Tere, keskeprogrammi kuulaja. Mina olen tänase saate toimetaja Tiia Palmaru ja kutsun teid ühe väikese saatusekaaslaste rühma koosviibimisele. Teda mehed ja naised, kes on nakatunud aidsi muusika meie jutuajamiste juurde, valib Silja Vahuri. Doktorid Nelli Kalikova, me rääkisime teiega viimasel korral sellest, et Eesti AIDS i viirusekandjad on ühinenud pilduks ja see oli selle kalendriaasta alguses. Nüüd kui on juba külm sügis kätte jõudnud, võime tõdeda, et liita, ilusasti tegutsema hakanud ja täna me oleme liidu kogunemisel ja kui sagedasti kord nädalas või harvem kuidas kunagi mõni kuu tagasi ütlesime kord nädalas kuid siis oli suvevaheaeg, siis me kohtusime natukene harvem ja nüüd me otsustasime, et me koguneme umbes niimoodi kaks kord kuus, vahest sagedamini siis, kui vajadus tekib, siis kohe tuleme kokku pikas keeles välja öelda, oli ta siis aidsiviirusekandjate ühendus, aga kuidas teie oma meedikute keeles seda seltskonda kutsuta? Seda võib nimetada HIV-positiivsete ühendust. Ja meil ja üks väike ja lühike nimetus, mis on rahvusvaheliselt nagu me oleme selle all registreeritud, see on ühendus pluss. Ja see nimetus pluss on väga paljudes maades niimoodi kasutatud, sest taoliste organisatsioonide puhul sest meditsiinis analüüsi vastustest tulebki välja halb vastus on tegelikult see, mida kutsutakse positiivseks. Siin on jah, tõesti niisugune väike paradoks ja see, mis on positiiv sisuliselt, see on suur traagika inimesele ja see, mis on negatiiv. See on siis hea vastus ja isegi vahest tuleb inimestele nagu selgeks teha, ma mäletan, et mitu aastat tagasi, kui üks inimene tuli testima AIDS-i-le ja talle öeldi ettevaatamatult, et teie analüüs on negatiivne, ilma seletamata, puhkes kohe nutma. Aga tegelikult tal oli põhjus rõõmustada ja, ja siis peale seda juba me kunagi ei ütle, et teie vastus on negatiivne või teil on hea vastus? No täna on siin koos suur hulk ühenduse liikmeid ja ma võin küll öelda, et nad on niisugused heatujulised ja hea väljanägemisega ja võrdlemisi kenasti riides, noored inimesed. Aga mida te olete üldse jõudnud nüüd selle üheksa kuu jooksul korda saata, mida sellest suvast meenutada kui vaadata, mis on tehtud, mis tahaks veel teha? Ma leian, et kõige tähtsam on see, et need inimesed said kokku, siin on mitu aspekti. Üks on see, et on koht, kus inimesed tunnevad ennast täiesti vabalt vot seesama sõna, mida kasutatakse ajalehtede veergudel kompleksivabad, eks olevat. Me oleme siin sellest kompleksist vabad, kus sest mäletan, et üks viirusekandja kunagi väga tabavalt ütles oma hingelist seisundit, et tema on nagu spioon omal maal ta pidevalt kardab paljastamist. Ja vot siin on koht, kus Nad paljastamist ei karda, et kõik teavad, kes on, kes tunnevad ennast vabalt, on tekkinud ka niisugused nii-öelda individuaalsed sõprused, kellelegi meeldib rohkem suhelda seal ühe, teise, kolmanda inimesega omad väiksed grupikesed on tekkinud sõbrad ja perekonnasõbrad ja see on kõige tähtsam. Ma leian. Ja siin oma raha. Meil on praegu väga moes ja kombeks kurta, et raha ei, ei ole. See on tõesti väga ränk probleem ühe väikse organisatsiooni jaoks, seda enam, et paljud meie liikmed on väga