Tänasest tunnis räägivad teatrikunstniku tagu püümani Riina Pihlak. Meenutame Eesti teatrilavakujunduse algust. Sel ajal olid väga ilusad kataloogid, mida meiegi oleme näinud kõiksuguste dekoratsiooni, detailide ja rekvisiitide ja kostüümide kohta, mida sai siis nagu igasugust muud tavalist kaupa tellida nende kataloogide järgi. Ja eesti teater tellis põhiliselt Saksamaalt. Saksamaal olid sellised suured ettevõtted kohemis tegelesidki selle asjaga. Ja kohalikud meistrid tegid ka mingil määral kujundusi. Algusaastail või kes tegi lavakujundus, tegevust, kunstnikku ei olnudki. Tegid maalermeistrid. Aga siis oli niimoodi, et igale tükile ei tehtudki uut kujundust, olid olemas tüüpkujundused, nagu neid nimetati siis fundusteks näiteks vaene tuba ja rikas tuba ja mets ja põld ja saal ja, ja lass ja ja mõnikord siis tehti ka midagi uut. Ja kostüüm oli niimoodi, et iga näitleja muretses endale ise kostüümi, nii nagu tänapäeval me teeme, millal suusad, kostüümitöökojad ja palju raha läheb riide peale. Aga siis oli nii, et igaüks tuli oma oma riidega või hankis iseendale. See oli isegi kodanlikul ajal veel primadonna tega olid nii, et nad ise ise lasid endale õmmelda, aga siis juba muidugi kunstniku juhendamisel. Esimesed professionaalid ilmselt ei olnudki mitte õppinud teatrikunstnikud, aga aga lihtsalt maalikunstnikud, kes tegid mõningaid lavakujundusi. Ja minu arvates päris paljud üsna kuulsad kunstnikud on Eesti teatriajaloos, Vabbe, Konrad Mägi. Roman nüüd mon oli vist juba ikkagi koolituse saanud, kui teatrikunstnik. Tema õppis Peterburis. Jah isegi Adamson-Eric on teinud minu teada. Ja üldiselt nii man ja Touranud olid siis esimesed professionaalid eesti teatri kujundades. Tuunand õppis Berliinis ja käisin ennast täiendamas Venemaal. Kuulake järgmist saatelõiku ja koostage selle alusel loend eesti teatrikunstnikest. Püüdke üht neist täpsemalt iseloomustada. Lisa leiate raamatust Eesti teatrilavapilt. Järgmine põlvkond on juba Haas. Natalie Mei. Need on juba meie veel, need on meie õpetajad, aga nad hakkasid tegutsema kolmekümnendatel aastatel. Omamoodi huvitav mees oli Peeter Linzbach. Tema oli kinokunstnik. Pariisis ja siis, kui ta Eestisse tuli, siis ta tegeles teatriga. Ja tema kohta räägitakse väga toredaid natukese lõbusaid lugusid, kuidas ta tihtipeale kohapeal improviseerimislavastajale kohe lavakujunduse. Muidugi tänapäeval sellise improvisatsiooni ka enam palju ära ei tee, aga ilmselt tollel ajal, kui lavastati väga palju erinevaid tükke aastas. Tihtipeale võib-olla oligi see ainuvõimalus, sest ega siis teatritel ka väga palju raha ei olnud aega lavakujunduse tegemiseks. Kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel oli kunstnik põhiliselt ise teatrikujunduse teostaja. Temale abiks olid muidugi puussepp, õmbleja ja võib-olla veel keegi mõni valgustaja, aga see oli kõik oma kätetöö ja seda imetlusväärsem on, kui palju jõudsid tolleaegsed kunstnikud teha näiteks Voldemar Haas oma 10 aasta Se Vanemuise tööga tegi midagi üle 300 lavakujunduse. Lugege viimaste nädalate ajalehtedest teatri retsensioone kuivõrd käsitletakse neis lavakujundust. Kriitika heal juhul mainib ära, et kas lavakujundus oli meeldiv, maitsekas ja ei