Tere kuulama juulikuu esimest kultuurikaja. Tallinn on sel nädalal laulu ja tantsupeo nägu rahvariides neidude rühmi nägi tänavatel juba reede hommikul ja eile õhtul oli esimene tantsupeokontsert. Sel nädalal peeti Tallinnas ka väliseesti konverentsi ja räägiti eestluse elujõust. Kultuurist ja tervisest kõneldi Unesco egiidi all ja kõik need kolm konverentsi toimusid linnakivide vahel, kus kuumuskraadid konkureerisid Vahemere omadega. Eks kõiki neid üritusi planeeriti laulupeo päev ja arvestades, et külalistele kaugemad oleks midagi eksootilist näidata ja väliseestlastel jälle põhjust sel puhul kodumaine tulla. Aga puhkusele ihkama kultuuritoimetajana julgen kahelda selliste konverentside kasutegurist. Pigem meeldinud mulle Mark Soosaare idee näidata oma festivalifilme õhtuti ja öösiti ja koguni lageda taeva all. Selle nädala alustajates tahaks veel ära märkida Emajõe suveteatrit ja šeik spiri suveöö unenägu Tartus Toomemäel ja Ugala teatri uuditi esietendus Tammsaare mail. Sel nädalal tähistati ka meiega. Kunstiteaduse suurmehe Voldemar Vaga sajandat sünniaastapäeva ja seda tähistati näituse ja tema kuulsa kunstiajalooraamat uustrükiga. Te kuulete kultuurikaja ja toimetaja rollis on täna maris Johannes. Nädala kommentaariks saab sõna leelo tungal. Enamjagu maailma muredest ja rõõmudest on tekkinud kahe mõiste mina ja meie kontaktide konfliktide läbi. Eesti rahva seas on Minasid praegu vähem kui miljon. Ja küllap on just laulupidude ajal Neil meie minadel kõige ilusamad ning optimistlikumad suhted meiega. Suur rahva liikmete jaoks on oma kultuuri säilimine ilmselt enesestmõistetav. Väike rahvas peab oma juuri olemasolu aeg-ajalt mitte ainult teistele, vaid ka iseendale meelde tuletama. Sest mina ja meie suhted on siinkandis alati üpris keerulised olnud. Ja nendest segastest suhetest on võitnud mitmedki võõrad, alates ristirüütlitest, lõpetades nendega, kes tegid Eesti enam kui pooleks sajandiks osakeseks maakera punase mast kuuendikust. Laulupeod. Need eesti rahva suurkogunemised on teadupärast küll pärit Saksamaalt, kuid jäänut siin palju pikemalt pidama toimunud nüüdseks juba 130 aasta jooksul. Ehkki pealtnäha on suurpeod omavahel üpris sarnased, on igaühes neist nagu pisikeses vee piisakeses peegeldunud oma aja probleemid. Ja arvatavasti võiks asja uurides ning üldistusi tehes kirja panna koguni omaette. Laulupeo filosoofia. Läbi aegade on üldlaulupidude ehteks olnud Lydia Koidula luuletus Mu isamaa on arm alguses 1869. aastal Aleksander kuni leidi praeguste põlvkondade jaoks Gustav Ernesaksa viisistuses. Ja ometi sai koidulaulik ise esimesest üldlaulupeost osa võtta vaid publiku ridades. Naised ja lapsed ju tollal laululavale ei pääsenud. Muide, lastekooride esinesidki esimest korda alles seitsmendal üldlaulupeol mis toimus 1910. aastal. Ja meenutagem sedagi, et enne eelmist, see on siis 97. aasta laste ja noorte laulupidu leidsidki mõnedki ärilise mõtlemisega tegelased. Et sellist lastepidu poleks tarviski, selle võiks nõukoguliku sigandiks tembeldada ja ajahõlma ära kaob, toda lapsed ei too kiir rikastujate meelest ju midagi sisse. Miks siis nende peale niisama kulutada? Lasteaia lastekultuuriga tegeledes tekib aeg-ajalt küll tunne, et sinusse meie rahvas seepärast nii väikeseks jäigi. Et lastesse suhtutakse nagu vanasõna järgi vanainimese ahvidesse, kes tüliks kaelas. Seest ei tuku aga julmade märulikoomiksite multikate maaletoojad kes teevad maast madalast lihtsaks loomulikuks tapmise, peksmise, vihkamise. Kui ükskõikne ja vaenulik suhtumine laste kultuuri jääks kauaks püsima, siis poleks peatselt vaja mingit vaenulikku ideoloogiat, okupatsiooni ega rahvusliku diskrimineerimist. Meie kultuur ja keel sureksid iseenesest välja, kui lapsed ei harju oma kultuuriloo noh, ega tarbima. Rahvuslikule alaväärsuskompleksile, mis on uues põlvkonnas juba tekkinud, töötavad õnneks veel omal tahtel ja iseennast kulutades vastu maasoolad. Teenustasu tehtud töö eest on tihtipeale vaid rõõm mõnest ilusast päevast ja kordaläinud üritusest. Küllap on nii mõnelegi neist just üldlaulupidu selliseks paigaks, kus omasugustega kokku saadakse ja muresid rõõme