On aeg jälle kultuuriga ja saateks ja laene üles saate tähtsamad teemad mis hämmastab, huvitab ja erutab tänapäeva eesti kirjanikke. Saate esimene teema, kultuurikommentaar on Kalle Käsperi. Kuidas läheb, läheb Eesti kultuuril niisuguses linnas nimega Paldiski. Kuuleme, kuidas läheb ooperil tänapäeva Londonis. Ja stuudios on täna Martin piiranud. Eesti Kirjanike aastakoosolek toimus juba nädal aega tagasi, aga on selge, need probleemid, millest seal räägiti, on tähtsad, olulised ka veel mitte ainult nädala kuu, vaid ka aasta pärast ja Mati Sirkeli intervjuust selgub, et esile tõusis just kaks olulist probleemi. Niisiis Eesti Kirjanike Liidu esimees Mati sirkel. Need on kogu meie solistile ja laiemalt vabakutselistele väga olulised. Tähtsam oleks vist kahe nimega seaduseelnõu. Seda kutsutakse nüüd juba päris mitu aastat loomeliitude seadus või siis vabakutselise seadus see tahab haarata endasse kõik kuus või seitse loomeliitu, mis Eestis on ja ära sätestada, ära määratleda tingimused, mille alusel vabakutseline inimene suhtleb näiteks maksuametiga. Mismoodi füüsilisest isikust ettevõtja, mis on ametlik tiitel kõigi loovate vabakutseliste jaoks oma eluga toime tuleb, et oleks määratletud kõik kategooriad, näiteks väljaminekute osas, mis on tema tulu saamiseks vältimatut ja teine meie jaoks väga oluline. Seaduseelnõu kannab nimetust raamatukogu laenutuse hüvitamise seaduseelnõu. Sellest on olnud nüüd juttu lehtedes jaga kanali vahendusel, kui ma ei eksi. Kuulajatel peaks olema nagu asja loogika või üldidee juba ehk kuuldud ja selge. Küsimus on selles, et raamatukogudest laenutatakse tasuta autorikaitsega turvatud teoseid. Tähendab kunstiteos, raamat on korduvkasutuses. Järelikult tõesti autoril, keda esindab Kirjanike liit on moraalne õigus saada selle korduvkasutuse eest teatud väikest kompensatsiooni ehk hüvitust. Me oleme selle asja lahendanud lähinaabrite eeskujul. Eeskätt Soome ja Norra on võimalik teostada individuaalstatistikat tõesti täpselt kokku lugeda, kui mitu korda on laenatud kas Jaan Krossi või Mihkel Muti mõnda teost. Aga meie praeguse infrastruktuuri juures tundub see olevat või mõnda aega teostamatu. Seetõttu võtsime teise lahenduse nagu Soomes ja Norras, aluseks võtame mingi arvestusliku aluse. Tähendab, see on kokkuleppeline summa. Ja meie võtsime aluseks rahvaraamatukogudele ühes aastas eraldatava komplekteerimissumma tähendab raha, mis antakse uute raamatute ostmiseks. Sealt tuleks siis mingi protsent kirjanik. Puhtalt arvestusliku alusena mitte mingil juhul selle summa arvelt. Me loodame väga, et riik areneb nii jõudsalt, et ka see summa vaid kasvab vaid mingist suurusest tuleb lähtuda. Seetõttu meie lähtume 10-st protsendist rahvaraamatukogudele uute raamatute ostmiseks tehtud vetikust, eraldisest. Ja isegi kui see summa kujuneb väiksemaks kui 10 mõnele kindlasti tundub see summa liiga suur. See peaks siis tulema riigieelarvesse on selgelt raamatukogudele eraldatav raha, praegu on väike. See peaks. Tulema täiesti erireana riigieelarvest erinevust sama mudelist on on see, et meie tahaksime luua selle summa haldamiseks ja jagamiseks õiglaseks jagamiseks erilise sihtasutuse. Soomes jagab seda raha spetsiaalne komisjon haridusministeeriumi juures. Mõlema teie ettepaneku puhul tekib küsimus, kõik loovad inimesed tänapäeval ei kuule enam liituma ühel või teisel põhjusel, liit ei kata enam, ütleme ühe valdkonna esindajaid. Põhimõtteliselt oleme mõelnud, et selle fondi summade jagamine ei peaks minema ainult Kirjanike Liidu liikmetele vaid ka kõikidele eesti kirjandust rikastanud Literaatidele autoritele. Mis nüüd sellele aastakoosolekule tagasi mõeldes veel tundub oluline põnev, intrigeeriv nendest esinemistest seal, mis puudutab nüüd meie kirjanduse looja kirjandust. Kui mõelda nüüd reaktsioonidele selle nädala sees, mis on ajakirjanduses ilmunud, siis vastaksin Rein Veidemanni, kes kajastus aastakoosolekud Eesti Päevalehes. Eesti kirjanikel on just nii palju vaimsust, nagu nad aastakoosolekul näidata suudavad. Rein Veidemann arvas, et selle koha pealt nagu midagi napis just nii palju