Kultuuriga ja. On jälle aeg selle nädala kultuuride saateks ja mis on siis saate tähtsamad teemad? Kõigepealt kultuurikommentaar kirjandusteadlaselt toomas, Liivilt, siis me kuuleme, kuidas tähistati emakeelepäeva Tallinna pedagoogikaülikoolis, kuigi see päev ise on alles homme. Räägime aastapreemiate, mida välja annab Eesti Kultuurkapital. Räägime uuest filmist, on põnev näitus, kus on rahvusvaheline taust, kuigi tegemist on tarbekunstinäitusega seekordse saate toimetaja Martin piirang. Ja nüüd kultuurikommentaar kirjandusteadlaselt Toomas Liivilt. Täna on meil siis esimest korda võimalik riiklikult sellega seoses tähistada emakeelepäeva ja tavaliselt sellel puhul Me kaldume tsiteerima Kristian Jaak Petersoni kõige tuntuma luuletuse ridu. Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Need on meile tuntud read, see on tuntud küsimus. Ja ometi mulle tundub, et, et eesti rahvas seda luuletust tunneb tegelikult poolikult. Ehk teisiti öeldes seda tuntakse just seal ilusa küsimuse pärast. Ja see tegelikult kujutab endast selle luuletuse esimest poolt. Ja ma tahaksingi täna emakeelepäeval juhtida kuulajate tähelepanu selle luuletuse teisele poolele, nimelt Kristian Jaak Peterson ikkagi räägib oma luuletuses veel natukene pikemalt, mida selle laulu tuules üles tõusva keelega teha. Nii et selle luuletuse teine pool. Ma praegu tsiteerin, kõlab niimoodi. Siis ma võtan teid, selge, sinise taevatähed maa peal kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda. Siis ma laulan sind öösel kuningas, kuu, kes sa pilvede sülest nagu pungasta Lillike lõbusa valge palega üles tõuseb taeva all, kus tulised tähed maha on langemas sinu eest musta pimeda udu sisse. Nõnda inimeste vaim, oled sa udus ujumas, kui su mõte on otsimas jumalat tähtede Alta. Ma just rõhutaksin selle luuletuse viimaseid ridu, nõnda inimeste vaim, oled sa udus ujumas, kui su mõte on otsimas jumalat tähtede alt Ta tegelikult siis luule tus ikkagi räägib inimese vaimust, kes on otsimas jumalat tähtede all. Ja nüüd selle otsimise käigus tuleb siis kasutusel või peaks kasutusele tulema eesti keel või selle maa keel oma laulutuules lehvimisega. Ja ma tahaksingi nüüd selle tänase kultuuri kommentaari Kristjan Jaak Petersonile pühendatud osa lõpetada niisuguse tähelepanu juhtimisega tegelikult Kristian Jaak Peterson oma luules on ikkagi ülimalt teoloogiline. Ta räägib ikkagi igas oma luuletuses nii või teisiti jumalast jumala otsimisest. Mingis mõttes ta on teoloogina luuletamas, ta on ikkagi luuletajana, teoloog ja nüüd edasi tänase kultuuri kommentaari teise osa. Ma seoksin nüüd meie tänaste noorte luuletajate, ka need, kes on praegu niisama vanad, kui oli Kristian Jaak Peterson kunagi siis kui ta kirjutas selle kuulsa luuletuse ajalehes sirp ilmus viiendal märtsil. Üks omapärane manifest seon pealkirjaga luule iseeneses, alapealkirjaga intermodernse luule väike manifest. Selle autor on Ivar Sild ja tema on oma vanuse poolest just Kristian Jaak Petersoni, ütleme täpsemalt selle kunagise Kristian Jaak Peterson hea kaaslane ja tema Ivar Sild, nüüd siis tuleb välja niisuguse omapärase manifesti iga eesti luule uuenemist kuulutava manifesti ka. Ja minu meelest on see kohutavalt oluline, see on tänases Eestis midagi erakordset. Midagi kohutavalt erandlik, kui minu meelest on see niisama erandlik, nagu oli Kristjan Jaak Petersoni tegevus seal kunagises Riias. Tänapäeva noored inimesed mõtlevad ikkagi karjäärile raha teenimisele ja nüüd korraga tuleb siin üks noormees, neid on tegelikult mitu. Nad nimetavad ennast Tallinna noorteks tegijateks ja nemad hakkavad luulet, võtame, hakkavad rääkima luulet võitlemisest luulest, kirjutavad isegi manifesti. Ja minu meelest see on äärmiselt tähelepanu väärne, äärmiselt sümboolne akt võib olla ajaleht, sir just planeeris selle seoses Kristian Jaak Petersoni sünnipäevaga, aga ma ei tea seda, see on oletus. Aga ma lihtsalt juhiksin tähelepanu sellele omapärasele manifestile ja siin ilusasti Ivar Sild ka defineerib luule. Ma loeksin selle definitsiooni, et luule on sõnade kui tähenduslike