raskes materiaalses seisundis, mõnedel ei ole tööd, mõnedel vahest puudub ka söögiraha, kuid nagu te näete, et me oleme siin kaunis rõõmsad ja ma ütleksin, et need üritused, mis me oleme läbi viinud, on ka rõõmsat laadi olnud. No kõigepealt maikuus tegime esimese kohtumise Soome positiivide grupiga ja see oli väga tore, see meie inimestel oli. Ma ütleks üllatuseks, et suhteliselt heaolumaal, Soomel nagu me seda oleme harjunud võtma positiividele praktiliselt samad probleemid, kui meil võib olla tasandunud natukene teine, materiaalne külg on võib-olla veidi veidi parem aga sisuliselt täpselt samuti, nad on spioonid. Nad ei saa ennast avalikustada, mõned on töö kaotanud selle tõttu. Ja nad ka tahavad suhelda niimoodi omad omasugustega ja meiega tahavad väga suhelda, sellepärast et see on nende ilmakompleksita tutvusringkonna laienemine. Ja sellest esimesest kohtumisest maikuus on ainult head mälestused. Ja. Me püüdsime, vaatamata oma väga kasinatele võimalustele soomlasi hästi-hästi vastu võtta, siis päris varsti järgnes ka küllakutse Soome mida me rõõmuga võtsime vastu ja, ja pärast väga kratsisid kukalt, kust võtta rahadele ta tõesti ei ole, tead, inimesed pole Eestimaal ära kadunud, meid on väga paljud inimesed aidanud selle soomesõiduga, mis sai tõesti juuli lõpus teoks, me olime viis päeva Soomes. Laevakompanii aitas meil piletitega. Väga paljud ametnikud aitasid vormistada dokumente, sellepärast et mõnel mehel ei olnud ta ei oleks võinud unes ka näha, et ta sõidab välismaale. Ja polnud ka mingit vajadust, ei välispassi järgi, ei eesti passi järgi, millele on ka raha vaja, ikka lükati edasi. Üha rohkem tuleb. Aga siin äkki tekkis situatsioon, millal kõikidel peavad olema dokumendid korras ja ma ütlen muidugi see kuu enne sõitu väga ränk sellepärast uut ei teinud, kui ainult jooksime mööda ametnikke ja, ja tegime oma dokumente korda. Ja see sõit oli lihtsalt imetore, sellepärast et esimesed kaks päeva, Me elasime tihedas metsas ühes väikses puhkelaagris. Noh, seal oli soome saun permanentne, ma ütleks hommikust õhtuni õhtust hommikuni ja ise tegime süüa, isegi pesime nõusid ja, ja ise suhtlesime. Ja mul oli ka ja suur silmaringi laiendamine, meie positiivid on rohkem sellised noores eas inimesed, kes võib-olla võib mingil määral öelda, et nad on selle haigust otsinud ja leidnud. Ja Soomes ma kohtasin näiteks mitut naist, kes olid infitseeritud. Neist oli sellised üle 55 60 lähedal seal. Ma sain tõestuse sellele teesile, et see viirus ei, ei säästa kedagi. Igaüks võib teda saada ja mitte kunagi ei saa öelda, et vot mina olen niisugune, et mina teda kunagi ei saa. Garantiid kahjuks ei ole, nii kaua kui see viirus püsib, maa peal, on. On oht olemas igal inimesel. Ja järgmised päevad. Me olime Helsingis. Ma, soomlased ka ei ole väga rikkad, siis me olime peredes, meid jaotati seal, noh. Me naersime orjaturg, eks ole. Aga meil võeti kõik ära, keegi lagedad, oleme alla jäänud. Ja need olid siis ka positiivid, kotkad, need, need olid enamasti positiivide kodud. Ja igaüks sai näha, kuidas soomlane elab ja meid võeti väga hästi ka peredes vastu püüti anda oma parima, nii-öelda näidati kultuuriprogrammi, veeti