sellega selgitasime seda momenti, et ei ole ühtegi asja, mida ei saa kasutada, kõigest saab midagi head. Ja aga nüüd see rahvusvaheline või ülemaaline projekt, mida see endast kujutab? Tähendab, temal on ümber maailma riikidest ja igas riigis vähemalt üks köis, et kiita inimesi, ta on olnud New Yorgis, tahan olla Mehhikost, ta on olnud Saksamaal ja läbirääkimised käivad Soomega ja meelte läkski Soome. Ja nüüd kui me saame siit Eesti, Soome ja meil on veel niisugune salajane unistus, et kui me selle suudame kuidagi valmis saada, kui tuleb see aasta 2000 laulupidu Eesti-Soome et siis me teeksime ikka päris uhke köie juba. Muidugi kõigest on raske rääkida, kui ei ole fotosid ees, aga need pildid on tõesti ilmekalt ja kõnekad. Aga nüüd, Helve Hinno, te olete Põltsamaalt, teil on ka mingisugune salasoov. Ja mina tulingi täna Aino Pajupuuga kohtuma just nimelt sellesama projekti pärast, et kuidas siis laulupeole see asi toimuma hakkab? Minul on üks salasoov küll ja siin just vestlesime aine pajupuuga ka sellel teemal, et saada kooliprogrammi lille- ja taimeseade tund sisse. Tähendab käsid tonnis tegeldaks lille- ja taimeseadega. Ta mõtles ta käsitöötunnid on nüüd küll juba niigi ülekoormatud igasuguste muude rahvuslike stiilidega, aga fakultatiiv tundide arvelt. Tähendab, et lapsed siis soovi korral teeksid taimevartest, siis igasuguseid kompositsioon on just nimelt, mis taimi siis võiks kasutada? Meie kogume põhiliselt ikka hundiajalehti ja tarna, aga mina tegelen ka nagu lilleseadega, siis see lilleseade oleks ka tütarlastele väga huvitav. Jaga poistele. Mis on lähemal ajal veel tulemas? Kõige tähtsam meile on, et me saaksime selle asja kuidagi käima, siis on õpetajate õpetamine, nende õpetajate õpetamine, kes hakkab laulupeo ajal seda tööd juhendama. Ja meil on mõeldud niiviisi, et tahame saada igast rajoonist 10 õpilast ja kaks juhendajat laulupeo ajal, et nad saaksid tulla koos laululastega võrdselt ja hakkame tegema siis niiviisi poole peaks olema kodus valmis tehtud ja pooled laulu pojal teha ja kokku panna. Tähendab lauluväljakul. Et kui on see lõppkontserdi selleks ajaks oleks meie köis valmis, et siis avatakse ka meie köie skulptuur selle auks. Ja siis inimesed, kes tulevad laulupeol, kes käivad proovida, nad saavad osaleda selles, nad näevad seda, kuidas seda tehakse. Ja lapsed on ju siis ka need lapsed, kellel ei ole lauluandi või kes pole laulukoori saanud, et ka nemad saavad oma võimeid näidata, saavad osaleda ja see projektil eesmärk on saada esiteks, et õppida teiseks, et õppida kunsti, et saada loomingu võimaluste lõpuks, siis saab toota mitmesuguseid tarbeesemeid, alates portnööridest, lõpetades disaini, ehti nööridega, et inimestel oleks ka võimalus üks võimalus, et nad saaksid hakata elatist teenima. Ja nagu meil on kombeks saanud, lõpetab saate Ivalo Randalu kontserdi kommentaar. Kuid tervet õhtut täitvat heli, kui seda kujutab endast Nigulistes, nüüd sooloflööt ei mereta seal kuulnud olevat. Aga täna õhtul see nii sünnib ja taas teeb selle eriliseks seal akustika. Barokkmuusikafestivali külalisena esitab maailma üks juhtivaid Fretiste prantslane Patrick Aloa kõik 12 Georg Philipp Telemani fantaasiat. Sooloflöödi-le. Kaloan õigupoolest veel noor mees. Maailmakuulsus on talle toonud ennekõike aga koosesinemised BBC, Berliini sümfoonikute, samuti Pariisi, New Yorgi Jaano, Madriidi, Sydney ja teiste orkestrite ega. Ja just viimastel aastatel. Solistikarjäär algas tal 80.