jagades edaspidiseks vastupidamiseks jõudu ammutatakse. Just praeguse 23. üldlaulupeo eel esitlesid filharmoonia kammerkoor ja Tõnu Kaljuste oma uut kompaktplaati Eesti lauleldustega. Karl August Hermann, kelle lauleldus Uku ja Vanemuine Raimo Kangro orkestratsioonis võtab enda alla suurema osa plaadist olid samuti üks maasooladest kelle saatus oli Eesti kunstiinimese jaoks üsna tüüpiline. Sündinud vaeses talupoja perest nagu enamjagu ärkamisaegsetest tegelastest said ja mitmekülgselt andeka tohutu energiaga mehena tunda suurt töö ja vähest tasu. Rõõmu. Esimese Eestis ilmunud päevalehe Eesti Postimees ja esimese muusikaajakirja laulu ja mängu leht toimetamine. Esimese eesti lauseõpetuse ja saksa-eesti sõnastiku koostamine. Esimese Eesti entsüklopeedia ehk üleüldise teadvuse raamatu kirjutamine. Esimese ooperi ehk laulelduse loomine. Meie praeguses keeles on üle 100 Karl August Hermanni loodud sõna klaveripala näiteks klaveritüki asemele rõdu, mille endine nimi oli veranda. Kõige imetlusväärsem on aga see, et enamjagu praegustest eestikeelsetest käänete nimetustest, mis kõlavad väga kaasaegsete na näiteks saav rajav olev Herman juba 1880. aastal. Nagu ka terminid ainsus, mitmus mus, häälik tähestik, küllap nüüd Hermanni ingeke rõõmustab kusagil pilve peal istudes. Kui praegusel laulupeol tema lootust lauldakse, oli ta ju ise teise üldlaulupeo peajuht kes pidi muu hulgas arvestama ka sellega, et laulupeo aeg langeks just sõnnikuveo ja heinateovahelisse perioodi. Kui aga uskuda hingede rändamis, siis arvan küll. Järgmises elus ei olnud suurepärase meloodia loomise andega Herman enam nõus Karl augustiks hakkama, vaid valis endale eesnimeks näiteks Andrew Lloyd. Kungla rahvas saab sellegipoolest minna metsa mängima. Selle nädala suur tegija Pärnu mail on Mark Soosaar 13.-st dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalist ja muustki Victorgaarnime vahendusel. Suvine Pärnu on taas nagu igal aastal toonud siia palju puhkajaid, samuti on hoo sisse saanud ka pärnu suvine kultuurielu. Laupäeval, esimesel juulil algas Pärnus traditsiooniline David Toys trahhi festival, millest võtab osa suur hulk muusikuid Eestist ja mujalt. Huvipakkuvamad teeks ehk on avakontserdil esinenud Helsingi noorteorkester ja festivalist võtab kaasa venelane, üks kuulsamaid viiuldajaid Sergei Stadler, kes on olnud noores eas seitsmendast kuni 12. eluaastani Taavit ois trahhi õpilane. Eilsest aga algas Pärnus 13. rahvusvaheline dokument Taali antropoloogiafilmide festival, kus publikul on võimalus näha ligi poolsada filmifestivali. Avamine oli reede õhtul kell 19 ning see kestab kuni 10. juulini. Pärnu uue kunsti muuseumis toimuvast festivalist räägib selle korraldaja Mark. Soosaar mõned festivalid jätavad 13. festivali pidamata ja ma tean ka neid festivale, kes on seda teinud ja üldiselt festivali sõbrad külastajad seda ei märka, kui 12.-le festivalile järgneb 14.. Aga meie festival kannab suurt maagilist arvu 13, sest esmakordselt on festivali kolmeteistkümmet konkursifilmi võimalik vaadata ka kogu Eesti ja anda siis oma hinnangud ja sellest 13-st juba minu poolt eraldi väljavalitud filmist omakorda valida välja parim film, kelle autor saab sisse uhke, kuna see Lääne-Eesti kirjadega tekki omanikuks. Samuti on meil osalemas 13 riiki ja, ja 13. festival, nii et sel aastal siis 13 on see maagiline arv. Milliseid filme Sa kõige rohkem esile tõstaksid, mis käesoleval festivalil näitamisele tulevad? Teine maagiline arv on meil 33. Nii palju on siis rahvusvahelises konkursis filme pluss veel kümmekond filmi infoprogrammis ja kuna selle programmi lõpliku viimistluse olen ma siis ise diktaatorlikult teinud olen, siis ma pean ütlema seda, et ega siin konkursikavas nüüd ühtegi halba ja nõrka filmi küll ei ole, sest et maailmas toodetakse tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid dokumentaalfilmiga aasta viimase aasta umbes paarikümnelt festivalilt ja konkursilt, kus ma olen ise käinud, olen valinud siis need filmid siin muidugi mul abilisi olnud ja, ja osa filme on meil tulnud ka automaatselt, meie festivali aadressi peale on saadetud, aga ma julgen öelda, et