Meil neid ühte ritta sead. Saabunud järjekordne infosulg, perverssed kiima triiki täis on peod, kui nülid endalt inimese naha, kõik leitud kondid ühte kimpu seod. Ja püüad muuseumile müüa maha. Surevad mu karjuvasse suhu. Pill kriuksub. On teisenenud majad kuuest ära roomab lumepilv. 1000 endas kanda aeg haavata. Mis sind minu juurde kisub? Sind aastasadu jälitanud, hub. Siis vormisin nood sõnad surnud. Ma jooksin metsa Et ei enam peaks hoidma suutsu huulte ligi. Et mitte lasta marus hinge peksta. Kui sõõrmed kuskilt haistavad su higi. Nüüd luusin männikuis, mis ohutuna tunti. Murran eksinud marjulisi salus, rahuldan suurt hall isa. Hunti ning lakun väeteid kutsikaid mu jalus. Kuid suve õil. Kail lõkkeid loidab või alla uttu vahib kaame kuu. Mara nihutatud essis ümber küla roiden nõudeid meenutades ropult õnnetu. Ja ainult süda. Kuskil teises laanes. Otsidesse liigud samal ööl. Võib juhtuda, et kord veel kokku saame pea taskus leivatükk ja hoia pussi. Kallis koer mind kutsub koju. Kuulen, tema igatsevad, tulgu. Mina valan puinstunud hundiroju veel mööda soid ja laasi, hulgun. Neel, nuusin metsikuid kummalisi lõhnu. Püherdan sookaelte mürgiudus. Veel märgistan kiviside mõhnu, kus ristiämblik veidraid jutte kudus. Kuid minu koera ulg. See kaigub üle raja. Ning kaheksa kistakse ta minu ulg on valus. Neist kahest ahelast. Ei pure hinnest vabaks. Hall hunt mu südames ja koer mu jalus. Jälle tulen. Jäle. Trumme kuid sirgu laskma sinna-tänna mõni kuurakend koer, ent pressin läbi lumme su padja tähele panen kahkse. Hänne. Ma olen roojane. Sui tagatsioose Su taldu, lakun nagu jess ihu. Kui ikkagi kui kabel minna poose. Subjeren, joostan vabadusest, Tihun. Võin püüda. Enesest ei saa maika jagu. Ja lõppeks endale, ma pole miski piin. Mu veri väreleb kui unimagun. Ei, minu ajud on kui puhas kokaiin. Üksainus suudlus, mulk, su ilmal kätkeb lagu. Ei aja mind su mõttest välja, viin, võid otsida kas töös või sõjas pagu. Metsik pilk sind jälitab, kui kiin. Küll mina olen ainult iseenda jagu. Too hunt. Kes on mu sees, ei talu puuri tulin vabastama sind, siis saa sellest aru ja otsi enda puhta tunnetuse juuri. Kallis ära põleta mu hundi nahka. Sest mõtle mõnel isi külmal ööl, kui meie asemel sa mind ei kahma. Sest loobunud olen kuskil või ehk öisel tööl. Ning minu ihu pole sinu kaisusooviks soojagi. Külma lund takunud hundi nahk, ehk oman soe haisu. Siis kuumalt valvab sinu külma. Kõige viimane neist kraabib mulla meil kenasti pääle. Ta kogu maa pääle. Jehoova pillas neid sealt laiali kogu maa pääle. Siit kaks viiruki küünalt. Allah Akbar.