üksuste abil väljendatud tunde voog sugugi mitte konkreetne või Buenteeritud, mis ei tähenda, et viimati nimetatud ei võiks olla. Ja siis edasi on siin räägitud nagu juba peal kirjaski ilusast nähtusest, luule iseeneses. Ma jätaksin praegu nüüd need olulisemad kommentaarid siin ütlemata, aga minu meelest on niisugune ilus määratlus luule kui voog, luule kui tundevoog. Minu meelest sobib isegi Kristian Jaak Petersoni luule määratlemiseks ja ma jätaksin nüüd selle manifesti sisu tegelikult siin ümber jutustamata, kommenteerimata, see manifest on natukene poolik. Võib-olla siin on ühte-teist veel vaja korrigeerida, aga ma arvan siiski, et Ivar Sild on asunud manifestidesse kirjutamise teele. Ma usun, et vastavalt siis 20. sajandi traditsioonile tuleb talt veel mõni teinegi manifest aga selle manifesti ka seoses ma juhiksin tähelepanu seda manifesti illustreerivatele luuletustele, mul on siin ees seesama ajaleht Sirp. Ja siin on järgmisel leheküljel siis nende Tallinna noortetegijat, et luule näiteid ja üks tegijatest, Jürgen Rooste kirjutabki siin ühe luuletuse, milles mina näen küll niisugust otsest dialoogi astumist, Kristian Jaak Petersoni ka. Ma loeksin ka nüüd ridu siis sellest noore tegija Jürgen Rooste luuletusest, see algab niimoodi. Kas mitte selle macho, seal ei saa vahuse vallana langeda naise New, teile anda sigimist sadadeks õunaussidest puret aastateks? See on selle Jürgen Rooste luuletuse esimene stroof. Ja minu meelest on siin väga ilusasti vastatud kunagisele Kristian Jaak Petersoni küsimusele edasi, Jürgen Rooste kirjutab siin meie tänapäeva noore luuletaja silmaga sellest selle maa häälest ja ma arvan, et see on nüüd niisugune ilus väga ilus sümboolne akt, niisugune sild sellest tänasest päevast aastast 1999. Aastasse 1818, kui kunagi Kristian Jaak Peterson küsis, kas siis selle maa keel ei või laulutuules tõustes endale igavikku otsida. Ja see Jürgen Rooste kommentaar sellele, kas mitte selle maa hääl ei saa vahuse vallana langeda naise New teile anda sigimist sadadeks, õunaussidest, pured äestateks seal minu meelest ilus vastus, tänapäevale sobilik vastus, seksualiseeritud erutiseeritud parafraseerida vastus. Ja ma arvan, lugedes seda manifesti lugedes Tallinna Noorte tegijate luuletusi, me võime siiski olla rõõmsad ja optimistlikud ka sellel emakeelepäeval. Sest et siin on mingisugune lootus, et see probleem, kas selle maa keel, eesti keel jääb kestma, jääb lehvima. Et see probleem leiab positiivse lahenduse hoolimata nendest, kes arvavad, et eesti keel ei kõlba teaduse keeleks või mõneks muuks otstarbeks. Ma arvan, et siiski meie võime natukene rõõmsamalt vaadata. Me usume, et vähemalt luulekeeleks ilmselt eesti keel kõlbab ka 21. sajandil. Niisiis on homme emakeelepäev meil ja see eeskuju on tulnud Soomest, kellel on oma Roone päripäev, mis on samuti nende emakeelepäev. Nüüd aga seda rada on tähistatud juba ka eile Tallinna pedagoogikaülikoolis algusega kell üheksa 30, kus toimus suurüritus paljude erinevate teemade all. Tallinna pedagoogikaülikoolis käis Margitta randa. Emakeelepäev meie pedagoogikaülikoolis oli väga hästi korraldatud ühtlasi akadeemiline ja noortepärane suur auditoorium, koores professor Toomas Liivi Faehlmanni ettekannet ja sellele järgnenud professor Matti singi kommentaari. Elamuslik oli eesti filoloogia, üliõpilaste luule ja muusikapõimik. Noored esitasid oma luulet ja siis tulid üliõpilasreferaadid. Pärast kohvipausi aga algas diskussioon teemal, kas siis selle maa keel ei või olla teaduse keeleks. Diskussiooni alustas Jaan Undusk, jätkasid Voldemar Kolga, Mati Hint, Silvi Vare, Anu-Reet Hausenberg, Krista Kerge, Mart Rannut ja muidugi lõid kaasa ka üliõpilased. Kui öelda, et eesti keel ei sobi teaduskeeleks, on umbes sama öelda, ükski eestlane ei sobi teadlaseks sest et on teada, et inimene väljendab kõige paremini emakeeles ja areneb selles suhtes, et edaspidi nii-öelda on üksikuid inimesi, kes suudavad omandada kõrgelt sama perfektselt ka vanemas eas, aga järelikult siis ükski eestlane, kes on emakeelena õppinud eesti