Tere On laupäev, viies juuni ja kultuuriga ja toimetamise kord on mari tarandi käes. Esimesel juunil oleks saanud kuuekümneaastaseks Peeter Tooming. Sel puhul vestleb Sirje toomingaga. Martin Viirand Anton Starkopf näitusele Realis seisakane kaasskulptori poja Jüri Aleksander Starkopf tiga. Pedagoogikaülikoolis peeti kaks päeva müüdi ainelist konverentsikilde veel Jõgeva kooliteatrist ja Soome rahvusooperist ja muidugi kontsertide tutvustus. Head kuulamist. Neljapäeval jättis meie kultuuriüldsus hüvasti Kalju Lepikuga toomkiriku võlvide all. See oli väärikas, valus, helge ja tänulik jumalagajätt. Meie saade aga algab Jaanika kroonbergi mõtetega teemal. Eesti kirjandus üheks saanud. Eesti pagulaskirjanduse järjekindel ja süüvi retseptsioon ja uurimine kodumaal on praeguseks kestnud juba umbes 10 aastat. Või kui arvestada seda aega alates Karl Ristikivi 75.-st sünnipäevast ja siis ka tosin aastat. Ja samal 1987. aastal ilmus Loomingu raamatukogu seerias Ristikivi romaan lohe hambad. Selle aja jooksul on kodumaal ilmunud suur osa pagulaskirjanduse paremikust, kordas trükkidena ja näib, et vägivaldselt kahte harusse raiutud puu on jälle kokku ujumas kokku saamas. Selle tosina aasta jooksul on ilmunud palju. Pagulaskirjanduse teoseid. On kestnud ja süvenenud selle uurimine, mille tunnistuseks on kolleegium, literaat ARM sarja vihikud, millest viimane vihik, proosat käsitlev köide on veel ilmumata. Seegi ilmumata köide tunnistab töömahukust ja keerukust kuid alles hiljaaegu lugesin selle käsikirja ja tean, et asi hakkab valmis saama. Ja kui mitte sel, siis järgmisel aastal kindlasti ilmub. Pagulaskirjanduse vastuvõtuga koos on käinud ka arhiivide Eestisse jõudmine. Tuleks nimetada Rootsist kirjandusmuuseumi jõudnud Gustav Suitsu, Marie Underi, Valev Uibopuu, Eesti Kirjanike kooperatiivi Bernard Kangro ja mitmeid teisi arhiive kaugematelt maadelt Austraaliast, Peeter Lindsaare arhiivi Ameerikast Ants orase arhiivi ja paljugi muud. Arhiivide jõudmine Eestisse on aidanud kaasa lähenemisele selle kirjandusliku või kirjanduselulise tausta uurimisele ja tundmaõppimisele. Ka selle töö väljundiks on olnud ka juba mitmed allikad, publikatsioonid, mitmed arhiiviandmete esmatrükid, nagu näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi väljaandel ilmunud Ants orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus pealkirja all Akadeemia kirjades on ilmunud mälestusi. Nagu näiteks Juhan Jaiki. Vana on tulemas veel mitmeid mitmeid teoseid kirjandusmuuseumi väljaandel näiteks Arvo Mägi ja Arno Vihalemma kirjavahetus ja August Gailiti kirjad Eesti Kirjanike kooperatiivile. Need arhiivi andmed annavad kogu pagulaskirjandusele ja kultuurile tausta. Ja me saame õppida tundma mitte üksnes neid teoseid, mis on ilmunud kordus trükkidena ja mis on jõudnud Eestisse pagulusest. Vaid me õpime tundma ka seda kultuuri kudet, mis jääb üksikfakti iga üksikteose juures märkamatuks. Me näeme seoseid ja suhteid asjade vahel. Inimeste vahel saame üha rohkem ja rohkem aimu sellest koos hoidvast ühte rahvast üle mandrite ja merede koos hoidvast kultuurilisest sidemest. Kui vaadelda eesti kirjanduse mitte üksnes pagulast Kirjanduse, vaid kogu eesti kirjanduse retseptsiooni möödunud tosina aasta jooksul siis on see olnud üsnagi heitlik. Esimestel perestroika aastatel mäletame ju seda, kui ülistavad Jofoorilised olid arvustused ja artiklid pagulaskirjanduse kohta ja teiselt poolt kui väga tümitati ja arvustati tagantjärele kogu nõukogude perioodil Eestis loodud. Kuid ka need hinnangud ja arvamused on nüüd tasakaalustamas ja kui lugeda viimaseid kirjanduskäsitlusi näiteks Jaan Unduski artikleid või ka maigu loomingust Maie Kalda artiklit suletud ruumist sisse tundub juba täiesti loomulik see, kuidas ühes artiklis käsitletakse kõrvuti Valev Uibopuu, Debora Vaarandi, Juhan Smuuli või isegi Hans liberesti loomingut. Tõsi küll, mitte alati esteetilistest küljest vaid vaadelduna hoopiski kas psühholoogilise ajastu vaimu või reziimi tellimusi tuvastada püüdvate tagamõtetega. Aga seegi on meie kultuuri osa mida ei saa maha salata. Ja kui 1950.