vähemalt pooled filmid siia meie poolt kutsutud ma igatsen. Et tuleks kord selline festival, kus ma saaksin istuda publiku hulgas ja rahulikult filme vaadata, mitte nii, et ma pean jälle ära jooksma ja minema niita ja nööre tõmbama kusagilt. Aga praegu mul hoides siin programmi käes, mul on raske välja tuua üks lemmikfilm, sellepärast et need filmid, mida me näitame, moodustavad oma teatud süsteemi. Kuna festival toimub Pärnu uue kunsti Muuseumis kohati isegi Pärnu uue kunsti muuseumi uues veel ehitamata kra imaginaarne saalis, mida markeerivad siis ööpimeduses põlevad pirnid, postid ja muud abstraktsed elemendid sellesse sinised ja roheliste seintega saalis me siis näitame südaöösel, kui on kuivad, seda ööd ja mõnusa tööd filme siis uue kunsti muuseumis peabki näitama filme uuest kunstist ja selle tõttu on meil suurepärane briti film. Robetrausenbergist on suurepärane Hollandi film, välist on film, vene avangardist on lase Naukarise Soome režissööri film kolmeaastasest väikesest kunstnikust on läti film aia Saarinast ja nii edasi ja nii edasi. See on täitsa omaette valdkond, aga meil žüriis on ka seekord üks arst, proua Margit Venesaar ja põhjus on lihtne, sest et meil on ka kavas päris mitmeid tõsiseid ja juba paljudel festivalidel peaauhindu saanud filmid puuetega inimestest või inimestest, kes on õnnetuse taga L või miski, mille pärast iganes välja lülitunud inimühiskonnas elamisest. Meie vana sõber Peter Entel tuleb Šveitsist siia filmiga Marta. See on siis 37 aastane naine, kes on sündinud siia ilma ilma nägemismeeleta, kuulmismeeleta ja kõnevõimeta, aga ta elab siin maailmas ja tal on koht selle päikese all, nii nagu peab olema koht ka sellel filmil Martast siin, selle päikese all. Ma arvan, et kui me räägime sellest sajandist, mis nüüd lõppema hakkab võib-olla üks saavutus ongi see, et paljudes maades ja paljude kultuuride juures puuetega inimesi enam ei paigutatav väljaspoole inimkeskkonda ega ei püüta nende inimeste hulgast isoleerida, vaid et nad üha rohkem ja rohkem elavad teiste inimeste hulgas ja ja ka ütleme, inimesed, kellel on kas soolised või religioossed või, või mis iganes erimeelsused, ka nende õigused elada teiste inimeste hulgas normaalset elu on, on suurenenud, tähendab, selline selline sallivus on suurenenud ja, ja selle sallivuse suurendamiseks Eestis oleme me ka toonud siia mitmeid filme. Neljapäevast hakkas eestitelevisioon juba näitama igal õhtul festivali filme, näha saab Venemaa tipprežissööre, kes on siin festivalist ka juba varem osa võtnud, üks on koguni saanud peapreemia. Kui ma ei eksi, siis 10. festivalil jahiotonsergeetwardse vahist, kes oma filmiga paradiis sai peapreemia mõned aastad tagasi ja tema uus film leivata päev on siis meil festivali kavas. Samuti on siin fantastiline film Viktor Kosakovskilt, Paveli Alliaalia ja hästi südamlik kaastundlik film Aleksandr Gutmanilt. Kolm päeva ja iial enam. Aga kunstiprogrammis läheb Aleksandr Rivonossi film, Vene avangard, teatavasti datlid malevitsia, teised vene kunstnikud, kes traagiliselt lõpetasid Stalini režiimi ajal andsid maailmakunstile täiesti uue tahu uue vaatenurga. Nendest meestest on siis ka meil siin film kavas, sa puudutasid natukene žüriid, kes sinna žüriisse veel kuuluvad. Žürii on sel aastal taas rahvusvaheline ja kõige kaugem žürii liige tuleb Rumeeniast. Son Simona pealkovski, antropoloog, filmitegija sibi linnast mägisest väikesest linnast Põhja-Rumeenias, siis tuleb bornholmi festivali korraldaja filmiteadlane Aleksander Stein man žürii esimeheks Nikolai hobuovitš Peterburist, mees, kes nõukogude ajal tegi filme, mis üksteise järel kinni pandi, rahvale ei näidatud, sest et nad rääkisid elust nagu elu on siis juba eesti tohter, Margit Venesaar ja Jaak Allik on andnud nõusoleku osalema ka žürii töös ja hindama filme. Kas sa oma filmiga kaasa võtad sellest festivalist? Minulgi festivali korraldajal ei ole õigust oma filmi konkursile panna selleks väga naljakas, aga, aga Eesti filme on sel aastal tõepoolest suhteliselt vähe valminud dokumentaalfilme ja vähe avaldusi, millega tuli nii et tõepoolest teiste eesti filmide hulgas on ka minu film eri