keelt, kuna eesti keel ei sobi teaduskeeleks, ei saa teadust teha, järelikult eestlased ei kõlba teadlasteks. Ja huvitava diskussiooni iseloomustamiseks veel üks lõik Mati Hindi esinemisest. Ta refereerib siin Taanist tulnud kirja tuntud aja loolaselt Helsingi Ülikooli Audoktorilt. Vello helgilt. Ja ma sain selle kirja natuke aega tagasi. Ta reageeris ta nimelt Eesti teadlane, kes on kogu pärastsõjaaegse elu elanud Taanis ja saavutanud seal uskumatult kõrge teadusliku ja ühiskondliku positsiooni ja täieliku tunnustuse nüüd Eestis. Ja Vello helk pahandab selles kirjas üpris tõsiselt. Peeter Tulviste üle küsib otse, et kust Tulviste võtab selle, et Taanis on kogu magistri- ja doktoriõppe üle viidud inglise keelele. Vello helk väidab selles sõnaselgelt, et humanitaar alased väitekirjad kirjutatakse Taanis endiselt taani keeles koos lühikese resümeega mõnes võõrkeeles, mis näiteks slaavi filoloogia puhul on ka mõistetavalt vene keel reaalteadused, loodusteadused ja täppisteadused. Et nende alased väitekirja ei ole sugugi üksnes inglise keeles, vaid vastavalt sellele, mis eriala mis eriala kollakse sidemetes on need peale taani keele on tihti ka saksa, prantsuse rootsikeelsed ja see tundub mulle, on tegelik eurooplase vaatepilt või vaatenurk, et Euroopas ei saa siiski sellest Euroopa mitmekesisusest nii ühe sammuga loobuda. Eesti keele päeva muljeid ja järelkajasid kuuletega esmaspäevases keele kõrvas. 1925. aasta jaanuaris võeti Riigikogus vastu Kultuurkapitali seadus ja põhiosa sellest rahast tuli just viina ja piirituse müügist. Huvitaval kombel oli Lätis võetud vastu niisugune seadus juba aastal 1919. Neil tuli põhiosa rahast raudteepiletite müügist, millest siis kolm protsenti läks Kultuurkapitalile. Eestis on nüüd Kultuurkapitali taastamine läinud edukamalt kui Lätis ja meile antakse iga aasta välja ka kirjanduspreemia kirjandusaastapreemiaid ja nüüd räägib selle žürii esimees Toomas Haug, kes said siis selle preemia. Sel aastal. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate žürii andis seekord välja kaks proosaauhinda mis peaks tegema võib-olla väikse vihje ka sellele eesti proosakirjanduses on viimasel ajal näha niisugust rõõmsat edenemist ja üsna palju häid teoseid ilmub auhinna andsime Olev Remsu romaanile Haapsalu tragöödia ja Kaur Kenderi romaanile Iseseisvuspäev. Need teosed täiendavad teineteist kenakesti. Remsu romaan on ajalooline romaan. See käsitleb 40. aasta sündmusi kuskil kaugel Lääne-Eesti saarel eestirootslaste silmade läbi ja Kaur Kenderi romaani äärmiselt aktuaalne. See käsitleb Meie päevade elu sõna otseses mõttes. Rämpsu puhul on tegemist lausa enese ületusliku saavutusega. Romaan on väga hästi distsiplineeritud, hästi kirjutatud. Ta toob eesti kirjandusse ühe huvitava tegelase. See on niisugune pisut vaimuvaene maapoiss, kes siis reflekteerib uue võimu saabumist ja teeb kaasa kõik selle rumalused ja narrused. On omamoodi 40. aastal saabunud uue elu karikatuur. Kenderi romaan käsitleb kantpeade elu, kui nii võiks öelda, kuritegelikku elu on ka väga hästi väga jõuliselt kirjutatud. Võib-olla just see jõuline kirjutus oligi see, mis žüriile eriti sügava mulje jättis. Kui lühidalt seda romaani iseloomustada, siis me kõik oleme näinud vahel tänavatel suuri limusiini tumedate aknaklaasidega, kus sees kostab tümpsumuusika. Me ei näe, mis seal sees on, me ei tea, kuhu need limusiinid sõidavad. Kenderi romaan lõikab need limusiinid lahti ja avab meile selle elu, mis selles reaalsuse sfääris toimub. Luuleauhind läks Kalev Kesküla kogule vabariigi laulud. See on omamoodi väga niisugune patriootlik, isamaaline luulekogu, küllastatud ka iroonia ja sarkasmiga. Kõik keskkülatekstid on täis pikitud kultuurilisi allusioone alates kuskilt Kalevi majast või veel kaugemaltki kuni meie aegade reklaam lausetteni välja ja lühike moraal võiks olla vahest see, et, et Eesti vabariik ongi see kultuuriline ja eluline substants kus me elame. Ja õieti ainus, mis meil on esseistika ja kirjandusteaduse auhind läks Jaan Unduski tema raamatu teoreetilise raamatu maagiline