Kultuuriga ja. Tere, On laupäev, esimene mai ja kultuurikaja toimetamise korgan Mari Tarandi käes. Tänases saates valitsevad kirjanduse ja teatriteemad. Reportaaž Alatskivilt Mõtteid harrastusnäitlejate neid nagu päevadega seoses ja loomingu. Ettehaaravalt räägime ka teatrifestivalist Tartus. Saab täna Andres Langemets, et rääkida teemal Juhan Liiv ja tänapäev. Juhan Liiv ja tänapäev. Tänavu saab 135 aastat Juhan Liivi sünnist. Liivist on kirjutanud paljud noor eestlasest Friedebert Tuglase kirjandus doktor Aarne Vinkel ini. Ent Liivi luule iseloomustust, mis mind tõeliselt rahuldaks, polema tänaseni lugenud. Võib-olla jõudis kõige lähemale Hando Runneli filmikavand, Juhan Liivi lugu. Uue iseseisvuse tulekul uute aegade keerises pole Juhan Liivile kohta leitud ja lauluväljakul tsiteeriti värssi, et ükskord on Eesti riik. Kuid see oligi kõik ja kõigeks jäänud. Sest Juhan Liivi isamaa armastusele ei ole tänases kultuuri intellektuaalsuses enam kohta. Isamaa-armastus ei ole poliitiliselt korrektne ega piisavalt liberaalne. Üks tänane postmodernistlik kultuuri liignaine ei mõtle ei Eestile ega eestimaale, vaid omaenese isikule. Enamasti ei ole neist keegi Liiviga tähelepanelikult lugenud, sest nad seostavad Juhan Liivi luulet juba etteteadvalt eesti rahvuslusega. Oh ei, seda liiv ei olnud, on ehk üksainus luuletus, milles Liiv räägib eesti rahvast ja selleski pakub ta eestlasi Moskva vürsti leegioniks. Meeltesegaduses muidugi. Küll on liiv kogu aeg olnud hingepidi kinni isamaas tema maastikest loomadest, lindudest ja üksikutes hingedes. Liivi isamaa armastus pole mingi rahvuslus, see on pigem maastiku armastus, keskkonna hurm. Ei tea kedagi teist eestlasest kirjanikku, kes oleks suutnud nii valu tõsiselt kogeda ja sõnadesse panna eestimaa vaikust, hallust või pigem värvi vaesust. Kes oleks olnud mitte minimalism haigutaja, vaid vähesest ja väetist. Suure esilekutsuja. 35 aastat tagasi tähistati Eestis Juhan Liivi sajandat sünnipäeva. Kõigest vastuseisust hoolimata kujunes mitmeaastaseks Liivi vaimustuseks. See sütitas Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli, Mats Traadi ja paljusid noori luuletajaid. Korraldati näiteõhtuid, noorte näitlejate eestvõttel ilmusid raamatud, mida koolipoisid neelasid. Mõned ütlevad nüüd, et see oli 60.-te optimistlike kuldne komsomolipõlvkond. Ega ei olnud, oli hoopis Juhan Liivi ja Albeeerrgaa, müü põlvkond Kafka, Jahandke lugejat ning Freudi taas avastajad. Olid need kandilised pingviinid, keda Juhan Smuul kadestuse vihkas. Mis sellel kõigel oli pistmist komsomoliga? Harv olen eesti luules kohanud eestlase kiitust ja rahvuslikku kerkimist. Võib-olla pole seda isegi olnud, seda pole ka Juhan Liivil. Aga see sündis miskipärast meie laulva revolutsiooni aastatel. Ei ole Juhan Liiv iial öelnud, et eestlane olla on uhke ja hääl. Temal on hoopis vastupidiseid luuletusi naabri vihast kadedusest, omakasust, sõbra reetlikkusest ja seesugusest. Ja Talon südamlikumad südamlikumad ridu, neiust, naisest, lapsest, vaesest mehest, lihasest või varblasest. Inimeste ja loomade puhul näeb ta üksikus olendis headuse üldistust. Üldistades aga Eestit ei näe ta mitte rahvast, vaid hoopis maastiku. Juhan Liivi Eesti on eesti maastik. Kogu maailmaluulest ei tea ma kedagi, kes oleks kirjutanud midagi meeldejäävat ja värvikat metsast. Meie põlisemast põlisest keskkonnast. Olen Kesk-Eesti metsade tasandike keskel kasvanud kahe sõnaga öeldult metsavend ja tajun, mida liiv on minusuguste jaoks sõnastanud. Mänd, kuusk, kask, lepp ongi meie mets väga vihmane Lumene või Lobjakale meie med, mitte Värmikas, vihmavett. Minu jaoks on Juhan Liiv maagilise realist kui kolumbialane markes sest ta saab hakkama vähese tekstiga vähese aine puhul. Ses vähesuse armastusevõimes on eestlaslikus üdi. Ikka öeldakse, et eestlasi on vähe ja Eesti on väike riik. See pole üldse oluline. Tähtsam on, et eestlane suudab märgata ja leppida vähesega armastada kedagi või midagi, mida on vähe. Mis pole suurega värviline, vaid pigem varjundirikas markeeritud ja nüansseeritud. Kui tänane teoreetik tahab sedasama asja väljendada. Oma tarka nägu kaotamata ütleb