seganud. Siis kui vaadata nüüd vanu teatriarvustusi, siis tihtipeale võib-olla seal oli isegi natuke rohkem juttu lavakujundusest. Aga eks see suhtumine lavakujundusse ju aegade jooksul on pidevalt muutunud. Suhtumine selles mõttes, et mida lavakujundusel nõutakse kuuekümnendat aastat, tegi lava puhtaks, elasime üle niisuguse tinglikkuse ajastu, kus mängite detailidega igasuguste sümbolitega. Siis nüüd hakkab tagasi tulema jällegi selline niisugune vana hea teatridekoratsioon kus armastatakse detaile ja juba rohkem on vaja tööd ja vaeva näha lavakujunduse kallal. No aga ilmselt siin see areng on ka nagu igal pool spiraalikujuline jõutakse endisesse kohta kuskilt kõrgemal tasemel. Ja ilmselt praegu ei ole ükski suund nii ainuvalitseja, nii nagu ta teatud perioodidel on olnud vaid nagu lähtutakse rohkem tüki sisust, kirjandusteosest. Iseloomustage järgmise saatelõigu alusel suhteid kunstnik kirjandusteos ja kunstnik-lavastaja. Missuguseid etappe võib eristada kunstniku tööst avastusega. Nimetage kunstniku kaastöölisi? Lavakujundus on pärit meil antiikteatrist ja ma usun, seal kindlasti suhtumine lavakujundusse oli pärit kirjandusteosest sest neid tragöödiaid mängitakse veel tänapäevalgi, mida juba antiikteatris mängiti. See on päris suur suur tükk tööd ja nõuab päris palju aega ja süvenemist. No kõigepealt peab teose läbi lugema, eks ole, ilusasti läbi lugema ja siis natukese järgi mõtlema peab püüdma ennast hästi kurssi viia selle autoriga üldse võib-olla tutvuma teiste tema teostega siis selle ajaga, milles autor on elanud siis selle ajaga, millest ta kirjutab ja selle olustikuga, kuidas tutvuda ajastuga. Tutvun ainult nende raamatute ja piltide ja, ja asjadega. Ja kui ka võimalik, siis kirjeldustega raamatutes. Ja tihtipeale ei ole ju pilt, mõnest ajastust on ainult kas mingit rait kivid järgi jäänud ja siis tulebki ainult kirjeldustest ise taastada jällegi ajastu enda jaoks. Ja siis välja pakkuda, kui, kui seda ajastut. Kunstnikul on siis isegi küllaltki kerge, kui mitte midagi ei ole, millele toetuda. Aga kui on ikkagi olemas märgid sellest ajastust ja sellest olustikust, siis ikka iga endast lugupidav kunstnik peab püüdma võimalikult hästi asjasse süveneda. Teine probleem on see, et kuidas lavastaja seda ajastut näeb, sest kunstniku ja lavastaja nägemused peavad ju laval lõpuks kokku langema ja ühel viisil laulma. Kui nad lahku lähevad, siis see ei ole kasuks sellele etendusele. Väga, eks ole, igasuguseid näiteid lähevad vahel väga kenasti kokku ja vahel kahjuks ei lähe. Ja eks siin inimesed lihtsalt valivad, kellega nad sobivad ja kellega neil ühte laadi mõtlemine ja siin paratamatult juba kujunevad välja niisugused oma lavastajad, jama, kunstnikud. No meil Eestis on olnud ka päris õnnelikke töökaaslasi või paare näiteks Paul Mägi, Eldar Renter, nende töö oli väga viljakas. Ja Mari-Liis küla ja Voldemar Panso keda siin võiks veel Meeri Säre, Ülo Vilimaa, siis Aime Unt, Mikk Mikiver. Ja küllap neid on teisigi, aga sinul on ka oma kindel partner? Ei, ma ei ütleks, et päris kindel, aga mul on mitu lavastajat, kellega mul töö üldiselt hästi istub. Näiteks väga suureks õnneks. Järgmine tegevus oleks siis juba midagi paberile panna, tähendab