vaimsust, nagu nad endas kannavad, seda ei saa kuidagimoodi esitada ka aastakoosolekul tellimuse peale. Minu isiklik arvamus on, et meie kirjanduspilt ja ka seda pilti kandvad ideoloogiad on muutunud niivõrd kirevaks niivõrd mitme häraliseks et mingit kõiki siduvat ja ühtset platvormi esindavat seisukohta arusaamist on pea võimatu saavutada ajakirjanike liidu aastakoosolekul. Loovus on vaba lind taeva all ja Anne on jumalast antud Kirjanike liit on ammu minetanud mingilgi määral kirjanduselu juhtimise või suunamise rolli. Iga autor esindab vaid iseennast, temaga vaba looja. Nii oma ideoloogias kui, kui loomingu meetodis pärast pikki ta puhastajaid on vältimatu, et teatud asjad tuleb nii-öelda väikese utreeringuga aja kokkuhoiu mõttes läbi mängida ka eesti keeles. Tiit Hennoste, meie kirjandusteoreetik ja teaduslik maailma teoreetiline jälgija on nimetanud seda postmodernismi järsuks sissemurdmiseks. Ma oleksin temaga päri, nii on see täiesti olnud. Mõningaid radikaalsed muudatused nii keeles kui meeles näiteks autoreid nagu Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, Peeter Sauter, Jüri Ehlvest on toimunud nii kiiresti ja nii radikaalselt, et lugejaskond ei ole ehk selle muudatusega sammu pidada. Ma usun, et äärmuslik lippuvad ja kirjandus ei saa iial eksisteerida eraldi ühiskonnast, ainult mingi sama õhutühjas ruumis. Ta on siiski meie elu ja tänapäevase maailma mõtestaja. Kui on vormi ja keelemängud läbi mängitud, siis ma usun, et jõutakse taas mingi mingi üldistuseni mis loob muidugi iialgi mitte enam nii massilise seose lugejaskonna kirjanduse vahel, nagu ta oli meie vanas süsteemis tasalülituse ajal, kui kirjandusele täita veel muid rolle, peale selle ta kirjandus on, mitte nii massiliselt, ei saa olema eesti kirjanduse tiraažid, aga lugejaskond on kitsam. Kuid usun, et teatud stabiilsus, teatud kindel, truu kirjanduse mõist jaoskond on olemas. Ja nüüd meie tavakohane kultuurikommentaar, seekord on see kirjanik Kalle Käsperilt selgituseks veel nii palju, et Kalle Käsper on elukutseline stsenarist. Ta on lõpetanud kaheaastased stsenaristide kursused, siit ka tema eriline huvi filmiprobleemide vastu, kõneleb Kalle Käsper. Sel nädalal toimus märgatav elavnemine meie kultuurielus. Avalikkuseni jõudis uue valitsuse plaan tõsta raamat käibemaksumäära ja Viiasse maks sisse ka teatrietendustele ja kontsertidele. Ma ei saa aru, miks kunstiinimesed selle uudise üle nii väga imestasid. Kui te hääletasite kolmikliidu ja seega kas Siim Kallase poolt siis te pidite ju sellega arvestama? Ühed loevad raha ja teised raamatuid, see on ammu teada, mis võiksid olla niisuguse otsuse tagajärjed, kui see ellu viiakse. Näiteks kui siiani koosnes Estonia teatri ooperietenduste publik 90 protsendi ulatuses Soome ja Rootsi turistidest ja 10 protsenti oli endisaegseid Nõukogude meil omane siis nüüd leiab aset selle kontingendi, kui nii võiks öelda, täielik homogeenseks muutumine. Viimased 10 Tysoneerivat protsenti kaovad ja jääb ümmargune 100 protsenti turiste. Kasu on siin isegi topelt, seda on valitsus kindlasti ka osanud ette näha. Ühelt poolt kasvavad sissetulekud piletitest ja teisalt puhvetist puhvet on ju koht, kus ka seni käisid vaheajal šampust joomas ainult turistid. Nemad on siis ka need, kes peavad kinni maksma Eesti sadama ja Eesti Energia direktorite vallandustoetused. Väga kaval mõte. Pakun omalt poolt uuele valitsusele välja veel ühe idee. On ülim aeg likvideerida. Kultuurkapital. On ju selge, et järgmistel valimistel keegi teid enam ei vali. Ja kusagilt peate saama siis raha oma ja oma sõprade vallandustoetuste jaoks. Kuid selle reformi tõeline väärtus, tema mõtteülesanne sisu ja üldse kogu praeguse epohhi olemus on muidugi milleski muus. Neid juba kord mainitud endisaegseid inimesi on ikka veel liiga palju järel. Sellega tuleb halastamatult võidelda. Need inimesed on ohtlikud. Nad otsivad kunstist mõtet tunnet ja ilu ega taha kuidagi mõista, et kunst see on vaid kaup. See on midagi, mida lihtsalt tuleb müüa ja osta, müüa ja osta nagu seepi. Ostmise ja müümisega hakkab asi muide korda saama. Nagu Stockmanni