müstiline keel eest. Undusk on meie kirjandusteadlaste hulgas kahtlemata täiesti suveräänne tegija. Ta ei ole otseselt mõjutatud kirjandusteaduslikest moevooludest. Ja tema teos käsitleb keele väljendusvõimalusi ning püüab selgitada, miks keel on väljendusjõuline ja miks ta sellisena ka püsib. Teos peaks sisaldama optimismi kõigile kirjandussõpradele ja kirjanikele. Et keele väljendusvõimalused on ammendamatud ja keelelised väljendused on tingimata perspektiivi. Näitekirjandusauhind Anti Madis Kõivu-le Näidendi stseene saja-aastasest sõjast eest. Kõivu puhul on natuke samamoodi nagu Unduski ka või isegi veel rohkem. Kõiv on eesti näitekirjanduses praegu täiesti suveräänne tegija, kelle kõrval ei ole eriti palju konkurente seada. Võib-olla seetõttu on ta ka viimasel ajal noppinud õige mitmeid-mitmeid auhindu. Kõiv on väga omapärane näitekirjanik. Kui tavaliselt näite kirjanduslikud tekstid kirjutatakse selleks, et neid teatris lavastada, siis tundub, et kõiv kirjutab tekste, mis lavastavad teatrit. Nad on oma viisi niisugused metatekstid või, või metanäidendid. Neid on ka teatrites lavastatud, kuid nad on kahtlemata ka suurepärased lugemistekstid, mis panevad kujutlusvõime tööle, nii nagu teater seda iialgi lavastada ei saa. Stseene saja-aastasest sõjast on väga ekspressiivne omamoodi sümbolistlik teos, mis manab meie silme ette mingisuguse visiooni inimese või eurooplase või Euroopa ajalootragöödiast. Laste- ja noorsookirjanduse aastaauhind on juba iseenesest tähtis, sest tegemist on natuke spetsiifilise, pisut õrna kirjandusliigiga, mida tingimata tuleb toetada ka auhindadega. Seekord läks lastekirjandusauhind Ilmar trullile luulekogu lõbusad luuletused eest. Tõlkeauhind anti Kristiina Rossile plees Pascali teose mõtted vahendamise eest prantsuse keelest. Pascali teos on niisugune üldeuroopalik mõttevara väga palju tõlgitud. Pascal oli seitsmeteistkümnenda 1000 prantsuse matemaatik ja filosoof, kes jättis endast maha pooleliolevaid tekste ja katkendeid, mis käsitlevad tema jumala otsingut ja inimese elu mõtestamise katset. Nad tuletavad meilegi meelde, et just see jumala otsing ning kristlikud mõtisklused on üks Euroopa kultuuri niisugune põlisteema tõlkeauhind võõrkeelde ehk niinimetatud viieni. Estica auhind läks lätlasele Gundars kodinžile, kelle vahendusel ilmusid läti keeles hiljuti Artur Alliksaare, Doris Kareva, Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli ja Tõnu Õnnepalu väikesed luulevihikud. Kodintsile. Antud auhind tuletab meelde vahest ka seda, et meie suhted Lätiga võiksid olla natukene tihedamat. Et seni on, sellepärast et Läti kultuur ja ka läti kirjandus on maailmas vist ainukesed, mis on üsna analoogilised Eesti kultuuri ja eesti kirjanduse arenguga. Loodetavasti kontars Scottish üle antud auhind tuletab meile meelde ka seda, et ei saa me läbi Lätita. Tartus Eesti kirjandusmuuseumis on Rutt Hinrikuse eestvedamisel juba mitu aastat ette võetud aktsiooni mälestuste ja elulugude kogumiseks. Selle põhjal on välja antud ka juba esimesed kogumikud, aga suurem koguteos 100-st inimsaatusest. Sajandi 100., kust see peaks ilmuma aastavahetusel. Aga nüüd toimus üks niisugune vaheüritus ja seal käis jälle mari tarand. Neljas eluloopäev Tartus Eesti kirjandusmuuseumis oli rahvarohke ja huvitav. Ilmunud on kolmas köide Eesti elulugude sarjas Rutt Hinrikuse koostatud. Me tulime tagasi Siberisse küüditatute elulugusid, tehti teatavaks ka sajandi 100 eluloo tarvis korraldatud suurkogumise võitjad. Ja kuulati žürii esimehe Jaan Krossi analüüsi. Jaan Kross rõhutas ikka ja jälle selle rohujuuretasandi tähtsust meie rahva ajaloo jäädvustamisel. Eriti kui on tegemist ajalooperioodiga, millest nii kaua on vaikitud kirjutatud moonutatult ja Vetušeeritult. Jaan Kross. On iseloomulik nagu see on ka täiesti ootuspärane. Et autoritena domineerib vanem sugupõlv, aga siiski ka mõned noored inimesed on sellest asjast osa võtnud. Noorim minule kätte sattunud autor oli sündinud 1977, tähendab, kuulub kindlasti nende inimeste hulka, kelle puhul mina oleksin oma vanaduses mäe