oma mõtteid paberile panna sest me tutvusime ajastuga, korjasime materjali, joonistasime üles selle ajastu riideid, esemeid, ruume. Ja nüüd me peame selle üle nüüd järgi mõtlema, kuidas selles tükis meie tahame seda ajastut edasi anda. Selleks hakkab kunstnik tegema nüüd esialgseid kavandeid, selliseid visandeid, igasuguseid mõtteid ja neid mõtteid, ta pakub lavastajale välja, siis nad koos arutavad ja nendest jutuajamistest tuleb etenduse printsiip. Põhimõte, kuidas seda teha. Ja nende vaidluste tulemusena hakkab siis kunstnik tegema juba puhtaid kavandeid ja kavandid on üks töökülg, teine töö käib kohe maketiga. Kunstnikud nimelt kasutavad lavakujunduse tegemiseks maketi. Makett on tehtud täpselt mõõdus. Nii et see on selle suure lava ja lavapildi väike mudel. Ja sellist maketti hakati kasutama kunstnike poolt juba renessansi ajal. Nii et selline tööviis on, näete juba väga vana ja koosmaketiga ja kavanditega minnakse siis lõpuks, kui see kõik valmis on ja lasteaiaga kõik kokku lepitud kunstinõukogusse kunstinõukogus, siis arutatakse see asi veel kord läbi. Ja tavaliselt see kunstinõukogu kinnitab lavastaja ja kunstniku mõtted. Ja siis lähevad asjad juba teostamisele. Teostatakse tavaliselt lavakujundus teatritöökodades. Kõike seda tööd kunstniku kõrval juhatab lavastusala juhataja, tema on see, kes siis kogu seda tööd organiseerib, et need õigeks ajaks valmis jõuaksid. Et leitakse sellised materjalid, mida kunstnik on ette näinud ja lahendab igasugused küsimused, vaidlusalused momendid kunstniku ja töökodade vahel. Esialgne plaan ei tulegi laval täpselt niimoodi välja, nagu on mõeldud, sest mingil määral tuleb teha ju kogu aeg korrektiive peale selle lavastaja töötab ju kogu aeg edasi näitlejatega ja niisugusi asju. Kui kui tuleksin nüüd mõni parem ei tee, siis tuleb neid paratamatult arvestada. Väga kole ongi teatrikunstniku puhul see, et meie töö peab olema valmis palju ennem, kui on lavastus valmis. Aga kuna lavastaja töötab pidevalt edasi kuni kuskil esietenduseni siis meie peame olema ju täielikud mustkunstnikud. Et et suuta seda kõike tabada õiges, õiges toonis. Mitu kuud varem? Ja eks tuleb muuta ka kujundust, kui on vaja, sest see on ikkagi nagu loominguline töö. Lihtsalt midagi pole parata, eriti kui muudatused toimuvad paremuse poole mis juhtub ka igasuguseid naljakaid lugusid. Minul on näiteks juhtunud niimoodi, et üles heideti lõpuks lava kõik valmiskujundusega ja lavastaja haaras oma peast kinni ja sikutas ennast juustest ja karjus hirmsa häälega, sest kõik oli tema jaoks parem külg seal vasakul tähendab ta kuidagi luges valesti seda põhiplaani või kavandid panid endale valesti ette. Muidugi väiksemad muudatused on alati võimalikud ja ja kahtlemata nad tulevad ka ette. Kuulake, mida Liina Pihlak räägib oma tööst Pisuhenna ja Lea kujundamisel. Teleteatris on põhimõtteliselt needsamad probleemid, mis on päris suures teatris. Täpselt samuti tuleb töökirjandusteosega ja, ja töölavastajaga töökodadega. Vahe on võib-olla ainult selles niisugune põhimõtteline vahe, et teatris vaataja näeb lava äärest ääreni korraga, ta võib ise valida, kas ta keskendub oma tähelepanu mingile detailile või vaatab kõike korraga, aga