-te aastate teisel poolel Arvo Mägi koostas Stockholmis eesti luule antoloogia Eesti lüürika, siis oli ka tema põhimõtteks võtta kaasa Eestisse jäänud punaseid poeete, kelle luules on üht-teist väärtuslikku. Ja oma oponentidel vastas ta, et ei tohi neid välja jättes langeda bolševike endi tasemele. Oma osa kahe kirjanduse lähenemisel kodu, väliseesti kirjanduse lähenemine seal on olnud muidugi autorite endi kodumaa külastamisel. Olen tihti mõelnud sellele, et 50 aastat ligi pool sajandit on see viimane aeg, millal kaks kirjandust üsna valutult ja suuremate kadudeta veel üheks võib saada. Neid autoreid, kellele Eesti vabariik oli muutunud täiesti enesestmõistetavaks reaalsuseks ja olid sunnitud minema pagulusse 1900 neljakümnendail aastail jõudsid veel Eestisse tagasi ja nende kodumaal käikudel, alates 1980.-te lõpust. 90.-te algusest on olnud väga oluline osa kahe kirjanduse kahe kultuuri üheks saamisel. Ja samasse aega langes ka pagulaskirjanduste tegevuse vähenemine või lakkamine. 1994. aastal lõpetas oma töö Eesti Kirjanike kooperatiiv. Lahkus Bernard Kangro. Ka paguluses elavate autorite uudisteoste kirjastamine kandus üle Eestisse. Vahest kõige enam ja kõige paremini sümboliseerib seda kahe kirjanduse ühte saamist Kalju Lepiku isik ja looming. Tema tagasitulek Eestisse. Luuletaja, kelle loomingus 1900 neljakümnendaist aastaist kuni viimaste luulekogudeni varieeruvad kõik pagulaskirjanduse motiivid ja tema kohta on isegi öeldud, nagu ta oleks tahtnud, et ta justkui oleks tahtnud ära kirjutada kogu pagulaskirjanduse kogu pagulasluule tema kõigis avaldustes antoloogilisel kujul. Ja kui me vaatleme tema luulet algusest peale näost koduaknas kuni viimase koguni pihlakamarja rist, mis sai Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna siis me näeme seal seda lakkamatut otsingut ja teed tagasi kodumaale. Kalju Lepik tuli Eestisse tagasi esimest korda 1990. aasta aprillis kui Eesti ei olnud veel vabanenud. Ja see oli nagu ühe kunagi ammu antud lubaduse mitte naasta okupeeritud kodumaale murdmine. Kuid ka seda koduskäiku võrreldi kalevipoja põrgus käiguga, sest kalevipojal oli põrgus asju ajada kangelane pidi sinna mõnikord minema ja pidi sealt ka välja saama. Ja seal kodus käigul seal esimesel tagasitulekul on ta koerus oma sünnikohas kirjutanud luuletuse tagasitulek, mis on ilmunud tema luulekogus öötüdruk ja selles luuletuses ütleb ta. Koeru kiriku kella kumin õitseb külasema õhtutaevas. Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine. Tänulikult meenutada, see on kultuurikohus. Sel teemal jätkamegi. Peeter Tooming. Ebaõiglaselt varalahkunud viljakas töömees oleks esimesel juunil saanud kuuekümneaastaseks ja sel puhul käis Sirje toomingaga vestlemas Martin veerand. Kui palju ta armastas ja kui palju ta üldse rääkis oma plaanidest Jaama tulevastest töödest? Jah, ega ta ei armastanud eriti rääkida, ta rohkem tegutses pidevalt tegi tööd. Ja kui siis järjekordselt mingi asi valmis oli, kas mõni uus fotovi näitus sisse töö rääkis iseenda eest. Nüüd viimane raamat, mille juures ka teie käsi on tugevasti mängus, on Virumaa foto. Too killud hakkab nüüd lähemal ajal jõudma ka müügile. Nagu aru võib saada, eks ole, see on siis Virumaast, aga sinuga nimi Karl Sarape kaanel koos Peeter Tooming, aga mis oli ühe roll, mis oli teise roll see, et jutt on Virumaast, see on selge. See oli üks Peetri suuri avastusi, suuri leide, ütleme fotoajaloost kui ta sattus Karl Sarapik materjalide peale tema negatiivi peale ja, ja siis noh, kui võiks niimoodi öelda, et peaaegu et jahikoera usinusega hakkas ta siis särapi jälgi ajama ja tema negatiivide hulka otsima, leides need siis Rakveremuuseumist ja Tallinna fotomuuseumist. Ja ta oli tõesti vapustav sellest tööst sellest fotode hulgast, sellest materjalide hulgast no ja siis tasapisi argneski, siis olid veel elus Pisal mingid tädikesed või sugulased, kauged nende käest ta sai siis mingisugust infot Saraapi kohta. Ta