Kuju võllil värske õllelaar saab nagu tavaliselt teoks siis roobia Allan, tore paar on valmis pikaks öiseks peoks. Ei jäämist ükski täis, kui puuk peas mängib ainult paraskilk. Alas tõuseb päev, las kireb, kukk käib kruusist kurku, kesvatilk kolm rõõmsat selli, pea onu hoos, kolm selli rõõmsat sõbrameest. Nii oldud öid ka varem koos ja veel neid leida lootke meest. Näe, sea nagu ta kõversarv nii kõrgel hiilgab, taevateel vist kutsub koju meid selle arv, kuid kus sa, oota pisut veel. Kes kõigepealt hulgast kaob nannipunn ja vilets vend, kes viimasena meis nässu kaob, see kuninganna tundku end. Tere õhtust, siin toimetaja maris Johannes. Tänaseks olen valinud ühe kava ajast, kui me kõik olime 20 aastat nooremad. Jüri Krjukov rõõmustab meid šoti luuletaja Robert Püanssi tekstidega. Need luuletused on ilmunud 1959. aastal Loomingu raamatukogus ja selle kogu pealkiri oli lõbusad kerjused. Tõlkinud Ralf Parve. Ka täna on üks uus Robert Burnsi luuleraamat huvilisi ootamas. Mu arm on nagu Ruskeroos on selle pealkiri ja ilmutanud on selle ilmamaa 2000. aastal. Aga nüüd kuulakem. Jüri Krjukov lugemist. Mu süda on mägedes salvestusaasta 1984. Mägede poole veel mõte ja meel metskitsi ja põtru küttima seal, ükskõik kuhu isega rändaksime ja hüvasti põhja Ma hüvastimäed, kus murdumatuse vaprust ja väärikust. Ükskõik kuhu retk läks, eks läkski, samm. Hüvastimäetipud lumes ja jää, hüvasti, Orulam päikese käes. Näiteks hüvasti metsa järsakati. Et hüvasti, mägi tormavad vee Mossuda mägedes mägedes veel mägede poole käib mõte ja meel, metskitsi ja põtru küttima seal. Ükskõik kuhu ise Karendaksime ja. Köök oli õil saim määradest kes eales tallantuurit. Ent nüüd järgneb surmale jõe pärivoolus truult peegoli õilsaim määradest, kes igas Oppas käis nüüd nülituna, on ta aeg siin ilmas saanud täis peegoli õil sain määradest, kes kalaroaks nüüd vees kuid seitse nahka võttis talt kord papp, ta peremees, peeg oli õilsaim määradest Kellor rängast koormast samm üht sooduva, kus, kuna papp on kõigest koormavam. Mu naine, mu ainus on see, kellest kallim ei olegi. Ma talle sarvi ei tee ja mull ei tee neid, keegi. Mul kodus on päikesest, selles aidanud pole mind keegi laiendama kellegi käest ja minult ei laena keegi. Ma pole küll kellelegi lord, ka orjaks ei pea mind keegi, pole kedagi peksnud oma kord ja mind pole peksnud keegi. Mu tuju on alati hea. Iial mind kurvasta, keegi oma sõbraks mind ükski ei pea. Ja mindki ei huvita keegi. Head tervist, sünge vangikong, kehv elu ja kõige muu. Mchrchnil on peatselt ots ees ootab võllapuu. Nii sekalt ja tõredalt kõrk nägu ees on tal kui tiirutab ja keerutab veel ringi võlla all. Kas ainus võp ja ongi lõpp? Ma tunnistama pean, et seda süüd, mis kannan nüüd ka viimsel hetkel nean. Kui poleks vaim, neid ahelaid ja mõõk, kas suruks pihk, siis näitakse majandus Šotimaal veel elav võitluskihk. Ma öelda võin, et köiki lõin kord oma julmal teel kui mind poleks reedetud, teidki nuhtleks veel. Head tervist päev ja kauged mäed ja päikseline nurm. Argpüks, üksnes teisemaks võib kohutada surm. Kui lehti rebib põhjatuul, kui linnud võbisevalt puul kalka rahe näkku lööb ning armetust ja