mööda linna ja ja, ja ühesõnaga laiendati meie silmaringi kõvasti. Siis me olime AIDS-i tugikeskus, et see oli, see kontakt oli väga kasulik ja väga niisugune töine ma ütleks, meil oli seal töökoosolek oli niisugune pidulik, kuna, kus üks aafriklane tegi meile niisuguse aafrika omapärase toidu millega korrata, seda me ei saa, nimetust ka ei mäleta, aga väga põnev. Põhiliselt Pip piprast. Niimoodi. Ja milles seisnes töisus, tähendab Me nägime, millega tegeleb Soome AIDS-i tugikeskus, see töö on niivõrd tähtis, et arvatavasti meil Eestis on just sellest praegu puudu. See on koht, kuhu positiiv võib vabalt tulla olla, kui tal on häda käes, võib ka ööbida, seal saab igasugust abi, materiaalset psühholoogilist on olemas. Online ehk usaldustelefon kus muide vastavad mitte ainult psühholoogid, mitte ainult arstid, vodka positiivid, kes on kogemustega ja teavad, teavad probleemi. Ja siis on seal ka võimalus testida, seal töötab väga palju volant tööre. Vot, meil see sõna seostub mingisuguseid, noh, ma ei tea sõjaväega või esimese maailmasõjaga või ma ei tea, igatahes minu minule oli tükk aega võõras, aga välismaal ta on väga aktsepteeritud ja see on vabatahtlik. See on inimene, kes missioonitundest tuleb aitama, vot see on meil täiesti praegu veel võõras nähtus, võib olla vaeselt inimeselt ei saagi oodata, et ta nüüd nii väga volantööriks läheb, aga ega seal nad kaevekarikad ei ole, aga sellegipoolest palju inimesi oli lihtsalt, kes tulevad sinna AIDS-i tugikeskusesse. Et lihtsalt tahavad aidata nõusid pesta, pesevad nõusid, olla tugiisikuks, kellelegi tähendab aidata inimest raskel minutil lähevad ja aitavad ja, ja vot see on see, mida me peame õppima veel kõvasti. Üks üks väga tore reisikaaslane, kellest madalaks rääkida. Ma tunnen juba teda tükk aega. See on üks prantsuse kodanik, tema nimi on Seraar ülimalt huvitav inimene, väga suurte teadmistega, väga intelligentne. Et praegu ta töötab konsultandina Leedu AIDS i keskuses. Ja kujunes niimoodi, et ta sõitis meiega kaasa Helsingisse. Tema seltskonda me lihtsalt nautisime. Kusjuures see on inimene, kellele ei ole vaja seletada, mis on näiteks positiivide probleemid, sest omal ajal mitu aastat tagasi ta tegi testid ja talle öeldi, et ta on positiiv, ta tegi need testid Prantsusmaal ja kuus aastat elasin selle teadmisega, et on positiivne. Nii et ta korraldas oma elu vastavalt jaa, jaa, ta tekki vastavalt korrektuurid oma plaanidesse ja kõigisse ja pärast nagu ma sain aru ühe sõbra mõjul, ta lihtsalt sõber sundis teda minema korduvalt testimisele. Ja siis selgus, et ja analüüsi ei olnud õige, tähendab et ta oli just see negatiivne just see hea terve ja hea variant. Ta ise ütles, et, et elu muutus nii kardinaalselt, et ta leiab, et tema elutöö on nüüd just see noh, nii-öelda missioonitundest töötada AIDSivastase propagandaga toetada positiivne ja ja vot niisugune töö, nii et inimene, kes on väga raske draama läbi elanud ja, ja ja sellegipoolest säilitanud ülima optimismi Positiivide ühendus on nendele kohal käijatele kindlasti ma mõtlen kasuks selle poolest et nad leiavad siin üksteiselt tuge ja seal need seltsieluvorm, aga kas te võite öelda, et