sugupuu kohta, et ta sealt põhjarannikult pärit oli. Ja represseeriti ja 42. aastal suri tähendab päriks silmapaistvamaid fotograafe siis Eesti ajal ja kahtlemata. Ja nüüd see raamat on siis kahe Me fotodest nagu kokku pandud, pluss tekst. Jah, see raamat ei ole ta ütleme nagu on sümboolne jätk Sarapiia toominga raamatutele 55 aastat hiljem Eestimaa. Ainult sümboolne, sellepärast et ta hõlmab Virumaad ja ta ei ole niivõrd niisugune rangelt dokumenteerib ja siin ei ole järgitud seda printsiipi, et sama paik samast võttekohast ja sama valgusega peaaegu samal ajahetkel isegi ütleme, nagu ta eelmistes püüdis. See on rohkem niisugune nostalgiline emotsionaalne raamat. Ja ma arvan, et Virumaale on see väga tore kingitus. Aga mis puutub sellesse, et lugesin mängus, siis minul oli ta südame peal, kuna Peetril oli ju raamat valmis, olid pildid valmis, oli makett valmis, aga maga lihtsalt haigus ei lasknud, meil ei käinud jõud üle siis sellega tegeleda rohkem, et oleks. Oleks ta siis töösse saanud, anda. Te vihjasite juba niisugust sarja 55 aastat hiljem kus on siis kasutatud omaaegseid Karaldas, Sarapi fotosid, tähendab Peeter Tooming, otsis need fotod välja, pani vastavat, eks ole, siis paikkondade järgi grupeeris ja siis läks nendesse kohtadesse ja tegi siis fotokohast, et näidata, kuidas see on üks koht muutunud või ei ole muutunud 55 aasta jooksul. Seal oli nii, nii seda kui teist muutumise valusaid muutumisi muidugi rohkem. Ja oli ka neid paiku, mis olid säilinud sellisena, nii nagu pildistas neid omal ajal Sarap. Loodus oli see kus olid võib-olla need märgid, mis on sageli igikestvat suured kivid mõned teed isegi kirikud. Aga, aga üldiselt muidugi on see omamoodi vapustav dokument sellest, mis on aeg aeg teinud ja mismoodi, kuidas ajakuristik lahutab kahte pildilist Eestimaad, mis on siiski üks tervik. Ja, ja teine vapustav kogemus on seal siiski see, et vaatamata kogu sellele räsitusele, mis, mis avanes, ütleme läbi toominga kaamera just tatuna Eestimaa on alles, Eestimaa areneb, eestimaa kujuneb ja ükski muudatus ei ole nii nii laastava toimega siiski olnud, et et Eesti, ma ei ole suutnud selga sirgu ajada uuesti. Kui me nüüd läheme ajas järjest ettepoole see on siinsamas raevanglas. Kus me praegu oleme, see on fotokelder, see oli üks Peetri suuri unistusi ja see sündinud muidugi tühjale kohale. Sellele eelnes üks Peetri veel suuremaid unistusi, kui ta hakkas tegelema vanade fotodega ajalooga ja Service nendesse materjalidesse ja ütleme, avastas enda jaoks ja, ja eestlase jaoks laiemalt, et vana foto vana foto vaid vaid eestlastele on väga rikas ja väga huvitav ja väga põnev, fotoajalugu siin oli muidugi suur velg on kadunud Kaljula Tederil kes ju kirjutas kuni 40. aastani Eesti fotoajaloost raamatu ja Peeter läks seda rida mööda edasi ja see unistus sai teoks. Ja, ja see, et fotomuuseum Eestis on Peetri tagant tõukav roll, ei ole selles sugugi väike, mis on veel olulised teod või tahud, mida te praegu tahaksite meelde tuletada tema tegevuses? No ma arvan, et terve see fotoelu ligi noh, ütleme 30 aastat oli ta Eesti fotoelu väikeseks veduriks, aga ta on olnud ju ka talisemis pikka aega filmioperaator. Missugused põhimõtete siis olid talle tähtsad, kui me nüüd räägime ka sellest tegevusharust, võib-olla ma siis ütlen tema enda niisuguse mõttetera, mis on paljudele teada, kino on mu tööfoto on armastus. Ja, ja seal ta polemiseeris kinotööd tehes sageli selle üle, et operaator ei ole mingi loo ja operaator on ainult nupule vajutaja. Ja võib-olla ka siis selle tõttu ta püüdis ka ju režissööritööd teha ja sugugi mitte halvasti, tema dokumentaalfilmid on ikka väga niisugust isikupärast režissööriga, veresseri pitserit kannavad, aga noh, see rida jäägu nüüd ütleme ikka filmi ja kinoasjatundjate otsustada. Kas tema budis lavastada näiteks dokumentaalfilmi või dokumentaalfotod olid autentsuse pooldaja, nii seda kui teist lavastuslik element muidugi, eks see oli teatud noh, olenes kõik sellest, missuguse taotlusega, kuhu mingisuguse materjali