ammusest nii harvaks kulunud ammusest külm ennast läbi sööb, siis lõbus salk on õhtu eel, kel taskus puudub raha. On summas kõrtsi poole teel, et juua riivad maha. Ning Limbates Jetta rindates pea, laul ja lõõtbolhoos ning toriisatise kriisates Nad pidutsevad koos. Seal üsna koldetule. Ees on mundri määrus, sõjamees, kel Rainintsununud selga üks lipakas on kaenlas, tal see piidleb teda õhinal ja viiskitki ei pelga. Ei lähe neile korda, mu viin mured sulatab. Kui kerjakarbi Ahmelt suu vastu ulatab. Ja kajab mats jakk ajab pats vaid ahju lähedalt, siis kehkides vehkides, mees laulab kähedal. Ma sõjasta mõnudki, tean enda marsipojaks pean üht jalga järel vean ning rinnal haavaarm ma uhke olla, võin need sõjast kaasa, tõin, kui prantslasi kord lõin ja taplus oli karm. Ma läksin hõiked suul, mu ülema vis kuul, kui puhus surma tuul, Aabrahami järsul mäel. Seal võitlus seni kees, kui murdus meie ees Elmoro, vilets mees, eakamas trummi hääl. Ma olin nende seas, kes läksid esireas ja meie võidu heaks maa ohvriks. Jala tõin. Kui Uuerrennu eelmin, LJ kutsuks veel kark kaenlas, marsin teel ja jälle tappa, võin, eks ole lausa patt, et vana võitlejat veel ainult räbala hat peab hellitama nüüd. Kuid kes see ette teab, võib-olla veel mul veab, et ülemmeeles peab, kui kajab võitlushüüd, jääb hõredaks, mu juus, jooksvast kange puus, kuid tooge pudel uus Jacost, kun naeruhõik, mis maksab, sõbrad, siin üks koroonu mehe piin, las kõrri lendab, viin ja kuradile kõik. Seepeale rakas võimas kiited, vapus, tule, keel lausa raksus uksepiid ning nagu veteneel jõukur roti karri pagessilt. Rändmuusik röökas veel. Kõik jäid vait, sest oma viit hat alustas nüüd leel. Mu neiupõlv käest kadus aastate eest, kuid eelistan nüüdki mõnd nooremat meest. Mudaat oli kunagi uljaspea tragun ning mullegi meeldivad munder ja pakun. Mu esmane armastus oli kord üks noor trummimees Kergatsia kehkenpüks. Meid ilusaks paariks jah, tol korral peeti ja vooriga kõikjale kaasa, mind veeti mind sõjaväevaimulik üledalt lõi ma tundsin, vastusin panna ei või papp ohvriks, lõi hingemaa ohvriks, tõin keha ning hülgasin trummari, mis seal teha. Kuid vagurest reost isu peagi sai täismuki kogu kompanii järele käis, ükskõik, kas see sõdur või paela mees oli mu mõistuse üle, said tundmused, voli. Kui rahuaeg saabus, ma üksi jäin siis nüüd närudes sõjamees kokku meid viis ja juhus ja eilsele mõeldes vaata, me võime need tunnid kuus, möödasin saada. Kui kaua ma elanud olen, ei tea, kuid täna siin juua ja laulda on hea veel sõdurpoiss märjukest, peeglisse kalla. Su terviseks joon. Ja mu süda on valla. Narr ändri nurgas serva lõi, sel ajal ühe tüdrukuga ta muudkui ahnel kokku jõi, et hakkas purju jääma, juba siis vaarus raskelt, keset tuba ees veidralt moonutatud lõust ja nagu viimsepäeva rubada, laulma pistis täiest jõust. Sõõru on narr, kuid täis joob end sörk, nii kui peab kõnet. Sessioonil ma seda, kui ametilt naljavend teile väita võin tõsisel toonil korda, memm mulle aabitsa kingiks tõi ja kooli mind õppima pandi. See aga arukaks saada võikel lollusteks üksnes olla. Andi. Mind meelitas varakult magus viin, üks plika mu pea ajassegi ja midagi parata