sellest on kanu, mingit muud laiemat kas on juba sellest, et inimesed tunnevad ennast vaba vabadena, eks ole. Ja ma isegi arvan, et see, et paljud nendest on juba ajakirjanduses esinenud raadios üks inimene isegi televisioonis see kõik mõjub me alles natukene aega enne seda rääkisime teiega, et mõnele inimesele isegi see positiivi vaatamine või kuulamine mõjub positiivselt. Et tõesti ta ei ole saba sarvedega, see on normaalne inimene ja, ja kui juba teised inimesed tunnetavad, et seal tavaline inimene, see on juba suur kasutegur. Aga muidugi me oleme nüüd juba nii kuidagi saavutanud sellised usaldus, vahelised suhted. Et vähemalt kuus seitse inimest on, kes võiks juba osaleda AIDSi vastases propaganda, mis ma selle all mõtlen, propaganda, nastik sõnaga midagi paremat nagu ei tule pähe, välismaal on väga laialt levinud selline lootus, et positiivid käivad rahva sekka ja räägivad oma probleemidest nagu loenguid peavad vestlusi. Ja meil on inimesed juba valmis minema koos näiteks minuga AIDS i loengule ja rääkima oma probleemidest ja kuidas temaga see asi juhtus ja mis on vaja teha, et seda seda vältida ja kõik muidugi suurem osa on Tallinna inimesed, siis Tallinnas seda teha teatud põhjustel ei saa, sellepärast et ei saa nende elu veel raskemaks teha. Aga näiteks maakonda või kuskile teistesse suurematesse linnadesse oleks nõus minema ja ainuke, mis meid praegu takistama on, rahapuudus. Sellepärast et esiteks ei ole, kes maksab, komandeeringukulud ei ole, kest maksaks ka kasvõi selle esinemisega honorari. Muidugi on olemas arvamused missioonitundest ja räägib tasuta. Seda ei saa nõuda näiteks töötult inimesed, see on üks asi ja teine asi, see moraalne pinge ja see moraalne barjäär, mida ta ületab ikka ikka teatud eneseületamine, näiteks Soomes on sellega asi otsustatud üheselt. Kui esineb, siis saab kaunist suure anoraris on 500 marka. Kui esineb televisioonis, on väga suur ala, on oral, ma ei tea, seal 10000 või või kuidagi kuidagi niimoodi. Nii et meil nagu raha ei ole ja, ja see töö jääb praegu selle taha seisma ja mul on väga kahju sellest sellepärast et iga päev, millal seda ei ole tehtud, on kaotatud. Kui ma teiega viimane kord kohtasin, sellest on vist aastapäevad möödas, oli selline aeg. Kui teil ei olnud parasjagu tööd, ei neile ka abikaasal. Ja ei olnud teil sissekirjutust. Eestis ei olnud teil passi ja võiks öelda, et olukord oli võrdlemisi lootusetu. Mis on need vahepeal muutunud Davowriminiga mustritsialist past, Lynni ras? Sellest ajast, kui me viimati kohtusime, on mu elu muutunud paremaks. Mul õnnestus leida tööd ja üldiselt on üht-teist paremat küll, sest töö leidmine on ju suur asi. Ja ka mehel on nüüd normaalselt tasustatav töö. Ma arvan, et meie kõige raskemad päevad on selja taga, kuigi tulevikku ennustada ei saa. Kuid praegu tundub küll nii. Kas HIV-positiivsete klubi loomine ja siin selles osalemine ja ka väliskontaktid mitmele maale, kas see on avardanud teie maailmanägemist ja parandanud teenes? Sellel aastal käisin Berliinis AIDS ile pühendatud konverentsil kus oli inimesi kogunenud ja ilmast, inimesi, kellel on kokkupuude AIDSiga viirusekandjad, arstid, psühholoogid, sotsioloogid, inimesed