hullud päevad. Nii on kunstis suured vabaõhukontserdid, kuhu sõidab kokku pool eestit, joob õlut ja vaatab ilutulestiku. Tõsi, mein, riid on öelnud, et kalduvus korraldada ilutulestik, kõike on pöördvõrdelises sõltuvuses rahva intelligentsitasemega. Aga seda ta ei ole kirjutanud peata katsenikus vaid ühes teises raamatus, mida eesti keeles ei ole ja praeguse valitsuse kultuuripoliitika järgi ka kunagi ei tule. Nii et oht, et kunagi eesti rahvas võiks seda ka teada, on olematu. Mida siis jääb nüüd üle teha nendel, kes enam teatrist teisele rõdule ka ei jaksa piletit osta? Vastus on selg, televiisori, et ikka televiisori ette. Peab ju ometi viimasedki ebardid omadeks õigeteks, demokraatliku ühiskonna liikmeteks kasvatama. Aga kust meile tuleb tõeline demokraatia? Loomulikult Ameerikast, Ameerikas, nagu mulle äsja ütles telefonidel sõber, kirjanik Toomas rauda võeti kunagi vastu isegi niisugune seadus, mis võrdsustas raua, lao- ja raamatulao eest tasutava maksumäära. Ameerikas asub ka veel üks linn. Kõige tähtsam linn meie planeedil. Praegu. Muidugi, igaühel, kes omal ajal käis TPI filmiklubis, on selge, et Ameerika filmid on rämps, aga andke mulle raha ja ma panen maailma pöörlema kas või ümber kuu. Et Hollywoodi filme eesti vaatajale lähedaseks teha. Selleks on ju tööle pandud terve masinavärk. Igaüks, kes loeb meie ajalehtede kultuuri lisasid, näeb, missuguses suure mahu on seal enda alla haaranud Ameerika filme ülistavad materjalid. Tasapisi peab ju lugejate ajudesse imbuma kõik, ilma milleta meie demokraatlikus ühiskonnas pole võimalik elada. Missugune näitleja on missuguse näitleja armuke ja mis viskisorti joob üks või teine kultusrežissöör? Kui ma kuulen seda sõna kultus, meenub mulle alati Stahli ja veel. Pea iga päev. Ilmub küll teisel, küll kolmandal telekanalil ekraanile agitaator ja kukub kiitma kogu seda verd ja spermat, mida järgmisel nädalal kinos televiisoris näha saab. Ainult üks viga on nende agitaatoritel küljes. Neil on ees tülpinud näod. Küllap nad saavad ise ka hingepõhjas aru, et jutt, mida nad räägivad, on tõesti umbes sama kaugel nagu varem partei keskkomitee hüüdlaused. Aga erinevalt EKP instruktoritest pole nemad veel õppinud entusiastlikult valetama. Rohkem näitlejameisterlikkust härrased, rohkem sisseelamist. Millega lõpeb Kosovo sõda, on ka igaühele, kes on natukenegi kursis Ameerika filmikunstiga. Selge. Kui kõik laibad on koos ronib Apacz tüüpi helikopterist välja rämbo ja arreteerib isiklikult viimase ellujäänud Jugoslaavia elanikku. Kõige kuhja juure president Milosevici. Kurjust saab karistatud. Õiglus võidutseb. Lahing humanitaarset katastroofi ennetamise eest on lõppenud. Kõlab ood rõõmule. Nii et head eestlased, vaadake aga edasi Ameerika filme ja te saate palju targemaks selles suhtes, mis teie ümber toimub. Aga teater, milleks teile teata? Kuidas elab kultuur Eesti linnas nimega Paldiski, sellest kõneleb nüüd oma aegs Paldiski linnamuuseumi juhataja Evi Laido, kes töötas selles muuseumis aastatel 1996 kuni 98 Seal oli üks väike, eelmise sajandi lõpul töölistele ehitatud puumaja alles ja sellesse oli rajatud mõned aastad enne konkreetselt 1989 üle toodud vene keskkoolist koduloonurk, millest siis vene keskkooli koduloomuuseum. Et faktiliselt oli ikka vene orientatsiooniga nii vene kui kõigepealt nõukogudeorientatsiooniga, nii et seal oli Paškiirid, olid 89. aastal kinkinud sinna Salavati toamaterjali. Terve ruum oli ühele valdiskit rajanud, sunnitöölisele täidetud. Ja ülejäänud oli siis ehtnõukogulik. Paldiski ajalookäsitlus, mis algas muidugi sellest hetkest, kui Peeter esimene oli oma jalad seal maale saanud. Ja lõppes tuumaallveelaevnike linna tutvustamisega. Nende kahe aasta jooksul, mis olid olulisemad saavutused, mis olid olulisemad nihked Muuseumis endast tuli ümber teha ju kogu kontseptsioon ka Salavat Julajevi toas sest Paškiiridele oli kogu aeg räägitud, et nemad olid vabatahtlikult ühinenud Venemaaga, aga tegelikult tuli välja Pennagubatšovi ülestõusu olid nad 200 aastat vapralt võidelnud Tsaari vägedega ja kui siis Pugatšova andis neile võimaluse uuesti oma kodumaa vabaks võidelda, siis nad läksid muidugi ja sellega on ka seletatav, miks nad sinna läksid, nii et Paškyyria vabariigi delegatsioon valitsusdelegatsiooni osa liikmeid sai seal teada, kuidas tegelikkuses mõne koha pealt pas kirja ajalugu välja nägi. Aga selle ekspositsiooni tegin ma endale tänu pas kiiridele enestele, kes mulle materjali tõid uue materjali. Eestiaegne Paldiski tuli muidugi täielikult kogu ekspositsioon ümber teha ja seda oli lihtne teha. Sellepärast. Paldiski kohta oli 1955.