ta, et Juhan Liiv on modaalsuste meister. Varjundirikkuse tabaja. Tänasesse kahe, kolme või viievärvidesse aega modaalsus ei sobi. Eesti mets on värvitu ja tonaalsusetu, nüüd on ta tooraine Juhan Liiv ja isamaa armastus peaaegu et minevik. Ja kui Liivist ja iseenda hinge osakust muidu lahti ei saa, tuleb öelda ja mõelda, et ju see Juhan Liiv üksullikele oli. Nii öeldakse, et kohe mõelda, ega meie ju ei ole. Aga kes me ise mitte meiena üldse veel oleme. Füüsikud tunnevad seesuguseid osakesi, mis ise mitte ühtki ainet ei suuda tekitada, aga lõhkavad edukalt nii molekule kui ka aatomeid. Ka seesugused on keegi või miski maailma ette näinud. Ja nüüd siis kohe eilsetest sündmustest Alatskivil. Juhan Liivi luules oleme ikka hinnanud tema Liiviliku lihtsust ja maailmatunnetust. Me armastame ja austame teda. Mina ei tea, kust ma rõõmuvad. Pole mul maad. Ei ole, mul maja, pole mul rada. Ei ole mul raja, pole mul raha. Ja kõik, On vaja olenguid, kurva aegade kaja. Tumedaööde tunnistaja. Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Juhan Liivi 135. sünniaastapäeva aktusel esinesid Alatskivi koolinoored. Seejärel asuti kõige tähtsama luuleauhinna väljakuulutamise juurde. Juba teist aastat on Liivi luuleauhinna statuudi veidi muudetud iga žüriiliige vallamuuseumi kooli kirjanike esindajat. Nad on valinud oma kandidaadi vaieldakse-arutatakse ja lõpuks on kinnine hääletamine. Tänavu esile tõstetud. Head luuletused olid Nendelt autoritelt. Mari Vallisoo, Valeria Ränik, Rein Sepp postuumselt Jaan Kaplinski, Kalev Keskküla, Eeva Park, Ene Mihkelson. Žürii esimees on eelmise aasta luuleauhinna laureaat, seekord Kalju Lepik, kes kahjuks ei saanud kohale tulla. Kuid nagu žürii liige Janika Kronberg ütles. Lille sideme kaudu, oli ta Alatskiviga ühendatud. Ja kui me eesti luulet meenutame, siis võime kindlad olla, et ta täna Juhan Liivi poolt sõnastatud lille sideme kaudu on vaimus ja hinges meiega ühenduses ja kui me tänast ilma vaatame, siis näeme, et Eestimaa polegi ehk nii õnnetu kui Juhan Liiv munandi eest nägi. Taevasina ja särav päike on meile täna antud ja ma usun, et ka armastus, ausus ja truudus. Ja muidugi luuletruudus, see, mis meid täna siin kõiki ühendab. Ene Mihkelson on eesti luules kõnelenud Gazas tublisti veerand sajandit. Ja alates 1978.-st aastast tollal ilmunud esikkogust. Olgem ausad, avaldanud 10 luuleraamatut, tulemas on 11. mahukam valikkogu seni ilmumast selle aja jooksul enamasti maitstud vabakutselise leib on võimaldanud ehk mõelda ja juurelda sügavamalt loo saatuse ja inimelu põhjuse ja tagajärje seoste üle. Kui see võimalik on olnud. Tavalistel lugejail oma hargipäeva askeldustes, rähklejaid, luuletaja, kohus ja missioon on see oma sisekõnedes, kõneldu ja läbitunnetatud nähtavale tuua panna neid mõistma ja mõtlema sellele, mida me pole osanud oma argipäevast näha. Kui me mõtleme Juhan Liivi tundlikkusele ja tema mõjule järel ilmas et mitte öelda prohvetlikku selles siis kuuldub Juhan Liivi luulemotiive ja helisid sajandi vältel pea kõigi tunnustatud luuletajate loomingus. Võib-olla polegi nad olnud alati otseseoses? Nendeni on jõutud iseenesest või kaude. Sest hea luuletaja on ju alati isepäine oma tee ja oma sõna iseotsija, kuid talle loomuomane tundlikus. See kanaarilinnuna rahanduses olemise võime ühendab teda teistega. Luule küpsedes lisandub sellele varasem traditsioon, mida tundes ja millele viidates tekibki üle aegade jaga mundrite ulatuv side. Mitte asjata ei ole Kalju Lepik põhjendanud oma valikut sõnadega et Ene Mihkelsoni luules kumiseb kaasa Juhan Liiv. Nüüd on Ene Mihkelson oja talu madalas kambris oma luuletuse paksu raamatusse sisse kirjutanud. Ma olen siin teist korda, esimest korda sain ma Juhan Liivi preemia 1994. aastal 1993. seal ilmunud luuletuse eest. Ja sinimuuseumis ülepea, kogu Alatskivil on mingi eriline hingus, liivist varjutatud, liivist seletatud, kuidas keegi parajasti näeb, sest Liivi loomuses on väga mitu tahku. Neid kevadisi luuleüritusi siin võiks nagu luule pühakski nimetada. Nii et väga eriline tunne. Aga nüüd see luuletus, nihkus tänase finaal Eestit ja leiti sellest linnukujundid ja