klassist Janna klassist, mis kannab pealkirja tulla, et minna. Aga kui juba eesti filmist rääkida, siis meil on paar-kolm filmi, mis on tehtud välismaalaste poolt Eestist Eesti kohta ja ma arvan, hollandlase Guido sekkinki film Muhu mõis, Pädaste mõisahärrast, Imre Sooäärest, aga samuti sakslanna, Sabine hakkenbergi film, Paldiski kadunud linn on meie vaatajatele ehk päris toredad maiuspalad, mismoodi Eesti ja Eesti elu väljastpoolt välja paistab? Nagu Mark Soosaar ütles, on filme võimalik vaadata Pärnu uue kunsti Muuseumis kella seitsmest õhtul ja ilusate ilmade korral kell 23 muuseumi terrassil. Eesti filmidest on lisaks Mark Soosaare enda filmile festivalil veel võimalik vaadata Karise filmi tee juhtmetoloogiasse portreefilmid viiuldajast Eevi liivakust, mille režissööriks on Airi Kasela ja filmi Kõue Liisu Muhu saare elanikust Pauline vapperist, mille autoriks on Tõnis Lepik. Festivali auhindamistseremoonia toimub üheksanda juuli õhtul, mil saab ära vaadata ka kõiki auhinnatud filmid. Eesti Raadio Pärnu stuudiost, Viktor Kaarne. Kahel kuumal juulipäeval istusid rahvusraamatukogus Tallinnas pintsakutes lipsudes mehed ja asjalikud naised ja muretsesid eestluse elujõu pärast, jätkab Epp. Ehand. Neljapäeval ja reedel peeti eestluse elujõu kongressi. Välis-Eesti kongressi ja laulupeo vahel räägiti murega, et meie rahvas kidub lapsi sünnib vähe ja olemasolevad eestlased käituvad tihti rahvuslike väärtuste suhtes hoolimatult. Avasõnad olid kongressi patroonilt Riigikogu esimehelt Toomas savilt. Seejärel rääkis Jaak Uibu eestlaste ohtlikult madalast sündivusest. Ants Paju luges ohumärgina ette katkendi kirjandist, mille autori hinnangul on vanad ideaalid surnud. Vajan uut sakratest või Jeesust, kes tõstaks uued väärtused, mille nimel elada ja surra. Mati Hint rääkis sellest, mis peale eesti keele moodustab eestluse. Edasi jaguneti töögruppideks, et arutada teemadel Eesti perekeel ja meel hariduselujõukomponendina põlisrahvakultuur ja rahvuslik ideoloogia 21. sajandil, majanduse ja kultuuri seosed säästva arengukogemus Eestis ja maailmas. Omaalgatus, seltsi tegevus elukeskkonna loojana, laulupeod ja eesti meel. Teise päeva ettekanded puudutasid samu teemasid. Lõpptulemusena pandi kirja ettepanekut, kuidas eestlust edaspidi säilitada. Jääb üle nõustuda Mati hindiga, kes nimetas kongressi kahemõtteliseks. Kui rahvas peab elujõu kongressi, siis on järelikult seda jõudu vähe. Samas on seda piisavalt, et kongress kokku kutsuda. Kongressi eesmärk oli võimaluste leidmine eestluse säilitamiseks. Ideede kogumine, olgu nad siis utoopilised Ki, nagu näiteks Mati Hindi ideed tuua Eestisse 100000 soomlast, et tasakaalustada integratsiooni. Samas kui eestluse elujõud ikka täiesti lõpukorral on, siis pole midagi teha. Eestlased ei ela selleks, et eestlust kanda, vaid selleks, et õnnelikult elada nagu teisedki rahvad. Ühte armastusest ja elujõust pakatavad lavastust sünnitati reedel Toomemäel. Kui kuu aega tagasi sõlmiti Tallinna perekonnaseisuaktide büroos abielu neiu ilma ja härra suveteatri vahel, siis nüüd võib seda liitu ainult õnnistada. Siiani on see end õigustanud ja siit jätkab juba Hedvig Lätt. Reedel esietendus Tartus Emajõe suveteatris kolmandal hooajal lavastus Shakespeare'i suveöö unenägu. Toomemäel edendatakse 29 korda Williams ekspiri armastad tuimad komöödiat. Suveöö unenägu, kus osalevad näitlejad üle Eesti. Vanemuise laste kõrval teevad kaasa näitlejad linnateatrist Rakvere teatrist ja Viljandi kultuurikolledži. Näitlejad ja lavastaja on finnpoolsem komöödia suveöö unenägu on tema nägemus armastusest, austusavaldus armastusele ja viljakusele. Lavastuses teeb kaasa Vanemuise näitleja Hannes Kaljujärv. Küsisin, kuidas tema suhtub vabaõhuetendustes. Mina suhtun erakordselt positiivselt, sest ma ei tea, kuidas teiste jaoks, aga minu jaoks on selles vormis meeldivalt ühendatud nii puhkus kui ka töö, sest kaks kuud passiivselt puhata lähex tüütukski. Võib-olla ma olen natukene töönarkomaan, ma ei tea. Kas selline publikukontakt on vabas õhus parem või teatrisaalis? Ma arvan, et ega sel sel suvel erilist vahet ei ole, sest see ehitis, mis meil siin on