otsast köhatanud. Elulugu, kus elu nagu teil on, teil ei ole elulugu, aga autor oli kirjutanud väga sümpaatselt. Huvitav, üldine mulje oli mul see teate, see viiekümneaastaste ja vanemate sugupõlv tundub ajakirjanduse ja meie televisiooni seetera poolt tekitatavad muljed palju virisevam, kui on need tublid inimesed, kes on otsustanud pakkuda meile oma elulookirjalikke kokku võtta. Väga selgelt oskavad inimesed näha väga traagilisi asju. Lausa päikeselised olid, mõned niisugused elulood sisaldasid üsna räigeid fakte. Möödapääsmatuks teljeks niisuguses materjalis on inimeste tubliduse kujutlus ja ma leian, et selle dominantsus on midagi väga usaldusväärsed, kui see on suutnud vältida. Niisugust ebalevad ebateadlikku, aga siiski esile tikuvad enese idealiseeritud need poisid, kes olid metsavennad või, või soomepoisid või seitsmes sõjaväe. Lõpetasid kõrgkoolid pärast laagreid. Neil on oma ikkagi imetlusväärne funktsioon oma põlvkonna ja seda põlvkonda Portoteerima kirjavara sees. Koguteosesse minevate elulugude päris lõplik valik on veel tegemata ja on tegemist ka erakordselt raske valikuga. Raamatu koostajad. Ühendus Eesti elulood eesotsas Rutt Hinrikuse, Merle Karusoo, Marju Lauristini ja teistega usuvad oma töö rajalikusse. Marju Lauristin. Nagu te näete, sajandi lõpp on kutsunud esile teatud võidujooksu, kõik püüavad saada ajale autahvlile ja peaks kõik võimalikke pingeridu järjestusi kõikidel aladel. Ja tegelikult see meie idee ja miks me täna siin koos oleme, on sellele väikest viisi nagu alternatiiv. Sellepärast et meie niisuguseks ideeks sooviks oli see, et tõepoolest vaadata seda mööduvat, tänan teid selle inimese pilguga, kas see on selle sajandi läbi elanud kogu oma eluraskustes ja pöörangutes ja kes tahab ja suudab seda ka nii kirja panna, et meie rahva kollektiivne kultuurimälu saab juurde ühe ausa võltsimata lehekülje. Need elulood ei ole mitte selleks kogutud ja ka žürii poolt välja valitud ja kirjastatud, et anda lisakaunis, kirjandusele ja Realo pidulikel lehekülgedele vaid just selleks, et anda nisugune vehe läbilõige ajaloost, viimasest sajandist eestlaste elus läbi inimeste endi pilgu ja maa ka tänan, Jaan Krossi, kes olid nõus olema meie žürii eesotsas ühendades tegelikult ju ühelt poolt aitäh, pikaaegse ja väga tulemusrikka töö, sellesama kultuurimälu elustamisel ja interpreteerimisel. Ja teisalt olles ise üks elav elulugu, mis katab väga mitmeid pöördeid ja sõlmi meie rahva arengus seal sajandil, peale selle, ma usun, et Jaan Kross on ka see autoriteet, kes kõige paremini teeb vahet nii-öelda ehtsa ja võltsi sõna vahel ja meie siht on just see ehe ja ehtne, saaks valitud. Ei saa käest panna Eesti elulugude kolmandat köidet, mille Tartust kaasa tõin ja kogu aeg keerleb peas mõte. Niisugune raamat tuleks tõlkida inglise keelde et teised maailma rahvad saaksid seda lugeda. On muidugi huvitav kokkusattumus, et kaks Eesti filmi esinesid umbes samal ajal saan siis neljapäeva õhtul kahelda, rahvusvahelisel filmifestivalil. Üks toimus Prantsusmaal, teine Inglismaal. Ja vähem huvitav ei ole ka see rajal näidati Tallinnas filmi Giorgika, kes võistles siis Prantsusmaal ja saal Tallinnas. Kinomajas oli puupüsti täis. Me ei hakka arutlema selle üle, miks on nii vähe võimalik vaadata eesti algupäraseid filme või miks on piletite hinnad meie kinodes nii kallid. Aga tõesti kinos vähe käiakse ja et filme vähe vaadatakse sellest räägib ka nüüd filmi kommentaar, mille teeb meile Pille-Riin Purje. Inglise-Ameerika ühisfilm kuraditosinat Oscarile kandideeriv John Mäedeni armunud Shakespeare, mis sel nädalal jooksis kino kosmose suures saalis nädala keskel oli kella viiel seansil vaatajaid küll häbematult vähe on oma vastukajad juba pälvinud. Tähelepanelikuks teeb šeik spiri nime kõrval kindlasti ühest stsenaristi Tom Stoppardi nimi. On ju meiegi teatri publikut, Stoppardi näidendit, aga juba hellitatud ja tema lavatekstide põhjal oli ootusfilmiloo suhtes ehk kõrgemgi, et tuleb elitaarsena keerulisem mäng, kui filmis tegelikult on. Teisalt on filmižanr romantiline komöödia ja