pole siin, et see minust narri just tegi kordi loomingul käsi mulle halvasti käis ja veeti mind trellide taha kord kirikus, paps sõimas, no mul täis, et jätsin tüdruku, maa. On minule lõbu ja amet see, et elus pean Veiderdama. Kuid jutt liigub ringi, et härra Premiee õukonnas teeb sedasama. Ja veidrike rohkesti, leidub me maal, kes tunnevad poosidevõttu. Nii mõnigi isand on Muller rivaal näomoondust tempude tõttu. Narr olen ma ametilt juba kord ja sellega muretsen raha, kuid tasuta narr on nii mõnigi lord ega minust lollustel ta maha. Üks kääbus ammu hammast ihus, et laule, mis ta noodivihus võiks esitada tunde kihus kui luu ja nahk ta ette viiul pihus ning pilgu suva. Enda vallatu Cupiidu nool veelkordselt märki tabas viiuldaja nurga pool üht kaunitari krabas. Kuid tolle lonkur, teine pool, kes hiilis naisel baaspea, oli jaolsel armulool. Ootamatult rabas ja rikkus kogu tooli Kergats, joomavend ja vilets luuletaja, kes õnnelikuks pidas end kui RKAS joogimaja, kui karika tõi tühjenenud, sai juua nagu vaja. Veidikene põrmitsentav, võimas häälega ja siin radikas läbi. Olen varr, ei kuld ja kard minna kui jõukaid, ei kuid naispool Diaabia armsaks, pea meid, haamer, rose mehi. Kas kaalud nii kaaluna mind naised seovad vähem, kes võtab mind, kes jätab mind? Ei mul korda lähe. Mind mittetirts, kas ta virts, too muusa jooki võlu, mal laule loon, kui napsijoon ja klaasis kihab õlu. Ning kiidan neid Me näidiseid, kes kombel sundimatud, kel suurim rõõm, on armulõõm ja mõtteis maised patud. Eks laskem siis nii nagu viis end armust joovastada, et jahtudes ja lahkudes taas minna oma rada. Veab naistelism ja kavalginism mind õnge lakkamata. On siis minu süü, kui langeb rööja kiindon mõnda Hatta sest kaalu nii või kaaluna on ikka sama lugu, kui mu veri keeb ja hulluks tee mind helde õrnem sugu. Nii laulis bard tema loost ruumi vappus vaimustusevoos ja võimsast kiiduroost. Nad viimased pennid taskust õidud, kõik ürbid hunnikusse, leidja needki maha jõi. Tuvastus ja metsik trump siis haripunkti, jõudis teedilt vaimustatud kamp uut lugulaulu, nõudis too Winsklasi ja too vänsklas just naistevõrkudes suud taotas käsi laotas ja teeldus tarkudes kuid nähes kaltsakate lõustu ja joogi peekrit enda ees talletada. Puks toriseda nõustus ning laulis nõnda sulemees. Milleks ohjeldavad seadust oma turjal taluda narvaid usub kohtu headust. Arg võib papp paluda. Mis on tiitlid, mis on rikkus, mis on, reputatsioon, on vaba elu õnnelikus sinu terviseks ma joon oma tempudes jätta Rällis eal ei tunne, mõõname öösel kuskil läppunud tallis pruutidega pööname. See, kes tõllas, härra Moody sõidab uhkelt kuklas, pea peale oma kaine voodi, mingeid lõbusid, ei tea. Kuidas eluga ei kulge, sihitu ja tiivutu ole teda maitstes, julgen murretu ja siivutu. Praegu siis kõrtsi kuudid, murretus ja naeruhõik, kaltsus, kaaslased ja pruudid, aamen. Nii. Ja ongi. Kui võtta vaesust nii või naa kas selles on siis häbi? Peaasi, kui see on nii, ja naa, ei vea end elust läbi. Kui mõelda asja nii ja naa. On neid, kes vaeva näevad ja kulda sellest ei saa ent kuldseks meesteks jäävad. Meil toit on tihti nii ja naa ja seljas lihtne vammus. Alp