sidet Jaan Liivi haige tiivaga linnuga ja nii edasi. Tundub tõesti, et mingisugune imelik mõtteviis on sind kuidagi saatnud. Juhan Liivi puhul on alati ära märgitud ka seda, et ta oli vaimuhaige ja kirjutas just sellel perioodil kõige hingeminevamad luuletused. Edasi on targad mehed seletanud ja analüüsinud, et selline ime oli võimalik seetõttu, et haige lee ei allunud enam vormi sunnile ja mojele. Ja vaat niisuguseid hingehetki ja sissevaateid kõlab läbi mistahes luuletaja mis tahes luuletust kirjutades kuskil sügaval. Ja see ei pruugi üldse paista välja vormis ja liivi mõjulisuses selle luuletuse puhul, et siin on mitmed märksõnad, mis otse Liivile osutavad. See on mingi eriline juhus võib-olla. Sest luuletaja alguses ma tõesti mõtlesin, võib-olla me oleme liivis niivõrd läbi imbunud, et ise ei pane seda enam tähelegi. Ta on meie oma ja meie oleme kuskil tema omad. Luulesse liivi Luhvle süda on alati teiste luuletajate loomevabadusest sees. Auhinnatud luuletus autori esituses. Jah ikka veel see tunne, et neid haruldasi hinge linde kes tõesti kuulevad ja teavad puudutusest sama palju nagu lennust peab hoidma ööde kalkuses. On hingedel ju kõigil keha kurbus piirab neid niisama nagu hingetuid kes eristavad alati nii põhjuste kui ka tagajärge. Põhimõisteist ilmakaardist pajatavad nemad kui linnu hingedelt. Sulg sule järel lennult langeb. Ja lõpuks õhk ei kanna neid. Looming on oma igakevadise arupidamise ära teinud ja sel nädalal käidi Tuglase juures. Kui nii võib öelda, Underi-Tuglase majas nõmmel, et üle anda ajakirja möödunud hooajapreemiad. Udo Uibo. Kuidas oli tänavune saak ja mispärast õieti seda traditsiooni peate juba nii pikka aega oma paarkümmend aastat. Traditsioonidega on selline asi, et neid peetakse sageli põhiliselt sellepärast, et nad on kunagi välja kujunenud, aga noh, teiselt poolt ikkagi üks võimalus kirjandusele natuke tähelepanu pöörata, inimestel on ikka hea meel, kui tähelepanu pööratakse ja noh, teiselt poolt on ka toimetusele lihtsalt sunnib möödunud aasta läbi vaatama mõtisklema selle üle, kuidas aasta oli ja mida edasi teha. Möödunud aasta oli loomingule suhteliselt hea aasta ja ta ei olnud mitte ainult loomingule. Aastad oli üldiselt ka eesti kirjandusele. Ja seda on selline tunne, et kirjanduselu on hakanud jälle tekkima, sest vahepeal teda praktiliselt ikka üldse ei olnud. Ja ka looming on sellele natuke suutnud kaasa aidata. Niisiis vaatasid tehkaksist numbrit läbi ja üle ja toimetuse liikmed tegid oma ettepanekud, et kellele anda auhinnad proosa, luule ja nii edasi. Jah luules sai auhinna Ülar Ploom tsükli luuletusi minu Cityst eest prooduste anti seekord kaks auhinda, nendes esini romaan naismaadlejate elus seljatas 100 meest ja Mati Undi jutustus tekste. Esseistikapreemia läks seekord vappa Vaherile artikli Hando Runnel ja künding eest. Ja noh, üks tähtsamaid preemiaid minu arust on noore autori preemia. Selle sai siis 22 aastane üliõpilane Mihkel Samarüütel jutustuse protees eest ja arvustuste eest. Loomingu raamatu tõlkepreemia läks üle voolale Ingmar Bergmani erakõneluste pääl Kuulogenkvisti homseni tõlgete eest. Nüüd, kus te olete värskelt üle vaadanud, selle aastakäigu on ilmselt ka silma ees, missugune see loomingu autorkond on? Kindlasti Jon vanad, truud loomingu autorid ja siis üks hulk uusi nimesid. Need noored, kellest sa praegu just rääkis, et kas on ka selliseid nimesid, kes selles aastakäigus niisuguse juhusliku. Aga meteoriidisäraga esinesid. Noh, ma ei oska öelda, kas juhusliku, aga näiteks luulast jäi mulle meelde konkreetselt üks Lauri Sommer ilule. Lauri Sammeril ilmus möödunud aastal ka luulekogu, aga noh, ütleme et see oli natuke algajalik, minu arust, aga see üks luuletus möödunud aasta seitsmendas numbris, kui mina peaksin tegema Loogia 100-st Eesti parimast luuletusest, mina valiks selle kindlasti sinna hulka, see näitab, et inimesel on potentsiaali, nagu öeldaks. On olnud aegu, kus Loomingus ilmumine tähendas kindlasti teatud kvaliteedi või tasememärki kirjandusteose küljes, olgu see siis kriitika või luuletus või, või novell. Kas võiks öelda, et see on jäänud? Noh, siin võiks natuke