kallale läks näiteks allika poole mine ja selles filmis see oli ju lavastuslik. Ja ütleme, mis filmis ta tegi jaanist teekond mäe südamesse, see oli ju ka täiesti lavastuslik. Aga küllap vist oli see talle südamelähedane väga. Sest ta tahtis ka läbi selle oma nägemust ja, ja seda, mis temal südame peal seda sinna panna. Ma usun Jätkame fotomuuseumist kiviviske kaugusel Adamson-Ericu muuseumis lühikese jala jalamil. Me seisame praegu keldrikorrusel. Oleme lõpetamas ringkäiku Anton Starkopf Fi näitusel. Ja heaks näiteks on skulptori poeg Jüri Aleksander Starkopf. Meie ees on teie vanemate portreed. Ema ja isa, need on väga erinevatel aegadel loodud ja siin on ema nooremast põlvest. Mina teda nii noorena ei mäletagi. Mind ei olnud siis seal olemas, kui see portree tehtud. Ja selline teatud soojus on igas inimeses, kes nagu mina näiteks 60.-te aastate tatart. Ma teadsin, et seal selle Tähtvere ääres seisab Starkoki maja ja et sinna on väga paljudel lubatud minna, kes kunstist lugu peavad. Ja siis ei olnud seal veel muuseum ja. Nii see tõesti oli ja selle tõttu on see praegune näituse Pealkiri nimetus minu jaoks ka kuidagi väga sümboolne ja mõjub väga mõnusalt. Kohtumispaik oli tõesti koht, kuhu väga paljud tulid, täiesti võõrad tulid igalt poolt. Sellel ajal, kui isa elas, ei olnud see ühenduse võimalus või välismaaga veel kaugeltki selline, nagu ta praegu on. Aga väga palju oli Riiast Moskvast, kes käisid, astusid ikka sisse ja meie maja uksed olid alati lahti ja seda muidugi suure osa oma sellest. Kui ema teile kindlasti on paljud nendest töödest, mis siin täna väljas on või kõik tuttavad ja siin on ju ainult teatud osa meistritöödest. Aga Tiina-Mall Kreem, näituse koostaja astus selle asja juurde kui noorema põlve kunstiteadlane, kelle jaoks ma kujutan ette, oli Starkopf klassik. Klassik jah, ja Anton Starkopf-i puhul on, ühelt poolt on kahju, see temast ei ole monograafiad, aga teiselt poolt, kui ma räägin nüüd enda seisukohal, siis on see on ta hea, sellepärast et, et ma olen need tema eluloo tema loomingukild killu kokku kogunud ja loonud nagu oma oma ettekujutused sellest mehest, sellest kunstnikust. Et kui oleks olnud monograafia, oleksin ma selle läbi lugenud ja oleks saanud kahtlemata autori poolt mõjutatud. Aga praegu jah, kui aeg lubaks, ma kirjutaksin temalt oma monograafia. Aga hetkel pead seda asendama. See näitus, tema looming on nii paljuski jõudnud muuseumidest ja näitusesaalidest kaugemale rahva sekka. Jah, kui on palju skulptuure eksponeeritud või või asetsevad, on võib-olla parem öelda Antons tarkovi sõbra poja, Rudolf Tamme poja Tõnu Tamme juures Neerutis, aga ka koduaias on ju palju kujusid, et, et ma usun, et lapsed ei keela külaliste ajal astuda sinna aeda sisse ja vaadata, mis seal on. Ja, ja siinsamas Adamson-Ericu muuseumi kõrval Harju tänava haljasalal oli ju eksponeeritud Anton Starkopf graniidist, aga väga pehmekarvaline Karu süda, mitmed põlvkonnad seal patsutamas käinud? Jah jah, olemas, nii, seal ta on. Sulev küll visadus ja tahe just nimelt kivist raiuda jää raskesti alluvate või kuidagi keeruliste materjalidega või kuidagi jälle väga õilsate väga ehtsate materjalidega töötada, see oli ju talle tähtis, see oli talle väga tähtis ja tema puhul võib julgelt öelda seda, et, et materjali vastupanu tema murdis, et graniit, marmorpuu ega nendest ei ole kerge teha, aga need olid tema lemmikmaterjaliks. Ja, ja minu arust lausa imetlusväärne, kui erinevalt ta oskas töödelda graniidi kõva pinda. Nagu ma enne ütlesin, et karu kasukas on pehme. Nii võib teinekord mõne teise töökohta öelda, et, et selle graniidipinnal oleks nagu lumehelbed või nagu voolaks pääl vesi. Ja, ja samamoodi puu ja, ja, ja marmori kohta väga palju tema töid on ju ka meie eesti kaunikel kalmistutel. Ja kalmistukultuur oli isal alati üheks, milles ta armastas rääkide. Ta pidas seda kultuuri üheks väga tähtsaks osaks ja tänapäeval võib-olla on see ehk natukene teinud taandarengut. Kahjuks mõningaid väga üksikuid fotosid saate te siin ka