päris teatri moodi gloobuse, teatri moodi, natukene, Lavastaja Finnpoolse nagu olete ka juba teinud juba, mitmenda vist juba teise lavastuse siin Eestimaa peal. Mina olen vaat et juba kolmaski. Milline on lavastajapoolse, on professionaal, kes armastab jäägitult oma tööd ja armastab jäägitult näitlejat ja vähemalt Eesti näitlejad, sest ta töötab sel suvel mitte ainult Vanemuise näitlejatega. On vaid on siin ka mujalt teatritest, näitlejad vastavatele sama. Lõpetuseks, mida sooviksite nii endale kui oma kolleegidele sellele lavale? Aga ma soovin, et meil läheks hästi. Minu kõrval istub noor äsja lõpetanud Viljandi kultuurikolledži Ireen kinnik. Esimesed muljed. Siit teatrist, no see on esimene teater, kus ma olen väljaspool Ugala ilmadega on meil väga vedanud ja seltskond on minu meelest väga vahva ja see saab kogu aeg vabas õhus olla ja saab palju joosta ja, ja ei pea ühe koha peal istuma. See on väga tore ja lavastaja kihvt. Tema räägib teises keeles see tõlgi abil töötada, see on, see on väga huvitav. Ja ma ei oska öelda, ta on kuidagi väga põhjalik. Ja see, et ei tohi näiteks eksperdid mitte ühte sõna muuta ilma Pika läbi arutluseta ja see, see on huvitav. Ma olen seda etendust näinud tsehhis poolakate esituses ja siis ta oli niuke noorte tükk ja üsna segane, kuna ta oli poola keeles. Ja me oleme ühte stseeni ise kooli ajal sellest teinud, nii et seda vaadata, kuidas see siin toimub, kuidas näitlejad ise kõikide asjade peale tulevad, isegi kui lavastaja ei ole midagi, ütleme, et see on väga tore. Tähendas mulle järjest rohkem meeldib selles mõttes, et et ta tundus alguses Seczpir üldse nagu lugedes igavene, aga nüüd, kui ta laval on olnud väga huvitav, millised on teie arvates need märksõnad sellel suvel siin Tartus palju armastust ja naeru. Professor Voldemar Vaga solid õnnelikult ühendatud saksa pedantsus ja prantsuse strii. Nii tunnistas kunstiteadlane Krista Kodres kolmapäeval Tallinna kunstihoone galeriis oma õpetaja 100.-le sünniaastapäevale pühendatud näitust avades. Näituse koostaja oli aga Voldemar Vaga õpilane, omaaegne kunstimuuseumi direktriss Inge Teder. Ja me seisame praegu ühe palvekirja ees, mis on, see on minu arvates täiesti unikaalne niisugune Voldemar väga enda käega kirjutatud Tallinna kunstihoonele 20. ja juulil 1900 98. aastal kus ta palub võimaldada mul korraldada personaalnäitus 1999. juunikuus seoses minu 100. sünnipäevaga 29. juunil on kahtlemata unikaalne selles mõttes, et ma arvan, Need, need teist niisugust palvekirja, kus palutakse oma 100 aastase juubeli puhul näituse ruume, noh, ei ole vist Eesti kunstiarhiivis. No täna on nii, et me siiski tähistame vaga sajandat mõni aastapäeva, ta ise ei elanud tänase päevani. Ja Teie panite selle näituse milliste lähtusite teatega ma ei tahakski öelda, see näituse kokkupanekut, see näitus oli nagu koos omamoodi. Sest teatavasti juba 1984. aastal oli mul õnn teha Voldemar Vaga joonistustest ja Atwarillidest nendest esimene näitus ja see oli tol korral tema 85. juubeli puhul, noh, niisugune üllatus kogu meie kunst avalikkusele. Ja mis puutub siis tema raamat, kuidas see siis on ka need ju ära läbi töötatud bibliograafia on olemas, tähendab, vartelleri poolt põhjalikult koostatud ja mul tuli siit ainult läbi käia ja vaadata, mida saab eksponeerida siis kahtlemata peale Nende raamatute peale tema kunstiajaloo, kusjuures te võite näha siit juba ka täiesti uut väljaannete koolibri uut väljaannet tema tema üldkunstiajaloos ja ma eesti kunstiajalugu siis tema hinnata oma magistritöö Tartu arhitektid, eks ole, või tema, tema doktoritöö, Tartu Ülikooli väljaanne, selle näituse kokkupanekust ja loojasponisus ma ei tahaks lenda puhta üldse rääkida veel, ainult noh, niisugune rõõm ja mida ma selle oma õpetajaga õpetajaga suure tähega tõepoolest praegu see näiks, tehes kogesini? No üldiselt on siiski üsna tundlik, et üks Kustik teadlane, et teadlased on tavaliste skeptilised ja väga nõudlikud enda vastu, et tema on otsustanud võta pintsli ja midagi teha, see on hästi erandlik. Tähendab jah, ta muidugi tundlik ja ega muidugi on olnud Neid, kes on küllaltki hästi pintslit ja pliiatsit vallanud ja see, et ka tema on olnud väga kriitiline, see kõneleb ka sellest, et ta oli kaheksakümneviiene, kui ta esimest korda tuli, eks ole nende asjadega üldse välja, sest ma olen nii, on meeles. Kui ta mulle kirjutab, kuidas tol korral, et ma sõidaksin Tartu, et ta tahab midagi rääkida ja noh, üks päev läks, teine päev ja siis tuli juba kolmas kirguste teatas palun kõike selle postiga, tulge kohe Tartus Tähtveres maha, tulge kohe Jakobsoni tänav kolm ja siis ma tundsin enam midagi ei aita, mis asja ta tahab. Ja siis ta korraga laatas mulle kogu selle asja ette, mis ta on teinud alates 20.