vaielda, et kui sa võtad need vanad aastakäigud kätte ja ootad ikka, mida seal kõike ilmunud on, noh me oleme ikka põhimõtteliselt oleme seinast seinaajakiri noh, tänapäeval eriti tuleb arvestada seda, et inimeste maitsed on ikka väga erinevad, praegu on noh, väga selgelt kasvõi see põlvkondade vahe. Ja noh, me oleme püüdnud olla suhteliselt raatlikud, aga muidugi mingisugune taseme latt on, aga mis see tase täpselt on, kes seda oskab öelda, see sõltub ikka seda, mida toimetus kirja oskaks, peab. Kas võite ainult sellele loota, mis toimetusse kokku voolab või tuleb ise ka aktiivselt tööd teha, autorite ringi laiali? No me teeme möödunud aasta, me tegime ikka võrdlemisi aktiivset tööd, selleks oleme nüüd teinud isegi sellist kunsttüki põlevist loomingu ajaloos tehtud, et me oleme etteantud teemale ilukirjandust isegi tellinud. Vastane neljandas numbris, siis olid need kriminaalnovellide neli tükki väga erinevat, tulid välja ja üks neist isegi auhinna, nii et need ilukirjandust võib ka tellimise peale teha ja see aasta me oleme isegi luuletusi maatiliselt lausa tellinud ja see sõltub muidugi autorist, kui on intellektuaalset tüüpi autor. Mõned on isegi edaspidi avaldanud soovi, et nad tahavad seda teha. Ja noh, artiklite osas on alatise tellimuste osa olnud väga suur ja arvustuste puhul on olnud seni peaaegu sajaprotsendiliselt ta nüüd on jälle midagi muutuma hakanud, nii et arvustuste pakkumisi on jälle tekkinud, mida tükk aega ei olnud, nii et igas mõttes on praegu näha, et jälle nagu litter, raadid on aktiviseerunud natuke. Seda on tore kuulda, mis oli siis ka leitmotiiv sellel ilusal õhtupoolikul Nõmme mändide all, kus te kokku saite auhinnad, ülejäänud. Ürituste vorm on juba traditsiooniline Tuglase majahoidja August Eelmäe tavaliselt leiab mõne sobiva või ajakohase asja Tuglasega või loominguga seoses, millest ta räägib ja siis on auhindade kätteandmine ja siis väike seltskondlik koosviibimine. Ega lõket aias veel ei teinud, trükkisin Poolat. Nüüd tuleb jutuajamine viivi mets slaidiga, kes töötab rahvakultuuri, arendus- ja koolituskeskuses näitekunsti peaspetsialistina. Töö ja inimesed sellel tööpõllul on erilised ja innustavad. Ja neid on palju. Selliseid kollektiive koos kooliteatritega on 800 ringis. No see on statistika, aga ma eeldan, et päris järjepidevalt ütleme täiskasvanute gruppe, kellega mina tegelen, ütleme niisuguseid traditsiooniliselt ja pikemat aega tegutseva tungil 250 ringis statistika järgi 400. See tähendab, et on juhu truck. Pean, kes ühel aastal tegutsevad teisel aastal võib-olla ei suuda enam teha ja mõne aasta pärast tulevad jälle kokku ja ja nii, aga see seltskond, kes seda tööd teevad lisaks oma põhitööle, on niivõrd omalaadne ja positiivne. Ja, ja see tõesti annab endalegi selle toonuse, tahad seda tööd teha ja nüüd on saabunud niisugune huvitav aeg, nimelt on käimas näitemängupäev ja need on eesti piirkondlikud näitemängupäevad, kus osalevad siis kõikidest maakondadest vastavalt siis oma piirkonnale Põhja-Eesti Lõuna-Eesti Lääne-Eesti Kesk-Eesti kollektiivid maakondadest, kes on siis omakorda maakondlikel päevadel välja valitud. Toimunud on juba Lõuna-Eesti, mis toimus Harglas Valgamaal, toimunud on ka KeskEesti ilmis, toimus Põltsamaal ja just nimelt seal nüüd 30 aprill kuni teine mai toimuvad Põhja-Eesti näitemängupäevad ja need on siis püsikultuurile ja ees on veel siis Lääne-Eesti näitemängupäevad, need on mai seitsmendast üheksandani Kullamaal. Maakonnad on huvitatud teatud niisuguste ürituste läbiviimisest, see on nagu tähelepanu ja, ja sellele piirkonnale maakonnale. Aga meie teeme omamoodi ka valiku selle tõttu, et kui me vaatame, et kusagil on see kultuurielu võib-olla natukene tagasihoidlikum, võib-olla ka näite nagu seltskondi vähem ja huvilisi vastu oleks, aga hakkajaid, eestvõtjaid või lavastajaid ei ole ja ja, ja kuidagi, et see, see asi on nagu selles kohas soiku jäänud jutt on siin just näiteks arglatma, mõtlesin, Valgamaa on suhteliselt ka vähem näite kollektiiv ja üldse Lõuna-Eesti on tagasihoidlikum kui need päevad seal toimuvaid Ants sündmus ja ta, ta kutsub kokku ka neid näitejuhte, kellel