ehib end küll nii. Ta käib siidis ja on rammus. Kuid mõeldes asja nii ja naa ei kassikuld veel ehi. Seepärast õigeiks meesteks. Ma pean lihtsaid töökaid mehi. Seal ratsutab kord nii, kurna hammellord, too Kergats kogu, kes väänab sõnu nii ja naa ning ikkagi on Togu. Kas kaalud asju nii või naa ordeniga kannus, meest arukamaks muuta sa Kell lollus, tubli annus, saab printsilt tiitli, nii. Anna küllur rüütel ja Mark kiiski, kuid ausus neile nii juhina ei suuda anda siiski. Sest võttes asja, nii küll naa, on lihtne tiitleid kanda, kuid tõelist väärikust ei saa niisama lihtsalt anda. Kord jõuab aeg, kas nii või naa, kus kõikjal võrdne seadus peab maksma üle kogu maa ning arvukus ja headus. Aeg tuleb kord, kas nii või naa, kus mees peab mehest lugu? Jaan tänamatuid, luule, nautiaid, kes autoril on lasknud nälga surra. Osaatus, kaaslane, vanem vend, vanem vend, kes ausalt teenis muusat subkurba lõppu. Leinan silmavees. Miks elus hüvedest jääb ilma vard, kes ise teistele nii palju annab? Harmon roos, kuju, Ruskerruus, mis õide puhkes, vast see nagu imeline laul ei lakka kordumast. Nii sama kaunis kui mul lämbun ka mu kiindumus ning see on veelgi sügavam, kui merepõhjatus. Ei kuiva meri iialgi, ei sulanud kaljumäed ning sama igaveseks mu armastuski jääd. Kui ajutiselt lahkungi, mu arm. Mu ainuke, ükskõik kui kaugelt. Kord tõotanud kolm kuningat, kolm kõrget auväärt meest, Jon odraterale jäädavalt, hing tuleb. Ta seest nad adrata idia maasse, lõid, et pahupidi norm ja uskusid, et võtnud on Jon odratera surm. Kui aga soojasadusid õrn kevad jälle tõi, on odratera lokkama veel vägevamat, lõi tal kosumiseks eriti hell suvi oli hea, sest võidukana nagu piik tal püsti kerkis pea. Siis saabus karske sügiskuu ning tema aeg sai täis tal raskelt longu vajus pea, trots taganevat, näis. Ta närvus ikka veel ja veel ta juba Mäendus maas ja siis just vaenulisest jõust. See saatan virvus taas. Mõõk raius maha vahedalta otse jala pealt. Kui oi, mar kinni, seoti ta ja veeti ära sealt. Siis paisati ta siruli, algas äge peks siis hoidma titt tõmbetuule käes, et ohver lõdiseks. Siis ääretasa täideti suur haua süngega päev, et oleks selles ujuda ja uppuda tal vaev. Siis lisaks tuli vedeleda ta lausa põrandal ning siia-sinna tallata ta oli jalge all. Seejärel Milpasita luid, julm lee ja kibe ving ning kahe kivi vahel tal seest võeti lõpuks hing. Müüdiumehede maitsesid ta verd ja mida enam jõid neil seda enam lõkkele, kõik meeled rõõmsalt lõid. Jon odra terra vägimees otsekohe need, kes kordki rüüpavad su verd Kuljas peadeks Teed, sammurred mõtteist peletab ja rõõmsam on maailm. Su mõjul laulab lese rinn Kell pisarates sill. John odratera terviseks, nüüd haaracembokaal. Ja olgu ikka uljaspäid Me vanal Šotimaal. Täna õhtul kuulsime šoti poeedi Robert pööntsi luulet. Luuletaja eluaastad, olgu ka öeldud 1759 kuni 1796. Nii et suure prantsuse revolutsiooni kaasaegne. Ja need elurõõmsad tekstid on linti lugenud. Jüri Krjukov 1984. aastal. Kuulmiseni siit stuudiost ütleb toimetaja maris Johannes ja jätkame Šotimeeleolus keskööni. Ju ta. Nägu. Penu. Ja ta. Nägu. Ma kal drin o drin. Jaa. Et. Käed oma, aga trio. Trio. Ja.