Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, stuudios on saatejuhid Urve Eslas ja Peeter Helme, tere, Urve. Tere täita. Ja meie tänane külaline on religiooni ekspert Ringo ringvee, tere, Ringo. Tervist. Sa tegid selle nädala sirpi intervjuu Londoni majanduskooli, sotsioloogia, emeriitprofessor faili Parkeriga teemal. Uususundid. Ja siit intervjuust tuleb välja päris palju selliseid huvitavaid nüansse, mille puhul ma kujutan ette nii mõnigi eesti lugeja võib olla saab sellise ahhaa tunda, et kõik need asjad, mida me oleme harjunud tavaliselt pidama sellisteks võõramaisteks ja kuskil kaugel toimuvateks puudutavad tegelikult meie elu ka. Et kuigi Eestis on justkui kombeks arvata, nagu Eesti oleks väga selline religiooni kauge ja kuidagi kaine ja asjalik ja materialistlik maa, siis ometigi ju ka meie ümber on väga palju erinevaid usundeid, nende hulgas uususundeid ja see puudutab meid ühel või teisel viisil. Võib-olla tõesti see kitsas tuumik, kes selliste nähtuste praktiseerimisega iga päev tegelevad, on väike, aga selline hall ala, mis natukene puudutab, et väga paljusid inimesi on ju, ma usun igaühele, kes ainult vaadata soovib märgatav. Nii et ma saan aru, et tegu on ju aktuaalse teemaga, kas nii võib öelda? Ma arvan küll, et tegemist on aktuaalse teemaga. Tõepoolest võib jääda mulje, et eestlased on religiooni kauge rahvas, aga samal ajal praktiseeritakse Eestis igasuguseid erinevaid religioone ja praegu vaatame religiooni, siis religiooniga seotud küsimused puudutavad ju tegelikult ka neid inimesi, kes ise religiooni praktiseeri ja, ja võib-olla ka sellega ise otseselt kokku ei puutu. Et see loob ka teatud foon ja, ja kõike muud taolist. Aga ütlen, miks neid uusi vaja on, miks need vanad enam ei kõlba? No kõigepealt tuleb vaadata ilmselt ka seda, et väga paljud nendest religioonidest, mida me tänapäeval nimetame vanadeks mingil hetkel olnud täiesti uued. Et kui me räägime ju kasvõi kahest praegu maailma kõige suuremast religioonist, kristlusest ja islamist, siis mõlemad on olnud ühel ajahetkel täiesti uued, äsja tekkinud religioonid väga sageli nendesamade probleemidega, millega maadlevad nende religioonid, nüüd ütleme siis nagu tänapäevased uued religioonid. Miks need uued religioonid tekivad, et maailm muutub, inimesed muutuvad, inimeste küsimused muutuvad tihtipeale ei leita vanadest religioonidest võib-olla neid vastuseid, mis inimesi, mis inimestel on või mis, mis nii-öelda pakitsevad ja siis leitakse neid nii-öelda mõne uue religiooni juurest. Miks need uued religioonid tekivad? Seal tuleb muidugi vaadata ka seda, et on alati olnud inimesi siin maailmas, kes on sellist selliseid uusi religioone loonud või tekitanud, et on sellised vaimsed õpetajad, religioossed liidrid kellel on selline eriline karisma, mis suudab inimesi siduda, Nad suudavad kõnetada erinevaid inimesi ja siis tekibki järgiaskond ja siis religioon sünnile. Aga kui need inimesed olid korraks kõrvale jätta, ma arvan, et me läheme nende juurde ka. Siis nõndaviisi aru, et uued tekivad siis, kui vanad ei suuda muutunud oludega kohaneda või ei taha kohaneda. Ja uued pakuvad siis maailmale mingisugust paremat seletust ja paremate eesmärki, kui vanad suutsid pakkuda, kas nii? No mingis mõttes võib-olla võib ka nii öelda jah, aga teisest küljest ei tohi nagu ära unustada, et ega ükski religioon ei teki nagu nii-öelda ka ilma ühegi liidrite, et seal peab olema see keegi inimene, kes on eestkõneleja, vägist tekitamine, selle järgijaid. Ja et kui me vaatame ajalugu, kas või kui me vaatame näiteks eesti usu ajalugu, siin on olnud väga erinevaid usuliikumisi, mõned nendest kaovad, niipea kui Tiider näiteks sureb või lahkub või ise usus taganeb. Et need on sellised sellised protsessid, et seal on tarvis seda inimest, kes selle asja nii-öelda käima paneks, on tarvis järgijaid. Ja see, mis juhtuma hakkab, see selgub aja jooksul, mõned usud, jäävad mõnede Sa rääkisid praegu inimestest, aga sa juhid ise oma intervjuudes tähelepanu Karl Jaspersi-le, kes on kasutanud mõistet Telia ajastu perioodi 800 kuni 200 enne Kristust kohta, mil tekkis väga palju ka tänapäeval maailmas olulisi religioon ja nii et asi ei ole see ka ju alati ainult kitsalt nendes usu liidritest kinni, vaid mingisugustes laiemates ajastu hoovustes. Jah, kindlasti on see seotud. Ka teatud ajastu hoovustega, aga noh, et kui me vaatame nagu erinevaid ajaperioode, et on teatud sellised ajad peame me võimegi rääkida ka teatud ühiskondlikest muutustest, et täpselt samamoodi kui me vaatame Eesti usulist ajalugu, siis millal on tekkinud, millal on Eestisse jõudnud ja millal on Eestist järgijaid leidnud, sellised uued usuliikumised, meil on tihtipeale ole seotud selliste ühiskondlike mingis mõttes nagu perioodidega murdeperioodidega, et kui me vaatame näiteks Eestit, siis 19. sajandi lõpukümnendid 20. sajandi Nonii esimene kümnend räägime tegelikult süsteemiastumisest, inimesed kolivad maalt linna täiesti uude keskkonda. Ja teine selline periood järgi nii-öelda ristiusu ajaloost on 80.