-st aastast materjali väga palju materjali kogunud Paldiski linnapea poeg Lembit Kodres sest tema isa oli Eesti vabariigis ainuke linnapea, kes oli linnapea siis aastast 1917 juba enne Eesti vabariigi loomist kuni aastani 1940 arvestades linna kogu olukorda, arvestades seda, et ei sinna tulnud eestlased ega seal pikemat aega elanud venelased või noh, nõukogude inimesed, ütleme siis niimoodi ei tundnud ju ajalugu ja ei tundnud ka Eesti kultuuri ka mitte vene ajalugu ega vene kultuuri, siis Eesti põhikuul andis mulle ühe ruumi 53 ruutmeetrit, millest ma tegin nagu väikese muuseumi filiaali, et oleks üks korralikult remonditud ruum, kus saab näidata nii kunsti kui ajaloolisi ekspositsioone. Ja siin ma pean küll väga tänama pealinna olemasolu, pealinna muuseumide olemasolu eesti kunstnikke, kes lahkelt andsid oma näitusi kasutada. Kas tundub, et Eesti kunstnikud meeleldi näitavad ennast Paldiskist? Väga meeleldi, kõige esimese näituse tegi, seal aitas teha Epp Maria Kokamägi, nii et esimest korda Eestis oli väljas tema aabitsa illustratsioonid. Viiskend akvarell pluss kolm maaliruumi lihtsalt rohkem ei mahtunud, need olid just 96 suvel loodud maalid. Mis võib olla selle põhjuseks, kas nad ootavad uue auditooriumi, mingeid niisugusi, erilisi reageeringuid või on see mingi eksperiment, mis võis seal taga olla? Et Paldiski on siiamaale nimi, mis toob kohale inimesi kogu maailmas, ta läks ikkagi näitas, läks maailma. Nüüd need kauged külalised, kas nad saavad šoki, kannad ette valmistatud, missugune on nende reaktsioon? Ei inimesed võtavad kõike väga normaalselt, muidugi šokiturismi peale seal palju oli üles ehitatud, aga samal ajal no päris ilma muuseumid ta ette kujutada, Paldiski ajalugu on ka mõeldamatu, sest see linn pühiti maa pealt, õigemini põletati sakslaste poolt maha septembris 44 et muuseum aitab ta lihtsalt silme ette tuua ja samal ajal ega nõukogude Paldiski ka ei kujuta, et enam ilma fotomaterjali Noh kõik me teame, et nõukogulased hävitasid Narva nii et siis sakslased said hakkama selle sama asjaga Paldiskis seda fakt ilmselt eriti ei ole, nagu esile toodud. Ja ei ole esile toodud ka seda fakti, et Paldiski ei ole kunagi hävinud Paldiski hooned lahingutes, vaid seda on tehtud siis ilma lahinguta, nagu sakslased taganemisel tegid, küll sõjaolukorras. Aga pärast sõda, kui nõukogude võim on Paldiski kaks korda nagu uuest joonestanud ja Eesti võimu ajal on siis need hooned uuesti maapinnalt nii enam-vähem pühitud või vähemalt varemeteks muudetud. Kas Paldiski elanikud, nõukogude mentaliteet oli nendes sügavalt sees kui suurt oinad tundsid ja tunnevad kultuuri vastu, kas meil on mingi niisugune tunne, et millestki nagu ilma jäädud või või on ükskõiksus pigem määratlus? See tunne on tugev ja venelane noorus on väga hästi tajunud seda, et maailm on nüüd lahti ja võtab sealt kõike, mis võimalik, sest puhtalt eesti kunsti ja, ja ka Paldiski ajaloonäituste külastajate hulgas oli küll kohaletooduna õpetajate poolt palju vene noori, ka Keila gümnaasium. Aga samal ajal neid üksikuid Nõukogude inimesi, kes olid sinna noh, töötanud ka ehitustel, mitte ainult ohvitserid, astusid lausa üksikult inimesed mul muuseumi sisse, et teada saada tõde ajada kohta ja eriti huvitatud ei olnud mitte või olid muidugi ka venelased, aga omamoodi segaduses oma identiteediotsingul tuli sinna näiteks üks Ukraina 35 aastane mees, kes kaheksa kuusena vanemate poolt oli Paldiskisse toodud ja kes tahtis teada, kes ta siis nüüd peab olema, tähendab, otsis nagu endale seda kodakondsuse kohta. Ma kujutan ette Paldiski absoli muuseumi üks oluline