huvi õnnega, kellel trupi ei ole ja neid vaatajaid oli seal Harglas meil palju ja kas midagi saaks üldistada. Missugused on need teosed, mida praegu rahvas mängida tahab, palju mängitakse, klassikat, vähemaks on jäänud, Osila tükid tähendab niisugused noh, puht peegeldavad igapäevaelu ja ja lutsu mängitakse palju, kuna Lutsu juubel ka oli. Ja seda tehakse väga toredal tasemel küll väga realistlikult küll väga kaasaegselt on ka täiesti palju kaasaegseid tükke festivalil möödunud aastal näiteks olime Kivirähu vanamehed seitsmendalt, mis ta noppis kõige rohkem neid auhindu, nii näitlejate töös kui lavastajatöös ja nii edasi. Ja, ja seekord ka me näeme siin väga, isegi Vambola rähni poole on pöördutud, mõrumandlikokteili mängitakse siis on Charley tädi siin mitmel ja kõige valusam punkt, see ongi repertuaari otsing. Ja, ja mina olen nüüd endale nii-öelda missiooniks võtnud, et ma olen pannud kokku ühe niisuguse tulevase kataloogi praegu ta ootab alles kirjastamist ja kirjastamise, raha näitemängud, mis ei ole avaldatud trükis, mis on nii-öelda käsikirjalised näidendid. Et anda seda informatsiooni inimestele, et kust neid võib leida ja paljud on ju teatrites asuvad ja paljud Rõngu agentuuris teatri muusikamuuseumis. Siis ma olen kokku pannud ka ühe niisuguse väikese raamatukese informatsiooniks trükis ilmunud näidendeid. Ja üldse eestikeelne teatrialane kirjandus, mis on, noh, päris niimoodi sooja saia rahva hulgas läinud, sest sealt nad leiavad ja tuletavad jälle meelde, et oi-oi, et see oli ju vahva tükke. Te saate väga palju aidata siit. Vanalinna kõrgete katuste, vaheltkoste töökabinet on siin harrastusteatrite liiduga ühes ruumis, kas teete nendega ka koostööd ja kuidasmoodi, see vahekord on harrastusteatriliit on omaalgatuslikke liit, mille algatamisel olin ka mina 10 aastat tagasi oleme ennast avatud maailmale teadvustanud ja, ja harrastusteatriliidu, meie liidu tegevuse tagajärg on ikka ka see, et, et ülemaailmne organisatsioon toodi Eestisse Tallinnasse ja ta peakontor ja, ja need rahvusvahelised avatused ja, ja paljud trupid, kes saavad sõita ja sõidavadki nüüd paljudele festivalidele ja samas ka see töö, mida on tehtud kohapeal Eestis just nimelt niisuguste suurürituste näol, nagu reid, sirkulus, nagu oli Mahtra sõda, nüüd tuleb sellel suvel väga tore projekt. Palamusel mängitakse Oskar Luts kõiki variante. Ta aastaaegasid. Ja, ja selles suhtes on liit väga palju ära teinud, kuid nii nagu ikka, on need rahapuudused ja ja on ka tööjõupuudus ja me oleme selles mõttes tõesti oma jõud ühendanud, et et nii-öelda riiklik, mille, mille mina saan rahvakultuuri keskuses. Aga töötades siin liidu ruumides me ikkagi enamus projektid, teeme kõik koos ja nii, et Eestis on jälle lahti läinud see või kuidagi hoogu. Nad tundub isegi kõrvaltvaatajale lihtsalt teatrisõbrale see näitemängu tegemine ka päris väikestes külades ja alevikes. Aga kust need inimesed võetakse, kes juhivad tegelikult meil Eestis puhtalt näitejuhte ei koolita enam keegi ja ainsad, kes, kes nii-öelda täiendusi, aga algkoolitust teevad, oleme meie rahvakultuuri keskus koos harrastusteatriliiduga. Nii et me korraldame igal aastal päris palju kursuseid. Tavaliselt üks niisugune pikk algajate kursus ja siis lisaks teemakursuseid nii-öelda edasi jõuda noortele, kes saaksid siis oma teadmiste lünki täiendada. Aga maakohtades on ka palju neid, kes on isehakanud kooli õpetajad, näiteks ütleme, kooliteatrites jaga kultuurimajade juures. Ja nüüd nad on leidnud tee meie kursustele, nii et need on väga populaarsed, me ei pea kedagi otsima, meile lihtsalt tullakse palju kursustele. Sest meie õppejõud on olnud ka ikkagi väga-väga huvitavad ja kiidan väga möödunud aastal Ingo Normet, kes suurepärast tööd nende juhtidega tegi, siin on Merle karusoo teinud, et siin on palju palju toredaid teatriinimesi, kes südamega tahtnud aidata. Harrastusnäitejuhte suvi tuleb ja sellest palamuse ettevõtmisest on juba natukene räägitud, aga kui seal kohtume, mida on loota, et kõigepealt on sinna registreerunud väga palju juba truppe ja ma loodan, et Raivo Adlas suudab need trupid väga kenasti ühendada ühiseks