näha? Juba kiitsin meie näituse koostajate väga kena valik on tehtud. Ülemises saalis torkas mulle eraldi silma minu jaoks teatud uudsusena selline moment. Ta oli väga uudselt välja toodud seos joonistuste ja figuuride skulptuuride vahel. Ja teisega ilmselt nõustute minuga, näete, kuidas siis need joonistused on hakanud skulptuuris elama, materjalist oli ka siin juttu ei saa. Üldiselt loomulikult peavad kõik skulptuuride savisse ja kipsi, aga kipsi ta ei pidanud kunagi mingiks materjaliks, teatud põlgusega ta suhtus kunstnikesse, kes sellel ajal ei ole väga palju ega praegu, kahh on ausalt öeldes näitustel kipskujusid ja ja ega see ei olnud ikka õige asi. Siia Tallinna linna südamesse, Adamson-Ericu muuseumi, nii kerge tulla, seda ilusat näiteks vaatama ja ta jääb ju mõnekski ajaks lahti, kauaks? Jah, näitus jääb lahti 25. juulini on ka mõeldud selle peale, et nendel suvekuudel külastajate väga paljud välismaalased Tallinna ja kui nad tulevad siia ja tutvuvad Eesti skulptuuri nii-öelda kisaga, siis nad on saanud suure osa eesti skulptuurist. Isa oli ta siis selles mõttes mitte? Tiina-Mall Kreem praegu ütles nii paljudele meie hilisematele nimekatelejad praegu töötavatele skulptoritele. Ja teile oli ta isa. Ta oli hea isa, tema headus on kõige paremini näha võib-olla nendes töödes inimlikkus ja ilutänapäeval seda kuidagi nagu häbenetakse ennast öelda. Ilu on muidugi väga raske mõista ja seda defineerida on üldiselt kaunis raske. Aga ometigi selles objektis, mida vaatame või skulptori või kunstniku tehtud töös väljendub kunstniku enda suhe ellu. Sisemine olemus ja siit on näha selline tõesti ürginimlikkus. Ma ütleks seal paremas mõttes. Ilu on magus mõiste, tihtipeale, aga mina iseloomustas seda maskuliinsus ilugaja maskuliinsus romantikaga. Selles paremas mõttes. Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteooria õppetool korraldas kaks päeva väldanud konverentsi müüt teoreetilises ja ajaloolises lõikes. Õppetooli juhataja Peet Lepik. Kas tohime öelda, et müüdi teema müütide loomine ja müütide lõhkumine on meie aja moeteema? Ja muidugi ma arvan, et me elame väga mütoloogilisel ajal. Kultuur mütoloogiliseerub meie silme all ja selles mõttes on see konverents tõesti täiesti ajakohane ja asjakohane müüt ümbritseb meid kõigepealt kirjanduse kaudu. Eks me tunneme kõik mitmesuguseid antiikmüüte ja müüdiga, me puutume kokku rahvaluules muinasjuttudes, pärimustes, kus kõik, kuid müüt, kunid, tahan lihtsalt öelda, eks nüüd ole ju seotud samastamis suhtega. Loogiline mõtlemine samastab kõiksuguseid võimalikke võimatuid asju. Ja selles mõttes ei ole müüdi problemaatika kaugel inimese igapäevasest mõtlemisest. Ta seirab meid kõiges, millega me tegeleme. Konverents oligi planeeritud nagu kahest poolusest koosseisvana ühest küljest küüdi teoreetilisi käsitlusi, sealhulgas ka semiootilise ja teisest küljest ökoloogiliste tekstide analüüs. Siia lisanduvad meie magistrid, trantide uurimused ja meil on ka muide siin lausa magistrante, kes esindavad soome-ugri rahvusskulptuure. Ma mõtlen siin kõigepealt Aleksei Aleksejevi, kes näitab oma filmi mari kommetest ja vaimuilmast. Aga siin on mitmesuguseid uurimusi 20. sajandi teise poole kultuurimütologiseerimisest. Noh, võiks nimetada näiteks Mare Kõiva aastatuhande lõpu müüd Eestis või müüki seoses suurte ideoloogiliste kokkuvarisemist sega, mille esitab Tartu Ülikooli dotsent Ülle Pärli. Ma olin väga õnnelik. Kui tänu Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli korralise professori Ülo valgu vahel etendusele õnnestus mul Jaan puhvel paluda sellele konverentsile esinema, sest Jaan puhvel on ikkagi rahvusvaheliselt tuntud nimi. Nii müüdi uurimises kui ka lingvistikas üldse. Jaan puhvel, te olete neid juba Eestis olnud tükikese aega. Tartu Ülikooli lõpetanud. Ja ma kõigepealt ma hakkasin siin käima juba stagnaaja lõpul ja aga siis esimest korda sai tartus pea padjale panna 89. aasta sügis. Ja siis sellest saadik olen ikka käinud nii peaaegu iga aasta midagi õpetanud Kemalt kuude kaupa