-te keskel. 1991 sõlmis Deutsche grammofon temaga juba ulatusliku lepingu kus salvestamisele tulid Valdja teiste tööde kõrval just ka Telemanioo pused barokkmuusika kõrval, jättes vahele mitu ajajärku kuulub ja peatähelepanu suuresti nüüdismuusikale, nimetagem siin kindlasti toorutage Vitsut. 1996 pildistas kaluva kogu tema flöödile kirjutatud kammeria kestri muusikat. Mainige kreeklased, Microvotsiikost, soomlast, sallineni, poolakat, Penderetski, edasi Landowskid rauda, väärat, veel puuduvad selleks nimistusega eestlased, järelikult tuleb prantslane meile tagasi kutsuda, praegu aga sokutada talle noodimapi näiteks Kuldar sendi partituur. No et eesti flöödirepertuaar on nii kvantiteedis kui kvaliteedis priima ning kaloa on aldis igasugustele kammerlikele pilli kooslustele. Jääb vaid muretseda, kas on ka kedagi, kes talle vastava materjali ette pakuks või teisisõnu eesti muusika levikuks tuleb esimene samm ikka ise astuda. Kommega lõpetatakse festival galakontserdiga, Estonias alustatakse kell seitse õhtul. Võib öelda, et kavas on eranditult tsüklilised suurvormid, avamängud ja aariad, Mozartit ja Hendelilt kontsertid, Johann Sebastian Bachi, C-duur kolmele klavessiini-le koos keelpillidega ja Carl Philipp Emanuel Bachi, Keedur flöödile ning Sharpentee teedeeeuma. Ning osalejad, esitajad Hortus muusikuse, akadeemiline orkester, tütarlastekoor Ellerhein ja Eesti rahvusmeeskoor. Solistideks tasama Patrick ja siis Soome juhtivaid metsosopranit Monika grupp, kes debüteeris 1991 komment kaardenis. Ta on tunnustatud Wagneri lauljana. Ikkagi jah üks juhtivaid barokklauljaid maailmas. Siis Rootsis OP Rannas Yosem riideen kes nimelt varajase muusikaspets teinud koos ka Gustav Leonard tiga ilusaid kavu laulab. Nii väikevorme kui tooriumit passioone. Siis teine rootsi sopran Helena EK, kes taas barokis hästi kodus. Ent tegelikult tohutu ampluaaga, sest laulab nii romantik, kuid meie sajandi mehi kui folkmuusikat. Siis Karl Kunenter scariin lüüriline tenor, samuti Rootsist, kes tegev peamiselt ooperis. Ta kirjutab neid tõsiselt ka ise. Siis soome klavessiin ist Elina Mustonen ja siinmail hästi teada Ainakaltsi eema Lätist samal pillil klavessiini meie omadest Kaasa Alt Teele Jõks, pass, Andrus Mitt ning klavessiin eestivas sillamaa juhatab mõistagi Andres Mustonen. Nagu näete, saju uhke rida ning tuleb väärikas elamuslik punkt festivalile. Selle peale nagu ei kõlbakski mingit järgi enam papp, kui ta ja ega enne neljapäeva Eesti kontserdi poolt midagi pakutagi, siis 11. veebruaril algusega kell 17 mängivat Jõgeva muusikakoolis Leho Ugandi viiul. Teen tšello ja Aare Tammesalu klaver. Mängiversruubertitia Šostad, kowitsid. Rõivernapaga lõpetab samal õhtul oma atramaatika sarja Estonia kontserdiga. Sellel näib Bonda imago loonud juba ise oma etteastetega meedias ega jäta kiitust teiste hooleks. Soostagem temaga siis siin kohalt. See oli selle nädalakultuuriga ja saade saate panid kokku Külli tülija, Martin, piiranud uued kultuuriuudised. Nädala pärast.