-te aastate lõpp, 90.-te aastate algus, see on jällegi tähendab selline ühiskondlik murdeperiood. Tulevad nii-öelda aeg on liigestest lahti, võiks öelda ja siis nad tulevad, siis nad leiavad järgijaid. See kõlab küll vähemasti vähemasti loogilisena, aga religiooni puhul ju väga suur osa sellest, mis teda käivitab, ei ole sugugi loogiline meest, enne rääkisime Peetriga enne seda, kui, kui saatega peale hakkasime sind, ootasime sellest selliseid ratsionaalseid põhjendusi, miks on ühte ühte või teist religiooni uut või vana parajasti ühiskonnale vaja, neid ju leiab üksjagu, eks ju. Et meil on olemas selliseid laiemalt selle ühiskondliku funkt joone nägevaid teooriaid, mis näiteks räägivad sellest, et kui muidu tundub, et ei ole päris sellist kindlust selle kohta, mis tulevik tuua võib kas siis on sellepärast, et infot on liiga palju või siis vastupidi, et infot on liiga vähe, nagu nagu Heumi induktsiooni probleem, kuhu me lõpuks välja jõudsime, ehk siis et me ei saa isegi öelda seda, et, et kas homme päike ja tõuseb üle pea või, või jätab ta tõusma. Mis on puhtalt loogiline järeldus, loomulikult, eks. Et siis religioonist, kui annab sellele mingisuguse just nagu kategooria juurde ehk siis et kõik võib olla küll arusaamatu, mõtestamatu ja võib-olla ka sihik. Aga me mõtleme just nagu sellel kõigel oleks mingi mõte ja selleks meil on vaja seda elementi kaudu just nagu mõelda. Ja siis selleks elemendiks saab siis mingisugune üleloomulik jõud, mis siis võtab lõpuks mingi religiooni kuju ja aga, aga see nüüd on puhtalt ratsionaalne seletus. Aga samas mul on meeles üks Mihhail Lotmani loeng sellest, kui ta ütles või rääkis üsna pikalt, õigemini sellest, et mismoodi religiooni puhun ratsionaalsusega tegelikult üsna vähe pistmist. Et pigem on see ütlused, et usun, sest absurdne just see, mis religiooni pigem iseloomustab kui selline väga ratsionaalne-kaalutletud põhjuste otsimine. See on üks selline laialt levinud arusaam ja, ja noh, kuidas ma ütlen laialt levinud arusaam ja, ja, ja tõsine veendumus, et USA on sellepärast, et absurdne, aga mis see usk on, tähendab, kui sa siin ütled, et usume sellesse, et päike tõuseb, eks ole, tähendab, see on see usk, meil on mingisugune usk millessegi ja kas päike tõuseb, aga meil on usk, et päike tõuseb. Võiks olla, pigem ma ütleks, et siin nüüd on nagu sellise kogemusliku ja loogilise konstruktsiooni erinevused siin päris siukest usku võib-olla ei oleks. Et ühtepidi meil on kogemus sellest, et päike tõuseb. Järelikult me saame öelda, et päike tõuseb ka homme teistpidi meil on see induktsiooniprobleemi tõttu, eks ju, me teame seda, et minevikku juhuseid on alati teatud arv tuleviku juhuseid on alati lõpmatu arv, mis tähendab, et meil ei ole ratsionaalselt võimalik teha järeldust, et homme päike tõuseb. Aga kas siin väga palju nüüd usuga vist pistmist ei ole? Ma ei oska öelda, kas siin on usuga pistmist või ei ole usuga pistmist, kui päris aus olla, tähendab, eks siin on ikka omajagu omajagu usku, ka. Inimesed vajavad usku, et nii-öelda kindlust saada, eks ole, sest et mis inimkonnale kannatusi põhjustab, kui on ebakindlad olukorrad. Inimene vajab midagi kindlat, midagi siin maailmas peab olema muutumatu, midagi peab siin olema püha. Aga kui tulla selle absurdsus juurde? Et usun sellepärast, et, et see võib olla absurdne. Siis kindlasti tähendab vaatame nagu religioone siis religiooni rajajate puhul seal on alati teatud religioosne kogemus, tähendab, see on midagi, mida need inimesed läbi on elanud, mida nad ka sageli on see midagi sellist, mida ei ole võimalik sõnadega teadagi püütakse seda seletada, osadel inimestel õnnestub seda sellisel moel teistele rääkida, et see tundub uskumis väärsena. Et seda tasub uskuda. Aga see on huvitav, siin on siis sellise selline justkui nagu retooriline element asja juures, sellest saaks milleski üks uus religioon, peab seal olema mingi väga tugev retooriline element mitte sugugi teadmiste, mitte sugugi usu ja nii edasi vaid pigem see, kuidas asja inimestele seletatakse, vähemasti see on üks väga tugev komponent, sellegagi. Kindlasti tähendab, see on üks oluline asi, see religioon peab inimestele korda minema, tähendab, see on see üks, üks oluline moment religiooni juures, nendel seob minema kuidagi olulisel moel korda. Tihtipeale öeldakse kamis religioon seal räägib nii-öelda inimese, nende olulistest või kõige põhilistest küsimustest, tähendab tihtipeale ei olegi võimalik sellele mingeid ratsionaalseid seletusi anda. Kui me vaatame nagu seda, mida inimesed küsivad religiooniga seoses. See on tihtipeale niisugune oluline küsimus, mis saab peale surma. Tähendab me keegi ei tea, mis saab peale surma. Aga me tahaksime