tervikuks ja samasugust niisugust suurt projekti me veame igal aastase näitejuhtidega nimelt on sündinud niisugune kollektiivne, kuid me nimetame teda Eesti näitejuhtide teatritrupp. Ja igal suvel toimub meil niisugune kursus, mille käigus siis nad saavad õppust, kuid, kuid samal ajal ka toovad lavale ja needsamad näitejuhid on isendid näitleja rollis toovad siis vaatajat vabaõhulavastusena siis vastavalt, mis on siis võetud. Möödunud aastal oli Juhan Smuuli muhulaste imelikud juhtumised Pädaste mõisas ülemöödunud aastal tarve poisid Moostes ja ja seekord on siis tulemas Rõuges kaarnakivi ja see on siis Juhani juubeli puhul välja toodud niisugune dramatiseeritud Juhan Jaiki jutustuste põhjal pealkirjaga kaarnakivi. Loodame seda siis ööbikuorus pakkuda publikule. Professionaalse teatrikunsti üks suursündmusi on festival draama mis peetakse Tartus iga kahe aasta tagant ja sel sügisel on festivali sügisteatriliidus, peeti nüüd juba ettevalmistav pressikonverents ja kultuurikaja poolt viibis seal maris Johannes. 10 pluss üks lavastust Eesti teatri kahe viimase aasta repertuaarist on välja valitud esindama meie teatritegu ja nägu festivalil Draama 99, mis toimub sel aastal Tartus ja seda juba kolmandat korda. Olgu siinkohal üles öeldud teatrifestivalile valitud lavastused eesti draamateatrist Mao tee kalju peal, embaater flai ja Küüdipoisid, Tallinna linnateatrist, Kolmekrossiooper ja kuritöö ja karistus. Vanalinna stuudiost Victor ehk lastevõim. Vanemuises omavahelisi kõnelusi tädi elliga ja niinimetatud riigiteatrite kõrval said festivalikutsega väike truppidest VAT teater, Simbeliniga teatrum Belgias ja me lisandiga ja Von Krahli teater libahundiga. Ja programmiväliselt mängitakse Eesti Draamateatri etendust, tule minuga lendama. Ugala, Endla, Rakvere vene- ja nukuteatris sobilikke festivali lavastusi ei leitud. Sellise valiku Eesti teatri kahe viimase aastatoodangust tegi komisjon koosseisus Mihkel Mutt, Lilian Vellerand, Kersti Kreismann, Pille Jänes ja Meelis kapsas. Valiti põhimõttel, et lavastused esindaksid Eesti teatripilt nii-öelda represendatiivselt, et esindatud oleksid kõik teatrilaadid ja olulisemad lavastajad. Pressikonverentsil palusin žüriiliikmetel, kelle töökohustuste hulka kuulus, vaadata ära kogu sõnalavastusteatri repertuaar, anda hinnang Eesti teatri hetkeseisule. Lilian Velle randa. Mina väsisin ära selle testi teatrist, ma muud ei ütleks. Aga mind väsitas, enamus etendusi väsitas. Aga, aga vaata aasta lõpuks järsku tekkis midagi. Ja muidugi sabad nii üles kuritöö ja karistus, nii et nii et need asjad, mis me valisime, need, need olid ikkagi elamuslikud etendused. Aga üldpilt oli, oli väsitamatut minule veel. Kersti Kreismann, teie olite selles mõttes sundrollis seal, et te pidite kõike vaatama, tähendab, kuidas näitleja psüühikale mõjub? Ma ei tea, kuidas ta näitleja psüühikale mõjub, aga ma olen väga hea teatrivaataja, ma käin väga palju teatris, selles mõttes mul ei olnud sundroll minu jaoks ka, oli see no see hooaeg enne lõppu oli selline natuke nagu rahuldamata see tunne, et sellist eredaid tippe oli vähem silmatorkavaid tippe, et et oli sellist head teatrit, nagu need enam-vähem nüüd on. Aga mingit sihukest plahvatust ei olnud ja mina isiklikult sain selles kuriteos kätte. No aga aasta lõpus oli, oli asju ka, mis järjest tulid, heli oli huvitav. Mao tee ja minu arvates oli luts ka huvitav jaa, jaa. Lutsust. Tegelikult minul on kõige rohkem kahju, et millise luts sisse ei läinud. Aga see oli meil üksmeelne, üksmeelne ja loobumine. Jutt käib Mati Undi lavastuses Draamateatris täna õhta kell kuus viskame lutsu, meeliskapsas. Lutsu puhul on ju puhtalt sööd, see töötab Eesti publikul ja mis seal salata, mitte eriti laial osal eesti publikust, nagu näitab see publiku külastatavus, kuigi minu jaoks on see ka kindlalt kahe viimase aasta kõige huvitavam teatriskäik tõesti, kohe kõvasti üle teiste. Mihkel Mutt rõhutas, et sellist žanriliselt mitmekesist lavastuste rida välja pakkudes peeti ennekõike silmas rahvusvahelist žüriid, kes lavastusi hindama asub. Ehk jõuab välisekspertide kaudu sõnum Eesti teatrist ka kaugemale