televisioonis lihtsalt kaamera abil juhitakse tema tähelepanu just selle, mida vaja on vaadanud. Aga muidu kõik, kõik need probleemid, mis on seotud lavakujundusega teatris on ka teleteatris samasugused. Näiteks viimased lavastused eesti klassikast nagu pisuhänd ja Lea. Nendega on olnud kõik needsamad probleemid pisu annaga kõigepealt muidugi Vilde ja tema ajast ja see oli õnneks väga huvitav ajastu. Sajandi alguses son juugendstiil Eestis, mis praegu on moes või oli alles moeharjal niisugune omamoodi tore naljakas ajastu, peale selle on lugu kah väga lõbus, nii et see juba isegi lubab asjasse mitte väga tõsiselt suhtuda. Ja teha noh, omalt poolt veel väikestilisatsioon tegelaskujudega olid muidugi probleemi, sest meil olid siin kõik väga tuttavad näitlejad ja vaja oli siis neile leida kindlasti üks noh, niisugune kindel huvitav tüüp. Samad näitlejad esinevad ka teises telelavastuses Leas. Ja näevad üsna teistmoodi välja, kuna lugu on hoopis hoopis teistsugune. Aga siin on tegemist grimmikunstnikuna, kes nüüd koos teatrikunstnikuga või televisioonikunstikogu selle töö ära teeb. Siin tehakse hulka proove, otsitakse seda, kõigepealt teeb muidugi kunstnik koos kostüümiga visandi parukatele Krimmile sisu püütakse seda näitlejate peal. Niikaua kui leitakse midagi sobivat, siis tavaliselt tehakse täpsemad visandid, tellitakse parukad. Nii et see on väga pikk-pikk. Tööprotsess. Ja vahest tehakse nägu absoluutselt ümber, sest tellitakse Moskvast plastilised näo osad, ninad, kõrvad, põsed, ja siis võib inimese niimoodi ära muuta, et ta isegi ei tunne ennast ära, kui ta peeglisse vaatab. Sellepärast televisiooni lavakujundus nõuab palju suuremat ehtsust, täpsust, sellepärast Te. Kindlasti armastate rohkem ehtsaid esemeid. Te idee järgi nii palju esemeid. Ega ei ole võimalik nii täpselt järgi teha kahjuks, sest omal ajal tehti nimelt väga-väga peent ja ilusat tööd. Aga õnneks on meil olemas päris suur dekoratsiooni rekvisiidiladu, mida me saame kasutada. Ja püüame võimalikult täpseid kostüüme õmmelda ja no see on tõepoolest kaunikesti filigraanne töö, palju asju on ehtsad, on aastatega korjatud ja ostetud ja kingitud. Neid õnneks neid asju noh, mis on kasutatud pisuhännast sajandi alguse asju on meil ikka veel päris palju olemas. Lea on meil tehtud natuuris, vot see ei ole lavakujundus. See on juba tehtud nii, nagu nagu filmi tehakse, tähendab leitud vastavat majad. Ja need siis remonditud ja natukene ümber ehitatud ja sisustatud niimoodi, nagu me kujutasime ette tolleaegsed liha, kodu, näiteks või tolleaegsed vallamaja. Enne seda ma käisin etnograafiamuuseumis, püüdsin leida pildimaterjali ennesõjaaegsest Saaremaast ja õnneks seda oli ka päris palju. Ja siis püüdsime siis seda seda keskkonda luua. Õnnestus ka leida niisugune maja, mis ei olnud liiga lagunenud ja mis ei olnud ka liiga ümber ehitatud. Ja siis remontisime selle ära, ühesõnaga katsusime muretseda niukesi tapeete, selliseid nagu oli vaipu ja tikandeid, vanaaegseid ja pitse. Kujutasime ette, et üks hoolas Saare naine on epic oma kätega teinud. Ja nii see asi siis sündiski. Kujutlege end Gogoli revidendi lavakunstnikuna, millest alustate, missugused raskused võivad tööst tekkida. Kooliraad.