väga teada, mis saab peale surma. Kas see kuidagi nagu mõjutab meie igapäevast elu, kas see, kui me teaksime, et mis peale surma saab, kas me käituksime teistmoodi siis? Ja sealt tulevad need teatud vastuseid, kui te käitute hästi, siis ka seal peale surma läheb teil hästi ja kui te teete siin halvasti, siis läheb teil peale suruma halvasti kannatate lähete põrgusse või, või midagi muud taolist. Need on, et religioon koos nagu sellistest väga erinevatest komponentidest, et me ei saa öelda, et see oleks ainult üks asi, tähendab religioone nagu selline väga mitmetahuline nähtus. Ja need erinevad komponendid on kõik olulised. Mis ma tahtsin selle retoorikaga välja, tõusen minu jaoks praegu ka selline üllatav avastus mis praegu siin sündis, sest religiooni puhul muidu me mõtleme just nimelt nagu sa enne välja tõid, et et selline edukas religioon on see, mis on noh, taga räägib väga nendest asjadest, mis on päriselt olemas. Jah. Et muidu me võime küsida, et mis siis on päriselt, kui kõik lõppeb, kõik möödub ja religioon on see, mis on nüüd siis päriselt räägib mingitest asjadest, mis on päriselt olemas. Aga järsku tuleb välja, et seal on just nimelt see see noh, sihuke väike nagu müügi müügiargument retooriline argument on üsna tugev, selle juures pärast ma selle välja tõin mitte sugugi sellepärast, et tahaks rünnata kuidagi sellise retoorilise poole pealt erinevaid religioone. Siin on võib-olla üks asi, mis, millel tuleks ka nagu teha vahet tähendab, et kui me räägime usust ja kui me räägime religioonist, siis need ei ole tingimata üks ja sama asi. Et usk on see, mida üks inimene usub ja tõeks peab, see on see individuaalne on, aga religioon on palju laiem nähtus, tähendab, tal on igasuguseid erinevaid komponente, seal on nii-öelda mõjutegureid väga erinevatesse üksikisiku elu valdkondadesse ühiskonda, täpselt samamoodi. Sa mainisid enne kindluse ihalust ma saan aru, et uususundid, kui nad tekivad ja neile mõni karismaatiline juht, siis nad suudavad enda ümber mingisuguse arvu inimesi koondada lihtsalt selle karisma pinnalt aga sealt tuleb liikuda edasi, sealt tuleb hakatagi seda kindlust pakkuma, et inimesed, järgijad mõistaksid, et et see on nüüd see koht, kus nad saavadki oma oma ebakindlusele nii-öelda vastust, kus neile pakutakse seda kindlustunnet maailmas. Kuidas uus usund, millel ei ole ju traditsiooni ajalugu, selles mõttes ju katoliku kiriku äärmiselt lihtne osutada sellele, et meil on 2000 aastane ajalugu ja kirikuid kogu maailmas ja näete, et me oleme alati olemas olnud, et te võite meie peale loota, et selles mõttes on neil ju lihtne, väga raske on ju lihtsalt ühel mehel, kes tuleb ja ütleb, ma sain ilmutuse. Tähendab või ka katoliku kirik. Kui me vaatame katoliku kirikut, siis ega katoliku kirik ei ole ju ka kogu aeg olemas olnud. See oli lihtsalt selline näide propaganda ütlemine. Aga kuidas ma seda ütlen, tähendab, kõikidel puhkudel on ju meil tegemist nii-öelda nende usu rajajatega või nende nurgakividega tihtipeale nad ei pane uisened, usu rajajad, midagi kirja jääb nii-öelda selleks looks, mida räägitakse edasi, mida ja mida hakatakse tõlgendama. Miks üks või teine usk enesele järgijaid leiab? Rääkida siin teatud asjade või ajateljest, mingite asjade kokku kõlamisest, teatud ootustest. Et need on nagu sellised asjad, mis seda religiooni tekitavad. See on seesama, me võime vaadata ju erakondasid poliitilisi erakondasid mingis mõttes samamoodi, tähendab, on teatud ideoloogia. Ja pärast mingisugused reeglid või mingisugused erakonnad leiavad enesele järgijaid, labad alles, teised on ainult hetkeks. Et siin mängib või kuidas ma ütlen siis nagu mängib kaasa või siin mängivad kaasa väga erinevad elemendid. Tihtipeale peale, kui me vaatame kas või näiteks kaasaegset maailma, siis millistel religioonide läheb hästi? Me võiksime arvata, et kaasajal läheb hästi liberaalsetele religioonidel, mis aktsepteerivad, kõik ei lähe. Tähendab need religioonid, mis nii-öelda struktureerivad selle maailma väga kindlate piiridega, mis esitavad oma liikmetele ka väga sageli väga kindlaid nõudmisi. Nendel nende liikmeskond kasvab, teistel jällegi vähem. Aga ometi sinu intervjuus sama emeriitprofessor liin, paaker juhib tähelepanu sellele, et tsiteerin uususundid, mis põhjustasid 1970.