ja ehk võiks oodata ka mõnd festivali kutset. Ja teiseks annaks kõrgelt koteeritud välisvaatajad oma mõtetega hoogu ja tuge ka omamaisele, teatri kriitikale ja teoorialehk. Ja siinkohal peeti väga oluliseks, et festival toimub just ülikoolilinnas Tartus omaaegses teatrimekas, kus täna koolitatakse noori teatriteadlasi. Nii et vaimne kliima peaks olema igati teatri arutelu soosiv. Elame-näeme, ütleks siinkohal. Žürii, kes lavastusi Tartus hindama hakkab, on aga üheksaliikmeline ja sinna kuuluvad eestlastest Jaak Rähesoo, Katri Kaasik-Aaslav, Hille Ermel, Tõnu Tepandi ja Mardi Valgemäe New Yorgist. Lisaks veel teatrikriitikud Poolast, Hispaaniast, Venemaalt ja lavastaja Soomest. Tänased valikukomisjoni liikmed on eesti teatrist tüdinud. Kui koolilapsed kohustuslikust kirjandusest Mihkel mutilt küsisin, kas ta oleks veel kord nõus olema selline valijamees kas läheks sellele liimile? Ei läheks, ma olin praegu lisaks sellele žüriile õnnetul või õnnekombel veel aastapreemiate žürii esimees, et nii, et ma pidin topeltkohustuste poolest kõik ära vaatama ja pean tunnistama, et teatri vaatamine ikka tõsine töö. Kui sõita kuhugi Tallinnast väljas, hakkad kell kolm sõitma ja jõuad tagasi kell üks öösel, see on ju tööpäev. Kui teatrit tehakse kui palgatööd, siis vaatad seda kui palgatööd. See on tuttav tunne. Loodame, et draama 99 oktoobrikuises Tartus näitab eesti teatripühapäevast poolt. Soomes tegutseb võimas organisatsioon Finland festival, selle esindajad tulid Tallinna oma tööd naabritele tutvustama. Ajakirjanikel oli võimalus küsida näiteks Turu muusika festivali Tampere teatrifestivali, Kuhmu kammermuusika festivali ja paljude teiste kohta. Martin piiranud intervjueeris kultuurikaja jaoks selle katusorganisatsiooni Finland festival tegevjuhatajat Tuomo Dirkkaneni. Soome festivalide süsteem, Finland festival on saanud täis 30 aastat ja nendel on suur traditsioon ja muidugi ka nende töömaht ka tunduvalt suurem kui Eesti vastavatel üritustel. Aga kõigepealt see katusorganisatsioon Finland festival, sest ma tean, et see hõlmab näiteks sel aastal 53 festivali, nii et tõesti on tegemist väga suure üritusega. Mida üldse teeb, mis roll on sellel katusorganisatsioonil? Sündori Aluksim, when seitsmel festivalil toimestab. Rahad erutuvad, sitten kuuenumi järjest tühista. Alguses oli väike tagasihoidlik nagu ikka, ainult seitse festivali, aga teisest küljest pühiti kohe algusest peale saada head kvaliteeti. Ainult head festivali tuleksid selle katuse alla, et head eraldada agamatest, mida tabastanud tsen, jälgeen silopaadet teenida, tema evolkowimbolüm kasva mutta, lubab uue siseon kasvanud Niineta viise. 10. kaariks püüti küll hoit asja raamides, aga iga aasta on need raamid paisunud ja praegu on siis 58 festivali selle katuse all. Festivali rahuldus, tule, Valdeon ohustuksestab kundiend, Uuesdam ja teostid pääsu lippu Tuloest Moosta, Münnist, jäsittensen, lisäksi üritus, üht-teist Stahli sponsori õõnestama. Sissetulekud nende festivalide korraldamiseks tulevad muidugi riigilt, siis kohalikelt omavalitsustelt, piletite müügist, sponsoritelt. Miks on tarvis üldse niisugust organisatsiooni kui Finland festival? Itsias eseme, kobin, suuri organisaator, kaiki festivali tuvat Itsena siia ja tema Ainol standama kattu organi saad ju uue lehti festivali n Eluista suhtes, Vaudi joon ja markinud festivale. Ja niisuguse katusorganisatsiooni ülesanne ja eesmärk on ainult esiteks reklaamida neid festivale ja teiseks hoolitseda nende huvidest suhetes riigiga. Finland festivalil oli hiljuti üks seminar, kus arutati muuseas ka niisugust asja nagu sponsorite ja festivalikorraldajate suhted. Mis huvitavat seal tuli? Jazzmuusika jazzmuusikafestivalid leiavad kergesti sponsoreid, aga rahvamuusikaga on asi raskem võtta esimerkiksi kirjalisus ja teatari. Teoterinum kohtulasen help poolsaarel sponsoreid ja kirjali suus, toas on oige, kauballistatu ei minda ju sina, Gustanda muutuvad kaugele siia üürideks. Kirjastused on eraettevõtjad ja see on nagu eririda, aga teatritel publiku probleeme ei ole. Mida nõuavad sponsorid festivali korraldajatelt? Alguses sooviti ainult reklaami