-te staare kes teatavasti on toonitanud oma elulugu, elulugu rääkides ka ju väga palju, et ta ju kaalus ka kunstnikuks hakkamise võimalustest, ta on õppinud ju teatavasti Ants laikmaa juures, me näeme isegi siin ühte avaldust, kus ta on Dallasesse tahtnud astuda, kuid ilmselt on tal olnud. Ta ise on öelnud, et kunstniku leib oli ikka nii raske ja tahan ikkagi. Teiselt poolt, ma arvan, väga tugeva kriitilise meelega nii oma nende suhtes ja oma oma läbilöömise suhtes ja küllap see teadvus oli talle ikka nii olulisem ja tähtsam, kus ta sai ennast avaldada. Ja selles osas ju ka mind üllatab tema mitmekesisus. Vaadake, tahame, tunneme teda arhitektuuri uurijana, samas tema Üldine kunstiajalugu on meil olnud kunsti tegelevatele inimestele aastakümnete jooksul piibel tõesti tema Eesti kunsti ajalugu, kus ta ikkagi toonitatakse, keda ta esmakordselt hakkas eesti kunsti vaatama. Laiemal taustal, kui ta sünnib, seni oli tehtud just eelkõige seostuda prantsuse kunsti käib üle maailma kunsti arenguga siis tema suured väga soliidsed väljaanded baltisaksa kunstist ja ka Lääne-Euroopa kunsti on teinud nii, et tema elutöö on kahtlemata olnud väga ääretult suur muidugi õpetaja midagi oma kogemuste ja tarkusega oskate öelda, kas Voldemar Vaga on oma koolkond. Ma ei oska seda öelda, kas tal aga, aga võib-olla on minu arvates kuigi koolkonnaks lugeda, siis väga linnast on ju, me teame, et tal on väga kindel maitse, me võime sellega nõus olla või mitte nõus olla kuigi nagunii, nagu Mai Levin ühes oma intervjuus ütles, aga kokkuvõttes leiame pärast ikkagi, et professoril oli õigus see, see, see maitse ja arusaamine põhiliselt tal, see seab Eestile niisuguseid teatavad esteetilised nõuded ja, ja võib-olla minu põlvkond ja natuke noorem ja minust natukene vanem, need on nüüd seda väga-väga väärtushinnangud siiski väga väga jälginud. Aga noh, edasi 80.-te ajal ma räägin väga, ei olnud sisema õpetaja ja eks ole seal ainult juhuslikud loengud, mis ta tegi, nii et see on hoopiski see põlvkond, kes peale tuleb, nii et see on juba teises koolis, nagu ma arvan ja tähendab, mida ma teen nii tema õpilasena omaenda töös pean väga hindama, tema õpetas mind näiteks ja minu kaaslasi nende viiega kümnendat aastat esimese poole, see oli kõige õudsem aeg, kus ka Wiiralti seda ei tohtinud rääkida, mitte sõnagi, aga tunnistas koputades endal oma lagipähe. Kiil. Teine kord oli, et teate vaikselt Leedus. Ma olen imprisse nihkide jünger ja ma tema väärtuseks pean seda, et, aga helides oludel andis oma õpilastele minu arvates siiski niisuguse kunstitunnetamise võimaluse, et kui ajad möödusid ja, ja pöördusin siis meil ei olnud raske minna uuele käsitlusele üle ja seda siin pidi ikkagi olema heaga. Ja vaat selle väga näiteks minu generatsioonil on kindlasti andnud. Mitte ainult näituste ja avatud kolmapäeval, vaid esitleti ka Voldemar Vaga üldise kunstiajalooraamat, et uustrükki ja selle üheks toimetajaks oli juba noorema põlvkonna mees, professor, väga õpilane Harry Liivrand. Küsisin, kas see mitme põlvkonna kunstiajaloolaste piibel, vaga üldine kunstiajalugu on täna kui kultuurilooline monument või on sel teosel midagi uut öelda ka tänasele lugejale. Ta on üks või teine, me peame arvestama seda, et raamat on ikkagi ilmunud 1937 38 ning et see praegune väljaanne on endise raamatu ümber töötatud nii-öelda moderniseeritud trükk. Mitu seisukohad, mida me raamatust saame, peegeldavad tolle ajastu kunstiajaloolist mõtlemist ning ta on nii-öelda enne teise maailmasõjaaegse taseme suurepärane esindaja nüüd