-te ja 1900 kaheksakümnendatel tohutut ärevust on suures osas ühiskonda sulandunud. Karismaatilised juhid on asendunud ette arvatavamalt ja vastutustundlikumalt käituma juhtkonnaga ning teise põlvkonna pealetulekuga on ka esimene põlvkond usku pöördunuid küpsemaks saanud. Nii et siiski, hea küll, ühest küljest me näeme tõesti ka seda, kuidas lääne noored väga hea meelega radikaalse islamiga kaasa vähemalt, aga teisest küljest tundub, et lääne ühiskonnas endas toimuvad usuprotsessid on kuidagi mõõdukamaks muutunud või, või puudutab see ainult mingit osa. See puudutab mingit osa. Tähendab see puudutabki, et kui me vaatame nagu religiooni usuliikumisi uusi usuliikumisi, siis alati see esimene põlvkond, kes on ise selle usu leidnud, nende jaoks on see religioon, see usk hoopis midagi muud kui, kui nende jaoks, kes on sellesse usku kasvanud. Ehk teisisõnu, need inimesed, kes on ise selle usu leidnud esimeste jüngrite või järgijate seas nende jaoks on see religioon teistsugune kui nende jaoks, kes on selle konteksti seisuga kasvanud. See tähendab ka seda, et, et nad noh, võib öelda, Nad sulanduvad, tihtipeale ühiskond muutuvad normaalseteks. Sellepärast et uued religioonid tuleksin tagasi, eks ole, kas kristluse islami algusaegade juurde radikaalsed nad on sellised, mis tekitavad ühiskondliku halvakspanu, ta on midagi sellist, mille vastu Row nii-öelda enamus ühiskond tõuseb, ütleb, et see ei ole normaalne, nii ei tohiks teha. Ja siis aja jooksul muutuvad aktsepteerituteks. Väga hea näide on kaks maailma kõige suuremat religiooni, nad on sündinud täiesti uutena nii-öelda väga väikese rühma või väga väikese liikumisena. Ja mingite erinevate protsesside tulemusena on nad suutnud gramme, räägime ju üle poole maailma elanikkonnast. Kes, kes neid traditsioone tänapäeval järgib. See tähendab ka seda, et nad on ühiskonda mugandunud teatud maal. Ja see omakorda jällegi, kui me vaatame nagu religioonide ajalugu. See omakorda põhjustab aeg-ajalt selliseid võime rääkida reformatsioone uuendusliikumisi, kes tahavad minna tagasi näiteks sellesse aega nagu siis, kui Jeesus elas või nagu siis, kui Muhamed elas. Et need on sellised sellised protsessid, mis puudutab tänapäeva maailma. Ja kui me räägime nendest usuliikumistest, mis olid seitsmekümnendatel või kaheksakümnendatel aastatel sellised radikaalsed siis me peame vaatama ka ühiskonda laiemalt, tähendab, lääne ühiskond on muutunud palju mingis mõttes paljusaylivamaks teatud mõttes. Ja näed, need uued usuliikumised ei tekita enam tänapäeval sellist reaktsiooni, nagu nad tekitasid seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel. Et seesama, et kui me vaatame nagu seda, kuidas 1970.-te 80.-te tegelikult veel ka üheksakümnendatel aastatel sellistes uutes usuliikumistes suhtuti ja ka meedia, kuidas suhtlus, see oli sageli selline sensatsioon, skandaal, hirm, prokuriteod tähendab kõike seda, mida see, mida me nimetame tabloidmeediaks, eks ole, nii-öelda võimendab tänapäeval need sellised uususundid, mis on sündinud läänemaailmas. Sageli ei tekita ärav sellist tugevat reaktsiooni. See, mis tekitab tänapäeval tugevat reaktsiooni, millele pöörab meedia tähelepanu, see on radikaalne islam. Aga ütle, kas siis kas siis näiteks selle fenomeni taga, et üsna kurvastavalt hirmutavalt suur osa sellise väga euroopaliku kasvatuse saanud Euroopast pärit inimesi, noori on aisisest võitlema läinud? Kas see kirjeldab kuidagi seda sihuke radikaalsuse sihukse radikaal, reli religiooni soov on kusagil olemas, kuna need uususundid päris ei suuda seda funktsiooni võtta, siis leitakse üles need mingid radikaalsemad liikumised mujalt. See on see selles mõttes ja kui me räägime nagu radikaalsest näiteks radikaalsest islamist siis tegemist on samal ajal ka ühiskonnakriitikaga, tähendab väga terava ühiskonnakriitikaga sedasama nähtust mingis mõttes võiksime me näha nendes usuliikumistes, mis olid uued seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel, WC-on teatud sorti, nagu protest ka ühiskonna teatud tendentside suhtes, see, mida me näeme ka selles, kuidas näiteks radikaalset islamit tänapäeval kujutatakse, see peegeldab üsna palju ka seda, kuidas uutes usunditesse, mis olid tollal teised samal mõned kümned aastad tagasi nendesse teistesse usuliikumistes. Ta suhtuti, tähendab et kui me vaatame, sa mainisid seda väga paljud noored siis tähendab, kas need tegelikult on nagu väga paljud nendest Kust, et selles mõttes, et näiteks Belgiast on teada ikkagi noh arvestades üldaru on ikkagi päris tuhandeid-tuhandeid läinud, et see on ikkagi päris suur arv Eestis, tõsi küll, on on vist räägitakse ühest või paarist, et see muidugi ei ole nüüd hirmus suur arv ja ka Suurbritannia on selline, kas ta on läinud tuhandeid, et noh, et, et see, et siiski on, on päris palju sinna otsustanud selle kasuks. See on päris suur number, aga kui me vaatame nagu protsentuaalselt tähendab, siis see protsentuaalselt ei ole nii suur arv, et siin tuleb see numbrimaagia, tähendab kui sinna liin Parker oma intervjuus kõneleb moraalsest paanikast näiteks, eks ole, tähendab, et teatud asjad sünnitavad sellist. Teatud asju võimendatakse. Vaata minu jaoks see ei ole nagu kvantitatiivne probleem, sellepärast et kui meil on ikkagi tuhandeid Belgia kodanikke, kes loonud kasvatuse euroopalikus ühiskonnas, käinud koolis euroopalikus ühiskonnas ja otsustanud sellest hoolimata valida midagi muud radikaalset siis see on, räägib