organisatsioonidest, kes teenindavad viirusekandjaid kõik, kes mingil moel ja näiteks ka seatud. Siin kodus, aga moodustasime sellel aastal aidsiviirusekandjate klubi, mis on nagu toetusgrupp meie jaoks. Me kohtleme omavahel sagedasti, see on klubi, kus me oleme oma probleemidest rääkida ja näha 11. Ja see on kõigile väga hea, kes jakku tulevad? Meil on vaja omavahel suhelda. Me oleme vennad, õnnetuses inimesi seovad erinevad huvid. Meie oleme ühenduses oma haiguse tõttu. Ja siin me saame omavahel kõik südamelt ära rääkida. Kevadel aprillis käisin AIDS-i konverentsil Austrias. Seal oli üks koosolek, kuhu kogunesid kõik viirusekandjad. Jutustasid oma eluloo. Sellest momendist, kui avastati viiruse kandlus. Olin kogunenute hulgas ainus naine. Ja rääkisin minagi oma loo. Ja kui jõudsin selleni, et ma abiellusin pärast viiruse avastamist oma saatusekaaslasega tõusid kõik teised püsti ja aplodeerisite mulle. Olin üllatunud, kuid see oli väga meeldiv moment. Minu järgmine vestluskaaslane täna siin HIV-positiivsete klubiõhtul on mees, kes oma viiruse kandluses teadlik kolm aastat ma ei tea, kas on taktitundeline küsida, et kuidas kõik algas või kus te teada saite, aga no ma loodan midagi endast siiski rääkida. Härra teise haiglasse tulevad siia Molmankatiivne asja tabama, et see tõesti võib-olla. Kokkupuuted, kes tegelikult tegelevad, mis viga? No ja siis mulle sisendati seda, et ikka tõesti, see on õige. Laupäeval oli täielikult nii, et igatahes oma elustiili muutnud ei ole. Ja kindlasti aitas väga palju kaasa ka see. Mind ümbritsesid väga toredad arstid, mitte ainult arstid, nadi olnud arstid, vaid nad olid inimesed suure algustähega või võib öelda iga iga tähti, selles sõnas oli suured aga ja, ja võib-olla see sisendas ja aitas mind väga igatepidi. Kui ma haiglast välja sain. Ma hakkasin neid üpris tihti külastama. See tundus mulle suureks toeks igatipidi. Väga palju aitas ka see, et mul olid töökollektiivi töökollektiivi mulle elus alati vedanud pindade ümbritsenud alati head inimesed. Praegusel antud momendil ja tookord nii et massegi ei oskaks öelda, milleks nüüd halb või milleks nüüd heaga? Kas te seda teate või oskate arvata, kellelt või millal te võisite nakkuse saada, kas te olete niisugune aktiivne inimene olnud suhete loomisel ja partnerite leidmisel? Keel või mitteaktiivne? Aga ühesõnaga, ja mõni isegi tean. Aga ma muidugi etteheiteid ei ole kelledel teinud ja see ei muuda. Et väga ei olegi võib-olla. Ja seda inimest muidugi ka on ka meie klubi liige kus ma sain seda alles võib-olla aasta tagasi alles teada, et ta nagu siis, kui alles kruvi moodustati. Ma ennem seda ei teadnud midagi, suhtled temaga? Head ei ole, muidugi ma ei ole teda näinud, hullud enam ta ei. Sõpru-tuttavaid kõigepealt võiks öelda, et isegi jah, minu vanemad teavad esimese hooga ka nagu minagi ei uskunud seda kõike. Aga noh, nüüd nad ikkagi usuvad ja suhtuvad sellesse väga inimlikult. Ja muidugi mulle etteheiteid mingisuguse teinud ei ole, teadis seda ka minu abikaasa. Aga lahkuminek ei olnud, selle põhjus oli hoopis teised perekondlikud põõsad. Ja paar lähedast sõpra teavad, ma ei oleks ka kuulnud, et