niisugune keskus, vaimne keskus. Kuidas on olukord praegu? Paldiski muuseum seisab suletuna minu lahkumise päevast peale. Uus ekspositsioon Eesti vabariigi uuest Eesti vabariigi ajast jäigi tegemata, sest jäi tegemata ka Eesti vabariigi aastapäeva 80. juubelinäitus ja no 81. aastapäeva stamisest muuseumis ei saa muidugi enam üldse rääkida. Miks on muuseum kinni? Sellele küsimusele saab vastata linnapea isiklikult ja kultuurinõunik. Nii tähendab, nagu ma aru saan, sellest vihjest. Linnapea otsus oli selle taga, et muuseumi enam ei ole Paldiskis. Mis võiks selle põhjus olla? Ma küsisin seda linnapea käest, teda ütles tookord, et rahapuudus, et valitsuse määrus näeb nüüd ette haridusasutustele nii suurte summade andmise muuseumi jaoks enam raha ei jätku. Kas ütleme siis, kohalik omavalitsus ei saa muuseumi asjus? See oligi munitsipaalmuuseum ja nimelt kohaliku omavalitsus saabki otsustada, kuhu ta oma raha suunab. Ja ka siis see valitsuse otsus oli siis nagu ettekääne või mis muidu jääb. Mulje jääb jah, et ettekääne, sest see linn vajab lausa karjuvalt oma ajaloo pidevat tutvustamist. Missuguses sõnastuses teabe tehti teatavaks? Lihtsalt linnapea ütles mulle tänaval 14. jaanuaril 98. Mina otsustasin muuseumi sulgeda. Kas see oli teil viimane kontakt selles küsimuses, kas te olete pärast suhelnud veel pärast seda veel kahel korral? Aga need olid juba seoses sellega, et ma kirjutaksin lahkumisavalduse ja ka seoses sellega, et niisama lihtsalt ei saa muuseumi tegevust lõpetada. Sel juhul oleks tulnud kogu kogutud materjalide fond anda üle Harjumaa keskmuuseumile. Aga teisest küljest, kui nüüd ikka tulla tagasi selle sulgemise põhjuste juurde. Vald, vallavolikogu on andnud mingisugused summad, need on määratud, need on eraldatud. Kas need lähevad siis korstnast õhku või lähevad nad, kuhu nad lähevad? Ei tea, sest näiteks niisugune huvitav fakt selgus, et 97. aasta muuseumi aasta eelarve oli 100000 ja 98. aastal pärast minu töölt lahkumist juba 23. aprillikuupäevaga võttis linna volikogu vastu otsuse, et Paldiski muuseumile on 98. aasta eelarves eraldatud 240000 muuseumile siiani tundigi töötanud. Raha on läinud poole suuremaks ja kas tõesti haihtunud? Ei tea? Möödunud teisipäeva hommikul maailmapildi saates oli juttu sellest, kuidas elab liin, kuid teatrilinn eriti kui muusikateatrilinn selgus muuhulgas ka, et Viinis on näiteks üle 100 muusikateatri. Tegelikult on aga Euroopa teatri pealinn siiski London. Kuuleme Tiina Tammarilt tema muljeid hiljutistelt teatri kõlastustelt Londonis. Olete te vahel mõelnud, milline võis olla ühe või teise ooperi originaalvariant. Kuidas võis lavastuslikult välja näha kõige esimene avalik etendus? Paar kuud tagasi käisin Londonis vaatamas muu Sovski Boriss kodunovi mida ühed kriitikud kiitsid, teised jälle laitsid. Minu jaoks ei andnud võrreldagi mõni aasta tagasi kuninglikus ooperis nähtud lavastus variandiga. Mitte kuninglik ooper oleks etem kui inglise rahvusooper. Ento kuningliku ooperi 94. aasta lavastus oli traditsiooniline. Selles oli kulda ja karda nii kostüümides kui lavakujunduses. Kaali, tuul, lavastus terve, vaatuse võrra pikem. Ütlen siinkohal, et kiusatus etendusi lühendada Londonis täiesti loogiline sest enamikul teatrikülastajaid seisab pärast etendust ees rongisõit koju ning nad on tavaliselt tänulikud lühendatud ooperi eest. Boriss kodunov on aga üldse keerulisel libreto, ooper ning Poolas toimuva vaatuse jätmine iseäranis selles viimases rahvusooperilavastuses, mis on juba visuaalselt ülilakooniline, ei tulnud asjale kasuks. Niivõrd raske on ikka leppida tsaariga, kes käib laval ringi kehvapoolse valituga kelle ümber tiirleb nahkjopede sõukondlaste kari, kelle juuksed on hobusesabasse tõmmatud. Lavastust kiitnud arvustaja nägi selles Oriskodunovi kaasajastamist sest Venemaa probleemid pole ju muutunud. Ja hea hulk Vene maffiast kannab lihtsalt nahkjopesid. Ooperi kaasa. Ajastamise küsimus tõusis minu jaoks aga hoopis eredamalt päevakorrale hiljuti nähtud Wagneri baasifali etenduses ka rahvusooperis. See oli eelkõige ood tehnoloogiale. Millise suurepärase