ju väärtustest ja mitte niivõrd sellest kvantitatiivsed poolest, kui suur protsent ühiskonnas seda täpselt teeb, vaid pigem sellest, et selline noh, vajadus ja mingisugune soov on, on olemas ja see ilmestab minu meelest seda olukorda paremini. Ma arvan, et see, milleks, miks me sellest tänapäeval nii palju räägime, tähendab, räägime siin nüüd viimastest aastatest, tegelikult ju on see, et teatud tüüpi religioosne radikaliseerumine mis on seotud vägivaldse radikaliseerumiseks, sest siin tuleb ka tehase vahe, et mis on nagu vägivaldne radikaliseerumine ja lihtsalt radikaliseerumine seal nagu kõik religioonid on mingis mõttes radikaalsed võivad olla radikaalsed, siis siin tuleb selline julgeolekuline moment, tähendab siin tulevad need julgeolekuliselt küsimused ja teine asi, et kui me räägime sellisest sama Belgia kodanikest ja, ja sellisest vägivaldsest radikaliseerumise eest, siis me jõuame mingis mõttes tagasi seedeuute usundite juurde, sellepärast et see uus radikaalne islam, seda võib põhimõtteliselt käsitleda täpselt samamoodi uuesti. Sinna ma tahtsingi jõuda, väga huvitav, tõepoolest jah. Sest et seal esinevad kõik, võiks öelda, et väga paljud tähendab samasugused elemendid. On radikaalsed liidrid, kes sageli tõlgendavad usutraditsiooni täiesti uutelt alustelt. Sageli ei ole neil endal mitte mingisugust nendel liidritel mitte mingisugust religioosset tausta. Või tähendab selles mõttes, et nad esindaks siin mingisugust religioosset nii-öelda traditsioonilist tõlgendust, seal nii-öelda uus tõlgendus. Sageli jällegi räägime tagasipöördumisest vana juurde, et need uued usuliikumised osad nendest, eks ole, et lähevad tagasi nii nagu vanasti oli siis selline radikaalne islam on täpselt samamoodi, teeme nii, nagu prohvet Muhamedi ajal tehti. Miks, miks nad järgijaid leiavad või miks selliseid traditsioonid järgijaid leiavad? Me võime öelda, et autentsuse ihalus võib-olla tähendab nii, nagu oli siis, kui see kõik alguse sai. Ja siin me tuleme jälle nende sama ühiskondlike probleemide juurde kui selle juurde, kuidas, kuidas ühiskonda nähakse. Sest et kui me vaatame kaasaegset, näiteks oleme, räägime tegelikult sellistest mööda võitlusest erinevate väärtushinnangute vahel, mis on õige, mis on vale. Sageli need inimesed, kes selle nii-öelda religiooni radikaalse vormiga liituvad avastavad selle usu iseenda jaoks, nad ongi need esimese põlve liitunud. Kas me nimetame neid pöördunuteks võime nimetamine konvertiitideks? Selles mõttes salasõnasid on erinevaid. Aga see on nende jaoks eksistentsiaalselt oluline ja ilmselt on ka oluline see, et tuntakse, et ollakse nii-öelda avangard. Tähendab, me olemegi need inimesed, kes on näinud valgust ja see on kõikide nende uute usuliikumiste juures oluline, meie oleme need väljavalitud. Ükskõik kas siis, et me teame, et selle komeedi taga on lendav taldrik, mis tuleb meid siit ära viima või saabub maailmalõpp, ja meie oleme need, kes välja valitakse või oleme meie, need, kes viivad ellu Wow, sellist religioosset visiooni õiglasest, ühiskonnast, kus ei ole kurjust, kus ei ole midagi halba, kus kõik elavad õnnelik. Koos siis on üks asi veel minu meelest sa võid mind kohe parandada, aga mul tuli praegu selline mõte, et kas ei ole ka see, et meie oleme tegelikult kõige paremad tõlkijad. Meie oleme need, kes siis, kas räägivad jumala keelt, jah, eksi, et või siis tõlgivad jumala sõnu kõige paremini, sest meie oleme ainukesed, kes saavad aru, mida jumal tahab. Põhimõtteliselt tähendab meie, meie oleme siia välja valitud. Aga selle jutu peale oleks sobilik kuulata ühte muusikapala ja selleks sai valitud 1967. aasta muusikalist hiir. Selline hitt nagu ei Jobekviewius ehk siis Veevalaja ajastu, mis räägib ka sellest, kuidas tuleb varsti ilus ja parem maailm, võib-olla Eesti kuulajatele on see lugu kõige rohkem tuntud selle poolest, et see oli ka 1994. aasta filmi Forrest kamp soundtrack'i. Kultuurisaade vasar läheb edasi, täna räägime uus religioonidest ja selleks on meil religiooni ekspert Ringo ringvee, siin meie kahekesi, Peeter Helme ja mina püüame siis leida üles sealt tema pea seest kõik selle, mis tuleks kuulajateni tuua. Ma tahtsin jätkata veel korraks selle aisise teemaga ja et püüda Ta tahab, võib leida ühte võimalust seletamaks seda, miks see asi on praegu just saanud sellise justkui uus religiooni näo endale ja miksida tundub, võtvat mingisugust just kvalitatiivselt uut rolli. Ja, ja John Lucas, üks briti filosoof, kellega juttu ajasin veidi aega tagasi taas rääkis valikulises skeptilisust. Ehk siis see on see, mida nii-öelda vanade religioonide suhtes mõned lääne ühiskonna niisugune teadusepõhine mõtteviis rakendab. Ehk siis teadus püüab anda seletusi religiooni asemel võttes religiooni koha endale, aga kõike seletada teadvusele äärmiselt raske ja kõigile, ka neile inimesi puudutavatele küsimustele on teadusele