nemad kuskil midagi räägiks või, või niimoodi. Ühesõnaga, niisugune kinnine ring, kus miski välja kuskilt ei tilgub. Meie rahvas on küll küllaltki niisugune väga kartlik endassetõmbunud selles haigus suhtes. No mina nüüd küll päris linnas ei ela kuigi linna lähedal. Midagi niisugust, ma oleks täitsa päri minema, ütleme, kuskile koosviibimisele selgitama üht-teist, see peaks olema. Ja inimesed ju minema täis ellu, eks ole, kellel ei ole vanemaisega midagi. Nad võivad ju väga palju. Nendele selgitada see oleks väga suur asi, aga meie liidul ei ole raha, siis ma ei tea seda vist, olete te kuulnudki? Liidule ei ole rahasi ja me ei saa sõita. Ja sponsoreid ka, neid on vähe. Keegi ei taha nagu sellega tegeleda. Keegi ei taha, oleks praegu meie liit registreeritud, ta on alles selles, selles astmes oleks tema registreeritud, ma ütleks väga ilusti, ütleks panga Arv, ütleks kõik, kes tahaks olla sponsoriks läbi meie saab garantii. Nii et me ei olegi nii väga viletsad. Me võiksime teist reklaamiga aidata teisi firmasid ja nemad aitaksid meid ja me saaksime väga palju teha selgitustöid igal pool, sellepärast nii või teisiti tuleb ükskord ikkagi avalikkuse ette kõik. Ja kas inimestel on mõistlik suhtumine sellesse kõigesse lõppude lõpuks, kui niimoodi jääda poolpõrandaaluseks, siis suhtumist ei tule iialgi. Et keegi peab kuskil kunagi ohver olemas. Doktor Kalikova, kas teie teate, kui kaugel on neilt positiivsete ühenduse nii-öelda paberlik asjaajamine, ma ütleks, et see on praegu pooleli, see on kaunis keeruline, niisuguse bürokraatlik käik ja, ja, ja meile antud ta praegu justiitsministeeriumi ja Maksuametisse. Ja paari-kolme nädala pärast me saame, nagu ma mulle lubati tagasi juba arvamused meie sellest põhikirjast ja siis juba sotsiaalministeeriumis ilmselt toimub lõplik kinnitamine. Muidugi meil on seda hädasti vaja, sellepärast et me loodame leida sponsoreid ja võib-olla ka mõned välismaa organisatsioonid oleks meid nõustunud, võtame aga meil puudub veel pangaarve. Ja siis, kui meil on põhikiri kinnitatud ja Me oleme juriidilised isikud, siis see muutub kergemaks. Kas te olete tähele pannud, aga ilmselt ei ole, sest kui te siiani vahel kahtlete üldsama diagnoosi õigsuses, et kas te olete tähele pannud mingeid muutusi oma tervises või meeleolus? Jah, muidugi olen küllus nagu närvilisemaks või kuidagi niimoodi olen muutunud. No võib-olla pisikesed üksikasjad, eriti nagu midagi erilist mõju tunda ei anna veel. Loodame, et ajama. Aga ainult see, et närvilisus ja tihtipeale ta üksi olla. Aga tavaliselt nisukest asja mul eelnevalt nagu ei olnud. Aga hea meelega muidugi maa, tulen siia seltskonda igale poole, võib-olla juba seepärast, et siin on osa, tule, seltskond, toredad inimesed. Ja see annab jälle jõudu juurde, kõigele saab ikka hakkama ja, ja ei ole see nii nii hirmus nagu ütleme, inimesed, kes ei ole teadlikud. Nad muidugi liialdavad sellega saavad need asja suuremaks. Et see on tõeline katk. Katk ta on tõesti, aga noh, ka selle katkuga võib loomulikku surma surra, nii et sa ei teagi, et sa üldse oled selle viirusekandja. Muidugi. Eks ole, aga endailoskad kompli hoida siis? Jaa ikka. Te ütlesite, et