tehnikaga käis kõik laval toimuv avanesid ja sulgusid, uksed liikusid üles ja alla prožektorid. Kes on näinud filmi tähesõjad. Sellele tuleks lavastus vas tehtutav ette, mina eelistan aga inimlikku külge ooperis. Ning võimsa tehnoloogia kasutamine jätab mind külmaks. Ka olid kõik või peaaegu kõik kostüümid, hallid või beežid. Sama värvi oli lavakujundus. Seni pole ma näinud arvustust, mis seda lavakujundust või kostüüme kiidaks. Üks vähestest värvilistest kostüümidest tekitab pigem vaatajas piinlikust. Seda imekeerulise konstruktsiooniga kleiti kannab naispeategelane Kundri teises vaatuses kus ta järjest koorub sellest, et lõpuks ilmuda just nagu särava liblikana. Mõte pole ju paha ja võiks sisaldada poeesiat, mis sobiks vaagneriga hästi kukku. Ent asi kukub halvasti välja. Tervest lavastusest jääb mulje kui staatilisest ülitehnoloogilisest ooperist. Sinnapoole see viimase aja suundumus paistab minevat. Inimliku draama ja tragöödia asemele tuleb tehnika draama. Ei saa ju teisiti, kui muigega võtta viimast vaatust millest tuleb lavale musta riietatud rüütel taastub jala, ent mööda raudteed sama raudteed pidi lahkuvad lõpuks seesamarüütel, kes osutub Parzisvaliks ja mitmed teised peategelased ikka jala oma hallides, peesides kostüümides. Samas on osaliste esinemine lausa esmaklassiline. Pole kaua kuulnud nii võimsat ja head ooperikoori ning peaosatäitjate laul oli suurepärane. Ka orkester oli igati hea, saal oli välja müüdud. Eesti tavalise kolme tunni asemel on Parcifal väga pikk kooper ja kestab üle viie tunni, nii et etendus algas tavatult vara kell viis pärastlõunat. Ei tea, kuivõrd Eesti ooperisõbrad-tuttavad vaagneriga. Suurbritannias on ta väga populaarne ehkki sagedasti teda just mänguga ei võeta. Minu jaoks jäävad ta ooperid ikka müstiliseks, mitu loogiliseks ja muinasjutulise. Eks muinasjutunautimiseks peab selles sisalduma, aga midagi ka silmale ja südamele tehnoloogiast ja heast muusikast. Laulust üksi ei aita. Soomlastele on praegune aasta Kaleval aasta, Nad tähistavad oma rahvuseepose 100 viiekümnendat sünnipäeva terve aasta jooksul. Meenutame natukene ajalugu, nende suur mees, arst, filoloogia, folklorist Elias Lõndrut alustas oma uurimisretk juba aastal 1828. Kokku tegi ta on 11 kogumisretke, läbis jalgsi ja suuskadega 20000 kilomeetrit. Ja nüüd on siis selle lõpliku variandi ilmumisest möödas 150 aastat ja soomlasi tuleb tunnistada, nad on teinud suurt tööd, et oma rahvuseepos tutvustada. Ja praegu on Tartus Ülikooli fuajees avatud fotonäitus. Seda näitust käis külastamas Hedvig Lätt. Näitus iseloomustab kokkuvõtlikult Revala erinevaid kujunemisperioode tegelasteks on Akseli kallen, kallela loodud muinaskujud. Kolmandik näitusest avab Kalevala tähendust ja mõju Soome kaasaegsele kultuurile näitab tema erinevaid avaldumisviise soome kaasaegses kunstis, muusikas ja maalikunstis. Ühtlasi rõhutab näitus Kalevala tähtsust soome identiteedi kujunemisel. Samas annab viiteid tema mõjust teistele maailma epostele. Lähemalt räägib Soome Instituudi kultuurisekretär Kalli Kukk. Minu kui Tartu Soome Instituudi kultuurisekretäri pool ajendas korraldama see näitust see, et meile pakuti niisugust võimalust teha Tartusse näitus. Aga näituse tegijate poolse näitusetegijaid on kolm Soome Kirjanduse selts Soomest, mis sisuliselt võrdub meie teaduste akadeemia humanitaar poolega. Siis Kalevala selts ja Akseli kallen Kallel muuseum. Neid ajendas muidugi Kalevala juubel ja uue Kalevala versiooni juubel 150. ja Kalevala näituse tegemisel lähtusid nad kahest aspektist. Üheksa oli siis Kalevala kui soomlase identiteediga India ja teiseks tahtsid nad näidata kale varad teiste eeposte seas teiste epaste peres ja nende poolt mõjutatuna ja neile mõjureid andjana. Milline on Kalevala täis kreeklaste seas? Kalevala teiste eestlaste seas on, ma ütleksin, ürgema või ürgallikas, see tuum Kalevala on elusorganism, ta elab, temas on mingi suur jõud, mis on andnud teistele maailma eepostele samuti ainest ja jõudu, kui tuletame meelde, mil Kalevala sündis, see oli rahvast ärkamisaeg ja põsed olid selline materiaalne rahvuse