ikka eri aineid. Ja nüüd see aasta maps esimest korda hepatiidi keelt eelmistel aastatel, klassikaline filoloogia ja võrdlev keeleteadus, muud ained ja nii et see on õieti rohkem kui ühes teaduskonnas nii eesti filoloogia osakonnas kui siis bioloogiaosakonnas piimad. Kuidas teie nüüd, California Ülikooli emeriitprofessorina, meie Eesti noorte vaimupotentsiaali peale vahetate? Väga kõva ütleks, muidugi alguses oli see probleem, et nad olid väga vaiksed ja seal on ikkagi teatav Uiedus, mis on võib-olla halbade aegade järelkaja. Aga nüüd, kus on natukene avaramaks muutunud asjad on ega mina ka nende tuttavamaks saanud, siis asjad avanenud päris meeldival moel. Igatahes vaimsest potentsiaalist ei ole siin puudule esimest korda elus ma õpetasin heitiiviget 15-le inimesele Californias kunagi viile 10 kokku. Meie eestlased peame praegu haarama kinni igast võimalusest ja Tammsaare viisi öeldes õppima nagu hullud. Ja seda me teeme ja siin pedagoogikaülikooli aulas, täna on näha, et tulevad ka nooremad inimesed, ettekanne. Aga seda ma just vaatasin üllatusega, kui ma seda programmi nägin, et see ei ole mitte mingisugune kulupeade kokkutulek, vaid et seal on just magistrante ja edasiõppijaid ja mitmesuguseid inimesi, kes paistavad toovad uusi ideid sisse. Ja isegi juba vanema inimese ja veidi kivistunud vaadetega on see mulle ka kindlasti kasu. Aga öelge nüüd veel seda, teie ettekande pealkiri on. Õieti selle naelaks on see, et eposte tagapõhi on tihti müütiline ja seda ei ole tihti need tunnetanud enne meie sajalisi arvatikad, seal ajalooline epased on mingisugune pool klassi ajalugu, mingisugune muinaslugu, nagu see väljendus. Aga e-epaste tagapõhi on suurel määral maailmas müütiline. Epaste sangarid on tihti algupärasest jumalaks ja postide kaudu võib saada usundi ürgusundi jälil. See on see punkt, mida ma tahan toonitada, nii et isegi ma lõpuks katsun eesti ainest natukene sisse tuua, et kui keegi kalevipoja tagant tõesti avastaks jumala poja, et siis oleks üks eesti kultuurile väga tähtis avastus. Müüdi konverentsist tuleb põhjalikumalt juttu maailmapildi saates 13. juunil. Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater liblikapüüdjad esitas kultuurikeskuse täissaalile oma laastase. Meie otsime vargamäed. Vanimate õpilaste süvenenud ja küpset Tansale tõlgendust raamisid muusika viniettidega, väiksemad. Oli häid ja koolivennad. Lavastust, millega võideti üleriigiline kooliteatrite festival, loodetakse mängida suvel ka vargamäe mail. Mina tahan rääkida mõne sõna kooliteatri juhendaja Leanne saagega ja ühtlasi mõelda ka kõikidele nendele õpetajatele, kes selle aasta jooksul jälle on teinud head tööd noorte kunsti ja kultuuri juurde viimisel. Kõigepealt küsisin ma seda, miks võeti tänavu repertuaari Tammsaare. Sellel asjal on sügavam taust, miks ma tegin omal ajal seda Oneginit või Puškini siis kui teised ei tahtnud sõna vene kuuldagi, midagi originaali koos kirjandusrida, teises kaadris saatilise Tammsaarega kaetud Tammsaare on noorte arvates äraleierdatud, keegi ei taha kuuldagi, see on tobe, on igav, ta on hall. Ma tahtsin näidata, et ta ei ole, aga kaugeltki mitte ja noh, minu lapsed, nii armsad, see on ka selge, vähemalt mis oli aluseks õieti võetud kindlasti üks suurem kutselise teatri dramatiseerinud ja Azovi Kaarin Raidi dramatiseerinud tõest ja õigusest, mida ta omal ajal tegid lennuga, mida ta juhendas ja tema kunagi andis mulle selle käsikirja ja ja tegelikult me, mul oli plaan hoopis teist lugu teha, aga siis mul mul nagu, kui öeldakse, jooksid otsad kuskil kokku, ma ei osanud selle Hesseni meelt. Ja, ja siis ma olin hädas, et, et mis asi ja siis naljakas oli see, et see Tammsaare dramatiseerinud käsikiri kukkus mulle ühte hoopis muud raamatut otsides kapist pähe. Õun kukkus Newton'i ja, ja ta seisis tükk aega laua peal ja siis, kui ma olin viimases hädas juba olin mõned pisarad valanud ja siis hakkasin vaatama ja tegelikult see ideerinud ja, aga et vot see on see asi täpselt, mida tuleb teha, et järelikult pidi olema, meenutame korraks kuulajatele, kui vana see liblikapüüdjate jääte, meid on ja kui kaua on see kestnud liblika viiduvad järgmisel kevadel 10 aastaseks üheksased oleme praegu liblikad, õidusse kuulumine on selline auasi. Ja ma tean ka seda, et sellepärast tullakse ka eragümnaasiumis selts 10.