ega selge, jälgitav lugu ei ole mingi patt. Ikka parem kui üksteise otsa lükitud õõnsad ja hõredad kujundid, mis mõjuvadki kujundina kujundi enda pärast, nagu pahatihti juhtub eesti filmides viimati lurjused. Shakespeare'i puhul on ju seegi eelis, et tema isiksus on jäänud saladuseks ja keegi ei saa endale kahmata tõemonopoli. Nagu paraku võib juhtuda eesti kirjandusloos, mis tarbetult ahendab tõlgenduste haaret. Filmist on võimalik ära tunda seik spiri keelt ja vihjeid tema näidenditele kuidas ta tavaelust nagu muuseas ainest nopib. Ja see ongi nauditavaim tasand. Et neid vihjeid kinni püüda, poleks paha filmi veel kord vaadata. Aga on ka kilde, mis laiema kõlapinnaga näiteks kuidas sõnastatakse fraas Show Must Go on või kuidas sünnib häppi Aue õnnelik tund, mil kõrtsis veini õlut välja tehakse. Armastuse lugu, kus naine maskeerub meheks, et teatris mängida ja kus oma sõna öelda, tugeval isiksusel kuninganna Elizabethil. See meenutab mõnevõrra Vanemuise lavastust Williamile. Võrdlus on rõõmustavalt kohane. Tore, humoorikas ja poolehoidev on filmis teatriteema ja näitlejate olemus. Paar näidet, kuidas lavastatakse näitemängu, mis algul kavandatud tellitud kassatükiks komöödiana, roomia, etel mereröövli tütar, elu paralleelide mõjul sünnib hoopis tragöödia Romeo ja Julia. Ennast küllap põhjendatult esinäitlejaks pidama harjunud mees saab Williamilt Merkuutsi osa ja küsib näidendi pealkirja. Pealkiri on märkuutsio, blufib seikspirotze kohe ja näitleja võtab rolli vastu. Või see mees, kes üleolevalt teatrit rahastab ja seetõttu ka nii-öelda muusika tellib saab seiks piirilt täiesti ootamatult apteekri osa. Kas keegi mäletab apteekrit droomias Juulias. Talle kuulub tilluke episood, mil Roomeo saab temalt mürgi. Ja siis ses rollivahetuses muutub rahamehe kiindumus teatrisse veelgi isiklikumaks. Kui see juba proovide käigus oli afissile paneb ta oma nime apteekri osas, see ja see. Ja kui keegi semu temalt küsib, millest näidend on, alustab ta tähtsalt. Vaat seal on üks apteeker. Aga see inimlik enesekesksus ei ole ju ainult näitlejate privileeg. Kogu maailm näitleb, nagu seikspir ütles ja teatriski leiab igaüks seda, mida ta näha tahab, oskab ja suudab. Näguses filmis kõhedakstegevalt verejanuline poiss, kellele meeldivad näidendites ainult tapmise kohad ja kes kindlasti jäädvustatud mõnesse ekspiri võimu tragöödias. Film armunud Shakespeare lõpeb paatosega, et looming ületab elu kujutelm reaalsuse. Naine, kes armastanud seiks piiri ennast võib veeta ülejäänud elu tühised, olgu see abikaasana. Lõpukaadrite maalisus kisub Ameerikalikuks, aga mis sinna parata, eks viibinud võtteplatsile mees, kes tutvustab ennast kui raha ja ilmselt ei lepi täna enam apteekri rolliga. Järgmise helilõigu tõi meile Kerttu Soans ja kommentaariks võib ainult öelda niipalju, et harvaesinevat nähtust, et ehete näitusel on nii oluline rahvusvaheline taust. Niisiis Kerttu Soans Tallinnas tarbekunstimuuseumis on avatud üks ebatavaline ehtenäitus mis juba on väga palju külastajaid ligi tõmmanud ja teeb seda kindlasti terve märtsikuu jooksul. Siin on üle maailma mitmetest riikidest metallikunstnikud oma tööd välja pannud ja neid seob üks inimene, üks inspiratsiooni allikas kultuuriga stuudiosse sellest kõigest lähemalt rääkimas on metallikunstnik Tiina pääsel see inimene, kes on siis inspireerinud kõiki neid kunstnikke, on Ameerika Ühendriikide välisminister, maadlen Neid, kes ongi tuntud ehete inimene, kes armastab ehteid kanda ja kasutab neid ka diplomaatilisel eesmärgil, nagu on öeldud ja kindlaks tehtud. Aga see näitus oli siis kohe niimoodi kunstnikele välja käidud, et nende idee peakski saama just sellest isikust alguse. No kõigepealt ütleme kohe ära seda, et ükski nendest ehetest ei kuulusin Madlenol broidile, aga kuna tema imago loogid on seltskonnaajakirjade ja muude ajakirjade veergudel ajalehtedes täheldanud selle tähelepanuväärse daami niisukust suurt huvi ehete vastu ja eriti prosside vastu ja nagu ma ka seal blogist lugesin, temasugune naine eristus väga teravalt Washingtoni karjääri, naiste