moodustumise kinnitus. Aga Kalevala on selles mõttes ürgne, et võrreldes meie kalevipojaga on tema aines täiesti rahvahulgast kogutud. Sinna ei ole juhtunud kunstluulet nii palju löön, ruut on omal ajal ütelnud, et ta kogus karjalast nii soome karjala poolelt kui Vene Karjala poolelt, nii palju Runasid Runa ainest, et ta oleks saanud kokku seitse Kalevalat ja need kõik oleksid oma süžeede poolest olnud erinevad. Olete, et välja toonud kolm aastaarvu kolm daatumit aastal 1835 siis üllitati eepos, esimene variant. See ei ole nii põhjalik kui hilisema, kuhu Leon, ruut ja teisedki rahvaluulekogujad kogusid lisaainest. Ja tänavu me sellel aastal 1999 peamegi just Kalevala viimase ehk uue Kalevala 100 viiekümnendat juubelit ja selle sünnidaatumiks oligi 1849. Millist mõju on avaldanud Kalevala kaasaegsele soome kunstile muusikale? Näituse koostajad ise kinnitavad, et see mõju on väga suur ja iga näitusekülastaja võib selles ise veenduda. Vaat soomlased, see tähendab dianäituse koostajad ka kinnitavad nagu ühest suust just et noh, rahvas on alati natuke ignorantne ja ja natuke irooniline, ütlevad, et kale vara on jäänud oma aega ja ei paku ei kaasaegsele kunstile ka rahvale mitte midagi. Aga kui nemad hakkasid asja uurima, siis said täiesti vastupidise kinnituse sellele. Kalevala elab nii tihedalt Soome argielus, kunstis, skulptuuris edasi. Et nad ise seda enam ei märkagi, näiteks on loodud Kalevala rollimängud, nii nagu Tolkieni rollimängud on olemas, noored mängivad neid suure rõõmu ja hea meelega on Kalevala taro kaardid siis tänapäeva kunstis on parodeeritud Kalevala tegelasi, aitab samuti elujõudu, ei saa parodeerida seda, mis mitte midagi ei tähenda miskit ja midagi ei ole. Aga siin on väga humoorikaid, pilte ka meie naised ehk meie naised ajakirja reklaamikampaaniast, kus on vahetatud rollid. See kuulus pilt Aino trip difhonist, kus vana väina möönen Akseli kallen, kallela joonistustel püüdis oma armastatud ainult paadist, aga nüüd põgeneb hoopis nooruk tütarlapse eest. Seda pilti on võimalik sinna. Ja kindlasti ja seal on ka palju teisi huvitavaid pilte ja samuti Kalev alalt kunstis, ooperis igal pool elab ta, siin on välja pandud 20 suurt stendi pilte, siin on üks huvitav stend, kus anne, Kalevala tõlk, kui palju on neid tõlkeid maailmas, Kalevalast? Kalevala tõlkeid on maailmas tohutult palju, neid on 47-le keelele tõlgitud ja üks eksootiline keel on varsti veel lisandumas. Aga noh, me võime siin välja tuua juba jaapani keele ja, ja eksootilisi Aafrika keelegi, kauaks see näitus siia avatuks? Me loodame, et see näitus jääb meile maikuu keskpaigani. See sõltub muidugi ka sellest, kuidas on raamatukogul ruume, raamatukogu ruumid on selle ajani aga näitus, mis meile pidi tulema, see pidi tulema Moskvast näiteks näituse niisugust vormilist külge, et üheksa varianti ringleb mööda maailma ja 30. kuues riigis näidatakse seda näit just ja peamiselt küll pealinnades ja meile pidi tulema näitus Moskvast. Aga Musk? Ma ei tahtnud seda mitte ära anda, ütles, et tema hoiab seda veel ja ja näitab veel mõnel pool seal lähiümbruses. Ja soomlased, see aumeestena au inimestena tegid ruttu, ma ei tea, kas see on variant, on siis need üheksas või 10. et Eestisse pidi tulema näitus, tegid uued sõrestik, kuid see on väga tehniliselt raskelt raske näitus, aga samas on jah kaunis ja, ja on ta vaadata, et nad tegid meie jaoks sellise näituse, et ta meile jõudis igeaegselt, nii nagu oli lubatud ja samuti on vahetatavad ka eestikeelsed tekstid on meile tehtud, neid tekste on 13. keeles. Nüüd tahaksin veel osutada kahele sündmusele, mis tavanädala jooksul toimusid kõigepealt Eesti-Vene kultuuri sümpoosion, millest me loodame rääkida järgmise nädala jooksul ja millest on ka juba ajakirjanduses natukene juttu olnud. Aga eile õhtul kell 16 toimus lai tänav 19 linnateatri kammersaalis Sulev Luige 45. sünniaastapäeva tähistamine. Mõeldud oli see väiksele ringile sõpradele ja kolleegidele ja selle ürituse korraldajad ütlesid, et nende eesmärk oli puhastada natukene selle näitleja mälestust saastast, mis tema surmaga on nüüd selle nime ümber