raske anda vastuseid. Ja seetõttu on inimesele tundmine, et kuhugi tahaks veel küünitada mingisuguste vastuste poole, aga neid parajasti ei ole võtta. Aga samal ajal on teadusüsna selliselt binaarselt vastandanud ennast jällegi just selliste vanematele religioonidele ja seetõttu jusse sellise valikulise skeptilisust tõttu. Vanemate religioonide küünitamine on on justkui keerulisem kui nende uute mateni, mille kohta teadus võib-olla ei ole veel noh, nii selgelt oma skeptilisust otsesõnu väljendanud, vähemasti neil ei ole ajalooliselt selle kohta väga palju jälgi, et oleks seda teinud. Ja sellega siis võib olla seletatav see, et just selliste uute ja võib-olla ka veidike radikaalsemate religioonide poole on, on tee rohkem avatud. Oletame, et tegemist on vana religiooniga tähendab, see islam iseenesest on suhteliselt vana religioon. Ja selles mõttes ei saa öelda, et ei oleks nagu tähendab, siin ei ole nagu võib-olla see on nagu see probleem tihtipeale, et Lääne ühiskonnas püüame võib-olla mingeid asju liialt ära ratsionaliseerida, tähendab. Kas sa just enne ütlesid seda, et, et see on võtnud teatud vormi teatud vormid endale, mida saab just nimelt uus religiooniga? Just nimelt tähendab, seda saab seostada uus religiooniga talanagu teatud fenomen, Meie või teatud nähtused on juures, mis, kui me räägime uutest religioonidest et seesama inimeste isiklik usuline ärkamine, eks ole, uued liidrid, kes tõlgendavad seda sõnumit uuesti või uue nurga alt sageli täiesti traditsiooni väliselt mitte siis lähtudes nii nagu selles sajandite pikkuses traditsioonis on traditsiooniliselt võib-olla tõlgendatud sageli võetakse mingisugune väikene element, mida võimendatakse olulisel määral. Et me ei peaks nagu vaatama, et kui me räägime ükskõik siis millistest sellistest radikaalsetest religioonivormidest, et inimesed et inimesed ei leia teadusest vastuseid ja siis nad pöörduvad nende uute religioonide pooled, seal on tegemist ka sellise emotsionaalse aspektiga, emotsionaalne aspekt on oluline, religioossed kogemused on olulised. Et seal on nagu palju selliseid erinevaid tahke. Kui me räägime islamiriigist sellest islami tõlgendust radikaalsest islamist, siis see kindlasti ei kujuta nii-öelda seda peavoolu islami traditsioonis. Kui me vaatame, noh, see on peale üheksa, 11, eks ole, sündmusi hakati rääkima sellest, et islamimaailmas oleks tarvis reformatsiooni. Tähendab, et nii nagu lääne traditsioonis kristluses oli reformatsioon samasugune reformatsioon peaks aset leidma ka islamis. Nüüd rohkem kui 10 aastat hiljem me tegelikult võime rääkida, et islamis tõepoolest reformatsioon toimubki ja me peaksime vaatama, mida tähendas reformatsioon Euroopas siis toimus protestantlik reformatsioon. Sellega kaasnes täpselt samamoodi vägivald teatud usupõhimõtete erakordselt nii-öelda terav rõhu näitamine. Et need protsessid on mingis mõttes mingis mõttes sarnased. Kui me räägime järgi, et mis asi on uus religioon. Siin mõned mõned nädalad tagasi pealtnägija saates räägiti Jehoova tunnistajatest. Millised nad on, eks ole, nende radikaal setest, usu tõlgatutest, nad on ju samamoodi kristlikku traditsiooni üks osa, mis on võtnud teatud elemendid ja neid eriliselt rõhutanud. Et selliseid religioone tegelikult, kui me räägime nagu uus religioonidest, mis oleksid täiesti uued. Neid on suhteliselt vähe. Enamik nendest uutest religioonidest on vanade traditsioonide uuesti tõlgendused, millest omakorda võivad sündida uued tõlgendused seal nagu puu, mis niimoodi edasi kasvab. Et kui me vaatame, mis oleks nagu täiesti uus religioon sai, antoloogia on üks helistest erinevad ufo religioonid on sellised. Enamik nendest, mida me nimetame ootaks religioonideks, on ta vanade traditsioonide uuesti tõlgendused. Uued seletused, uued rõhuasetused, uued ilmutused, lisanduvad ilmutused. Vaid see on, see on see. Nii et religioonis on tegelikult ju ikkagi väga vähe stabiilsus, siis tuleks eetrist välja. Religioonis on kindlasti, tähendab, seal on mõlemad aspektid, tähendab, et seal on teatud hulgal seda stabiilsust, mis annab teatud mõttes nagu selle allhoovuse. Kui me räägime religioonist, tähendab, see on kas religioon, On toetab ühiskondlikke muutusi või ta toetab staatus koodi. Ta toetab mõlemat. Tähendab on erinevad religiooni aspektid, mis seda, mis seda teevad, on teatud erinevad traditsioonid, kuidas nad toimivad. Aga samas on seda püsimatust ebastabiilsust täpselt sama moodi, et siin on, siin on neid mõlemaid. Sel nädalal on päris palju juttu olnud ka äsja ilmunud Kaitsepolitsei aastaraamatust, mis on iga aasta tegelikult erutanud küll poliitikute ja avalikkuse meeli. Ja olen minagi seda raamatut juba mitu aastat põnevusega lugenud ja märkasin, et võrreldes varasemate aastatega, kus on alati sees lühike peatükk Eesti moslemi kogukonnast on seekord Kaitsepolitsei võtnud ikkagi suhteliselt