-sse klassi näitemängu proovi, ole nalja, tegime tantsu, suur töö. Eelkõige see on see töö, kus tambitakse ühte rida, kui vaja, siis kolm tundi. Et ei ole ainult seltsielu elamine. Ja, ja teine asi on see, et noh, seal üksteisega arvestamine ootav ja selline, mida tuleb ka õpetada mõnedele, kes tulevad uued, ega nad ei taipa kohe kõiki asju, ka meil on situatsioone, kui noh, on jäetud, on tehtud, jäetud asjad kõik laokile ja maha ja siis on pärast seda on selline. Noh, nad kutsuvad hästi toredasti, et juht teab mäejutlust, minu kriteeriumid on natuke teised, mida tegelikult arvatakse, tähendab, mina ei võta kunagi lapsi andekuse järgi. Mingisugune intuitsioon, mis ütleb, kui ma näen last, et vot sa ei peaks olema selles grupis, ta ei pruugi üldse midagi erilist teha. Tal on, tal on mingisugune säde, tähendandan, hea laps. Tal on mingi selline sära ümber ja, ja ta on hea ja ta on teistega arvestav ja ja noh, see on kõige tähtsam, need on, need on vapustavalt hea lind. Ja nüüd vägevaid teatri muljeid ja miks mitte mõelda edasi ka müütide teemale teatri muljeid kaugemalt, Helsingist räägib Sigrit Kaasik. Armastus ja vihkamine ning kättemaksuhimu igatsus ja võimuiha. Neist ürgsetest, tunnetest ja tungidest koosneb Richard Wagneri ooper, jumalate hukk. Ooperi esietendus Helsingi rahvusooperis mai lõpul. Selle tõi lavastajana välja sakslane körts Friedrich dirigeeris Leisse Kerstam. Peaosades laulsid siig Friidi, Taani tenor Stig Andersen ning Brunhilde, et USA sopranit garan Armstrong, võitjusamori, Pirsson Wagneri Nibelungide sõrmuse, Detroloogia viimase osaga ka kõik eelmised osad treini kuld, Valküürid ning Sigfrid on Helsingis lavale toodud. Jumalate hukk algab minevikku ja tulevikku vaatamisega. Mineviku kohta võib paljugi öelda, kuid tulevikku näha ei saa. See on kõik tulev seotud varasemaga. Tulevik tegelikult ongi. Minevikus. Minevikust on alguse saanud ka Nibelungide sõrmuse jaht. Sõrmus, mis on taotud Reini kullast, mille lasi taguda Albress, et selle kaudu võimu saada. Sõrmusega tänasin hea Balbress, selle võimu kehastab Nibelungide sõrmus Kall preisi pojale haagenile, kes seda kogu jumalate huku jooksul enda kätte saada üritab. Kuulge, niaal preisi käsitlus sõrmusest ei ole ainus kangelase siig Friidi ning peaaegu inimeseks muutunud endise valt küüri. Brunhilde jaoks kehastab sõrmus nende armastust. See on armastuse pant, jäi midagi muud. Kareni tütred, kelle hoole alla peajumal votan kunagi kulla andis, nutavad seda taga ning lõpuks täitubki nende soov. Kuumus jõuab otsaga tagasi Reini jõkke. Enni tütarde jaoks tähendab sõrmus päikest, valgust. Nii õhkavadki nad seda taga igatsedes päikese poole, meenutades, et nende päike on neilt röövitud. Jumalate hukkus, saab ring täis. Tõnni tütar delt loetud kuld saab neile tagasi. Etenduse lõpul tuleb viimast korda lavale vanake Albreis, kes sõrmuse abil võimuvõitlust alustas. Võitluse võitja ei selgunud, kõik algab lihtsalt otsast, ühe ringi järel tuleb teine. Võimalik, et jumalate hukk tähendab valgust inimestele. Jätkuvus annab kindlust, sest hoopis hullem oleks ringi katkemine nii nagu katkeb ennustajate käes võlulõng loo alguses. Helsingi ooperis etendunud kõrts Friedrichi Wagneri Detroloogia lavastused on segu vanast ja uuest modernist arhailine täiendavad teineteist. Kogu toimuvat iseloomustab Suurus võimas, vägev, uhke. Seda saab öelda nii lavastuse, etenduse pikkuse kui ka muusika kohta. Eriti tuleb see välja finaalis, kus kogu senine süsteem hiigeltulekahjus hävib. Seda nii muusikaliselt kui ka sisuliselt. Lavastuse peategelasi kehastanud Stig Andersen ning suusaMari Persson väärivad austust sest tulid toime Wagneri ääretult nõudvaja raskemuusika laulmisega. Suurim tunnustus kuulub ka