kogunenud. See üritus siis toimus eile, reedel, 16. aprillil kell 16 ja nüüd jääb skulptuuriga saadet lõpetama Ivalo Randalu, nagu ikka. Päev nagu tänagi on traditsiooniliselt Hortuslaste kontserdipäev nende väravatornis. Kell 16 alustavad nad seal varase renessanssmuusikaga, täpsemalt 14. sajandi lugudega. See oli aeg, mida Itaalia kultuuriloos tähistatakse mõistega Tretsento ja mis Eelanessaansime kuulub hilisgooti ka ja renessansi vahele. Eestimaal ei olnud siis veel mõisaidki ja kuni hakatigi rajama laoti äärberitelegi peale alles õlgedest katused. Paaniasse, see tähendab küll hoopis, et hispaania muusikat tuuakse meile Estoniasse kella seitsmeks õhtul. Toojaks on nende väljapaistev koorijuht 1953 sündinud Hoseprat kes on õppinud ja seejärel õpetanud Barcelonas, konservatooriumis ja mujalgi ja mitte ainult kooridirigeerimist, vaika, kammermuusikat, laulu, muusikateadust. Hetkel juhatab Ta mitmeid Kataloonia koorejaan, Hispaania raadio ja televisioonikoori esimene külalisdirigent kontserteerib senjoor bratsaga kõikjal Euroopas. Pärast Eesti-külastust näiteks sõidab ta Belgiasse Inglismaale, sealt edasi Argentiinasse, Brasiiliasse ja Tšiilis. Kava esimene pool sisaldab hispaaniat kunstmuusikat 14.-st sajandist tänapäevani, teine pool aga Ibeeria poolsaare, mitmete regioonide ja rahvaste rahvalaule. Esmaspäeval alustab oma nädalase turnee ka Kanada Austria kitarrist tremiipušeer, keda mäletame ehk veel 1997.-st aastast Pärnu raemuusikafestivalilt, kus ta esines koos Kaie Kõrbiga. Pušeer on spetsialiseerunud Rodrigo muusikale, noh, seda viimase kolme aasta jooksul. Ja kavatseb peatselt plaadistada Talle tolle omapärase hispaanlase kogu kitarrimuusika Rodrigo. Ka lõpetab ta oma siinsegi kava. Milline aga siiski ületab kitarriõhtute tavapiirid, sest kuulda saab mitmeid transkriptsiooni näiteks granaaduse bootilistest, Valtsidest, enderi süüdi muusikast ja muudki. 16. sajandi Poola tantse ja nii edasi. Remy Bushehri kontserdid toimuvad järgmiselt. Esmaspäeval kell 18 Narva linnuses teisipäeval edaspidi algusega kell 19 toonias kesknädalal tõrvas, neljapäeval Haapsalus, reedel Viljandis, tuleval laupäeval Otepääl ja tuleval pühapäeval Valgas. Poseerist veel vahest seda, et ta on nimekaim kitarrist, kes Kanada, täpsemalt Quebeci pinnal eales sündinud ja kasvanud temast räägitud-kirjutatud ainult ülivõrretes. Otse pöörane temperament tegi juba noorukist tehnilises mõttes kitarri Akropaadi. Aastatega lisandusid tõsidus ja süvenemine. Ja muidugi meeletu töökus. Tema sõnad on. Muusikas ei saa olla edukas, kui sa pole võitnud vähemalt 12 kurssi. See on nõudnud eneseohverdust ja paljustki loobumist ja toetub ilmselt väga toredale auahnusele, mis nagu kuulsite, viib ka meie väikelinnadesse. Eelolev nädal kujuneb ERSO-le võib küll öelda kaunikesti kokkuvõtmise ajaks, sest neljapäevasele kontserdile viiakse kaks krõbedalt partituuri. Need on Prokofjevi klaverikontsert number kaks, Peep Lassmanni soleerimisel ja Stravinski Petruska. Populaarsed hobused mõlemad omas žanris, ent keeruka rütmikoega tujutate tempomuutuste ja suurt intonatsioon. Helist täpsust nõudvad õnnestumise peab garanteerima. Ja võimekas ja võimukas dirigent. See mees tulebki Venemaalt. Nikolai Aleksejev, kelle iga-aastased kordaminekud siin tuletavad meelde ühte teist omaaegset suurkuju. Laimalcood, kelle kontsert 1900 kolmekümnendatel aastatel peeti parimaks. Niisiis neljapäeva õhtul Estonias ja ka klassikaraadios. Päev varem kolmapäeval musitseerivad Vanemuises Vanemuise sümfoonikud, juhatab Endel Nõgene. Kaasa teeb teatri koor, solistid, kuusisto viiulil sopran Heli Veskus, tenor Mati Turi ja bass Mart Mitt. Ja kui juba esitajad peaksid kohale meelitama vähemalt poole saali ja kui publikut, siis kava toob kohale kindlasti ülejäänud sest alustatakse Erkki-Sven Tüüri passiooniga ning lõpetatakse Sibeliuse viiulikontserdiga. Vahele kõlavad aga Schuberti Keedur missa jäteppisi unele, orkester, prelüüd. Kaunis pärastlõuna. See oli sellel nädalal kultuuride saade. Saate panid kokku Külliki Valdma ja Martin Viirand uued kultuuriuudised jälle nädala pärast.