niisugusest üldpildist, oma ekstravagantsuse ka. Nii et ta on suurepärane taust, ei taha küll noh, niimoodi öelda, et ta on taustaga, ta on sõna otseses mõttes väga efektne liimipaber, mille peale nüüd on siis lennanud ütleme, 16 maa nimekamad, ehtekunstnikud mitmed galeriid ja üldsuse tähelepanu. Nii et sellel näitusel on siis lisaks sellele, et eksponeerivad oma töid maailmakuulsad ehtekunstnikud, sellel on ka niisugune seltskondliku elu tähendus või ütleme, et võib-olla sellele näitusele langevad ka selliste inimeste pilgud, kelle pilgud muidu ehtekunstinäitusele ei tule. Ja vaat siin ongi see, nagu ütles tarbekunstimuuseumi direktor Merike Alber, kui ma küsisin, et mis sellest näitusest saab edasi, siis ta ütles nii, et foto ja sellelt näituselt on juba broneerinud enesele ehteid väga tuntud seltskonnadaamid ja see on juba nendele niisugune imidži ja prestiiži küsimus, et et just siit endale sellest kakkust midagi lõigata. Päris huvitav tõesti, et võib-olla nihukesest näitusest kujuneb välja üldse mingisugune omamoodi kunstisuund, mis püüab siis kunsti ja inimest, kes muidu kunsti vaata või tule kuidagipidi, raha pidi kokku viia raha ja siis kuulsaid inimesi pidi. Mina arvan, et see on midagi taolist nagu Tamula järvekontsert või mistahes üritus, kuhu tuuakse saluuti vaatama inimesi. Aga see, see saluut tähendab need ehted siin näitan selle vaatamata sellele, et siin on niisugune tore lugu ümber on ikkagi ju väga professionaalsel tasemel ja nad on väga kuulsate ja tunnustatud kunstnike tööd. Nii et tegelikult need ehted iseenesest, kui nad ei oleks toodud niisuguse projekti alla kokku, on ka ilmselt kunstiga kartused või mida arvab Tiina käseb. Sõltumata kontekstist on siin tõesti ehteid, mis kannavad kaasaegse ehte häid tunnusjooni aga teisest küljest on seda näitust ikkagi väga lõbus vaadata ja meenutada neid aegu, kui meil õilmitses temaatiline kunst kui sinna au tööle ja ehteid olümpiavõitjatele ja mida kõike on tehtud, nii et ega kusagil ikka midagi nii erilisi jalgrattaid leiutada, aga seda peab ütlema küll, et see näitus on siin lihtsalt täna materjalide kokkupanekut, väga julge ja, ja rikkalik ja omamoodi on ta veel kohutavalt literatuurne. Tähendab ma tahaksin kohe siin natukene lugeda neid kunstnik jäneste tekste, kuidas nad oma ehteid lahti seletavad. Mina siin avastasin ühe täiesti fantastilise ehte ja saan hollandlase Robert Smitty, Pentagon, tuuleveski. Mis on meie mõistes hiiglasuur kuldehe erinevate proovidega Kuldorist Need on sellised kuldlapakad, mis on võtnud tuuleveski kuju. Ta on väljend sealt väga minimalistlik. Aga ma nüüd loen ette selle teksti, mis kunstnik isa on kirjutanud. Mad, aju, vabadus kui suhtumist ja lööki. Näiteks võimu kuritarvitamise ja ebatolerantsuse, kiriku ja riigi poolt kehtestatud väiklaste keeldude ja piirangute vastu. See suhtumine Anistiktiivne, suunatud iga saladuse kõigi asjade ja ideede jultunud interpretatsioonis. Kõige paindumatu seevastu no tähendab, et inimene on selle asja üles mõelnud, anname mõtetele leidnud ka niisuguse kuidas ma ütlen minu jaoks täiesti vastuvõetava kunstilise vormi ja, ja see Literatuursus ei hakka mind siin segama. Aga noh, ameeriklased ise on lahendanud igate moodi ja ehtne nimi on ehk meelemuutus tehtud kullasson kuldpross. Noh, ma arvan, et see võib-olla sobiks ka Mohammed Alile või kellelegi teisele, kus lihtsalt niimoodi ilus tugev rusikas toetab õrnalt vastu nina. Ja tekst selline minu jaoks võtab diplomaatia vahele Totaalse poksivormi. Kuigi see võib tunduda diplomaatiale vasturääkiv, on see viis, kuidas ma näen madreenolbraiti inimesena, kes on võimeline läbirääkimistel andma lõplikku hoopi. Jah, missuguse tõelise suhtumise, kõva välisministrite need näited, mis tõid need rehvid, olid tehtud kõik väärismetallist ühes oli kasutatud rauda, aga üldiselt on siin ka kõikvõimalikku materjali, eks ole. Siin on kõike, siin on postkaarditükke, mesilase tiibu, balsapuud niisama pappi, kõiksugu palumeerisid ja klaaspärleid ja valmisdetaile ja märke ja medaleid ja, ja mida? Aga ikkagi peab