haagenit kehastanud passile Matti salmisele kelle puhul mängis rolli nii tema tegelaskuju, eelkõige aga esitus, mis see mõju oli suurim ka publikule. Aplaus talle oli kuuldavalt üle kõigile teistele osutatud kiiduavaldustest. Ajalehes Helsingin Sanomat kirjutab välja murda mägi, et kõik ülejäänud lauljat tundusid salmise kõrval olevat tavalised surelikud ning salmise roll on midagi niisugust, mille sarnast kogemust varasemast ei mäleta. Ja nüüd nagu ikka, Ivalo Randalu nõuanded muusikahuvilistele vanalinna päevadele Tõsterohkus võtab silme eest kirjuks, sestap aitame neis orienteeruda siinkohal vähemalt muusikasõpradel ja sedagi valikuliselt. Kohamäärus on kontserditel kõigil, eks Vabaduse väljak. Kõigepealt džässisõpradele. Lõuna-Prantsusmaalt tuleb esinema kvintett Meskal, džäss, juunit, Alttenorsaksofon, klaver, löökpillide pass koos on tegutsetud üle 10 aasta ja ollakse vitaalsemaid, ansambleid omas regioonis manud. Bernjees pühendatakse mitmeid stiilijooni, kus ei puudu ka Brasiilia mõjudega Vahemereäärne folkloor. Prantslased astuvad ette viie tunni pärast kell neli. Kell kaheksa õhtul kuuleme oma Estonian Dream Big bändi koos ameeriklase Dennis Rolandiga. See pigment kui mullu Tallinna filharmoonia juures elustamaks vastavaid traditsioone ja on kosutav, et mitte kõik noored mehed pole kätsilutamas üksnes kitarri järele. USAle. Laulja Dennis Rolendil on üpris kõnekad datestadid sellega, et ta on tegutsenud koos ka teisi ja Lincoln tsentriorkestriga. Samuti koos Ella Fitzgeraldi ja toni benetiga. Pole ülekitud tarvis, nemad alustavad homme kell kolm. Kõlama saab meesis peenelt vormistatud rütmi ja meloodiafiguuridega muusika, mida võiks vastupidi prantslastele iseloomustada sõnapaariga jahe ilu. Seda on aga vaid tund aega, siis kell neli alustab Tallink plass, kuhu kuuluvad 14 eesti parimat puhkpillimängijat. Koostööd on tehtud ja mainet kasvatatud Jüri Leiten juhtimisel 1993.-st aastast peale. Mängitakse mitmete sajandite muusikat, barokist, rokini. Ning siis vanalinna päevade bravuurse lõpp-punkt algusega kell kaheksa õhtul. Mitmeosaline galakontsert, eriklass ja tema sõbrad, neid sõpru, arutu hulk, ERSO rahvusmeeskoor ja Eesti poistekoor, dirigentide Vello Pähn-i, Arvo Volmeri, Juhani raiskineni, Paavo Järvi, Jüri Alberteni, Jorma panula, Peeter Sauli, Tarmo Leinatamme juhatusel. Solistid on Norma hünnine, Klepmicolski valetini Žuk, Mati salminen Silber, Angeelika štoon, Marion mesinik, Mano männi, Diana Klas, Janne matile Jüril lõik teen agi välimägi Priit Aimla, Tõnis Mägi, Jaak Joala, Ivo Linna ja õhtujuhina Aarne Mikk. Sellise rea peale targemat soovitada, kui et leivakoti termos kaasa ei muud. Ja ilma ei jää keegi, sest kontserdi kannavad üle nii ETV kui klassikaraadio viimase saetakse vahel ei kellegi teise kui eriklassi endaga. Päris sünnipäeva ajaks. Esmaspäeval peitub maestro loomulikult omaste ringi aga ka mujal, muul ajal toimub üht-teist. Täna kell üheksa õhtul laulab Viljandis kaevumäel ramm. Teisipäeval esitab Mustpeade majas Trio Marryt Gerretz-Traksmann klaver, Harry Traksmann viiul ja Kaido Kelder tšello, Schuberti Trio B-duur oopus 99. Ning jätkuvad ka ERSO tegemised. Seda muide esimese juulini välja. Järgmised kontserdid. Kõige lähemad toimuvad neljapäeval Vanemuises ja reedel Estonias algusega kell 19 solist Ralf Taal, dirigeerib Lõvi ning kavas on Rahmaninovi klaverikontsert number kolm, mis tõsi, pole nii sageli mängitav kui esimesed kaks, kuid ehk seda huvitavam ja Prokofjevi üks populaarsemaid sümfooniaid number viis nüüd veel Pärnu kontsertid. Suvemuusikahooajal avamine toimub homme kell 14 Rüütli platsil. Avakontsert on homme kell 20 Eliisabeti kirikus. Tallinna barokkorkester esitab Vivaldi viiulikontsert solist Kreeta Marina endale barokkviiulil. Nooruse maja puhkpilliorkester esineb ülehomme kell 16 ranna kõlakojas ning Eliisabeti kirikus on ülehomme kell 20 orelit tund, kus mängib Elke Unt. Kordadel lainel. See oli kultuuriga ja mille seadsid eetri valmis Kelly tüli ja mari tarand kuulmiseni.