parandused ja faktoloogia kontrollimisraamatusse sisse viidud, lähtuvad kõik nendest eelmistest trükkidest tähendab 1009 37 38 ning piraatrid 1900 palun ning professoriga konsulteerides temaga kogu aeg koostööd tehes ka uued parandused, mis sa läksid need professori poolt aastat tema endises stiilis sisse kirjutatud, et ei tekiks mitte mingisugust ajalist erinevust. Kui te küsite nüüd, mis tal on tänasel päeval öelda tänasele samal ajal on tal öelda väga palju. Ta on aegselt oma ajastu suurepärane monument, teiselt poolt aga väga hea vormi analüüsi esindaja just nimelt kunstiajaloolastele, kunstiajalooõppuritele, nii üliõpilastele kui laiemale avalikkusele, kes saab seal väga hulgaliselt. Fakt, et ta on väga Fortoloogilina, teostatan leksikonaalne oma ülesehituselt ning see põhjalikkus, millega professor Vaga raamatut hiljem üle vaatas, pata täpsustas ning korrigeeris, teeb ta tõeliselt heaks käsiraamatuks. Teisipäeval avati rahvusraamatukogus näitus läänemeresoome keeled, kaartidel jätkab juba Epp ehand. Eesti-Soome ja Karjala keeleteadlased koostavad läänemeresoome keelteatlast, atlas, lingvoorum, fännikaaromit, atlas tuleb soomekeelne saksa ja venekeelsete kokkuvõtetega. Esimene köide ilmub järgmisel aastal. Valmiv atlase kaartidelt saab vaadata üle 300 mõista ja sõna geograafilist levikut eesti, soome, liivi, vadja, isuri, vepsa ja karjala keeltes ning Morakutes. Enamusel kaartidest näidatakse, mõistate, väiksemal osal ühiste juursõnade, häälikuvariantide või semantika levikut. See pole esimene Eesti murrakuid, kaardistab atlas. Juba 1938. ja 41. aastal ilmusid Andrus Saareste koostatud murdeatlase vihikud ja 1955. aastal tema väike murdeatlas läänemeresoome keelt. Omavahelisi suhteid kajastav atlas sarnaneb aga eelkõige praegu välja antavale kõiki euroopa keeli murdetasandil hõlmavale keele atlasele läänemeresoome keelt. Atlas on meie keelte osas detailsem. Atlase koostamisel lähtuvad keeleteadlased eesti ja soome keele puhul selle sajandi alguse keelekasutusest. Teiste keelte puhul kasutatakse ka hilisemate keelekogumisretkede materjale. Mõned atlase esimese köitekaartidest on alates teisipäevast näitusena vaatamiseks üles pandud Tallinnas rahvusraamatukogus. Atlase koostamist kirjeldab Tallinna näitust avama tulnud atlase esimese köite toimetaja, Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professor, sepa Suhanen. On vaja palju materjali. Esiteks, meil on soome murretest olemas umbes kaheksa miljonit sõnasedelit ja eesti murretest palju rohkem kui miljon ülestähendust. Ja samuti palju karjala, vepsa keelest ja, ja soolte Vadja keele sõnaraamatut valmistatakse just siin Tallinnas Eesti keele instituudis ja nõnda edasi ja on veel kogutud lisaks praegustelt keelte kärjatelt ka materjali juurde. Nii et probleem ongi siis kuidas seda tohutut materjali liigitada nõnda et oleks kaardilt võimalik. Selged naha levikualad. Mõistataja sõnade levikualade kaardistamine on vajalik keele arengu mõistmiseks. Siis on võimalik teha järeldusi, kuidas sõnad on läinud ühest keelest teise või ühest murdest teise või kas on püsinud need sõnad, et nagu samal kohal kaua aega ja võib-olla naha, selliste sõnade või mõistete saatust juba hilisalgSoomest alates tähendab paari aastatuhande jooksul. Meie keeled on küll vanad, aga meie rahvad pole suured. Nii on läänemeresoome keeled olnud ikka rohkem suurte rahvaste mõjutada, kui ise teisi mõjutanud. Siiski ei ole ka teisesuunalised mõjud olemata. Kindlasti vähem kui, kui vastupidi, aga on küll mõjusid esiteks Vene murretes neil taimer Šomekkel teema laie aladel ja siis on suhteliselt palju läti keeles lati keelest on olemas täpseid uurimusi selle küsimuse kohta läti keeles siis Läti murded kaasa võtnud siis on seal umbes 400 läänemeresoome keeltest tulnud laensõna ja neid on mitmel kasutusel läti kirjakeeles ka. Ka on rootsi keeleski, on, on, need mõjusid näiteks rootsi keeles sõna boike poiss see on soome poiga ja on veel siis saami keeles ka, nii need peaaegu igal suunal. Näitusele üles pandud kaartidelt võib vaadata, kus nimetatakse suve suveks kuskile saaks ja kas on õhtu õhta õhta, kui uda kõõdo