Minu arvates põhineb sellele pilli eriline väärtus, tema väljenduslaadi eripalgelise silus, kordonisse piduliktõsine ja rahulik kord kirglik, siis unelev või melanhoolne justkui hääbuv kaja või metsa kohina. Ebamäärane hala. Ühelgi teisel mulle tuntud muusikariistal pole sellist kummalist kõla, mis ulatub kuni vaikuse piirini. Nõnda kirjutas kuulus prantsuse helilooja Hector Berlioos, iseloomustades noore belglase Adolf akti leiutist tooli oma püüdest täiustada klarnetit loonud hoopis uue instrumendi, mille nimetas saksofoniks liites omaenda perekonnanimele kreeka sõna fone, mis tähendab häälikut, heli. Nõnda võiks sõna saksofon tõlkida kui Sakti heli. Anton Joseph ristitud hiljem aga ikka Adolfiks kutsutud saks sündis 1814 Belgia linnas linaanist puhkpillimeistri pojana. Oli vanim 11-st lapsest. Naabrid andsid talle hüüdnimeks Surematu, kuna poisikesena elas ta üle terve rea õnnetusi. Küll kukkus raskelt trepil, neelas nööpnõela olla, oleks peaaegu jões uppunud, saanud vitrealist mürgituse ja lämbunud isa töö koju aurudes. Ent see kõik ei vähendanud tema elujõudu ja leiutamisrõõmu ning juba noores eas andeka klarnetimängijana hakkas ta eelkõige uurima seda, kuidas parandada muusikariistade helikvaliteeti. Üldse hästi head oleks, saaks elu jooksul patenteerida rohkem kui 30 leiutist nende hulgas näiteks auruga töötava leierkast, oreli signaal, seadeldis rongiliikluse reguleerimiseks ja kopsumahu suurendamiseks mõeldud aparaadi. Kõik paraku ammu unustatud helilooja Giuseppe Verdi tellis temalt spetsiaalset trompetit ooperi Aida triumfi marsi jaoks. Ooperi tegevustik leiab aset iidses Egiptuses ja Verdi tahtis teda võimalikult autentselt kujutada. Ühest Plutarphose testist leidis ta kirjelduse egiptlaste trompetit heli meenutavat eeslikisa. Just selliseid Pille soovist helilooja pillimeistrilt jaostaks valmistaski niinimetatud aida trompetit poolteist meetrit pikad, läbitungiva, kuid särava heliga oma nime teistest instrumentidest. Aga arendas ta välja terve saks Hornide perekonna katsetades saksofoni jaoks leiutatud konstruktsiooni ka teiste puhkpillide tuubades arvede trompetit peal. 1845. aastal esitles ta saksofoni Pariisis kuninglikule perekonnale soovitusega võtta see kasutusele sõjaväeorkestris. Kuningas lõi Filipp, kuulutas välja võistluse traditsioonilise kapelli ja saaks instrumentidega varustatud kapelli vahel. Tulemuseks oli tõeline vaatemäng Marsi väljakul, millest sai osa 25000 Pariislast. Saksofonist suutsid end Troppetite ja pasunat kõrval tõestada tehes valjema heli kui puupuhkpillid, näiteks poed või fakotid. Tänu metallkorpusele olid nad ka vastupidavamad välitingimustes mitte nii tundlikud temperatuuri ja õhuniiskuse suhtes kui puust instrumendid. Nõnda saigi saksofon, sest peale kindla koha sõjaväemuusika ja pillileiutaja monopoolse õiguse selle valmistamiseks. Järgnevate aastatega laienes Adolf saksi pillitöökoda jõudsalt. Seal oli sadakond töötajat ja valmistati rohkem kui 20000 saksofoni. Kuid nii, nagu elus sageli juhtub, kaasnes suure eduga kadedus. Küll kaebasid konkureeriva pillimeistrite korduvalt kohtuste, seades kahtluse alla tema leiutiste originaalsuse. Leiti töölisi, kes tasu eest reetsid konkurentidele tema töökoja saladusi. Ästitus kampaania tulemusel leidus orkestrantide, kes keeldusid tema pillidel mängimast. Tagatipuks tapeti isegi tema teener. Too vaene mees oli olnud oma peremehega üsna sarnane pankrotini, siis saaks firma aga lõpuks poliitiliselt keerukad ajad. Läti siis Saksa-Prantsuse sõjaga aastatel 1870 71. Siis kaotas taks ka oma töökoha saksofoniõpetajana Pariisi konservatooriumis ning elas kuni oma surmani 1894 vaesununa ja unustatuna. Möödusid veel ligi 30 aastat, kuni tema leiutiste aasmaailmas kõlama hakkas, mängides diisliga mitte enam militaarseid marste, vaid moodsaid džässiviise.