oleksite nõus Tallinnast kaugemal käia arstidega koos võtta osa loengutest koolides ja mis see põhiline oleks, mis te, noortel inimestel, kes koolis kooliõpilase vanuses on südamele paneksite. No mitte juhuslik kontakte luua. Kasutada ohutusvahendeid ja muidugi selgitada nendele selle haiguse põhiline, mis, mis haigus endast kujutab ja mis tagajärjed, kõik niisugused asjad. Egas seal rohkemat ei oskagi lihtsalt. Ja siis vastata nendele küsimustele, mis neid huvitaksid. Seda ei oska nüüd praegu siin nagu öelda, mis neid huvitab, seal võib nii ootamatuid küsimusi tulla, et võiks olla tykk aega, mõtled ennemgi, oskad vastata. No Tanel noortel jätkub neid küsimusi igasuguseid, aga niipalju, et muidugi kõigepealt meie kohus oleks praegu neid hoiatada, et mitte teha eksisamme eksisamme, mitte juhuslikke kontakte, muidugi, aidsi nagu niisugust keegi muidugi otseselt ei saa kohe. Ikkagi viirus ja seal hoopis. Sajandi katk on olemas siis tuleb hoiduda sellest ja mitte minna silmad kinni, tulle, et ah, mis te räägite, minuga ei juhtu midagi, juhtub. 24 aastane noormees, kes on minu järgmine vestluskaaslane teab. Ma arvan, et kõik algas Moskvas. Ma tutvusin ühe väga huvitava inimesega. Tutvusime linnas juhuslikult endise impeeriumi suurte pühade ajal punasel väljakul. Hiljem olin tema juures kodus ja ma tahtsin väga temaga tuttav olla. Ma küll täpselt ei tea, aga ma arvan, et sealt kõik algas. Sain teada sellest, kui andsin analüüsid anonüümsest kabineti. Mul oli selleks ajaks juba palju tuttavaid, kes olid viirusekandjad. Kui ma teada sain oma esimese sõbra viiruse kandlusest, siis esialgu oli jube tunne. Mõtlesin isegi enesetapust. Aga hiljem sain rahu tagasi ja kui mulle teatati minu viiruse kangelasest, siis võtsin seda üsna rahulikult, mis minuga on juhtunud? Aga tegelikult kahtlustasin endal juba viiruse olemasolu, sõpru, saatusekaaslasi mul on, hoiame tihedat kontakti, on terveid sõpru, kes minu viiruse kandlusest teadlikud on ja minu arust ära ei ole pööranud, nagu öeldakse, et sõpra tunned hädas. Ma töötan minu töö, too küll palju sisse, aga elamiseks jätkub, saan süüa ja korteri eest maksta. Elan koos vanematega. Kõik on normaalne, elu läheb edasi. Ja HIV-positiivsed ja klubi on tore koht. Püüame 11 toetada, räägime siin oma muredest ja rõõmudest. Ja võin öelda, et olen siiski õnnelik. Kuigi mul on nii raske haigus. Ma olen kuulnud väga mitmete meie viirusekandjate haigusele stamise lugusid. Enamus nad on olnud sellised, et satuti siis väga hoolitsevate ja toredate meedikute meelevalda. Aga teil on need küll veidi teistsugune lugu selle kohta, kuidas teie haigus ilmsiks tuli. Jah, mul oli niuke juhus, et haiglasse puuete haiglasse teise haiguse pärast, aga selle tarbeks ruumid, kus me olime haigetega koos, vestlesime kõik, kes sellega koos loenda arst, doktor tuli ütles mulle kõigi kuuldes, seal oli 20 30 inimest, et seal on avastatud söirusega vanglas, kus nagunii, et ma ise algul ees nad sekretär on, mida ta ütles, et kõik teised jooksid nagu ära. Siis peale seda loomulikult palatist, kõik mu asjad kästi mul endal võtta kõiki neid riike, kus tuleb pööningukorrusele, pandi kinni nagu mingisse ruumi