Kõdangilda, yldaine ehta, ehto, ehto, ehtaine, ehtaliina või ehtcoine. Näitust saab vaadata Rahvusraamatukogu viienda korruse trepigaleriis. Kuni raamatukogu suvepuhkusele läheb 18. juulini. Viimased sõnumid nagu ikka Ivalo Randalu ja millest muust kui kontserdielus täielises Eesti vabariigis. Eesti Kontsert palus mul tervitada ja tänada kõiki laulupidulisi, eks olid Joonase lähetamise ja Hiiobi ette kandetki mõeldud esmajoones neile nii laulma, tantsima kui kuulama, vaatama sõitnutele. Aga kui pidu peetud ja südamed eestlusele antud, jätkub muu akadeemiliselt vähem akadeemilise muusikaelu omasoodu edasi. Sel nädalal Eesti kontserdil palju kutseid ei ole vait. Pealegi on mõlemad ühele päevale ühel kellaajal, see on teisipäevaks kella kaheksaks õhtul tul Tartus Pauluse kirikus, kus astub üles Gregoriaani lauluansambel Vox Clamantis, keda saame põhjalikult kuulda vähem kui kuu aja pärast ka järjekordsel Tallinna orelifestivalil ning Tallinnas Mustpeade majas Lasse ja Tanel Joa metsa viiuli ja klaveri tuua, kus teevad kaasa Taavo Remmel kontrabassil ja Tanel Ruben löökriistadel. Et tegu on esimesel puhul süvenemisega ühteainsasse ja väga vanasse ilmingusse, on teada, teise puhul aga millessegi ajaliselt hoopis ligemasse ja mitte mesesse. See annabki viimaste puhul teatav nii koosseisus kui ansambli nimetusest bluus Prozes Vox Clamantis ja tema juhi Jaan-Eik Tulve tegevus. Nii Pariisis kui Tallinnas on meil tõesti juba mõnda aega lahti räägitud asi joa metsadest ja koost poleeme vähemalt siinkohal veel teinud. Kuigi muusikud on tuntud. Tuua Lasse Joamets, Tanel Joamets tegutseb tegelikult üle 15 aasta. Juba koostööd algaastail hakkasid nad esimesi džässilugusid tema ja vorstiga imperrisatsioone välja ütlema. Muusikaakadeemia päevil esineti ka akadeemilise kammermuusikaga. Tänases kõvas ühendavad nad oma kaks põhilist huvivaldkonda. Tõsisesse poolde on valitud kaks teost prantsuse heliloojatelt libishilt ja Ravellilt, sest kummaski on vihjeid ka tolleaegsesse. Džässmuusikasse kergem pool peaks kujunema üsna ettearvamatuks, sest kvartett Joanatsioonets, Remmel, Ruuben tuleb kokku just selleks projektiks. Tiks. Põhilised lootused on rajatud siis improvisatsioonioskustele. Deebeeessilt esitab Tanel tsükli Lastenurk Ravelilt tuua aga sonaadi viiulile ja klaverile. Õhtu teise poole sisule viitab kõige otsesemalt muidugi siis kontserdi pealkiri Brothers. Vaatame nendega hoopis Pärnu poole, kus üleeile tehti algust järjekordset Aviidoistrahhi festivaliga. Kõik, mis toimub, toimub ilusas Eliisabeti kirikus. Põhikontserdid algavad kell kaheksa õhtul vähemalt kuni järgmise laupäevani. Täna esinevaid kvartett romantikut Venemaalt, Mozarti, Šostakovitši ja mentersoni kõrval mängitakse ka Sumerat. Homme esineb klaveri tuua Materi Sakus Toivo Peäske, kavas Mozart, Tobias, Sisask, debiicii ja Brahms. Esmaspäeval on Elizabethi omanäolise oreli taga tuntud Soome organist Kalevi Kiviniemi. Kaasa teeb tšellist Allar Kaasik. Mängitakse Viktori Langleed hakkimi Artur kapišibeliste teisi. Teisipäeval astub esimest korda ette saksa viiuldaja Karina Bushinger, klaveril Heili-Kristel Kaasik ja jälle kuuleme Mozartit veelega Schuberti disaiid, sära saadet ja Erkki-Sven Tüüri. Kolmapäeva õhtul mängib soome pianist siirala Beethovenit Albal Bergia Schubertit. Ja rõhutada tuleb, et soome pianism on viimaste kümnenditega omandanud rahvusvahelise resonantsi. Neljapäeval viiakse läbi maratonkontsert, kus esimest korda kolmest võimalusest antud festivalil saab kuulda peakülalist Sergei Stadleri reedelemata sooloõhtu ning esineb ka järgmisel pühapäeval lõppkontserdil. Ühtekokku musitseerib seal muusikamaratonile aga üle 20 helikunstniku nii meilt kui kõigist ilmakaartest. Selleks korraks kõik festi kaks viimast kavaga. Notariaalne suurvorm jäävad avada järgmises kultuurikajas. Siinkohal lõpetame ilusaid laulu ja tantsupeopäevi nii asjaosalistele kui kaasaelajatele. Ilusat suve kõigile, kes omaette olekut eelistavad ja end puhkama sätivad ja töötegijad midagi vastu, kord tuleb piduga teie õuele. Saate töörühma liikmed olid Külliki Valdma ja maris Johannes. Ilusat suvepäeva ja kuulmiseni.