ühemõtteliselt kurja tooni. Kui varem on olnud selline leebelt manitseb siis seekord öeldakse näiteks seda, et kuigi Eestis on islamiterrorismioht jätkuvalt madal tekitab ometigi muret radikaalsuse ilmingute süvenemine ja nende tavapäraseks muutumine osa Eesti moslemikogukonna liikmete hulgas. Kahjuks oleme tähendanud radikaalsete vaadetega ilmingute nii-öelda vaikivat ignoreerimist ka Eesti moslemikogukonna mõne juhtfiguuri poolt. Kas see tähendab siis seda, et islami reformatsioon trügib Eestisse? Kas kas islami reformatsioon trügib Eestis? See on muidugi hea küsimus, tähendab, siin tuleb vaadata. Seda, et Eesti islami kogukond on muutunud palju mitmekesisemaks. Et kui me räägime Eesti islamikogukonnast, siis suure osa sellest kogukonnast moodustab niinimetatud traditsionaalne kogukond ehk tatarlased see kõige pikema ajalooga islami kogukond Eestis ja siis teised nõukogude perioodil Eestisse tulnud islamipiirkondadest pärit pärit rahvaste esindajad ja nende jaoks On religioon tihtipeale ka islam, tähendab, nende jaoks on islam. Noh, kuidas ma ütlen osa sellisest kultuurilisest identiteedist. No nii nagu eestlane käib üks kord aastas kirikus jõulude ajal võime öelda, eks ole, tatarlane keskmine tatarlane tõenäoliselt järgib oma usutraditsioone sama palju kui keskmine eesti luterlane. Mis on aga toimunud, on see, et on eestlasi ja venelasi, kes on siis pöördunud islamisse, leidnud selle usu endale, nii nagu neid nimetatakse tihtipeale konvertiidid, eks ole. Kelle jaoks see ei ole mitte mingisugune kultuuriline traditsioon, vaid see ongi see tõde, mille nad on ise leidnud väga erinevatel põhjustel. See on nagu üks see aspekt ja teine selline mitme kesistumise ilming või, või, ja mitme kesistumisega seostub, on siis Eestisse saabuvad islamimaadest pärit inimesed kelle jaoks nende kultuurikontekstis religioon on hoopis midagi teistsugust. See, vaadates nagu paralleele Katoliiklus Eestis on ilmselt midagi muud kui katoliiklus Poolas, eks ole, et ja tulles siia on nendel samasugune arusaam, et see islam siin peaks olema samasugune nagu nende kodumaal. Et siin tulevad need erinevad tõlgendused. Kusjuures siinsamas kapo aastaraamatus juhitakse tähelepanu sellele, et kuigi varasematel aastatel on Eesti moslemikogukonnal olnud üsna aktiivsed välissidemed siis 2000 neljateistkümnendat aastat iseloomustab tunduvalt dünaamilisem areng. Oluliselt on suurenenud moslemitest immigrantide arv ja seda eelkõige Eesti ülikoolides õppivate tudengite näol. Ja oluliselt on kasvanud ka väga erinevad, et kapo aastaraamatu järgi kui mitte just radikaalsete, siis ütleme väga tõsiusksed, et islamiorganisatsioonide huvi Eesti moslemikogukonna vastu No siin me jõuame selle juurde, et jah, just nimelt mis oli niinimetatud komisjon organisatsioonide tegevus, et pealegi, et ega see ei ole nagu islami traditsioonide ainupärane või Eesti islami kogukonnale ainuomane, et välisorganisatsioonid, päris välismaised organisatsioonid, kes seda traditsiooni esindavad, tunnevad siinse kogukonna vastu huvi, me võime seda mujal täpselt samamoodi näha. Aga seesama, et kui me praegu vaatame nagu eesti moslemikogukonda, siis ta on. Tähendab rahvuslik kultuuriline, etniline taust, et need on erinevad, seal on need erinevad usulised tõlgendused ja kui võib-olla varasematel aastatel mõni organisatsioon tuleb siia, ta ei leia selles traditsioonilises kogukonnas endale võib-olla sellist vastukaja, siis võib-olla nüüd äkki leiab rohkem? No me peame vaatama ka seda, et osad riigid, eks ole, islamiusulised riigid või sellest kultuuriruumist pärit riigid ja nende organisatsioonid teevad palju rohkem ka sellist nii-öelda väljapoole suunatud tööd. Et me räägime mingis mõttes misjonitegevusest ja siin tuleb omakorda jällegi siin tuleb omakorda arvestada seda, et igasugune radikaliseerumine ei tähenda tingimata vägivald radikaliseerumist. Aga On olemas ka vägivaldne radikaliseerumine, et siin on see väike vahe. See on selline hea näide, tulles nüüd hoopis teise teema juurde korraks siit kaitsepolitsei aastaraamatu juures näiteks Jehoova tunnistajad, eks ole, keda peetakse ka ju väga radikaalset, eks väga erinevad totalitaarsed režiimid on neid pidanud poliitilisteks organisatsioonideks või et nendel on mingisugune peidetud agenda, mida nad ellu viivad. Nad on tõepoolest radikaalsed, aga nad ei ole kunagi vägivaldselt radikaalsed. Nende usupõhimõtted võivad olla nagu vägagi vägagi radikaalsed, aga nad ei rakenda vägivalda. Et siin, kui me räägime tänapäeval islami traditsioonist, siis see probleem on selles, et selles radikaalses segmendis on ka seda vägivaldset traditsiooni nii-öelda propageerivad ja mõeldes kaasaegsele Lääne ühiskonnale, neile muutustele me leiame alati inimesi, kes ei ole rahul nende muutustega, tähendab mis on see alternatiiv, me tahaksime, et oleks midagi kindlat, mis on see kindel. Et