ütlema, et valdav enamus ehetest on ikkagi kantavad, et nüüd kuulaja, kes pole käinud, et ei maksa ette kujutada, et siin võiks olla ka mingeid installatsiooni, taolisi suuri esemeid nad on, ikka jäävad ikka prossi mõõtmisse. Ma ütleksin nii, et 95 protsenti on kantavad. Ja nüüd meie viimane rubriik kontserdi kommentaar ja nagu ikka Joala randa. Eelmisel. Päeval räägitust meenutan, et rammi emakeelepäeva Tallinna kontsert toimub väga ilusa päevakohase kavaga homme kell 19 Estonias. Ja mis tore, see kava viiakse esmaspäeval ka Kiili kooli. Sest tore on see. Ta on suuremaid ja väiksemaid kohti, ei ole ka tähtsusetuid kohti. Tallinnas on ka üks väike, ent muudega võrreldamatu koht, see on väravatorn ja kes oskab rehkendada, kui mitmeid kordi seal Hortuslased täna muusikat teevad. Seekord Itaalia renessansist alustatakse mõne tunni pärast kell 16. Ansambli muusika hooaja tähtsündmus toimub aga teisipäeval Estonias, sest kontserti annab sirvin, kirjaan, string, kvartett Londonist. Esmaspäeval kell kolm viiakse samas kammersaalis läbi meistriklass. Ärgu mõiste meistriklass teisi huvilisi peleti, nagu oodatud on kõik pääsegi maksab vaid 15 krooni. Kvartett kannab oma esimese viiuldaja silingerjaani nime tegutsetakse juba 20 seitsmendat hooaega oma 20 viiendat hooaega. Mõistagi eriti suurejooneliselt tähiseks kontserdid ligi 50-l maal ja jahtisid neid siis kaheksa plaadifirmade eesotsas kuulsa emiga. Mullu oleti reaalfestivalidel, Randras, Prantsusmaal, Islandil, tsessijas, Hollandis ja mujal. Esineti Pärbikem tsentri kuulsuste sarjas, teatrite shampeli sees viini music, Ferainis, Holmis, Amsterdamis, Roomas ja kus kõik veel. City of London festivalil tehti sari viie Mozarti kavaga. Kvartett kuulub resident Tansamblina Royal College of Musicus koosseisus astub igal aastal üles Queen Elizabeth hoolis ning vihmur hoolis. Nüüd siis Estonias, kus kõlavad Haydni kvartetti pluss 50 erinumber kaks Vellikvertite tuur ja otse neile kirjutatud kvartett kaasaegsed tingimused säkistonilt. Samal ajal teisipäeva õhtul mängib mõnevõrra ehk vähem akadeemilist muusikat Otepääl meie noobel nelik kees otsas nomeniga. Muide, väikestel saalidel on kammermuusika puhul tohutu eelis, suurte ees puudub nii või teisiti eraldav distants, te satute otse muusikasse. Olen seda ise kogenud, kui eriline on istuda pildide keskel, sestap soovitan. Kuulake nii ligidalt kui võimalik. Ja ka sooloklaverit kuuleb märtsis. Kolmapäeval alustab turneed Ralf Taal, alustab Kuressaares, jätkab viimasel dekaadil Tartu Ülikooli aulas Valgas ja lõpetab Mustpeade majas mängitaal Mozartit, shop päenyascreabinit. See on siis meest, kes palju mõjutanud selle sajandi harmooniaid, sealjuures eestlastest kõige selgemini Mart Saart. Ralf Stahli rahvusvahelistest tulemustest on ehk kõige kõnekam 1995 tort mondis Schuberti konkurssidel saavutatud noorima finalisti eripreemia. Neljapäevast ERSO kontsert Estonias juhatab aga nimekas külalisdirigent Aleksander Dmitrijev Venemaalt soliston tarvas soleerib viimane Elgari tšello kontserdist, mis ka selle inglase üks teoseid. Õhtu põhiraskus aga langeb kahtlemata Tšaikovski kuuendale pateetilisele sümfooniale. See on hinge valusamaid omataoliste seas geeniuse luigelaul mille nad Tšaikovski, seda arvatavasti tunnetaski masendusest seal igatahes kirjutasega osutunud palsamiks ka sümfoonia esiettekanne 16. oktoobril 1893 autori juhatusel. Vastupidi, teost pehmelt öeldes ei mõistetud, see kukkus läbi. Sellele lisandus veel teatav äärmine isiklik ebameeldivus ning täpselt kolme nädala pärast, kuuendal novembril 1893 pani ta käe oma elu külge. See draama sillutas tee mõistmisele ja juba järgmine ettekanne, ilma autorit. Ta pälvis innovatsiooni. Milleks vaid venelased võimelised. Järgmistele põlvkondadele avaneb kogu tragöödia muidugi muusikas eneses. Järgmisel laupäeval aga alustame selgelt, sest siis räägime Sergei staadlerist ning tema Hortus laste nädalavahetuse viivaldianast Tartus ja Tallinnas. Seekordse kultuurikaja panid kokku Külli tülija Martin piirang, uued kultuuriuudised jälle nädala pärast.