kus võeti ukselinki ära. Et ma ei tohtinud mittemidagi seal puutuda ja kõik vaatasid, käisid kogu haiglas teadapoolsest kaevan, pidasin seal vastust, siia toodi Kanyetosikatega Flite nuga nagu antud. Pidin kätega sööma sõprade, kõike kõhklemine oli küll täitsa kohutav. Lende ahastuse masendusse juurde. Las poolteist aa, pidasin seal vastu, sest ma tulin sealt lihtsalt ära. Siis ma tulen, nagu toimub Tallinnasse. Tulin Tallinnasse. Siin on muidugi hoopis teine suhtumine. Kohtusime see arstide, õdede hakkaks, võtsid vastu, kui inimest siis Moldova jälle tõkke? Vaata tagased, sain aru, et see ei olegi kõige hullem asi üldse. Võrreldes selle eelneva suhtumisega. Doktor karika või üldiselt on ju tõesti olnud kõik meie haiguse avastamise lood siin sellisele võimalikult vähe on püütud patsiendile muret tekitada ka nüüd see, mis me kuulsime, viitab sellele, et ikkagi võib-olla kaustad meedikud astuvad ämbrisse. Need kombeks öelda ja meil on niimoodi kombeks öelda ja kahjuks meil on niimoodi kombeks ka teha. Ja on teada päris päris mitu juhtumit, kus meedikud ei ole olnud sellel selles mõttes tasemel. Tänapäeval vähemalt meditsiinitöötajad peaks juba olema nii aidsitulekuks kui ka viirusekandjate tulekuks valmis ja mitte nii, et kui äkki juhtub selline inimene või selline asi, siis kõik vaatavad, suured silmad peas. Et mis nüüd saab, kas ma julgen teda puutuda, kas ma jooksen minema või niimoodi suhtuma peab kõikidesse inimestesse nagu potentsiaalsetest viirusekandjate siis võib-olla see kõlab päris hästi. Aga kõik näiteks, kes puutuvad kokku verega, ta ei saa teha vahet, kas inimene ohtlik on ohtlik, teine, see ei ole ohtlik. Ta peab kõikidesse suhtuma ühtemoodi täitma ühtemoodi režiimi ja siis ei juhtu ka selliseid äpardusi ja, ja vigu, kuna meedikud ei ole veel valmis, mis siis nõuda tavalistest inimestest, eks ole. Ja mulle tundub, et vot siin on see väga suur ja lai tööpõld, mida on juba viimane aeg künda, sellepärast et nii kahjuks väga palju aega on ka juba lihtsalt mööda lastud. Kui vaadata mujal maa maailmas, siis meditsiin on igas riigis juba valmis selleks epideemia tulekuks ja haigetega suhtlemiseks ja, ja nii edasi. Raskusi võib tekkida veel inimestega, tähendab nendel on vaja selgitada, mida on vaja karta, mida ei ole vaja karta, aga meie kahjuks oleme veel kõvasti maas, sellest ka mitte ainult teistes valdkondades võib ka selle satsi omas. Oota, Greta, teie olete neile inimestele, kes meil viirusekandjad on olnud saatjaks esimesest vereanalüüsist peale, võib niimoodi öelda. Nüüd olete ka siin HIV-positiivsete klubi koosviibimistel üsna sagedane osaline ja neid kutsuvad inimesed siin sõbralikult mammakste, aitate neil siin lauda katta ja ja tuju ülal hoida, mis te ise arvate, kas need meie viirusekandjad on muutunud selle aja jooksul siin? Ma usun, et kindlasti on muutunud, nende on enesekindlust toonud, neil on julgemad, nad saavad üksteisel suvel, nad saavad oma muresid rääkida ja Nende moraalselt positiivselt mõjunud ja ma usun, et see on nendel kasutuseta. Niimoodi üksteisega suhtlevad. Tänase keskse programmi AIDS i viirusekandjatega lindistas Tiia Palmaru. Muusika valis Silja Vahuri.