tuntust ja kuulsust. Praegu on asjad läinud paremasse seisu, tasakaal on tekkinud. Meil Eestis on tekkinud poleemika laulupeo ülekandmisõiguste suhtes. Küsime, kas niisuguseid probleeme on, kas Soomes? Kanovon kaltsu ja üksinoidio sobimuks joon tehti, mutasin lisäksi olla useni, et siis miks üks satavad elevuse kanaga Soomes on mõlemaid kogemusi on, tähendab antud lepingu põhjal õigus kanda üle kogu üritus, aga muidugi on ka teine variant, kus kantakse üle osa või, või siis salvestisi. Mis te arvate, kes on niisugune tüüpiline soomes? Suviste kultuurifestivalide külaline? Tüübiline veeras on tutkimuste mukaan, hüvin, kooludetu, keski käeline naine. Tüüpiline niisuguse ürituse külastaja on uurimuste ja küsitluste põhjal keskealine, hästi haritud naine. Ja viimane küsimus, kui võrrelda teiste põhjamaade kogemustega, kas Soomel on mingeid erijooni? On, ootan olema sellepärast novembri kuin üksik muu põhjus maa. Soomes on festivale joon eneman meelepäästerannalina. Meie külaline ütleb, et Soomes on festivalide traditsioon tugevam kui teistes põhjamaades, arvestades rahvaarvu ja ta ütleb, et siin on teatud paralleele Eestiga, tema arvates ka Eestis tundub see traditsioon olevat tugev. Kiidaksin pale. Ja nüüd siis meie muusikasõbrad tähelepanu. Ivalo Randalu tutvustab eeloleva nädala kontserte. Eelmisel korral ütlesin ette ansambel muusikantiikuva, küll tuleb Tallinna viiendal mail. Nii oli see vanade plaanide järgi, nüüd on paigas uued ja küllap ka paika jäävad tärminid. Üheksandal mail esinetakse Tartu Ülikooli aulas ja 10. Estonias ja nende kõvast räägime ligemalt, seega nädala pärast, et katki pole midagi. Kurvem lugu on aga hooaja ametliku planeeritud lõppkontserdiga 20. mail mida nii hoolega valmistati juba pool aastat. See jääb kahjuks hoopistükkis ära. Millal, kuidas ja kas üldse see suurettekanne teoks tehakse, pole voli hetkel kinnitada. Nüüd aga sellest, mis lähinädalal siiski toimub. Tallinnas ja Tartus on Eesti kontserdi poolest vaip, ütleme täna tunni aja pärast, kell 12 aga alustab Kärdlas Tallinna keelpillikvartett Urmas Volk, Toomas Nestor, Heili Eespere, Mart laas. Mängitakse Mozartit topiast, Ellerit kriigi. Neljapäeval astub kell 18 Kuressaare muusikakoolis üles trio Andrus haav, Henry-David Varema Lauri Väinmaa, kavas Beethoveni Trio klaverile, viiulile tšellole Es-duur ning analoogid tibishilt kee tuuris ja Schumonilt keeemmollis. Ülejäänud kontserdid toimuvad kõik Pärnus. Täna kell 15 annavad Eliisabeti kirikus piduliku barokkmuusika kontserdi trompetis Türi Denia organist Andres Uibo, kavas inglane, pöössel sakslane Bach ja juba meie sajandi prantslane Veern. Ning kui polka imprusatsioonid, mis ühe vana traditsiooni tore ellu äratada ütlemine tore selle poolest, et Teemad organistid võivad esitada kontserdikülastajad ise, olgu siis teatud-tuntud viiside näol või enda komponeerid siin ja just praegu sündivat mõttearendust on alati ilmatu põnev jälgida ja helikunstnikul endal ilmselt mobiliseeriv kogeda. Artur kapist näiteks räägite, et tema improvisatsiooni tulid Küütkestavamatki kui paberile pandu. Homme kell 19 30 esineb tervise kultuurikeskuses Raivo Tafenau krin, et see annab plaadiesitluskontsert saksofoni. Del mängib Tafenau kitarril, Ain Agan, bassil Raul Vaigla ja trummidel Petteri Hasa. Ning teisipäeval kell 19 annavad Pärnu raekojas kammerkontserdi Krarnetist Madis Kari ja pianist Marko Martin. Teine kavas on meil inglise 20. sajandi muusika. Pärnakad muidugi teavad, et neile maksavad piletid eelmüügis vähem kui kohapeal ostes näiteks leitin Uibo puhul vastavalt 20 kuni 40 pro 25 kuni 50. Viimati mainitud kammer tuleb vastavalt 15 kuni 30 pro 20 kuni 40 krooni. Sestap tasub külalistel, kes pikemalt Pärnu peatuma jäävad, kohe oma kavatsused realiseerida, sest kuigi vahe pole ju suur, on see perekonniti. D siiski juba tuttavat. Nii palju praegu ka hüva nõu. Järgmisel korral tuleb jutt pikem, sest ületuleva nädala juurde kuuluvad nii Köln, laste, Jötebori, sümfoonikute kui ka Helsingi Uuekvalteti tutvustused. See oli kultuuriga ja helitehniline teostus. Külliki Valdma toimetaja Mari Tarand mahedat maipäeva kõigile.