sellise radikaalse islami puhul me peaksime vaatama seda võib-olla veidikene laiemalt kui sellise noh, ka sotsiaalpoliitilise utoopia tähendab, mida hakatakse ellu viima, et tuua siia maa peale see ideaalne ühiskond varasematel aastakümnetel äärmusvasakpoolsed äärmusparempoolsed tänapäeval säärmus vasakpoolses armus parempoolsus ei ole ka enam sellised teemad nagu varasematel kümnenditel, aga nüüd on meil hoopis midagi muud. Ta on võõrasta, on ohtlik, ta on ja tihtipeale eks ole, kui me vaatame kas või pommide panemist. Ja siin me jõuame omakorda ka meedia juurde, tähendab, kellele meedia tähelepanu pöörab mida ta võimendab, kust inimesed saavad infot ühe või teise nähtuse kohta. Praegu küll vähemasti selle aisised koha pealt kuidas nii-öelda Ida-Euroopa meediale küll ülevõimendamist ette heita ei saa, pigem mulle tundub, et kui kogu Euroopa on jagunenud selliste teemade kajastamise poole pealt enam-vähem pooleks või ütleme siis kolmeks. Kuigi suures laastus laias laastus võib vist enam-vähem pooleks öelda jah, et osa siis tegeleb sellise vene ohuga ja teine tegeleb siis sellise islamiga äärmusluse ohuga siis Eesti meedia jaoks on selgelt olulisem olnud viimase pooleteise aasta jooksul see Venemaalt tulenev oht, nii et siin nüüd kuidagi sellise meediatöötajana seisaksin küll ajakirjanduse kaitsele, siin. Tähendab, see ei ole üldse nagu kriitika tähendab minu poolt ajakirjanduse suhtes, tähendab see me räägime siin ju ka teatud nagu dünaamikatest, et meedia puhul on tarvis seda, et seda loetaks, eks ole, et huvi tuntakse, on kindlasti oluline teema, mida tuleb kajastada. Siin on see oht võib-olla, et teatud asju võimendatakse rohkem, tekitatakse ka sedasama, et me, kui me räägime nagu radikaalsest islamist vist siis me peaksime tegema vahet selle nii-öelda vägivaldse radikalismi ja muidu radikaalse usu tõlgenduse vahel ja tihtipeale ja need on näited näiteks Suurbritanniast tihtipeale ka see radikaalne usu tõlgendaja, ta ei pruugi olla üldse vägivaldne ja ta võib olla teinekord nagu ka väga oluliseks. Kuidas ma ütlen väga oluliseks partneriks sellise vägivaldse radikalismi ärahoidmisel. Et siin on, tähendab, et, et see on selline. See on kindlasti väga uus olukord, tähendab Euroopa jaoks järele, mis tekitab rohkem ebamugavustunnet kui sellised uued ohud, selline uus uus tundmatus. Tulles tagasi korraks teiste selliste uute religioonivormide juurde, siis ega ma samas ei tea, aga nagu eriti palju varasemast ajast, ütleme siis nüüd lähi lähiajaloost tähendab selliseid usulisi liikumisi, mis meile tegelikult niivõrd suurt reaalselt ohtu kujutaks. Ma mõtlen selle all seda, et ei ole eriti palju usurühmasid olnud Euroopa kontekstis, kes oleks kusagile pomme pannud või midagi muud taolist. Eesti ajaloos vist viimane kord, kui üks organiseeritud religioon reaalset ohtu meie eksistentsile kujutas, oli 800 aastat tagasi. Jah ja selle jäljed, eks olen siiamaani. 81 aeg hakanud jälle saama läbi nagu see ikka alati juhtub, lõpuks tahame või ei. Aga mul on lõpetuseks üks kokkuvõte ja võib-olla ka veidike edasiarendus, mis võib-olla natukene teistsugust tooni sellele jutule lõpuks annab. Sest egas ja mida me religioonis vajame, me otsime seda saab ju rakendada jah, ka veidi teisel moel ja leida ka veidi teisest kohast kui ainult sellistes religioossetest liikumistest. Ma mäletan, et paar aastat tagasi ütles õiguskantsler Indrek Teder, et lastele on vaja igikestvat riiki. Ja toonase tundus mulle sellise päris huvitava mõtteavaldusena veidi paradoksaalse. No kas ei ole? Me ju teame, et riigid ei kesta igavesti. Me teame, et kultuurid ei kesta igavesti rääkimata inimese elust, mille kohta me päris kindlasti teame, et see ei kesta igavesti. Ja need on kõik asjad, mille kohta meil on olemas üsna kindlalt teadmine, et nad ei kesta. Aga kui me hakkaks käituma vastavalt sellele teadmisele siis kaotaks üsna paljud asjad mõtte. Milleks ehitada midagi, mille kohta sa tead, et see nagunii kohe lõpeb. Ja siin tulebki mängu see just nagu põhimõte, eks. Et ehkki me teame, et need asjad ei kesta, me mõtleme ameti sinna selle just nagu printsiibi juurde ilma et neil oleks üldse vaja sinna ilmtingimata seda religioosset asja. Ja see ei tähenda ka seda, et tegu oleks elamisega vales või tegulaks elamisega illusioonis vaid pigem on tegu sellise visiooniga mis ei pruugi olla religioosne, aga võib-olla näiteks ka riiklik või ühiskondlik. Ja seda me peame siis teadmatuse asemel inimkonnana targemaks kasutada ja seda täiesti praktilistel kaalutlustel. Sellise optimistliku noodiga lõpeb siis järjekordne vasar, stuudios olid religiooniekspert Ringo ringvee saatejuhtidena Urve Eslas ja Peeter Helme. Ja et see optimistlik noot püsima jääks. Mängime siis lõpetuseks ka muusikapala voolu ees, Lukandebraitsaido Lif 1979. aasta Monty Pythoni filmist Briani elu Kuulmiseni nädala pärast.